Suur Prantsuse revolutsioon (2)

Suur Prantsuse revolutsioon
Reformikatsed
Louis XIV määras rahanduse peakontrolöriks Jacques Turgoti, kes kavatses kaotada tsunftid ja feodaalsed privileegid ning maksustada aadli ja kiriku. Tema pealekäimisel andis kuningas vabaks vilja- ja leivakaubanduse. Tuli kehv viljasaak, viljahinnad kasvasid ja kogu asi lõppes jahusõjaga. Tsunftiusunduse kaotamise vastu olid käsitöömeistrid ja sellid, sest nad kartsid vaba konkurentsi puhul kaotada oma privilegeeritud seisundit.
Järgmine peakontolör oli Jacques Necker. Riigikassa säästmiseks seadis ta sihiks kokkuhoidmise õukonna luksusliku eluviisi arvelt. See ei meeldinud Marie Antoinette ’le ja ebaõnnestus. Siis võttis ta suurte protsentidega laenu, Prantsusmaa oli nüüd võlgades.
Otsides teid finantskriisi lahendamiseks ja rahva rahulolematuse vaigistuseks, kutsus kuningas üle pika aja (viimati oli 1614) jälle kokku seisuste esinduse – generaalstaadid. Seal olid aadlikud , vaimulikud ja kolmas seisus. Oldi küsimuse ees: kas hääletada seisuste kaupa või kõik koos?
Hiljem nimetas kolmanda seisuse esindus end ümber Rahvuskoguks. Kui sellega liitusid ka teised seisused , sai sellest Asutav Kogu.
Rahvas tõlgendas Neckeri vallandamist kui tagurliku riigipöörde algust.Pariisis tuli rahvarahutus, inimesed hakkasid kividega pilduma. Tuli ülestõus. Kodanike relvastatud organisatsioonina loodi Rahvuskaart .
Kuningavõimu tugipunktiks oli jäänud Bastille kindlusvanlgla. 14. juulil 1789 rundas rahvas seda koos rahvuskaartlastega. See alistus.
Pariisi kommuun oli üks rahva poolt valitud kohalik haldusorgan , Pariisi omavalitsus .
Siit maalt oli kuninga absolutism lõppenud.
Reformidelt põhiseaduslikule monarhiale

11.august kaotas Asutav Kogu aadlike ja feodaalide eesõigused, talupoegade kohustsed, kirikukümnise.

kaotati aadliseisus
Asutav Kogu keelas streigid ja töölisühingud.
Esimene põhiseadus võeti vastu 1791. Seadusandlik võim kuulus 2ks aastaks Seadusandlikule kogule, täidesaatva võimu peaks oli kuingas , kohtuvõim oli sõltumatu.

teatas Louis XVI, et revolutsioon on lõppenud.
Tekkisid uued poliitilised rühmitused. Vasakpoolsete seas oli palju saadikuid, kes pärit Gironde’i nimelisest kohast, sealt nimi žirondiinid. Nende toetajad olid suurkaupmehed ja manufaktuuriomanikud. Nende siht oli vabariik, mille ideaalid võetud antiikajast.
Välismaale pagenud aadlikud tegid revolutsiooniga võitlemiseks 15 000 mehega armee. Prantsusmaa vastu valmistusid sõtta astuma Suurbritannia , Preisi Austria.
10. august 1792 Seadusandlik Kogu kõrvaldas kuninga troonilt, kutsus kokku Konvendi .
Konvendi esimesel istungil kaotati kuningavõim. Louis Capet ( Louis XVI) anti kohtu alla tema ilmsiks tulnud salasepitsuste tõttu revolutsiooni vastu. Talle määrati surmanuhtlus.
Louis XVI hukati 21. jaanuar 1793.
Konvendi vasakus tiivas olid montanjaarid, kelle juhiks Robespierre .
Tekkisid jakobiinid .
Toitlusraskuste olukorras kehtestas Konvent 1793 vilja, jahu ja leiva maksimumhinna.
Jakobiinide diktatuur

lõi Konvent erakorralise võimuorgani – Rahvapäästekomitee, kus olid jakobiinid .
Rahva kaasatõmbamiseks viisid jakobiinid läbi olulisi reforme:
Kogukonna ühismaade jagamine vastavalt perekonna suurusele
Kõigi feodaalkohustuste kaotamine
Maksimumhinnad kõigile toiduainetele ja laiatarbekaupadele

kehtestati üldine valimisõigus kõigile meestele alates 21. eluaastast.
Rahvapäästekomitees juhtiv roll Robespierrel.
Kui tapeti revolutsiooni üks juhte , Jean paul Marat , läksid jakobiinid üle terrorile. Vähimagi asja, nt ettevaatamatu väljaütlemise eest võidi panna vangi . Sageli kasutati surmanuhtlust, giljotiin läks eriti kasutusse. Kaotati kohtupidamisel tunnistajate ülekuulamine. Võeti vastu seadus kahtlaste kohta, inimesi sattus vangi vaid sellepärast, et arvati, et nad olid „kahtlased“ .
Termidoorlik Konvent ja Direktoorium
Lihtrahvast muserdava terrori ja talupoegade rahulolematuse tõttu kujunes opositsioon jakobiinide diktatuuri vastu.

viis opositsioon läbi riigipöörde. Pärast seda lakkas Rahvapäästekomitee olemast valitsus.
Vältimaks ainuvõimu kujunemist anti riigipea ülesanded viieliikmelisele Direktooriumile.
Demokraatia huvides oli püütud luua tasakaalu riigiorganite vahel, aga tegelikult tõi uus süsteem kaasa ebastabiilsuse.
Direktooriumi aeg kestis kuni 1799. aasta riigipöördeni.