Tallinna Mustamäe Gümnaasium Talupoegade elu Eestis keskajal Õpilane : Sandra Verrevmägi Tallinn 2010 Keskaja ühiskond jagunes kolmeks peamiseks seisuseks: vaimulikud, feodaalid ja talupojad. Oma seisuse üle nurisemist ei peetud jumalale meelepäraseks. Kogu maa kuulus kirikule või feodaalidele. Seda harisid aga talupojad. Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulike ülal pidama. Talupojad pidid kandma koormisi ehk täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks
rukkist. Leiba oli vähe ja seda ei jätkunud igaks päevaks. Sageli lisati leivale aganaid, tammetõrusid, sammalt ja kanarbikku. Sellele lisandusid puder ja kört. Kartulit ja suppe keskaegse talurahva menüüs ei olnud. Kartuli aset täitsid põldherned, põldoad ja naerid. Sügisel tapeti loomi ja söödi liha (säilitamiseks liha soolati või kuivatati). Põhja-Euroopas olid jookidest enam levinud kali ja õlu, lõuna pool joodi rohkem veini. Varasel keskajal valitses Lääne-Euroopas naturaalmajandus, mis tähendab, et kõik eluks vajalik valmistati ise. Talupojad sõid oma põllult saadud viljast valmistatud leiba, valmistasid endale ise tööriistad ja rõivad. Sidemed erinevate riikide ja ühe riigi eri piirkondade vahel olid nõrgad ja kauplemist peaaegu polnud. Raha oli käibel vähe.
ehk harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile. Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti. Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere. Talupoeg oli väga tihedalt seotud oma perekonnaga, mis oli tema jaoks esmane ning loomulik ühiskondlik struktuur. See oli teatav elulaad, mis eristas teda käsitöölistest ja linnakodanikest. Talupoeg kuulus ka kogudusse, mis olenemata ta hilisemast religioossest kogemusest, tegi temast juba sünnihetkel kristlase. Just külakogukonda kuulumine oli see, mille poolest kogu Euroopa talupojad isekeskis sarnanesid. Ühtviisi iseloomustas kõiki talupoegi ka püüe üha suurema isikliku vabaduse poole. Nõuti mõisa põllul tehtavate kohustuslike tööpäevade kaotamist või võimalust neid välja lunastada, andamite ja loonusrendiga kergendada, suuremat vabadust elukaaslase valikul jms
Talupojad keskajal Seisvused kujunesid välja feodaalkorra ajal: vaimulikud olid kõige peamised, teisena tulid feoodid ning kolmandad olid talupojad. Talupojad pidid toitma nii feodaale kui ka vaimulikke. Talupojad elasid mõisade kõrval koos oma peredega väikestes hurtsikutes. Mõis koosnes peamajast, feodaalide põldudest, talupoegade hurtsikutest ning nende põllumaast. Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere.Keskajal kasutati kaheväljasüsteemi ehk põld oli jaotatud kaheks osaks. Ühel osal kasvatati vilja, teine osa oli puutumatu. Järgmisel aastal oli esimene osa puutumatu ja hariti teist osa. Kasutamata osale tehti samal ajal alet e. põletati puid ning järgmisel aastal pandi mulla sisse uus vili. Talupoja koormiseks oli teha mõisas tööd ning anda osa oma saagist feodaalile. Põhja-Euroopa talupoegade majad olid tehtud palkidest ja
Tööde jagunemine jüripäev, 23. aprill. Sellest päevast alates aeti välja kariloomad ja algasid kevadised põllutööd. jaanipäev, 24. juuni. See tähistas kevadiste tööde lõppu ja heinaaja algust. mihklipäev, 29. september. Saak pidi olema selleks ajaks salves ja naised tubaste tegemiste juures. jõulud mitu nädalat kestev talviste pidustuste periood. Kristofer 6 Talupoegade töö keskajal Talupoegadel tuli harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile Click to edit Master text styles Lisaks mõisatööle pidid nad Second level töötama ka oma enda põllul, Third level Fourth level et tasuda loonusrenti. Fifth level
a.), siis tegutsesid pankuritena eelkõige juudid, kelle usk selliseid piiranguid ei seadnud. Mõned pankurid muutusid nii rikkaiks, et laenasid raha isegi kuningaile, keisreile ja paavstidele. Sageli ei saanud nad laenatud raha tagasi, kuid seda korvasid tavaliselt neile laenusaamisel antud mitmesuguseid privileegid, mis lubasid kaotatud raha kiiresti tasa teenida ning kasugi saada. * Kapital - raha, mis teenib uut raha. Kui keskajal oli rikkuse allikaks eelkõige maa, mis tootis uut väärtust, siis kapitalistlike suhete kujunemisel muutus järk-järgult rikkuse allikaks raha, mis tootis uut väärtust, see on uut raha. KESKAEG Keskajaks nimetatakse ajalooperioodi, mis jäi vanaaja ja uusaja vahele. Keskaja alguseks peetakse üldiselt aastat 476, mil kukutati viimane Lääne-Rooma keiser Romulus Augustulus ning Lääne-Rooma keisririik lakkas olemast. Keskaja lõpu ja
TALLINNA ÜLIKOOL Kasvatusteaduste Instituut Algõpetuse osakond Lende Saluvee EKL1-kõ TALUPOJA ELU KESKAJAL Referaat Juhendaja: Priit Raudkivi Tallinn 2010 SISSEJUHATUS Keskaeg (medium aevum) on ajajärk Euroopa ajaloos, mis järgnes Rooma riigi langusele (476). Humanistide arvates oli see vahesein antiigi ja renessansi vahel, vaheaeg kultuuri arengus, "pimedad aastasajad". Lõplikult juurdus keskaja mõiste nn valgustusajal, XVIII sajandil, mil sellega tähistati samuti antiikaja ja renessansiperioodi vahele jäänud ning
Teiseks on kõrgkeskaeg(11.saj-14.saj), kus valitseb feodaalne korraldus ning kujuneb lõplikult välja seisulik korraldus. Samuti areneb rahamajandus, mille baasiks on linnad ja kaubandus. Algab ka tsentraliseeritud riikide teke. Kolmandaks rühmaks on hiliskeskaeg(15.saj-16.saj algus), kus keskajale omased tunnused asenduvad uusajale omaste tunnustega. Tekib kapitalistlik majandus. Ajajärku iseloomustab katoliiklus. Keskajal levis põhiliselt naturaalmajandus, st pea kõik eluks vajalik valmistati ise. Valmistajateks olid talupojad. Kaupade müüki ega ostmist peaaegu ei toimunudki ning raha praktiliselt puudus. Talupoeg oli sunnismaine pärisori, st ta ei saanud vabalt liikuda, kuid võis luua perekonna, saada lapsi ning abielluda omal vabal valikul valitud naisega. Talupoeg sõltus feodaalist ning tal oli oma maalapp ja majapidamine. Samuti oli ta oma isanda kaitse all. Talupoeg pidi kandma mõningasi koormisi
Kõik kommentaarid