Suhtlemispsühholoogia (0)

Suhtlemispsühholoogia
Suhtlemiskompententsus – oskus käituda erinevates sotsiaalsestes situatsioonides eesmärgipäraselt (loome endale kujutluse tulevastest seisundist, mis võiks olla saavutatud) adekvaatselt (vastab antud olukorrale ja inimesele) ja parterit arvestamata.
Suhtlemine on tähendust omav ja omistav käitumine, mida väljendatakse märkidega. Suhtlemine toimub emotsioonide ajendil. Tunded on tähenduse käibemõõt. Ükskõiksuse taga on varjatud tunded.
Suhtlemisel on 3 peamist aspekti – info, mõju ja taju. Info – antakse edasi vaid märgid (sõnad), ilma emotsiooni, hääletooni lisamata. Mõju – eelkõige mittesõnaline sõnum ( intonatsioon , kehahoiak, žestid). Info kohalejõudmist mööravad filtrid. Filtreid parandavad 4,5 filtrit – suhe endaga (enesehinnang, milliseid kaitseid kasutan , kas ma tean, kes ma olen, eneseväärtustamine) , suhe loodusega/jumalaga, suhe teistesse, suhe ühiskonda.
Mina tähtis OK+/tähtis
Sina OK- Sina OK +
Mina OK-
Kontakt ja suhtlemisakt
Kontakt on kahepoolne seisund suhtlevate partnerite jaoks, mis avaldub kindlate tunnustena, mida on võimalik mõõta ja analüüsida. Osaliselt.
Kontakt leiab aset tähelepanu, keskendumis ja erutuse hetkel, mil me näeme, puudutame, haistame, kuuleme, maitseme ja tunneme oma keskkonda. Kontakt leiab aset siis, kui on erinevus mina ja sina vahel. Leiab alati aset nüüd ja praegu. Kontakt leiab aset siis, kui suudame figuuri taustast eraldada. Kontakti puhul on tegu teadlikusega, see eeldab tõeliste minade kontakti. Kontaki puhul on tegu vastupanuga.
„ Suhtlemisoskused “, A. Kidram uus versioon „Suhtlemine“, üks raamat kehakeelest, Igor Yaro Starak, James Oldham, Tony key „Risk olla elus“
Kontakti liigid jagnuevad kaheks: mehaaniline kontakt, mida näen lehelt ning teiselt poolt sisemised kontaktioskused (psühholoogiline kohalolek, sisemiste tegevuste katkestamiseoskus, minapiiride tunnetamine ja realiseerimiseoskus, kontakt oma enda tunnetega, vastutus nende eest, töö iseenda ja parteriga).
Üldiselt inimene üritab oma tasakaalusesundit hoida (ei taha teisega suhelda, tahetakse oma mõtet säilitada), kuid kontakt eeldab, et tasakaaluseisundit kõigutatakse. Vastupanu tähendab seda, et ei laskuta kontakti. Introjektsioon (sissekujutamine), projekstiooni (eeldamine), retroflektsioon (tahapoole painutus, endasse), konfluents (koosvoolamine, kokkusulmaine) , defektsioon (vajumine, kõrvale kallutamine).

Üks osa keskkonnast võetakse enda osaks. Tihti endale teadvustamata oleme endale omastanud kellegi teise hoiakud, seisukohad, käitumise ning meile tundub, et need on meie enda omad. Tihti tundub, et see on meile võõras, seisab eraldi, kuid on kaasatud. Tihti saadavad sõnad: ma pean, mul tuleb (inimene ise ei ole subjekt vaid objekt). Ambivalentne seisund. Lahti saamiseks tuleb teadvustada, kellele need osad kuuluvad.

Ühe osa endast eendan keskkonda ja hakkan seda vaatama keskkonna osana . Omistan enda tunded jne, mida ei suuda endas hoida, keskkonda ümber ja suhtleme siis ise endaga keskkonna osana. Olen kellegi peale vihane , kuid kannan selle viha üle temale (tema on minu peale vihane). Inimene ei taha tunnistada end nende seisundite olemasolu. Tihti on seotud mineviku olukordadega, kus seisund on endaga midagi halba kaasa toonud. Esiteks jällegi tedvustamine. Mida Peeter räägib Paulist, räägib rohkem Peetrist kui Paulist.

Seisundid, tunded, hoiakud, mis peaksid kuulma väljapoole. Olen kellegi peale vihane, ei julge seda teise vastu tunda, olen hoopis enda vastu vihane. Vahel ka somaatiline, kui keha hakkab adevatselt väljendamat agressiooni välja elama. Positiivne aspekt – saad sellega ennast aidata, mida ootad teistelt, teed ise endale (laps teeb endal enne magajäämist pai või armastan ise ennast). Selle taga tihti hirmud hülgamise või purustamise eest. Tuleb teadvustada, kelle vastu tunded tegelikult on ja see temale peegeldada.

Koosvoolamise puhul puuduvad piirid mina ja sina vahel. Tundeid ei näidatagi välja. Töö kollektiivis – määramatu hall olukord, kus välditakse igasugust partneri puudutamist, teise igasugust tasakaalust väljaviimist. Tekitab pikaajaliselt neuroosi , allasurutust.

Üritatakse ära viia kontaktiloomise hetkeks ennast või parterit. Naljad , ebasobilikud jutud, kõik selleks, et vältida reaalset kontakti. Hajutatakse tõsine teema.
Kõige sagedamini minnakse kontaki agressiivselt, näiteks küsimusega. Tegelikult peaks ennast avama. Esimene sügavuseaste – teada-tuntud fraasid , teine aste – faktid, kolmas aste – arvamused, neljas aste – tunded.
Isikutaju , kohanemine, kaitsed

Isikutaju – tagada orienteerumine maailmas. Me kohandame oma partneritele mingisugused omadused, mille kaudu me neilt esmast vastu võtame. Esiteks mõtleme, kes oleme meie, teiseks mõtleme, milline on teine, kolmadaks milline teine on enda arust, neljadaks mõtleme, mida teine arvab meist. Looduslik- ja tehisisukutaju. Loodusliku taju puhul on tegu vastatikuse tajuga. Prognoos teise inimese käitumisele on oluline. Olemuse ja nähtuse küsimus – kas parter näitab meile oma olemust või pindmisi maske, kas see olukord võib muutuda. Mõõtmise küsimus – mida me mõõdame, mis on meie mõõtmiseaine, objekt, mis liiki mõõtmisega me tegeleme, kui täpne on mõõtmine. Sõna, kehakeele ja teo vahekord . Tegu on alati kõige tõelisem.
MINA- TASANDID SUHTLEMISEL

RÖÖPNE

RISTUV
Vanemad saavad olla rööpses suhtluses ainult siis, kui objekt on keegi teine.
ÜKS TASAND
NÄIDE NR 1: Näidake palun tolmuimejaid! T-T Kas te olete kuu pealt kukkunud? V-L Ristuv suhtlemine. Esimene võimalus eesmärgi täitmiseks on jätkata täiskasvanu tasandil kuni partner ise ka täiskasvanuna käitub. Lapse tasandil vastamine vajab eneseregulatsiooni („Kukkusin jah, siin ma olen!“).
NÄIDE NR 2: Palun vahetage mulle see raha lahti! T-T Ega me pank ei ole. V-L Palun mulle siis tops tikke ! T-T Ma ei müü teile tikke! L-V, V-L Tuleks säilitada täiskasvanu tase: Te olete ju poodmüüja, miks te mulle tikke ei müü?
MITU TASANDIT

AVALIK – sotsiaalselt aksepteeritav

VARJATUD – psühholoogiline, mõjutamiseks
Toimingud , meelelahtused, rituaalid ja mängud. Kolm esimest 1 tasand korraga kasutusel, hetkeks ehk kaks, viimasel juhul alati kaks tasandit. Toiminud - lihtsad rööpsed teineteist täiendavate repliikide seeriad , mis on suundatud elusitutasioonide tulemuslikule juhtimisele. Täiskasvanutasandil suhtlemine. Rituaalid – rööpsete pöörumiste seeriad, mida juhib vanem, kes on need vastu võtnud. Täidavad neid kaks täiskasvanut, kes teavad, kuidas seda teha. Püütakse vastata partner pakutud tasandil. Meelelahutused – rööpsete pöördumiste seeriad, tavaliselt ühekordsed. Sotsioloogilise aluspõhjaga – teemad, mis sobivad mingitele sotsiaalsetele gruppidele (naised, mehed, vanad, noored). Mängud – varjatud pöördumiste seeria, mis kulgeb hästimääratletud tulemusele, kusjuures suure tõenäosusega üks pool prognoosib paremini, trikiga varustatud pöördumisteseeria, millega üks tõmbab teise lõksu. Mängud aitavad reaalsusest eemal olla, loovad kindlustunnet , aitavad luua enesekindlust- või kaitset, mäng võimaldab säilitada sama seisu, ennnast õigustada. Tihti peale on mängude sisuks kellegi teise ära kasutamine, manipuleerimine ning meelitada teist poolt anda mulle paitusi ja seda, et jääda ise kohustustest vastustustest kõrvale.
Aktiivne kuulamine
Põhjused, miks me ei kuula jagunevad kolmeks: partnerist (kõnedefektid, partneri räägitav keel arusaamatu), olukorrast (müra, ruumilised tegurid) ja iseendast tingitud – kuulja iseärasused (vaegkuulja, enesekeskne , tähelepanuhäire, depressiivne , tugevad ekstravertsed kalduvused, temperamentide ebasobivus), hoiakud ja vajadused ( kuulaja ei taha kuulata, väsimus, haigus, muud asjad olulisemad, meeleolu, ei taha midagi uut saada), harjumused (harjumus vahele segada, pealiskaudsus, harjumus mitte tähelepanu koondada ja omi mõtteid mõelda, harjumus nõu anda, tähelepanelikkust teeselda, ainult fakte otsida).
Kuulmine toimub kõrvades, kuulamine on tähelapanu koondamine teisele inimesele, tahteakt, vastutusolukord selle ees, mida me kuulame – inimene kuulab inimest kogu kehaga .
Aktiivne kuulamine – terviklik käitumisviis, mille eesmärgiks on võimalike suhtlemistakistuste ületamine ning teabevahetuse tulemuslikkuse suurendamine . Vestluse juhtimisviis , mille abil vestluse juhtija loob endale ja partenrile – partnerile ja endale parimad tingimused kasu saamiseks. Tulemusena kasvab rääkija eneseväljendamisevõime-ja tahe ning paraneb üksteisest arusaamine.
Selleks,et olla hea kuulaja on vaja täita neli eeldust (Carl Rogersi järgi):

• Partneri tingimusteta aksepteerimine sellel hetkel, kui ma kuulan
  
• Empaatia – võime partneri sussides kõndida
  
• Sotsiaalne soojus
  
• Siirus, ehedus, autentsus
  

Kuulaja ülesannete tähtsus

Soodne kliima – kontakt 100%

Partneris ja probleemis orienteerumine 50%

Lahendus variantide otsimine ja leidmine 25%

Otsus 25 %
Suhtlemistõke on miski, mis ei lase öelda või öeldul kohale jõuda.
Enesekehtestamine
VAJADUSED SUHTED PIIRID
Alistuva käitumise puhul ei seista oma vajadusete eest, pigem lähtudakse parteri huvidest. Väliselt suhted küll on, aga tegelikul pole pea midagi. Ka umbisikule vajaduste esitamine on alistuv käitumine (Keegi võiks akna lahti teha! Keegi peaks köögi ära koristama!). Milleks? Et meeldida teistele, vastutuse puudumine, vastavalt vajadusele vaba ruumiga varieerima, väldib konflikte, ahvatleb teisi kaitsma, võimaldab tugevamaid kontrollida, võimaldab ohvrirollist märtrirolli liikuda, lapsepõlve pikendamine . Mis hinnaga? Tekitab agressiooni, oma elu jääb elamata, tekitab teistes süütunnet, tekitab raskusi oma elu muutmises, kaob võime kontrollida oma emotsioone (toob esile vulkaankäitumise), ei teki sügavaid inimsuhteid. Tunnused: vabandamine, ennast väiksemaks tegevad repliigid, tunded puuduvad, kehakeeles on vaikne ebalev hääl, segane kõneviis, teise kaudu kõnelime, välditakse mina.
Agressiivse käitumine puhul pannakse enda vajadused alati teistest ette. Suhted ei hakka toimima. Miks? Saad, mis tahad ! Annab võimaluse kontrollida teisi inimesi, manipuleerida , hoolimatu olla, ignoreerida, oma elu korraldada. Hind? Üksindus, isolatsioon, hirm (kui mina teen seda, mida teevad teised, et ei saaks juhtuda vastuagressiooni), teise poole vastuhakk, oma vabanduse vähenemine, isiksuse dehumaniseerimine, süütunne (ma olen teinud midagi paha). Tunnused: mina ületähtustamine, rünnakud ja hinnangud teise suhtes, hääle toon külm ja kalk , kehahoiak võitlev, sissesõitmine, katkestamine.
Sekeldamise ja pusserdamise puhul kehtestakse ennast valitavalt.
Adekvaatse enesekehtestamise puhul kehtestakse ennast õigel ajal ja õigesti. Milleks? Kehtestavad inimesed armastavad iseennast ei teisi, ei pea koguaeg oma piiride eest kartma , elatakse oma elu. Mis on hind? Ollakse sunnitud oma väärtusi väänama, eneseregulatsioon , haavatavus. Tunnused: räägib minast ja tunnetest, laseb teisel teha sama, kuulab teist, hääletoon rahulik ja isikule omane, loomulik kehahoiak.
Me ei saa muuta partneri käitumist, aga me saame käituda nii, et ta tahaks oma käitumist muuta.
Kuidas? Mina sõnum on see, kui täie vastutusega iseenda sõnade eest antakse teisele poolele teada oma vajadustest ja kuidas me tahaksime, et partner meie vajadustele vastaks . Esimene samm on õppida vaatlema iseennast.
Mittesõnaline käitumine
Loe läbi üks raamat!
Kasutame tihti, et midagi simuleerida või maskeerida.
Fukntsioonid: korrata seda, mis sõnadega on väljendatud, osutame, täiendame sõnalist sõnumit, rõhutamine mingit osa verbaalsest sõnumist, reguleerime midagi, räägime millelegi vastu.
Silmad – oluline on, et partnerite silmad oleks samal kõrgusel ja nähtaval.
Žestid – käeliigutused, mis omavad iseseisvat funktsiooni või täiendavad sõnalist osa.

• Embleemid – märgid, mida käega anname, millele võib kergesti öelda ühe-kahesõnalise tähenduse. Erinevates kultuurides erinevad, peavad olema kontekstis. Ka naeratus loetakse mõnes olukorras embleemiks.
  
• Illustraatorid – täiendavad sõnalist teksti ja toovad juurde mingisuguseid nüansse (dirigendid, ideograafid, osutavad liigutused, ruumilised liigutused, kineamatograafid, piktograafid).
  
• Regulaatorid – liigutused, mis on seotud partnerite omavaheliste liigutuste väärtustega.
  
• Adaptorid – räägivad palju inimese seisundist, rudimentaalsed liigutused täielikest funktsionaalsetest liigutustest. Liigutused, mis on selleks, et tagada paremat kohanemist, pinge ületamiseks. Saab jagada kolmeks: enesele suunatud adapterid – kontakt enda kehaga, kaitsekäitumised; teistele suunatud liigutused; objektidele suunatud adapterid. Kui on vaja adapterid, tuleb meeles pidada, et need ei kahjutaks tegevust, enda adapteritereid tuleb teadvustada.
  

Personaalne ruum ja distantsid
Personaane ruum on munakujuline, külgetelt kätelaiune, seljatagant ka umbes käepikkune ja eest umbes 0,45 – 1,2 meetrit (0-0,45m intiimne ruum, 0,45-1,2m isiklik ruum, 1,2-3,6m sotsiaalne ruum, avalik tsoon 3,6-7,6m).

• Intiimne ruum – inimeste vastu, keda intiimsesse ruumi laseme tunneme tundeid, aksepteerimine tigimusteta, kaitsetus, tugev vastastikune mõju. Kui on sundseis, püütakse vahemaad suurendada.
  
• Isiklik ruum – kui esimene ruum on seotud endaga, siis isiklikku ruumi tuleb tugevalt sisse teine, riskid on väiksed, ei ole õiget ega valet vaid vastastikune nõusolek, partnerit aksepteeritakse, võrdõiguslikkus.
  
• Sotsiaalne distants – sotsiaalne problemaatika läbi sotsiaalsete rollide (ülemus – alluvasuhe), keskseks on tegevus mitte isiklik suhe, sotsiaalnehierarhia, võistlusmomendid, enese pakkumine ( enesetutvustus ).
  
• Avalik tsoon – põgusad kontatid, kõikidel on võrded õigused, sündumused väljaspool kontrolli, suhteliselt vähe isiklikku riski. Esimeses kolmes tagasisidestatud , avalikus tsoonis tagasisidestamatu.
  

Kehaasendid – asend kui esitlus, asend kui tegu. Tunnused – avatus , suletus, pinge ja kalded. Suhtlusnurk.
Enesekehtestamise erivõtted
1. Loomulik väide – spontaanselt, ilma formaalse skeemita antakse teada oma vajadustest. On nagu on, aga seistakse enda eest.
2. Eneseavamine, tunnete väljendamine – tunnetest rääkimine on esikohal. Mitte ükskõik kellele ja ükskõik kus! Oluline osa lähisuhetes
3. Tunnustus kirjeldamine kaudu – kolmeosalise minateate esimesel osal rõhk, kirjeldamine. Kiitmise juures räägitakse, milles seisneb tegevuse headus, aga ka see, mis oli kehvasti, annab partnerile parema tagasiside – analüütiliselt mitte hinnanguliselt.
4. Suhete kehtestamine – kõige võimsam kehtestamiseliik (see on see, millega näha viimast piiri, kui muud enam teha pole), just kolmas osa on rõhutatud – tehakse selgeks, mida suhetega juhtuma.
5. Valikuline tähelepanelikkus/tähelepanematus – anna teada, kui sulle mingi käitumine ei meeldi, teisel korral samal käitumisel vaiki , kolmandal korras korda sama kehtestavat repliiki, neljandal korral vaheta teemat. Kehtestada tuleb nii kaua, kui on valmis!
6. Ajutine või pikaajaline tagasitõmbumine – võib aja maha võtta, et mõista, mis tegelikult juhtus, mis häiris ning hiljem kui selgusele on jõutud, ennast kehtestada. Kui on selge, et suhted on laastavad või kahjulikud, või pausi võtta ka igaveseks või pikaks ajaks.
7. Kogu ulatust some shit (kõiki aspekte arvestav vastus?) – kui ollakse kõikides küsimustes vastuolus tõuseb pinge liiga suureks, konflikt suureneb, raskem oma vajaduste eest seista. Esiteks kuula ja saa teisest poolest aru, teiseks jaga teise poolega seda osa, mis tundub ühine, kolmandaks väljenda oma enda nägemust.
8. Valikute andmine – pead leidma valikud , mis on mõlemale poolele vastuvõetavad, aga kõik sulle kasulikud.
9. Loomulikud ja loogilised read, ennetav enesekehtestus – reeglid tuleb paika panna, et oleks kergem ennast kehtestada (preemiat saab siis, kui sada seent korjad – miks mina ei saa? – mitu seent on? – 62 – selge). On kahjustav ennast kehtestada, kui selleks kapitali pole olemas.
10. Käitumise peatamine, tunnete arvessevõtmine – esiteks lõpeta konkreetne tegevus, teiseks ära lase ennast emotsionaalselt kaasa tõmmata, kolmandaks aktsepteeri partneri tundeid neid talle sõnastades ja viita alternatiivsetele võimalustele.
11. Keskkonna ümberkorraldamine – keskkonna muutmine, et mingeid käitumisi mugandada või lõpetada. Oluline on mõelda tegelikest eesmärkidest.
12. Ei ütlemine – iga tegevus on tegelikult jah ja ei vaheline võitlus. Ei ütlemine algab oma sisemistest jaa’dest, kui mingid asjad on selged, siis on lihtne teisele ei öelda. Ümbersõnastus ja ei. Põhjendusega ei. Edasilükkav ei (jaa) – jaa lükatakse edasi, täna ei taha, aga mõnel teisel korral oled valmis seda tegema. Katkine praota plaat – tuleb ennast korrata nii kaua kuni kohale jõuab. Ma tahan, et teed seda ning ma ei taha, et teed seda. Kategooriline ei – kasutada situatiivselt. Absoluutne ei – väärtustel või põhimõtetel põhinev ei, kehtib, kui tõepoolest jäädakse kindlaks.
Konflikt
Vastuolu – jõudude, väärtuse huvide, iseloomude.. erinevused, mis teineteist segavad. Soovimatud olukorrad. Probleem – sõnastatud vastuolu. Konflikt –protsess, mille on käivitanud pingeliseks kasvanud vastuolu või inimestevahelise vastuolu teravnemise piiripunkt. Konfrontatsioon – teadlikult käivitatud konflikt parema kontrolli saavutamiseks vastuolu üle.
Dialoog – jagatud uurimine . Koosmõtlemise ja arutlemise viis. See ei olemiski, mida me teeme teisele inimesele, see on miskit, mida ma teeme koos teise inimesega. Dialoog on elav uurimiskogemus koos inimestega ja inimeste vahel.
• Maailm on jagamatu tervik (kõik liigendused on kunstnikud – ida ja lään, Baltimaad ), tervik on meis endis olemas. Detailitundlikus on dialoogi pidamisel väga oluline.
• Osalus – kus on minu tõeline osalus?
• Dialoog algab endast, see sageli unustatakse. Ka endakäsitlus tervikuna on hädavajalik. Terviklikkus = tervis. Enda osade aktsepteerimine. Oma eluloo , päritolu aktsepteerimine. Sisemine demokraatia.
• Automaatpiloot (alati on nii tehtud, teen mina ka)/isejuhtimine. Reaktiivsus . Spontaansus (vanadele sündmustele uued lahendid, uutele sündmustele adekvaatsed lahendid)
• Mõtlemine ja mälumine (istub oma toas ja mõtleb oma valmismõeldud mõtteid). Sündmused toimuvad siin ja praegu. Oluline on ka ise konfliktis kohal viibida.
• Elu ei ole nimisõna vaid peamiselt tegusõna. Elu = muutumine. Elu on konkreetne.
• Teemakeel. Räägime valmis või elavate sõnadega, enda või teiste sõnadega, elavad või surnud sõnad. Keel võib olla nii ühendav kui ka eraldav.
• Sõnad ja teod kooskõlas?
Vestlus – pöörama koos. Diskussioon – tükkideks pakkima, lahti võtma. Debatt – avalik arutelu, vaidlus või väitlus peamiselt poliitilistel teemadel. Läbirääkimised – kauplemine, liitvad või ühendavad läbirääkimised, mille käigus püütakse ühiseid huvisid näha.
Vajalikud oskused
• Eneseväljendamine – igal inimesel on võimalus ennast kuuldavaks teha.
• Oskus kuulata ilma vastupanud või kohustusteta .
• Austus – teadlikkus teise inimese positsiooni terviklikkusest ja väärtusest. Sisemine teadmine, et teise poole kogu tõde ei pruugi meie kunagi näha. Näen, et ma ei pruugi näha kõike.
• Peatamine/tagasihoidmine – olen valmis selleks, mis toimub siin ja praegu meie vahel, ei sildisa.
Mida tähendab osalemine maailma? Osalemisest tuleb vajadus kuulata. Sidususest tuleb austus.
Mida konfliktid meile annavad? Võimaluse teadlikkust tõsta (mille eest seisame ), soodustavad muutusi, kohanemist, võivad motivatsiooni juurde anda/kahandada. Võib soodustada sisemist arengut, adekvaatsust, realistlikkust. Kaasatõmbav, kirge kasvatav. Tekitab enesekindlust, eneseväärtustamist.
Tihti võivad meid halvata, panna lukku, purustada, panna isolatsiooni.
Konfliktid võivad olla realistlikud /mitterealistlikud. Isikusisesed, isikutevahelised, grupisisesed, gruppidevahelised, organisatsiooni sisesed või organisatsioonide vahelised.
Kui sinna minna, siis miks minna? Kui on aega, piisavalt tervist, liitlasi, võimalus lasta kellelgi teisel oma konflikti lahendama minna.
Ennetamine. Individuaalsed/grupiviisilised ennetamisevõimalused.
Emotsioonide-, vajaduste- või väärtustekonfliktid, tihti võib konfliktis kõik osad olemas olla.
Millal on kohanev käitumine mõistlik? Kui mõistan eksimust, teise jaoks tunduvalt olulisem, kui mulle. Kasutatakse ka siis, kui on vaja energiat säästa tähtsamate küsimuste käitlemiseks, jõu kogumiseks, tehtud vigadest õppimiseks. Negatiivne? Distsipliini langus, vähene austus enda vastu, frustratsioon lahendamata probleemi pärast.
Võitlemine? Kiire lahendi leidmiseks, ebapopulaarsete otsuste tegemine, elupäästvates küsimustes, kaitseküsimustes. Võib tekkida hirm, suhete halvamine, teise poole panus väheneb. Kasutatakse ka siis, kui teise poole ebasobiv otsus võib liiga ebasobivaks osutuda.
Kompromiss – mingi osa vajadustest saab lahendatud . Kompromissid sobivad kui eesmärgid on keskmise tähtsusega, partnerid on väga võrdsed, sissekirjutatud sihtide erinevus, lahendust on vaja võimalikult kiiresti. Negatiivne? Keegi ei ole täiesti rahul, tavaliselt lühiajalised – jääb alles materjal muudeks võitlemiskohtadeks, küüniline õhkkond. Kompromiss on vahel väike võit – väike võit olukord.
Rollid
• Psühhosomaatilised – psüühikast mõjutatud kehaline, hingeline -kehaline roll.
• Psüühilised – kes ma olen psüühiliselt? Omastatakse endale silte: olen luuser, kuningas.
• Sotsiaalsed – näitavad seda, kes ma olen grupis suhtes teistega. Sotsiaalsetel rollidel on korduv iseloom – kuningas on surnud, elagu kuningas. Annavad määratletuse ja kindlustunde. Rollid on alati seotud grupi eesmärkidega. Rollil on omadus inimest kaitsta.
• Eksistentsiaalsed – kes ma olen inimesena? Ei tulene otse maailmast. Mis on elu mõte? Miks ma olen siin? Küsimused, mis puudutavad eetikat, moraali, looduse osaks olemist, religiooni, eksistentsiaalsed küsimused süüst, vastutusest, armastuses, arhetüübilistest rollidest (kes on ema, kes on isa, süütuna, orvuna, armastajana).
Rolliootus Rollitaju Rolli omaksvõtt Rollikäitumine
Keerulised rollid. Rollitu roll – inimene, kellele ei ole mingeid ootusi või ka pseudorollid. Defineerimata roll – ootustusi/kirjeldusi pole antud. Halvasti normitud positsioonid – vanaisa partner on lapselaps mitte vanaema. Taunitud rollid – armuke, kodutu, prostituut. Autsaiderid – tead, et ei saa positiivset tagasisidet. Hälbinud rollid – kergelt hukka mõistetud, normatiivsest käitumisest natuke väljas pool – kriminaalid , salajoodikust naine. Märgistatud rollid – kas kuulutada, keegi vaesaks, et ta saaks toimetulekutoetus . Rituaalsed rollid – kuningalosse valvavad tüübid nagu etendus.
Probleemid rolli sees. Mittehakkamasaamine haiguse tõttu. Rolliküündimatus – ei kvalifitseeru rollile, ebakompetentsus . Rollimotivatsioonipuudus. Ebaadekvaatne rollitaju. Rolli tagasitõrjumine – abiellun küll, aga ei hakka abikaasaks. Rollihülgamine – vaikselt väljaujumine. Ebaadekvaatne ettevalmistus. Ressursipuudus. Rollisisene konflikt – lapsevanema roll – tuleb panna piire ja anda vabadust. Rollidevaheline konflikt – üliõpilane, kes kuulub mingisse punti – ühelt poolt õpi, teiselt poolt mine peole . Interpositsiooniline konflikt – ülemus ja alluv – sõidetakse teise rolliootustesse sisse. Raskused rollide eraldamisega. Kokkusobimatud rollid. Rollimuutus. Sisemised raskused rolliuuendamisega. Rolli liiga suureks tegemine – pean olema perfektne . Frustratsiooni tekitavad rolliootused. Rollisegadus – ei ole võimeline rolle sorteerima. Rolliretro – tagasilangus vanasse mugavasse rolli. Rolli ümberpööramine – vanema ja lapse roll ümberpöördumine. Rollivägistamine – isa rollis laste kuritarvitamine, kuid ka korruptsioon . Rollišokk – inimene on rollis, aga ühel päeval saab aru, et selle rollida on nüüd kõik.