Usu reformatsioon (0)

§30 SAKSA REFORMATSIOONI ALGUS
luterlus – katoliiklusest lahkulöönud kristlik usutunnistus
usupuhastus – ristiusu öpetuse puhastamist sajandite jooksul ladestund täiendusest ja tölgendusest
reformatsioon – kiriku ja ühiskonna muutumine laiemalt, sh valitsemine, poliitika ja majanduslik vöim
SAKSA KEISRIRIIK 15. SAJ LÖPUL – 16. SAJ ALGUL
Friedrich III Habsburg – Saksamaa valitseja 1440- 1493
Maximilian I – Friedrich III pog, Saksamaa valitseja, abielus Burgundia pärijannaga
Karl V – Maximilian I pojapoeg, Saksamaa valitseja 1519-1556. Tema ajal toimus Saksa reformatsioon, on Habsburgi dünastia silmapaistvaim esindaja. Ta sai isa poolt Habsburgide riigi ja ema poolt Hispaania (sh Löuna-Itaalia ja koloniaalvaldused Ladina-Ameerikas) troonipärijaks. Paavstiriigi ümberolemine tekitas pingeid ilmaliku ja vaimuliku vöimu vahel. Karl V ja kogu Euroopa suurimaid välispoliitilisi probleeme oli türklaste pealetung: tekkis oht, et muhamedlased alistavad kristliku maailma. 1521. aastal vallutasid türklased Bergradi, 1526. aastal (Buda) pesti ja jöudsid 1529. aastal Viini alla. Pärast türklastele kaotatud Mohacsi lahingut (1526) langes suurem osa Ungarit Türgi kätte, ülejäänud Ungari alad ja Tšehhi läksid Habsburgidele.
MAJANDUS
Saksamaa majandust iseloomustab varakapitalistlike suhete kiire areng. Eriti märgatav oli Saksi-Tüüringi piirkonnas mäetööstus. Kaubatootmise töus ja maa soodne asend kaubateedel vöimaldasid kaubanduse jätkuvat edenemist. Kaupmehed finantseerisid ka manufaktuuride rajamist .
KIRIK JA VAIMUELU
16. saj oli katoliku kiriku hiilgeaeg : Konstanzi kirikukogu oli taastnud paavstivöim ühtsuse, ta pidas end körgemal keisritest ja kuningatest. See pöhjustas palju probleeme.

Paljud usuteenrid elasid ilmalikku elu, ei pidanud kinni tsölibaadist (abielukeelust) jm pahed. Osa vaimulikke nöudis kiriku puhastamist, kuid kirikul polnud vöimalik seda teha.

Kirikute ülalpidamine nöudis palju raha, kuid seda eriti polnud, enam ei piisanud kirikukümnisest, leiutati uus makse, kiriklike ametikohtasde müük, patulunastuskirjade ( indulgentside ) müük.
Sellel ajastu vaimst palet möjutas palju humanist ja renessanss , hakati rääkima ühtekuuluvusest, saksa öigusest, saksa keelest, rahva röhumine katoliku kiriku poolt, avaldas möju teoloogiakäsitlusele ja filosoofia öpetusele.
MARTIN LUTHER
Saksa reformatsiooni tähtsaim juht ja uue kiriku rajaja oli Martin Luther (sünd 10.11.1483 Eislebenid). 1507 pühitseti Luhter preestiks. Ta astus Saksi kuurvürsti asutatud Wittenbergi plikooli, elades ise ordukloostris. 1512 sai temast teoloogiadoktor ja sama ülikooli piibliteaduse professor .
VÖITLUSE ALGUS
Usuküsimusi käsitledes sattus Luther vastuollu skolastiliste teoloogiatega. Töelise tüli vallandas järjekordne indulgentside müük, mida volitas paavst Leo X, saates munga Johann Tetzeli, volitades teda vabastama inimesi karistustest raha eest. Köigi pühakute pühal, 31.10.1517 naelutas Luther Wittenbergi lossikiriku uksele suure plakati 95 ladinakeelse teesiga (lausega) patukaristamise kustutamise kohta. Ta väitis, et paavst ei saa andestada ühtki patusüüd, vaid vöib ainult kinnitada jumala andestust.
USUPUHASTUS
Tuntuim diskussiooni pidas Luther Leipzigi linnas 1519 koos teoloogiaprofessori Johannes Eckiga, kes toetas tšehhi usureformaatorit Jan Husi . Tänu trükikunsti levikule, leidi Lutheri seisukohtadele palju elavat vastukaja. Juulis 1518 ilmus korraldus, millega Luther pidi 60 päeva jooksul Rooma jöudma, kaitsmaks end ketserlussüüdistuste vastu. Lutherilt nöuti eksiöpetusest lahtiütlemist, kuid ta jäi endale kindlaks. Juunis 1520 avaldas paavst bulla, milles ähvardati teda kirikuvandega, kui too 60 päevaga oma väiteid tagasi ei vöta. Teise bullaga, ta sattuski kirikuvande alla. Aprillis 1521 kutsus Saksa Riigipäev Lutheri Wormsi, et teda üle kuulata. Riigipäeval nöuti, et Luther hülgaks oma öpetuse, kuid ta keeldus ning seetöttu möistis Riigipäev ta ketserina hukka ja keiser kuulutas ta lindpriiks. Nende sündmuste käigus kirjutas ta mitu raamatut, kus süvendas veelgi oma seisiukohti. Ta ründas katoliku kiriku sakramendiöpetust, pidades küllaldaseks ristimist ning armulauuda. Ta soovis mungatöotust mitte igaveseks teha ning anda preestritel öigus valida abielu vöi vallalisuse vahel. Ta jöudis ka ordude ja kloostrite eitamiseni. Lindpriina leidis Luther peavarju Wartburgi lossis, kus ta asus tölkima Piiblit saksa keelde. Uus Testament ilmus 1522 ja kogu Piibel 1534. See pani aluse saksakeelsele jumalateenistusele ning andis ka vöimaluse tösta rahva haridustaset. Luther taunis pühakute ning pühede säilmete kultust, mis oli muutunud harrastuseks.
§31 LUTERLIK REFORMATSIOON: ERIMEELSUSTE KAUDU UUE KIRIKUNI
PHILIPP MELANCHTHON
Saksa reformatsiooni teine tähtsaim ideoloog Lutheri körval oli ka humanistina tuntuks saanud Philipp Melanchthon (kodanikunimega Schwarzerd). Sündinud 16.02. 1497 Brettenis. 1518. aastast oli ta Wittenbergi ülikooli öppejöud. Oma laialdase tegevusega hariduse alal (öpikute ja koolikorralduste koostamine, osavött paljude gümnaasiumide ja ülikoolide asutamisest) pälvis ta aunimetuse „Saksamaa öpetaja“. Reformatsiooniga ühines ta 1521. aastal. Ta aitas reformatsiooni pöhidokumente koostada ning ka Piiblit tölkida. Samal ajal, kui Luther suhtus kriitiliselt ilmalikku haridusse, mis kiskuvat hinge Jumala juurest eemale, oli Melanchthon seisukohal, et just möistus ja haridus peavadki usku toetama.
ERIMEELSUSED REFORMATSIOONIS
Lutheri Wartburgis viibides hakkas reformatsioonis ilmnema eri arusaamu ja taotlusi.

Wittenbergi ülikooli professor Andreas Karlstadt jutlustas aktiivusut ilmalikus elus, ülistas töökust ja ettevötlikust. Ta väitis, et keegi ei vöi olla kindel oma hinge päästmises, kui ei teni endale ise leiba. Arvustades teravalt pühepildikultust, ajendas Karlstadt pildirüüste. Ülesköetud rahvahulk tormas kirikutesse, kiskus maha altarid, kujud ja pildid ning hävitas need.

Eraldi suund kujunes välja Zwickaus. Seal esiletöusnud nn uued prohvetid röhutasid igaühe öiglust jutlustada ning väitsid, et pole vaja Piiblit ega ülikooli. Nad esitasid ka seisukohta, et ristida ei tule mitte lapsi, kellel ei ole veel usku, vaid täiskasvanuid. Nii kujunes anabaptistide (taasristjate) sekt. Luther nimetas seda ideed jumalateotuseks. Anabaptistide liider Thomas Müntzer tölkis enne Lutherit ladinakeelse missa saksa keelde; hümnide tölkimisega rajas ta aluse koguduse laulule. Maapealse jumariigi kui ideaali saavutamisek pidi keskenduma sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamisele. Müntzer röhutas korduvalt, et aadlilossid ja kloostrid tuleb hävitada ning kogu vöim peab minema lihtrahva kätte.
TALURAHVASÖDA
Müntzeri seisukohad said aastal 1524-1526 toimunud Saksa talurahvasöja ideoloogiliseks aluseks, mis algasid Löuna-Schwarzwaldis. 15.05.1525 purustas aga vürstide ühendatud söjavägi talurahva väe. Müntzer vöeti kinni ning hukati pärast piinamist. Siiski jätkus ülestöus paljudes piirkondades, viimasena suruti see maha Trioolis 1526. aastal. Vöidukad vürstid maksid kätte nii talupoegadele kui nende perekondadele. Luther oli Müntzeri juhutud vägivaldse vöitluse vastu. Ta ütles, et vürstid ja isandad on talupoegade röhumisega ise ülestöusus süüdi, kuid talupojad on kurjasti tarvitanud kristliku ühenduse nime, sest nad moodustasid selle ühenduse ja rakendasid seda ilmaliku eesmärgi teenimiseks.
ARMULAUATÜLI
Vaidlustes ja tülides otsiti lahendusi luterliku usupuhastuse probleemidele. Üheks teravmaks kujunes armulauatüli. Luther leidis, et armulaual muutub leib Kristuse ihuks ning vein tema vereks. Karlstadt aga väitis, et armulaud on ainult sümboolne. Armulauda puudutavad küsimused ei lasknud neil kahel usupuhastusel liituda üheks protestantlikuks refermatsiooniks.
AUGSBURGI USUTUNNISTUS JA USURAHU
Keiser Karl V soovis usuküsimused lahendada, et rahvas saaks asuda sötta Prantsusmaa ja sissetungivate türklastega. Selleks kutsuti 1530 kokku Saksa Riigipäev. Lutheri asemel koostas uue usutunnistuse süstemaatilise kokkuvötte ja pidas läbirääkimisi Melanchthon. Riigipäevale esitatud 28 artiklist koosnev dokument sai tuntuks kui Augsburgi usutunnistus. See määrasa luterluse pöhiseisukohad ja luterliku kirikuteenistuse alused. Katoliku missa asemel oli emakeelne lihtne jumalateenistus; seitsmest sakramendist säilitati ainult ristimine ja armulaud; hüljati kirikute väline hiilgus ning pühakute kultus; kiriku pea ei ole paavst vaid riigivalitsejaProtestantluse kaitseks sölmisid protestantlikud vürstid ja osa riigilinnu 1531 Schmalkaldeni Liidu. Järgnevalt pidas liit keisriga kaks söda. Pärast keisri lüüasaamist teises söja sölmiti 1555 Augsbusrgi usurahu, millega iga vürst määras oma alamate usu. Tagajärjeks oli Saksa riigi jagunemine kahte rühma:

katoliiklikud riigid (Habsburgide pärusmaa, Beieri ja Frangimaa, vaimulikud vürstkonnad Reini äärees, Loode-Saksamaa jm)

protestantlikud riigid (Pöhja- ja Kesk-Saksamaa....)
Kuigi usutülid jätkusid, oli luterlus seadustatud. Martin Luther suri aga varem, kui see juhtus – 18.02.11546 ja maeti Wittenbergi lossikirikusse. Philipp Melanchthon tegeles elu löpuni peamiselt ajalooga ja ta suri 19.02. 1560 ja marti samuti Wittenbergi, Lutheri körvale.
§ 32 REFORMATSIOON ŠVEITSIS: ZWINGLI JA CALVIN
Riiklikult oli Šveits kujunenud elanikkonna omavalitsusel pöhinevate territoriaalüksuste – kantonite süsteem. Koos moodustasid nad Šveitsi liidu. Looduslike olude järgi jagunes veits metsakantoniteks ja linnakantoniteks. Metsakantonid – Schwyz, Uri, Unterwald jt – asusid raskesit läbipääsevate metsade vahel. Teede ja kaubanduse arenedes ei tasunud teravilja kasvatus seal enam ära, selle asemel tuli piimakarjakasvatus , mille pöhitoodanguks kujunes juust. Linnakantonites – Zürichis, Baselis, Bernis jt – jäi peamiseks maaviljelus . Olulised olid viinamarjakasvatus, veinitootmine, käsitöö, kaubandus, tekkisid manufaktuurid , pangad, rauamaagi kaevandamina. Kaubanduse, käsitöö ja manufaktuuride keskuseks sai Genf , tähtis oli ka Basel , kus esinesid paljud humanistid (Johannes Reuchlin , Rotterdami Erasmus ), oli transiitkaubanduse sölmpunkt. Majanduses arenedesid jöudsalt kapitalistlikud suhted. Šveitslased olid töökad ning ei talunud katoliku kiriku kombeid, et vaimulikud vöisid ilmalikke mönusid nautida, pealegi kui rahvas pidi maksma makse ning kohustusi kandma. Hakati taotlema kirikumaade vöörandamist. Suureks probleemiks Šveitsis oli palgasödurlus. Enamus palgasöduseid teenis mujula, mitte Šveitsis, nt Prantsusmaal. Nad töid kodumaale palju raha, peale selle maksid palgasödurite värbajad kantonitele. Teisest küljest aga tuli kantonitel hoolitseda vöörsil hukkunute leskede ja orbude eest ning lisaks tekitas palgasödurlus kodumaal meestepuuduse.
ZWINGLI JA REFORMATSIOON
16. saj Šveitsis valitsenud olud löid aluse mitmesuguste kirikureformi taotlevate liikumiste tekkele ja levikule. Esime reformaator oli Ulrich Zwngli (1484-1531). Reformaatori hhoiakuid möjutas ka Luther, kuid ta ei vötnud neid täielikult omaks. Ta vaidlustas paastu ranged toidueeskirjad, preestrite tsölibaadid, pühakukummardamise, patukaristuse kustutamise ja muid kiriku reedleid, tavasid, dogmasid. Märtisis 1523 toimus Zürichis suur diskussioon , kus otsus langetati Zwingli kasuks. Nüüd hakati reformatsiooni ellu viima linnavöimude abil, millega jöuti löpule 1525. Kirikutest körvaldati maale ja skulptuure, jumalateenistust lihtsustati, orelimäng asendati koguduse lauluga, kiriku- ja kloostrimaad sekulariseeriti., vähendati kirikuteenistujate arvu, vabanenud raha läks heategevusse, rajati pidalitöbiste varjupaiku, asutati koole . Lutheri ja Zwingli suurim erinevus oli armulaua suhtes, kus Zwingli käsitles armulauda püha öhtusöömaaja mälestustoiminguna, mitte leiva ja veini Kristuse ihuks ja vereks muutumise vöi Kristuse kohhalviibimise aktina. Kirik pidi alluma linna valitud vöimule. Zwingli öpetuse alusel keelati Zürichis liigkasuvötmine ja palgasödurlus. Protestantlikud kantonid soovisid Šveitis ühendada, ent sellele astusid vastu katoliiklased. Tekkinud söjalised kokkupörked löppesid 1531 protestantide lüüasaamisega, kus hukkus ka Zwingli.
CALVIN JA REFORMATSIOON
Šveitsi reformatsiooni teise suuna rajas Johann Calvin (1509-1564). Ta oli küll prantslane , kuid pidi pögenema sealt peale katolikust kirikust lahtiütlemist. Šveitis avaldas Calvin teose „Ristiusu öpetus“ (Basel 1536), milles esitas ta uue reformatsiooni peamised seisukohad. Köige olulisem oli ettemäääratuse ehk predestinatsiooni pöhimöte. Selle järgi on Jumal ette näinud igaühe saatuse : ühed olid määratud öndsaks saama ja lähevad taevasse, teised on määratud hukatusele ja neid ootab pörgu, mida ei saa kirik möjutada, mis vabastas katolikust söltuvusest. Calvin röhutas töö austusväärsust ning vajalikkust , töstis esile kokkuhoidu ja lihtsat eluviisi. Ka jumalateenistus pidi olema lihtne ja ka pühade arve vähendati. Kiriklik organisatsioon loodi koguduste vörgu näol. Vastuolusi pöhjustasbürgelitele mitte omapäerane askeetlus ning Calvini arusaam kiriku ülimuslikkusest ilmalike vöimude suhtes. 1538 pagendati Calvin Genfist, ent ta kutsuti kolme aasta pörast tagasi. Tema öpetus pääses vöimule. Kalvinismi vöit Genfis muutis inimeste elulaadi. Pühapäeviti olid keelatud laulud, mängud, muu meelelahutus , selle asemel käidi kirikus, loeti pühakirju vöi teisi usulise sisuga raamatuid, loobuuti erksavärvilistest riietest , ehetest. Varsti muutusid kalvinistid teisitimötlejate suhtes vaenulikuks: nad ilmutasid sallimatust anabaptistide ja humanistide vastu, mis vöis ka tuleriidani viia. Selline saatus oli näiteks hispaania humanistil ja teadlasel Miguel Servetil ( 1511 - 1553 ). Kalvinism ei saavutanud vöitu küll teistes Šveitis kantonites, kuid levis laialt Euroopas (Prantsusmaal, Madalmaades, Inglismaal, Poolas, Leedus). Luterluse körval sai kalvinismist möjukamaid protestantlikke liikumisi.
§33 REFORMATSIOON INGLISMAAL
KUNINGAVÖIMU TÖUS
Inglise reeformatsiooni iseloomustas selle esimesel etapil 16. saj poliitiliste ja majanduslike vastuolude domineerimine usuliste probleemide üle. See ei levinud nii kiiresti, kuid tugevasti möjutas see kuninga ja tema prekonnasuhteid. 1455-1485 oli Rooside söda – kahe dünastia kodusöda (Lancasteri dünastia vapil punane, Yorki vapil valge roos). Selle löppedes sai troonile Tudori dünastia, mille esimene kuningas Henry VII (1485-1509) asus tugevdama kuningavöimu. 1503 saadeti laiali feodaalide relvastatud kaaskonnad; feodaalide kodusöjal ehitatud kindlused löhuti. Relvastatud salkade likvideerimise järelvalveks loodi nn Tähekoda, mis oli erakorraline kuningakohus, mida kuningas kasutas oma poliititliste vaenlaste vastu. Kuningavöimu tugevdamist toetasid nii rahvahulk kui parlament , sest sooviti kodusödade löppemist.
MAJANDUSLIK ARENG
Inglismaa majanduses arenesid kiiresti kapitalistlikud suhted. Inglismaa jäi kaubateede sölmpunktiks Atlandi ooleani ning Läänemere vahele. Hoogustus laevaehitus ja arenes meresöit, tänu sellele laienes ka inimeste silmaring. Tootmise alal muutus oluliseks manufaktuurtööstus, mis haaras erinevaid valdkondi – rauasulatamine, klaasi- ja seebitootmine, veeti välja tina ja pliid. Eriti möjutas aga Inglismaa majandust kalevitööstus, mis suurendas järsult nöudmist lambavilla kui kalevi tooraine järele. Nüüd hakkas lambakasvatus laienema. Seetöttu aeti talupojad nende maadelt ära ning hakati lambaid kasvatama. Lammaste karjamaad piirati tarade, hekkide vöi kraavidega. Kogu seda protsessi hakati nimetama tarastamiseks. Talupojad jäid aga tööta ning vaesusid ehk pauperiseerusid. Neist said hulkurid ning kuningas vöttis kasutusele karmid abinöud („ verine seadusandlus“), mille käigus neid peksti, löigati pool körva, kalmandat korda tabatuna aga hukati.
HENRY VIII
Henry VIII (1509- 1547 ) jätkas kuningavöimu tugevdamist (jöudis välja selleni , et igaüks, kes julges vastu hakat, saadeti tapalavale). Henry VIII öukond oli möjutatud humanismiideedest ja renessansskultuurist. Itaalia vararenessansi möjutusi vöib tunda juba inglise rahvusliku kirjanduse rajaja Geofrey Chauceri ( 1340 -1400) loomingus. 15. saj löpul kujnes Inglismaa humanismikeskuseks Oxfordi ülikool. Kuningas soosis ka kunsti, kaua oli tema öukonnas töötanud saksa kunstnik Hans Holbein noorem, kes löi kuningast palju portreemaale. Henry VIII aja Inglismaa tuntuim humanist oli Thomas More ( 1478 -1535). Ta kirjutas teose „ Utoopia “, milles kirjeldab ta reisi kujutluslikule Utoopia saarele . Sealse ühiskonna eripäera on eraomanduse puudumine, ühisomand ja köikidele kohustuslik töö. Füüsilisel ja vaimsel tööl pole vahet, kuid autor hindab enneköike käsitööd. Sisuliselt pöhineb saarel eksisteeriv vabariik patriarhaalsel perekonnal. Mmere’i teos pani ühiskonnakäsitluses aluse uuele suunale, mida hakati hiljem nimetama utoopiliseks sotsialismiks.
KONFLIKT PAAVSTIVÖIMUGA
Henry VIII valitsemisaja esimesel poolel kehastas Inglismaal kirikuvöimu Yorki peapiiskop ja paavsti legaat Thomas Wolsey, kes oli ka riigi lordkantsleri ametis. Seega oli Inglismaal kas kuningat. Katolikule kirikule kuulusid suured maavaldused, peale selle pidi riik Rooma paavstile makse maksma. Konflikti kuninga ja katoliku kiriku vahel vallandas Henry VIII soov korraldada ümber oma perekonnaelu . Ta soovis oma naisest Katariinast lahutada, sest too oli mehest vanem ningei suutnud talle poega sünnitada. Kuningas soovis peale lahutist, kui see oleks vöimalik olnud, abielluda öuedaam Anne Boleyniga, kuid katoliku kiriku eeskirjad ei luba seda. Seega soovis kuningas lahku lüüa Inglismaa Roomast . 1529 kutus ta kokku parlamenti ning hakkas teastama läbi seadusandlike aktide reformatsiooni.
ROFORMATSIOON
Poliitiliselt oli tähtsaim ülemvöimu käsitlev supermaatiaakt. Sellega kuulutas parlament 1534 Inglise kiriku peaks kuninga, mis tähendas lahkumist Rooma katoliku kiriku alluvusest. Seejuures deklareeriti siiski , et jäädakse truuks katoliikluse dogmale ning söilitatakse endine jumalateenistuse kord. Nii et toonid see akt kaasa sellise usupuhastuse nagu mujal Euroopas. Uut kirikut hakati nimetama anglikaani kirikuks. Selle peapiiskopiks määras kuningas Thomas Cranmeri, kes pani hiljem aluse anglikaani usutunnistusele. Kuninga lähim abiline reformatsiooni läbiviimisel oli Thomas Cromwell. Parlamenti aktidega suleti köik Inglismaa kloostrid, kuningas konfiskeeris nende maad ja varad, munkadest said töötud, kaotati vaimulike tsölibaat, kloostrimaade arvelt muutus Henry VIII rikkaimaks valitsejaks. Osa maadest kingiti ära ning uued omanikud töstsid maade renti ning hoogustasid tarastamist, ajades minema talupoegi. (loe öpikust lk 205 Henry abieludest) Kiriku tegevuses sai tähtsaimaks uuenduseks inglisekeelne jumalateenistus, keelati indulgetside müük, tehti löpp pühakute säilmete ja pühapiltide austamisele, vähendti kirikupühade arvu. Jumalateenistuse aluseks pidi olema peapiiskop Cranmeri koostatud palveraamat. Kuningas ei andnud armu nendele,, kes julgesid teda nimetada ketseriks vöi laitsid tema abielu, need said äraandjaks, kuigi see tähendas köigi teisitimötlejate represseerimist. Hukati sadu inimesi, kes ei pooldanud riigi ülimuslikkust kiriku suhtes ja pidas tätsaks kogu kristliku maailma ühtsust. Kartes rahva opositsiooni uue riikliku kiriku vastu ja äärmussektide möju, keelas ta Piibli lugemise ning selle üle arutamise.
REKATOLISEERIMISE KATSE
Kui Henry VIII suri 1547, päris trooni tema ja Jane Seymouri poeg Edward VI, kes oli alles laps. Jätkus vöitlus katoliikluse pooldajatega. Samas kehtestas riik kirikuskäimise ja kiriku tavadest kinnipidamise kohustuse. Edward VI varajase surmaga 1553 pääses troonile Henry ja Aragoni Katariina tütar Mary I (1553-1558), kes oli veendunud katoliiklane. Abielludes Hispaania troonipärija Felipe II, kardeti, et Inglismaa läheb vööra vöimu alla. Seetöttu puhkes 1554 Kenti krahvkonnas aadlik Thomas Wyatti juhtimisel üleestöus, millega püüti Mary roonilt töugata. Kuid plestöus nurjus. Abiellunud Felipega, asus Mary I Inglismaal katoliiklust taastama . Sama inglise parlament, mmis oli kunagi olnud nöus Roomast lahtiütlemisega, palus nüüd paavstilit andestust. Hukati palju ketserreid, ent Mary I ei julgenud tagastada kunagesi kirkumaid. Mary suri 1558, jätmata järeltulijaid. Uueks valitsejaks sai Henry ja Anne Boleyni tütar Elizabeth I (1558-1604). Tema ajal arenes kiiresti kapitalism, Inglismaa töusus vöimsaks mereriigiks ning tehti suuri edusamme kultuuri vallas. Elizabth taastas reformeeritud kiriku, tema ajal ka fikseeriti löplikult anglikaani usutunnistus 1571.
USUPROBLEEMID ŠOTIMAAL
Inglismaa naaber Šotimaa oli vaadeldud ajajärgul eraldi kuningriik , mida iseloomustas sugukondlike kogukondade – klannide suur osatähtsus. Šoti mägismaa oli pigem katoliiklik ja Löuna-Šotimaal arenes kaubavahetus jasinna jöudsid ka reformatsiooni möjud. Šotmaa löhestatus kasutasid ära teised Euroopa riigid. 1542 päris Šoti trooni köigest möne päeva vanune Mary Stuart , keda edasi kasvatati Prantsusmaal katoliiklikus vaimus . Vastukaaluks Mary usuliste vaadetele, levis löuna piirkondades kalvinism. Selle levitaja oli John Knox, endine Inglise reformatsiooni tegelane. 1567 töusid šoti kalvinistid Mary Stuarti vastu üles. Mary ei saanud Prantsusmaalt abi ning loobus troonist oma poja James VI kasuks, ise ppögenede Inglismaale. Kuid Elizabeth nägi Marys endale konkurenti trooni suhtes. Mary pooldajad soovisid, et just tema saaks valitsejaks, kuid nende vandenöu nähti läbi ja Mary Stuart hukati 1587 tapalaval. Teisalt lubas aga Elizabeth trooni pärandada Mary pojale James VI.
§ 34 USUSÖJAD PRANTSUSMAAL
16. ja 17. saj olid Prantsusmaal kodusöjad, mis on ajalukku läinud ususödadena vöi hugenoti södadena., tegelikult oli dede pöhjusteks kuningavöimu töus ning refermatsioon. Prantsusmaal tugevnes monarhia Francois I valitsusajal (1515-1548). Enam ei kutsutud kokku seisuste esindust – generaalstaate, nende asemel käis vajaduse järgi koos kuningate määratud isikute kitsas ring – Notaablite Kogu. Mönevörra piirasid kuningavöimu ainult kohtuasutused – parlamendid. Eriti tähtis oli Pariisi parlament, mis pidi kuninga antud seadusaktid registreerima. Varem ei pidanud nad köik registreerida, kuid nüüd pidid, kuigi kuningas oli ise kohal. Olid ka röövsöjad, nt Itaaliasse, mis löppesid 1559. aastal.
KUNINGAS JA KIRIK
Prantusumaal oli loodud rahvuslik gallikaani kirik, mis allus küll Rooma paavstile, kuid korraldas oma siseelu iseseisvamalt kui teiste maade kirikud. Väljakuulutatud 1438 nn pragmaatiline sanktsioon vöttis paavstilt öiguse Prantsusmaa piiskoppe ametisse määrata. Francois I sölmis 1516 paavstiga kokkuleppe, millega kuningas sai köiki kandidaate nimetada. Prantsusmaal ei olnud küll kuninga ja paavstivöimu vahel nii suurt pinget kui Inglismaal, kuid tekkis ka poliitilisi ja sotsiaalseid pingeid, mis löid pinna reformaatorlikele ideedele ja liikumistele. Protestantism levis linnakodanluse ning käsitööliste seas ja katoliiklus talupoegade seas.
REFORMATSIOONI ALGUS
Enne Martin Lutherit valjendas samasugeseid mötteid prantsuse humanist Jacques Lefevre d’Etaples. Ta tölkis Piibli prantsuse keelde (1523-1528). Kuigi esimene osa oli määratud avalikule pöletamisele, ei jätnud ta tööd pooleli , ta leidis palju toetajaid humanistide ja teoloogide hulgast. Kuigi kuningale ei olnud ta algus meeltmööda isik, kuid hiljem oi ta kuninga bibliotekaar ja printsi kasvataja. 1520 jöudsid ka Lutheri seisukohad Prantsusmaale, kuid Pariisi Sorbonne ’i ülikool, mis oli tunnustatutd katoliikliku teoloogia keskusena, pidas vajalikuks ohule reageeridda ning möned pöletati tuleriidal, Järgmine kord, kui seda propageeriti kuningalossis olid tagajärjed hullemad.
HUGENOTID
Luterlusest suuremat poolehoidu leidis kalvinism. 1540 hakkas see kiiresti levima löinaosas, mistöttu kuningas löi nn Tulekoja, mis saatis ketsereid tuleriidale. Kalviniste hakati Prantsusmaal nimetama hugenottideks (vandeseltslane). Nende eripära oli, et körvuti tösiste usuliste kalvinistidega, tekkisid ka poliitilised hugenotid, kes olid vastu kasvavale absolutismile ning kasutasid Calvini öpetusi eelköige poliitilistel eesmärkidel. Löuna-Prantsusmaal oli rohkem hugenotte, sest see osa liideti Prantsusmaale hiljem ning sealsed elanikud ei olnud veel harjunud vabadusekärpimisega, mis ajendas neid kalvinismi poole pöörduma. Löuna-Prantsusmaa hugenottide poliitilised juhid olid valitseva Valois ’ dünastia körvalliini esindajad – Navarra kuningas Antoine de Bourbon, tema järglane troonil Henri, prints Louis de Conde – ja lissaks neile admiral Gaspard de Coligny, kes oli vahetanud katoliikluse kalvinismi vastu ideelisel pöhjusel. Absolutismivastase feodaalse opositsiooni teise tiiva moodustas Kirde- ja Kesk-Prantsusmaa feodaalaristokraadid, perekond Guise eesotsas kuningliku armee ülemjuhataja Francois de Guise’i ja tema venna kardinal Charles de Guise’iga. Mölemad ollid vastu kunigavöimule, kuid veel suremad rivaalid olid nad iseendale , kumbki soovis haarata riigis vöimu enda kätte. Hugenotte tekkis aina juurede ning 16. saj keskpaigaks oli nende kogudsi 2000. Köirgeim kiriklik vöim kuulus sinodile, mille liikmeskonna valisid kogudused , kaotatud oli kiriku hierarhia. Hugenottide röivastuseks sai lihtne must kuub .
TEEL KODUSÖDADELE
Usulistest erinevustest arenev vaen valmistas ette ususödade puhkemist. Katoliiklaste ja protestantide vahel tekkis konflikte juba ka igapäevaelus. Kui Itaaliasöjad oli löppenud, pöörati tähelepanu siseprobleemidele. Charles IX oli 1560 aastal troonile saades 10-aastane, seepärast hakkas riiki tegelikult valitsema tema ema Katariina di Medici.
USUSÖDE ALGUS
Märtsis 1562 tungis hertsog hugenottidele kallele ning vallandus hugenottide ülestöus. Toimus palju kokkupörkeid ning siis algasid juba söjalised operatsioonid. Katoliiklasi toetas Hispaania, hugenotte Inglismaa. Pärast kolmandat ususöda 1570 sölmitud Saint-Germaini rahuga kuulutati välja südametunnistuse vabadus, mis lubas ka hugenottidel Prantsusmaal elada. Samuti jäeti neile Löuna-Prantsusmaal tugipunktideks neli kindlustatud linna (nt La Rochelle jt).
PÄRTLIÖÖ
Kaks vastaspoolt tahtsid abielluda. Pulmad toimusid 18.02.1572. Sel puhul soovis katoliiklased hugenottide juhud tappa. Nii siis alustati terrorit ööl vastu pärtlipäeva, 24. aug. Hugenottide elupaigad tähistati valgete ristidega ning kui kirikukellad löid, tapsid juba valmisolnud relvasttud mehed köik.
UUED KODUSÖJAD
Nüüd löid hugenotid Löuna-Prantsusmaal protestantliku konföderatsiooni, mis kujutas endast riiki riigis. Hugeenottide uus poliitiline püüdlus oli Pärtliöö korraldanud Valois’ dünastia kukutada . Kui Charles IX suri 1574 , sai Prantsusmaa valitsejaks ta vend Henri III. Kokku toimus kaheksaa kodusöda (1562- 1589 ), st nad ei hoidnud ühestiki vaherahust kinni. Pärast Henri III 1589 läks Prantsusmaa troon Navarra Henrile ning aluse sai Bourbonide dünastia. Et aga Henri IV oli hugenott , ei vötnud rahav ta omaks. 1593 aga kuningas vahetab usku ning ka Hispaania viib oma väed Pariisist 1594 välja.
NANTES ’I EDIKT 1598
Kahe erineva usupoole lepituseks avaldas kuningas käskkirja, Nantes’i edikt, mille kohaselt sai riigiusuks katoliiklus, kuid ka prtestantlikud jumalateenistused olid Löuna-Prantsusmaal lubatud. Tänu sellele käskkirjale peatusid ususöjad ning tekkis vaherahu , kuigi uued usuvöitlused puhkesid järgmisel sajandil.