Theodor Lutsu tegevusest ja tähendusest eesti filmiloos (0)

Theodor Lutsu tegevusest ja tähendusest eesti filmiloos
Nagu vanema venna Oskar Lutsu panus eesti kirjandusse, on niisama oluline noorema venna Theodori osa eesti filmiloos. Filmioperaator ja - lavastaja Theodor Luts sündis 14. augustil 1896 Kuremaal. Tema lapsepõlv möödus Palamusel. Õppinud Simuna kihelkonnakoolis ja Tartu kaubanduskoolis, lõpetas ta Peterburi kommertsgümnaasiumi. Hiljem õppis Tartu ülikoolis keemiat ja majandust, lisaks käis Tallinna Sõjakoolis. Vabadussõjas tegi Theodor Luts Julius Kuperjanovi partisaniüksuse koosseisus kaasa nii Paju kui Võnnu lahingus; temast sai suurtükiväe ohvitser. Edasisele ohvitserikarjäärile sai takistuseks sõjaväes saadud seljapõrutus. Olles käinud Berliinis uuemaid moetantse õppimas, hakkas Theodor Luts koos oma naise Aksella Lutsuga salongitantsu kursustega elatist teenima . Peagi haaras noort abielupaari filmivaimustus.
Theodor Luts oli iseõppija nagu teisedki eesti vanema põlve operaatorid . Luts kirjutab oma mälestustes, et 20ndate alguses Eestis valmistatud mängufilmid olid hoolega tehtud, aga nende peamiseks puuduseks oli just tehniline külg ning talle oli selge, et kui ta tahtis sel alal midagi teha, pidid tema teadmised põhjalikumad olema. Selle mõtte ajel läkski Luts 1924. aastal koos abikaasaga Pariisi, kus ta sai tuttavaks venelasest filmioperaatori Toporkoviga, kes oli sel ajal Pariisis oma erialal üks paremaid ja tuntumaid. Toporkov õpetas Lutsule filmikaamera tähtsamaid saladusi ning jagas algajale vajalikke näpunäiteid. Toporkov müüs Lutsule oma vana kaamera , pärast mida hakkas Luts mööda Pariisi ringi kolama ja saadud õpetuse põhjal ülesvõtteid tegema. Luts veetis Pariisis pool aastat ning kodumaale naasnuna hakkas ta innukalt siinset filmielu edendama. Kuid alata tuli tasa ja targu , sest puudus raha kõigi ideede koheseks teostamiseks.
Luts alustas filmide tegemist 1926. aasta paiku. Sageli täitis Luts välis- ja kaitseministeeriumi tellimusi, filmides reservväelaste kordusõppusi, noorsoo - ja sõjaväeorganisatsioonide suvelaagreid, noorsõdurite väljaõpet. Aastatel 1927–1932 finantseeris ja lavastas Theodor Luts Eestis kolm mängufilmi. Vabadussõja-ainelist poliitilis-patriootlikku tummfilmi "Noored kotkad " (1927) peetakse sõjaeelse Eesti mängufilmi parimaks saavutuseks. Nii pole tegelikult juhus seegi, et "Noori kotkaid" õnnestub müüa Saksamaa ekraanidelegi. Väärib ka mainimist, et Luts filmis „Noored kotkad“ just Toporkovilt ostetud kaameraga. Vaatamata soliidsele eale pole see kaotanud suurt oma toonasest uudsusest ja seda on põnev jälgida ka tänapäeval. Film on selgelt kõiki menufilmi valemeid silmas pidanud ja pakub vaatajaile nii humoorikaid, põnevaid kui ka romantilisi hetki. Esimest korda võis Eesti filmis näha niivõrd palju, hoogsaid ja efektseid lahingukaadreid, mille eheduse ja kaasahaaravuse tagas režissööri enda osalemine Vabadussõja lahingutes, kes seetõttu teadis täpselt, kuidas sõda kujutada ka valgel kinoekraanil. K. A. Hindrey kirjutas 1927. aasta detsembris kõnealuse filmi kohta järgmist: „ film “Noored kotkad” on osalt üllatavalt hea. Ta käsitab meie vabadusvõitlust ning ületab oma lahingupiltidega kõiki suuri rahvusvaheliselt tuttavaid löökfilme sel alal. Ei mäleta kuski nii haaravat lahingutegevust nii kaunil maastikul näinud olevat.”, “Sellest küljest oleks see film esimese järgu eksportfilmiks.”, “sest õige kinoinstinkt on siin pilte valmistanud täis hoogu ja temperamenti, liikuvust ja effekti .”
1930. aasta maikuus pöördus Luts märgukirjaga haridusministri poole. Selles rääkis ta vaatajate huvist omatoodangufilmide vastu, valuuta kinnistamisest massiliselt sisseveetavate välisfilmide alla ja tegi ettepaneku asutada riiklik filmifond, mis importfilmide kõrgendatud tollimaksust osaliseltki tagaks rahvusliku filmitööstuse arendamiseks vajalikud summad. Dokumentaalfilmide teemadena nimetas Luts väljapaistvate isikute ja ühiskondlikult kaalukate sündmuste jäädvustamist, rõhutas vajadust valmistada teadmisi populaariseerivaid filme Eesti ajaloost, loodusest, geograafiast jm. Põhimõtteliselt ühtusid need ettepanekud kõigi tollal Eesti filmitootmise ja –levi küsimuses sõnavõtnute soovitustega, mida edaspidi filmiala suunamisel ka arvestati.
1930. aasta sügisel linastus Theodor Lutsu järjekorras teine mängufilm „ Vahva sõdur Joosep Toots“, mis „käsitab sõdurite elu kõikides väeliikides“ ja mida tollal reklaamiti kui esimest eesti suurfilmi. Paraku pole film säilinud.
1931 . aasta märtsikuus tuli ekraanidele Theodor Lutsu vaatefilm Eestist „Kas tunned maad...“, arvult teine ülevaatefilm osaühingu „Estonia-Film“ ja „Filmikaameraga läbi Eesti“ järel. Kuigi filmiga loodeti meelitada Eestisse just suuremal arvul turiste, oli selleks ajaks laiem avalikkuski hakanud filmi nägema kui vahendit oma kodumaa avastamiseks. Et Eesti-aineline dokumentaalfilm tõepoolest pälvis vaatajate tähelepanu, näitab „Kas tunned maad...“ pikk demonstreerimisaeg Tallinna kinos „Modern“: põhifilmina 7, üldse 11 päeva.
Erinevalt o.-ü. „Estonia-Film“ linateosest oli Lutsu ülevaatefilmi sisse toodud ka mänguline osa. Filmi algus kujutas karistussalkade tegevust Eestis 1905. aastal. Aineks sellele oli Aino Kalda novell „Bernhard Riives “ – poollegendaarne lugu talumehest, kes ei lasknud end karistussalklastel peksta, vaid valis surmanuhtluse .
Filmist „Kas tunned maad...“ on säilinud üle 500 m dokumentaalvõtteid, millel jäädvustatud põhjarannik, Narva-Jõesuu, Narva, Peipsi, Pärnu, Tallinn, kilde Saaremaalt ja Abrukalt, ristikäik Petseris. Need kaadrid avavad meile Lutsu dokumentalistikäekirja, mida eelkõige iseloomustab erk loodusetaju. Mingist paigast kogumulje saavutamiseks püüab Luts haarata ümbritsevat tervikuna , kasutades selleks tihti üldplaane, kõrgeid võttepunkte ja püst - ning rõhtpanoraame. Kaadrit kõrvalisega koormamata toob ta esile looduses olevad ruumisuhted , mõtestab ja poetiseerib nende olemuse.
Omapärane on Lutsu valgusekäsitus. Tihtipeale võtab ta kaadri kompositsioonikeskmeks n.-ö. elava valguse, suure päikeselaigu puudealusel võrkpalliplatsil või üllatab vaatajat päikesemänguga kasarmuõuel nagu filmis „Noorsõduri esimesed päevad“ (1930). Hoopis kummalised on aga Lutsu kaamerasilma ette sattunud Saaremaa hobused filmis „Kas tunned maad...“, kus metsatukas rahulikult karjatuvad loomad on nagu lapilises peiterüüs: neile langevad päikesest valgustatud puulehtede varjud .
Mustvalge filmilindi toonisuhteid kasutab Luts ka kaadrisisese värvidramaturgia saavutamiseks. Veel üks võte Põhjarannikust: kaugusesse ulatuv metsaga kaetud kaldajoon ja loiult lainetav meri. Esiplaanil jäme kasetüvi. Selle mustade tähnidega hele koor annab otsekui juhttooni lehtpuumetsa kokkusulavale tumedusele ja merepinna valkjale helgile.
Theodor Lutsu üheks tugevaks küljeks on olnud ka inimhulga liikumise ja tegutsemise näitamine. Mõnikord ta otsekui vermib inimesed ümbritsevasse keskkonda, saavutades niiviisi üllatava kaadrisisese plastilisuse . Selle kinnituseks on ristikäik Petseri kloostris filmist „Kas tunned maad...“. Mööda kloostrit ümbritsevaid liivakünkaid keerleb ja valgub loogeldes alla ristikäik. Kantakse kirikulippe, pühapilte, ikoone. Operaator on seda peatumatult vonklevat madu filminud sügava nõo vastasküljelt. Oru põhja jõudnud, alustab protsessioon uut aeglast tõusu kõrgele vastasnõlvale. Näeme hulka naisi, nende seas palju eakaid, mööda kitsukest, vihmadest uhutud jalgrada künkale rühkimas. Ja veel kord üldplaane ristkäigust.
Arvustus oli filmi suhtes heatahtlik . Rasmus Kangro -Pool kirjutas „Päevalehes“: „Looduse ilu mererandadega ja mägiste Võrumaa maastikega, jõed , kosed, maanteed ja metsad. Üksikasjus ja panoraamides, meie linnad ja väärtuslikud ehitused üle maa, meie töö põldudel ja vabrikuis ning sadamates, meie inimesed töötamas, pidutsemas, tantsimas, sportimas – kõik see on ühendatud põnevaks tervikuks nagu deklaratsioon „Kas tunned maad...?““
R. Kangro-Pool pidas samuti oluliseks sisuka filmi kasvatuslikku ja teabeväärtust ning nõudis omakorda toetust kodumaisele filmitootmisele, lootes nii valitsusvõimusid kui avalikkust saavat usku sellesse, et „meie võime oma filme teha ja peame seda tegema“.
Esimesena meie operaatoreist hakkas Theodor Luts filmilindile jäädvustama Eesti saari . Kõrvuti ülevaatefilmi lülitatud Saaremaa ja Abrukaga valmisid tal 1931. aasta suvel pärast „Kas tunned maad...“ ekraanile ilmumist „Kihnu“ ja „ Ruhnu “. 1932. aastal teatas ajakirjandus veel Lutsu plaanist jätkata saarestikufilmide sarja, kuid neist filmidest puuduvad edaspidi andmed, tõenäoliselt jäid need teostamata.
Filmi „Kihnu“ süžeeliseks teljeks on kaks päeva kestnud rahvapeo ajal peetud laskevõistlused ja mitmesugused osavusmängud, milles kangust katsuvad nii mehed kui naised. Tegevusplaanide vahele on autor lükkinud maastikuvõtteid ja grupipilte rahvarõivais naistest, kellest paljudel sukavardad käes. Filmis avaldub Lutsu hea dokumentalistivaist. Nimelt sekkub võistlusse koer – kahtlamata ka asjaosalistele ootamatult. Algul keksib ta õigusemõistjana kahe võistkonna vahel ja hüppab siis lõpuks üles, püüdes napsata ärritavalt kõikuvat kõit. Kogu vahejuhtumi on Luts selle elulises eheduses lindile jäädvustanud, tunnistusena omaenese huumorimeelest ja kiirest kohanemisvõimest.
Theodor Lutsu kaheosaline kultuurfilm „Ruhnu“ valmis 1931. aasta augustikuus. Nagu Lutsul tavaks, on ka „Ruhnus“ palju kauneid loodusvõtteid. Filmi algupoolel annab ta panoraamvaateid saare põhja- ja lõunaosast: merre ulatuvatest maaninadest, vahel käärulisest, teisal lausjast rannaribast, metsast , mille vahel keerleb teid ja helendab põllulappe. Kuid seekord on need seotud vahetult filmi peateemaga – jutustusega ruhnu inimestest, kelle elu aastaringid mööduvad sellel Riia lahte eksinud maalapil.
Kuigi filmis „Ruhnu“ tegutseb hulganisti inimesi, keda sageli näidatakse ka lähivõttes, ei teki filmi vaadates vahetu eelvoolu muljet, mille Luts saavutas siis, kui suunas oma kaamera Pärnus villarõdul sundimatult tantsivaile inimestele („Kas tunned maad...“) või sama vabalt Haapsalu rannapromenaadil saalivaile suvitajaile („Haapsalu“, 1931). „Ruhnu“ on etnograafiline film, mis tutvustab vaatajaile saart , kus „alalhoidunud ligi 300 aastat vanad traditsioonid ja rahvariided“, nagu ütleb üks filmi algustiitreid.
1931. aasta detsembrikuus tuli Tallinnas ekraanile Theodor Lutsu õppefilm „ Gaas ! Gaas! Gaas!“. Filmi loomise tingis tollal maailmas levinud seisukoht tulevikusõjast kui tugeva lennuväe osavõtul peetavast keemilisest sõjast. Film algab loenguga õhukaitsekursustel, kus arst selgitab kuulajaile gaaside omadusi ja võitlust nende hävitava toime vastu. Varsti seejärel ründabki oletatav vaenlane õhust ja maalt. Mõned võõrad lennukid murravad läbi Tallinna kohale, linnale langeb gaasi- ja süütepomme. Sel ajal kui samariitlased annavad all abi kannatadasaanuile ja korravalvurid püüavad vältida paanikat elanike hulgas, käib üleval õhuvõitlus. Film lõppeb desinfektsiooni- ja päästekomandode töö näitamisega rünnakujärgses linnas.
Kriitikale film meeldis. Kõigi sõnavõtnute heakskiidu pälvis asjaolu, et Luts oli rakendanud filmis mängulisi võtteid, vältinud sisulist ja pildilist üksluisust. Filmi võrreldi välismaiste sõjateemaliste mängufilmidega ja leiti, et see on õhulahingustseenides neile väärikas kaaslane .
Tõepoolest, mitmes selle filmi episoodis näitab Luts end osava ja hea rütmitundega monteerijana. Nii kutsub ta vaatajais esile lausa kuulmismulje vaenlase lennukite ilmumisest antava teatega, monteerides lühiplaanidena morseaparaadiga töötava sidemehe käe ja erinevates võttenurkadest filmitud telegraafipostid ning –liini, mida mööda signaalid peaaegu tajutavalt sihtkoha poole ruttavad.
Õhulahingustseenides, kahtlemata filmi kõige tugevamas episoodis, ilmselt köitis tookord (ja kõidab veel praegugi) vaatajat osavõtuefekt. Otsekui lahingu keskmes asudes näeme enda ümber mitmel kõrgustasandil tulistavaid ja pikeerivaid lennukeid. Mõnel pöördel jääme ka ise maapinna suhtes sellise nurga alla, et see hetkeks tõuseb müürina kaadrisse. Ja siis oleme taas vabas õhus ning naabri tiiva kinnitustrosside vahelt märkame meie poole kiirelt lähenevat vaenlast.
Filmis „Gaas! Gaas! Gaas!“ katsetas Luts esmakordselt heliga. Tallinna „pommitamises“ ja õhuvõitluse episoodides kasutas ta müraefektidena mitmesuguseid hoiatussignaale, lennukimootorite põrinat, relvatärinat.
Tuleks veel märkida Theodor Lutsu suuremaid sündmusfilme „Rootsi kuninga Gustav Adolf V külaskäik Eestisse“ (1929), filmitud välisministeeriumi ülesandel Konstantin Märska ja Armas Horvineni osavõtul, „Poola presidendi külaskäik Eestisse“ (1930) ja „Tartu ülikooli 300 aastane juubel“. Viimane on peaaegu täielikult hävinud. „Postimehe“ teatel andis film pildi Tartust ülikoolilinnana ja „huvitava ülevaate ülikooli juubelist kui Tartu suursündmusest“.
1932. aasta lõpul lahkus Luts „Soumi Film Oy“ kutsel Eestist Soome. Tema viimaseks ja kolmandaks Eestis tehtud mängufilmiks jäi „Päikese lapsed“, mis oli esimene optiline, filmilindile jäädvustatud heliribaga "kõne-laulu-helisuurfilm" ning kus ühes peaosas näeme Ants Eskolat. Film jäi melodraama žanri piiridesse , ent võtete viimine vabasse loodusse tõi filmi tollal tavatut elavust. Tegemist oli üksiti ühe meie esimese koostööfilmiga, Eesti-Soome ühistööga. Paraku osutus helifilm meile liialt kulukaks ja nii pidigi "Päikese lapsed" pikkadeks aastateks jääma siinmail viimaseks mängufilmiks.
Kaheteistkümne Soomes veedetud aasta jooksul tegi ta 30 täispikka mängufilmi, neist mõned lavastaja või kunstilise juhendajana. 1944.-1946. aastani töötas Luts Rootsis operaatorina, pärast mida siirdus abikaasaga Brasiiliasse, kus tegeles põhiliselt filmiaparaatide ekspordiga, kuid tegi siiski kino ja televisiooni jaoks ka lühi- ja dokumentaalfilme. Theodor Luts suri 24. septembril 1980 São Paulos.
Luts pole huvitav mitte üksnes sellepärast, et ta oli enne 1940. aastat eksisteerinud Eesti filminduse viljakamaid autoreid ja produtsente, vaid et ta otse alkeemikliku või houdiniliku talendiga mõistis justkui mitte millestki luua midagi. Midagi, mis osalt on vastu pidanud ajaproovile vähemalt selles mõttes, et on käsitatav Eesti toonase ajaloo allikana. Luts oskas ära kasutada Eesti Vabariigi 9. eluaastaks võrsunud ja arenenud riigistruktuure ja -organeid (kindralstaap, kaitsejõud , välisministeerium, Eesti välisesindused, haridusministeerium , riigivanema kantselei , Tartu Ülikool jt).
Theodor Luts hakkas Eestis filme tegema ajal, mil see ala oli meil alles kujunemisjärgust. Aastail 1926-1932 oli ta viljakuselt ja filmikunstisiseste võimaluste sihipäraste otsingute poolest teine silmapaistev operaator-režissöör Konstantin Märska kõrval. Kuid ta erines nii nimetatuist kui kõigist tollal tegutsenud filmimeestest oma riigitruu ainestikuga ja valmidusega täita ja ise hankida ametlikke tellimusi. Ometi tuleb Lutsu kui praktiku arvele kanda hulk temaatilis-kunstilisi avastusi meie filmiloos. Esimesena kohalikest operaatoreist lülitas ta dokumentaal- (ja õppe-) filmi mängulise süžee ja tõi ekraanile Eesti saared. Seda teemat arendas „Eesti Kultuurfilmis“ edasi Konstantin Märska.
Kuid Lutsu suurimaks panuseks meie dokumentaalfilmi arengusse säilinud materjali põhjal jääb tema loodusekäsitlus. Luts avastas Eesti filmikunstile looduse sisemise ilu, oma päikesemängude ja sõltumatult käituvate loomadega andis ta edasi aktiivse looduse. Lutsul on loodus, kuigi veel veidi demonstratiivselt, juba inimese mitmepalgeline elukeskkond, seda eriti saartefilmides. Loodus pole Lutsule ettekääne lüüriliseks eneseväljenduseks, oma loomelaadilt on ta realistliku filmistiili esindaja.
Kasutatud kirjandus
Eesti filmi andmebaas . Filmitegijad-Režissöörid: http://www.efis.ee/ (vaadatud november 2013).
Kasesalu, Allan & Kilgas , R. & Jõeste, M. & Aasma, K. 2007. Eesti ja maailm. XX sajandi kroonika. I osa, 1900-1940. Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus.
Kosenkranius , Ivar 1964. Eesti kino minevikuradadelt. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Lõhmus, Jaak 2007. Theodor Luts – omaaegne meediageenius. – Sirp, 13. august.
L?s, Jaak 2007. Esivanemate unustatud varjud: Mälu genereeriv mängufilm “Noored kotkad”. – Sirp, 23. veebruar.
Paas, Veste 1987. Ajahetked. Tallinn: Eesti Raamat.
Tomingas, Ivi 2001. Eesti Filmiarhiivi fotonurk. Konstantin Märska ja Theodor Luts - 105. Tuna nr. 3, lk. 72-81.