Reformatsioon Lääne-Euroopas (3)

TALLINNA VANALINNA TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM
Reformatsioon Lääne-Euroopas
Referaat
Kelly Lutta
11e
Tallinn 2009
Sisukord
Reformatsiooni algus.....................................................................................................2
Reformatsioon Šveitsis..................................................................................................3
Ulrich Zwingli ......................................................................................................................3
Johann Calvin .......................................................................................................................5
Reformatsioon Inglismaal.............................................................................................7
Henry VIII............................................................................................................................7
Vastureformatsioon ..............................................................................................................9
Reformatsioon Prantsusmaal........................................................................................10
Hugenotid .............................................................................................................................11
Ususõjad...............................................................................................................................11
Pärtliöö.................................................................................................................................12
Henri IV...............................................................................................................................12
Nantes ’i edikt.......................................................................................................................13
Kasutatud kirjandus........................................................................................................14
Reformatsiooni algus
Reformatsioon oli 16. sajandil sündinud usuline liikumine, mille tulemusel muudeti kirikut ja ühiskonda laiemalt, sealhulgas ka valitsemise, poliitilise ning majandusliku võimu alal.
Läbi keskkaja eksisteerisid mitmed paavstivõimu ja kirikuorganisatsiooni suhtes kriitilised liikumised, mille sihiks oli seatud algkristliku lihtsuse juurde tagasipöördumine, mis tähendas loobumist toredatest kirikutalitlustest ning kirikute ja kloostrite maavalduste ning kirikumaksu kaotamist.
Üheks tähtsaimaks reformatsiooni eelkäijaks peetakse John Wyclif ’i, Oxfordi ülikooli professorit, kes juba 14. sajandil nõudis põhjalikku kirikureformi. Wyclif eitas vaimulike võimet anda andeks patte ja nende õigust müüa indulgentse, ta astus vastu katoliku kirikus leviva pühakute kultusele ja taunis kõrvapihti ning leiva ja veini käsitamist Kristuse ihu ja verena. Kõrgeimaks usuliseks autoriteediks tunnistas Wyclif Piiblit , mille tõlkimisele inglise keelde ta kaasa aitas.
Reformatsiooni alguseks peetakse 31. oktoobrit 1517. aastal, mil Wittenbergi ülikooli professor augustiinlasest munk Martin Luther naelutas Wittenbergi lossikiriku uksele 95 teesi patukaristuskustutuskirjade müügi vastu. Sama teksti saatis ta Mainzi ja Madgeburgi peapiiskopile ning paari kuuga levisid teesid üle Euroopa.
17. aprillil 1521 astus Luther riigipäeva ette, kus ta keeldus oma vaadetest taganemast ning 25. mail 1521 Wormsi ediktiga pandi Luther riigivande alla ja kuulutati lindpriiks.
Reformatsioon Šveitsis
16. sajandi algul arenesid Šveitsi majanduses jõudsalt kapitalistlikud suhted- tekkisid manufaktuurid ja pangad, hästi olid arenenud käsitöö ja kaubandus. Edu alusena nähti töökust, mis kohati kujunes lausa töörabamiseks. Kõrgete eluväärtustega ning majanduslikult mõtlevatele inimestele muutusid üha vastumeelsemaks katoliku vaimulike kombelõtvus ja ilmalikud naudingud . Lisaks pidi rahvas kirikule mitmesuguseid makse maksma ning muidki kohustusi kandma, mägede vahel elavad inimesed olid aga harjunud suurema vabadusega ning neile ei meeldinud kiriku püüd oma mõjuvõimu veelgi suurendada. Sellised olud lõidki aluse mitmesuguste kirikureformi taotlevate liikumiste tekkele ja levikule.
Ulrich Zwingli
Ulrich Zwingli sündis 1. jaanuaril 1484. aastal paljulapselisse perekonda, kuid võimaldamaks Ulrichile haridust, võttis Zwingli onu ta enda hoole alla. Viinis ja Baselis sai ta humanistliku hariduse. Vahepeal astus ta munkade keelitusel kloostrisse , kust ta aga oma isa ja lelle mõjutusel siiski lahkus. Zwinglile avaldasid suurt mõju antiikkirjandus ja Rotterdami Erasmus . Mõnda aega töötas ta preestrina Claruses ning peale seda Zürichis, kuid enne Zürichisse asumist, 1516 . aastal, osales ta šveitslaste välipreestrina lahingus Prantsuse vägedega ning see, šveitslastele suure kaotuse toonud lahing, mõjutas teda välja astuma palgasõdurluse ja üleüldse sõja vastu.
1522. aastal avaldas Zwingli oma esimese reformaatorliku kirjutise „Toitude valimisest ja vabadusest“, mis oli suunatud paastumise vastu, sest paastude pidamine olevat kristlusega vastuolus . Samuti tahtis ta kaotad tsölibaadiseadused ning vaidlustas patukaristuse kustutamise , pühakukummardamise ja muidki katoliku kiriku reegleid ja tavasid. Igal hommikul pidas Zwingli jumalateenistust, mis algas Piiblist mingi teksti ettelugemisega, lisaks levitas ta oma vaateid trükiste kaudu. Kuigi ta esitas ka Lutheri seisukohti, ei võtnud ta Lutheri õpetust kunagi tervikuna omaks.
1523. aastal toimus Zürichis suur diskussioon , milles osales raad ja vaimulikkond- kokku üle 600 inimese. Kuna piiskopi saadikutel ei olnud Zwingli teeside vastu tuua midagi peale püha pärimuse ja kirikukogude autoriteedi, tunnistas Zürichi raad võitjaks Zwingli. Nüüd hakati Zürichis juba linnavõimude abil reformatsiooni ellu viima. Otsustati, et kirikutest eemaldatakse maale ja skulptuure, lihtsustatakse jumalateenistust ning orelimängu pidi asendama koguduse laul. Vähendati kirikuteenistujate arvu ja vabanenud raha kasutatid heategevuseks, eriti vaeste hoolekandeks. Kiriku- ja kloostrimaad sekulariseeriti. Zwingli õpetuse alusel keelati Zürichis liigkasuvõtmine ja palgasõdurlus.
Reformatsioon Zürichis ei puudutanud üksnes religiooni: raad korraldas Zwingli nõuandel ümber kooli, kiriku ja abielu ning andis välja komblusseadusi. Zwinglil ei olnud poliitilist ametit, kuid tal suur mõju, sest raad teadis, et rahvas võtab tema jutlusi kuulda.
Teoloogilisest küljest kujunes Zwingli ja Lutheri suurimaks erimeelsuseks suhtumine armulauda- Zwingli ei käsitanud armulauda leiva ja veini Kristuse ihuks ja vereks muutumise või Kristuse kohalviibimise aktina, vaid püha õhtusöömaaja mälestustoiminguna.
Protestantlikud kantonid lõid omaette liidu ja valmistusid Zürichi juhtimisel Šveitsi ühendamiseks, millele aga astusid vastu katoliiklusele truuks jäänud metsakantonid. Tekkinud sõjalised kokkupõrked lõppesid 1531 . aastal protestantide lüüasaamisega, Zwingli langes viimases
Johann Calvin
Johann Calvin sündis 10. juulil 1509. aastal Prantsusmaal Noyonis. Ta oli piiskopi sekretäri poeg ning õppis Pariisi, Orleansi ja Brugge ülikoolis usu- ja õigusteadust, temast sai Erasmuse ja humanismi austaja. 1533. a oli ta seotud Pariisi ülikooli uue rektori Nicholas Cop' poolt peetud kergelt protestantliku kõnega. Calvin oli sunnitud linnast kiiresti lahkuma ja hiljem ka Prantsusmaalt, sest kuningas François I oli alustanud jõulist evangeelsetevastast karistusaktsiooni.
Calvin asus elama Baselisse, et tegeleda uurimustöö ja kirjutamisega ning 1536 . aastal valmis teos „Ristiusu õpetus“, milles ta esitas uues reformatsiooni peamised seisukohad, millest olulisim oli ettemääratuse põhimõte, mille järgi on Jumal ette näinud iga inimese saatuse: ühed on määratud õndsaks saama ja lähevad taevasse , teised on määratud hukatusele ja neid ootab põrgu.
Calvin tõstis esile lihtsat eluviisi ja kokkuhoidu ning rõhutas töö vajalikkust ja austusväärsust, samuti pidi lihtne olema ka jumalateenistus.
1536. aastal sattus Calvin Genfi , mis oli poliitilistel põhjustel vastu võtnud reformatsiooni. Calvin teenis Genfis aastatel 1536-1538, kuid tüli koguduse juhtimise üle tõi kaasa Calvini pagendamise ning ta läks tagasi Baselisse, et naasta oma õpingute juurde. Genfi naases ta uuesti 1541. aastal ning muutis linna põhjalikult.
Kalvinismi võit Genfis tähendas suurt muudatust inimeste elulaadis- pühapäeviti olid keelatud laulud, mängud ja muu meelelahutus , selle asemel pidi lugema pühakirja või teisi usulise sisuga raamatuid ning käima kirikus. Enam ei tohitud kanda erksavärvilisi riideid ja ehteid.
Ajapikku muutusid kalvinistid vaenulikuks teisitimõtlejate suhtes, samamoodi nagu olid katoliku kirik olnud vaenulik ketserite suhtes. Nad olid sallimatud anabaptistide ja isegi humanistide vastu. Lõpuks jõudis asi nii kaugele, et kalvinismi seisukohtade arvustamise eest võis oma lõpu leida tuleriidal. Niiviisi suri ka silmapaistev hispaania humanist ja teadlane Miguel Servet ( 1511 -1553).
Kuigi kalvinism ei saavutanud võitu teistes Šveitsi kantonites, levis see laialt üle Euroopa, leides poolehoidjaid Prantsusmaal, Madalmaades, Inglismaal, Poolas, Leedus jm. Kalvinismist sai luterluse kõrval üks mõjukamaid protestantlikke liikumisi .
Reformatsioon Inglismaal
Inglise reformatsiooni iseloomustas selle esimesel etapil 16. sajandil poliitiliste ja majanduslike vastuolude domineerimine usuliste probleemide üle. Reformatsiooni mõjutasid tugevasti kuningas ja tema perekonnasuhted ning reformatsioon ei haaranud kohe algul rahvahulki, nagu see oli olnud Tšehhis, Saksamaal ja mitmel pool mujal.
Peale 15. sajandi teisel poolel üle elatud Rooside sõda sai Inglismaal troonile Tudori dünastia, mille esimene kuningas Henry VII (1485-1509) asus tugevdama kuningavõimu. Kuna kuningavõimu tugevdamist toetasid nii laiad rahvakihid, sest sooviti laastavate kodusõdade lõppemist, kui ka parlament , siis ei tekkinud kuningal raskusi esitatud seaduste kinnitamisega.
Henry VIII
Henry VII poeg Henry VIII jätkas oma isa poliitikat kuningavõimu tugevdamisel ning saavutas sellise võimutäiuse, et võis hukata igaühe, kes julges talle vastu astuda. Enne kui Henry VIII saavutas piiramatu võimu, pidi ta ületama Roomast juhitud katoliku kiriku vastuseisu .
Konflikt katoliku kiriku ja kuninga vahel tekkis, kui Henry VIII soovis lahutada oma abielu Aragoni printsessist Katariinast, et abielluda õuedaam Anne Boleyn’iga. Abielulahutus ei olnud katoliikliku kirikukorra järgi ette nähtud, aga paavsti või kardinali loal oleks see siiski võimalik olnud, kuid kuningale öeldi ära. See konflikt, mille sügavamad juured olid poliitilis-majanduslikud, viis kuninga mõttele Roomast lahku lüüa. 1529. aastal kutsus ta kokku parlamendi ja järgnevatel aastatel teostas vastuvõetud seadusandlike aktide kaudu reformatsiooni.
1534. aastal kuulutati supremaatiaaktiga Inglise kiriku peaks kuningas, mis tähendas lahkumist Rooma katoliku kiriku alluvusest, kuid seejuures lubati siiski jääda truuks katoliikluse dogmadele ning säilitada senine jumalateenistuste kord. Uue kiriku, mida hakati nimetama anglikaani kirikuks, peapiiskopiks määras Henry VIII Thomas Cranmeri, kes hiljem pani aluse anglikaani usutunnistusele. Kuninga lähim abiline reformide läbiviimisel oli aga Thomas Cromwell.
Reformatsioon tõi Inglismaal kaasa kõikide kloostrite sulgemise, kuningas konfiskeeris nende maad ja varad ning munkadest said töötud, samuti kaotati vaimulike tsölibaat. Tänu kloostrimaade konfiskeerimisele muutus Henry VIII Euroopa rikkaimaks valitsejaks. Kuningas müüs osa neist maadest oma soosikuile, osa aadlikele, kodanlastele ning jõukatele talupoegadele, sellega tekkis ka uute maaomanike kiht.
Kõige tähtsamaks uuenduseks kiriku tegevuses sai aga jumalateenistuse muutmine emakeelseks, samuti pidi jumalateenistuse aluseks olema peapiiskop Thomas Cranmeri koostatud palveraamat. Inglismaal keelati indulgentside müük, vähendati kirikupühade arve ja lõpetatid pühakute säilmete ja pühapiltide austamine.
1534. aastal võeti vastu „Reetmise akt“, mille alusel kuulutati äraandjaks kõik, kes nimetasid kõnes või kirjas kuningat ketseriks või kritiseerisid tema abielu. See akt tähendas kõigi teisitimõtlejate mahasurumist ning seetõttu hukati sadu inimesi.
Henry VIII keelas käsitöölistel, talupoegadel ja teenijatel Piibli lugemise ja arutamise, kuna kartis rahva opositsiooni uue riikliku kiriku vastu.
Kuningas Henry VIII
Vastureformatsioon
Peale Henry VIII surma sai troonile tema ja Jane Seymour’i poeg Edward VI, kes jätkas võitlust katoliikluse pooldajatega. Kuid pärast Edward VI varajast surma 1553. aastal sai troonile Henry VIII ja Aragoni Katariina tütar Mary I, kes oli veendunud katoliilane.
Mary I valmistus abielluma Hispaania troonipärijaga ja Inglismaal kardeti, et riik võidakse allutada Hispaania võimule. Sellepärast puhkes 1554 . aastal Thomas Wyatti juhtimisel ülestõus, millega üritati Maryt troonilt tõugata, kuid see ebaõnnestus. Ülestõusujärgselt olid Londoni linnaväravate ees kõigile hoiatuseks võllapuud ning väravaid ehtisid maharaiutud pead ja neljakskistute kehaosad. Sellega teenis kuninganna endale lisanime Verine .
Mary I asus Inglismaal taastama katoliiklust. Hukati Henry III aegseid riigi- ja kirikutegelasi ning 1555 . aastal saadeti tuleriidale umbes 300 meest, naist ja last. Sellegipoolest ei julgenud Mary kirikutele ja kloostritele tagastada isa ajal äravõetud maid.
Mary Verine suri 1558. aastal, ilma, et oleks jätnud endast järeltulijat. Uueks kuningannaks sai Henry VIII tütar Elizabeth I, kes taastas reformeeritud kiriku, leides selles toetust nii kodanluselt kui ka aadlilt. Tema ajal fikseeriti lõplikult anglikaani usutunnistus , mis leidis parlamendis kinnitust 1571. aastal.
Kuninganna Mary I Tudor
Reformatsioon Prantsusmaal
Prantsusmaal kehtisid paavsti- ja kuningavõimu vahel teistsugused suhted kui mujal, oli loodud gallikaani kirik , mis allus Rooma paavstile, aga samas korraldas oma elu iseseisvamalt kui teiste maade kirikud. 1438. aastal kuulutati kuninga ediktiga välja nn pragmaatiline sanktsioon, mis võttis paavstilt õiguse määrata ametisse piiskoppe. Prantsusmaa toonane kuningas François I sõlmis 1516. aastal kokkuleppe paavstiga, mis andis kuningale õiguse nimetada kandidaate riigi kõrgematele kiriklikele ametikohtadele ning paavsti pädevuses oli nende ametisse nimetamine. Selline kokkulepe tähendas kuningale võimalust panna kiriklikule ametikohale inimesi, kellele need kohad olid eelkõige tuluallikad ja keda reaalselt kiriklikud kohustused ei huvitanudki. Samuti võis kuningas jätta ametikohad täitmata ja võtta näiteks piiskopkonna maadelt kogunevad sissetulekud endale.
Kuigi Prantsusmaal ei olnud vastuolusid riigi ja katoliku kiriku vahel, tekkis ka seal ühiskonnas poliitilisi ja sotsiaalseid pingeid, mis andsid aluse reformaatorlikele ideedele ja liikumistele . Eriti levinuks osutus protestantism linnakodanluse ja käsitööliste seas, samas kui talupoegkond jäi oma põhiosas katoliiklusele truuks.
Martin Lutheriga sarnaseid vaateid omav prantsuse humanist Jacques Lefèvre d'Étaples rõhutas juba 1512. aastal Piibli kui usutõe ainsa allika tähendust ja usu läbi õndsaks saamist. 1523-1528 aastatel tõlkis ta Piibli prantsuse keelde, millega läks oma kodumaa kultuurilukku.
Kui 1520 . aastatel jõudsid Lutheri ideed Prantsusmaale, peeti vajalikuks ohule reageerida, mille tagajärjeks oli mõne luterlase surm tuleriidal. 1534. aasta lõpul aga tehti katset propageerida oma õpetust kuningalossis, mis lõppes palju karmima karistusega- 35 neist põletati ja umbes 300 pandi vangi.
Hugenotid
Luterlusest suuremat poolehoidu leidis Prantsusmaal kalvinism ning kalviniste hakati nimetama hugenottideks. Kõrvuti tõsiste usuliste kalvinistidega tekkisid ka poliitilised hugenotid, kes esindasid feodaalseid ringkondi, keda liitis vastuseis kujunevale absolutismile. Calvini õpetust kasutasid nad vaid poliitilistel eesmärkidel.
Absolutismile pürgiv kuningavõim asus Lõuna-Prantsusmaa aadli ja linnade vabadusi kärpima. Lõuna aadlit tõmbas kalvinismi poole väljavaade laiendada oma feodaalvaldusi pärast kirikumaade sekulariseerimist. Linnu aga häiris lisaks vabaduse kahanemisele ka Pariisi üha tugevam domineerimine.
Kirde- ja Kesk- Prantsusmaa feodaalaristokraatia moodustas absolutismivastase feodaalse opositsiooni teise tiiva , kes üritas säilitada oma vanu õigusi monarhia ja kuningat toetava teenistusaadli vastu. Selle rühmituse ideoloogiaks oli katoliiklus ja seda juhtis perekond Guise eesotsas kuningliku armee ülemjuhataja François de Guise’i ja tema venna kardinal Charles de Guise’iga.
16. sajandi keskpaigaks oli hugenottide arv Prantsusmaal kasvanud umbes 400 000 ja nende kogudusi oli umbes 2000. Kõrgeim kiriklik võim kuulus sinodile, mille liikmeskonna liikmed valisid kogudused , kaotatud oli kiriklik hierarhia. Hugenottide vaimulikele sai, sarnaselt luterlastele, värviliste riiete asemel kohustuslikuks lihtne must kuub . Hugenotid pidasid lisaks pühapäevale jumalateenistust ka 2-3 korda nädala sees.
Usulistest erinevustest tekkiv vaen andis alust ususõdade puhkemisele. Katoliiklaste ja protestantide vahel tekkis konflikte juba ka igapäevaelus.
Ususõjad
1562 . aasta märtsis tungis hertsog François de Guise Vassy alevis kallale jumalateenistust pidavatele hugenottidele. Rünnakus sai mitu inimest surma ning haavata sai ligikaudu 100 jumalateenistusele kogunenut. See vallandas, prints Conde ja admiral Coligny juhtimisel, hugenottide ülestõusu. Pariisis ja selle ümbruses oli katoliiklastel ülekaal ja hugenotid pidid taanduma, kuid seevastu Lõuna-Prantsusmaal pidid taanduma katoliiklased.
1570 . aastal sõlmiti Saint-Germaini rahu, millega kuulutati välja südametunnistuse vabadus. Protestantlikud jumalateenistused olid siiski lubatud vaid teatud kohtades, aga hugenottidele anti kodanikuõigused ja Lõuna-Prantsusmaale jäeti neile tugipunktideks neli kindlustatud linna.
Pärtliöö
18. augustil 1572. aastal peeti protestandist Navarra kuninga Henri de Bourboni ja Charles IX õe Marguerite de Valois’ pulmad . Sel puhul oli Pariisis hulganisti hugenotte ja loomulikult ka nende ladvik. Katariina de Medici ja Guise’id eesotsas François de Guise’i poja Henriga otsustasid kasutada juhust, et hugenottide juhid hävitada ja nende liikumisele lõpp teha. Terroriga tehti algust 24. augustil, ööl vastu pärtlipäeva. Hugenottide elupaigad märgistati valgete ristidega ning kui hakkasid lööma kirikukellad, algas massiline hugenottide tapmine , ei halastatud ka naistele, lastele ega ka vanuritele. Pärtliööl ja järgnevatel päevadel tapeti Pariisis üle 2000 hugenoti, lisaks pandi veresaunu toime ka provintsides ning mõrvatud hugenottide arv tõusis kümnete tuhandeteni.
Pärtliöö massimõrv kutsus esile Lõuna-Prantsusmaa hugenottide uue ülestõusu ning kogu Prantsusmaad puudutas nende uus poliitiline püüdlus: kukutada Pärtliöö korraldanud Valois’ dünastia.
Henri IV
Kui Charles IX 1574. aastal suri, sai Prantsusmaa kuningaks Henri III. Aastatel 1562- 1589 toimus Prantsusmaal kaheksa kodusõda, mis tähendas, et mitte kordagi ei peetud sõja lõpetamiseks sõlmitud rahulepingust kinni.
Peale Henri III surma 1589. aastal sai troonile hugenott Navarra Henri ning algas Bourbonide dünastia. Suur osa Prantsusmaast keeldus teda aga tunnistamast, kui Henri IV just tagasi katoliku kiriku rüppe ei pöördu. Hispaania kuningas Felipe II saatis katoliikluse toetuseks isegi oma väeosi Pariisi.
1593 . aastal vahetas Henri IV oma usku tuues põhjenduseks, et kuningas peab austama oma rahva usku. 1594. aastal avas Pariis talle oma väravad ning varsti sõlmiti rahu ka Hispaaniaga, mis viis seejärel oma väed Prantsusmaalt välja.
Nantes’i edikt
Kuningas Henri IV püüdis hugenotte ja katoliiklasi omavahel lepitada 1598 . aastal avaldatud käskkirjaga, mida tuntakse Nantes’i ediktina. Valitsevaks usuks tunnistati katoliiklus, mis tähendas katoliiklike jumalateenistuste taastamist ning katoliku kirik sai tagasi oma varad ja vaimulikkond oma varasemad õigused.
Protestantlikud jumalateenistused võisid toimuda Lõuna-Prantsusmaa linnades ja aadlikel oli lubatud neid korraldada oma lossides kõikjal Prantsusmaal, välja arvatud Pariisis ja veel mõne linna piires, lisaks anti protestantidele õigus taas teenida riigiametites. Hugenotid said loa korraldada kokkutulekuid, mis olid sarnased kuningriigi generaalstaatite istungiga ja edikti tagatisena jäid hugenottidele oma väeosad ja hulk kindlusi.
Avaldatud Nantes’i edikt tähendas üle kolmekümne aasta kestnud ususõdade lõppu. Sõjad oli põhjustanud palju laastamisi ning vähenenud oli ka rahvastik , hävitatud oli palju külasid, losse ja kirikuid ning nii mõnigi linn.
Kasutatud kirjandus

• H. Piirimäe. Inimene, ühiskond, kultuur- keskaeg ja varauusaeg. Tallinn, 2000.
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Reformatsioon
  
• http://history-switzerland.geschichte-schweiz.ch/reformation-switzerland-calvin.html
  
• http://www.scribd.com/doc/2452217/ajalugu-16-saj-sveitsi-protestantlik-liikumine
  
• http://www.tlogical.net/biozwingli.ht m
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Ulrich_Zwingl i
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Calvin
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/English_Reformation
  
• http://www.boisestate.edu/courses/reformation/france/16thc.shtml
  

14