Linnade teke ja areng muinaslinnustest kuni 20. sajandini (0)

Linnade teke ja areng muinaslinnustest kuni 20. sajandini
Muinasaeg
Muinasaja lõpul jagunes rahvastik hõimualadeks Põhja-, Lõuna- ja Lääne-Eestis. 12.saj. lõpul oli 8-9 suuremat ja 4 väikemaakonda. Maakonnad jagunesid kihelkondadeks. Väikemaakondades oli neid 1-2, suuremates 3-7 . Kihelkond oli ühiskonnas keskne üksus. See oli teatava geograafiliselt piiratud ala külakondade vabatahtlik liit. Kihelkonnad hakkasid kujunema juba alates Rooma rauaaja lõpust ja keskmise rauaaja algusest. Siis algas linnuste ehitamine, mis oli kihelkondades ühine ettevõtmine.
Eesti muinaslinnused on rühmitatud neljaks : neemiklinnused, kalevipoja sängid, mägilinnused ning ringvall- linnused . Muljetavaldavamad mälestusmärgid muinasaja lõpust on 11. ja 12 saj. kerkinud linnused - maalinnad Saaremaal ja Läänemaal (suurim Harjumaal Varbola Jaanilinn) ning mägilinnused Otepääl ja Lõhaveres. Üldiselt olid Eesti linnused mullast ja puust, osalt kombineeritud kivivallidega, mis olid laotud ilma mördita nagu kivaiad (nt. Varbola ja Valjala). Maalinnad nõudsid pikaajalist ühistööd. Näiteks Varbola ehitamine nõudis 250 000-300 000 tööpäeva, väiksemad (Leole) umbes 8000 -14 000 päeva.
Keskaeg
Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi lihtsama töö tegemine. Linnaõigus määratles linna privileegid: omavalitsus , selle territoriaalne ulatus (linnasaras), kaitserajatiste ehitamise õigus, patronaadiõigus kirikute üle ja mitmeid teisi. Ehkki Eestis oli nime poolest kolme liiki õigust: Lübecki , Riia ja Saare-Lääne stiftiõigus, anti tegelikult igale linnale unikaalne õigus, mis suurtele linnadele (Tallinn ja Tartu) kehtestas tunduvalt suuremad privileegid kui väikestele. Linnaõigus eristas linna territooriumi juriidiliselt ümbritsevatest maapiirkondadest ning tagas linnaelanikele kindla õigusliku staatuse. Samuti sidus linnaõigus linna teiste sama õigust kasutavate linnadega ning hõlbustas nende omavahelist läbikäimist. Nii näiteks oli Tallinnal kogu keskaja vältel tihe side Lübeckiga, kuna Lübecki raad oli kõrgeimaks kohtuinstantsiks kõigile Lübecki õigust kasutavatele linnadele. Näiteks Narva ja Rakvere viimaseks apellatsiooniinstantsiks oli Tallinn. Samuti võitlesid Riia, Tallinn ja Tartu endale õiguse osaleda Liivimaa maapäevadel, teised linnad osalesid seal üksikutel kordadel ning alates 15. sajandi lõpust esindasid linnu vaid kolm Liivimaa suuremat linna.
Ametlikult tekkisid esimesed linnad Eestis 13.sajandil. Eesti keskaegsed linnad olid Haapsalu, Narva, Paide, Pärnu, Rakvere, Tallinn, Tartu, Toompea, Vana-Pärnu ja Viljandi. Peale nende oli Eestis keskajal alevid, millest osa sai linnaõiguse hiljem (sealhulgas Keila, Otepää ja Põltsamaa). 1296. aastal on Helmold de Lode kirjas Lübecki raele maininud oma linnu Lodenrodet ja Koilat, mille kohta puuduvad muud andmed. Kõige suurem linnadest oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 – 8000 inimest. 14. sajandil võis Tallinnat nimetada ka üheks Baltimaade suurimaks linnaks. Tartus oli elanikke 5000 – 6000. Teistes linnades oli mõnisada kuni paar tuhat elanikku. Linnad tekkisid teede ristumiskohtadesse, laadaplatsidele, kirikuelu keskustesse ja linnuste lähedale. Hiljem said linna õigused veel Kuressaare, Paldiski, Valga ja Võru.
Keskaja linnade kõige vägevamad ehitised olid kirikud, mille püstitamiseks kulus palju aastaid. Kõige tähtsam ehitis oli raekoda, mis asus üldjuhul linna südameks oleva peaväljaku ühes servas. Seal pidas oma istungeid linnavalitsus. Sarnaselt kirikutega oli sellel tihti kõrge torn, sümboliseerides suuremates linnades hansakaupmeeste võimu ja eneseteadvust. Raekoja esisel platsil peeti turgu. Seal kaubeldi, vahetati uudiseid ning veedeti lihtsalt aega. Raad lasi turuplatsil ette lugeda määrusi ja teadaandeid, seal aheldati seadusest üleastujaid karistuseks ja teistele hoiatuseks häbiposti külge. Turuplatsil astusid oma kunstiga üles ka kõikvõimalikud meelelahutajad. Turuplatsilt hargnesid mitmes suunas tänavad, mis olid väga kitsad ja kõverad. Solk ja prügi visati otse tänavale. Kitsikuse ja räpasuse tõttu levisid linnas sageli nakkushaigused, millesse paljud inimesed surid. Majad olid ehitatud enamasti puust, seetõttu toimus ka palju tulekahjusid.
Linnas või pigem küll väljaspool linnamüüriga piiratud ala võis olla ka avalikke aedu või parke. Tähtsateks kooskäimispaikadeks olid muidugi kirikud, aga ka kõrtsid ja saunad.
16. sajand
16. sajandil ilmnesid Eesti linnaehituses uued, renessanss -stiili jooned. Tervikuna oli 16. sajandil linnadele raske aeg. Laastavas Vene- Liivimaa sõjas said mitmed linnad tugevasti kannatada. Pika aja jooksul ei tekkinud uusi linnu. Sajandi II poolel said linnaõigused Kuressaare (1563) ja Valga (1584). Uus sõdade laine tabas Eestit 17. sajandil, millal kogu Eesti läks Rootsi võimu alla. Nälja ja taudide tagajärjel vähenes Eesti rahvastik 2/3 võrra. Tunduvalt vähenes linnarahvastik, mitmed linnad (Viljandi, Rakvere, Haapsalu, Paide) kaotasid linnaõigused ja muutusid mõisnike omandiks.
18. sajand
18. sajandi algul liideti Balti ala Vene keisririigiga, see põhjustas majanduslikke ja poliitilisi muudatusi, mis tekitasid põhjapanevaid nihkeid asulastiku arengus. Eestis algas suhteliselt rahuliku arengu ajajärk. Hakkasid arenema manufaktuurid ja põllumajandus, eriti loomakasvatus. Linnaõigused said Paldiski (1783) ja Võru ( 1784 ), sellega lõppes nn vanade linnade rühma moodustumine. 1782 oli Eesti alal rahvastiku hinnanguline arv 417 000, sh linnades 23 000. Sellele järgnenud 90 aasta jooksul linnarahvastik peaaegu kolmekordistus, ulatudes 1862/63 64 100-ni. 1897 oli rahva arv suurenenud 958 000-ni, 12 vanas linnas elas kokku 180 900 inimest, neist 32,5% Tallinnas, 22,8% Tartus ja 15,8% Narvas. Kapitalistliku formatsiooni kujunedes algas vanade linnade ümbersünd. 19. sajandi keskel muutusid senised kaubandus- ja käsitöölinnad ühtlasi tööstuskeskusteks, raudteesõlmedeks, kuurortideks ja koolilinnadeks.
20. sajand
1920.–30. aastaiks oli Tallinn saanud Eesti ainsaks suureks kaubandus- ja tööstuslinnaks, ühtlasi riigi tähtsaimaks liiklussõlmeks ning rahandus- ja halduskeskuseks. Enne Esimest maailmasõda tekkinud sõjatööstus laostus sõja järel kiiresti. Kuid rasketööstuse languse halvavat mõju suutis teatud määral hüvitada linna muutumine pealinnaks, millega kaasnes tema administratiivse mõjupiirkonna tunduv laienemine.
1. mai 1938 seisuga oli Eestis koos eelnimetatutega kokku 33 linna: Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Nõmme, Viljandi, Valga, Rakvere, Võru, Haapsalu, Kuressaare, Petseri, Tapa, Paide, Türi, Mustvee, Põltsamaa, Tõrva, Mõisaküla, Jõhvi, Otepää, Kunda, Sindi, Elva, Kallaste, Antsla, Kärdla, Kilingi-Nõmme, Jõgeva, Suure-Jaani,Keila, Mustla ja Paldiski. Linnad jagunesid pealinnaks (Tallinn) ja esimese, teise ja kolmanda astme linnadeks. 15. juunist 1946 said linnadeks Kohtla-Järve ja Kiviõli.
Alates 1950. aastast on Eestis toimunud linnastumine . Linnastumine ehk urbaniseerumine on on linnade arvu ja suuruse kasv, linnaelanikkude osatähtsuse suurenemine riigi rahvastikus ja linnalise eluviisi levimine. Selle põhjuseks oli eelkõige industrialiseerimine. Maapiirkondadesse hakkas jääma üha vähem rahvast, kuna linnades oli parem elukvaliteet ning paremad võimalused tööle saamiseks.
Kõige varem asus vanadest linnadest industrialiseerimise teele Narva. Ühtlasi oli Narva vanadest linnadest ainus, kus tööstus omandas ülekaaluka seisundi, muude funktsioonide (kaubanduse, transpordi) osatähtsus oli seal suhteliselt väiksem kui mujal. Narva eraldumist teistest vanadest linnadest aitas suurendada asjaolu, et ta ei olnud maakonna keskus. Ülejäänud linnu (v.a Paldiski) võis iseloomustada kui maakonnalinnu – kohalikke haldus- ja majanduskeskusi. Muidugi oli maakonnalinnadel ka omapärasusi (Tartus ülikool, Haapsalus ja Kuressaares kuurordid, Pärnus sadam ja kuurort, Valgas raudteesõlm).
Kasutatud materjal:

http://et.wikipedia.org/wiki/Linn 4.05.2015 Wikipedia: “Linn”

http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_keskaeg 4.05.2015 Wikipedia: “Eesti keskaeg”

http://www.maailmakool.ee/oppematerjalid/linnastumine/ 6.05.2015 Maailmakool: “Linnastumine”

http://et.wikipedia.org/wiki/Linnastumine 6.05.2015 Wikipedia: “Linnastumine”

http://entsyklopeedia.ee/artikkel/eesti_linnade_teke_ja_areng_19._sajandi_l%C3%B5puni1 07.05.2015 “Eesti linnade teke ja areng 19. sajandi lõpuni”
4