7 maailmaimet (1)

SISSEJUHATUS

Kreeklased ehitasid lihtsaid elamuid ja kultuurihooneid kandiliseks tahutud tellistest ja puidust. Linnriikide poliitilise ja majandusliku tugevnemisega kaasnes monumentaalhoonete, peamiselt templite ehitamine.

Roomlased hakkasid esimestena laialdaselt kasutama sideainena lubjamörti ning ehitasid mördist ja põletatud telliskividest hiiglaslikke hooneid . Tänu sellele muutus ehitamine odavamaks ja kiiremaks. Välisseinad vooderdati kalli ja kauni marmoriga. Uute ehituslike võtetena võtsid roomlased kasutusele ristvõlvi ja kupli .
Sambad kaotasid oma endise tähtsuse ning muutusid hoonet ilustavateks detailideks. Keisririigi ajajärgul hakati püstitama kalleid ja uhkeid paraadhooneid mida kaunistasid arvukad skulptuurid .
Roomlased jõudsid ehituskuntstis kõrgele tasemele .
Rooma arhitektide ja ehitajate oskused ning töö kvaliteet olid sellised, et alles 500-600 aastat pärast Rooma riigi langemist jõuti Euroopas roomlaste tasemele.
Antiikajal, 3.sajandil e.Kr. väljavalitud seitse vanaaja maailma ehituskunsti ja skulptuuri tippsaavutust kutsutakse “seitsmeks maailmaimeks” ka tänapäeval.
Sagedamini on nende hulka arvatud Egiptuse Giza püramiidid, Babüloni rippaiad , Rhodose koloss , Halikarnassose mausoleum, Zeusi kuju, Artemise tempel ja Pharose tuletorn (Aleksandria sadamas).
Püramiidid
Cheopsi püramiid on kõige suurim ja kuulsaim - XXVII sajandil e. Kr. elanud vaarao Hufu (kreeka keeles Cheops) püramiid. Cheopsi püramiidi küljepikkus on umbes 230 meetrit ja kõrgus 137,3 meetrit, esialgu oli see 146,6 meetrit. Nüüdseks on maha varisenud nii püramiidi tipp kui ka peenest Mokotami lubjakivist lihvitud välisvooderdis. Neid materjale kasutati 14. sajandil Kairo ehitamisel . Püramiidi tipu asemel on nüüd kümne ruutmeetri suurune vaateplats. Cheopsi püramiid katab 5,4 hektari suuruse pinna. Sellele maa- alale mahuks vabalt ükskõik milline Euroopa suurim või kuulsaim palee : Buckinghami palee Londonis, Versailles Pariisis, Talvepalee Peterburis või isegi Escorial Madridi lähedal. Cheopsi püramiidi sisse mahuks ristiusu suurim kirik - püha Peetruse kirik Roomas.
Cheopsi püramiid on tõesti ime. Ime oli ta vanal ajal ja on seda praegugi. Tema esialgne kubatuur oli üle 2,5 miljoni kuupmeetri, nüüd umbes 170 000 kuupmeertit vähem, sest püramiidi on sajandite jooksul kivimurruna kasutatud. Püramiidi ehitati ligi 2,3 miljonist, rohkem kui kuupmeetrise mahuga kiviplokist. Sellest materjalihulgast võiks ehitada linna sajale tuhandele elanikule. Spetsialistide arvates ei hävitaks teda ka Hiroshimale heidetud aatomipomm.
Vastavalt ehituse kolmele staadiumile sisaldab püramiid kolm hauakambrit, kuna vaarao tahtis, et üks oleks teda alati ootamas. Esimene hauakamber raiuti kaljusse umbes 30 meetrit allpool maapinda ja mitte täiesti täpselt püramiidi aluse keskpunktis . Selle põrandapind on 8 x 14 meetrit ja kõrgus 3,5 meetrit. See on lõpetamata nagu teinegi, mis asub umbes 20 meetri kõrgusel püramiidi jalamilt ja täpselt tipu all. Kambri mõõdud on 5,7 x 5,2 meetrit ja selle võlvlagi kõrgeimas kohas 6,7 meetrit, vahepeal nimetati seda "kuninganna kambriks". Kolmas hauakamber on lõpetatud ja sellest leiti hiigelsuur sakrofaag. Suurest pruunikashallist graniidipangast tehtud sakrofaag on laiem, kui sissepääs hauakambrisse, seepärast tuli lõplik viimistlus teha ehitustööde käigus kohapeal. Hauakamber asub 42,3 meetri kõrgusel maapinnast ja püramiidi teljest veidi lõuna pool. Kamber on vooderdatud laitmatult lihvitud ja hoolikalt ühendatud graniitplokkidega. Igal kambril on eesruum ja need on kõik omavahel ühendatud koridoride ja shahtidega.
Suhteliselt väikese hauakambri (tegelikult polegi selle mõõdud nii väikesed - 5,20 x 10,43 meetrit, kõrgus 5,81 meetrit) kohal lasus ligi kaks kolmandikku Cheopsi püramiidi raskusest. Et kamber raskuse all ei puruneks, tuli see ühtlaselt jaotada. Egiptuse insenerid lahendasid selle probleemi väga leidlikult, rajades hauakambri lae peale viis üksteise kohal asuvat "montaazikambrit" kogukõrgusega seitseteist meetrit. Viimane neist lõpeb nürinurga all kokkupandud gigantsetest plaatidest katusega , mis kannavad endal püramiidi tohutut raskust (nii, et see ei rõhu hauakambrile). Nii tekkisid need "montaazikambrid", mida leiame ka teistes püramiidides.
Püramiidil on aga veel mitmesuguseid huvitavaid omadusi: keeruline koridoride süsteem, mis kujutab endast ehtsat labürinti. Sellised koridorid olid kõigis püramiidides ning neid ehitati osalt tehniliseks otstarbeks, osalt pääsuks hauakambrisse, aga samuti ka ohutuse mõttes, et varas või hauakambri juhuslik rüvetaja eksiks ja hukkuks. Paljud koridorid lõpevad umbteega, paljud ristuvad üksteisega ning ilma juhatavate noolteta seintel ja kompassita võib seal ringi ekselda tundide kaupa, ilma et hauakambrile sammugi lähenetaks. Mõned koridorid on nii madalad, et neist pääseb läbi ainult roomates, teised on küllaltki kõrged, kuid ka neis on raske hingata , sest aastatuhandete jooksul püramiidi soojendanud päike on selle sisetemperatuuri tõstnud üle kolmekümne kraadi. On järsu kallakuga koridore, mõned aga lõpevad äkki nagu põhjatu kuristikuga. Nendesse koridoridesse tänapäeva külasaja ei satu, talle jätkub täiesti sellest, kui ronib mööda neoonlampidega valgustatud niinimetatud "turistikoridore".
Cheopsi püramiidist on kõige rohkem kirjutatud, kuna tema ümber tekkis mingi numbrite maagia , mille huvides andmeid isegi võltsiti: osa mõõtusid kohandati, osa mõeldi hoopis välja. Seejuures lisasid veel paljud saladuste tõlgendajad püramiidile olematuid ruume ja koridore.
Herodotos kirjutab, et Cheopsi püramiidi püstitamiseks rajati kõigepealt kümme aastat kiviplokkide vedamiseks vajaminevat teed ja maaaluseid ruume künkal, kus asuvad püramiidid. Seejärel ehitati kakskümmend aastat püramiidi. Plokkide vedamiseks kasutatud tee ehk tamm muutus hiljem tseremooniateeks, mida mööda liikusid matuse- ja teised religioossed protsessioonid. Tee alguses asus Niiluse kaldal alumine tempel, kus toimusid palsameerimisega seotud kombetalitused, tammi teises otsas, püramiidi varjus , oli hauatempel. Ehitustööde lõppfaasis kaeti tamm katusega, nii et moodustus pikk kinnine koridor , reljeefkaunistustega seintel. Praeguseks on kõigist neist ehitistest Gizas säilinud ainult Chephreni alumise templi varemed, kuid vanas riigis kuulusid need püramiidikompleksi tähtsamate rajatiste hulka.
Kuna püramiidide ehitamisel muid " mehhanisme " peale hoobade, rullide ja kaldteede ei rakendatud, siis tuli ka kõige suuremad Cheopsi püramiidi plokid üles tõsta hoobade abil. Kõigepealt kergitati ploki üks külg ning lükati selle alla rida prusse. Operatsioone korrati seni, kuni plokk seisis vajalikus kõrguses. Cheopsi püramiidi juures on leitud purunenud vaskplaate, mida oli kasutatud hoobade ja plokkide vahele panekuks, et plokke mitte vigastada.

Rippaiad

Babüloni rippaedu tuntakse rohkem Semiramise aedadena. Teadlased aga pidasid Semiramist legendaarseks kujuks ja aedu ilusaks muinasjutuks. Kui aiad siiski leiti, siis peeti nende ehitajaks Babüloni kuningannat või kuningas Nebukadnetsari naist. Tegalikult oli kõik teisiti. 605. aastal e. Kr. purustasid Assüüria suurriigi Meedia ja Babüloonia kuningad Kyaxares ja Nabopolassar. Edasiste sündmuste käigus püüdsid nad oma sõjalist liitu muuta igati stabiilsemaks, tugevamaks ja kestvamaks. Seepärast otsustasid need kuningad oma poliitilisi, sõjalisi ja diplomaatilisi suhteid kindlustada abielusidemetega oma laste vahel.
Nabopolassari pojale Nebukadnetsarile mehele läinud Kyaxerese tütre Amita eluasemeks sai nüüd abikaasa kodulinn. Kuumas ja puudevaeses Babülonis Amita nukrutses ja igatses taga oma kodumaa mägesid, vulisevaid jõgesid ja varjurikkaid metsi. Pärast isa surma Babüloonia kuningaks saanud Nebukadnetsar teadis oma armastatud naise nostalgiast ja püüdis tema meelt lahutada küll kingitustega, küll huvitavate jahilkäikudega, küll suurejooneliste vastuvõttudega. Kord aga tärkas tal mõte luua samasugune maastik nagu Amita kodumaal. Ta kutsus riigi peaarhitekti ja peainseneri ning käskis neil viivitamatult rajada Babüloni "väike Meedia". Käsk täideti ja üks seitsmest maailmaimest, mida tunneme Semiramise rippaedade nime all, oligi sündinud.
Aedade üldpindala oli ligikaudu tuhat kakssada ruutmeetrit ja need asusid kuningapalee kirdeosas Istari ! väravate lähedal laial, neljaastmelisel terrassil. Iga korrust kandsid tugevad põletatud tellistest võlvkaared, mis toetusid vägevatele kõrgetele kivisammastele. Terrasside platvormid olid massiivsetest kiviplaatidest, kaetud pealt kõrkjakihi ja asfaldiga. Nendel lasus kipsiga ühendatud telliskividest vahekiht ja selle peal tinaplaadid, et vesi läbi pinnase alumisele korrusele ei valguks. Kõige peal oli nii paks mullakiht, et seal võisid kasvada ka kõrged puud.
Terrasse ühendasid omavahel roosast ja valgest lihvitud kivist trepid. Nende kõrvale oli paigutatud keerdpumbad, mille abil sajad orjad pumpasid aedade kastmiseks vahetpidamata terve päev Eufratist vett.
Kõrgele üle kuningalossi müüride tõusid sihvakate palmide kroonid. Kuna sambad ulatusid umbes kahekümne kahe meetri kõrgusele, oli taimedel valgust ja õhku küllaldaselt. Seal oli haruldasi taimi ja ilusaid lilli. Ka meile nii tuttavat tulpi aretati Semiramise aedades .
Artemise tempel
Türannia valitsemisaeg koondas Efesosse suuri rikkusi, mis tõi kaasa linna uue õitsenguperioodi VI sajandil e. Kr. Tänulikud linnakodanikud otsustasid oma kaitsejumalannale püstitada uue suurejoonelise templi, mis kõik seniehitatu varju jätaks. Templi ehitajaks kutsuti Knossosest kuulus arhitekt Hersiphronos. Ta oli ilmselt jõukas mees, sest kui ehitustööde ülekulu oli suurem kui veerand linna poolt kinnitatud eelarvest, siis kasutati ehituse lõpetamiseks arhitekti enda varandust. Hersiphronos tegi ettepaneku ehitada gigantne joonia stiilis marmortempel, mida ümbritseb sammaste kaksikrida. Enamiku kreeka templite sambad olid valmistetud lubjakivist, kuna aga just sel ajal leiti Efesose lähedal valge marmori lademed, siis oli ehitusmaterjali mure murtud .
Efesose piirkond kannatas sagedaste maavärinate all. Nende laastava mõju vähendamiseks soovitas Hersiphronos ehitada tempel soisele pinnale, Kaystrose jõesuudmesse. Vundamendisüvendi laskis ta kaevata hästi sügava ning täita selle puusöe ja loomakarvade seguga . Niisugune vetruv aluspind pidi allmaatõugete korral ära hoidma templi purunemise.
Ehituse käigus tuli Hersiphronosel lahendada mitmeid keerulisi probleeme. Kuna kivimurru ja ehitusplatsi vahel laius rohkem kui kümme kilomeetrit soomaastikku, siis oli sammaste kohaletoimetamine tavaliste veovankritega võimatu. Vitruvius kirjeldab millise vaimuka lahenduse Hersiphronos probleemile leidis. "Ta asetas kogu sambatüve pikkuselt kaks neljatollist puuprussi ja ühendas need otstest põikprussidega, tüvede otstesse aga valas seatinaga hargnevate otstega raudvardad", mis läksid raamidesse asetatud raudpuksidesse. Ja kui "etterakendatud härjad hakkasid vedama, siis pöörlesid vardad puksides nii vabalt, et tüved veeresid vahetpidamata" mööda soist pinda.
Efesose templit ehitati 120 aastat. Hersiphronos eluajal lõpetati hoone püstitamine ja sammastiku paigaldamine. Pärast Hersiphronose surma jätkas tööd tema poeg Metagenes, kes juhatas templi ülaosade paigaldamist. Templi detailide transportimisel tekkisid temal samasuguseid probleeme nagu isalgi. Ta lahendas ülesande analoogselt, aga et raskeid neljatahulisi arhitraave polnud võimalik veerlema panna, siis paigutas ta nende otstesse kiilutud talgedele hiigelsuured ja laiad puurattad. Ja sai oma tahtmise. Kuid ka Metagenes suri enne tööde lõppu. Templi lõpetasid V sajandil e. Kr. arhitektid Peonitos ja Demetrios. Oli sündinud uus maailmaime .
Ehituse lõpetamise aastat me ei tea, see-eest on aga uskumatult täpselt teada templi hävitamise päev. "Sel öösel, kui sündis Aleksander suur, süüdati tempel," kirjutavad üksmeelselt peaaegu kõik ajaloolased. Aleksander Suure ajal elas Efesos üle uue, juba kolmanda õitsengu. Ta pakkus efesoslastele raha, et uuesti üles ehitataks tempel, mille põletas maha "see idioot Herostratos, et pääseda kirjandusse ja kooliõpikutesse", kuid nood loobusid Aleksandri abist. Peagi olid linnaelanikud juba korjanduse korraldanud. Sellest kirjutab Strabon:
"Pärast seda, kui keegi Herostratos templi maha põletas, ehitasid elanikud teise, veel ilusama , kogudes selleka naiste ehted, ohverdades oma isikliku vara ja müües eelmise templi sambad /-/ Aleksander lubas efesoslastele tasuda endised ja tulevased kulud tingimusel, et pühenduskirja oleks raiutud tema nimi, kuid nad ei olnud sellega nõus. /-/ Ja Artemidoros, I saj. e. Kr. Efesoses sündinud riigimees ja geograaf, mainib kiitvalt efesoslast, kes ütles kuningale , et ei kõlba jumalal ehitada templeid jumalatele."
Mis puutub Herostratosesse, siis tuleb tunnistada, et tolle meeletu enesearmastaja leitud koletu kuulsuse saavutamise meetod täitis sellele asetatud lootused ja viis Herostratose nime ajalukku. Kuigi Kreeka riikides keelati erimäärusega Herostratose nime mainimine ning kirjanikel ei lubatud seda meenutada isegi templi põlemisest jutustades, on Herostratose nimi siiski aja üle elanud ja meie päevini välja jõudnud.
Strabon märkis, et templi taastas Aleksandria linna ehitaja Heirokrates. See oli ilmne viga, sest Aleksander Suure hooviarhitekti nimi oli Vitruviuse ja ka mitme teise autori järgi Deinokrates. Deinokrates kopeeris esialgse plaani, öeldes, et seda paremaks teha pole kuidagi võimalik. Ainus muudatus oli templi aluse tõstmine ja astmete arvu suurendamine kümneni, selleks et templihoone kõrguks ehitiste kohal, mis saja aasta jooksul olid ta ümber kerkinud.
Tempel oli 110 meetrit pikk ja 55 meetrit lai (mõnedel andmetel 105x50 meetrit) ning ümbritsetud kahekordse kolonnaadiga. Pliniuse järgi oli sambaid 127 ja need olid 18 meetri kõrgused. Fassaadi kaunistas kaheksa sammast kummaski reas, külgedel oli kakskümmend sammast mõlemas reas. Hoone oli kaetud nii seest kui väljast marmortahvlitega. Ehitis koosnes kolmest osast: 1) avar eeskoda pronaos, mille lage toetas kaheksa sammast, 2) suur peasaal kuueteistkümne sambaga ja 3) tagaruum episthodomos, kus oli neli sammast. Peasaalis asus 15 meetri kõrgune Artemise kuju, mille meisterlikult ülemaalitud nägu, käelabad ja jalapöiad olid puust, rõivad aga üleni ehitud kulla ja kalliskividega. Kuju selja taga oli sammas. Lagi ja katus olid uhkemad kui enne. Eelmise templi saviplatide asemel oli katus nüüd kaetud marmorplaatidega.
Võrreldes Efesose Artemise templit teiste kuulsate kreeka templitega näeme, et ta ületas needtunduvalt. Näiteks jumalanna Athena marmortempel Ateena akropolil oli 70 meetrit pikk ja 31 meetrit lai ja seda ümbritses ainult üks rida sambaid.
Templit kutsuti kaunistama kuulsamad kreeka maalikunstnikud ja skulptorid. Mitme töö saamiseks kuulutati kunstnike vahel välja võistlusi. Templi altari reljeefid tegi Praxiteles, ühe samba reljeefilustused lõikas välja Skopas . Maalide hulgast paistsid silma Efesoses sündinud Apellese tööd.
Ükski surematu jumal ei võinud kiidelda sellise templiga - ei Apollon Delfis ega Hera või isegi Zeus Olümpias. Philon kirjutab: "Efesose Artemise tempel on ainus jumalate eluase maa peal. Igaüks, kes on seda kas või ainult korra näinud, on veendunud, et taevas ja maa on kohad vahetanud ja et just siin tuli surematute jumalate riik taevast alla maa peale."
Peale jumala austamise koha oli Artemise templil teinegi funktsioon: seal varjasid end riiklikud kurjategijad ja põgenenud orjad. Lõpuks kujutas Efesose tempel endast veel mitte ainult Artemise austamise kohta ja poliitilist varjupaika, vaid ka omaaja kõige suuremat panka Aasias, kuhu oli paigutatud palju eraisikute ja mitte ainult efesoslaste, vaid ka välismaalaste ning ükskõik kust päritolevate inimeste raha, samuti rahvastele ja kuningatele kuuluvat raha.
Oma kapitali templisse hoiule panna või sealt laenu võtta tohtisid kõik: oma kodanikud ja võõramaalased, riigid ja nende valitsejad . Laenu anti kõrgete protsentidega, mistõttu templi rikkused pidevalt suurenesid.
Peale raha olid templi päralt ka laialdased maa-alad. Ja Artemise kummardajad külvasid üksteise võidu jumalanna kingitustega üle. Paljud pärandasid Artemisele oma varanduse .
Artemise templist on säilinud vähe. Peale mõnede kujude ja sambaosade on välja kaevatud ainult vundament . Arheoloogidel ja arhitektidel on õnnestunud täie kindlusega rekonstrueerida ainult templi põhiplaan. Vaid ligikaudselt saab luua ettekujutuse sellest, kuidas tegelikult nägi välja tempel, mille ilu ülistasid luuletajad.
Zeusi kuju
Poleponnose poolsaare lääneosas, Olümpia pühal maal, asus neljas maailmaime - kreeka silmapaistvaima skulptori Pheidiase loodud Zeusi kuju. See on ainus maailmaime, mille autor oli üks inimene.
Zeusi hiigelkuju kõrgus Zeusi templi peasaalis, olles elusuurusest seitse korda suurem. Kuju välimusest teame ainult ühe Elises välja antud mündi ja Pausaniase mitte kuigi põhjaliku kirjelduse järgi. Zeus istus rahulikus, majesteetlikus poosis rikkalike ilustustega kaunistatud troonil. Tema väärikas nägu oli range ja heatahtlik, pead ehtis õlipuuokstest pärg. Tema rüü jättis paljaks õla ja rinna ülaosa ning rüü laiad voldid katsid alakeha . Paremas käes hoidis ta kullast ja elevandiluust , pärjatud peaga Nike kuju; vasakus valitsuskeppi, millel istus kullast Zeusi püha lind - kotkas. "Ka jumala sandaalid on kullast, samuti rüü, mis figuuride ja lilledega, nimelt liiliatega inkrusteeritud on," märkis Pausanias.
Vaatajat hämmastas kõigepealt kuju suurus. Skulptuur võttis enda alla peaaegu kolmandiku templi sisemusest. Troonil istuva Zeusi pea ulatus laeni. Kallimachose ja Straboni andmeil oli kuju 12,5 meetrit kõrge. Osa antiikautoreid kinnitab seda, osa vähendab mõõte, kuid kõige tagasihoidlikumate andmete järgi oli skulptuuri kõrgus ilma aluseta vähemalt 9 meetrit. Strabonile näis tempel selle võimsa figuuri jaoks liiga väike. Kuju oli "nii suur, et kuigi tempel oli küllaltki avar, tundus, et kunstnik rikkus mõõtude kooskõla, sest ta kujutas Zeusi istumas, pea peaaegu lage puudutamas, seetõttu tekkis mulje, et kui Zeus püsti tõuseb, siis tungib ta pea läbi katuse."
Teiseks hämmastas kõiki kullast ja elevandiluust valmistatud kuju hind. Skulptuuri riided, samuti pärg ümber Zeusi pea ning ta kätel asuva Nike rõivad ja võidupärg olid tehtud säravast kullast. Zeusi keha ja pea olid vandlist, mille soe kollakasroosa värvitoon andis talle hämmastava elutruuduse. Polnud juhus, et kõik, kel seda Pheidiase meistritööd näha õnnestus, kinnitasid, et nende ees polnud mitte jumala kujutis, vaid jumal ise. Kullast ja elevandiluust oli valmistatud ka Zeusi troon , mille kõrget leeni, kätetugesid ja alust kaunistasid elevandiluust reljeefid ja jumalannade ning jumalate kullast kujutised. Trooni põikpuudel olid reljeefid, mis kujutasid stseene olümpiamängudelt. Trooni alumised küljed kaunistas maaildega Pheidiase vennapoeg kunstnik Panainos.
Pheidiasele valmistas palju muret kuju valgustamine. Kuna kreeka templitel puudusid aknad ja valgus pääses sisse ainult ukse kaudu, siis oli lae alla ulatuva Zeusi pea varjus. Pärast pikki mõtisklusi ja katsetusi õnnestus Pheidiasel probleem teravmeelselt lahendada. Põrand kuju ees kaeti tumesinise eleusise kiviga ja sellest raiuti nelinurkne süvend. Sinna valati oliivõlil baseeruv segu, mis kaitses kuju vandlist osasid niiskuse eest. Seejuures langes siledalt õlipinnalt peegeldunud valgus figuuri peale ja õlgadele. Palverändureile näis, et Zeus ise kiirgab jumalikku valgust.
Usaldusväärset koopiat Zeusi kujust ei ole. Originaalilähedased peaksid aga olema keiser Hadrianuse ajal Elises vermitud müntidel leiduvad Zeusi kujutised. Mündil kujutatud jumala õlipuupärjaga kaetud lokkis juuksed langevad kuklale, paljastades kõrva. Kõrge ja lai laup ning tihedad kulmud meenutavad jumalate ja inimeste valitsejat, samal ajal kui näo alaosa ja suu viitavad rahu ja maheduse jumalale , nagu märkis Dion Chrysostomos.
Halikarnassose mausoleum
Halikarnassose mausoleum oli Egiptuse püramiidide järel suurim hauamonument, kuid seda ei püstitanud uskumus hinge surematusse või türanni auahnus, vaid suur armastus. Kahjuks on Artemisia armastusele pühendatud poeetide teosed hävinud ja meieni on jõudnud ainult Pliniuse ja Gelliuse kasinad read:
"Räägitakse, et Artemisia asmastus oma mehe Mausolose vastu oli suurem kogu armastusluule loomingust ja tugevam kõigist inimlikest kirgedest. Kui Mausolos suri, käskis Artemisia, ise nuttes ja käsi murdes, põletada tema keha ja korraldada hiilgavad matused. Piineldes kurbuses, käskis ta mehe luud pulbriks jahvatada, segas siis vee ja lõhnaainetega ning jõi ära. ("Sest ta tahtis saada Mausolose elavaks mälestussambaks," lisab Valerius Maximus .). Artemisia väljendas oma armastust ka teisiti. Ääretu püüdlikuse ja heldusega viis ta lõpule mehe mälestuse jäädvustamiseks mõeldud hauamonumendi ehitamise. See oli nii kaunis, et seda loeti üheks seitsmest maailmaimest. Ta pühendas hauamonumendi Mausolose hingele ja käskis temast luua kiidulaule. Sel eesmärgil määras ta suure auhinna rahas ja väärtasjades. Mausolose auks tuli panegüürikat looma arvukalt õilsaid, oma ande ja kõneosavuse poolest tuntud mehi: Theopompos, Theodektes, Naukrates ja isegi Isokrates...Ja nii kaua, kui tal oli elu, elas ta kurbuses, ja kurbus viis ta ka hauda."
Mausolos oli oma aja kohta isiksus, kuigi meile paistab, et ta suurim töö oli endale monumendi püstitamine. Ta üllatas kõigepealt oma arhitektuuriliste ideedega. Neis oleks nagu ühinenud püramiid, tsikuraat ja kreeka tempel, väljendades seega Halikarnassose kui dooria -joonia linna asendit Kreeka, Mesopotaamia ja Egiptuse piiril . Maisolos aga suri juba ehitustööde algusjärgus ja mausoleumi väljaehituse võttis oma südameasjaks tema leinav lesk .
Mausoleum oli mõeldud valitseja hauakambriks, aga ka templiks, kus talle pärast surma pidi austusavaldusi osutama. Kaasaegseid vaimustas mausoleumi suurus ja selle ehitamiseks tehtud kulutused, kuid eelkõige võlus neid kunstilise kujunduse täiuslikkus.
Esimese korruse moodustas "hiigelsuur prokonnesose marmorist pjedestaal". Tegelikult oli ta vägev põletamata tellistest alus, milles asus Mausolose ja Artemisia viimne puhkepaik, ainult marmoriga kaetud. Selle laiuseks annab Plinius 19, pikkuseks 42 ja kõrguseks 11 meetrit. Mitmed teised autorid nimetavad palju suuremaid mõõte, maksimaalselt 66 x 77 x 30 meetrit. Ühes on aga kõik autorid üksmeelsed: alusel seisis kolmekümne kuuest joonia stiilis sambast ümbritsetud tempel. Sambad kandsid 24- astmelise püramiidi kujulist katust, mida kroonis skulpturaalne neljahobuserakend.
Esimese korruse ülemist serva ehtis lai kõrgreljeefidega friis, mis piiras hoonet igast küljest. Aluse juures olid lõvide ja kihutavate ratsanike kujud. Hauakambri lage hoidsid ülal viisteist massiivset ja võimsat dooria stiilis sammast. Selles rikkalikult kaunistatud mitmevärvilisest marmorist saalis asusid kuninga ja kuninganna marmorsakrofaagid.
Teise korruse ohverdamisruumis seisid valitsejate peaaegu kahekordses elusuuruses raidkujud : Pytheose loodud loomutruu, elavana näiv Mausolose kuju ja Skopase valmistatud ülevust, kurbust ja leina väljendav Artemisia skulptuur. Ruumi lage kandsid viisteist korintose stiilis sammast. Templi välisküljel paiknev joonia kolonnaad kandis rikkalikult kaunistatud karniisi, sammaste vahel aga seisid raidkujud.
Pliniuse ja teiste autorite järgi oli mausoleumi kõrgus aluselt kuni katuseplatvormini 46 meetrit. Platvormil kõrgus marmorkvadriiga - nelja kõrvuti rakendatud hobusega võidusõiduvanker, mis pärast seda, kui Mausolos seda esimesena oli lasknud marmoris kujutada, muutus ayvankriks, millega sõitsid keisrid.
Mausoleumi kujundasid ja ehitasid arhitektid Pytheos ja Satyros. Nende töödest on säilinud vähe, näiteks Athena templi varemed Prienes, mille Pytheos Aleksander Suure ohverdatud raha eest ehitas. Kuid seegi vähene jutustab, et Pytheos ja Satyros järgisid kindlalt kreeka klassikalise arhitektuuri parimaid traditsioone. Nagu juba mainitud , oli Pytheos ka suurepärase Mausolose skulptuuri looja.
Vitruvius kirjutab: "Saatus õnnistas neid harvaesineva suure andega. Nende ideed viisid ellu meistrid, kelle teosed on pälvinud igavese ja kustumatu kuulsuse. Omavahel võistlevad kunstnikud said mausoleumi kaunistamiseks igaüks ühe külje. Need olid Leochares, Bryaxis, Skopas ja Praxiteles, mõned arvavad ka, et Timotheos. Ja nende kunsti ületamatu täiuslikkus oli põhjuseks, et ehitisele langes au kuuluda seitsme maailmaime hulka."
Leochares sai lääne- ja Bryaxis põhjakülje. Vaidlused selle üle, kas lõunakülje kaunistas Praxiteles või Timotheos, veel kestavad. Idaküljel kujutas Skopas juba tuntud ja korduvalt kasutatud süzeed! - kreeklaste võitlust amatsoonidega. Skopas leidis vanale teemale siiski uue tõlgenduse. Võitlus pole enam üksteisesse klammerdunud inimeste füüsiliste ja vaimsete jõudude ülim pingutus , nagu Zeusi templi lääneviilul Olümpias. See on muutunud rohkem inimese vaimsete püüdluste väljenduseks, tema emotsioonide ja kirgede, kogu inimloomuse omaduste väljendajaks. Ülejäänud friisidel olid stseenid jahipidamisest, võistlustest ja lapiide võitlusest kentauridega. Pärast friiside paigaldamist hakkasid alles poolelioleva hauakambri juures käima kuulsate skulptorite austajad, keda meelitasid kohale kuuldused. Siit kandsid nad üle Kreekamaa Mausolose suurejoonelise hauamonumendi kuulsuse.
Artemisia suri enne mausoleumi kaunistuste valmimist. Kuid imetlusväärne töö, mis tema mehe nime surematuks muutis, elas veel üle viiekümne inimpõlve. Mälestused sellest elavad praegugi.
Rhodose koloss
Kümnete antiikautorite poolt ülistatud Rhodose skulptorite seas oli kuulsaim Lysippose õpilane, Lindosest pärit Chares. Tema figuurid ruumiliseks, see tähendab igast küljest vaadeldavaks. Erinevalt enamikest kreeka kujureist, kes marmorskulptuure lõid, töötas Lysippos pronksitehnikas. Ta oli tuntud ka gigantsete, üle kümne meetri kõrguste kujude valmistajana.
Lysippos oli Apellese ja Deinokratese sõber ja Aleksander Suure õuekunstnik. Loomulikult oli ta tellimustega üle koormatud. Seetõttu olid tema õpilastel avarad võimalused praktiseerimiseks ja nad said hea kooli. Charesele tegid rodoslased ettepaneku püstitada Demetrios Poliorketese üle saavutatud võidu auks päikesejumal Heliose hiigelkuju. Ettepanek kolossi püstitamiseks ei leidnud siiski kõigi rodoslaste heakskiitu: mõned arvasid, et nii tohutut kuju pole üldse vaja, teised, et Helios haavub, kui "päikese vastu tõuseb teine päike", ja muud sellist. Ka arvati, et nii suur kuju vajub kord kokku ja tema langemine on ühtlasi Rhodose langemine. koloss kukkuski ümber, kuigi ei seisnud savijalgadel.
Rodoslased müüsid maha Demetriose poolt linnamüüri taha jäetud piiramismasinad ning torni jaoks kasutatud raua. Nad palusid Charesel välja arvutada, kui palju materjali soovitud suurusega kuju tegemiseks kuluks, ja tahtsid teada, palju kunstnik töötasu nõuab. Kuulnud Charese tingimusi, leidsid rodoslased, et nad võivad lubada endale kaks korda kõrgemat kuju. Chares asus keerulist ülesannet täitma. Tema valmistatud Heliose kuju püstitati Rhodose linna sadamasse ning see läks edaspidi ajalukku kuuenda maailmaimena Rhodose kolossi nime all.
Kolossiks nimetasid kreeklased esialgu raidkujusid, mis olid üle elusuuruse. Hiljem hakati nii nimetama tõepoolest hiiglaslikke kujusid. Niisuguse hiigelkuju modelleerimiseks ja valamiseks pidid kunstnikul olema suured tehnilised teadmised. Kaasaegsetes ja nende järglastes äratas vaimustust just selle kuju loomise tehniline täiuslikkus.
Kuju valmistamist kirjeldas Philon. Algul oli Chares "valanud ja paika pannud kolossi jalad." seejärel valanud ülejäänud kehaosad "ühendades need nendega, mis juba seisid." Kuju kasvas ja ta "kattis selle väljaspoolt savi ja liivaga ja pärast veel kividega, et kõik paigal püsiks."
Kui palju metalli kolossi valmistamiseks tarvitati, pole teada. Igatahes kinnitab II sajandil e. Kr. elanud kreeka ajaloolane Polybios, et Ptolemaios III olevat 225. aastal e. Kr. saatnud kolossi taastamiseks 3000 talenti (umbes 80 tonni) vaske.
Kolossi ehitati kaksteist aastat. Aga millal? Mitmete kirjalike allikate ja Rhodose raidkirjade järgi on täpselt kindlaks tehtud, et 281. aastal e. Kr. koloss juba seisis. Polybiose töödest teame, et 225. aastal e. Kr. teda enam polnud. Plinius jällegi märkis mitu aastat kuju püsti seisis: ühe versiooni järgi 56, teise järgi 66 aastat. Lõpuks on teada ka, et koloss purunes "hirmsa maavärisemise ajal". On teada, et see maavärisemine algas ühel oktoobriööl, aga kas 225. või 223. aastal e. Kr., pole veel kindel.
Nendele andmetele toetudes võib üsna suure tõenäosusega väita, et Chares alustas töid 303. aastal e. Kr. ja lõpetas 291. aastal e. Kr. Koloss seisis 66 aastat, kuni ta 225. aasta maavärisemise ajal maha prantsatas. Kuju minimaalne kõrgus oli antiikautorite järgi 31 - 35 meetrit, osa autoreid nimetab 35 - 40 meetrit. Praegu arvatakse, et Rhodose koloss oli 37 meetri kõrgune. Nüüdisaegsete kõrgehitistega harjunud inimestele võib tolleaegne gigant madalavõitu tunduda. Võrdluseks võib siiski märkida, et Tallinna linnuse torn Pikk Hermann on ümmarguselt 50 meetri kõrgune. Tolle aja kohta aga oli Rhodose koloss tõesti hiiglaslik rajatis . See oli midagi enamat kui õnnelike linlaste ohvriand oma jumalale Heliosele. See oli linna eneseteadvuse, majandusliku ja sõjalise võimsuse sümbol, tema vabaduse märk.
Rodoslased ei saanud kuigi kaua oma kolossi üle uhkust tunda, sest kuju püsis ainult kaks inimpõlve. Meie ajaarvamise alguses külastas saart Strabon ja pani kirja järgmised read: "Nüüd lamab koloss maas , maavärisemisest ümber paisatud ja põlvedest pooleks murtud; oraakli käsu peale ei taastatud seda enam." Tegelikult püüdsid rodoslased kuju taastada, kuid ei saanud sellega hakkama. Siis lastigi lendu oraakli ennustus .
Ka maas lebanud pronkshiiglase rusud äratasid oma suurusega tohutut vaimustust ja hämmastust. Neid näinud Plinius kirjutas: "Vähe on neid, kes ulatuvad kahe käega pöidla ümbert kinni võtma; mõned raidkujud on väiksemad kui kolossi üksainus sõrm. "Kuju siseehituse kohta mainis ta: "Kolossi liikmetes avanesid suured õõnsused, kuhu oli pandud palju kive, et kuju paremini püsti seisaks."
Kuju väljanägemise kohta on meil vähe teada. Küllap pidasid antiikautorid kolossi niivõrd tuntuks , et ei vaevunud seda kirjeldama. Seetõttu levis hiljem arvukalt erinevaid fantaasiasünnitisi. Näiteks kujutati XVI sajandil kolossi harkisjalu seisvana kahel sambal, mille vahelt laevad sõidavad sadamasse. Enam tuntud on kirjeldus, kus oletatakse, et Chares kujutas Heliost pika, sihvaka noormehena, kiirtepärg ümber pea. Noor jumal seisis kõrgel marmorpostamendil. Tema keha oli kergelt taha kallutatud ja parem käsi oli kaugusse vaatavate silmade kaitseks laubal . Vasak käsi hoidis maani ulatuvat kehakatet. Teise variandi järgi toetus päikesejumal vasaku küünarnukiga puutüvele, mille peaaegu varjas käsivarrelt langev rüü. Kuju parem käsivars oli üles tõstetud ja kämmal toetus pealaele. Selline zest! pidi väljendama puhkeasendit. Kuldne kiirtepärg oli nihutatud kuklasse.
Kõige usaldusväärsemaks peetakse siiski Philoni kirjeldust, milles ilmselt oli kasutatud praeguseks hävinud allikaid . Selle järgi oli koloss valgest marmorist alusel sundimatus poosis seisev mehefiguur, kelle üks käsi oli tõrvikuga üles tõstetud. Kolossi pöiad, mis "ise juba ületasid paljusid kujusid", olid stabiilsuse mõttes tugevasti alusele toetatud. Kuju käes olev tõrvik süüdati ööseks, seega täitis ka koloss majaka funktsioone. Kuju seisis praeguse muuli lõpus.
Purunenud koloss lamas kaua aega maas. Tuhat aastat hiljem, 653. aastal Rhodose vallutanud araablased oskasid selle riismete väärtust hinnata. Bütsantsi ajaloolase Zonarese sõnade järgi müüs tulevane Damaskuse kaliif Muavija I kolossi jäänused "ühele Edessa juudile" vanarauaks, kes selle "vanametalli" siis 980 kaameli turjal ka ära vedas. 1330. aastal Rhodost külastanud teine bütsantsi ajaloolane Nikephoros Gregorios ei leidnud kolossist enam kildugi. Nii kadusid kolossist kõik jäljed, kuid mälestus maailmaimest jäi.

Pharose tuletorn

Aleksandria õpetlaste arvukad leiutised ja avastused tundusid nende kaasaegsetele imedena. Nendekavandatud oli ka Pharose tuletorn. Arvukate madalike ja veealuste kaljude tõttu nõudis sissesõit Aleksandria sadamasse suuri kogemusi. Et tagada ohutu lähenemine sadamale, käskis vaarao Ptolemaios II Philadelphos püstitada Suursadama ette tuletorni.
Aleksandria kirdeosas, seal, kus praegu saub tihedasti täisehitatud araabia kvartalite ja suurepärase Abu al-Abbase moseega! poolsaar, laius Ptolemaiose ajal meri, täpsemalt kaks sadamat - Suursadam ja Eunostose ("Õnneliku naasmise") sadam. Mere poolt kaitses sadamaid loodusliku muulina piklik kaljune Pharose saar. Neemele saare idatipus püstitatigi majakas . Strabon kirjutab oma " Geograafias ": See neem on merest ümbritsetud kalju, kaljule on imetlusväärselt ehitatud mitmekorruseline valgest marmorist torn, millel on saarega sama nimi."
Aastal 285 e. Kr. ehitati mandri ja saare vahele umbes kilomeetri pikkune tamm ja aastaks 279 e. Kr. valmis ka tuletorn. Majakas oli kolmekorruseline ja mitmete antiikautorite andmeil 100 - 120 meetri kõrgune.
Straboni, Lukianose ja eriti just Pliniuse kirjelduse järgi oli majaka aluseks 160 - 190 meetriste külgedega ruut. Sellel asus massiivne 70 - 80 meetri kõrgune ja umbes 30,5 meetrise küljepikkusega torn, mis aegamööda kitsenes ja lõppes sakmetega nagu kindlusetorn. Küljed olid suunatud iga nelja ilmakaare poole. Teine korrus kujutas endast marmorplaatidega kaetud kaheksatahulist torni, mille küljed olid suunatud kaheksa peamise tuule poole. Kolmas korrus, kus asus tuli, oli ümmargune ja seda kattis poleeritud graniitsammastele toetuv kuppel . Kuplil seisis seitsme meetri kõrgune Poseidoni pronkskuju.
Kütus tuleriida jaoks toimetati kohale mööda lauget keerdkäiku eeslite abil. Tule valgusjõudu suurendati liikuvate metallpeeglitega. Majaka valgus oli näha kümnete kilomeetrite kaugusele. Ajaloolane Josephus Flavius kirjutas I sajandil oma "Juudi sõja" neljandas raamatus: "...Pharose saar, millel seisab väga kõrge torn. Oma väga heleda tulega annab ta meresõitjatele märku kolmesaja staadioni kaugusele..." Kolmsada staadioni on 53,3 kilomeetrit ( atika staadion = 177,6 meetrit). Faroloogiliste tabelite järgi saab määrata majaka kõrgust seoses kaugusega, kust tema tuli on veel nähtav. Antud juhul peab valgusallika kõrgus olema 108,8 meetrit.
Majaka täpset kõrgust me siiski ei tea, sest seda hinnati tavaliselt ainult silma järgi. Ametlik "Aleksandria mälestiste juht", mille 1970. aastal koostasid Kreeka-Rooma Muuseumi töötajad eesotsas H.Riadiga, annab majaka kõrguseks "ligilähedaselt 135 meetrit." Oli siis tuletorn 110 või 135 meetri kõrgune, võib ometi suure tõenäosusega oletada, et koos aluskaljuga ulatus ta rohkem kui 180 meetrit üle merepinna. Loomulikult pidi selline mässavates lainetes kaljunukil seisev torn antiikaja meresõitjaid hämmastama ja vaimustama. Ka tänapäeval oleks see suurepärane vaatepilt .
Majaka teiselt korruselt avanes suurepärane vaade. Tornist oli eriti hästi nähtav lõunas laiuva Aleksandria üllatavalt korrapärane planeering. Silma torkas ka tänavate ebatavaline laius Kreeka linnade kitsaste ja kõverate tänavatega võrreldes.
KOKKUVÕTE
Selle teema valisin ma sellepärast, et olen ise käinud Egiptuses. Giza püramiidide juures. See jättis väga vapustava mulje.
Oma töös kirjeldasin pikemalt Cheopsi püramiid ehitust ja keerulisi koridorisüsteeme. Cheopsi püramiid oli ime vanal ajal ja on ime ka tänapäeval.
Halikarnassose maudolemist kirjutades meeldis mulle legend, mis on seotud Salmakise allikaga Halikarnassosel oli Kreeka linnade hulgas ühe rikkama ja ilusama linna kuulsus. Rhodose koloss ehitati ajal, mil Kreeka oli riikidest tugevaim ja rikkaim. On arvatud, et Rhodost kaunistas umbes kolm tuhat raid kuju üks skulptuuri grupp asub praegu Vatikanis. Zeuzi tempel oli Olümpia pühapaigaks. Vastupidiselt tavadele olid templi välimised friisid kaetud mitmevärviliste ornamentide ja taimelehtede kujundamisega. Selle keskel seisev Zeusi kuju on majesteetlikult suur.
Pharose tuletorn paiknes Aleksandria sadamas Pharose saarel. See ehitati Aleksander Suure auks, kes oli vaaraode järeltulija. Ta oli väga tark, töökas ja õiglane.
Oma referaadis kirjeldasin ka Artemise templit, mis oli Kreeka templitest kuulsaim ja Babüloni rippaedadest.
Kasutatud kirjandus:

http://www.tmk.edu.ee/~nuku/index.html

Eesti Entsüklopeedia

Illustreeritud Lasteentsüklopeedia

H.Palamets: “Vanaaja kultuurist ja olustikust”