Kõrg- ja hiliskeskaeg (3)

1. Feodaalkord ja rüütliseisus

• Senjööri ja vasalli suhted-Feodaalkord põhines senjööri ja vasalli suhtel. Vasall andis end senjööri kaitse alla, senjöör aga andis vasallile kasutada e läänistas talle maatüki koos seal elavate talupoegadega. Vastutasuks kohustus vasall senjööri sutavalt teenima , eelkõige tema kutsel sõjaväeteenistusse ilmuma. Kuna läänistatud maatükki nim feoodiks e lääniks, siis nim kogu süsteemi feodalismiks e läänikorraks. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati truudusvandega. Vasall kohustus 40 päeva aastas omal kulul senjööri sõjaväes teenima. Kui senjöör vajas vasalli teeneid kauemaks, tuli sellest eest tasuda. Vasallidel oli kohustus senjöörile nõu anda. Vasallidelt oodati ka toetust lunaraha maksmise senjööri vangilangemise korral ja kingitusi senjööri vanema tütre abiellumise puhul. Tegelikkuses olid feodaalsuhted keerulised ja senjöörid ei saanud vasallide ustavuses alati kindlad olla. Palju vasallid hakkasid nende käsutuses olevaid maidomakorda läänistama. Senjööril ei olnud õigust oma vasalli vasalle käsutada. Pealegi võtsid paljud vasallid maid lääniks erinevatelt senjööridelt, kui siis senjöörid omavahel tülli läksid tekkis küsimus, millisele senjöörile peab kuuletuma mitme mehe vasall. Tuli ka ette et vasallid rikkusid truudusvannet ja keeldusid senjöörile allumast. Kuigi läänid olid antud vasallidele ainult kasutada, muutus aja jooksul tavaks pärandada neid isalt pojale. Nii said läänidest perekonna pärusvaldused, mida valitsejal polnud võimalik tagasi võtta. Feodaalide seiklus - ja saamahimu ajendas neid sageli vastastikustele röövretkedele ning põhjustas kodusõdu, see nõrgendas kuningavõõimu ja suurendas poliitilist ebastabiilsust.
  
• Rüütlikasvatus-Rüütlite pojad lahkusid varakult kodust, nad läksid mujale elu õppima ja nooremad pojad peale mõne õnneliku erandi lahkusid jäädavalt. 8 või 10 aastaselt lahutati nad oma suguvõsa naistest, kelle keskel nad senini olid elanud. Sllega kaasnes järsk üleminek teise maaila, mis koosneb ratsaterkedest, tallidest, relvaladudest, jahist, varitsustest ja mehelikest meelelahutustest. Posid kasvasid ülesse rüütlite kambas, otsekohe kuulus neile allvsuhetes kindel koht, mis esialgu relvakandjatest kõrgem ei olnud. Poisid kuulusid väeüksusesse, mida üleval pidava isanda kohustuseks oli poisse kasvatada ja lõbustada. Temas sai nagu uus isa, samal ajal kui päris isa poiste mälust kiirelt kustus, kui just ei eeldatud et neist ühel päeval pärija võib saada.
  

Rüütlieetika-Kolm põhimõtet, milles seisnes rüütliseisuse olemus, olid oma loomult täiesti ilmalikud . Esimene neist oli ustavus , jagunes kolmeks peamiseks osaks:kodakondlikuks, feodaalseks ja poliitiliseks. Kuningale kuuluv poliitilise ustavus oli kõige nõrgem, sellest tugevam oli vasalli ja isanda vaheline feodaalne side. Vaieldamatult olid tugevamad siiski sidemed, mis põhinesid sugulusel ja ühisel majapidamisel. Rüütelliku sõdalasseisuse tuumaks oli perekond. Seda hoiti koos ja laiendati rüütliseisuse teise aluse abil. Sõjakäikudel ja turniiridel saadud saaki tuli jagada perekonnaga. Mida edukam oli rüütel võitlejana, seda suurem ja ustavam oli tema järgijaskond. See kõik nõudis aga ausust, tõeline rüütel võitles vastavalt reeglitele, sangarlikult ja ausalt . Rüütellikkus tähendas väga pragmaatilisi käitumisviisi, milles kõige tähtsamal kohal olid seatud iseenda ja oma lähikonna huvid.

• Rüütliks saamine-Päritolule lisaks nõuti rüütlilt ka kohast kasvatust, sealhulgas sõjalist treeningut. Tavaliselt alustas tulevane rüütle 7-aastasekt teenistust paažina mõnes aadliperekonnas. Umbes 15-aastaselt sai paažist kannupoiss:rüütli relvakandja ja saatja . Umbes 20-aastaselt löödi noormees rüütliks. Rüütlikslöömise tserenmoonias kombineerusid kiriklikud ja sõjalised jooned. Viimase öö veeti tulevane rüütel palvetades ja oma relvi valvates. Hommiul tuletati talle meelde rüütlireeglid, mispeale noormees andis ühele põlvele laskudes tõotust neist kinni pidada. Lõpuks löödi tulevasele rüütlile mõõgaga lapiti õlale, mis tähistas tema vastuvõtmist uude seisusesse.
  

2.Aadli elulaad ja rüütli kultuur

• Linnused -Pärast Karl Suure riigi lagunemist hakkasid feodaalid pöörama järjest suuremat tähelepanu oma elupaiga kindlustamisele. Nii tekkisid linnused, mis ühendasid elamu ja kindluse funktsiooni ning said kõrgkeskajal Lääne-Euroopa maastikupidi lahutamatuks osaks. Varasemate puitlinnuste asemel rajati tavaliselt kiviehitisi , mida põlvest põlve laiendati ja täiustati, pöörates üha suuremat tähelepanu kaitserajatiste tugevusele ja mugavamatele elutingimustele. Linnuse suurus ja tugevus sõltus omaniku jõukusest. Väikerüütlid, kui neil üldse linnus oli, elasid tornlinnustes. Need olid puust või kivist tornid, mille ülakorrusel oli rüütel perega , alumisel sulasedja seal hoiti ka tagavarasid. Sellised linnused piirati paremaks kaitseks puust taraga. Suurnike linnused kujunesid ulatuslikeks kivist kindluskompleksideks, mida piirasid mitmekordsed eelkindlustuste vööndid. Ühe suurniku valduses võis selliseid olla mitu. Linnused rajati looduslikult kaitstud paikadesse, enamastikünkale jõekäärdu või saarele . Turniirid -e sõjamängud. Algul peeti turniiridel tavaliselt väikseid lahinguid kahe rüütli salga vahel. Kuigi relvad olid enamasti nürid, olid sellised lahingud ohvriterohked. Seetõttu asendusid need järk-järgult kahevõitlustega, kus vastased püüdsid teineteist suure hoo pealt kokku põrgates piikidega sadulast maha paisata. Võitja sai kaotaja relvastuse. Ühiskonna suhtumine turniiridesse oli mõneti vastakas. Ühelt poolt äratasid need suurt tähelepanu ja meelitasid kokku hulgaliselt pealtvaatajaid. Turniiridest said erinevate aadlisuguvõsade, senjööride ja nende vasallide, aga ka lihtrahva olulised kokusaamised. Turniiridel edukad rüütlid said laialt tuntuks . Kirik suhtus turniiridesse taunivalt ja püüdis nende pidamist keelata. Kiriku silmis õhutasid turniirid rüütlite edevust, ajendasid neid mõttetule verevalamisele ja tõmbasid eemale õigelt teelt. Kiriku vastasseis ei andnud aga tulemusi ja kui ohvrite arv hakkas langema tühistas kirik oma keelu.
  
• Relvastus-raskerelvastatud rüütli peamised ründrelvad olid piik ja mõõk,kui rüütlilte kaitserelvastus tugevnes võeti kasutusele kahekäemõõgad, sõjakirved ja nuiad. Kaitserelvastusse kuulusid rõngassärk, päikese eest kaitseks tõmmati peale hele rüü. XIII sajandil lisati ka tugevndatud plaatvest. Kiiver kaitses enamasti ka nägu ja muutus järjest täiuslikumaks. Hiliskeskajal võeti kasutusele ka üles- ja allatõstetavad näokaitsed. Ka kilp muutus palju paremaks. Kuid mida enam kaitserüü täiustus, seda vähem oli kilpi vaja ja hiliskeskajal loobuti kilbist sootuks. Rüütliratsaväe kõrval osalesid lahingus ka jalamehed , osad olid relvastatud piikide ja kilpidega, teised vibude ja ambudega.
  

Võitlustaktika-vaenuväed rivistusid pikkadesse viirgudesse, liikusid kiirenevas tempos teineteistele vastu ja põrkasid lahinguvälja keskel suure hooga kokku. Sadulast paisatud rüütlid jätkasid võitust jalameestena. Vastast ei püütud tappa, vaid vangi võtta, et tema perekonnalt lunaraha saada. Selline võitlusviis nõudis tugevat treenitust, suurepärast ratsutamisoskust ja relvakäsitluskunsti. Sõjakavalust ei peetud rüütli aule ja väärikusele kohaseks, tuli võistelda ausalt.
Rüütliväe tähtsuse langus-jalavägi täiustus ja õppis rüütliväele järjest edukamalt vastu seisma. Šveitsi jalaväelased võtsid kasutusele uue relva hellebardi, mis ühendas endas oda ja sõjakirve. Kasutusele tulid ka 4-5 m piigid, millega tihedalt rivistunud jalaväelased moodustasid rüütliratsaväele läbimatu kaitevööndi. XIV sai tulid kasutule tulirelvad , nende käsitlemine oli hõlpsam ja paugud sisendasid hirmu. Osustavaks relvaliigiks kujunesid tulirelvad alles uusajal. Rüütlivägi püüdis muutustega kohaneda. XV saj alguseks kujunes välja täisraudrüü, mis muutis rüütli seinisest raskemaks ja kohmakamaks.. kuid piikide ja tulirelvade vastu ei pakkunud raudrüü piisavat kaitset ja nii hakkas rüütliratsavägi oma juhtpositsiooni kaotama.

• Aadli seisus- aadlid olid vabad, kelle ülesanne oli kõiki kaitsta. Neid sidusid omavahel vasalliteedi sidemed. Aadlite ülesanne oli veel mõista kohut . Talupoegade üle kohut mõistma määras ta tavaliselt kellegi teise, kui kõrgaadli üle mõistis kohut isiklikult. Aadli kultuur mängis suurt rolli kogu keskaja kultuuris – teised üritasid neid jäjendada (eluviis ja kombed).
  

3.Talupojad ja mõisamajandus

• Agraarühiskond-keskaegne ühiskondoli agraarühiskond, e elati peamiselt maal ja elatuti põllumajandusest. Enamik inimesi olid talupojad ja nmad tootsid ka valdava osa ühiskonna rikkusest.
  

Talupoegade õiguslik seisund- Lääne-Europa talopojad sõltusid kõrgkeskajal oma isandatest-feodaalidest. Maa, mida talupojad harisid, kuulus tavaliselt isandale, enamik talupoegi olid sunnismaised ja kohustatud isanda heaks tööd tegema. Isandal oli talupoja üle ka kohtuõigus, õigus teda ihunuhtlusega karisada ja paljudel juhtudel ka surma mõista. Omaenda maad harivaid ja koormistest vabasid talopegi oli õige vähe.

• Mõisamajapidamine-
  

Mõis-oli naturaalmajanduslik suurmajand, kus peamise tööjõu moodustasid sunnismaised talupojad. Teopävi nõutiigalt perelt enamasti mõne nädala jagu aastas. Loonusrendina pidi talupoeg mõnel pool maksma peaegu poole oa põllusaagist. Sellel lisandus kohustus viia mõisasse loomi ja toiduaineid. Sageli sundisid mõisnikud talupoegi oma vilja jahvatama mõisa veskis, nõudes selle eest lisakoormisi.
Talopoegade koormised -kuna talupoegade maa kuulus enamasti isandale, siis pidi talupojad selle kasutamise eest tööd tegema e koormisi kandma. Koormised jagunesid piirkonniti, suures osas jagunesid need kaheks: kohustus maksta renti ja teha nn teotööd isanda majapidamises e mõisas.

• Talupoegade mõttemaailm, ellusuhtumine -suur osa talupoegi olid kirjaoskamatud, mille tõttu pole säilunud kirjalikke tekste. Taliupoegade elust tema tänu muude ühiskonnakihtide(vaimulike, feodalide ja linnaelanike ) tähelepanekutele. Kõik nad suhtusid talupoegadesse enamasti põlguse ja üleolekuga. Kuid talupojad olid valmis oma õiguste eest seisma. Kõrgkeskajal nõudsid mitmed külanõukoud koormiste kirjalikku fikseerimist, et isandal poleks võimalik külaelanikele uusi kohustusi peale sundida , samuti nõuti suuremat isikuvabadust. Üldiselt torkab silma talupoegade ellusuhtumise konservatiivsus. Traditsiooniliste kohustuste ja ülesannetega lepiti, muutustesse suhtuti piem umbusklikult. See võis esile kutsuda maarahva vihapurskeid ja äärmisel juhul terveid piirkondi hõlmavaid ülestõuse. Talupojad olid usklikud, kuid nende maailmavaates põims kristlik õpetus sageli sajanditeanuste uskumuste ja rituaalidega. Teiselt levis talurahva seas ka ketserlus . Mitmes piirkonnas omandas talurahva rahulolematus usulise värvingu:talupojad pidasid neile osaks saavat ülekohutJumala-vastaseks teoks.
  

4.Keskaegsed linnad

• Linnade tekkimine- linnaelu kiire areng sai alguse Vahemere ääres, kus linnad polnud kunagi päriselt hääbunud. Veneetsia kujunes linnaks varakeskajal . Teatud järjepidavusele vaatama tõi XI saj endaga kaasa murrangu. Varasemad, enamasti antiikajal asuttud asulad kujunesid nüüd kiiresti tõelisteks linnadeks. Kesk- ja Lääne-Euroopas said mitmed linnad alguse vanadest Rooma asulatest või siis germaanlase ja slaavlaste muistsetest kauplemiskohtadest, kuid paljudel juhtudel tekkisid linnad ka varasematest keskustest eemal. Linna asukoha puhul oli peamine paiknemine soodsas kauplemiskohas. Enamik linnu tekkis kas jõesuudmesse, silla või kolmekoha juurde, soodsasse sadamapaika või mujale. Araabia maadest Kesk- ja Lääne-Euroopasse viivate kaubateede sõlmpunktis Toscana ja Lombardia, kust meritsi toodud kaubad sisemaale toimetati. Tänapäeva suurlinnadega võrreldes polnud Lääne-Euroopa keskaegsed linnas siiski kuigi rahvarohked. Need jäid elanikkonna arvult alla ka toonasele Konstantinoopolile ning mitmele idamaa linnale .
  

Majandamine -Linn moodustas omavalitsusliku kogukonna. Selle eesotsas oli linnanõukogu, kuhu kuulusid enamasti rikkad kaupmehed e patriitsid . Linnaelanikud organiseerusid ametite kaupa korporatiivsetesse ühingutesse gildidesse ja tsunfidesse, kusjuures valitsevad suurkaupmehed moodustasid sageli omaette privilegeeritud ühingu suurgildid. Gildid ja tsunftid toimisid omavalitsuslike erialaõhentusdena:need kontrollisid, kehtestasid reeglid kvaliteedile, määrasid kindlaks hindu ja keelasid toota neil, kes tsunfti ei kuulunud. Kõike seda reguleeris vastav põhikiri e skraa . Sageli olid tsunftidel ja gildidel oma kabelid ja kaitsepühakud. Tsunftisiseseid asju otsustasid nende täieõiguslikud liikmed e tsunftimeistrid. Paljudes linnades moodustasid tsunftide ja gildide liikmed linna kodanikkonna. Korporatiivsetesse ühingutesse mittekuuluvad vaesed linnaelanikud jäid sageli kodanike hulgast välja.

• Valitsemine linnas, maaisandad ja linna õigus-kogu maa kuulus keskajal maaisandatele-olgu kuningale, suur- või väikefeodaalile. Maaisandad õldjuhul soosisid linnade teket, lootes nende kasvavalt elanikkonnalt makse kogudes rikastuda. Senjööri ja linna vahekord möörati kindlaks kokkulepetega, mis sätestasid linnaelanike õigused ja kohustused senjööri vastu. Enamasti said linlased senjööri õiguse kaubelda ja käsitööd teha. Nad vabanesid senjööri kohtuvõimu alt ning allusid linna kohtumõistmisele. Senjööril oli õigus nõuda linnalt kauplemise eest tolli ja muid makse. Sellisel juhul kinnitas senjöör sageli linnale linnaõiguse, mille aalusel linn oma elu korraldas. Paljud linnaõiused sätestasid muu hulgas, et aasta otsa linnas elanud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks. Linnad olid sellest huvitatud, sest püüdsid tagada elanike pidevat juurdevoolu ümbritsevast maapiirkonnast. Paljud linnad võtsid teistel linnadelt üle välja töötatud õigusnormid.nii levis Läänemere maades lübrcki õigus, mis võeti XIII saj kasutuseleka Tallinnas.
  
• Vahemere kaubandus-Euroopa kaugkaubanduses etendasid kõige olulisemat rolli Itaalia kaubalinnad, eriti Veneetsia ja Genua. Peamiseks kaubaartikliks olid luksuskaubad, sealhulgas siid ja vürtsid. Araabia kaupmehed tõid need kaubad Vahemere-äärsetesse linnadesse. Euroopasse edasitoimetamine läks aga kõrgkeskajal üha enam araablastelt ja Bütsanti kaupmeestelt itaallaste kätte. Veneetsia ja Genua rajasid tugipunkte Vahemere idaosas ning isegi Mustal merel. Bütsantsi keisrid lubasid neile privileege kauplemiseks oma riigis. Samal ajal olid Veneetsia ja Genua konkurendid, pidades omavahel meresõdu juhtpositsiooni pärast Vahemere kaubateedel.
  

Hansakaubandus -Põhja-Euroopa peamised kaubateed kulgesid Põhjamerel ja Läänemerel. Peamiseks kaubavahendajaks oli XII sai tekkinud Hansa liit. Algul oli see saksa kaupmeeste ühendus, kuid muutus XIV saj kaubateede liiduks. Liidu tähtsaim keskus oli Lübeck ja poliitiline organ linnade esindajate kokkutulekul-hansapäevad. Seal otsustati sõja ja rahu küsimusi, lahendati liikmete vahelisi tülisid jne. Hansakaupmehed toimetasid Lääne-Euroopasse Põhja-Venemaalt ja Skandinaaviast karusnahku, mett ja vaha, Skandinaaviast veel rauda ja Liivimaalt vilja. Venemaa ja Hansa suhete hõlbustamiseks rajati Novgorodi Hansa kaubakontor. Lääne-Euroopas Venemaale ja Põhja-Euroopasse veeti eelkõige luksuskaupu, Flandria tekstiilitooteid ja soola.
5. Ristiusk ja kirik

• Usudogmad-
  

Sakramendid-Jumala armust oli usklikul võimalik osa saada ka kiriku õnnistavate toimingute e sakramentide kaudu. Nende hulka kuulusid ristimine , usukinnitus, armulaud , pihtimine , viimne võidumine enne surma, kiriklik laulatus ja vaimulike ametisse pühitsemine. Ilma tarvilike sakramentideta polnud surmajärgset õndsuslt loota . Sakramente võisid edastada ainult kiriklikult ametisse pühitsetud vaimulikud .

• Suur kirikulõheVarakeskajal hakkasid tekkima erinevused lääne ja ida nind pinged Rooma paavsti ja Konstantinoopoli patriarhi vahel. Süvenesid erinevused rituaalides ja usulistes tõekspidamistes. Läänes nõuti järjest rangemalt, et vaimulikud ei astuks abiellu, ida kirikus seevastu on preestrite abielu jäänud tavapäraseks tänaseni. Oluline vaidlus oli selle üle, millest lähtud Püha Kolmainu üks osa-Püha vaim. Idas usuti traditsiooniliselt, et Püha Vaim lähtub Jumalast kui Isast, läänes aga v’ttis maad veendumus , et Püha Vaim lähtub nii Isast kui Pojast. 1054 . aastal saatis paavst oma mõjuvõimsa saadiku Konstantinoopolisse vaidlusküsimusi lahendama . Tulemus oli aga oodatust vastupidine : saadik läks patriarhiga tülli ja paavst ning patriarh panid teisteise kirikuvande alla. See nn suur kirikulõhe pani aluse vaenulikele lääne ja ida kirikule. Esimene oli paavsti võimu all nind tuntud kui katoliku kirik, teine õigeusu kirik allus patriarhile.
  

Gregorius VII reformid -lk 171

• Kanossas käimine-, InnocentiusIII-paavst aastatel 1198-1216. innocentius oli alaealise Saksa-Rooma keisri eestkostja ja kuna mitmed Euroopa valitsejad andsid talle vasallivande, sai ta sekkuda riikide siseasjadesse. Ta väitis et kuion karta pattu , on paavstil sekkumiseks alati õigusi. Ta kuulutas välja IV ristisõja ja ristisõja Läänemere idaranniku paganate alistamiseks, juhtis võitlust tol ajal kiiresti leviva ketserlusega, täpsustas ristiusu seisukohti ning täiustas kiriku korraldust. Tema valitsusaeg tähistas keskaegse paavstivõimu kõrghetke.
  

Avignoni vangipõlv-Kuna olud olid Itaalias rahutud, eelistas paavst viibida Avignonis. Kuni 1377. aastani elasidki järjest kõik paavstid Avignonis. Paavstide äraolek Roomast paljudele ei meeldinud, seepärast hakati paavstide eemalviibimist nimetama vangipõlveks. Avignoni vangipõlv oli paavstivõimu madalseisu aeg keskajal.
Jan Hus-(1371-1415) tšehi vaimulik, õpetlane ja Praha ülikooli professor , oli üks katoliku kiriku teravamaid kriitikuid hiliskeskajal. Ta oli vastu paavsti ilmalikule võimule, väitis et kiriku maavaldused peaksid kuuluma ilmalikele ja kogu võimutäius kuningale kui Jumala teenrile. Suhi vaated leidsid tšehhide hulgas laia poolehoidu. Kirik kuulutas husi ketseriks ja kutsus ta Konstantzi kirikukogule oma õpetusest ning tegudest aru andma. Hus läkski, soovides oma vaateid kaitsta ja levitada, lootes keisri turbekirjale, mis pidi tagama tema julgeoleku. Konstanzis mõisteti Hus aga ketserina süüdi ja hukati 1415. a tuleriidal.
6. Ordud , inkvisitsioon

• Rüütliordud- Tsistertslaste ordu tekkis XI saj lõpul, ordu lähtus Benetictuse reeglitest, kuid nõudis oma liikmetelt luksusest loobumist, karmimaid kombeid ja järjekindlat füüsilist tööd.Tsistertslased rajasid kloostreid, et ilmnaelust eemale tõmbuda, nad harisid oma kätega maad ja ehitasid kloostrihooneid. (eestisse rajasid Padisele, Harjumaa metsade ja soode piirile). Nii said neist olulised uute maade kasutuselevõtjad ja ehituskunsti arendajad . Nad kandsid valget mungarüüd kui puhtuse ja rikkumatuse märki. Hiljem said kloostritest majanduskeskused, mis sageli rikastusid oma toodangu müügist. Kuna tööd oli sageli liiga plaju , võeti kloostrisse nn ilmikvendi, kes võtsid tööülesandede enda peale. Täieõiguslikel munkadel jäi rohkem aega jumalateenistuste ja palvete jaoks. Kuulsaim tsistertslane oli Bernard Clairvaux(1090-1153), kellest sai üks keskaja mõjukamaid teolooge ja vaimuinimesi. Ta edendas tsistertslase kloostrielu , õhutas ristiretki Pühale Maale.
  

Frantsisklaste ordu rajas jõuka kaupmehe poeg Franciscus Assisi linnast Põhja-Itaalias. Franciscuse eesmärk polnud uue ordu asutamine, kuid ta võitis endale palju pooldajaid ja kirik soovis anda tekkinud liikumisele ametliku vormi. Seetõttu kirjutas ta abilistega 1223 , a ordu reeglid. Frantsisklased idealiseerisid kasinust ja soovisid kuulutada jumalasõna lihtrahva ees. Oma jämedakoelise pruunika või hallika kuue järgi olid nad tuntud kui hallid vennad, lihtsa eluviisi ja rõhutatud alandlikkuse tõttu aga ka kui väiksemad vennad. Vähenõudlikkus ja lihtsus tegi nad rahva seas populaarseks. Aja jooksul tekkisid ka nende kloostrid , nad hakkasid pöörama rõhku haridusele.
Dominiiklaste ordu rajas hispaania päritolu aadliseisusest munk Dominicus , kellelt ordu sai nime. Sageli nim dominiiklasi Jumala ustavateks koerteks. Paavst andis ordule oma õnnistuse 1216.a. domin peamine ülesanne oli jutlustada õige usu kaitseks ja neid teati seetõttu jutlustajavendadena. Isel musta kuue järgi nim neid ka mustadeks vendadeks. Nad panid suurt rõhku haridusele. Nende kloostrikoolid olid kõrgelt hinnatud ja nende seat võrsus, tuntuim teoloog Aquino Thomas .

• Ketserid -kõrgkeskajal levi sLääne-Euroopas usuvoolu,mida katoliku kirik heaks ei kiitnud, vaid ketserlike väärõpetustena hunna mõistis. Need õpetused olid kiriku suhtes kriitilised , paljud panid pahaks kiriku rikkust ja sekkumist ilmaliku võimu valdkonda. Üks liikumine pidas kataoliku pooldajaid saatana kätetööks, seda poodlajaid nim katariteks. Nad usukusid et maailma on loonud jumal ja saatan koos. Taevariik ja vkõik vaimne, ka inimese hing on jumala looming. Maise ilma ja kõik materiaalse, ka inimese keha lõi saatan. Katarid ei tunnistanud jumala sündimist inimesena . Katarite kiriku eesmärk oli hingi kataoliku kiriku ja saatana käest päästa. Katarid jagunesid täiuslikeks, kes olid kutsutud hingi päästma ja usklikeks kes pääsemise lootuses täiuslikke ülal pidasid.
  

Ketserluse vastu võitlemiseks loodi XIII saj algul spetsiaalne kohus-inkvisitsioon. Kohtupidamine anti peamiselt dominikaani munkade kätte, kuid paavst kontrollis nende tegevust. Inkvi ülesanne oli ketserid välja selgitada, nad võimaluse orral õigele teele tagasi tuua, kui see ei õnnestunud, siis karistada . Neid ketsereid kes vabal tahtel siiralt kahetsedes kiriku rüppe tagasi pöördusid, karistati tavaliselt leebelt, määrates neile väiksed trahvid , paastumise või palved. Kui ketserlust ülesse ei tunnistatud , tuli ülekuulamistega see välja selgitada. Võis kasutada ka piinamist. Süüdi mõistetud ketserit ootas kirikust väljaheitmine, varanduse konfiskeerimine või eluaegne vangistus , mõnikord ka surmanuhtlus.

• Cluny kloostri reformid-nõudsid ranget kinnipidamist Benedictuse reeglitest, vaimulike abielukeeldu ja seisid vastu kirikuametite müümisele.
  

7.Keskaegne haridus ja teadus

• Kloostrikoolid-Kloostrikoolide eesmärk oli vaimulike ettevalmistamine, enamik kasvandikke jäi munkadena samasse kloostrisse elu lõpuni. Elementaarset haridust anti ka nunnadele. Haridus oli vaimulik:peatähelepanu pöörati Piiblile ja kirikuisade teostele, samuti ladina keelele. Kuid polnud unustatud ka Rooma autoreid . Eriti oluliseks peeti Cicerot , kes oli pööranud rõhku kohusetundele. Kreeka keelt varakeskaegses Lääne-Euroopas enam ei osatud ja vanakreeka autoreid tunti ainult vähesel määral. Teistest paremini oli tuntud Platon , kelle õpetust hüve ideedest võis seostada kristliku seisukohaga Jumalast kui kõige hüvelise allikast.
  

Toom - ja linnakoolid-linnaelanike pidev kasv tekitas vajaduse koolide järel ja linnas. Piiskopkondade keskustesse rajati katedraalikoolid e toomkoolid, kus õpetus oli küll vaimulik, kuid õpilaste hulgas järjest rohkem vvaimulikku seisusesse mittekuuluvaid poisse. Järk-järgult tekkis ka koolue, kus anti mõne teise valdkonna, näiteks õiguse- või arstiteadusealaseid teadmisi. Kirjaoskus muutus üha tarvilikumaks ka käsitööliste ja kaupmeeste puhul. Seetõttu asutati linnades põhikoole, kus käsitööliste ja kaupmeeste pojad alghariduse said. Rajati ka ametikoole e abakusekoole, kus pöörati tähelepanu kaubanduses tarvilikule arvutamisele ja raamatupidamisele. Osa õppetööst toimus tvaliselt õpilaste emakeeles(, kuigi ladina keel oli programmis ).

• Vanimad ülikoolid-Kõige varasemad ülikoolid tekkis Itaalias. Salernos oli uba X saj arstide kool, millest sai üks Euroopa tähtsamai arstiteaduse keskuseid kogu keskajaks . Bolognas tekkis XI-XII saj vahetusel ülikool, kus õpetati peamiselt õigusteadust. See kool püsis Euroopas tähtsaima õigusteaduse keskusena ka edasipidi. Pariisi ülikool tekkis XII saj kloostri- ja kirikukoolide ühinemisel ja sellest sai Euroopa tähtsaim teoloogia uurimise ning õpetamise keskus. Umbes samal ajal pandi alus matem ja loodusteadusega kuulsus võitnud Oxfordi ülikoolike Inglismaal. Cambridgei ülikool alustas tegevust XIII saj algul. Hispaania kõige tuntum arstiteaduskeskus Salamanca ülikool 1218 . saksamaal tekkisid ülikoolid alles XIV saj alates ja Põhja uroopas veel hiljem-esimene oli 1477. a asutatud Uppsala ülikool Rootsis.
  

Elukorraldus-Ülikoolid olid olemuselt õppejõudude ja üliõpilaste ametiühendused ning korraldatud gildide ja tsunftide eeskujul. Õppejõud, keda nim magistriteks, professoriks või doktoriteks, täitsid meistrite ülesandeid. Üliõpilased olid aga õpipoiste ning sellide seisuses. Tavaliselt kinnitas paavst ülikooli tegevuse oma asutamisürikuga ja andis seega ülikoolile privileegid , mis andsis õppejõududele ja üliõpilastele vaimulikega võrdsed õigused. Üliõpilased olid enamasti pärit eripiirkondadest ja jagunesid seet’ttu omaette paikkondlikesse või universtiteetidesse. Õppetöö toimus ladina keeles. Praktiliste asjade korraldamiseks valis ülikoo endale juhi e rektori, õppejõud määras dekaani.
Õppetöö-ülikooli stuudium sai alguse seitsme vaba kunsti õppimisega. Neist kolm esimest, moodustasid alamastme:grammatika-kirjutamine, retoorika -kõnekunst, dialektika -arutluskunst. Neli järgmist aga ülemastme:aritmeetika-arvutamisõpetus, geomeetria -ruumilisi kujundeid käsitlev matemaatika haru, astronoomia -täheteadus, muusika -hõlmas ka kirjandust. Peamine õppetöö vorm oli loeng, dispuutidel õpiti loengutes omandatud liigiliste arutluste ja vaidluste käigus rakendama. Aja jooksul kujundati vabade kunstide õpetamiseks kunstide teaduskond, mis moodustas eelastme õpingute jätkamiseks kõrgemal tasemel, st kas usuteaduskonnas , õigusteaduskonnas või arstiteaduskonnas .

• Skolastika -ülikoolides viljeldud teadust nim skolastikaks. Skolastika tugines muistsetele autoriteetidele, püüdes nende seisukohti loogika abil tõlgendada nind erinevaid vaateid ühitada.
  

Roger Bacon -(1214-1294), inglise frantsisklane, kes tegutses nii Pariisi kui ka Oxfordis, pööras teistest skolastikutest enam tähelepanu vahetule kogemusele tõe tunustamisel. Oluline oli tema meelest matemaatika, mida pidas Aristoteles loogikast selgemaks. Suhuts väga kriitilielt oma kaasaegsetesse skolastikutesse. Ta unistas iseliikuvatest sõidukitest, lennumasinatest, teleskoopidest ja muust (, mis kauges tulevikus ka leiutati ). Tavatud seisukohad ja autoriteetide vaidlustamine siiv ta vastuollu kirikuga , elulõpuperioodi veetis seetõttu vanglas .
Maailmapilt - keskaegsete õpetlaste arusaam maailmast ja ilmaruumist põhines suurel määral Ptolemaiose(90-168) teostel . Ptolemaiose eeskujul tunnistasid paljud skolastikud Maa kerakujulisust ja uskusid et maa asub universumi keskpunktis . Päike, Kuu ja planeedid aga tiirlevat ümber selle. Planeetide taga usuti olevat tähistaeva pöörlev sfäär ja selle taga omakorda veel üks nähtamatu sfäär, mille jumal ise on käima pannud ja mis liigutab kõike ülejäänut. Kõige taga onb kuplikujuline jumalikust muusikast täidetud taevas. Lihtinimeste ettekujutusi need seisukohad ei mõjutanud. Usuti seda mida silmaga nähti: Maa on lame ja taevavõlv kõrgub selle kohal. Levinud oli veendumus, et planeedid ja tähed mõjutavad inimsaatust. Kirik suhtus astroloogiasse taunitavalt.
Al-Idaris- oli Av´raabia geograaf , kes XII saj tegutses mitmel pool kristlikus Euroopas ja oli pikemat aega Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia kuninga Roger II teenistuses. Rogeri tellimusel valmis tal 1154 . a 150kg-sele hõbekettale graveeritud maailmakaartkoos põhjaliku geograafilise kommentaari, nn Rogeri raamatuga . Al-Idrisi uskus, et Maa on kettakujuline .