Keskaja inimene -tema igapäevaelu. (2)

Keskaja inimene -tema igapäevaelu.
Keskajal oli välja kujunenud väga erineva seisusega ühiskonna kihid . Selle heaks näiteks on feodaalne hirearhia, vasall suhted ja väga suured erinevused feodaalide ja talupegade vahel. Keskajal oli väga erinevate seisustega inimesi, välja oli kujunenud kastisüsteem, kus kõige alumisel kihil olid maaharijatest talupojad ja tipus olid senjöörid. Sinna vahele jäid aga rüütlid, krahvid, markiirid, hertsogid, parunid - feodaalid ja vasallid . Käesolevas arutluses käsitlengi ma erinevaid ühiskonna kihte, keskaja inimese elupaika, riietust ja toitu võrreldes talupoegade elu feodaalide omaga.
Keskajal oli välja kujunenud feodaalne hirearhia, mille tipuks olid kuningad ja alumiseks osaks väikevasallid. Kuningas läänistas suuri maa-alasid suur-feodaalidela ja nemad omakorda edasi vasallidele. Vasallide ülesandeks oli koguda neil maa-aladel elavatelt talupoegadelt makse. Veel oli neil ka kohustus teenida isiklike relvade, ratsu ja kaaskonnaga suur-feodaalide juhtimise all, kuninga kaitseks. Suur-feodaalidel oli omakorda kohustus kuninga nõudmise peale välja panna teatud arvu sõjamehi, kelle moodustasid vasallid. Siit saabki järeldada seda, et feodaalsuhted rajanesid kahe inimese vahelistel suhetel . Nende eripäraks oli see, et vasall ei andnud end senjööri ehk kuninga piiramatu võimu alla, vaid kummalgi olid omad õigused ja kohustused. Suhe katkes, kui kumbki pool ei täitnud oma kohustusi. Vasall suhteid iseloomustas ka see, et lepinupooled ei olnud võrdsed, vaid üks pool oli teisest selgelt kõrgemal. Ma arvan, et selline hirearhia võib tekitada palju tülisid, mida saab järeldada keskajal toimunud sõdade paljususest.
Talupojad pidid maksma neile antud maalapi eest erinevaid koormisi oma isandale. Teatud koguse saagist pidid talupojad oma isandale loovutama, kõik ülejäänud võis endale elamiseks jätta. Veel tehti ka teorenti , käies mõisas tööl, mõnel puhul oli seda paar päeva aastas või nädalas. Hiljem, kui arenes raha mindi edasi raharendile , siis pidi talupoeg ise oma saagi lähimal turul maha müüma ja sellest oma maksud tasuma.
Sageli andis talupoeg end röövimistest ja sõjakäikudest ohustatuna feodaali kaitse alla, millega aga kaasnes tema maa minek feodaali valdusesse. See samm võis küll tuua hetkelise kasu talupojale, kuid see-eest võttis ära järeltulevate põlvede vabaduse. Nende olukord muutus sarnaseks orjade järeltulijate omaga. Kuna feodaalid teatsid, et maa-ala ilma talupoegateta on väärtusetu, siis üritasid nad võimalikult palju talupoegi oma maal kinni hoida. Talupojad ise aga eelistasid raskete koormiste asemel mõnda teist elukohta näiteks linna, kus sammuti vajati töökäsi. Et sellist talupogade rändamist takistada muudeti nad sunnimaisteks, neil oli keelatud oma maalapilt lahkuda. Järelikult oli keskajal talupoegadel väga raske elu, neil puutusid igasugused isikuvabatused ja nad pidid tegema väga palju tööd, et maksat oma isandale koormisi. Ma arvan, et talupoegade elu oli isegi vanalajal parem, kuna siis said nad vähemalt valida oma isandad rahvakoosolekute kaudu.
Võrreldes talupoja ja feodaali eluruumi, oli viimase oma muidugi uhkem. Feodaalide eluruumid olid suuremad ja seinad olid ehitatud kivist, aknaklaase asendasid pärgamendi või seapõiega. Savipõrandat katsid õled, soojuse mõttes. Algselt oli kütekolle toa keskel ja suits tungis välja aknast ja uksest. Hiljem võeti kasutusele juba korstnaga küttekolded. Mööblit oli isegi feodaalide lossis vähe. Feodaalide eluruumid olid muidugi suuremad ja ka vastupidavamad talupoegade omast.. Olgugi, et mõne jõuka talupoja maja võis vastu pidada sadu aastaid, kuna need olid ehitatud kindlalt ja hoolega. Ehitusmaterjaliks valiti see, mida parasjagu saada oli: põhjapool õlgkatustega puumajad, lõunapool asendati õlgkatus kivikatusega. Kivipõrand oli suus luksus, ka feodaalidele. Ka talupoegade majas asetses tulease algselt toa keskel ja suits tungis välja aknast ja uksest. Mida jõukam ja kõrgem seisus oli seda suuremad ja uhkemad olid ka eluruumid keskajal.
Talupoegade söögilaula oli tavaliselt palju leiba, hirsi-ja kaeraputsru ja ka kodust juustu. Peale joodi kalja või õlut. Samal ajal, kui feodaalide söögilaual oli liha, saia ja joodi veini olid talupajad rahul oma söögiga ja ka tänulikud selle eest. Liha pakuti enamasti keedetuna, mis tõttu ta rikknes kiiresti. Säilitamiseks soolati see küll sisse aga ega siis ka see ei säilinud kaua, eriti lõunapoolsematel maadel . Joogiks kasutati veini, mida sageli segati veega vahel harva ka meega. Mereäärsetes maades söödi ka palju kala. Keskaja tavalisteks vürtsideks olid küüslauk ja sibul .
Keskaja inimese riietuseks oli enamasti linariidest valmistatud riideesemed. Külmema ilma puhul kasutati muidugi lambanahkseid ürpe. Talupoegade riided olid enamasti tumedat värvi. Taskute asemel seoti kaasa võetud esemed vööl rippuvasse kukrusse.
Feodaalide rõivastuses kasutati sammuti lina aga sedapuhku siis palju laialdasemalt. Rõivastuse järgi otsustati omaniku jõukuse üle.
Keskaega on peetud küll pimedaks ajajärguks, kuid mina arvan et see ei ole õige. Kuna keskajal leidsid aset väga suured muutused inimeste elus. Keskaja vältel arenes inimkond väga palju mis tõttu ma arvangi, et see ajajärk on maailmaajaloos üks tähtsamaid.