Vana maailma 7 maailmaimet (1)

VANA MAAILMA 7 MAAILMAIMET
Ajaloo referaat
Tallinn 2009
Vanaaja seitse maailmaimet olid antiikajal väljavalitud seitse maailma ehituskunsti ja skulptuuri tippsaavutust. Sagedaminni on nende hulka arvatud Egiptuse Cheopsi püramiid, Babüloni nn. Semiramise rippaiad , Efesose Artemise tempel, Olümpia Zeusi kuju, Halikarnassose musoleum, Rhodose koloss ja Pharose tuletorn . Arvu 7 peetakse tähenduslikuks, sest seda on juba ammusest ajast peetud maagiliseks ning folklooris ja religioonis oli seda sageli seostatud mingite eriliste või müstiliste sündmustega.
Maailmaimede nimekirju on olnud erinevaid. Esimese seitsme maailmaime nimekirja koostas vanakreeka õpetlane Kallimachos. Kahjuks ei ole see säilinud ja ei ole teada, kas see on samasugune , nagu meie seda tunneme . Vanim säilinud seitsme maailmaime nimekiri on säilinud ühes raidkirjas, mis pärineb 2. sajandist eKr ja mille on üles tähendanud kreeklane Antipatros Sidonist.

Cheopsi püramiid

Cheopsi püramiid on kõige suurim ja kuulsaim püramiid. See asub asub Egiptuses, Giza platool. Püramiid on nime saanud Vana-Egiptuse kuninga Cheopsi ( Hufu ) järgi. Cheops laskis selle ehitada aastatel 2551–2471 eKr. Selle esialgne ruumala oli üle 2,5 miljoni kuupmeetri, nüüd umbes 170 000 kuupmeetrit vähem. Kõrgus oli ehitamisel 147m, millest praegu on alles 137m. Püramiidi suurus on vähenenud seetõttu, et seda on sajandite jooksul kivimurruna kasutatud. Herodotose " Historia " andmetel ehitasid Cheopsi püramiidi 20 aasta jooksul 400 000 meest, kes töötasid 100 000 mehe kaupa kolmekuulistes vahetustes. See on vanaaja maailmaimedest ainukesena tänaseni säilinud. Ligi neli ja pool tuhat aastat oli ta maailma kõrgeim ehitis – kuni 1300. aasta paiku valmis Inglismaal Lincolni katedraal .

Semiramise rippaiad

Nimi Semiramise rippaiad on tulnud legendist, mis omistab neid aedu Assüüria kuninga Šamšiadad V Babülooniast pärit naisele Šammuramatile, kelle kreekapärastatud nimi on Semiramis. Enne aedade leidmispeeti aedu vaid ilusaks muinasjutuks, kuid kui aiad siiski leiti, siis peeti nende ehitajaks Babüloni kuningannat või kuningas Nebukadnetsari naist. Tegelikult lasi selle ehitada Babüloonia kuningaks saanud Nebukadnetsar oma naisele Amitale, kes igatses taga oma kodumaa mägesid, jõgesid ja metsi. Nebukadnetsar kutsus riigi peaarhitekti ja peainseneri ning käskis neil viivitamatult rajada Babüloni "väike Meedia". Käsk täideti ja üks seitsmest maailmaimest, mida tunneme Semiramise rippaedade nime all, oligi sündinud.
Rippaedu on kirjeldanud vanakreeka ajaloolased, sealhulgas Herodotos , Klesias, Strabon ja Diodoros Siculus, kuid muud materjali nende kohta on vähe. Kirjeldustes arvatakse aedade pindala ligi 1200 ruutmeetrile. Need asusid kuningapalee kirdeosas Ištari väravate lähedal laial neljaastmelisel terrassil. Iga korrust kandsid tugevad põletatud tellistest võlvkaared, mis toetusid kõrgetele kivisammastele. Terrasside platvormid olid ehitatud võimsatest pealt kõrkjakihi ja asfaldiga kaetud kiviplaatidest. Nendel lasus kipsiga ühendatud telliskividest vahekiht ja tinast plaadid , mis takistasid vee valgumist alumistele astmetele . Kõige peal oli paks mullakiht, mis võimaldas seal kasvatada ka suuri puid. Terrasse ühendasid omavahel roosast ja valgest lihvitud kivist trepid. Nende kõrvale oli paigutatud keerdpumbad, mille abil sajad orjad pumpasid aedade kastmiseks vahetpidamata terve päev Eufratist vett.

Artemise tempel

Artemise tempel Ephesoses on jumalanna Artemisele pühendatud tempel, mis asus Ephesoses. Tegemist oli gigantse joonia stiilis marmortempliga, mida ümbritses sammaste kaksikrida. Tempel oli Hersiphronose elutöö. Tema eluajal lõpetati hoone püstitamine ja sammastiku paigaldamine. Peale tema surma jätkas tööd tema poeg Metagenes. Templi aga lõpetasid 5. saj eKr arhidektid Peonitos ja Demetrios. Seda ehitati 120 aastat ja lõpetati umbes 550. a eKr. Aastal 356 eKr põletas selle maha hullumeelne Herostratos , et ajalukku pääseda ja kuulsaks saada, mis tal ka õnnestus. Tempel taastati 323 eKr, kuid hävitati 262. a eKr sissetunginud gootide poolt. Tempel ehitati veelkord üles, kuid 401 aastal hävitati see lõplikult, ning ehitusmaterjali kasutati teiste ehitiste ehitamiseks.
Kuna tempel ehitati sagedaste maavärinate vastu kaitseks soisele pinnasele , siis ajapikku vajusid varemed pinnasesse ja kadusid vaateväljalt. Sajandeid ei teadnud keegi, kus tempel asus. Lõpuks aastal 1863 avastas inglise insener Wood templi täpse asukoha.

Zeusi kuju

433. a. eKr valmistas kreeka skulptor Pheidias Olümpias kreeka jumalate kuninga Zeusi suurejoonelise kuju. Kuju paiknes selleks spetsiaalselt ehitatud templis . Muistsetele kreeklastele oli see kuju täiuslikkuse sümbol ning igal aastal käis tuhandeid inimesi selles Olümpia pühamus Zeusile austust avaldamas. Skulptuur võttis enda alla peaaegu kolmandiku templi sisemusest. Troonil istuva Zeusi pea ulatus laeni. Kallimachose ja Straboni andmeil oli kuju 12,5 meetrit kõrge. Osa antiikautoreid kinnitab seda, osa vähendab mõõte, kuid kõige tagasihoidlikumate andmete järgi oli skulptuuri kõrgus ilma aluseta vähemalt 9 meetrit. Tolle aja kirjutaja sõnul oli kuju 12m kõrge, ja kui ta oleks saanud püsti tõusta, siis oleks tema pea ulatanud läbi katuse. Kuju püsis templis sajandeid, kuid Rooma ajal jäi pühamu hooletusse. Aastal 394 pKr. viidi kuju tõenäoliselt Konstantinoopolisse (Istanbuli), kus see ilmselt hävis tulekahjus. Jumalate kuningas Zeus istus seedripuust troonil, mis oli kaetud elevandiluu, kulla, eebenipuu ja vääriskividega. Zeusi keha oli tahutud elavandiluust. Juuksed ja habe olid valmistatud kullast ning silmad hinnalistest kalliskividest. Zeusi parema käe peopesal seisid võidu- jumalanna Nike väike kuju. Vasakus käes hoidis Zeus säravat skeptrit, mille otsas istus kotkas.

Halikarnassose Mausoleum

Halikarnassose mausoleum oli Egiptuse püramiidide järel suurim hauamonument, kuid seda ei püstitanud uskumus hinge surematusse või türanni auahnus, vaid suur armastus. See ehitati aastate 353 ja 350 eKr Halikarnassoses. Kujundajateks ja ehitajateks olid arhitektid Pytheos ja Satyros.
Hauamonumendi lasi endale ehitada Mausolos. See pidi jääma mälestusmärgiks tema võimsusest. Ta tahtis, et see oleks kõige suurjoonelisem hauamonument, mida kunagi nähtud. Kulutusi kokku ei hoitud ja hauakamber sai nii võimas, et seda hakati Mausolose nime järgi kutsuma mausoleumiks. Valmis monumendi kõrgus oli üle 42,6 meetri. Mausolos tahtis mausoleumi saada valmis enda surma ajaks. Aga kui ta 353.aastal eKr suri, oli ehitis veel lõpetamata. Ehituse lõpetas alles neli aastat hiljem tema lesk Artemisia , kes viis ääretu püüdlikuse ja heldusega lõpule mehe mälestuse jäädvustamiseks mõeldud hauamonumendi ehitamise. Mausoleum oli kavandatud üheaegselt nii templiks kui ka hauakambriks. Säravvalgest marmorist ehitis koosnes kolmest korrusest, mille ülemisel korrusel asus sammastest ja skulptuuridest ümbritsetud tempel. Püramiidikujulisel katusel oli hobustest veetav triumfivanker, milles seisid Mausolose ja Artemisia kujud. Mausoleumi kuulsust kroonis umbes 3 meetri kõrgune suurejooneline marmorist skulptuurigrupp, mis kujutas Mausolost ja Artemisiat seismas nelja kõrvuti rakendatud hobusega triumfivankris.
Mausoleum püsis sajandeid kui viimaks lõhuti Rhodose rüütlite poolt, kes 1402 .a Halikarnassose vallutasid.

Rhodose koloss

Rhodose koloss oli vanakreeka päikesejumala Heliose auks püstitatud kuju, mis asus Kreekas Rhodose saarel. Selle täpne asukoht pole teada, sest pole leitud selle jäänuseid. Koloss ehitati aastatel 292 eKr–280 eKr ja selle kõrguseks oli 37 meetrit. Püstitajaks oli kuulsa kujuri Lysippose õpilane Chares.
Kuju väljanägemise kohta on vähe teada aga olevat olnud üle 30 meetri kõrge. Küllap pidasid antiikautorid kolossi niivõrd tuntuks, et ei vaevunud seda kirjeldama. Seetõttu levis hiljem arvukalt erinevaid fantaasiasünnitisi. Kõige usaldusväärsemaks peetakse Philoni kirjeldust, milles ilmselt oli kasutatud praeguseks hävinud allikaid . Selle järgi oli koloss valgest marmorist alusel sundimatus poosis seisev mehefiguur, kelle üks käsi oli tõrvikuga üles tõstetud. Kuju käes olev tõrvik süüdati ööseks, seega täitis ka koloss majaka funktsioone.
Ühtede kirjalike andmete kohaselt kasutati kuju ehitamiseks 12,7 tonni pronksi ja 7,6 tonni rauda. Arheoloogid on järeldanud, et kuna kuju ehitamiseks kasutatud pronksi hulk oli suhteliselt väike, siis oli ainult kolossi väliskiht ehk "nahk" tehtud pronksist , mis tõenäoliselt vormiti massiivse raudsõrestiku ümber. Samamoodi on tehtud ka New Yorgi sadamas paiknev Vabadussammas, mis ehitati sadu aastaid hiljem samal viisil, millest järeldub, et kolossi ehitamisel kasutati oma aja eesrindliku meetodit. Vajalik materjal kuju ehitamiseks saadi alistatud Kreeka laevastikust, mis püüdis 304. aastal eKr saarele tungida . Kreeka väepealik sunniti alistuma ja tema laevastik võeti sõjasaagiks.
Koloss hävis 227. a eKr maavärinas. Seega püsis ta vaid 60 aastat ja on kõige vähem püsinud maailmaime.

Pharose tuletorn Aleksandrias

Tuletorn püstitati 279. a eKr vaarao Ptolemaios II Philadelphos poolt Aleksandriasse Pharose saarele, et tagada ohutu lähenemine sadamale. Arvukate madalike ja veealuste kaljude tõttu nõudis sissesõit Aleksandria sadamasse suuri kogemusi.
Kirjelduste järgi oli majaka aluseks 160 - 190 meetriste külgedega ruut. Sellel asus massiivne 70 - 80 meetri kõrgune ja umbes 30,5 meetrise küljepikkusega torn, mis aegamööda kitsenes ja lõppes sakmetega nagu kindlusetorn. Küljed olid suunatud iga nelja ilmakaare poole. Teine korrus kujutas endast marmorplaatidega kaetud kaheksatahulist torni, mille küljed olid suunatud kaheksa peamise tuule poole. Kolmas korrus, kus asus tuli, oli ümmargune ja seda kattis poleeritud graniitsammastele toetuv kuppel . Kuplil seisis seitsme meetri kõrgune Poseidoni pronkskuju.
Aastal 1326 pKr sai tuletorn maavärina tagajärjel tugevasti kannatada ning hiljem ehitati selle varemeile kindlus . Muistse Pharose tuletorni vundamenti võib kaasajal näha seal, kus seisab Quait Bay Fort .

Kasutatud kirjandus

• www.tmk.edu.ee/~nuku

• web.zone.ee/7maailmaimet
  
• wikipedia.org ( eesti ja inglise keeles)