Eesti Vabariigi ja ENSV võrdlus isikute kaudu (0)

Eesti Vabariigi ja ENSV võrdlus isikute kaudu
Ajaloo õpimapp
Tallinn 2014
Sisukord
Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Kerge muusika 4
Tõsine muusika 5
Kujutav Kunst 6
Skulptuur 8
Graafika 10
Arhitektuur 12
Teater 14
Film 15
Kasutatud kirjandus 17
Kerge muusika
Eesti Vabariigis
Raimond Valgre , sündinud 7. oktoobril 1913. aastal, kirjutas Eesti Vabariigi ajal üle 100 laulu, mille populaarsus tõusis teise maailmasõja ajal ning tema laulud on eriti kuulsaks saanud peale tema surma, teiste artistide esituses nt. Georg Ots. Aastal 1997 andis ansambel Karavan välja plaadi „Raimond Valgre laule“, kus on peal tema kuulsaimad palad „Muinaslugu muusikas“, „ Helmi “, „On kevad tulnud taas“ jpt. Ta on aidanud kaasa ka lauliku „Modern lööklaulud“ valmimisel. Raimond Valgre õppis väiksest peale klaverit, ta oskas mängida ka akordioni, kitarri ja trumme. 1931 . aastal lõpetas ta Tallinna Riigi Ühistehnikagümnaasiumi ehituseriala , kuid 1933. aastal hakkas ta restoranides mängima ning ka ise laule kirjutama. 30.ndate lõpus mängis ta parimates lokaalides Astoria, Maxim , Draamakelder, Ammende villa. Pärnus kohtus Raimond Valgre Alice Feilletiga, kellega nad koos laule lõid nt. „Muinaslugu muusikas“. Ta töötas ka orkestrijuhina ning teise maailmasõja ajal kuulus ta 917. laskurpolgu ansamblisse ja Eesti laskurkorpuse džässorkestrisse. Peale teise maailmasõja lõppu käis tema elu alla, ta oli alati olnud läänemeelne ning okupastsioon mõjus talle laastaval. Raimond Valgre suri 31. detsembril 1949. aastal Seevaldi haiglas.
ENSV perioodil
Urmas Alenderit, sündinud 22.novembril 1953, tuntakse eelkõige ansambli „ Ruja “ solistina , teda on nimetatud ka „Ruja“ hingeks. Ta oli nagu Raimond Valgregi võõrvõimu vastu ning oma loominguga üritas ta väljendada eestlaste vastumeelsust okupatsiooni suhtes ning tahtmist saada vabaks. Oma esimese bändi „ Varjud “ lõi ta 7. klassis (nimi pandi Cliff Richardi bändi „Shadows“ järgi). 1974. aastal astus ta lavakunstikateedrisse ning peale selle lõpetamist töötas ta Nukuteatris. 1981. aastal loobus ta näitlemisest ja keskendus 1971 . aastal loodud bändile „Ruja“. Ruja on andnud välja 6 plaati : „Ruja“ (1979), „Ruja“ (1982), „Kivi veereb “ (1987), „ Pust budet vsyo“ (1989), „Must lind“ (1994) ning viimane plaat „Need ei vaata tagasi“ (1999) anti välja peale tema surma. Ansambel „Ruja“ laulud on eestlaste seas väga tuntud ning populaarsed , laulu „Rahu“ esitati isegi XI Noorte laulupeol . 1989. aastal lahkus Urmas Alender Rootsi, et leida paremaid muusika loomise tingimusi. 28. septembril 1994 hukkus ta parvlaeval Estonia.
Tõsine muusika
Eesti Vabariigis ja ENSV perioodil
Heino Eller sündis 7. märtsil 1887 ning suri 16. juunil 1970. Lapsepõlves õppis ta viiulit Rudolf Tobiase käe all. 1907. aastal läks ta õppima Peterburi konservatooriumisse viiuli erialal, kuid käevigastuse tõttu lõpetas 1920. aastal kompositsiooni eriaalal. Aastatel 1920-1940 töötas ta Tartu Kõrgemas Muusikakoolis . Sellel perioodil hakkas Eller oma teostes kasutama osasid eesti rahvusmuusikale omaseid tunnuseid ning rahvaviise. Eesti Vabariigi ajal reisis Eller Pariisi, Zürichisse, Riiga ning Varssavisse. Aastatel 1940-1970 töötas ta kompositsiooniprofessorina Tallinna konservatooriumis. 1949. aastal lasti ta oma töökohalt lahti, ning kogu tema eelnev looming tembeldati kodanlik -natsionalistlikuks, kyuid järgmine aasta sai ta oma endise koha tagasi. Nõukogude aja loomingus võib eristada tellitud teoseid ning loomingut, kus Eller hakkas järjest rohkem kasutama eesti rahvaviise. Teda peetaksegi eesti rahvulikus stiilis instrumentaalmuusika rajajaks. Heino Eller sai oma loominguks inspiratsiooni loodusest, ta on kirjutanud umbes 40 orkestri-, 200 klaveri- ning 30 viiuliteost. Mõned tuntuimad on „Kodumaine viis“, „Koit“, „Videvik“, „Kellad“ ja „ Liblikad “. Tema käe all on õppinud mitmed eesti heliloojad : Eduard Tubin, Olav Roots, Villem Kapp, Valter Ojakäär, Uno Naissoo , Aarne Oit, Arvo Pärt, Lepo Sumera jpt. Heino Eller on oma loomingu eest saanud ka nõukogude ajal mitmeid auhindu näiteks ENSV teeneline kunstitegelane, ENSV ja NSV Liidu rahvakunstnik, Nõukogude Eesti preemia ja Lenini orden . 1971. aastal pandi Tartu Kõrgemale Muusikakoolile Heino Elleri nimi ning 1987. aastal rajati Tallinnasse mälestussammmas.
Kujutav Kunst
Eesti Vabariigis ja ENSV perioodil
Erich Carl Hugo Adamson sündis 18. augustil 1902 . Ta õppis Tartu Aleksandrikoolis, mis jäi tal lõpetamata, aastatel 1920-1923 oli ta vabakuulaja Tartu Ülikoolis ning käis ka kunstikoolis Pallas. Aastal 1923 läks ta Berliini, et õppida kunsttööstuskoolis ning pärast seda viisid Adamson- Ericu õpingud ta Pariisi vabaakadeemiatesse. 1925. aastal esines ta esmakordselt oma maalidega Tallinas II kunsti ülevaatenäitusel. 1926. aastal käis ta end täiendamas Itaalias ning aasta hiljem eksoneeris oma töid Pariisi salongides ( Salon d’automne, Salond des Indépendants, Salon de Tuileries ). 1928. aastal esines ta oma töödega Tallinnas koos Kristjan Tederi ja Eduard Wiiraltiga. Peale seda reisis ta Nõukogude Liitu ning samuti ka Poolasse, Austriasse ja Šveitsi. Ta Adamson- Eric veetis kokku aasta aega Pariisis Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse stipendiaadina. Aastatel 1032-35 oli ta Kujutava Kunsti Sihtkapitali esindaja, juhatuse liige ja abiesimees. 1935.-1940. aastal oli ta Rakenduskunstiühingu liige. Adamson-Ericu kunstinäitusi toimus Eestis, Soomes, Pariisis, Stockholmis ja ka Moskvas. Ta maalid olid hils-impressionistlikus stiilis. Järgnes nõukogude okupatsioon , kus ta oli ENSV Kustnike Liidu organiseerimiskomitee sekretär ning hiljem esimees, Eesti Riiklike Kunstiansamblite peakunstnik, ENSV Kunstnike Liidu juhatuse esimees, Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi direktor, 1947. aastal oli ta Nõukogude Eesti preemia laureaat. Aga peale 1949. aastal toimunud kunstnike nõupidamisel pidas Adamson-Eric enesekriitilise ning oma loomingulist tegevus analüüsiva ettekande, misjärel tema tegevus mõisteti hukka ning teda süüdistati formalismis. 1950. aastal eemaldati ta ENSV Kunstnike Liidu nimestikust. 1951. aastal oli ta sunntitud töötama lihttöölisena jalatsikombinaadis. 1953.-1968. aastal töötas ta ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis professorina alguses kompositsiooni alal ja hiljem nahkehistöö kateedris. Peale 1955. aastal saadud infarkti oli kunstnik sunnitud õppima vasaku käega maalima. Tema eluaja jooksul toimusid veel isikunäitused Tallinnas, Tartus ja Kaunases. Adamson-Eric suri 2. detsembril 1968 infarkti.
Autoportree II (Silmusega). 1929 Natüürmort pasunaga. 1929
Dekoratiivmaal kohvikule Tallinn. 1967–1968.
Skulptuur
Eesti Vabriigis
Amandus Heinrich Adamson sündis 12. Novembril 1855. aastal. 1870. aastal asus ta õppima Bergi puutöökotta Tallinnas, kus temast sai tisleriõpilane. Ta töötas Bollhageni kusnstilise mööbli töökojas ning hiljem Šutovi puunikerduateljees. 1876.- 1879 . aastal õppis ta Peterburi Kunstide Akadeemias . Seal tutvus ta üha rohkem realistliku kujutuslaadiga, mis sai tema stiiliks. Peale kooli töötas ta Peterburis vabakutselise kunstnikuna. 1886.- 1891 . aastal viibis Amandus Adamson enese täiendamiseks Pariisis, pärast mida ta tagasi Peterburgi elama läks. Peale revolutsiooni puhkemist Venemaal asus ta tagasi Paldiskisse elama. 1920. aastal tegi Vabarigi Valitsus Adamsonile pakkumise teha Eesti Vabariigi vapi ja lipu joonistus. Ta valmistas Vabadussõja monumente , mis asusid Pärnus, Valgas , Viljandis ja Tartus. Tema valmistatud on Kreutzwaldi mälestusmärk Võrus ning Villem Reimani monument Tartus. 1922. aastal elas Amandus Aamson Itaalias. Tema skulptuure on näidatud ka Pariisi salongides. 1926. aasta 26. juunil suri Amandus Adamson südemeataki tagajärjel.
F.R.Kreutzwaldi monument Võrus, 1926 Alfa et omega , 1923
ENSV perioodil
Aleksander Eller sündis 23. veebruaril 1891 Tartus. Kunsti hakkas ta õppima oma kaubanduserialaste õpingute kõrvalt. Aastatel 1921-1924 õppis ta Berliini Kunstakadeemias skulptuuri ning 1924.-1926. aastal õppis ta Pariisis. Ta oli Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse stipendiaat ning viibis aastatel 1926-1927 Viinis ja Roomas. Peale õpinguid töötas ta Tartus vabakunstnikuna, oli aastatel 1925-1928 Eesti Kunstnikkude Liidu liige ning alates 1956. aastast Kunstnike Liidu liige. Aleksander Eller on loonud erinevaid hauamonumente (nt Miina Härma hauamonument ), lihtsa ja range, detailirohke vormiga portreereljeefe. Ta valmistas 1935. Aastal Riigikohtule skulptuuri „Justita“ ning oli Tartu Vabadussõja mälestussamba ehitustööde juhataja. Aleksander Eller suri 26. novembril 1971. aastal.
Eduard Kutsari reljeef Reljeef „Ema ja laps“
Graafika
Eesti Vabariigis
Eduard Wiiralt sündis 20. märstil 1898 . aastal. Ta õppis Tallinna Tööstuskunsti Koolis aastatel 1915-1919. Ta on õppinud ka Tartu Kõrgemas Kunstikoolis Pallases ning Dresdeni Akadeemias. Oma õpinguid alustas ta skulptuuri ja trükkimisega, kuid hiljem avastas ta enda jaoks graafika, mida iseseisvalt õppis. Wiiralti varasemates töödes võib leida hilis-saksa mõjutusi, tema hilisemad loomingud on sürrealistlikus stiilis. Wiiralt on pidanud näitusi Prantsusmaal, Saksamaal, Venemaal, Belgias, Itaalias jpt riikides. Tema kuulsamad tööd on „Põrgu“(1930-32), „Kabaree“(1931), „ Maastik Pariisi lähedal“(1937), „Lamav tiiger “(1937). Töödele „Noor araabia poiss“ (1940) ja „Berberinaine kaamliga“ (1940) sai ta inspiratsiooni oma reisist markokosse. Eestis elades pühendus ta rahva suurkujudele ning sümboolsetele kujutistele „Eesti neiu “(1942), „Viljandi maastik“(1942) „ Virve “(1942). Teise maailmasöja järel kolis Wiiralt Pariisi, kuhu ta on 1955. aastal Père-Lachaise kalmistule maetud .
„Eesti neiu“ „Lamav tiiger“
„Viljandi maastik“
ENSV perioodil
Evald Okas sündis 28. novembril aastal 1915. Aastatel 1931-1937 õppis ta Riigi Kunsttööstusülikoolis ning hiljem asus õppima Riigi Kõrgemas Kunstikoolis maalimist. Evald Okas on ka loonud üle 3000 graafika teose ning eksliibrise. 1939. aastal toimus tema esimene näitus. Okas on üks ENSV Kunstnike Liidu asutajaliige, ta on olnud Eesti Riikliku Kunstiinstituudi professor , Firenze Kustiakadeemia auliige, Leningradi Eksliibriste ja Graafika Ühingu auliige, ning NSVL Kunstide Akadeemia akadeemik. Tänu nendele positsioonidele oli Okasel võimalik käia välismaal ning esineda välisnäitustel Afganistaanis, Austraalias, Egiptuses, Vietnamis, Süürias ning paljudes Euroopa riikides, mis tavakodanikul NSVL-is võimalik polnud. Tema tuntuimateks töödeks on „Puhkav akt“, „ Pilved “, „Naine ja hobune II“ ja „Surnud maa“. Tema saadud auhindade hulka kuuluvadd NSVL kunstide Akadeemia hõbemedal teose „Kalevipoeg eest“, ENSV riiklik preemia „Estonia“ laemaali eest, mitu Nõukogude Eesti preemiat, NSVL rahvakunstniku aunimetus, Suur Hõbemedal NSVL Rahvamajanduse Saavutuste Näituse kunstiekspositsioonis esinemise eest jne.
„Eesti neiu“ 1966 „Õhtune toompea “ 1961
Arhitektuur
Eesti Vabariigis
Herbert Johanson sündis 10. septembril 1884. aastal. Peale Tallinna Poeglaste Reaalkooli lõpetamist asus ja Riia polütehnilisse instituuti arhitekstuuri õppima. Seal tutvus ta Eugen Habermanniga. 1906-1908 õppis Johanson Darmstadti Tehnikaülikoolis. Lätis töötas ta baltisaksa arhitektide juures ning kuulus Riia Arhitektide Ühingusse. 1920. aastal projekteeris ta koos Eugen Habermanniga Riigikogu hoone. 1924. aastal asus ta Tallinna Linnavalistuse ehitusosakonna projektibüroo juhataja kohale. Järgmised 20 aastat kavandas ta suure osa linnas ehitatud olulistest ehitistest (õpetajate elamu Raua tänaval, Pelgulinna algkool, keskhaigla töötajate elamugrupp). 1920. aastate lõpuks jõudis Eestisse funktionalism, ehitatud majad olid kompaktsed ja heledates toonides. Üks tema loodud funktsionalistlik hoone on Prantsuse lütseum. Johanson lõi ka paefunktsionalismi stiili ning oli üks Eesti Arhitektide Liidu loojatest. 1944. aastal põgenes ta Rootsi, kus ta 24. novembril aastal 1964 suri.
Paefunktsionistlik tuletõrjehoone Westholmi Gümnaasiumi hoone
Riigikogu hoone Herbert Johanson, Eugen Habermann
ENSV perioodil
Valve Pormeister (13.04.1922-27.10 2002) lõpetas 1952. aastal Riikliku Kunstiinstituudi aia- ja Pargikujundaja diplomiga. Ta oli maalähedane arhitets ning tema loodusarmastus peegeldub tema kujundatud modernse stiiliga hoonetes. Talle ei sobinud Nõukogude poliitika, kus kõik pidi olema kiire, massiivne ja odav, aga tänu oma kindlale iseloomule lõi ta enda põhimõtetele truuks jäävalt üle 40 projekti. Ta oli populaarne arhitekt ning temalt telliti tänu tema looduslähedasele stiilile palju töid. 1971. aastal pälvis ta Saku ja Kurtna planeeringu ja hoonestuse eest NSV Liidu riikliku preemia, 1965. aastal sai ta Tallina Lillepaviljoni ning laululava ja lauluväljaku kujundamise eest Nõukogude Eesti preemia. Tema loodud on ka Tuljaku kohvik , Tallinna Botaanikaaed , Vabariiklik Taimekaitsejaam Sakus, Jäneda põllumajanduskooli õppehoone jne. Talle meeldis ka kujundada aedu ja lillenäituseid Tallinnas ja Moskvas. Tallinna Lillepaviljon oli tänu sellele populaarne hoone.Kuni 1964. aastani töötas Pormeister Eesti põllumajandusprojektis ning kuni 1992. aastani Eesti Maaehitusprojektis.
Tallinna Lillepaviljon Kohvik „Tuljak“
Teater
Eesti Vabariigis ja ENSV perioodil
Ants Lauter sündis 5. juulil 1894. aastal. 1911. aastal lõpetas ta kaubanduskooli, kuid 1913. aastal sai ta tänu Karl Jungholzile ja Theodor Altermannile tööle näitlejana teatris „Estonia“. Sõja ajal 1916.-1918. aastal mängis ta Novgorodi teatris. 1918. aastal läks ta tagasi „Estonia“ teartisse, kus ta töötas draamajuhina kuni 1941. aastani. Ants Lauter reisis Saksamaal, Nõukogude Liidus, Poolas, Tsehhis jpm riikides, et täiendada oma oskusi ning ta võttis eeskuju sealsest teatrist, luues ka Eestis ekspressionistlikke lavastusi. Eesti vabariigi ajal töötas Lauter veel näitlejana teatris „Endla“ ning Vene Draamateatris. 1941. aastal mobiliseeriti ta Punaarmeesse, kus ta liitus sealse draamatrupiga. Ta on üks ENSV Riiklikute Kunstiansamblite loojatest, millega käidi sõja ajal rindeüksustele esinemas. Peale sõda jõudis Ants Lauter töötada teatrites „Estonia“ ja „Vanemuine“ ning Draamatetris näitleja, lavastaja , kunstilise juhi, peanäitejuhi ning direktorina. Ta oli aastatel 1938-1941 õppejõud Tallinna Konservatooriumi Lavakunstikoolis ning 1946. aastal läks ta tööle Eesti Riiklikusse Teatriinstituuti, kust ta 1950. aastal oma töökohalt tagandati. 1945.-1950. ja 1969-1973. aastal oli ta Eesti NSV Teatriühingu juhatuse esimees. Ants Lauter suri 30. oktoobril 1973. aastal. Tema kõige tuntumad lavastused on Anton Tšehhovi „Kolm õde“ ning August Jakobsoni „Kaks leeri“. Ta on mänginud Hamletit Karl Jungholzi lavastuses ning mänginud ka telelavastustes ja filmides . 1938. aastal anti Ants Lauterile Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk ning Nõukogude ajal sai ta Stalini preemia, Lenini ordeni, Nõukogude Eesti preemia ning NSVL rahvakunstniku nime. Alates aastast 1975 antakse välja Ants Lauteri nimelist noore näitleja ja noore lavastaja preemiat.
Film
Eesti Vabariigis
Theodor Luts sündis 14. augustil 1986. aastal. Ta oli Oskar Lutsu noorem vend. Theodor Luts osales Vabadussõjas, kus ta sai seljavigastuse , mille tõttu ohvitserikarjääri jätkata ei saanud. Elatise teenimiseks andis ta koos oma naisega salongitantsukursuseid. Teda hakkas huvitama filmitööstus ning oma algsed operaatorioskused omandas ta Pariisis vene emigrantidelt. 1927. aastal lõi ta enda ettevõtte, mille nimeks sai hiljem Theodor Lutsu Filmiproduktsioon. 1927. aastal lavastas ta tummfilmi „Noored kotkad“. Järgnevatel aastatel valmisid õppe- ja dokumentaalfilmid „Noorsõduri esimesed päevad“, „ Gaas ! Gaas! Gaas!“, „Meie läänerannik ja saared“, „Kas tunned maad...“, „Kihnu“ jt. 1932. aastal koostöös Soomega valmis esimene helimängufilm „Päikese lapsed“. Aastal 1933 suundus Theodor Luts Soome, kus tegutses operaatorina mitmes ettevõttes. Teise maailmasõja lõpus põgenes ta koos oma naisega Brasiiliasse, kus Theodor Luts 24. septembril 1980. aastal suri. Tema sünnikuupäeva ajal toimuvad alates 1996. aastast Theodor Lutsu filmipäevad.
ENSV perioodil
Kaljo Kiisk sündis 3. detsembril 1925. aastal. 1946. aastal läks ta õppima maavarade allmaakaevandamist Tallinna Polütehnilisse Instituuti ning aasta hiljem ENSV Riiklikusse Teatriinstituuti. 1948. aastal läks ta õppima Moskvasse ning 1953. aastal tuli tagasi Eestisse Tallinna Draamateatrisse. 1955. aastal alustas Kaljo Kiisk tööd režissöörina „Tallinnfilmis“, kus ta töötas 35 aastat. Tema esimeneissöörina valminud film oli „Jääminek“ (1962), mille eest ta sai 1963. aastal peaauhina Suur Merevaik, Balti liiduvabariikide ja Valgevene V filmifestivalil. Kokku lõi ta 17 filmi, mis räägivad eesti rahva jaoks olulistest sündmustest. Neist kõige tuntumad on „Hullumeelsus“, mis Nõukogude Liidus Keelati ning „ Nipernaadi “, mille eest sai Kiisk 1984. aastal auhinna parima režissööritöö eest III Nõukogude Eesti filmifestivalil. Kaljo Kiisk on ka tuntud näitlejana filmist „Kevade“ ning seriaalist „Õnne 13“. Aastatel 1962-1987 oli ta Eesti Kinoliidu juhatuse I sekretär, aastatel 1980-1990 ENSV Ülemnõukogu saadik ning aastatel 1989-1991 NVS Liidu rahvasaadik. 1985. aastal anti talle ENSV riiklik preemia. Kaljo Kiisk suri 20. septembril 2007. aastal.
Kasutatud kirjandus
http://www.emic.ee/?sisu=heliloojad&mid=32&id=117&lang=est&action=view&method=biograafia
Eesti Muusika Biograafiline Leksikon. (1990). Tallinn: Kirjastus „Valgus“. (lk. 30-31 Heino Eller, lk. 280-281 Raimond Valgre)
http://ruja.ee/Biograafia/Alender/
http://www.adamson-eric.ee/et/muuseumist/kunstnik-adamson-ericust
http://www.amandusadamson.eu/elu
http://www.vanderkrogt.net/statues/object.php?record=ee113&webpage=ST
http://www.e-kunstisalong.ee/?e=oksjonid&o=21&num=2939
http://et.wikipedia.org/wiki/Aleksander_Eller
http://arhitektuurimuuseum.ee/kogud/arhiivkogu/
http://www.amhold.ee/tootepildid/toode_89/img_99168.jpg
http://et.wikipedia.org/wiki/Herbert_Johanson
http://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=87549
http://www.archfondas.lt/leidiniu/en/alf-02/liina-jaenes-position-other%E2%80%9D-architecture-valve-pormeister
http://www.estarts.ca/artist.php?id=39
http://www.e-kunstisalong.ee/images/Viljandi_maastik_EDUARD_WIIRALT_fo.jpg
http://www.evaldokasemuuseum.ee/okas/elulugu.html
http://www.tmk.ee/uldinfo/ajalugu/heino-eller
http://www.emic.ee/?sisu=heliloojad&mid=32&id=11&lang=est&action=view&method=biograafia
http://www.tallinn.ee/est/Ants-Lauter
http://et.wikipedia.org/wiki/Ants_Lauter
http://www.efis.ee/et/inimesed/id/1018/biograafia