Kõrg- ja hiliskeskaeg (3)

1. Feodaalkord ja rüütliseisus

• Senjööri ja vasalli suhted-Feodaalkord põhines senjööri ja vasalli suhtel. Vasall andis end senjööri kaitse alla, senjöör aga andis vasallile kasutada e läänistas talle maatüki koos seal elavate talupoegadega. Vastutasuks kohustus vasall senjööri sutavalt teenima , eelkõige tema kutsel sõjaväeteenistusse ilmuma. Kuna läänistatud maatükki nim feoodiks e lääniks, siis nim kogu süsteemi feodalismiks e läänikorraks. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati truudusvandega. Vasall kohustus 40 päeva aastas omal kulul senjööri sõjaväes teenima. Kui senjöör vajas vasalli teeneid kauemaks, tuli sellest eest tasuda. Vasallidel oli kohustus senjöörile nõu anda. Vasallidelt oodati ka toetust lunaraha maksmise senjööri vangilangemise korral ja kingitusi senjööri vanema tütre abiellumise puhul. Tegelikkuses olid feodaalsuhted keerulised ja senjöörid ei saanud vasallide ustavuses alati kindlad olla. Palju vasallid hakkasid nende käsutuses olevaid maidomakorda läänistama. Senjööril ei olnud õigust oma vasalli vasalle käsutada. Pealegi võtsid paljud vasallid maid lääniks erinevatelt senjööridelt, kui siis senjöörid omavahel tülli läksid tekkis küsimus, millisele senjöörile peab kuuletuma mitme mehe vasall. Tuli ka ette et vasallid rikkusid truudusvannet ja keeldusid senjöörile allumast. Kuigi läänid olid antud vasallidele ainult kasutada, muutus aja jooksul tavaks pärandada neid isalt pojale. Nii said läänidest perekonna pärusvaldused, mida valitsejal polnud võimalik tagasi võtta. Feodaalide seiklus - ja saamahimu ajendas neid sageli vastastikustele röövretkedele ning põhjustas kodusõdu, see nõrgendas kuningavõõimu ja suurendas poliitilist ebastabiilsust.
  
• Rüütlikasvatus-Rüütlite pojad lahkusid varakult kodust, nad läksid mujale elu õppima ja nooremad pojad peale mõne õnneliku erandi lahkusid jäädavalt. 8 või 10 aastaselt lahutati nad oma suguvõsa naistest, kelle keskel nad senini olid elanud. Sllega kaasnes järsk üleminek teise maaila, mis koosneb ratsaterkedest, tallidest, relvaladudest, jahist, varitsustest ja mehelikest meelelahutustest. Posid kasvasid ülesse rüütlite kambas, otsekohe kuulus neile allvsuhetes kindel koht, mis esialgu relvakandjatest kõrgem ei olnud. Poisid kuulusid väeüksusesse, mida üleval pidava isanda kohustuseks oli poisse kasvatada ja lõbustada. Temas sai nagu uus isa, samal ajal kui päris isa poiste mälust kiirelt kustus, kui just ei eeldatud et neist ühel päeval pärija võib saada.
  

Rüütlieetika-Kolm põhimõtet, milles seisnes rüütliseisuse olemus, olid oma loomult täiesti ilmalikud . Esimene neist oli ustavus , jagunes kolmeks peamiseks osaks:kodakondlikuks, feodaalseks ja poliitiliseks. Kuningale kuuluv poliitilise ustavus oli kõige nõrgem, sellest tugevam oli vasalli ja isanda vaheline feodaalne side. Vaieldamatult olid tugevamad siiski sidemed, mis põhinesid sugulusel ja ühisel majapidamisel. Rüütelliku sõdalasseisuse tuumaks oli perekond. Seda hoiti koos ja laiendati rüütliseisuse teise aluse abil. Sõjakäikudel ja turniiridel saadud saaki tuli jagada perekonnaga. Mida edukam oli rüütel võitlejana, seda suurem ja ustavam oli tema järgijaskond. See kõik nõudis aga ausust, tõeline rüütel võitles vastavalt reeglitele, sangarlikult ja ausalt . Rüütellikkus tähendas väga pragmaatilisi käitumisviisi, milles kõige tähtsamal kohal olid seatud iseenda ja oma lähikonna huvid.

• Rüütliks saamine-Päritolule lisaks nõuti rüütlilt ka kohast kasvatust, sealhulgas sõjalist treeningut. Tavaliselt alustas tulevane rüütle 7-aastasekt teenistust paažina mõnes aadliperekonnas. Umbes 15-aastaselt sai paažist kannupoiss:rüütli relvakandja ja saatja . Umbes 20-aastaselt löödi noormees rüütliks. Rüütlikslöömise tserenmoonias kombineerusid kiriklikud ja sõjalised jooned. Viimase öö veeti tulevane rüütel palvetades ja oma relvi valvates. Hommiul tuletati talle meelde rüütlireeglid, mispeale noormees andis ühele põlvele laskudes tõotust neist kinni pidada. Lõpuks löödi tulevasele rüütlile mõõgaga lapiti õlale, mis tähistas tema vastuvõtmist uude seisusesse.
  

2.Aadli elulaad ja rüütli kultuur

• Linnused -Pärast Karl Suure riigi lagunemist hakkasid feodaalid pöörama järjest suuremat tähelepanu oma elupaiga kindlustamisele. Nii tekkisid linnused, mis ühendasid elamu ja kindluse funktsiooni ning said kõrgkeskajal Lääne-Euroopa maastikupidi lahutamatuks osaks. Varasemate puitlinnuste asemel rajati tavaliselt kiviehitisi , mida põlvest põlve laiendati ja täiustati, pöörates üha suuremat tähelepanu kaitserajatiste tugevusele ja mugavamatele elutingimustele. Linnuse suurus ja tugevus sõltus omaniku jõukusest. Väikerüütlid, kui neil üldse linnus oli, elasid tornlinnustes. Need olid puust või kivist tornid, mille ülakorrusel oli rüütel perega , alumisel sulasedja seal hoiti ka tagavarasid. Sellised linnused piirati paremaks kaitseks puust taraga. Suurnike linnused kujunesid ulatuslikeks kivist kindluskompleksideks, mida piirasid mitmekordsed eelkindlustuste vööndid. Ühe suurniku valduses võis selliseid olla mitu. Linnused rajati looduslikult kaitstud paikadesse, enamastikünkale jõekäärdu või saarele . Turniirid -e sõjamängud. Algul peeti turniiridel tavaliselt väikseid lahinguid kahe rüütli salga vahel. Kuigi relvad olid enamasti nürid, olid sellised lahingud ohvriterohked. Seetõttu asendusid need järk-järgult kahevõitlustega, kus vastased püüdsid teineteist suure hoo pealt kokku põrgates piikidega sadulast maha paisata. Võitja sai kaotaja relvastuse. Ühiskonna suhtumine turniiridesse oli mõneti vastakas. Ühelt poolt äratasid need suurt tähelepanu ja meelitasid kokku hulgaliselt pealtvaatajaid. Turniiridest said erinevate aadlisuguvõsade, senjööride ja nende vasallide, aga ka lihtrahva olulised kokusaamised. Turniiridel edukad rüütlid said laialt tuntuks . Kirik suhtus turniiridesse taunivalt ja püüdis nende pidamist keelata. Kiriku silmis õhutasid turniirid rüütlite edevust, ajendasid neid mõttetule verevalamisele ja tõmbasid eemale õigelt teelt. Kiriku vastasseis ei andnud aga tulemusi ja kui ohvrite arv hakkas langema tühistas kirik oma keelu.
  
• Relvastus-raskerelvastatud rüütli peamised ründrelvad olid piik ja mõõk,kui rüütlilte kaitserelvastus tugevnes võeti kasutusele kahekäemõõgad, sõjakirved ja nuiad. Kaitserelvastusse kuulusid rõngassärk, päikese eest kaitseks tõmmati peale hele rüü. XIII sajandil lisati ka tugevndatud plaatvest. Kiiver kaitses enamasti ka nägu ja muutus järjest täiuslikumaks. Hiliskeskajal võeti kasutusele ka üles- ja allatõstetavad näokaitsed. Ka kilp muutus palju paremaks. Kuid mida enam kaitserüü täiustus, seda vähem oli kilpi vaja ja hiliskeskajal loobuti kilbist sootuks. Rüütliratsaväe kõrval osalesid lahingus ka jalamehed , osad olid relvastatud piikide ja kilpidega, teised vibude ja ambudega.