Ameerikast toodi Euroopasse: Kartul Tomat Mais Tubakas Kalkun Maadeavastuste negatiivne mõju Euroopale Mitme uue haiguse kaasatoomine Süüfilis, mida ei osatud varauusajal ravida. Muutused kaubanduses Uued kaubateed Hispaania ja Portugal kehtestasid kaubandusmonop olid. Uued kaubanduskeskuse d. Muutused töönduses Suurkaupmehed varustasid linnade ja külade käsitöömeistreid toorainega. Käsitöömeistrite toodangu turundamine välismaal. Varauusaja lõpul alanud industrialiseerimine. Väärismetallide Euroopasse sisseveo kasv. Hinnatõus XVI sajandil. Muutused põllumajanduses Intensiivne põllumajanduse areng Põllupinna vähesus nõudis selle efektiivsemat kasutamist. Teravilja nõudluse kasv Lääne-Euroopas. Mõisamajandid Ida-Euroopas
VASTUSED: 1. Linn sai linnaks, kui talle anti linnaõigused. * Igal linnal omad seadused * Igal linnal õigus ehitada linnamüür (Tallinnal 2,35 km, 27 torni) * Tohtis vermida münte (mündikoda - mündimeister) Eeldused: * veekogude lähedus (meri, jõgi, järv, jne) * muud looduslikud tegurid (mäed, künkad jms) * kaubandusteede ristumiskohad 2. Raad oli linna omavalitsus. Sinna kuulusid linna kõige rikkamad ja mõjukamad suurkaupmehed. Ülesanded: #Linna elu korraldamine (maksud-trahvid, kindlustuste korraldamine) #Linna korra tagamine, ausa kauba tagamine #Hoolekanne (kirikute ja koolide eest hoole kandmine, haigete ja tõbiste ülalpidamine) #Kodanike julgeolek, sõjaline kaitse #Tuleohutus ja öörahu #Kohtupidamine, seaduste väljaandmine # riiete, ehete kontroll, pidustuste korraldamine - Vaekoda hoolitses linnale kuuluvate metsade/põllumaade/karjamaade eest.
tänavavalgustus, elektritransport (tramm) olmes inimeste igapäevaelus veevärk ja kanalisatsioon - WC ja vannituba jms. f) sotsiaalses koosseisus 2 uut põhiklassi: proletariaat palgatöölised: kodanlus ühiskonna keskklass (aadlike ja lihtrahva vahel): tööliste osatähtsuse kasv (50- vabrikandid, pankurid, 75% elanikkonnast) suurkaupmehed, tööliste kihistumine: intelligents haritlased töölisaristokraatia - oskustöölised varandusliku seisuse ja elatustaseme paranemine
kirikukümnise. 1790 kaotati aadliseisus Asutav Kogu keelas streigid ja töölisühingud. Esimene põhiseadus võeti vastu 1791. Seadusandlik võim kuulus 2ks aastaks Seadusandlikule kogule, täidesaatva võimu peaks oli kuingas, kohtuvõim oli sõltumatu. 1791 teatas Louis XVI, et revolutsioon on lõppenud. Tekkisid uued poliitilised rühmitused. Vasakpoolsete seas oli palju saadikuid, kes pärit Gironde'i nimelisest kohast, sealt nimi zirondiinid. Nende toetajad olid suurkaupmehed ja manufaktuuriomanikud. Nende siht oli vabariik, mille ideaalid võetud antiikajast. Välismaale pagenud aadlikud tegid revolutsiooniga võitlemiseks 15 000 mehega armee. Prantsusmaa vastu valmistusid sõtta astuma Suurbritannia, Preisi Austria. 10. august 1792 Seadusandlik Kogu kõrvaldas kuninga troonilt, kutsus kokku Konvendi. Konvendi esimesel istungil kaotati kuningavõim. Louis Capet ( Louis XVI) anti kohtu alla tema ilmsiks tulnud salasepitsuste tõttu revolutsiooni vastu
nädalast mõisas tasuta töötama. Teotöö põhivormid olid nädala- ja abitegu. 1-adramaalise talu nädalateo norm 17.-18. saj-l oli 6 päeva. Linna õigus- linnale antud õigus ennast ise valitseda. Raad e magistraat oli keskajast pärinev kollegiaalne linna võimu-, valitsus-, esindus- ja kohtuorgan. Raad koosnes bürgermeistritest ja raehärradest, kelleks olid mõjukamad linnakodanikud, enamasti suurkaupmehed, ja juristiharidusega sündikust. Bürgermeister on rae vanema liikme või linnapea ametinimetus. Tsunft-käsitööliste vennaskond. Gild-käsitööliste ja ja kaupmeeste ühing. Skraa e käsitööliste oma põhikiri, mida kasutati tsunftides e käsitööstuskodades. Hansa Linn- Eesti linnadest kuulusid alates 14. sajandist Hansa Liitu Tallinn, Tartu, Uus-Pärnu ja Viljandi. Olderman- tsunfti või gildi kõige tähtsam isik. Seek-vaestemaja. Raehärra- kuulus rae koosseisu.
ja kloostrite ümbrusesse, antiikaegsete linnade kohale, feodaali valduste keskele. Linn moodustas omavalitsusliku kogukonna. Linnaelu juhtis raad (reguleeris käsitöö ja kaubanduse toimumist, hoolitses linna heakorra eest, mõistis kohut, tegeles rahandusega, usueluga, hariduseluga, oli ka linna omavalitsuseks). Linnaelanikud organiseerusid ametite kaupa korporatiivsetesse ühingutesse tsunftidesse (kaubandus) ja gildidesse (käsitöö; Mustpeade gild). Valitsevad suurkaupmehed moodustasid sageli omaette privilegeeritud ühingu suurgildi. Linnaõigus > Lübecki õigus. 2. Keskaja perioodid Keskaeg kestis 395/476 – 1517. Keskaeg koosneb kolmest perioodist: varakeskaeg (5 – 10 saj.), kõrgkeskaeg (11 saj. – 14. saj.), hiliskeskaeg (14. saj – 15. saj.). Varakeskaeg – kujunes välja talupoegade sõltuvus rüütliseisuses maavaldajatest (feodaalisõltuvus), kujunes välja katoliku kiriku ühendav roll Lääne – Euroopas. Chlodovechi
Paisus riikide haldusaparaat, mis tähendas kõrgepalgaliste ametnikude kasvu. Iseloomusta linna kui elukeskkonda. Linna umber olid kõrguvad müürid kaitseks. Müüride vahel oli kitsas, erakordselt tihedalt oli majad. Elukeskond oli kokkusurutuse tõttu pime, ebatervislik. Kivist ehitamine kallis, ehitati puust. Toimus seetõttu suuri tulekahjusid. Linnaelanike kihid (kes kuulusid): kõrgkiht; keskklass; vaesem rahvas; põhjakiht; eraldiseisev grupp (juudid) Kõrgkiht: suurkaupmehed, aadlikud Keskklass: õppinud ametimehed: arstid, juristid, õpetlased, vaimulikkond. poodnikud, käsitöölised. Vaesem rahvas: omandita käsitöölised ja oskuseteta lihttöölised. Põhjakiht: Ei jätkunud neile tööd. Kerjamine, kuritegevus ja prostitutsioon. Juudid: Oli paigutatud eraldi linnaossa.
tuhanded kolonistid 18. sajandi keskpaigaks oli Põhja-Ameerika idarannikul 13 Inglise kolooniat. Põhjapool levisid farmid. Farmerite igapäevatööd: · Haris põldu · Käis jahil · Tegi sepatööd · Kudus riiet · Ehitas · Majapidamis tööd Lõunapool rajati hiigelsuuri puuvilla-ja tubakaistandus. Tööjõu puudumisel hakati Aafrikast laev laeva järel sisse vedama neegerorje. Kolonistide ülemkihi moodustasid: · Laevaomanikud · Suurkaupmehed · Juristid · Plantaatorid e. Istanduseomanikud Kolonistide keskkihi moodustasid: · Farmerid · Poodnikud · Käsitöölised · Arstid · Pastorid · Õpetajad Kolonistide alamkihi moodustasid: · Lihttöölised · Meremehed Valitsus ei sekkunud kolooniate siseasjadesse, kuningavõimu esindas kuberner, kel oli vetoõigus. Igal kogul oli seadudandlik seaduskogu ja omavalitsus. Kolonistide kasvav jõukus tekitas Inglismaa valitsuses soovi nende maksukoormust tõsta
Zirodiinid Ziroodinid olid Prantsuse revolutsiooni ajal tekkinud uus vasakpoolne saadikute grupp, mille mitu juhtivat liiget pärines Gironde'i [zhii-rohd] derpartemangust, mistõttu hakati rühmituse liikmeid nimetama zirodiinideks. Nende toetajaskond oli Lõuna- ja Edela-Prantsusmaa suurte linnade kodanikud. Suurkaupmehed ja manufaktuuriomanikud, kes tahtsid saada uusi turge ning nõudsid vaba kapitalistlikku ettevõtlust a konkurentsi. Zirodiine pooldasid ka advokaadid, filosoofid, kirjanikud jt, kelle sihiks oli vabariik, mille ideaalid olid pärit antiikajast ning milles nähti eelkõige isiku-ja kodanikuvabaduse kindlustajat. Zirodiinide võimule tulek Ühiskondlikke pingeid hakkasid üha enam teravdama ka majandusraskused, mis olid tingitud eelkõige inflatsioonist
aja pärast, tomatit, maisi, kakao ja tubakat, mida hakati kasutama arstirohuna kopsuhaiguste vastu. Olid ka negatiivsed tagajärjed: mitu uusi haigusi, mille seas kuulsaimaks sai süüfilis. Kuna ravimit selle vastu tollel ajal polnud, suhtuti sellesse nii nagu tänapäeval AIDS-i. Toimusid ka muudatised Euroopa majanduses. Kaupmehed said suurt kasumit kaubandusest. Näiteks nael pipart Indias maksis 3 penni, kuid Inglismaal seda müüdi 20 penni eest. Suurkaupmehed sekkusid ka tööstusesse: nad varustasid linna või küla materjaliga ja pärast ostsid nende toodangut, et seda tulevikus välismaal turustada. Aja jooksul see seostus suurenes ja sai aluseks lõpul alanud industrialiseerimisele. Suurenes ka väärismetallide sissevedu, mida toodi Ameerikast. Tänu väärismetallide väljavedu vähendamisele toimus hindade revolutsioon: hinnad tõusesid 5-6 võrra. Veel üks tagajärg olid uued koloonijad Ameerikas
nihkus Vahemerelt ja Läänemerelt Atlandi ookeanile. Ameeriakst toodi Eu-sse kartul, tomat, mais ja tubakas. Levisid paljud haigused nt süüfilis. Uuendused majanduselus. Senine majanduskorraldus muutus oluliselt. Oluliseks mõjutajaks said maadeavastused. Portugalil õnnestus enda kätte haarata kogu Aasia vürtsikaubandus. Pürenee poolsaare riikide peamiseks konkurentideks said Inglismaa, Holland ja Prantsusmaa. Kaubandus- test saadud kasum oli erakordselt kõrge. Suurkaupmehed sekkusid ja tööndusesse. Maadeavastuste järel kasvas väärismetallide sissevedu Eu-sse. Rahvaarvu kasv Lääne- Eu-s tingis vajaduse teravilja sisse vedada Ida-Eu-st. Lääne-Eu-s oli põllumajanduse areng intensiivne.
Hansa Liitu Pärnu, Viljandi, Tartu ja Tallinn. Arvan, et kõrgkeskajal alguse saanud kaubanduslik areng nendes linnades on teinud neist ka tänapäeval olulised kaubanduslikud keskused. Selle üheks näiteks võib tuua Londoni, mis on üks suurimaid kaubanduslinnu Euroopas ka tänapäeval. Kaubanduse ja käsitöö areng tõi kaasa majanduslike ühingute tekke. Tekkisid gildid- kaupmeeste ja käsitööliste seisuslikud ühendused ja tsunftid- käsitööliste kutseühendused. Suurkaupmehed moodustasid omaette ühingu suurgildi.Gildid ja tsunftid kontrollisid tootmist, kehtestasid reeglid kvaliteedile, määrasid kindlaks hinna ja keelasid toota neil, kes tsunfti ei kuulunud(tsunftijänesed). Seda reguleeris põhikiri ehk Skraa. Tsunfti siseasju otsustasid tsunftimeistrid. Gildidel ja tsunftidel olid oma kabelid ja kaitsepühakud. Nende liikmed moodustasid linna kodanikkonna. Arvestades seda, kui palju väidetavalt tsunftijäneseid
staatuse ja ühiskondliku positsiooni rõhutamise vahend. Kala söödi keskajal palju ja meeleldi. Täiesti asendamatuks muutus kala paastu ajal, mis kestis umbes kolmandik aastast. Tallinas müüdi räime, lõhet, turska, tinti, lesta, silmu, tuure, hauge, angerjat, ahvenat, latikat, Tartu havit, heeringat, kuivatatud turska jne, lõpetades kalamarjaga. Kalaäri oli Liivimaal nii tulus, et sellega tegelesid isegi suurkaupmehed. Mõne uurija väitel muutus leib tavaliseks toduks alles 18. sajandil. Selle ajani oli põhiline söök puder, leib polnud peatoidus, vaid ainult lisaroog ülemkihi laual. Esialgu hakati tarvitama igapäevaseks toiduks hapendatud rukileiba, mis asendas varasema odraleiva. Liha ja kala muutusid leivakõrvaseks. Võib arvata, et keskajal sõid vaesed linnakodanikud nagu talupojadki puuduse tõttu vähemkvaliteetsest, aganarohketest
- maadeavastusi teotav tugev ja stabiilne riigivõim - osati arvutada 3. Avastused: - Aafrika läänerannik – Henrique Meresõitja - Ameerika – Cristoph Kolumbus - meretee Indiasse – Vasco da Gama 4. Tulemused: - avardasid eurooplaste silmaringi, nad õppisid tundma maakera suurust ja seninägematuid taimi ja loomi ( kartul, tomat, mais, tubakas ja kalkun ), need töid ka uusi haigusi ( süüfilis ) - suurkaupmehed sekkusid tööndusse ( Iseseisvad käsitöölised hakkasid palgatöölisteks ) - väärismetallide sissevedu Euroopasse ( nende väärtus kahanes ) - toiduainete hinnad tõusid - süvendas varanduslikku kihistumist - põllumajanduse areng ( talupoja sõltuvus aadlikust suurenes veelgi ) - kolooniate teke ( röövimine, tapmine ) - odav tööjõud ja kõrged turuhinnad
vastu. Nad said õiguse kaubelda ja käsitööd teha ning vabanesid senjööri kohtumõistmise alt ning allusid linna kohtumõistmisele. Senjöörile jäi õigus nõuda linnalt kauplemise eest tolli ja muid makse. Linn moodustas omavalitsuslik kogukonna. Selle eesotsas oli linnanõukogu, kuhu kuulusid enamasti rikkad kaupmehed ehk patriisid. Linnaelanikud organiseerusid ametite kaupa korporatiivsetesse ühingutesse ja tsunfidesse, kusjuures valitsevad suurkaupmehed moodustasid sageli omaette privilegeeritud ühingu suurgildi. Paljud linnaõigused sätestasid muu hulgas, et aasta otsa linnas elanud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks. Hiljem on selle kohta hakatud ütlema, et "linnaõhk teeb vabaks". Kaubandus Euroopa kaugkaubanduses etendasid kõige olulisemat rolli Itaalia kaubalinnad, eriti Veneetsia ja Genua,kelle rikkus põhines kauplemisel idamaadega. Peamiseks
Kodanikuõigus oli kallis ja taganõutav hüve. Raad kujutas enesest linnakodanike ees olevat nõukogu, kuid samas tegelik võim oli üsna kitsa kihi käes – need olid perekonnad, keda saksamaal nimetati raevõimelisteks. Raad (saksa Rat "nõu, nõukogu") ehk magistraat oli keskajast pärinev kollegiaalne linna võimu-, valitsus-, esindus- ja kohtuorgan. Raad koosnes bürgermeistritest ja raehärradest, kelleks olid linnas kinnisvara omavad mõjukamad linnakodanikud, enamasti suurkaupmehed või literaadid, ja juristiharidusega sündikud (kõrgem ametnik, kellele allusid peamiselt õigusalased küsimused. nt. rae sündik). Raehärrade arv on kõikuv, vahel kuulus rae koosseisu ka teisi ametiisikuid. Raeamet oli enamasti palgata auamet; vakantseid kohti täitsid olemasolevad raeliikmed koopteerimise teel. Meer - linnapea, ka muu kohaliku omavalitsuse juht Prantsusmaal, Inglismaal. (?) Doodž - riigipea Veneetsias ja Genovas keskajal.
Kodanikuõigus oli kallis ja taganõutav hüve. Raad kujutas enesest linnakodanike ees olevat nõukogu, kuid samas tegelik võim oli üsna kitsa kihi käes need olid perekonnad, keda saksamaal nimetati raevõimelisteks. Raad (saksa Rat "nõu, nõukogu") ehk magistraat oli keskajast pärinev kollegiaalne linna võimu-, valitsus-, esindus- ja kohtuorgan. Raad koosnes bürgermeistritest ja raehärradest, kelleks olid linnas kinnisvara omavad mõjukamad linnakodanikud, enamasti suurkaupmehed või literaadid, ja juristiharidusega sündikud (kõrgem ametnik, kellele allusid peamiselt õigusalased küsimused. nt. rae sündik). Raehärrade arv on kõikuv, vahel kuulus rae koosseisu ka teisi ametiisikuid. Raeamet oli enamasti palgata auamet; vakantseid kohti täitsid olemasolevad raeliikmed koopteerimise teel. Meer - linnapea, ka muu kohaliku omavalitsuse juht Prantsusmaal, Inglismaal. (?) Doodz - riigipea Veneetsias ja Genovas keskajal.
nõu. Ta kontrollis riigi alalist sõjaväge ja vallutas Mississippi jõe orus olevad alad, mis tänini kannavad Louisiana nime. Tolleaegne prantsuse ühiskond oli seisuslik. Oli kolm seisust: esimene seisus vaimulikega, teine seisus aadlikega ja kolmas seisus riigi ülejäänud rahvaga välja arvatud kerjused ja kodutud, kes olid allpool seisusi. Kõige arvukamas kolmandas seisuses oli enamus riigi rahvast, sealhulgas kõige suuremaid makse maksvad pankurid ja suurkaupmehed, kes tõid riigile küllalt suure osa maksudest. Maksupoliitikas rentis kuningas maksukogumisõiguse mõnele suurrikkale, kes rahvalt palju suuremaid summasid nõudes, maksis oma rahakotist vähem. Kogu majanduspoliitika oli merkantilistlik kehtestati kõrged sisseveotollid, muutes välismaise kauba kalliks ja edendades sellega sisemajandust, sest kodumaine kaup oli soodsam. Rajati ohtralt manufaktuure, mis tegid Prantsusmaa suurimaks luksuskaupade ja moekaupade tootjaks
parlamendi ühendamisega. Siit on saanud Suurbritannia ametliku nime Ühendatud Kuningriik. 3. Ameerika Ühendriikide iseseisvumine: Seitsmeaastane sõda 1756-1763: prantslased kaotasid oma kolooniad Põhja-Ameerikas brittidele. Põhjapoolsetes brittide kolooniates elasid farmerid, kes harisid ise põldu, käisid jahil, tegid sepatööd. Lõunapoolsetes kolooniates olid puuvilla- ja tubakaistandused. Kolonistide ülemkihti kuulusid laevaomanikud, suurkaupmehed, juristid ning lõunas plantaatorid. Keskkiht koosnes farmeritest, pastoritest, arstiidest, õpetajatest jne. Alamkihis olid lihttöölised ja meremehed (alamkihis oli suhteliselt vähe arvuga inimesi). Kolonistidest arenesid ameeriklased, kuna inglased Inglismaalt hakkasid kolonistide majanduslikku arengut takistama. Ameeriklased aga boikoteerisid Inglise kaupu ja keelduti maksude maksmist. Siis toimus ka esimene relvakokkupõrge aastal 1775.
mitmeid haigusi, kõige hullem süüfilis. Majandusele mõjus maadeavastus seevastu hoopis paremini. Hispaania ja Portugal kasutasid oma esmaavastaja seisundit kaubandusmonopolide kehtestamiseks. Seetõttu oligi kogu idamaine vürtsikaubandus portugali käes. Nende kahe riigi võim maailmameredel ei püsinud kaua. Riigid nagu Inglismaa, Holland ja Prantsusmaa rajasid tähsamad kaubasadamad ja hakkasid samtui tegelema suuremas jaos kaubandusega. Kaubandusest saadud kasum oli erakordselt suur. Suurkaupmehed sekkusid ka tööndusesse- varustasid linna või küla käsitöömeistreid toorainete ja ostsid kokku nende toodangut, seda muidugi väga odavalt. Maadevastuste käigus suurenes ka väärismetallide sissevedu Euroopasse. See tõi omaga kaasa varandusliku kihistumise, mis muutis 17 sajandil liha juba luksuseks. Põllumajanduse areng oli ka intensiivne. Talupojad muudeti sunnimaisteks ja peamiseks sai teoorjus. 4. Asteekide riik
Kokku kolooniaid 13. Põhjapoolsetes levisid farmid. Farmer haris ise põldu, käis jahil, tegi sepatööd, kudus riiet, ehitas ja tegi kõike majapidamises vajalikku. Lõunapoolsetes rajati hiigelsuuri puuvilla- ja tubakaistandusi. Kuna tööjõudu ei jätkunud, hakati Aafrikast sisse vedama neegerorje. 1775 aastaks elas kolooniates kokku umbes 2 miljonit valget ning pool miljonit mustanahalist. Kolooniates kujunes kodanlik ühiskond. Kolonistide ülemkihi moodustasid laevaomanikud, suurkaupmehed, juristid, lõunas ka planaatorid. Kolonistide valdav osa kuulus keskkihti : farmerid, poodnikud, käsitöölised, arstid, pastorid ja õpetajad. Alamkihti kuulusid lihatöölised, meremehed. ( väiksearvuline ) Miks oli ameeriklastel vaja iseseisvuda? Kolonistide kasvav jõukus tekitas Inglismaa valitsuses soovi nende maksukoormust tõsta. Inglismaa tollipoliitika takistas aga kolooniate majanduslikku edenemist. See viis peagi vaenusuheteni. Iseseisvusdeklaratsioon, Iseseisvussõda.
· 22.1 · Paiknemine soodsas kauplemiskohas (jõesuudme, silla, koolmekoha juures, soodsas sadamapaigas) · Palju talupoegi, kelle toodang linlasi toitis ja kes elanikkonda täiendasid · Lääne-Euroopas üle 100 000 elaniku Veneetsia, Firenze, Pariis; Bütsantsi pealinnas Konstantinoopolis kuni 1 miljon · 22.2 · Omavalitsusliku linna eesotsas oli nõukogu (raad), mis koosnes rikastest kaupmeestest · Valitsevad suurkaupmehed moodustasid omaette privilegeeritud suurgildi · Linnaelanikud organiseerusid ametite kaupa gildidesse ja tsunftidesse · Gildide ja tsunftide siseasju otsustasid tsunftimeistrid · Erialaühenduste põhikiri keelas tsunfti mittekuulujatel tootmise, reguleeris kvaliteeti ja hinda · 22.3 · Maaisandad (senjöörid) soosisid linnade teket lootes elanikkonnalt makse kogudes rikastuda · Linnad said linnaõiguse linlaste õigus kaubelda ja käsitööd teha,
Põhja-Saksa, Lõuna-Rootsi ja Taani köietööstusele poolfabrikaadina. Keskaegse Tallinna tähtsaim jook oli õlu. Seda joodi üsna suurtes kogustes. Näiteks oli füüsilise töö tegijaile ette nähtud 2-2,5 liitrit õlut päevas. Õlut võidi valmistada ainult oma tarbeks, edasimüügiks oli vaja raelt taotleda luba. Puhas vesi ei olnud alati kättesaadav ning selle kvaliteet oli kaheldav. Vein oli kallis ekspordiartikkel ja seda jõid rikkamad suurkaupmehed ainult pidulike sündmuste puhul. Õllekandjad ja enamus linna kõrtsmikke olid maarahva hulgast. Kaubandusega tegelesid mündrikud ja voorimehed. Mündrikud olid paadimehed, kes pidasid paadiühendust mandri ja kaubalaevade vahel. Voorimehed vedasid kõiksugu kaupu hobuvankritel, sest mandriühenduse kaudu toimis veel suur osa Liivimaa sisekaubandusest. Lihunikud hoolitsesid lihatoodete õige ettevalmistuse eest. Nad võtsid raha eest vastu ja
seitsme sajandi jooksul kõik Taani kuningad, ordumeistrid, Rootsi kuningad ning Vene valitsejad. Lübecki linnaõigus oli jous 1877, aastani, mil hakkas kehtima Venemaa linnaseadus ja algas venestamise periood. All-linn tekkis Toompea ja sadama vahelisele alale. Juba 11.sajandil olid siin skandinaavia ja vene kaupmeeste asulad. 1230. aastal kutsus Mõõgavendade ordu Tallinnasse saksa kaupmehi Ojamaalt. 1361. aastal, pärast Visby langemist algas Tallinna esiletõus. Paljud suurkaupmehed kolisid siis Visbyst Tallinnasse. Praegu tuntud piirid sai all-linn 14. sajandil. All-linna hoonetele olid iseloomulikud kitsad tänavad ning piklikud kinnistud, millega hoiti kokku ümbritsetud territooriumi. 15. sajandiks sai all-linnast jõukas kaubalinn. Selleks ajaks olid püstitatud kõik keskaegse linna tähtsamad ehitised: kirikud, kloostrid, gildimajad, kaubaaidad, raekoda, linnamüür koos kaitsevallide ja väravaehitistega
Vandae kohustuste ja töödega lepiti, uutesse suhtuti umbusaldusega. Nad olid usklikud. Nende maailmavaates põimus kristlik õpetus ja sajandite vanused rituaalid ja uskumused. Nende seas levis ka ketserlus. 18.Osata märkida kaardile tähtsamaid keskaegseid linnu ja majanduspiirkondi§22 19.Raadkeskaegne linna omavalitsus ja kohtuorgan. Sinna kuulusid rikkada kaupmehed e. Patriitsid. korporatiivsed erialaühendused(tsunft, gild )§22 Suurkaupmehed moodustasid omaette privilegeerirud ühingu suurgildi.Gildid ja tsunftid toimisid omavalitsuslike erialaühendustena: korntrollisid tootmist, kehtestasid reglid kvaliteedile, määrasid kindlaks hinna ja keelasid toota neil kes tsunfti ei kuulunud. Seda reguleeris põhikiri e. Skraa. Gildid ja tsunftid organiseerisid linna kaitset, korraldasid pidusid. Tsunfti siseasju otsustasid tsunftimeistrid. Gildidel ja tsunftidel olid oma kabelid ja kaitsepühakud
· Linnaõhk tegi vabaks, selles mõttes olid linnakodanikud õiguslikult kaitstud · Enesemaksustamise õigus 17) Mis ülesannet täitis raad keskaegses linnas? Selgitage mõne lausega. Raad (saksa Rat 'nõu, nõukogu') ehk magistraat oli keskajast pärinev kollegiaalne linna võimu-, valitsus-, esindus- ja kohtuorgan. Raad koosnes bürgermeistritest ja raehärradest, kelleks olid mõjukamad linnakodanikud, enamasti suurkaupmehed, ja juristiharidusega sündikust. Vahel kuulus rae koosseisu ka teisi ametiisikuid. Raeamet oli enamasti palgata auamet; vakantseid kohti täitsid olemasolevad raeliikmed koopteerimise teel. Algselt oli rael kaks koosseisu, mis täitsid ametiülesandeid kordamööda, nii et puhkav koosseis sai tegelda oma elatise teenimisega. Rae ülesandeks oli suunata ehitustöid ja juhtida linna majandust. Samas pidid raehärrad suhtlema ka teiste linnade, suurfeodaalide ja kuninga või keisriga
Nende keskele jäi Vana-liivimaa, mis oli killustatud ja sõjaliselt nõrk, mis oli väga heaks sõjaliseks objektiks nendele tugevatele naabritele. KESKAEGSED LINNAD Linnakodanikel olid õigused: 1) õigus tegeleda linna territooriumil tegeleda käsitöö ja kaubandusega 2) olid vabastatud tollimaksust 3) võisid kasutada linna metsi, heinamaid, karjamaid kohustused: 1) pidada linna vahiteenistust 2) linna sõjaline kaitse 3) pidid maksma maksu Linna valitses raad. rae liikmeteks said suurkaupmehed, eluaeg oldi rae liige. Palka ei saadud. Eesti linnadest kuulusid neli ka Hansaliitu: 1)Pärnu (Uus-Pärnu) 2)Tartu 3)Tallinn 4)Viljandi Nende linnade kaupmeestel oli võimalik vahetada kaupu kusagilt kuhugi.(läänest itta?????? ei tea) Peamine kaup, mida eestisse sisse toodi oli sool. Kõige olulisem väljaveokaup oli teravili. Tekkisid kaupmeesteühendused: suurgild ühendas suurkaupmehi ja mustpeade gild ühendas vallalisi kaupmehi Käsitöölisi ühendas tsunft
(Kaubandus tänapäeval, s.a.) Tihenevas konkurentsis ellujäämise peamiseks eelduseks tundub olevat kaubandus- ja teenindusasutuste kuulumine suurematesse kontsernidesse, kellel on odavam sisse osta suuremat kogust kaupa ja toorainet, samuti kasutada rohkem raha investeeringuteks ning kaasaegseteks tehnilisteks lahendusteks ja oskusteabeks. Suurkauplejate pealetungi üle on kurtnud ka väiketootjad, kelle väikesehulgalist ja ebaühtlasema kvaliteediga toodangut suurkaupmehed müüa ei taha. (Kaubandus tänapäeval, s.a.) 9 4 SUURENEV TARBIMISVABADUS Vaatamata toiduainete müügile keskendunud supermarketite lisandumisele hakkas toidukaupade läbimüügi osatähtsus jaekaubanduses alates 1990. aastate keskpaigast vähenema. Püsivhindades arvestatuna suurenes tööstuskaupade müük aastatel 1995–2000 67%, toidukaupade jaemüük aga kõigest 26%. (Suurenev tarbimisvajadus, 2003)
ainuõigus kaubelda elavhõbedaga. Medicite perekonna kaubakontorid paiknesid pea kõigis suuremates Euroopa sadamalinnades + õigus maarjajääga kaubelda. Pürenee ps konkurentideks said Inglismaa, Holland ja Prantsusmaa. 14.saj olid tähtsaimad kaubasadamad Lissabon ja Sevilla, 17.saj kaubanduse raskuspunkt Madalmaades, kus uuteks kaubanduskeskusteks muutusid Amsterdam ja antwerpen. Kaubandusest saadud kasum oli erakordselt kõrge. Suurkaupmehed sekkusid ka tööndusesse : varustasid linna või küla käsitöömeistreid toorainega ning ostsid ettemääratud hindadega kokku nende toodangut, et välismaal turustada. Paljud käsitoolised muutusid palgatöölisteks. Maadeavastuste järel kasvas väärismetallide sissevedu Europpasse. Lääne-Euroopas oli põllumajanduse areng intensiivne, st põllupinna vähesus nõudis selle efektiivset kasutust. Teravilja nõudlus kasvas.
10 näha, et märgata enne teisi olukorramuutusi, kaupade üleküllust või puudust, kas on tulemas head saagid või näljahäda" (Vana-Rooma inimene, Giardina 2004; lk 270). Kaupmehe ametit peeti kaasajal madalaks ja rikkad põlgasid seda eriti, kuna leidsid, et vahekasu saamine on pettustest halvim. Siiski tehti vahet suur- ja väikekaupmeestel ja selle kohta on Cicero öelnud: ,,Väikekaupmehed olgu põlatud. Suurkaupmehed, kes Rooma kaupa sisse toovad, on vähem laiduväärsed" (Tiidus 2004; lk 212). Kui ülejäänud linnaelanikud tõusid koos päikesega, siis kaupmehed (ja kooliõpetajad) ärkasid enne koitu, et ettevõtte uksed saaksid varakult avatud. Kaubeldi kõigega, mille järele vajadus oli (nt õli, liha, vein, kangad jne). Suurt tähelepanu pöörati elevandiluust, kullast ja hõbedast luksusesemetele ning keisririigi ajal teeniti korraliku kasumit valitsejate kujude
Enamik linnu tekkis jõesuudme või silla juurde. Linna arenguks oli ka tähtsad talupoja, kes hoidsid linna majanduslikult üleval. Tähtsad kaubateede sõlmpunktid olid nt Lombardia ja Toscana. Sealsed linnad oli rahvaarvult võrreldes idamaade kunagistele linnadele alla. Suurimad linnad olid Pariis, Veneetsia ja Firenze, umbes sada tuhat inimest. ,mujal paartuhat. Linnad moodustasid ka omavalitsuslikud kogukonnad, selle eesotsas oli linnanõukogu, kuhu kuulusid patriitsid-rikkad kaupmehed. Suurkaupmehed moodustasid ka omaette suurgildi. Gildid ja tsunftid toimisid alaühendustena. Paljudes linnades moodustasid tsunftide ja gildide liikmed kodanikkonna. Kogu maa kuulus keskajal maaisandatele, kes soosisid linnade teket., sest nad lootsid suurelt rahvahulgalt raha riisuda. Tavaliselt kinnitas senjöör linnale linnaõiguse ehk seadustiku, mille alusel linna oma elu korraldas. Paljud linaõigused lubasid, et aasta linnas viibinud talupoeg saab isiklikult vabaks.
kes võitlesid ülemvõimu pärast. Seitsme aastase sõja järel kaotas Prantsusmaa oma kolooniad Inglismaale. -- Inglismaa Põhjapoolsetes kolooniates levisid farmid ja peremees käis ise jahil, kudus riiet, tegi sepatööd ja haris põldu. Kuid Lõunapoolsetel kolooniates oli tavaks rajada suuri tubaka istandusi ning villa istandusi ja toodi tööjõuks sinna Aafrikast neegerorju. Seal kujunes kohe välja kodanlik ühiskond. Ülemklass: laevaomanikud, suurkaupmehed, juristid. Keskklass: farmerid, poodnikud, käsitöölised. Alamklass: lihttöölised ja meremehed -- Inglased kuulutasid 13 kolooniat vabadeks riikideks, kuid vabadus tuli neil kätte võidelda. Inglise armee oli küll suurem ning paremini relvastatud kui Ameeriklased suutsid neid alistada. -- Erinevalt inglaste palgasõduritest võitlesid ameeriklased enda maa ja vabaduse eest. Inglased sõdisid pikas tihedas rivis, kuid ameeriklased peitsid end kivide taha või puu otsa.
staatuse ja ühiskondliku positsiooni rõhutamise vahend. Kala söödi keskajal palju ja meeleldi. Täiesti asendamatuks muutus kala paastu ajal, mis kestis umbes kolmandik aastast. Tallinas müüdi räime, lõhet, turska, tinti, lesta, silmu, tuure, hauge, angerjat, ahvenat, latikat, Tartu havit, heeringat, kuivatatud turska jne, lõpetades kalamarjaga. Kalaäri oli Liivimaal nii tulus, et sellega tegelesid isegi suurkaupmehed. Mõne uurija väitel muutus leib tavaliseks toiduks alles 18. sajandil. Selle ajani oli põhiline söök puder, leib polnud peatoidus, vaid ainult lisaroog ülemkihi laual. Esialgu hakati tarvitama igapäevaseks toiduks hapendatud rukkileiba, mis asendas varasema odraleiva. Liha ja kala muutusid leivakõrvaseks. Võib arvata, et keskajal sõid vaesed linnakodanikud nagu talupojadki puuduse tõttu vähemkvaliteetsest, aganarohketest tuulamata viljadest tehtud ning
Peamine asi mis eristas linnasid sel ajal maa-asulatest oli linnades valitsenud linnaõigus. Selles kirja pandu sõltus paljudest asjaoludest. Vahel polnud vajadust seda ise koostama hakatagi. Tallinn laenas oma linnaõiguse nt. Lübecki linnalt. ·Raad- ehk magistraat oli keskajast pärinev kollegiaalne linna võimu-, valitsus-, esindus- ja kohtuorgan. Raad koosnes bürgermeistritest ja raehärradest, kelleks olid linnas kinnisvara omavad mõjukamad linnakodanikud, enamasti suurkaupmehed, ja juristiharidusega sündikust. Kõige kõrgem magistraat oli justiitsbürger, teine tähtsuselt oli kassabürger (linna vara ja rahad). Raehärrade arv on kõikuv, vahel kuulus rae koosseisu ka teisi ametiisikuid. Raeamet oli enamasti palgata auamet; vakantseid kohti täitsid olemasolevad raeliikmed koopteerimise teel. ·Gild- Gildid olid varakate kodanike õigusi tagavad organisatsioonid. Tallinna arvukatest gildidest kujunesid välja kolm tähtsamat, kes omasid iseseisvaid hooneid:
Tänapäeva suurlinnadega võrreldes polnud Lääne-Euroopa keskaegsed linnas siiski kuigi rahvarohked. Need jäid elanikkonna arvult alla ka toonasele Konstantinoopolile ning mitmele idamaa linnale. Majandamine-Linn moodustas omavalitsusliku kogukonna. Selle eesotsas oli linnanõukogu, kuhu kuulusid enamasti rikkad kaupmehed e patriitsid. Linnaelanikud organiseerusid ametite kaupa korporatiivsetesse ühingutesse gildidesse ja tsunfidesse, kusjuures valitsevad suurkaupmehed moodustasid sageli omaette privilegeeritud ühingu suurgildid. Gildid ja tsunftid toimisid omavalitsuslike erialaõhentusdena:need kontrollisid, kehtestasid reeglid kvaliteedile, määrasid kindlaks hindu ja keelasid toota neil, kes tsunfti ei kuulunud. Kõike seda reguleeris vastav põhikiri e skraa. Sageli olid tsunftidel ja gildidel oma kabelid ja kaitsepühakud. Tsunftisiseseid asju otsustasid nende täieõiguslikud liikmed e tsunftimeistrid. Paljudes linnades
- Linnaõigus reglementeeris linna haldamist, võimaldas linna kaitse jms - Linnaõiguse lubas linnale maahärra - Linnaõiguse normid kirj. Ülesse 12-13 sajandist - Linnaõigus anti tavaliselt mõne vanema linna eeskujul (Tallinnal Lübecki õigus) - Linnaõigus on seotud linna kodanikkonnaga - Linnaelanik oli nii õiguslikult kui ka varanduslikult differentseeritud - Ntx. Hamburgi elanikkond varanduslikult: rikkad (suurkaupmehed jms), jõukad (laevaomanikud, keskmised kaupmehed), keskkiht (käsitöölised), lihtkodanikud (tavalised kösitöölised), ülejäänud. - Kuulumine linna juhtgrupp eeldas varandust - Tsunftide kildide põhikirja kinnitas maahärra. - Vusserdaja tsunftijänes - Linnade probleem maa aadlikkud, kes linna elama asusid. Aadel kui maksuvaba kiht - Ka vaimulikud kui maksuvaba kiht - Majandusliku jõukusega kasvas poliitiline tähtsus
Feodaal annetas linnale linnaõiguse: seaduste kogum, mille alusel linn elu korraldas. Vahel võeti olemasolev linnaõigus ja annetati linnadele. Keskaegse linna tunnused: 1. linnaõigus 2. linnakodanikud on vabad koormistest 3. linnal on maksustamisõigus oma territooriumil 4. omavalitsus raad 5. oma kohtusüsteem 6. oma kaitse 7. oli ka müntide vermimise õigus 16. Eluolu keskaegses linnas Raad koosnes ainult suurkaupmeestst ja neil oli kogu võim,. Suurkaupmehed. Liikmete arv olenes linna suurusest. Komplekt. Ennast ise. Seal tegutses ka maahärra esindaja. Linnas oli iive negatiivne, haigused, linn oli huvitatuv uutest elanikest, töötajatest. Kujunes väja põhimõte, et linnaõhk teeb vabaks. Kui talupoeeg sai linnas varajta mingi aeg, siis linn ednisele omanikule teda tagasi ei andnud. Linnaelanik ei võrdu linnakodanik. Vaata ka üle essee ,,linnaõhk teeb vabaks" 17. Ristiusu kiriku kujunemine varakeskajal RK hakkas kujunema 1. sajandil
SUUR PRANTSUSE REVOLUTSIOON Prantsusmaa oli absolutistlik monarhia ja range seisusliku ühiskonnakorraldusega riik. I seisuse moodustasid vaimulikud, II seisuse aadlikud need olid eesõigustega ehk priviligeeritud seisused (= maksuvabad, suuremate poliitiliste õigustega, juurdepääsuga parematele ametikohtadele). 98% elanikkonnast kuulus III seisusesse, mis oli kirju nii koosseisu kui ka varandusliku olukorra poolest. III seisuse hulgas oli väga jõukaid (suurkaupmehed, pankurid), jõukaid (advokaadid, arstid, ametnikud, suurtalunikud), toimetulevaid (käsitöölised), vaeseid (väiketalunikud, poodnikud) ja viletsaid (juhutöölised). 8 III seisus maksis kõik riigimaksud. Väljaspool seisusi olid kerjused ja kodutud. Seisuslik ühiskond ("vana kord") oli 18.sajandi keskel jõudnud sügavasse kriisi. Talupojad ja kogu III seisus oli rahulolematu kõrgete maksudega, III seisuse jõukam
tööstusega. Hiljem lõpetati linnaseisuse monopol ja linnaseisuse õigusi jagati ka teistele seisustele. Linnaseisus oli esimene, mis hakkas murenema/lagunema. Juba 19. sajandi 70.80. aastateks on linnaseisus põhimõtteliselt kadunud. Linnade seisuslik hierarhia: kaupehed, kästiöölised, Linnades said osad kodanikud endale veel nimeka kodaniku staatuse. Eelkõige said selle staatuse suurkaupmehed ja need, kes olid mingil moel linnale olulised/vajalikud. 1832. aastal likvideeriti nimekate kodanike kihistus ja asemele tuli aukodaniku tiitel. Aukodanikuks oli võimalik saada ainult keisri otsusega. Aukodanikud jagunesid pärusaukodanikeks ja isiklikeksaukodanikeks. Talupojad: · Riigi ehk kroonutalupojad, kes kuulusid 1855. aastani riigile. · Era ehk pärustalupojad, kes kuulusid pärisorjuse kaotamiseni, 1861. aastani, mõisnikule.
Kui sunnismaine talupoeg on aasta linnas olnud, siis saab ta vabaks. Linnaõigus pakkus ka kaitset inimestele. EI Esialgul asus senjööri maa peal. Pidi alluma senjööri poolt kehtestatud reeglitele ja linnaelanikud pidid maksma makse. Elu kitsastes tingimustes, kokkusurutus – ei teki vabaduse tunnet. (katk) Gildid, tsunftid – reeglid, mille järgi toimisid. Kehtis tsunftisundlus. Suurkaupmehed ja pankurid korraldasid linna elu, teised selles osaleda ei saanud. Kehtis linnaõigus. Raad oli mõnikord kehtestanud ka luksusmäärused, et inimesed liiga palju ei kulutkas. Rikkad ei saanud näiteks kulutada nii palju, kui palju nad oleksid tahtnud Rahamured olid suuremad, mis viis ühiskonna killustatuseni. 16. RISTIUSU KIRIKU KUJUNEMINE VARAKESKAJAL 313 a. Constantinius Suur legaliseeris ristiusu. Ristiusk levis ka germaanlaste seas
Suurte ja väikeste linnade roll selles. Liivimaa sise- ja väliskaubandus: Kaubaartliklid. Läänest: sool, kangas (flandria kalev), heeringad, metallid (raud), humal, Idast põhiliselt: vaha, karusnahad, lina ja kanep. Liivimaalt veeti vilja: rukis (aga ka kaer ja oder). -Sisemaises kaubanduses tuleb eristada ühelt poolt rahvusvahelise ekspordi teenimisele suunatud ja teiseks kohaliku tarbimise rahuldamiseks toimunud ostu- müüki. Rahvusvahelise ekspordiga tegelesid eelkõige suurkaupmehed, kes kohalikult turult saaduste saamiseks tegid koostööd kohalike talupoegadega, kel keskaja lõpuni säilis õigus ülejääk linnaturul maha müüa. Linnakaupmeestel maal oma talupoegadest esindajad, kes tema nimel kaupu kokku ostisid ja müüsid, vara ladustasid, peavarju andsid jne. Valdav osa maasaadusi jõudis 16 sajandil kaupmehe kätte mõisatest. -Liivimaal 12 saj lõpul oma raha ei löödud ning puudus mündiõiguslik institutsioon.
Neist enamik pärines 13. sajandil Põhja-Saksamaa, Magdeburgi ja Vestfaali väikeaadlike ning ministeriaalide seast. Sakslased moodustasid läänimeeste enamuse ka Taani kuninga valdustes Eestimaal, ainult 10% olid taanlased. Samuti sisserändajate seas on Liivimaa vaimulikud. Kuid hiljem vaimulikud pärinesid linlaste seast. Saksa ordu liikmed olid enam-vähem tulnud võõrsilt. Sisserändajate osakaal oli suurem linnades. Liivimaa suurkaupmehed olid Saksamaalt või nende järeltulijad. Tallinnas oli 1538. aastal 83 (63%) kaupmeeste suguvõsadest sisse rännanud viimase 40 aasta jooksul ja põliseid. Keskaja jooksul kasvas ka kohaliku maarahva asumine linna. Tallinnas võeti 15. saj eestlasi rohkesti kodanikeks (Täita taudide poolt tekitatud tühju kohti). Liivimaa linnadesse tuli inimesi ka Venemaalt. Tartus oli eraldi vene linnaosa (õigeusu kirikud). Rootslaste sisseränne oli aktiivsem enne 14. saj keskpaiku ja 15. saj alguses
arvatakse surnud 24 miljonit). Linnade (ca 15% rahvastikust) elanikkond võis väheneda poole võrra. Tehniliselt täienes ehk sõjapidamine, võibolla kasvas vesiveskite arv, kuid üldine trend oli, et pigem suurenes luksuskaupade tootmine jms ühepäevarõõmudele suunatud tegevus (Decameron). Investeerimine tootmisse pigem vähenes. Aset leidis kolossaalne maade ja varanduste ümberjaotamine. Aristokraatia ja suurkaupmehed, kuigi võibolla mitte nii väga kannatanud surmade läbi, hakkasid kaotama oma positsiooni ühiskonnas. Esile tõusma hakkasid linnad, keskklass ja gildid (kaupmehed). Põhjustas seda nihe nõudmises ja pakkumises linnade kasuks. Raha hakkas kogunema linnadesse ning neist said keskaegse ühiskonna keskused. Palgatöö kallines tööjõu vähesuse tõttu ka maal.Lääne-Euroopas leidis sageli aset talupoegade isikliku vabaduse suurenemine, hakkas levima raharent senise teotöö asemel.
Tartu; Wesenberg Rakvere; Alt Pernau Vana Pärnu; Fellin Viljandi; Weissenstein Paide; Neu Pernau Uus Pärnu * Linnaelanikud ja linnakodanikud ei olnud samad. -) Linnakodanikud elasid linnas püsivalt, nad olid vabad inimesed ja neil oli õigus maksta kodanikumaksu. Nende kohustused olid pidada linna vahiteenistust, kaitsta linna ja maksta makse. * Linna valitses raad ning linna korraldus oli sama, mis ta oli olnud lääne-Euroopas. -) Raadi liikmed olid suurkaupmehed, rae liikmed oldi surmani ning kui keegi suri, siis raad ise valis sinna uued liikmed (rahvas ei valinud midagi) ning palka ei saadud rae liikmeks olemise eest. * Neli linna kuulus ka hansaliitu Tallinn, Tartu, Uus-Pärnu ja Viljandi. -) Tallinn ja Pärnu asusid mere ääres, Tartust oli vee tee mööda Emajõge ja Viljandist oli keskajal samuti Pärnu-Viljandi vaheline vee tee, kuid see kadus seoses maa tõusmisega.
kolmnurkkaubandus. Lääne ja IdaIndia kaubakompaniid loodi, et saaks kaubelda Euroopa ja India/Aasia vahel. Ühelt poolt pakkus see kiire rikastumise võimalust, kuid samas võis kaupmees kaotada kogu oma vara ja lõpetada täielikus vaesues. Nt. Indias maksis kaneeli nael üheksa, Inglismaal aga juba 72 penni. Töönduse areng: Püsis edasi tsunftikorraldus. Suurkaupmehed varustasid linna või küla töömeistreid toorainega ning ostes ettemääratud hindadega nende toodangut. Paljud käsitöölised muutusid seeläbi palgatöölisteks. Suurettevõtjate vahendustegevus suurendas töönduse seotust üleeuroopalise turuga ning oli eelduseks industrialiseerimisele. Rakendati traditsioonilisi energiaallikaid.
Osad linnad, kus kodanikuks saamisele ei tehtud takistusi. Pereliikmed seotud õigusega perepea kaudu. Oli ka linnasid, kus kinnisvara omamine ja kodanikuõigused käisid koos. Suurele osale oli kodanikuks olemine kohustuseks, et saaks oma äri ajada ja linnas rahulikult elada. Kinnisvara kodanikud eelistatud seisunis. 1440 Nünbergis 14 349 kodanikku + 300 sulast/teenijat + 3000 pereliiget + 1000 mittekodanikku +1200 juuti (õiguslik eristamine). Rikkad (suurkaupmehed ja maaomanikud), jõukad (rikkad laevaomanikud, õllepruulijaõiguse omanikud, keskakaupmehed, kalevitöösturid),keskklass (vaesemad kaupmehed, healjärjel käsitöölised, õllepruulijad), vaesed ja ülejäänud. Keskaja jooksul said rikkad rikkamaks ja vaesed vaesemaks. 19 Pere pidi ise oma vigased, vaesed toitma. Linnades ka elukutselised kerjused, mõnedes linnades kerjustele ülemmäär, nt 50 kerjust. Kellelgi tuleb ju almuseid anda, nad müüvad heategude teenust,
- Kuulutab välja 7 provintsi iseseisvuse 1581. PUUDUV OSA !!! - 1609 Kaheteistaastane vaherahu Hispaania tunnistab De Facto 7 Maakonda (Hollandi) Iseseisvust - Hispaania De Iure tunnistus 1648 - 7 maakonnal (Vabariigi) on suur sisemine autonoomia - Vaieldakse Riigisüsteemi üle 1. Oranje sõjapartei: Ülemasehalduri amet peab kuuluma oranje suguvõsale (Lihtrahvas) 2. Vabariiklased (kaupmeeste aristokraatia) - Ülemasehalduri amet likvideeriti 1651 (ajutisel) ja Vabariiklaste frakt. (suurkaupmehed) hakkasid juhtima Hollandi vabariiki (jan de Witt) , suurem usuline sallivus. Välispoliitika 17.saj. -17. saj. keskpaiku kuulus Hollandile 75 % Euroopa kaubalaevastikust! - 17 saj. algab Vab. sõda Hispaaniaga. liitlane Prantsusmaa (30.a. sõjas) - Koloniaalriigi algus (Portugalilit) 1580-... - Kolm sõda Inglismaaga (1652-74): maj. põhjused - Prantsusmaa ekspansiivne välispol. hakkas ähvardama Hollandi julgeolekut 17. saj lõpul.
jõutud. Kõigest sellest tulenevalt on Vm rahvastiku sots jaotusest kõneldes rakendatud kahte lihtsustatud süsteemi. Kõige lihtsam variant jagada kogu rahvastik privilegeeritud seisusteks ja maksualusteks seisusteks. Privilegeeritud seisustesse kuuluvad ei pidanud maksma riigi makse, täitma sõjaväeteenistuskohustust jne, olid imepisikesed, sinna kuulusid aadel ja vaimulikkond, lisaks ka suurkaupmehed. Kogu ülejäänud rahvastik kuulus maksualuste seisuste hulka. Võimalus ka nelikjaotus- ülemklassid, keskkihid, alamkihid. Ülemkihtide hulka kuulus aadel, kõrgem vaimulikkond, tipp-riigiametnikud, kindralid, admiralid, sõjaväejuhid, suurpankurid, töösturid, suurkaupmehed, suurmaapidajad. Ülemkihid kokku olid u 3% Vene ühiskonnast. Keskkihtidega olukord palju parem polnud, sinna kuulusid ettevõtjad- töösturid, kaupmehed, väike- ja
abiellumise keskmine vanus. Talvel oli tähtis lumetee, millega kirkusse sõita. Enamus abielusid aga sügisel või varakevadel, sest siis pole kiire põllutöö aeg käsil. Rahvastiku sotsiaalne koosseis- Talupojad moodustasid põhiosa, aadel moodustas alla 1% kogu rahvastikust. Ka baltisaksa ühiskond oli diferentseeritud/kihistunud, aadel ja vaimulikkond olid kõige priviligeeritum kiht, samuti olid linnakodanikud ja suurkaupmehed. Veel aga olid kaupemehd ja väiksemad müügimehed ja muud ametimehed kelle staatus oli nn "väiksakslased". 7. Mõis ja talu 18. sajandil. Mõisate restitutsioon. Mõisate liigitus. Maavaldusõigused. Mõisamajandus. Riiklikud koormised. Talumajandus. Talurahva koormised Pärast Põhjasõda, mõistae liigitus: rüütlimõisad (aadlimõisad/eramõisad)aadlike valduses olevad eramõisad, moodustasid suure enamuse kogu mõistaest. kroonumõisad (riigimõisad)
kätte, samas tuleb arvestada, et rae tekkimisel oli siinsed kaupmehed reisivad kaupmehed, tegid ka ise kaubareise. Raeamet oli auamet, selle eest palka ei saadud, see oli seotud pigem esinduskohustustega. 13.-14. sajand raehärra ei saanud endale lubada, et ta koguaeg tööd teeb, pidi jääme ka aega oma isikliku äri tegemiseks. Raeliikmeid kutsuti nn raevõimeliste perekondade hulgast, kes olid suurkaupmehed. Raeliikmed valiti suurgildi liikmete hulgast - see on tõsi, aga see pole formaalne reegel. U 15. sajandi keskel on Tallinnas vana ja istuva rae vahetumine lakanud - sellest alates 14. raehärrat ja 14 raehärrat, lisandus ka sündiks - õigusteaduse ekspert. Rae juurde kuulus ka raesekretär. Raad käsutas nii palju kuivõrd maahärra selleks ruumi oli jätnud, Tallinna puhul üsna palju, haldus-, kohtu ja seadusandlikku võimu
annaabi.ee 
