Keskaeg - ristisõjad, feodaalkord, rüütliseisus, aadlid (0)

Ristisõjad
Paavstivõimu tõusuga koos kasvas usuline vaimustus . See avaldus muu hulgas ka soovis vabastada Kristuse püha haud Jeruusalemmas moslemite käest. Sõdade ajendiks sai Bütsantsi keisri palve Rooma paavstile appi tulla moslemite vastu võitlema. 1096 .a. kuulutas paavst Urbanus II Kristuse haua vabastamiseks välja püha sõja ja vakkabdas nii esimese ristiretke. Esimese ristisõja järel rajati Palestiinasse Jeruusalemma kuningriik ja mõned väiksemad ristisõdijate riigid. Aastal 1187 vallutas Egiptuse valitseja Saladin Jeruusalemma tagasi. Kolmandas ristisõjas võitlesid Lääne- Euroopa kõige silmapaistvamad valitsejad (nt. Friedrich Barbarossa, Richard Lõvisüda). Neljandas ristisõjas vallutati ja rüüstati Konstantinoopol . Ristisõjad ei andnud küll loodetud tulemust, kuid mõjutasid siiski tuntavalt Euroopa arengut ja õhutasid Euroopas usulist vaimustust.
Feodaalkord ja rüütliseisus
Feodaalkord põhines senjööri ja vasalli suhtel. Kogu sellist süsteemi nimetati feodalismiks ehk läänikorraks. Vasall andis end senjööri kaitse alla, senjöör aga läänistas talle maatüki koos talupoegadega (Läänidest said perekonna pärusvaldused, kui neid pärandati isalt-pojale). Vastutasuks kohustus vasall senjööri ustavalt teenima, eelkõige ilmuma sõjaväeteenistusse. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati truudusvandega. Tegelikult kujunesid feodaalsuhted sageli küllalt keerulisteks ja senjöörid ei saanud vasallide ustavuses alati kindlad olla.
Feodaalide seiklus-ja saamahimu ajendas neid sageli vastastikustele röövretkedele ning põhjustas kodusõdu. Selline feodaalsuhete areng nõrgendas kuningavõimu ja suurendas poliitilist ebastabiilsust Lääne-Euroopas.
-----
Keskaegne sõjameheseisus oli üsna mitmepalgeline nii oma päritolult kui ka sotsiaalselt positsioonilt. Osa rüütleid pärines vanadest ülikusuguvõsadest, kas Rooma aristokraatiast või germaani suurnikest. Enamik väikefeodaale oli sageli madalat päritolu, osa võis pärineda ka pärisoriste talupoegade seast. Enamik rüütlitest olid läänimehed, ehkki nende valdused piirdusid sageli vaid väikese külaga. Suurnikud, sealhulgas kuningad, hakkasid rõhutama, et nad on eelkõige rüütlid, ja püüdsid end näidata eeskujulike sõjameestena. Kõrgkeskaja jooksul muutus madalamat päritolu meeste rüütliks saamine üha raskemaks. Rüütliseisusest kujunes järk-järgult parilik seisus- aadel .
Rüütliks sai kui oli õige päritolu, kohane kasvatus ja sõjaline treening . 7a- paažina aadliperekonnas, kus talle õpetati käitumist ja häid kombeid. 15a- kannupoiss- rüütli relvakandja ja saatja , kes õppis ka võitlusvõtteid. 20a- löödi pidulikult rüütliks(rüütlikslöömise tseremoonias kombineerusid kiriklikud ja sõjalised jooned). Rüütlieetika 3 põhimõtet: ustavus , vahvus ja sangarlikkus.
Aadli elulaad ja rüütlikultuur
Rüütli ründerelvaks oli piik , millega püüti vastast sadulast paisata, ja mõõk, mida kasutati lähivõitluses pärast piigi purunemist või kõrvaleheitmist. Rüütlite kaitserelvastus muutus keskaja jooksul peaaegu tundmatuseni. Rüütlid said rõngassärgid, ammud , pikkvibud ja kiivrid . Samuti tehti muudatused kilbiga, mis olid nüüd ülalt ümarad ja alt teravatipulised piklikud ning hiljem ka kolmnurksed. Rüütliratsaväe kõrval osalesid lahingus ka jalamehed, osad olid piikide ja kilpidega, teised vibude ja ambudega. Muidu oli rüütliväe taktika enamasti lihtne: vaenuväed rivistusid pikkadesse viirgudesse, liikusid kiirenevas tempos teineteisele vastu ja põrkasid lahinguvälja keskel suure hooga kokku mis hiljem kasvas üle mõõgavõitluseks. Kuid liiga sirgjooneline taktika muutis rüütliväe üha haavatavamaks. Raskelt relvastatud ja seetõttu suhteliselt aeglased rüütlid said ristisõdades sageli lüüa moslemitelt. Kuna rüütlid olid elukutselised sõjamehed, hinnati neid väga kõrgelt. Oma oskusi said nad demonstreerida jahiretkedel ja turniiridel. Nendest kõnelevad rüütlikirjandused, milles eristuvad 3 žanri: kangelaseepos, rüütliromaan ja armastusluule. Kangelaseeposte autorid pole enamasti teada kuid tuntumad on "Rolandi laul", "Nibelungide laul".
Talupojad ja mõisamajandus
Keskaegne ühiskond oli agraarühiskond: elati peamiselt maal ja elatuti põllumajandusest ja enamik rahvast olid talupojad. Talupojad sõltusid feodaalidest. Maa mida talupojad harisid, kuulus tavaliselt isandale, enamik talupoegi oli sunnismaised ning nad olid kohustatud isanda heaks tööd tegema(pidid harima põlde või maksma andamit).
Keskaegsed külad olid üsna tavalised . Talupere koosnes peremehest ja perenaisest ja nende järeltulijatest. Talumajad olid ehitatud käepärastest vahenditest: puust, tellistest. Küla moodustas sageli omaette kogukonna, mille liikmed, s.o taluperemehed, otsustasid tähtsamaid asju ühiselt ja astusid ühiselt välja oma õiguste eest ka suhtes isandaga. Põllud paiknesid külast eemal. Kolmeväljasüsteemi rakendamisel paiknesid põllud vähemalt kolmes osas: nii suvi-ja talivilja külvialal kui ka kesa all.
Talupoegadel oli kohustus maksta kas renti või teha teotööd.
Linnad. Valitsemine ja majandus.
Linnadest ikud saanud piirkondade käsitöö-ja kaubanduskeskused, mis samal ajal moodustasid üleeuroopalise tootmis- ning kaubandusvõrgustiku. Linnaelu kiire areng sai alguse Vahemere ääres, kus linnad polnud kunagi päriselt hääbunud(Nt. Rooma ja Marseilles). Linna arenguks oli kõige olulisem paikneda soodsas kauplemiskohas ja kus oli palju talupoegi. (Nt Toscana ja Lombardia olid kaubateede sõlmpunktiks).
Tänapäevaga võrreldes polnud linnad siiski väga rahvastatud. Linn moodustas omavalitsusliku kogukonna. Selle eesotsas oli linnanõukogu. Linnaelanikud organiseerusid ametite kaupa gildidesse ja tsunftidesse, mis kontrollisid tootmist, kehtestasid reeglid kvaliteedile, määrasid hindu ja keelasid toota neil, kes tsunfti ei kuulunud. Need, kes ühingutesse ei kuulunud, jäid sageli kodanike hulgast välja.
Kogu maa kuulus keskajal maaisandatele(kuningale, suur-või väikefeodaalile). Senjöör kehtestas sageli linnale linnaõiguse(seadustiku, mille alusel linn oma elu korraldas), kuna tal oli õigus nõuda linnalt kauplemise eest tolli ja muid makse. Linnaõigus nägi ka ette, et aasta otsa linnas elanud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks. Linnad olid sellest huvitatud, kuna soovisid rohkem inimesi linnadesse. Kaubandus arenes järjest üles poole. Nt. peamiseks kaubavahendajaks sai XII saj. tekkinud Hansa Liit. Liidu tähtsamaiks keskuseks sai Lübeck ja poliitiliseks organiks linnade esindajate kokkutulekud- hansapäevad. Hansakaupmehed toimetasid karusnahku, mett ja vaha... samuti ka rauda ja vilja.
Linnad. Eluolu ja kultuur
Linnadesse püstitati kindlustatud majad, millega jõukad linnakodanikud ehituse uhkuselt võistlema hakkasid. Seevastu vaesed elasid agulite odavates puumajades või katusekambrites. Linnad olid piiratud müüridega, kaitseks välisvaenlaste või ka oma senjööri võimalike kallaletungide vastu. Tihtipeale ei mahtunud linnarahvas müüride vahele ära. Vaesemad linlased pidid asuma väljapoole müüre jäävates eeslinnades, mis vaenlase rünnaku puhul kaitseta jäid.
Linnaelu muutis suhtumist abiellu. Abielud sõlmiti vastastikkuse sümpaatia, mitte vanemate ettekirjutuste järgi. Samal ajal levis linnades laialt prostitutsioon, millesse ka kirik ja linnavõimud hakkasid järk-järgult leplikumalt suhtuma. Prostitutsioonis nähti vallaliste meeste jaoks tavalist nähtust, mis aitab hoiduda seiklustest korralike tüdrukute ja abielunaistega ning kaitseb seega ühiskonna moraali.
Linnaelu juurde kuulusid ka sotsiaalsed pinged ja vastuolud, mis kasvasid vahel üle tänavalahinguteks ja lihtrahva väljaastumisteks. Linnas arveldati tunduvalt rohkem rahaga kui maal. Kuigi jõukamatel linnaelanikel oli linnas kinnisvara ja sageli ka maavaldusi linna lähedal, moodustas vallasvara linlaste rikkuses siiski suurema osa kui feodaalidel või talurahval. Linnaelu oli kirev ka pidustuste poolest. Korraldati karnevale ja näitemänge ning ka müsteeriume. Linnakirjanduses domineerisid ilmalikud motiivid. Linnakirjandust iseloomustavad kõige paremini värsivormilised lühilood-fabliood, mis pilasid erinevaid inimtüüpe ja eri ühiskonnakihtide ning elukutsete esindajaid(kuulsaim teos " Rebaseromaan ")
Ristiusk ja kirik 1
Keskaja inimesed olid enamasti sügavalt usklikud. Usk jumala kõikvõimsusesse oli juurdunud kõigis ühiskonnakihtides. Usuõpetuse peamine allikas oli Piibel , aga ka vanaaja kirikuisade teosed. Keskaegse ettekujutuse kohaselt troonib Jumal oma saadikutest ehk inglitest ümbritsetuna taevasel aujärjel. Saatan( Lucifer ) oli Jumala looming ja seetõttu pole Jumalaga võrdväärne. Saatan kiusas juba esimesi inimesi Aadamat ja Eevat. Teadatuntud jutul õuna keelatust puutumisest sai alguse ka inimkonnal lasuv pärispatt- kurjus , mille saatan oli inimestesse sisendanud. Armastusest inimkonna vastu saatis Jumal oma poja Jeesuse Kristuse inimesena maailma kannatama ja surema, et ta sel moel lunastaks inimkonna patud. Jumal kui isa, Kristus kui tema Poeg ja neid ühendav Püha Vaim moodustavad kokku Püha Kolmainsuse. Surmajärgses ilmas aga ootavat õigeid taevane paradiis, mille väravast valvab püha Peetrus . Patused aga piinlevad põrgus. Lisaks usuti , et kunagi saabub Kristuse poolt tõotatud Jumala riik maa peale ja vahetult selle eel viimne kohtupäev.
Varakeskajal hakkasid tekkima erinevused lääne ja ida ning pinged Rooma paavsti ja Konstantinoopoli patriarhi vahel. Patriarh allus Bütsantsi keisrile, aga paavst mitte. Süvenesid erinevused rituaalides ja usulistes tõekspidamistes. Oluliseks kujunes vaidlus selle üle, millest lähtub Püha Kolmainu üks osa- Püha Vaim. Idas usuti, et Püha Vaim lähtub Jumalast kui isast, läänes aga võttis maad veendumus , et Püha Vaim lähtub nii isast kui ka pojast. 1054 saatis paavst oma mõjuvõimsa saadiku Konstantinoopolisse vaidlusküsimusi lahendama , kuid saadik läks patriarhiga tülli ja paavst ning patriarh panid teineteise kirikuvande alla. See nn. Suur kirikulõhe pani aluse vaenulikule lääne ja ida kirikule. Kõrgkeskaegne kirik oli ilmalikest võimukandjatest üle, kuna paavstil olid täieõiguslikud õigused. Nõuded sõnastas kõige paremini paavst Gregorius VII. Paavsti üle ei saa keegi kohtu mõista ja Rooma kirik ei ole iialgi eksinud ega eksi kunagi.
Ristiusk ja kirik 2
Varakeskajal domineerisid Euroopas püha Benedictuse reeglite alusel tegutsevad benediktiini kloostrid . IX-X saj. killustatuse ja sisesegaduste ajal olid kloostrid peaaegu ainsad vaimuelu keskused. Cluny kloostrireform nõudis ranget kinnipidamist Benedictuse reeglitest, kinnipidamist vaimulike abielukeelust ja seisid vastu kirikuametite müümisele. Need nõudmised muutsid vanu harjumusi, kuid suurendasid ka inimeste muret oma hinge õnnistuse pärast. See avaldus ka kloostrielus. Paljudele tundus, et benediktiini kloostrid oma materiaalse heaolu ja traditsioonilise elulaadiga ei paku võimalust pühenduda jäägitult ja kirglikult jumala teenimisele. See sundis otsima uusi mungaelu vorme, mistõttu asutati uusi ordusid. Tsistertslaste ordu tekkis XI saj. lõpul ja lähtus Benedictuse reeglitest, kuid nõudis oma liikmetelt luksusest loobumist, karmimaid kombeid ja järjekindlat füüsilist tööd. Frantsisklaste ordu(tuntud ka hallid vennad) rajaja Franciscus kirjutas abilistega 1223 . a ordu reeglid. Nad idealiseerisid kasinust ja soovisid kuulutada jumalasõna lihtrahva seas, nii nagu Jeesus seda teinud oli. Dominiiklaste ordu( tuntud ka Jumala ustavad koerad või mustad vennad) peamine ülesanne oli jutlustada õige usu kaitseks(neid teati jutlustajavendadena). Nad panid suurt rõhku haridusele.
Katarite usuvool ei kiidetud heaks katoliku kiriku poolt. Nad arvasid, et see on ketserlik väärõpetus, mille kohaselt uskusid katarid, et katoliku kirik on otseselt saatana kätetöö ja, et maailma pole loonud Jumal üksi vaid koos saatanaga . Ketserluse vastu võitlemiseks loodi XIII saj. algul spetsiaalne kohus- inkvisitsioon . Nende ülesanne oli ketserid välja selgitada, nad võimaluse korral õigele teele tagasi tuua, aga kui see ei õnnestunud, siis karistada .
Ülikoolid ja Teadus
Varakeskajal olid hariduskeskusteks kloostrid. Haridus oli vaimulik: peatähelepanu pöörati Piiblile ja kirikuisade teostele, ladina keelele, Rooma autorite kirjutistele. Piiskopkondade keskustesse rajati katedraalikoolid ehk toomkoolid , kus õpetati järjest rohkem vaimulikku seisusesse mittekuuluvaid poisse . Linnadesse hakati rajama ka põhikoole, kus käsitööliste ja kaupmeeste pojad alghariduse said. Samuti rajati ka ametikoole ehk abakusekoole, kus tähelepanu pöörati arvutamisele ja raamatupidamisele. Ülikoolid olid olemuselt õppejõudude ametiühendused ning korraldatud gildide ja tsunftide eeskujul. Õppejõud täitsid meistrite ülesandeid. Üliõpilased olid õpipoiste ning sellide seisuses. Paavst kinnitas ülikooli tegevuse asutamisürikuga. ja andis seega ülikoolile privileegid , mis andsid õppejõududele ja üliõpilastele vaimulikega võrdsed õigused. Kuna üliõpilased olid pärit erinevatest piirkondadest, siis jagunesid nad ühendustesse ehk natsioonidesse või universiteetidesse. Nii õppetöö kui ka olmeline suhtlemine toimus ladina keeles. Praktiliste asjade korraldamiseks valis ülikool endale juhi(rektori) ja õppejõud määrasid aga dekaani. Ülikooli stuudium sai alguse 7 vaba kunsti õppimisega: grammatika, retoorika, dialektika , aritmeetika, geomeetria , astronoomia ja muusika . Ülikoolides viljeldud teadust nimetati skolastikaks. See tugines muistsetele autoriteetidele, püüdes nende seisukohti loogika abil tõlgendada ning erinevaid vaateid ühtida. Üldlevinud arvamuse kohaselt oli kõik tarkus autoriteetide teostes juba kirjas, see tuli lihtsalt üles leida ja lahti seletada. Pühakirja ja antiikõpetuse ehk usu tõdede ja mõistuse tõdede ühitamisest sai üks skolastika peamisi probleeme. Kuulsamad teadlased: Aquino Thomas : teoloog ja skolastik , seletas jumalikul ilmutusel põhinevate usutõdede ja loogikal põhinevate mõistuse tõdede vahekorda . Roger Bacon- frantsisklane, pööras tähelepanu vahetule kogemusele tõe tunnetamisel. ( Ptolemaios - astroloog, kes uskus, et maa on kerakujuline ja asub universumi keskpunktis ). Al- Idris - geograaf, valmistas maailmakaardi aastal 1154