Kuid Lutsu suurimaks panuseks meie dokumentaalfilmi arengusse säilinud materjali põhjal jääb tema loodusekäsitlus. Luts avastas Eesti filmikunstile looduse sisemise ilu, oma päikesemängude ja sõltumatult käituvate loomadega andis ta edasi aktiivse looduse. Lutsul on loodus, kuigi veel veidi demonstratiivselt, juba inimese mitmepalgeline elukeskkond, seda eriti saartefilmides. Loodus pole Lutsule ettekääne lüüriliseks eneseväljenduseks, oma loomelaadilt on ta realistliku filmistiili esindaja. Kasutatud kirjandus Eesti filmi andmebaas. Filmitegijad-Režissöörid: http://www.efis.ee/ (vaadatud november 2013). Kasesalu, Allan & Kilgas, R. & Jõeste, M. & Aasma, K. 2007. Eesti ja maailm. XX sajandi kroonika. I osa, 1900-1940. Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus. Kosenkranius, Ivar 1964. Eesti kino minevikuradadelt. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Lõhmus, Jaak 2007. Theodor Luts – omaaegne meediageenius. – Sirp, 13. august. L?s, Jaak 2007
esitatud metonüümia): elemendid on esitatud ühes kaadris, nt tüdruk õhupalliga samas filmis ja õhupall hiljem ilma tüdrukuta. David Bordwell Narration in the Film 1985, kinokriitik, leiab, et filmi narratiiv on märksõnade kogum, millest vaataja ise filmi sõnumi, faabula konstrueerib. Filmi süzee on üksikelementidest koosnev sõnum. Faabula: sündmuste kronoloogiline järjestus. Süzee: sündmuste paiknemine tekstis. Stiil on seotud konkreetse meediaga; filmistiili moodustavad erinevad kinematograafilised võtted. Seymour Chatman Coming to Terms: the Rhetoric of Narrative in Fiction and Film 1990. Filmis on olemas ka jutustaja, kes on erinevalt verbaalsest kunstist tehniline vahendaja: audio- ja videosignaal. Audiosignaal: liik (müra, hääl, muusika); päritolu (kaadrisisene, kaadritagune kuuldekauguses asuv signaal, nt hääl naabertoas, või kommenteeriv, nt inimlik jutustaja). Videosignaal: kujutise liik (taust, koht, näitleja:
annaabi.ee 
