Keskaegse linlase elu (0)

Jakob Westholmi Gümnaasium
Keskaegse linlase elu
11.a
Tallinn 2017
Keskaegse linlase elu
Linnakodanike kodud

Keskmise linnakodaniku maja oli kahe- või kolmekorruseline. Esimesel korrusel paiknes töökoda , teisel asusid eluruumid, kolmandal aga panipaigad ja ladu. Peamiselt oli töötuba vaid käsitöölistel. Kaupmehed võtsid oma kodudes ka kliente vastu. Kõige suurem ruum oli tiile, mis koosnes köögist, söögitoast ja elutoast. Tiiles oli suur kamin, kus oli avatud tulel sööginõu ja kortsen läbis kõiki korruseid. Magamistuba kutsuti törnseks. Mööblit oli tubades vähe, selle hulk ja kaunidus sõltusid peremehe jõukusest. Asukohal olid kaks mööblieset: söögilaud ja voodi. Söögikorra kätte jõudes teadis iga kodakondne, millisele kohale võis ta laua ääres istuda. Kui seati magama ja peres oli külalisi, siis polnud selles midagi imelikku, kui omad ja võõrad jagasid üht voodit. Rõivaste hoidmiseks olid suured kirstud. Pimeduse saabudes tõmbuti majadesse. Aknad suleti luukidega ja hakati tegema ettevalmistusi magamaminekuks. Kunstliku valgusega oli asi vilets. Vahaküünlad olid kallid, õlilambid ning rasvaküünlad ei suutnud anda piisavalt valgust, et jätkata toimetusi.
Linnakodanike riided ja stiil
Keskaegne linnapilt oli ääretult kirju. Rõivad olenesid seisusest, elukutsest, traditsioonidest ja muidugi ka moest . Samas muutus mood väga aeglaselt, nii et tütrel sobis kanda ema rõivaid, ilma et peaks muretsema moest mahajäämise pärast. Rikkamad ja kõrgemast seisusest kodanikud kandsid värvilisi riideid, et näidata oma olulisust. Madalamad seisusest tumedaid ja värvituid riideid. Tegumoe poolest aga seisuste riideid ei erinenud. Üldiselt olid riided suhtelised laiad, mis pandi pihalt vööga kinni. Aksessuaarideks olid vöö küljes näiteks paunakesed, mis töötasid justkui väikesed käekotid. Lisandusid veel erinevad kapuutsid, keebid, käised külma ilma puhul ja nokk- kingad . Kinga nina pikkus näitas kandja rikkust ja olulisust.
Feodaalidele tegi meelehärmi linnakodanike (eriti naiste) uhkeldav riietus, mis varjutas aadlimeeste ja nende naiste , tütarde riietust . Feodaalide nõudel anti mitmel pool linnades välja eeskirju, millega keelati kodanikel teatud riidesortide ja tegumoodide kasutamine ning mis määrasid kindlaks lubatud moed ja rõivaste hulga. Sageli oli eeskirjadega määratud, millised kangad ja tegumoed olid seisustele kohased ning üheks raskeimaks karistuseks süüteo korral peeti keeldu kanda oma seisusele vastavaid rõivaid. Eriti suureks eksimuseks peeti katmata ihu näitamist.
Kaubandus
Liivimaa linnade kaubanduslik sunnitlus tulenes äärmiselt soodsast asendist Kirde-Euroopa kaubateede võrgus. Hansakaupmeeste tugipunktidena spetsialsiseerusid suuremad Eesti linnad juba algusest peale ida-lääne transiitkaubandusele. Hansa liidu üks tähtsamaid kaubakontoreid asus Novgorodis. 1346 said Tallinn, Riia ja Uus-Pärnu Hansa liidult Novgorodi kaubanduse laokohaõiguse: ükski kaupmees ei tohtinud otse Novgorodi sõita vaid pidid tegema peatuse ühes nimetatud linnas ja kaubad ümber laadima. Läänest viidi Liivimaa kaudu Venemaale eelkoige kasitööd. Venemaalt eksporditi laande mitmesugust toorainet. Liivimaal toodetud kaupadest oli kõige tähtsam ekspordiks teravili, mida veeti välja vahetuskaubana soola vastu. Välja veeti ka lina, paekivi , puitu ja kanepiheiet.
Kui keskaja algul sõitis kaupmees oma kaubaga ise merede taha siis peagi hakati kauplema kaubanduspartnerite vorgu vahendusel. Neile saadeti kodulinnast kaupu, mille eest ttasuti vastassuunaliste saadetistega. Kaupmees jäi ise koju ja juhtis oma äritegevust kontorist.
Kaubad idast läände:

• mesilasvaha
  
• karusnahad
  
• lina ja kanep
  
• looma- ja hülgerasv
  

Kaubad läänest itta:

• sool
  
• sangad
  
• soolaheeringas
  
• humalad
  
• metallid
  

Kohalikud kaubad:

• teravili
  
• paekivi ning raidkivitooted
  

Huvitavaid fakte laevadest, kaubahoonetest ja elukutsetest

• 14.sajandi lõpul oli kõigil hansalinnadel kokku umbes 1000 laeva, kandevõimega 80 000-100 000 tonni, aastane veoste käive oli umbes 300 000 tonni.
  

• Suur rannavärav koos suurtükitorniga Paks Margareeta, ehitati 1529. aastal sadamapiirkonna kaitseks
  
• Vaekoda ehk kaalukoda asus turuplatsil. Vaekojas toimus kaupade kaalumine kontrollitud linnakaaludega.
  
• Pakkhoones pidid välismaa kaupmehed hoidma oma kaupu ja võisid kaubelda ainult seal asuvates poodides igal teisipäeval ja neljapäeval enne lõunat.
  
• Hansaeelsel ajal purjetasid friisi kaupmehed läbi Taani väinade Läänemerele ja tõid kaasa Reinimaa kaupu. Eesti muinasaja kahepoolse teraga mõõkadelt võib leida Reinimaa seppade märke .
  
• Friisi päritolu Koge oli hansalaevastiku tähtsaim laev. Koge kandevõime oli kuni 200 tonni.
  
• Mündrike amet- Tallinna sadam oli madal seega suurematele laevadele juhatas ankrupaiga mündrik, kes toimetas laadungi maale paatides. Nagu ka Visbys, olid mündrikeks siin paarkümmend rootslast, kes elasid Kalamajas.
  
• Voorimeeste amet- mündrikud ei tohtinud kasutada sadamasilda. Voorimees sõitis paadile vette vastu ühehobuse kaarikul, millel olid kõrgemad rattad .Voorimehed olid kõige rikkamad linnaeestlased.
  
• Laokohaõigus andis tööd eestlastest kandjatele. Eriti läks kandjaid vaja soola ja vilja kaalumisel ning laadimisel.
  

Keskaaegse linna aluseks on maaisanda antud linnaõigus, mis tagas linnakogukonnale autonoomia ja eristas seda ümbritsevast keskkonnast. Linnaõiguse tuumaks oli linnakodanike isikliku vabaduse, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse.Tallinnas, Rakveres ja Narvas elati Taani kuningalt saadud ja paljudes Läänemere kaubalinnades kehtinud Lübecki õiguse järgi.Tartu, Uus-Pärnu, Viljandi, Paide ja Haapsalu said oma maaisandalt Hamburgi õigusel rajaneva Riia õiguse. Linnakogunonna liikmeks ehk kodanikuks võis saada iga vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis kodanikumaksu. Linnakogukonna liikmed pidid olema vahiteenistusel linnamüüril ja tornides ja tegid muid vajalikke töid kuid võisid tegeleda linna piires käsitöö ja kaubandusega jne.
Linna valitses raad (Raad ehk magistraat oli keskajast pärinev kollegiaalne linna võimu-, valitsus-, esindus - ja kohtuorgan.) mille suurus sõltus linna suurusest . Raehärra pidi olema sündinud seaduslikust abielust , omama lina piires kinnisvara ja kuuluma kaupmeeste hulka.Rae võim oli väga suur ja omandas reformatsiooni järel peaaegu piiramatu täiuse. Raad käis koos raekojas. Kui tegemist oli korralise koosolekuga, siis istuti raekirjutaja ruumis, sest kõik tähtsad dokumendid olid seal kohe käepärast . Suurt raesaali kasutati juhul, kui saabus tähtis dokumendid olid seal kohe käepärast. Suurt raesaali kasutati juhul, kui saabus tähtis külaline või tähistati pidulikku sündmust.
Linnade rahvastik
Liivimaa suurtes linnades Riias, Tallinnas ja tartus oli juhtiv positsioon sakslastel . Arvuliselt oli linnades selge ülekaal kohalikul rahval . Maalt linna saabunud esimese põlve linlane , kes teenis leiba lihtsa füüsilise tööga, nimetati mittesaksalseks. Kui tema järeltulijatel õnnestus aga sotsiaalsel redelil ülespoole liikuda siis kaasnes sellega kultuurivahetus ja sakslaseks muutumine.
Linna südameks oli turuplats
Kui võrrelda keskaegset linna külaga, siis oli vahe tohutult suur. Kõrged kirikud ja tornidega linnamüür paistsid rändajale juba kaugelt silma. Linna pääses hästi valvatud väravate kaudu. Linna südameks oli turuplats, kuhu viisid kõik tähtsamad tänavad.
Enamasti elas keskaegne linn üle mitut kasvujärku. Kui võeti nõuks linna laiendada ja uusi müüre ehitada, jäeti linna ka vaba maad (peamiselt elanike peenarde jaoks). Sageli tekkis aga üsna pea vajadus uusi hooneid ehitada ja siis kasutati ära needki alad. Keskaegse linna turuplatsil seisis tavaliselt kõige esinduslikum ja tähtsam hoone – raekoda . Turuplatsi serval võis näha veel paari meie jaoks harjumatut asja. Esiteks oli seal püsti suur rist , mis pidi hoiatama: jumal jälgib, et keegi ei rikuks tururahu. Teiseks oli häbipost neile, kes olid juba mõne seadusega pahuksisse sattunud. Mõnede ränkade kuritööde eest toimetati seal isegi hukkamisi. Kuid turuplatsil peeti ka pidu. Seal esinesid rändmuusikud ja veiderdajad. Tähtsate pühakute mälestuspäevadel etendati nende piibliainelisi elulugusid.
All-linn
1248. aastal kinnitati Tallinna elukorralduse aluseks Lübecki õigus, mis kehtis ainult all linnas, Toompeal valitses maaõiguse alusel Saksa ordu. Seega jagunes Tallinn ametlikult kaheks iseseisvaks üksusega all-linnaks ja Toompeaks. Linna tähtsaim seadusandlik, täidesaatev ja kohtuorgan oli magistraat ehk raad. Rae õigusi ning privileege kinnitasid seitsme sajandi jooksul kõik Taani kuningad, ordumeistrid, Rootsi kuningad ning Vene valitsejad. Lübecki linnaõigus oli jous 1877, aastani, mil hakkas kehtima Venemaa linnaseadus ja algas venestamise periood. All-linn tekkis Toompea ja sadama vahelisele alale . Juba 11.sajandil olid siin skandinaavia ja vene kaupmeeste asulad. 1230 . aastal kutsus Mõõgavendade ordu Tallinnasse saksa kaupmehi Ojamaalt. 1361. aastal, pärast Visby langemist algas Tallinna esiletõus. Paljud suurkaupmehed kolisid siis Visbyst Tallinnasse. Praegu tuntud piirid sai all-linn 14. sajandil. All-linna hoonetele olid iseloomulikud kitsad tänavad ning piklikud kinnistud , millega hoiti kokku ümbritsetud territooriumi. 15. sajandiks sai all-linnast jõukas kaubalinn. Selleks ajaks olid püstitatud kõik keskaegse linna tähtsamad ehitised: kirikud, kloostrid , gildimajad, kaubaaidad, raekoda, linnamüür koos kaitsevallide ja väravaehitistega. See oli kaupmeeste ja käsitööliste linn, mille keskuseks oli raekojaplats.
Seegid
Haigete isoleerimiseks asutati hospidale ehk seeke. Seekide hoolealused olid vaesed inimesed linnast ja maalt, enamuses eestlased. Haigetega koos elasid kerjused, vigased, pimedad, kodutud ja vanadusnõdrad. Tallinna seeke külastas innaarst.
Gildid
Gildid olid kutseorganisatsioonid, mis kaitsesid oma liikmete huve, korraldasid seltsielu ja pakkusid toetust.Gildidel olid oma traditsioonid, millega tugevdati ühtekuuluvustunnet ja näidati teistele linnaelanikele oma staatust. Liivimaa linnades oli tähtsaim linna kaugkaupmehi ühendav Suurgild. Raehärrasid valiti üksnes selle gildi liikmete seast. Vallalisi kaupmehi ja kaupmeheselle ühendas Mustpeade Vennaskond. Nende hulka võeti ajutiselt ka võõramaa kaupmehi ja laevnikke.
Käsitööliste gildid olid Liivimaal nö katusorganisatsioonid, mis koondasid eri käsitööharude tsunfte. Tavaliselt nimetati käsitööliste gildi Väike gildiks. Tallinnas oli Püha Kanuti Gild rohkem väljaõpet nõudvate käsitööalade esindajatele ja Püha Olavi Gild lihtsamatele aladele .
Tsunftid -käsitööliste vennaskond
Linnakäsitöölised koondusid ametialade järgi tsunftidesse, mille raames korraldati väljaõpet, kaitsti turgu, kontrolliti toodete hindu ja kvaliteeti. Järk-järgult astus jõusse ka tsunftindus millega kaasnes mittesakslaste väljatõrjumine väärikamatelt käsitööaladelt.
Igal tsuntil oli oma põhikiri ehk skraa . See määras ära, mis tingimustel saadakse meistriks ja tsunfti liikmeks ning millised on vastaval erialal töötamise reeglid.
Meister töötas oma töökojas koos õpipoiste ja sellidega. Kuid ühe ala meistreid oli linnas tavaliselt palju. Neil olid ühised huvid ja ühised mured. Sellest tingituna hakkasid ühe ametiala käsitöölised koonduma ühingutesse, sest neil oli niiviisi kergem oma huvide eest seista. Niisuguseid käsitööliste koondisi, kuhu kuulusid ühe käsitööala meistrid, nimetati tsunftideks. Eraldi tsunftid olid näiteks kangrutel, kullasseppadel, rätsepatel ja paljudel teistel ametimeestel.
Tsunfti liikmeks võisid saada vaid meistrid. Nemad üheskoos otsustasid uute liikmete vastuvõtmise üle. Niisuguse ametimeeste ühenduse sisekord oli väga range. Iga väiksemgi samm, mida üks tsunftiliige teha tohtis ja ei tohtinud, oli kirjas tsunfti põhikirjas ehk skraas. Selles oli näiteks öeldud , millal võis hommikuti tööd alustada ja millal tuli lõpetada. Samuti oli seal kirjas, kui palju üldse tohtis toota. Et ära hoida võimalikke üleastumisi, jälgiti skraast kinnipidamist väga rangelt . Iga üleastumine tõi kaasa karistuse. Ometi ei tähendanud tsunftikord ainult käske ja keelde. Tsunftiliikmed hoolitsesid ühiselt ametivendade töövõimaluste eest, ühiselt muretseti toorainet ja toodangule turgu. Kuigi tsunftikorral oli alguses tunduvaid eeliseid eraldi töötamisega võrreldes, hakkas see pikkamööda käsitöö arengut siiski takistama .
Käsitöömeister
Töötas oma töökojas ja oli selle täielik peremees . Temale kuulusid nii tööriistad kui toodang, mis oli määratud kas vahetuseks või müügiks. Kuid käsitöömeister ei töötanud töökojas üksi. Tema abimeesteks olid õpipoisid ja sellid. Iga poiss, kes unistas käsitöömeistri ametist, pidi läbi tegema vaevalise tee õpipoisist selliks ja alles siis võis ta saada meistriks. Õpipoisiks sai mehehakatis juba varases nooruses. Selles ametis tuli tal teha kõige lihtsamaid töid ning aidata peremeest ka igapäevastes toimetustes. Selli elu oli juba veidike kergem. Tema oli meistri paremaks käeks. Kuid selligi õpiaeg kestis palju aastaid. Terasemad poisid võisid ameti selgeks saada ehk üsna kiiresti. Kuid see ei teinud neist veel meistrit. Oma töökoja rajamine tähendas seda, et sul pidid olema oma tööriistad ja tööruumid. Kuid mis kõige tähtsam: tuli valmistada meistritöö, millega ametissepürgija pidi tõestama oma sobivust. Otsustajateks olid teised, juba vilunud ja kogenud meistrid. Alles siis, kui meistritöö oli tasemel ning tööriistad ja – ruumid olemas, võis alustada töötamist meistrina.