Urie bronfenbrenner (2)

Tõlge© Maarika Pukk 2002
Urie Bronfenbrenner (2002) Developmental Ecology Through Space end Time: A Future Perspective. Teosest. EXAMINING LIVES IN CONTEXT Perspectives on the Ecology of Human Development . American Psychological Association. Washington, DC. lk 619-647
Arenguökoloogia läbi ruumi ja aja tulevikuperspektiivi. Urie Bronfenbrenner.
Koostööd sellele köitele on pigem aruanne käimasolevast uurimusest kui tagasivaatavad ülevaated tehtust. Lastes ennast oma kolleegidest juhtida, olen ma selles peatükis hiljutise teoreetilise ja empiirilise töö kokkuvõtliku kordamise kergema ja ohutuma tee asemel valminud riskantsema suuna, pakkudes veel katsetamata teoreetilise ja opratsioonimudeleid vähem tuttava maastiku uurimiseks (Bronfenbrenner, 1992 b, 1993 a, 1993 b, 1994, Bronfenbrenner ja Ceci, 1994). Valik põhineb usul või vähemalt lootusel, et need mudelid toodavad teaduslikke arusaama ja informatsiooni, mis on puutumata tänapäeval rohkem tunnustust leidnud mõistestamise ja analüüsi moodustest. Seda ebakindlamat ettevõtmist ajendab mitte ainult eelnevate kaastööde sisu, vaid ka selle sümpoosiumi loominguline vaim, kus nad esmakordselt esitati (Bronfenbrenner 1996, lk 619).
Riskantsetele ettevõtmistele on muidugi iseloomulik, et sedamööda, kuidas nad arenevad, tekitavad nad ootusärevuse tundeid, mis lõpuks vallanduvad seikluse tulemuses. Lugejat tuleb siiski ette hoiatada, et kuigi ma teen kõik, mis on minu võimuses, selle maksimeerimiseks, pole lootust ootusärevuse leevendamiseks lähimas tulevikus. Pakutud uurimiskavad, kuigi teostatavad, jäävad realiseerimata vähemalt selle köite kaante vahel pole lahendust .
Praeguseks hetkeks on minu mitte eriti kaval kavatsus kindlasti juba liiga selge. Ma arvestan Kurt Lewini avastusega täitmata ülesannete motiveerivast jõust, et sundida teisi vaidluste lõpetamisele kunagi tulevikus. Eriti puudutab see nooremaid kolleege, kelle juurdepääs sellele paratamatusele piiratud ressursile on praegu isegi suurem kui minu enda oma.
Siiski on tegemist ka teistsuguse kvalifikatsiooniga. Kuigi minu poolt pakutavad mudelid pole veel muidugi proovitud pole nad päriselt uued eelnevalt formuleerimata konstruktsioonide mõttes. Pigem esindavad nad igas planeeritud uurimiskavas mõisteliste elementide integratsiooni, mida on järjestikku rakendatud ökoloogiliste süsteemide teoorias alates selle esialgsest formuleerimisest 70ndatel aastatel. Seepärast on enne konkreetsete mudelinäidiste esitamist üksikute uurimisvaldkondade uurimiseks vaja lugeja jaoks kokku võtta põhielemendid sellest, mida ma nimetan bioökoloogiliseks paradigmaks. Selle paradigma määratlevad omadused kõige värskemal kujul sisalduvad kahes järgmises väites:
Väide 1.
Eriti oma varastes arengu järkudes ja suurel määral läbi kogu elu leiab inimese areng aset üha keerukamate vastastikuste mõjutusprotsesside kaudu aktiivse areneva biopsühholoogilise inimorganismi ning tema vahetu ümbruse, isikute, esemete ja sümbolite vahel. Et olla tulemuslik , peab vastastikune mõjutus toimuma küllalt regulaarsel alusel pikkade ajavahemike jooksul. Selliseid mõjutuse kestvaid vorme vahetus ümbruses nimetatakse proksimaalprotsessideks. Näiteks proksimaalprotsesside kestvatest vormidest võib leida lapsevanema-lapse ja lapse-lapse tegevustes, rühmaviisilises või omaette mängimises, lugemises, uute oskuste õppimises, õpingutes, sportimises ja keerukate ülesannete täitmises (Bronfenbrenner 1996, lk 620).
Teine määratlev omadus seostub nende dünaamiliste jõudude kolmekordse allikaga .
Väide 2.
Arengut mõjutavate proksimaalprotsesside vorm, mõju, sisu ja suund muutuvad süstemaatiliselt

areneva isiksuse 2)tema vahetu ja kaugema ümbruse, kus protsessid leiavad aset ning 3) vaadeldavate arengutulemuste olemuse biopsühholoogiliste omaduste ühise funktsioonina
Väited 1 ja 2 väljendatud konkreetsete hüpoteeside vormis sõltuvad empiirilisest testist. Uurimiskava , mis lubab nende üheaegset uurimist spetsiifiliste hüpoteeside vormis, nimetatakse protsess-isik-kontekst-aeg (PPCT) mudeliks.
Peamine osa sellest peatükist on pühendatud mudeli olemuse ja tema nelja põhikomponendi üksikasjalikumale avamisele. Igal juhul keskendatakse enamus tähelepanust pärast üht või enamat konkreetset uurimisnäidet mudeli rakendamisele veel mitte kaardistatud aladel, mis pakuvad lootust inimese arengut tema eluajal kujundavate tingimuste ja jõudude paremaks teadlikuks mõistmiseks. Esitus on jagatud viide ossa . Esimene tegeleb bioökoloogilise mudeli kui integreeritud süsteemi struktuuriga. Ülejäänud neli osa vaatlevad iga komponenti detailselt, kuid esmane tähelepanu on selle funktsionaalsel rollil süsteemis kui tervikus.
BIOÖKOLOOGILINE MUDEL SÜSTEEMINA.
Mul on lootus teid veenda, et kui teda kord kasutatakse, osutub bioökoloogiline mudel nii teoreetiliselt kui olemuslikult teaduslikult viljakaks. Selle kõige iseloomulikum omadus pole siiski tema teaduslik mõjuvõim, vaid tema harukordsus (Bronfenbrenner 1996, lk 621).
Kirjanduse otsingul olen ma suutnud leida (Bronfenbrenner, 1992 b; Bronfenbrenner ja Cici , 1994) ainult kolm või neli näidet ning isegi nendes on üks või teine neljakordsest kritiseerimist ainult sümboolselt esitatud. Miks nii? Üks põhjus on see, et ma pole leidnud üheski näites mõistemudelit sõnaselgelt esitatuna. See jääb uurimiskavas sõnaliselt väljendamata, nähtus, mida ma olen teisal nimetanud VARJATUD TEOREETILISTE PARADIGMADE EVOLUTSIOONIKS (Bronfenbrenner ja Cronter, 1983, lk 360). Isegi sel moel kulus teatud aeg, et varjatu muutuks silmnähtavaks. Seetõttu ei leidu praegusest sõnastusest ökoloogiasüsteemide teooria algses esituses (Bronfenbrenner 1979) ja kui see nägi esmakordselt päevavalgust neli aastat hiljem, ilmus see lühendatud kujul (PPCT mudel) isik-protsess-kontekst mudelina, kusjuures aja kriitiline komponent ikka veel puudus ( Bronfenbrenner ja Crouter, 1983, lk 374).
OM. Kes on soomlastest kritiseerinud Bronf.Kinos, kes veel
Selle aeglase , peaaegu tõrksa ilmumise põhjused on tema eestvõitleja pikaldasest mõtlemisest sügavamal. Sel juhul peavad nad leidma minu poolt õpitud ala-psühholoogia-ajaloolistes juurtes , selle arenevas domineerivas, isegi võimutsevas rollis inimarengu uurimisel ning psühholoogia enda kaasnevas killustamises spetsialiseeritud alade mitmesuseks, millest igaühel on omaenda mõistemudel, analüüsimisviisid ja uurimistulemuste kogumid, mis sageli pole seoses endale vastavate asjadega teadusharu teistes valdkondades.
Selle dissotsieeruva suuna pareerimine on üheaegselt nii integreeriv kui interdistsiplinaarne ning inimarengu ökoloogia on üks selle otsesemaid teoreetilisi ja empiirilisi avaldusi . Põhimõtteliselt toetub see mõistetele bioloogia -, käitumis- ja sotsiaalteadustest ning loob nendevahelisi suhteid, varieerides käitumisgeneetikast ja neurobioloogiast psühholoogia, sotsioloogia ja kultuurantropoloogia kaudu ajaloo ja majandusteaduseni, kusjuures tähelepanu koondub tingimustele ja protsessidele, mis vormivad inimese arengut eluaja jooksul. Praktikas jäävad mudeli rakendused siiski peegeldama iga uurija põhiaine erilisi eelarvamusi ja tumedaid kohti (kaasa arvatud minu enda oma). Teiste sõnadega, mitte vähem kui kusagil mujal pärib ka arenguteadus iga uurija oma tugevused ja puudujäägid omaenda teaduslikust sotsialiseerumisest. Minu arvamuse järgi on just siin peamine põhjus, miks on nii harvad uurimiskavad, mis ühendavad rohkem kui kaht PPCT mudeli kriitilist elementi
Seda takistust saab siiski ületada, kui keskenduda tähelepanu seda laadi uurimisküsimuste potentsiaalsele teaduslikule tootlikkusele, mis tekitatakse üldise bioökoloogilise mudeli ja konkreetsete uurimiskavade väljapakkumisega võimalike vastuste uurimise teel. See on, mille kallale ma asun järgnevatel lehekülgedel.
Ma esitan nimelt teoreetiliste ja operatsioonimudelite sarju, mis käivad asjade kohta, milles ma näen tänapäeva arenguteaduse tähtsamaid väljakutseid ja võimalusi. Kõik need räägivad ühisel teemal, mis ilmneb selle näite pealkirjas: ühendades elud kontekstiga. Selles kontekstis tähendab termin elud rohkem kui biograafiat. See ka elavate organismide kohta, kelle biopsühholoogilistel omadustel nii liikide kui indiviididena on niisama palju tegemist oma arenguga kui on seda erinevatel keskkondadel, kus nad oma elusid elavad. (Bronfenbrenner 1996).
Selles kasutan ma kogu oma teoreetilises töös kaksikstrateegiat, mis toetub ühteviisi tugevalt teiste uurimusleidudele ja formuleeringutele kui ka minu oma ideedele. See lähenemine hõlmab progressiivselt integreeruvaid didaktilis-induktiivseid kordumisi, mis algavad mõistete formuleerimisega, mida seejärel kontrollitakse ja järjestikuliselt parandatakse kättesaadavate empiiriliste leidude valgusel. Praegusel juhul muudetakse esialgne järjekord vastupidiseks. Igal juhul alustan ma spetsiifilise empiirilise tööga (sageli sellisega, mis sisaldab või millele viidatakse käesolevas köites) ning seejärel tutvustan ühte või enamat PPCT mudeli lisakomponenti, et lubada põhjalikumalt testida algset hüpoteesi või uusi erinevamaid hüpoteese, mis loodud bioökoloogilise paradigmana. TÕLGE 6
Enne kui esitan spetsiifilisi mõiste -ja operatsioonimudeleid, mis peavad veel vastu astuma empiirilise katsetuse karmusele, loon ma näite, mis näitab, milline võiks olla lõpptulemus. Mõnede selliste eksisteerivate näidete hulgast valisin ma selle, mida olen varem kirjeldanud (Bronfenbrenner, 1996), kuna see kõige paremini illustreerib nii mudeli olemust kui ka selle teadlikku tõenäolisust.
Uurimuse teostas üle 30 aasta tagasi Drillier (1964), laste tervishoiu professor Edinburgi ülikooli meditsiinikoolis. Uurimuse eesmärk oli hinnata neid tegureid, mis mõjutavad madala sünnikaaluga laste arengut, võrreldes nendega, kellel oli normaalne sünnikaal. Uurimuse kogu valimi suuruseks oli 164. Tulemused, mis on näha joonisel 1, kujutavad ema ja lapse vastastikuse mõjutamise kvaliteedi mõju lapse 2-aastases vanuses vaadeldud käitumisprobleemide arvule lapse 4-aastases vanuses kui sotsiaalse klassi ja sünnikaalu kolme taseme ühist funktsiooni: see millele osutab väga madal sünnikaal (VLBW-41,2 naela =2, o5 kg või vähem), madal sünnikaal(LBW-4,5-5,5 naela=2, 05-2, 49kg) ja normaalne sünnikaal (NRM-üle 5, 5 naela=´üle 2, 49kg). Nagu võib teesiga 1 kursis olles näha, kerkib proksimaalprotsess, antud juhul ema ja lapse vastastikune mõjutamine aja jooksul, esile arengutulemusena eriti jõulise ennustajana.
TEE JOONIS!
Pealegin nagu kindlaks määratud teesis 2, varieerub protsessi toime süstemaatiliselt keskkonnakonteksti (st.sotsiaalse klassi) ja üksiku omaduste(st.sünnikaalu) funktsioonina. Pange samuti tähele, et pronksimaalprotsessil on üldine vähendav või amortiseeruv mõju keskkonna erinevustele arengutulemustes. Ema ja lapse vastastikuse mõjutuse kõrge taseme korral muutuvad sotsiaalse klassi erinevad probleemkäitumises palju väiksemaks.
Kahjuks on ökoloogiasüsteemide teooria vaatenurgast (Bronfenbrenner ja Ceci, 1994) oodata proksimaalprotsesside suuremat arengumõju (ja nii on see seni täheldatud) ainult arengulise väärtalituse indeksitele. Mis puutub arengupädevust peegeldavatesse tulemustesse (näiteks vaimsed võimed, akadeemilised saavutused ja sotsiaalsed oskused), siis on eeldatud(ja seni ka leitud), et proksinaalprotsessidel on suurem mõju soodsamates ja stabiilsemates keskkondades . Pange samuti tähele, et isiku ja konteksti mõõdukamaks muutuv mõju ema ja lapse vastastikuse mõjutuse proksimaalprotsessile pole sümmeetriline. Näiteks kuna protsessil on kõige suurem mõju kõige ebasoodsamas keskkonnas, siis selle keskkonna piires mõjub see kõige tervematele organismidele(st, neile, kellel on normaalne sünnikaal). Vastupidi, kõige enam soositud ühiskonnaklassi rühmas said emalikust tähelepanust kõige rohkem kasu madala sünnikaaluga lapsed. Lühidalt öeldes mõjutavad laste omadused emaliku hoolitsuse kvaliteeti vastava mõjuga arengutulemustel, kuid nende suhete mudel varieerub süstemaatiliselt keskkonna kvaliteedi funktsioonina, kus perekond elab.
Eelpoolmainitud näitega kui taustsüsteemiga meie ees asun ma käepärast oleva ülesande kallale. Järgnevad on väljapakutud uurimiskavade sarjad , millest igaüks esindab selles köites kirjeldatud uurimustes ja kusagil mujal kasutatud mõiste-ja operatsioonimudelite laiendatust ja mis lubavad spetsiifilisi hüpoteese, mis on suunatud sellele üldteemale. Näited on korrastatud mitmete põhiteemade kontekstis, millega seostuvad kõige lootustandvamad suunad bioökoloogilise paradigma rakendamiseks tulevases uurimistöös.
Proksimaalprotsessid arengumehhanismina.
Võib olla on joonisel 1 näidatud leidude kõige tähtsam rakendus see, et nad näitavad proksimaalprotsessi elemendi võtmerolli PPCT mudelis . Ilma selleta läheb palju hindamatut infot kaotsi mitte ainult selles suhtes, mis puutub proksimaalsete jõudude endi arengumõjusse, vaid on seoses nii isiku kui ka keskkonna omaduste lõpliku mõjuga arengu edasisele kulgemisele ja tulemusele. Kuna nende omaduste mõju on esmajoones kaudne, toimides nende mõju kaudu pronksimaalprotsessidele, alahinnatakse nende mõju mudelites, kuhu need protsessid pole kaasa arvatud. Näiteks andmeid analüüsitakse nn. Isiku- konteksti mudelis(kus protsessikomponent on ära jäetud), on see, et nii ühiskonnaklassil kui ka sünnikaalul on umbes ühesugused, võrdlemisi tagasihoidlikud ja peamiselt lisandmõjud, kusjuures probleemkäitumise kõige kõrgem tase ilmneb laste juures, kellel on kõige madalam sünnikaal ja kelle perekonnad elavad kõige ebasoodsamas keskkonnas.
See, mis on proksimaalprotsesside kohta kõige informatiivsem pole siiski võit ennustuste mõjujõus, mida nad pakuvad, vaid nende olemuslik ja teoreetiline tähendus kui organismi mehhanismid - keskkonnakäitumise vastastikune mõju, mis ajendab arengut, ning sügavad teed, kuidas neid mehhanisme mõjutavad areneva isiksuse ja keskkonnakonteksti omadused, kus vastastikune mõjutus leiab aset.
Siiski on vähe teada nende protsesside toimumisest ja nende mõjudest sel lihtsal põhjusel, et tänapäevani on neid vähe lülitatud seda laadi uurimismudelitesse, mida on vaja nende uurimiseks. Esimene samm selle olukorra parandamiseks on formuleerida konkreetsed hüpoteesid ja vastavad analüütilised mudelid. Selles suunas liikudes pakun ma järgmised näited, kus olemasolevaid uurimusi laiendatakse nii, et nad haaravad protsessikomponendid.
Proksimaalprotsessid kontrollitud eksperimentides.
Kuigi Drillicini uurimus on üks väga vähestest demonstreerivaks proksimaalprotsesside arenguefekti täielikus PPCT mudelis[Teisi näiteid vt. Bronfenbrenner ja Cuci 1994[, on olemas rohkesti teisi, mis dokumenteerivad tähtsat ja sageli olemuslikku suhet mitmesuguste vanema ja lapse vastastikuse mõjutuse vormide ning järgnevate arengutulemuste vahel. Kõik nad sõltuvad siiski alternatiivsest tõlgendusest: nimelt, et vaadeldud suhe on pigem geneetiline kui keskkonnajõudude toode.
Seda seisukohta väljendatakse ja kaitstakse kõige selgemalt Scarri ja tema kolleegide töödes (Scarr, 1885, 1992; Scarr ja McCartney , 1983). Scarr jt. Väidavad, et vanemad loovad oma lastele keskkondi ja lapsed loovad omaenda keskkonnad vastuseks nende jagatud päritud soodumustele. See tähendab, et proksimaalprotsessid, mis looduses on vastastikused, kannavad paratamatult tähtsat geneetilist koormust. See on kindlasti õige; küsimus on selles, millisel määral Scarri(1992) arvates on keskkonna ja geneetika korrelatsioon nii tugev, et paljud vanemad kannavad hoolt selle eest, et nende lastel oleks eristavaid mõjusid oma järeltulijatele.
Sedavõrd ekstreemne seisukoht vaidlustab kõige tõhusamalt eksperiment , mis on loodud selle hüpoteesi testimiseks, ning selline eksperiment tõepoolest eksisteerib USAs, kuigi sellest on veel vähe teda. Peaaegu 20 aastat tagasi teostas hollandi arengupsühholoog Riksen-Walraven(1978) sekkumiseksperimendi, mille eesmärgiks oli suurendada lapsevanemate tundlikust ja suurendada virgutuse ulatust, mis nad annavad oma lastele. Valim koosnes 100 üheksa kuu vanusest lapsest ja nende emadest, kes elasid Hollendis Nijmegeni linnas. Kuna eelnenud uurimused olid näidanud, et töölisklassist vanemad on oma laste suhtes vähem tundlikud...tulid kõik uurimisobjektid töölisklassi perekondadest (Riksen-Walraven, 1978, lk 111). Emad ja nende lapsed jagati juhuslikult neljaks rühmaks, igaühes 25 diaadi. Emadele, keda Riksen-Walraven nimetas tundlikkusrühmaks anti lastevanemate töövihik, mis rõhutas ideed, et laps õpib kõige rohkem omaenda käitumise tagajärgedest (lk 112-113).
Täpsemalt:
Hooldajatel soovitati lapse tegevusi mitte liiga palju suunata, vaid anda lapsele võimalus enda jaoks asju avastada , kiita teda tema jõupingutuste eest ning vastata tema vastastikuse mõjutuse algatustele (Riksen-Walraven, 1978, lk 113).11 tõlge 11
Vastupidi, laste emad nn. Stimuleerimisrühmast said töövihiku, mis rõhutas lapsele igat laadi tajumiskogemuste rohke võimaldamise tähtsust, et näidata ja nimetada esemeid ja isikuid ning oma lastega palju rääkida (Riksen-Walravnen. 1978, lk 112).
Kolmanda rühma eksperimentaalprogramm oli kombinatsioon esimese ja teise programmi materjalidest . Lõpuks on saanud kokkusobitatud kontrollrühm mingi erilise kohtlemise osaliseks . Järelvaatlus ja testimine , mis korraldati kodus kolm kuud hiljem, näitasid eelkõige, et juhenditel, mis anti lapsevanematele eksperimendi esimesel päeval, oli olnud oluline mõju. Emade käitumine erinevates kohtlemisrühmades erines mitte ainult tähendusrikkalt, vaid lausa silmatorkavalt vastavalt orientatsioonile, mis neile anti eksperimendi algul. Veel tähtsam, nende emade lapsed, keda innustati olema vastuvõtlikud oma lapse algatuste suhyes, ilmutasid kõrgemaid uuriva käitumise tasandeid, kui mistahes teine rühm ning tõenäoliselt eelistasid nad uut objekti sellele, mis oli juba tuttav. Beebid õppisid ka kiiremini võimalikkuse ülesande puhul.
Pange tähele, et vastavalt teise teesile hõlmas kõige edukam eksperimentaalkohtumine katsealuseid tegevusse, mis nõudsid algatust ja vastastikust mõjutust oma keskkonnaga. Veel enam, selline tegevus polnud lühiajaline ega efeneerne, vaid jätkus igapäevaselt küllalt pika ajavahemiku jooksul.
Ma kirjeldasin seda eksperimenti väljavaate pärast, mis see avab tulevasteks uurimusteks. Pange eelkõige tähele, et vastupidiselt enamikule sekkumiseksperimentidele ja -programmidele oli edukas eksperimentaalkohtlemine väga lühike( ja mis on praegu eriti oluline, väga efektiivne kulutusi arvestades).See hõlmab vaid ühe kodukülastuse, mille jooksul personali liige teostas põhilisi vaatlusi ja teste, andis seejärel emale töövihiku ning seletas selle kasutamist. Töölisklassi ema tegi kõik ülejäänu. Nagu ma olen mujal dokumenteerinud (Bronfenbrenner, 1958, 1974, 1985), on olemas tagasihoidlik , kuid veenev tõendusmaterjali kogum, et lastevanematele antud (või nende poolt küsitud) info võib oluliselt muuta nende käitumist laste suhtes.
Eriti märkimisväärne on selles suhtes Wolfensteini (1953) uurimus, kus ta analüüsib Lastebüroo bülletääni Infant Care (Väikelapse hooldus ) järjestikuste väljaannete sisu ning ühendab seejärel vaadeldud muutunud nõuandemudelid vastavate järgnevate muutustega laste eest hoolitsemise modaalmudelites. Tõlke lõpp lk 12
Esiteks näitavad nad, et täiskasvanute sotsiaal-majanduslik asend, nagu see kajastub nende tööhõivestaatuses, mõjutab nende hilisemat intellektuaalset arengut ja lastekasvatuse väärtusi. Seejärel näitavad nad, kuidas need väärtused antakse ühelt põlvkonnalt teisele edasi. Osutub, et olulise tähtsusega selgitavaks seoseks on töötingimused ehk täpsemalt see ulatus, mil määral tööhõive sotsiaalne struktuur lubab juurdepääsu töökohtadele, mis võimaldavad tööl suuremat enesesuunamist. Selline enesesuunamise teostamine (Mis kujutab endast näidet proksimaalprotsessidest, mis toimuvad täiskasvanute töö raamistikus) loob paremat kognitiivset pädevust, mida mõõdetakse standardiseeritud psühholoogiliste testidega, samuti suuremat enesesuunamist täiskasvanu psühholoogilise toimimise teistes aspektides. Veel tähelepanuväärsem on siiski vastavate muudatuste näitamine mõttemudelites, väärtustes ja suhtumistes lastekasvatusse, mida väljendasid tuumpere teised liikmed, kaasa arvatud nii töötaja abikaasa kui ka tema lapsed. Lõpuks näidati neidsamu mõjusid üldistavat nii läbi soo(näit .naistöölised) kui ka kultuuri (Näiteks uurimistulemusi dubleeriti Poolas enne selle riigi üleminekut sotsialismist kapitalismi).
Kuigi minu arvates Kohni ja tema kolleegide töö kujutab endast pöördelist panust nii täiseas psühholoogilise arengu kui ka ühelt põlvkonnalt teisele toimuva edastamise uurimisel bioökoloogilise mudeli vaatenurgast, on väljapakutud põhjenduslikus ahelas kaks puuduvat lüli. Mõlemad need asuvad proksimaalprotsesside alal, täpsemalt on tegemist mehhanismidega, mille kaudu väärtusi omandatakse ja edastatakse. Kohni uurimuses on selle protsessi esimene lüli üsna selge, nimelt et töökoha struktuurid , mis võimaldavad ja ergutavad töötajate algatusi , kalduvad tööolukorras esile kutsuma vastavaid käitumisi. Need omakorda tekitavad hoiakuid ja isiksusstruktuure, mis annavad enesesuunamisele kõrge väärtuse. Kaasnev järelduste kogum näitab samavõrra, kui mitte mõjukamalt, et sarnased muudatused väärtusorjentatsioonis toimuvad töötajate abikaasade ja laste seas, kuid nendel aladel jäetakse toimimismehhanismid järeldatavateks. Kas see tähendab, et töölised ise hakkavad toimima rohkem enesesuunatud moel või et nad ergutavad niisugust käitumist teistes pereliikmetes või mõlemat? Ja missugusel neist toimub põlvkondadevaheline edastamine lastele peamiselt ema kaudu, nagu autorid vihjavad? Lõpuks ja võib-olla kõige kriitilisemalt: kas need on väärtused või käitumised, mis moodustavad sugupõlvedevahelise edastamise kõige otsustavamad kandjad?
Selge, et neile küsimustele saab vastata vaid siis, kui uurimiskava laiendatakse nii, et see hõlmab proksimaalprotsesside hindamise mitte ainult siis, kui need toimuvad tööolukorras, vaid ka siis, kui need avalduvad kodus vastastikuse mõjutuse teel pereliikmete vahel. Veel enam, selline laiendamine kutsub esile integreerivaid uurimisvõimalusi üha laiemal alal.
Veendumuste seostamine käitumisega PPCT.
Nagu ma olen mujal märkinud (Bronfenbrenner 1988), suureneb nii veendumuste kui ka vastavate käitumiste lülitamine samasse uurimiskavasse tunduvalt analüütiliste mudelite seletusjõudu arenguteaduses. Näiteks leidis Tulkin (1977; Tulkin ja Kagan, 1972), et keskklassi emad erinevad töölisklassist emadest mitte ainult vastastikuse mõjutuse kõrgete tasemete poolest oma lastega, vaid ka nende vaadete poolest sellele, mida 10 kuu vanune võib teha ja milline on nende võime beebi arengut mõjutada. Eriti omistavad eelisseisundis olevad emad suuremaid võimeid nii oma lastele kui ka neile endile. Lisaks sellele olid korralatsioonid emade käitumise ja hoiakute vahel keskklassi perekondades märksa suuremad kui madalama klassi omades . Later , Tulkin ja Covitz(1975) hindasid samu lapsi uuesti pärast nende kooliminekut. Laste tulemused vaimse võimekuse ja keeleoskuse testidel näitasid märkimisväärseid seoseid ema ja lapse vastastikuse mõjutuse varasemate mõõtmistega. Kahjuks pole teda mingit infot vastava suhte kohta ema veendumuste ja lapse saavutuste vahel, samuti veendumuste ja proksimaalprotsessi kui eelnevate tegurite ühise või vastastikku mõjuva toime kohta. /Tõlge lk 15,keskel/
Samuti pole enam ühiskonnaklass enam mudelisse lülitatud. Bioökoloogilisel mudelil põhinevad hüpoteesid ennustavad, et protsessid tulevad ilmsiks võimsama aktsioonina, kuid et selle jõu suurus süstemaatiliselt väheneb või kasvab ühise funktsioonina nii ema veendumusest tema enda kui ka tema lapse pädevuse kohta, aga ka pere ühiskonna klassi staatust. Aga need hüpoteesid vajavad testimist.
```` Rakkude arv maatriksis kujutab probleemi, kuidas hankida piisavalt suur arv juhte igaühes neist. Selle raskuse võib kõrvaldada kolme kaalutlusega. Esiteks, kui on õige, nagu oletate, et proksimaalprotsessi kõrgemad tasandid toovad olulisi muutusi h2 väärtusesse, siis võivad tähendusrikkad erinevused ilmneda isegi tagasihoidliku suurusega allnäidiste vahel. Teiseks, kaksikud kujutavad endast suhteliselt väikest osa kogu elanikkonnast, muutuvad palju sagedamaks veresugulaste kontrastide teised tüübid( näiteks õed vennad, pool-või lapsendatud õed vennad) kiirete muudatuste tõttu perestruktuuris, mis toimuvad nüüdisaegsetes ühiskondades(Bronfenbrenner, 1992b). Lõpuks suurendab kava statistilist mõjujõudu tunduvalt kontrollitud eksperimendi kasutamine juhusliku määramisega.
Kohni uurimuse vaatekohast tõuseb siiski veel teine oluline küsimus: Millisel määral soodustavad pronksimaalprotsessid varases lapsepõlves veendumussüsteemide edastamist põlvkonnalt põlvkonnale?
OM näiteks tänapäev või nõukogude propakanda
Selge, et selleks ajaks, kui lapsed on läinud kooli, on nad hakanud arendama veendumusi omaenda pädevuse (või selle puudumise) kohta; kas ema ja lapse varasem vastastikune mõjutus paneb aluse sellele, et laps sisestab endale ema veendumused tema pädevuse kohta, mis omakorda mõjutab lapse edukust koolis? Selle hüpoteesi testimine nõuab lisaandmeid, mida pole raske hankida: minapildi mõõtmine koolis õppimise suhtes.
Ma mainin eelnevat uurimisvõimalust mitte ainult selle enda pärast, vaid ka seetõttu, et see viib meid kasutamata teaduslikele võimalustele, mis keskenduvad PPCT mudeli teise komponendi ümber: isiku biopsühholoogiliste omaduste mõju tema tulevasele arengule.
OM. Oluline mõte ja vajalik
KES ARENEB, KES MITTE?
Üldjoontes on tänapäeva arenguteadus keskmiste suundade teadus. Me teame väga vähe erandite kohta, aga võibolla isegi veel vähem nende valimi liikmete kohta, kelle kohta käivad tegelikult järeldused. Kahtlemata on äärmuslik paradoks, et mida teaduslikum on uurimus, seda vähem me tõenäolisemalt avastame, missugused inimolendid sõltuvad tema tulemustest.
Selle paradoksi põhjus on selles , et psühholoogiateadus võttis oma mudeliks füüsika ja füüsika püüab avastada universaalseid põhimõtteid: neid, mis kehtivad kõigi materiaalsete nähtuste kohta ajas ja ruumis. Inimesed on aga nagu kõik elusolendid väga erinevad oma biopsühholoogiliste omaduste poolest ning on selle tulemusel erinevalt tundlikud välistingimuste -ja jõudude suhtes, millega nad oma eluajal kokku puutuvad. Muidugi ei tähenda see, et selline vaheldus on süsteemitu ja seetõttu sobimatu teaduslikuks uurimuseks; see, mida see tähendab, on see, et meie poolt kasutatavad uurimusmudelid peavad niisuguse vahelduse arvesse võtma ja seda mitte lihtsalt juhusliku vea kujul.
Seega, et avastada, missuguseid isikuid mõjutab või ei mõjuta teatud kogemus, on vaja kõigepealt formuleerida konkreetsed hüpoteesid selle kohta, kuidas teatud arengumõjud tõenäoliselt erinevad subjektide puhul, kellel on vastandlikud biopsühholoogilised omadused, kuid on teatud aja jooksul kokku puutunud sarnaste keskkondade ja proksimaalprotsessiga.
Operatsiooniterminitesse tõlgituna tähendab see uurimiskavade kasutamist, mis hõlmavad PPCT teist komponenti, see tähendab valmis olevate subjektide isiklike omaduste süstemaatilist varieerumist.
Selliste omaduste seas, mis praegu saavad uurijate kõige suurema tähelepanu osaliseks, on erinevused järgmistel aladel: temperament ja isiksus, neurobioloogiline ja biokeemiline koostis (näit. ) lk 17 tõlge,kognitiivse talituse indeksid lapsepõlves (näit. Harjumine, tähelepanukäitumine, reageerimiskiirus, aktiivsuse tasemed ja eneseregulatsiooni aste); ning varasest lapsepõlvest edasi intelligentsimõõtmed, akadeemilised saavutused, eneseteadvus (minapilt), rolliootused, eneseväärtustamine, väärtused ja eesmärgid.
On muidugi palju uurimusi, kus selliseid omadusi uuritakse arengutulemustena, kuid võrdlemisi vähe selliseid kus neid vaadeldakse varieerumise allikatena isiku vastupidavuses keskkonna tingimuste arengumõjule ja isiku ning tema vahetu ümbruse vastastikuse mõjutuse talumises (näit. Proksimaalprotsessid)
Pealegi on enamus seda laadi senistest uurimustest piirdunud kahe piiratud seletusjõuga isiku omadusega : vanuse ja sooga. Lühidalt :me seisame vastamisi suures osas kaardistamata alaga. Veel enam: kui meil on nii palju isikuomadusi, mille seast valida, siis mille alusel tehakse lõplik valik? Mis peaks saama uurimisel kõige kõrgema prioriteedi?
Bioökoloogiline mudel soovitab sellele küsimusele teoreetiliselt põhjendatud vastust. Kõnes Jean Piageti Ühingule (bronfenbrenner 1993) aastal esitasin ma kahte isikuomaduste laiajoonelist tüüpi, mis on eriti olulised indiviidi tulevase arengu kujundamisel. Ühelt poolt on olemas tuttavad võimekuse , saavutuste, temperamendi ja isiksuse mõõdud, mida tüüpiliselt hinnatakse psühholoogiliste testidega. Võib arvata, et kõik sellised hindamised võtsid arvesse eksisteerivaid psühholoogilisi ressursse ja kalduvusi. Seal on aga ka teine, dünaamilisem kogum isikuomadusi, mis samuti mõjutavad psühholoogilise tegutsemise ja kasvu kulgu ja iseloomu. Need omadused jagavad üht tunnusjoont, mis kuulub bioökoloogilise paradigma esimesse määratlevasse omadusse; nimelt peegeldavad nad kontseptsiooni inimorganismist kui aktiivsest toimijast oma keskkonnas ja keskkonnal .See aktiivne orientatsioon ilmneb tugevates korralduslikes kalduvustes käivitada ja hoogustada vastastikuse mõjutuse protsesse organismi ning tema keskkonnas olevate isikute, objektide ja sümbolite üksikute tunnusjoonte vahel. Ma viitan sellistele selektiivsustele korralduslikele orientatsioonidele keskkonna suhtes arenguliselt õhutatavad tunnusjooned. Nagu ma olen teisal dokumenteerinud( Bronfenbrenner, 1993 a; Bronfenbrenner ja Ceci 1994) on sellised dünaamilised dispositsioonid toimivad alates varasest lapsepõlvest, arenevad kogu elu jooksul ja ilmnevad endiselt vanemas eas.. Vastsündinus väljenduvad sellised dünaamilised dispositsiooonid selektiivse reageerimise näol stiimulitele, mida on esitatud mitmesuguses modaalsuses, ja varsti pärast seda stiimulite variatsioonidele, mida on esitatud samas modaalsuses. Pärast lapsepõlve hakkavad algatusi järjest enam juhtima keskkonna ja iseenda huvide, väärtuste, veendumussüsteemide ja eesmärkide kaudu isikute, objektide ja sümbolite suhtes keskkonnas ning iseenda suhtes.
Bronfenbrenner soovitab oma artiklis, et väljapakutud dihhotoomia isikuomaduste kahe peamise tüübi vahel, biopsühholoogilised ressursid versus suunddispositsioonid, pakuvad esialgset strateegiat valinuks, et analüüsida, kuidas erinevad psühholoogilises loomuses mõjutavad proksimaalprotsesside efektiivsust ja nende lõpptulemusi. Võttes tarvidusele mõõtmed mõlemal alal samas PPCT mudelis ja analüüsides seejärel nende ühist efekti, võime saada täielikuma hinnangu isiku panusele tema enda arengusse. Et üht hinnata ilma teiseta tähendab areneva isiku kohtlemist ilmajäetuna kas psühholoogilisest olemusest või psühholoogilisest mõjujõust. Bronfenbrenner viitab PPCT mudelitele, mis vastavad ülaltoodud duaalsele nõudele jõud-ressurss mudelitena.
Bronfenbrenner tunnistab , et see, mida lugeja nüüd ootab võiks olla mingi konkreetne näide selliste jõud -ressurss kombinatsioonide kasutamisest psühholoogilises uurimuses. Aga kahjuks ei ole Bronfenbrenner neid siiani leidnud. Parim, mille kaudu ta püüab pakkuda hüpoteetilist juhtude kogumit üldisema uurimiskava raamistikauks. Selles kavas asetatakse subjektid üheaegselt piki kaht jõu ja ressursi dimensiooni , näiteks kolm IQ taset või kolm isikliku mõjutuse tasandit (näit. Enesepretensioon aktiivse toimijana vs. Olukorra ohver).
Sel juhul teeb uurimiskava võimalikuks testida hüpoteese selle ulatuse kohta, mil määral isiklik võimekus ja motivatsioon võivad tugevdada, tasakaalustada või kahjustada üksteist, kujundades tulevase arengu teed.
Lõpuks mängivad isiku biopsühholoogilised omadused PPCT mudelis tegelikult duaalset rolli; nad ilmuvad kaks korda. Teine kord jäetakse kergesti tähele panemata kuna seda pole võetud akronüümi. Autor viitab uuritavatele arengutulemustele. Nende taasilmnemise põhjustab see, et ühe ea arengusaavutused muutuvad isikuomadusteks, mis mõjutavad arengutulemusi hilisemas eas. Siiski nende tagasitulekul lavale, mis tähendab teatud arengudraama viimast vaatust , antakse nendele omadustele tavaliselt piiratud roll. Selle metafoori taga on uurimuse reaalsus, mis Bronfenbrenneri arvamuse järgi tõsiselt piirab tänapäeva arenguteaduse võimalusi.
VÄLJASPOOL AINSA MUUTUJAGA TULEMUSTE TEADUST.
Üks progressiivse spetsialiseerumise tagajärgi teaduses üldse ja psühholoogiateaduses eriti on tagasipöördumine varasema ajajärgu teaduskonna-psühholoogia juurde. Üha rohkem on eraldi tegutsevaid teaduslikke organisatsioone, ajakirju ja toimetatud köiteid, mis on eranditult pühendatud uurimustele teatud ala: kognitsioon , emotsioon, motivatsioon , isiksus, arengu psühhopatoloogia, või sotsiaalne käitumine ja areng. Harva ületab avaldatud uurimus piiri kahe sellise ala vahel, rohkematest rääkimata. Ometi nõustub iga inimese käitumise ja arenguga tegelev õpetlane ja uurija, et inimorganism toimib integreeritud süsteemis, kus mitmesugused psühholoogilised valdkonnad mõjutavad üksteist. Üks väljapakutud jõud-ressurss mudeli teaduslikest väärtustest on see, et ta keskendab tähelepanu psühholoogilise toimimise erinevate sfääride vahelisele vastastikusele mõjutusele nii teooria kui ka uurimiskava tasandil
Selline mudel tuleb siiski ellu viia. Praegu on raske leida uurimust, kus erinevat laadi tulemusi hinnatakse kombinatsioonina samade uurimisobjektide jaoks. Veel haruldasemad on nende uurimuste seas niisugused, mille mudel hõlmab proksimaalprotsesside mõõtmist. Tulemuseks on see, et pole teada, kas antud keskkonnas toimiv proksimaalprotsess võib tõepoolest üheaegselt lisada psühholoogilist tegutsemist mitmes valdkonnas või on sellel mõnele tulemusele suurem mõju kui teisele. Siin on veel teine võimalus teadusharude ja allharude liigendamisel ja integratsioonil, mis võib olla panuseks tänapäeva psühholoogiateadusesse. Et esitada küsimus kõige väljakutsuvamas vormis: Kuidas peame me mõtestama indiviidi psühholoogilisi omadusi, et see võimaldaks tema vastastikuses seoses oleva ja integreeritud struktuuri teaduslikku uurimist?
Bronfenbrenner tunnistab, et tema poolt pakutud ettepanekud selle väljakutse vastuvõtmiseks on täiesti toored , kuid need võivad vähemalt avada tee keerukamatele formuleeringutele. Ta osutab sellele, mis võib osutuda vigaseks oletuseks, kuna pole veel teooriat selle kohta, kuidas on inimolendite psühholoogilised omadused korraldatud, ja mis oleks piisavalt vastupandamatu, et võtta kindlaks aluseks konkreetsete hüpoteeside esilekutsumisel ja testimisel. Nendes oludes on ainsaks alternatiiviks pöörduda kõigi teaduslike püüdluste igivana algstaadiumi poole: Vaadelda ja kirjeldada mudeleid, nagu need esinevad looduses, kasutades selliseid mõisteid-tööriistu, mis võivad olla kättesaadavad. Bronfenbrenneri valik on konstruktsioon, mida ta on esitanud: jõu-ressursi mudel. See toetub sünergilise mõju enesestmõistetavaks pidamisele. Vaadakem, kas selline mõju tõepoolest esineb, aga ärgem tehkem samal ajal mingeid oletusi täpse kuju kohta, mida sünergia võib võtta (näiteks kas mittelisandlik tõus on lineaarne, teiseastmeline või mingit muud moodi).
Kuidas saab seda teha? Mõelge spetsiifilisele uurimisküsimusele: Missugune on lapsevanema ja 3 aastase lapse vastastikune mõjutuse kvaliteedi mõju lapse järgnevatele vaimse võimekuse tasemetele ja uurimuskäitumisele, mida hinnatakse 6 aasta vanuses? Esimesest tulemusest mõõdetakse standardiseeritud testiga, teist kontrollitud laboratoorse eksperimendiga. Jõu-ressurssi eristamise seisukohalt on vaimne võimekus psühholoogiline ressurss, uurimiskäitumine on motivatsioonilise dispositsiooni näitaja.
Siin on mõned hüpoteetilised tulemused. Nooremas eas ilmneb kolm vastanduvat mudelit: a) subjektid, kellel nii võimekuse kui motivatsiooni tasemed olid alustuseks kõrged, b) need, kellel motivatsioon oli kõrgem kui võimekus ja c) vastupidi, need, kellel võimekus ületas motivatsiooni. Järgmisel kolmel aastal oli proksimaalprotsessidel suurem mõju uurimiskäitumise suurendamisele kui vaimse võimekuse suurendamisele, kuid rühm, kes ilmutas kõige tugevamat motivatsioonitaset. Pidades meeles, et need on vaid ettekujutatud tulemused, selleks et illustreerida mudeli olemust ja sobida kokku veel põhjendamata hüpoteesiga, et üldiselt näitavad proksimaalprotsessid suuremat mõjuvõimu motivatsiooni suurendamisel kui kognitiivse arengu taseme tõstmisel, kuid viimases valdkonnas on need eriti efektiivsed isikutega, kes on algul ilmutanud intellektuaalse tegutsemise madalamaid tasemeid. Bronfenbrenner rõhutab, et me asume bioökoloogilise mudeli kolmanda komponendi juurde: keskkonnakontekstid, kus areng aset leiab.
KUIDAS KESKKONNAD MÕJUTAVAD ARENGUT?
Ökoloogilise paradigma esimesel süstemaatilisel esitusel mõistestati keskkonda kui sahteldatud struktuuride kogumit neljal järjestikusel üha rohkem hõlmaval tasandil, mis ulatusid mikrost makroni (Bronfenbrenner, 1979). Ta ei anna sellest esituses siin ülevaadet, vaid keskendub selle asemel tähtsamatele järgnevatele ümbermõistestamisele ning hüpoteesile ja uurimismudelitele, mis need on esile kutsunud. Nagu Bronfenbrenner (Bronfenbrenner, 1993 a) on kirjeldanud on enamus nendest uuendustest paradoksaalselt ilmunud jõupingutuste tulemusel mõistestada isiku arenguliselt olulisi omadusi (lk 15). Bronfenbrenner alustab ümberformuleeringutega, mis kuuluvad mikrosüsteemi juurde.
Ümbermõistestatud mikrosüsteem.
Vastuseks küsimusele, kuidas keskkond mõjutab arengut sellel vahetul näost näkku tasemel, ütleb Bronfenbrenner toetudes teesile 1, kuhu kõigepealt vaadata. Seega nõuab see, et proksimaalprotsessid, mida oleme nimetanud arengu mootoriteks, tooksid kaasa interaktsiooni vahetu ümbruse kolme tunnusjoonega: isikud, esemed ja sümbolid. Viitamaks teistele inimestele keskkonnas(eristatakse nendest, kelle areng on vahetult kaalumisel) kasutame Meadi(1934) terminit Tähtsad teised .
Tähtsad teised kui keskkonnamõjud.
Sama jõu-ressursi mudelit, mis hõlmab areneva isiku arenguliselt olulisi omadusi, võib niisama hästi kasutada tähtsate teiste oluliste joonte suhtes. Nagu Bronfenbrenner on kirjutanud(bronfenbrenner 1993 a. 1993 b) võivad lapsevanemate, õpetajate, kasvatajate ning lähedaste sõprade ja kaaslaste veendumussüsteemid selles suhtes eriti tähtsad olla. Sõltuvalt oma dünaamilisest sisust võivad selliste teiste veendumussüsteemid toimida vastastikuse interaktsiooni ajandajate ja säilitajatena areneva isikuga . Varem tsiteeritud näide (Tulkin 1977) uurimusest on tabav. Ema kui väikese lapse ümbruses kõige tähtsama isiku väärtusorientatsioonid muutusid seal võimsaks jõuks, mis mõjutas lapse tulevast kognitiivset arengut.
Üldisemal tasemel loob jõud-ressurss paradigma rakendamine nii isiku kui ka teiste suhtes teatud laadi dünaamilise tüpoloogia iseloomustamaks isikutevahelisi suhteid kui kontekste inimese arenguks, mis on tundlik süstemaatilise uurimise suhtes. Eriti paljutõotavaks keskpunktiks niisugusel uurimisel on erinevat tüüpi düaalide mõju loodusele ja proksimaalprotsesside tugevusele, mis leiavad nendes aset, ning seega ka arengutulemustele, mille eest nad hoolitsevad.
ISIKU_KONTEKSTI MUDELID PROKSIMAALPROTSESSIDE OTSINGUL.
Üks paljutõotavamaid tulevasi uurimissuundi bioökoloogilise mudeli raamistikus hõlmab ühe üsna tavalist tüüpi uurimismudeli laiendamist, mida Bronfenbrenner on nimetanud isiku-konteksti mudeliks, see tähendab mudelit, mis vaatleb nii isiku kui ka keskkonna omaduste ühist interaktiivset mõjujõudu indiviidi arengule. Selliste mudelite teaduslik võimsus on tunduvalt kasvanud pikisuunalise komponendi lisamisega, sellega laiendades see isik-kontekst-aeg mudeliks. Siin on mõned näited.
Põlvkondadevahelised suhted. Mitmed uurimused näitasid, et mehe-naise suhted enne esimese lapse sündi ennustavad edasiste lapsevanema-lapse suhete kvaliteeti, aga ka lapse saavutusi (Coockenberg ja Smith, 1982; Moss, 1967; Moss ja Robson, 1968; )
Täieliku bioökoloogilise mudeli seisukohalt vaadatuna tõstatavad need tulemused küsimuse, missugused proksimaalprotsessid vahelduvad endise suhte mõju viimasele .
Sarnane uurimusküsimus tõuseb täiskasvanu arengu valdkonnas. Mitmed uurimused on vaadelnud abielulahutuse mõju naiste järgnevale pikaajalisele psühholoogilisele arengule, eriti seoses stressiga, mis tekivad perekonna ja töö konkureerivatest nõuetest. Sedavõrd, kui Bronfenbrenner on suutnud avastada, pole aga tehtud võrdlevaid uurimusi selle kohta, missugused on niisuguse lahutuse pikaajalised tagajärjed meestel, eriti nendele, kes ei loo uut püsisuhet teise partneriga. Küsimus puudutab laiemat nn. Mehe haavatuse nähtust, üldist arvamust, et mehi mõjutavad pingeid tekitavad kogemused tõenäoliselt rohkem kui naisi, kusjuures mõju edasisele arengule on ekstreemsem, kestvam ja elu teistesse aspektidesse tungivam.
Keskkonna stabiilsus. Teine keskkonna algupärase ökoloogilise mudeli laiendus võtab oma lähtepunktiks täpsustava tingimuse, mis on määratletud teesis 1. Tees näeb ette, et mõjususe saavutamiseks peavad proksimaalprotsessid toimuma küllalt regulaarsel alusel pikemate ajavahemike jooksul. Aga oletagem, et keskkond, kus need protsessid toimusid, pole küllalt stabiilne? Sellises olukorras võib arvata, et proksimaalprotsesside efektiivsus väheneb seoses vastavate lõhestavate mõjudega psühholoogilisele toimimisele. Bronfenbrenner on kogunud(Bronfenbrenner, 1994; Bronfenbrenner ja Cici, 1994) mõned kaudsed tõendid selle arvamuse toetuseks . See on kaudne, kuna see pole täielik. Kuigi saab näidata, et proksimaalprotsesside efektiivsus on mõnedes keskkonnakontekstides suurem kui teistes (näiteks eelistatumad sotsiaal-majanduslikud tasemed või kahe vanemaga bioloogilised perekonnad), pole veel selge, et keskkonna ebastabiilsus ja lõhestatus on kriitilised tegurid protsessi tugevuse vähendamisel. Ühiskonnaklassi näide on meid juba viinud...
Väljaspool mikrosüsteemi.
Vaatamata alapealkirja ulatusele selgub , et mul on lihtne ülesanne kindlaks määrata kõige paljutõotavamad uurimuste arengud laienevate keskkonnasüsteemide kogu ulatuses. Kõik mis mul on vaja teha, on juhtida lugeja Steinbergi jt. Juurde. (selles köites ptk 13). Nagu näidatud nende oma alapealkirjas viivad Steinberg jt. Lugeja ökoloogilisele teekonnale, mis läbib iga keskkonnaala mikrost- makroni. Mudel hõlmab samuti pikisuunalise komponendi(3 aasta jooksul keskkoolis ), mis teeb selle kõlblikuks kõigi nelja PPCT mudeli põhikomponendi järgi. Mul jääb vaid üle ergutada lugejat kujutlema ja mõtisklema kutsuvate sihtkohtade üle, kuhu peab pürgima mitte ainult Steinberg, vaid meie kõik, kui tema teekond jätkub tulevikku.
RUUM AJA KAUDU: keskkond kolmandas dimensioonis.
Kaalutlused ajast ja ajastamisest, nagu nad on seoses keskkonna tunnusjoontega ja vastandatud isiku omadustele, on hakanud alles hiljuti saama arengu-uurimuses süstemaatilise tähelepanu osaliseks. Peamine edusamme on selles suhtes teinud sotsioloogid, kes töötavad elukäigu vaatenurga uurimisel (näit.Clauser, 1986, 1993, see köide ptk 11, Elder , 1974, 1985, see köide, ptk 4). Tänaseni pole olnud ainsatki teoreetiliste teeside integreeritud esitust, sellest vaatenurgast. Tulemus on, et selle põhiseisukohti tuleb järeldada selle protagonistide poolt teostatud empiirilistest uurimustest. See on ülesanne, mille ma võtsin oma kolleegidega ette Cornelli seminaril aasta tagasi. Järgnevas on see, mida söendame järeldada elutee perspektiivi põhiseisukohtadena.
Elutee põhimõte 1.
Indiviidi oma arengulist eluteed nähakse kinnistatuna nende tingimuste ja sündmuste külge, mis toimuvad ajaloolise perioodi kestel, kui isik elab. Need tingimused ja sündmused vormivad teda jõuliselt.
Lühidalt, ajalugu kasutatakse looduse eksperimendina. Vastav uurimismudel võrdleb muus suhtes sarnaseid rühmi vastavalt sellele, kas nad olid seotud mingi ajaloolise sündmusega või mitte; näit.Elderi uurimused suurest depressioonist (Elder 1974); sõjaväeteenistus ja tegelik võitlus II maailmasõjas, Koreas ja Vietnamis (Elder, 1986, Elder Shanahak ja Clipp, 1994); Jowa farmikriis (Conger ja Elder 1994 ; Elder, King ja Conger, ajakirjanduses) linnade ebavõrdsus (Elder, Eccles, Ardelt ja Lord, ajakirjanduses); ning Eldri kõige viimane töö, uurimus noortest , kes saadeti Hiina kultuurirevolutsiooni ajal maale (Elder, Wu ja Jihui 1994).
Elutee põhimõte 2
Peamine tegur, mis mõjutab eluteed ja inimarengu tulemusi, on bioloogiliste ja sotsiaalsete üleminekute ajastamine , kui need on seoses kultuuriliselt määratletud eaga , rolliootusega ja võimalustega, mis tulevad ette elutee jooksul.
Vastav uurimismudel on see, mis võrdleb vara ja hilja saabunuid teatuid üleminekul, arvestades nende endist eluteed. Näiteks analüüsisid Elder, Shanahan ja Clipp (1994) uuesti hilisemaid andmeid subjektide kohta Termani klakkikalisest tööst Geeniuse geneetilised uuringud (kõik subjektid väga kõrge IQ-ga) ja võisid näidata märkimisväärseid erinevusi täiskasvanu hilisemas arengus, sõltuvalt varasest või hilisest sõjaväeteenistusse astumisest sõja ajal. Siin on mõned hilise astumise kahjud:
-Kõrgem lahutuse ja lahuselu risk
-Pettumusega tööelu ja eluaegse sissetuleku kaotus

• Kehalise tervise kiirem allakäik, märgatav eriti pärast 50. eluaastat
  

Teiselt poolt: Paljudele meestele ja eriti nendele, kes läksid sõjaväkke varases eas, oli teenistus ümberkujundavaks kogemuseks. See andis silla suuremaks võimaluseks ja tõuke arenguliseks kasuks kuni keskeani.
Meenutatakse Brutuse saatuslikku valikut vastuseks Cassiuse pealekäimisele ( Shakespeare , julius Caesar , III, 118-222)
On tõus ja mõõn meeste asjades,
mis uputusest kaasaviiduna juhib õnnele.
Välja jäetuna on nende elutee seotud madalike ja viletsusega.
Elutee põhimõte 3.
Kõigi perekonnaliikmete elud on üksteisest sõltuvad. Seepärast see, kuidas iga pereliige reageerib teatud ajaloolisele sündmusele või rollimuutusele, mõjutab teiste pereliikmete arenguteed nii sugupõlve sees kui ka üle sugupõlvede.
Sellele põhimõttele vastav põhiline uurimusmudel hõlmab ajalooliste sündmuste ja rollimuutuste erineva mõju vaatlemise sama pere liikmete seas, kes kogevad samu sündmusi ja muutusi.
Näiteks ema-tütre düaadile uurimuses laiemas ajaloolises kontekstis seoses soorollides pärast Teist maailmasõda toimunud ühiskondlike muutustega pakkusid Moen ja Ericson (see köide, ptk 6) välja kokkuvõtliku kommentaari, lähtudes oma andmete statistilisest analüüsist kahe põlvkonna kohta:
Tavalised emad, kes on võtnud omaks traditsioonilised soorollid, võivad end leida koos tütardega, kes on naisliikumise avangardis. Mõned emad võivad isegi tõugata oma tütreid saavutama seda, et mis nende endi jaoks oli võimatu. Asjaolu, et emad ja tütred kogevad ajaloolisi sündmusi ja ühiskondlikke muutusi erinevatelt vaatekohtadelt, tähendab, et need puudutavad nende elusid erinevalt ja et nende perspektiivid võivad üksteisest kaugeneda (lk 180)
Keskkonnamuutused ajaloolise aja jooksul võivad põhjustada olulisi arengumuutusi igas suunas. Ühelt poolt võivad nad lõhestada normatiivsete muutuste ajastuse ja kestvuse elutee jooksul, seega katkestades õppimiskogemuste järgnevuse, mis on oluline vanema ea väljavaadete seisukohalt. Teiselt poolt võivad nad pakkuda isikule uusi, samaaegselt stabiilsemaid ja rohkem pingutavamaid võimalusi, mis ergutavad psühholoogilist kasvu või isegi muudavad vastupidiseks varem allamäge läinud tee (näit. Elder, 1974, uurimused sõjaväkke kutsumise mõjust vaese päritoluga noortele meestele).
Kokkuvõttes võivad ajaloolised sündmused muuta inimarengu teed mõlemas suunas ning seda mitte ainult indiviididele, vaid ka elanikkonna suurele osale.
MINEVIKUST VÄLJA, TULEVIKKU.
Eelpooltoodud järeldusel on eriline tähendus meie oma ajale. Üle 30 aasta olen ma tsiteerinud süstemaatiliselt tõendusmaterjale, kõneldes progresseeruvast allakäigust Ameerika ühiskonnas. Tingimused, millele uurimused üha rohkem viitavad , võivad olla kriitilised inimpädevuse arendamise ja säilitamise seisukohalt elutee jooksul (näit. Bronfenbrenner, 1958, 1960, 1975, 1985, 1992b; Bronfenbrenner ja Neville, 1994). Kõige üldisemal tasandil näitab tõendusmaterjal kasvavat kaost perekondade elus, lastehooldusasutustes, koolides, omataoliste rühmades, noorteprogrammides ja teistes igapäevastes keskkondades, kus inimesed elavad. Selline kaos omakorda katkestab ja õõnestab suhte ja tegevuste kujunemist ja stabiilsust, mis on nii olulised psühholoogiliseks kasvuks. Veel enam, paljud tingimused, mis sellele kaosele viivad on sageli nende poliitiliste otsuste ettenägematud tagajärjed, mis on tehtud nii-era-kui ka avalikus sektoris. Täna kaalume me mõlemal neist areenidest põhjalikke majanduslikke ja sotsiaalseid muutusi, millest mõned ähvardavad tõsta kaose taseme isegi kõrgemale ja psühholoogiliselt vähem talutavale tasandile. Sellise tõusu kõige tõenäolisemad ja kõige varem vaadeldavad tagajärjed peegelduvad üha kõrgemates noorsoo kuritegevuse ja vägivalla , teismeliste raseduse ja üksikvanemluse tasemetes, samuti koolisaavutuste allakäigus ning lõpuks meie rahvuse inimkapitali kvaliteedi languses.
Seega oleme jõudnud punkti, kus põhilise, üha enam interdistsiplinaarse teaduse mured ristuvad kõige kriitilisemate probleemidega, millega me seisame vastamisi kui rahvus. Seega ristumine seab meid nii teadlastena kui kodanikena vastamisi uute väljakutsete ja võimalustega.
Raamatust Elude uurimine kontekstis:
inimarengu ökoloogia perspektiivid
12