Keskaeg (0)

1208-1227 Muistne vabadusvõitlus 1210 -Ümera lahing 1217 -Madisepäeva lahing, Sakala vanem Lembitu suri 1219-Lindanise lahing, Tln Toomkiriku esmamainimine 1227-Mõõgavendade ordu vallutas Taanilt kogu Põhja-Eesti koos Lindanisega 1248 - Tallinn sai linnaõiguse 1343-1345 Jüriöö ülestõus 1346(47)- Taani müüs Põhja-Eesti Saksa ordule 1347a Saksa prdu annab selle Liiviordule
Vana- Liivimaa - poliitiline-territoriaalne üksust, mis eksisteeris 13.–16. sajandil ning hõlmas üldjoontes tänased Eesti ja Läti alad. Hansa Liit- 13.–17. sajandil tegutsenud Põhja-Saksamaa, Skandinaaviamaade, Madalmaade ja Liivimaa linnade kaubanduslik ja poliitiline liit, mille juhtlinnaks oli Lübeck. Hinnus oli kindlaksmääratud naturaalmaks, mida talupojad pidid feodaalile maksma. Hinnus oli väiksem maks kui kümnis. Kirikukümnis on kogu Euroopas korjatud kirikumaks , umbes üks kümnendik saagist. Mõõgavendade ordu -kristlik sõjaline ordu, mis eksisteeris aastatel 1202– 1237 . Ordu loodi eemärgiga alistada paganlikke liivlasi, latgaleid ja eestlasi. Liivi ordu ehk Liivimaa ordu -katoliku rüütliordu, Saksa ordu Liivimaa haru, mis eksisteeris aastatel 1237–1562. Saksa ehk Teutooni ordu -suurim rahvuslikul pinnal kujunenud rüütliordu, asutasid saksa rüütlid 1128 Jeruusalemmas. Ametliku tunnustuse sai ta 1190 . 1198 kinnitati ta paavsti poolt ametlikult vaimulikuks rüütliorduks. Ordu tunnusmärgiks oli must rist valgel mantlil. Lään ehk feood on kõrgematelt valitsejatelt haldamiseks, valdamiseks ja kasutamiseks antud kinnisvara. Lään anti vasallile kui madalamal astmel seisvale feodaalile haldus- või sõjaliste teenete eest koos sellel maa-alal elavate talupoegadega ja muude tuluallikatega. Vahel läänistati ka linnu või kuulus linn koos seda ümbritseva maaga lääni koosseisu.
Eestis läänistati linnadest Haapsalu, Narva, Paide ja Viljandi. Läänimees- sai kõrgemalt feodaalilt (senjöörilt, maahärralt) sõja- ja haldusteenistuse eest eluaegseks kasutamiseks või pärilikuks valdamiseks maa-ala (koos seal elavate talupoegadega). Sunnismaisus -
talupoegade kinnistatus maa külge, pärisorjuse põhitunnuseid. Sunnismaine talupoeg ei tohtinud mõisniku loata elukohta vahetada. Eestis sai sunnismaisus valdavaks 16. saj I poolel, kaotati 1816. a. Pärisorjus- feodaalse sõltuvuse raskeim aste, mida iseloomustas feodaalide politsei- ja kohtuvõim, talupoegade sunnismaisus, nende müümine maast lahus, nende omandiõiguse kitsendamine jne. Teoorjus - feodaalne maarent , mille puhul mõisnikust sõltuv talupoeg peab oma töövahenditega osa nädalast mõisas tasuta töötama. Teotöö põhivormid olid nädala- ja abitegu . 1-adramaalise talu nädalateo norm 17.-18. saj-l oli 6 päeva. Linna õigus- linnale antud õigus ennast ise valitseda . Raad e magistraat oli keskajast pärinev kollegiaalne linna võimu-, valitsus-, esindus- ja kohtuorgan. Raad koosnes bürgermeistritest ja raehärradest, kelleks olid mõjukamad linnakodanikud, enamasti suurkaupmehed, ja juristiharidusega sündikust. Bürgermeister on rae vanema liikme või linnapea ametinimetus. Tsunft -käsitööliste vennaskond. Gild -käsitööliste ja ja kaupmeeste ühing. Skraa e käsitööliste oma põhikiri, mida kasutati tsunftides e käsitööstuskodades. Hansa Linn- Eesti linnadest kuulusid alates 14. sajandist Hansa Liitu Tallinn, Tartu, Uus-Pärnu ja Viljandi. Olderman-tsunfti või gildi kõige tähtsam isik. Seek -vaestemaja. Raehärra- kuulus rae koosseisu. Adratalupoeg ehk adrik oli kõige arvukam keskaegse Eesti talupoja sotsiaalne kategooria. Adratalupoegade maa suurust ja majanduslikku võimet hinnati adramaades siit ka nimetus adratalupoeg. Adratalupoegade maa suurus kõikus suuruse ja jõukuse poolest suurtes piirides(1-5adramaad). Üksjalad oli talupoegade sotsiaalne grupp kesk- ja varauusaegsel Liivimaal.
Üksjalad olid arvatavasti sisekolonistid, kes asusid uusi maid üles harima . Nende arv kahanes aja jooksul. Maavaba talupoeg oli keskaegse Eesti talupoja sotsiaalne kategooria. Maavabad talupojad olid isiklikult vabad ja said oma talu (lääni) tavaliselt läänikirjaga. Nad pidid täitma sõjateenistuskohust ja maksma oma lääniisandale maksu ehk rekognitsiooni. Neil polnud tavalise adratalupoja kohustusi. Vabatalupoeg oli keskaegses Eestis üks talupoegade sotsiaalsetest kategooriatest. Vabatalupoeg maksis rahamaksu ning ta majanduslik seisund võis varieeruda olenevalt sellest, kui paljudest kohustustest ta end rahaga vabaks oli ostnud. Tavaliselt polnud vabatalupojad isiklikult vabad, kuid nende seisund oli siiski parem kui adratalupoegadel, kellel oli igasuguseid kohustusi, sealhulgas teotöö. Et teotöö osakaal keskaja jooksul suurenes, siis hakkasid vabatalupojad 16. sajandi keskpaiku kaduma.