Referaat žirodiinidest (0)

Žirodiinid
Žiroodinid olid Prantsuse revolutsiooni ajal tekkinud uus vasakpoolne saadikute grupp, mille mitu juhtivat liiget pärines Gironde’i [zhii-rohd] derpartemangust, mistõttu hakati rühmituse liikmeid nimetama žirodiinideks. Nende toetajaskond oli Lõuna- ja Edela-Prantsusmaa suurte linnade kodanikud. Suurkaupmehed ja manufaktuuriomanikud, kes tahtsid saada uusi turge ning nõudsid vaba kapitalistlikku ettevõtlust a konkurentsi. Žirodiine pooldasid ka advokaadid, filosoofid , kirjanikud jt, kelle sihiks oli vabariik, mille ideaalid olid pärit antiikajast ning milles nähti eelkõige isiku-ja kodanikuvabaduse kindlustajat.
Žirodiinide võimule tulek
Ühiskondlikke pingeid hakkasid üha enam teravdama ka majandusraskused, mis olid tingitud eelkõige inflatsioonist. Metallraha kadus käibelt ja paberraha kurss langes. Aastal 1792 haaras Pariisi suhkrukriis – eelneval aastal ülestõusnud neegerorjad olid põletanud suure osa suhkruroo - ja kohviistandusi. Suhkrukriisi tõttu hakkasid kaupmehed juba esimeste teadete peale hindu tõstma. Jaanuaris toimusid suhkrurahutused – rahvas, kelle seas eriti ägedalt naised, ründas ladusid ja vürtsipoode, kus müüdi suhkurt ja sundisid seda müüma endiste hindadega. Veebruaris tekkisid mitmel pool rahutused leiva pärast. Mitmel pool toimusid tõsised rahva ülestõusud, mille käigus põletati aadlike losse. Teravas sise- ja välisolukorras vajas kuningas tõhusamat tuge – märtsis asendas ta oma senised teovõimetud ministrid žirodiinidega. Žirodiinid said endale sise-, välis-, finants -, justiits-, sõja- ja mereministri ametid.
1. augustil 1792 sai Pariisis teatavaks Preisi kuninga ja Austria keisri nimel avaldatud manifest, milles ähvardati Pariis täielikult hävitada, kui selle elanikud solvavad kuningat või tema perekonda. Selle ähvardusega taheti rahvast hirmutada kuid tulemus oli vastupidine – manifest paljastas kuninga seotuse välisvaenlasega ning ööl vastu 10. augustit puhkes uus rahva ülestõus, mille käigus vallutati kuningaloss. Võitluses välisvaenlasega saavutasid Prantsuse väed võidu üle Preisi vägede ning seejärel tuli kokku Rahvuskonvent. Nende esimesel istungil võeti vastu otsus millega kaotati kuningavõim ja 21. jaanuar 1793 hukati kuningas Louis Capet [lui kape] süüdistatuna monarhistliku riigikorra pooldamises.
Pärast ülestõusu loodi uus valitsus, mille ametlik nimi oli Ajutine Täitevnõukogu. Ilma hääletusteta andis Seadusandlik Kogu ametipostid tagasi endistele žirodiinidest ministritele, ka uued valitud ministrid olid enamasti žirodiinid.
Seadusandliku Kogu ja ministrite kõrval oli pärast kuninga kukutamist tähtsaks võimuorganiks Pariisi kommuun , kes olid sankülottide otseselt valitud esindajad.
21. septembril tuli kokku kolmas revolutsiooniaegne rahvaesindus – Rahvuskonvent. Žirodiinid olid sel ajal kodanliku vabariigi veendunud pooldajad ja tahtsid seda kindlustada. Selle korra alustugi pidi olema kodanliku ettevõtluse vabadus. Intelligentsi kihid , kes sellega kaasa läksid, lugesid tähtsaks kodanlikdemokraatia vabadusi. Pärast kuninga kukutamist nägid nad peaohtu Pariisi sankülottides, kellest kardeti pealetungi omandile ja kodanlikule vabariigile. Žirodiinid esinesid teravate sõnavõttudega Pariisi kommuuni vastu, süüdistades seda rahvuse esinduse võimu vägivaldses omastamises. Süüdistuste taga oli ellkõige võimuvõitlus žirodiinide ja montanjaar-jakobiinide vahel, aga mingil määral ka eri arusaamad revolutsioonilisest võimust. Žirodiinid taotlesid ulatluslikku demokraatiat, jakobiinid toetusid eelkõige revolutsioonilisemele pealinnale ning üks nenfe liidreid, Marat, nõudis avalikult diktatuuri. Võimuvõitlus kommuuni ümber lõppes selle Peanõukogu ümbervalimisega, kuid uus Peanõukogu oli eelmisest veel vasakpoolsem.
Žirodiinide kukutamine
Olukord sõjatandril ja talupoegade seas järjest halvenes. Kui saada lüüa samaegselt nii Belgias kui ka Rheinil puhkes rojalistide mäss Lääne-Prantsusmaal, põhikeskusega Vendée’s [vah-dei]. Mässu sügavamaks põhjuseks on tavaliselt peetud Lääne-Prantsusmaa mahajäämust ja isoleeritust, mis lõi pinna monarhistlikule ja katoliiklikule veenmise. Vaenulikult võtsid Vendée talupojad vastu Rahvuskaardi moodustamise, milles nad ei tahtnud osaleda. Vastuseks meeste registreerimisele Rahvuskaarti puhkes mäss Moncontant’is. Algas kodusõda. Kriitilises olukorras oli selge, et žirodiinidest ministrid ja valitsusorganid on muutunud teovõimetuks. Oli vaja tugevamat võimu, Konvent otsustas luua erakorralise võimuorganina Rahvapäästekomitee. 1793 aasta kevadel žirodiinide ja jakobiinide vaheline võitlus teravnes.
15.aprillil ilmus Konventi järgmine Pariisi kommuuni delegatsioon, milles nõuti 22 žirodiini saadiku konvendist kõrvaldamist. Mis ei läinud läbi.
Võitlus žirodiinide ja jakobiinide vahel oli kandunud Pariisist provintsidesse. Osutus, et Lõuna-Prantsusmaal olid žirodiinid kohaliku kodanluse ja ametnikkonna seas kindlas ülekaalus, aprilli lõpus võtsid žirodiinid koos föjaanidega võimu üle Marsailles’s [mahr-sei]. Konvendi komisjon kihutati minema ining hakat jälitama jakobiine, Toulonis [tuu-loh] liitusid žirodiinid rojalistidega ja panid toime kontrrevolutsioonilise pöörde. Jakobiinlik munitsipaliteet aeti minema ja jakobiinide juhid vangistati. Žirodiinid olid ammu märganud, et nende kukutamiseks valmistatakse ette ülestõusu ning nende seas ei leidunud kedagi, kes otsustavail päevil oleks juhi ossa asunud. Võimatu oli revolutsiooni paigal hoida. Kõik lootused pandi sellele, et Konvendis olid žirodiinid enamuses ning seega oli võimatu neid konstitutsioonilisel teel kukutada . 2. Juunil algas ülestõus Pariisis. Esialgu üritati mõju avaldada petitsioonidega, siis suunati Rahvuskaardi suurtükid. Osa žirodiine oli valmis ise loobuma saadiku volitustest, teised protesteerisid vägivalla vastu ja teatasid, et nad pigem surevad. Konvent lõpuks võttis vastu Couthoni poolt esitatud dekreedi 33 inimese ajutise arreteerimise kohta. Nende hulgas oli 22 žirodiinide liidrit, mõned ministrid ja kommuuni tegevust uurinud komitee liikmed. Parempoolne osa oli nördinud.
Ülestõus tõi võimule jakobiinid, aga seda võimu tuli jagada rahvaga.
Kasutatud kirjandus:
„Suur Prantsuse Revolutsioon“ Helmut Piirimäe
„Inimene, Ühiskond, Kultuur III“ Helmut Piirimäe
„Inimene, Ühiskond, Kultuur III“ Mati Laur, Tõnu Tannberg