hingamisahela ensüümide süsteemile NAD ja FAD poolt. Ketokehade organismi kuhjumise pôhjused ja biokeemiline mehhanism. 11. Hormoonid. Hormoonide klassifikatsioon nende keemilise ehituse alusel. Hormoonide ja ensüümide vôrdlus nende keemilise ehituse, produtseerimise koha, ainevahetuse regulatsioonis toimimise viisi alusel. Hormoonide transport veres. Hormoonide môju märklaudrakkudele ensüümide aktiivsuse, ensüümide sünteesi aktiivsuse ja substraatide kättesaadavuse muutmise kaudu. Hormooni retseptorite môiste Mittesteroidhormoonide toimemehhanism - retseptorite paiknemine, signaali ülekanne raku sisse. Steroidhormoonide toimemehhanism - retseptorite paiknemine rakus, hormooni ja retseptori komplekside moodustumine. 2 12. Lihaskoe biokeemia. Skeletilihase keemiline koostis: vesi, valgud ja ülejäänud ained.
Vmax konstant, mis iseloomustab ensüümi. See on teoreetiline maksimaalne reaktsoonikiirus, mida tegelikkuses kunagi ei saavutata (kuna selle saavutamiseks peaksid KÕIK ensüümi molekulid olema seotud ainega) [ k2*[Et (kõik ensüümimolekulid on seotud)]] kcat on molekulaarse aktiivsuse mõõt , substraadi molekulide arv, mis muudetakse ühe ensüümi molekui poolt ühes ajaühikus produktiks, tingimusel, et ensüüm on ainega küllastatud (arvutatakse Vmax jagamisel ensüümi ja substraatide komplekside arvuga (mis peab olema täielik, ehk kõik ensüümi molekulid on seotud substraadiga) Ensüümi aktiivsuse mõiste ja ühikud. Ensüümi aktiivsus näitab kui palju ja kui kiiresti substraadi molekule ta on võimeline produktiks muutma. Kui ensüümi molekulaarsete kontsentratsiooni pole teada, väljendatakse tema kogust aktiivsuste kaudu. ühikud: rahvusvaheline ühik ehk IU see on ensüümi kogus, mis katalüüsib 1 mikromooli produkti teket 1 min jooksul
mutans, S. Mitis, Actinomyces, A.viscosus, Neisseria, Haemophilus); ekstratselulaarsete polümeeride produktsioon teiste mikroobide kinnitumiseks · Sekundaarne kolonisatsioon (24-168 tundi)- kinnitunud bakterite paljunemine ning uute bakterite kinnitumine olemasolevate bakteritele ja paljunemine (Prevotella intermedia, loescheii, Capnocytophaga spp, Fusobacterium nucleatum, Porphyromonas gingivalis). · Väljakujunenud hambakatt Keskkond: substraatide ja O2 vähenemine, CO2 suurenemine, metaboliitide kuhjumine Supragingivaalne katt: G- anaeroobid Epiteel ja vaba osa: G- pulgad ja spiroheedid Subgingivaalne katt: G+ anaeroobid (vaata mikrobioloogia loengut) Hambakatu orgaanilised komponendid Valgud, polüsahhariidid ja lipiidid Rakkude elemendid (bakterirakud, epiteelirakud, leukotsüüdid, makrofaagid) Bakterite komponendid (antigeenid) Hambakatu anorgaanilised komponendid Ca ja P ioonid
Täna GOx-i substraadispetsiifilisusele -D-glükoosi suhtes võimaldab see meetod määrata glükoosisisaldust ka teiste suhkrute juuresolekul. GOx katalüüsib -D-glükoosi oksüdeerumist molekulaarse hapniku toimel. Reaktsiooniproduktideks on vesinikperoksiid ja ,D-glükonolaktoon, mis kiiresti hüdrolüüsudes moodustab D- glükoonhappe. Järgmises etapis kasutatakse POx-i mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist kasutades elektronide akseptorina teist substraati, H 2O2, mille oksüdeerumisel moodustub H2O. POx-i toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid bensidiini derivaate, nagu diaminobensidiin derivaate, mis on detekteeritavad vastavatel lainepikkustel. Töö käik · Õppejõult saadi prooviks sidrunimahl · Sidrunimahlast tehti 20x lahjendus ja filtriti
Katalüüsi mehhanismid Kuidas ensüüm aktivatsioonienergiat alandab? 1. Üleminekuoleku stabiliseerimine · elektrostaatiline katalüüs (Arg jt laenguga grupid, kofaktorid) · üldine happe-aluse katalüüs (His, Asp, Glu jt) 2. Kovalentne katalüüs vaheühendid · üks kõrge energiabarjäär on asendunud mitme madalamaga (Ser, Cys, His) · redoksreaktsioonid (kofaktorid s.h. metallid) 3. Substraatide toomine teineteisega "kokku" ensüüm-substraat kompleksi moodustumine · üleminekuoleku tekkega ei lähe kaduma liikumisvabadust · reageerivate molekulide täpne orienteeritus Katalüüsi mehhanismid Aktiivtsenter substraatide/produktide sidumise ja katalüüsi toimumise koht ensüümis 1. Emil Fischer 1894 ensüümi aktiivtsenter on komplementaarne substraadiga ensüüm on lukk ja substraat võti seletas ära ensüümide kõrge spetsiifilisuse
endergoonilisi protsesse eksergooniliste protsesside käigus vabaneva energia arvel · Toimivad väga pehmetes tingimustes · On väga selektiivsed ja äärmiselt kõrge spetsiifilisusega. · Alluvad regulatsioonile Ensüümkatalüüsi iseloomustab: · Substraatspetsiifilisus (mis läheb sisse) Erinevalt keemilistest katalüsaatoritest katalüüsivad ensüümid suhteliselt kitsa substraatide valiku reaktsioone. Näiteks: restriktaasid või proteiinkinaasid. Substraatspetsiifilisus põhineb eelpool loetletud interaktsioonidel ja substraadi ning ensüümi ruumilisel sobivusel ning seda kirjeldavad põhiliselt kaks hüpoteesi: Luku ja võtme hüpotees (Fisher, 1894) Indutseeritud sobivuse hüpotees (Koshland, 1958) · Stereospetsiifilisus (mis tuleb välja) · Katalüütiline efekt (kui kiiresti kõik toimub
teiste taandavate suhkrute juuresolekul. GOD katalüüsib glükoosi oksüdeerumist lahuses sisalduva hapniku toimel. See ensüüm sisaldab endas prosteetilise grupina flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib kui koeensüüm. Selle kaasabil kantakse glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit hapnikule. Toimub glükoosi oksüdeerumine glükoonhappeks ja tekib vesinikperoksiid. Seejärel osaleb POD, katalüüsides spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist. Peroksiid redutseerub, tekib vesi. Kasutades substraati, mis oksüdeerudes annab värvilise produkti, saab seda jälgida spektrofotomeetriliselt. Antud töös kasutatakse värvilise substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(II) ehk kollast veresoolt. 2+ 3+ Reaktsiooni käigus Fe oksüdeerub Fe -ks, sellega kaasneb H2O2 redutseerumine. Tekib punane veresool, mis annab lahusele kollase värvi ja on
replikatsioon toimub tänu paljude DNA polümeraaside samaaegsele tööle (multitsentriline replikatsioon) Transkriptsioon on teine tähtis lüli molekulaarbioloogia tsentraalses dogmas ning valkude biosünteesi ahelas. Transkriptsiooni käigus sünteesitakse kõik rakus vajaminevad RNA molekulid. Madalamolekulaarsete ainete metabolismil on rakus kaks põhieesmärki: · toota energiat · toota monomeere Energia tootmine toimub glükoosi (substraatide) oksüdatsiooni käigus heterotroofides, fotosünteetikud eksisteerivad Päikese kiirguse energia arvelt: C6H12O6 + 6 O2 6 CO2 + 6 H2O Bioloogiline oksüdatsioon erineb põlemisest selle poolest, et bioloogilise oksüdatsiooni käigus toimub astmeline oksüdatsioon Kasvusubstraatide molekulide oksüdeerimise käigus vabanevat energiat (ATP, NADH2 jne) kasutatakse energiat vajavate reaktsioonide käitamiseks NB! konjugeeritud reaktsioonid
meetod maarata glukoosisisaldust ka teiste taandavate suhkrute juuresolekul. GOD kujutab endast liitvalku- flavoproteiini, sisaldades proteetilise grupina FAD, mis toimub kui koensuum. Ta oksudeerib glukoos glukoonhappeks ja tekib viimasega ekvimolaarses koguses vesinikperoksiidi. +O2 (GOD FAD->FADH2) +H2O COOH-(HCOH)4-CH2OH +H2O2 POD on koostiselt liitvalk kromoproteiin, mis sisaldab prosteetilise ruhma heemi. POD kataluusib spetsiifiliste substraatide oksudeerumist. Reaktsiooni pohimotteline skeem on sellinne: POD Taandatud substraat +H2O2 Oksudeeritud substraat + 2H2O (varviline) Kaesolevas toos kasutatakse POD substraadina kaaliumheksatsuanoferraat(II) POD kataluusib selles Fe2+ oksudatsiooni Fe3+ -ks. Millega kaasnevalt toimub H2O2 redutseerimine veeks. Tekkiv kaaliumtsuanoferraat(III) annab lahusele kollase varvuse ja on detekteeritav
FAD seob glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit ning kannab need molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Tekib ekvimolaarses koguses D- glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Järgmises etapis kasutatakse rõika peroksüdaasi, mille süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2-oksüdoreduktaas. POx on sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. See tähendab, et ka POx on liitvalk. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide dehüdreerumist, kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. POx-i reaktsiooni saab hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt, kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Reaktsiooni põhimõtteline skeem: Peroksüdaasi reaktsioonil võib kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(ll),
replikatsioon toimub tänu paljude DNA polümeraaside samaaegsele tööle (multitsentriline replikatsioon) Transkriptsioon on teine tähtis lüli molekulaarbioloogia tsentraalses dogmas ning valkude biosünteesi ahelas. Transkriptsiooni käigus sünteesitakse kõik rakus vajaminevad RNA molekulid. Madalamolekulaarsete ainete metabolismil on rakus kaks põhieesmärki: · toota energiat · toota monomeere Energia tootmine toimub glükoosi (substraatide) oksüdatsiooni käigus heterotroofides, fotosünteetikud eksisteerivad Päikese kiirguse energia arvelt: C6H12O6 + 6 O2 6 CO2 + 6 H2O Bioloogiline oksüdatsioon erineb põlemisest selle poolest, et bioloogilise oksüdatsiooni käigus toimub astmeline oksüdatsioon Kasvusubstraatide molekulide oksüdeerimise käigus vabanevat energiat (ATP, NADH2 jne) kasutatakse energiat vajavate reaktsioonide käitamiseks NB! konjugeeritud reaktsioonid
glükoosi oksüdaas (GOD) ja peroksüdaas (POD). GOD kasutamine annab võimalust määrata glükoosi ka teiste suhkrute juuresolekul. GOD katalüüsib glükoosi oksüdeerumist lahuses sisalduva hapniku toimel. See ensüüm sisaldab flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mille abil glükoosi molekulilt kantakse kaks vesiniku aatomit hapnikule. Tulemusena toimub glükoosi oksüdeerumine glükoonhappeks ja tekib vesinikperoksiid. Järgmises etappis osaleb POD. See katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist. Teine substraat H2O2 redutseerub, andes vett. Kasutades substraati, mis oksüdeerub andes värvilist produkti, saab reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Lahuse värvuse intensiivsus on võrdelises sõltuvuses glükoosisisaldusest uuritavas proovis. Värvilise substraadina kasutatakse kaaliumheksatsüaanoferraati(II), nn kollane veresool. Reaktsiooni käigus Fe2+ oksüdeerub Fe3+-ks, sellega kaasneb H2O2 redutseerumine. Tekib punane veresool, mis
võrrandile. Lineaarse regressiooni tulemusena otsib arvutiprogramm katseandmetele kõige paremini vastava sirge võrrandi. Selle sirge võrrandi parameetritest (tõus ja vabaliige) on lihtne leida otsitavad Vmax ja Km. 52. Kuidas on ensüümkatalüüsitava reaktsiooni piirkiirus seotud koguensüümi kontsentratsiooniga (valem)? Vmax = [E]t kcat 53. Ensüüm on võimeline kasutama kolme alternatiivset substraati A, B ja C. Ensüümi kcat/KM väärtused substraatide A, B ja C jaoks on vastavalt 105 M-1s-1, 102 M-1s-1 ja 0,1 M- 1 -1 s . Reastage substraadid alustades ensüümi jaoks kõige parema substraadiga. Mida suurem väärtus, seda spetsiifilisem ensüüm. Seega A B C 54. Ensüümi KM substraatide A, B ja C jaoks on vastavalt 0,1 M, 10 M ja 0,1 mM. Reastage substraadid alustades ensüümiga kõige tugevamini seostuvast substraadist. Mida suurem on, seda tugevamini seostub. 0,1M, 0,1mM, 10 mikroM. 55
Glükoosi oksüdaas katalüüsib glükoosi oksüdeerumist hapniku toimel glükohappeks. FAD seob glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit, redutseerudes FADH2-ks ning kannab need molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Peroksüdaas on koostisest ka liitvalk ja selle toimel leiab aset spetsiifiliste substraatide oksüdeerumine H2O2-lt pärineva hapniku abil. Oksüdeerides, mõned substraadid anaavad värvilisi produkte. Siis saab kasutada spektrofotomeetri ning jälgida värviliste ühendite kontsentratsiooni, mis on võrdilises sõltuvuses glükoosisisaldusest. Peroksüdaas Oksüdeeritud substraat + H2O2 Taandatud substraat + 2 H2O Värvusetu Värviline
H OH H OH ,D-glükoos O D-glükonolaktoon OH (HOCH) 4 + H2O 2 HO D-glükoonhape Reaktsiooni järgmises etapis osaleb POx, mis sisaldab prosteetilise rühmana heemi. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (dehüdreerumist). Teine substraat H2O2 toimib seejuures kui vesiniku aktseptor, redutseerudes H2O -ks. Kasutades kromogeenset substraati, saab reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses glükoosisisalduses uuritavas proovis. Reaktsiooni põhimõtteline skeem: peroksüdaas Oksüdeeritud substraat värvusetu
kasutatakse tihti ensümaatilist meetodit, mis põhineb ensüümide glükoosi oksüdaasi (GOx) ja peroksüdaasi (POx) kasutamisel. Meetod võimaldab määrata glükoosisisaldust ka teiste suhkrute juuresolekul, sest GOx on substraadispetsiifiline ,D-glükoosi suhtes. GOx kujutab endast liitvalku, mis sisaldab FAD-i. Ka POx on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist. Pox-i reaktsiooni on hõlbus jälgida spektrofotomeetriliselt, kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt. Töö käik Tööreaktiiv Glükoosisisalduse määramise juures on olulisel kohal tööreaktiiv, mis sisaldab glükoosi osüdaasi ja peroksüdaasi, , kaaliumheksatsüanoferraati(II) ning fosfaatpuhvrit (pH=6,0). Uuritava lahuse (tundmatu proovi) ettevalmistamine Uuritavaks lahuseks käesolevas töös on mee lahus, mis valmistatakse kuuma
(mittevalguline komponent) flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib kui koensüüm. FADi abil kantakse glükoosi molekulilt kaks H aatomit hapnikule, selle tulemusel glükoos oksüdeerub glükoonhappeks ja tekib FADiga ekvimolaarses koguses vesinikperoksiidi. POD (doonor, H2O2-oksüdoreduktaas) osaleb reaktsiooni järgmises etapis. POD on samuti liitvalk (kromoproteiin), prosteetiliseks rühmaks on heem. POD katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (dehüdreerumist). H2O2 toimib vesiniku aktseptorina, redutsseruks H2O-ks. Substraadiks on kaaliumheksatsüano-ferraat(II) K4[Fe(CN)6], ajaloolise nimetusega kollane veresool. POD katalüüsib selles sisalduva Fe2+ oksüdatsioonil Fe3+-ks, millega kaasnevalt toimub H2O2 redutseerimine veeks. Tekkiv kaaliumheksatsüanoferraat(III) K3[Fe(CN)6] ehk punane veresool annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. Reaktsioon kulgeb happelises keskkonnas.
Glükoosisisalduse kvantitatiivseks määramiseks biologilistes objektides,nagu vereseerum,toiduained,taimne tooraine jm kasutatakse laildaselt ensümaatilist meetodilt,mis põhineb ensüümide glükoosi oksüdaasi (GOx) ja peroksüdaasi (POx) kasutamisel. Glükoosi oksüdaas katalüüsib ,D-glükoosi oksüdeerumist molekulaarse hapniku toimel.Reaktsiooniproduktideks on vesinikperoksiid ja D-glükoonhappe. Peroksüdaas ktalüüsib spetsifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina teist substraati,, mille redutseerumisel moodustub vesi. Pox-i toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid bensidiini derivaate.Peroksüdaasi reaktsioonil võib kak kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraati(ll) K4[Fe(CN)6]. POx katalüüsib Fe oksüdatsiooni Fe3+-ks, 2+ millega kaasnevalt toimub H2O2
valk. FAD seob glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit, redutseerudes FADH2-ks ning kannab molekulaarsele hapnikule, mille tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Järgmises etapis kasutatakse peroksüdaaside perekonna üht esindajat, rõika peroksüdaasi, mille süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2-oksüdoreduktaas. POx on liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina H2O2, mille redutseerumisel tekib H2O. POx-i reaktsiooni saab hõlpsasti jälgida, kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt. Värvilise ühendi kontsentratsioon ehk värvuse intensiivsus on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. POx-i toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid bensidiini
- ,D-glükonolaktoon (hüdrolüüsi tulemusena moodustab D-glükoonhape FAD seob glükoosi molekulilt 2 vesiniku aatomit, ning kannab need molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Selle tulemuseks tekib vesinikperoksiid ja D-glükoonhape. Teine etap: Teisel etaapil kasutatakse rõika peroksüdaasi (süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2- oksüdoreduktaas.) POx on hemoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina H2O2 (moodustub H2O). Kui substraati oksüdeerimisel tekib värviline produkt (kromogeenne substraat), siis saab POx reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon sõltub glükoosisisaldusest. Oksüdeeritud substrat + H2O2 taandatud substraat + H2O värvitu värviline Oksüdeeruva kromogeense substraadinan kasutatakse mitmeid bensidiini derivaate. Meie
moodustab hüdrolüüsides D-glükoonhappe. GOx on liitvalk, mittevalguliseks komponendiks on FAD, mis toimib koensüümina. GOx-i molekul on dimeerne valk. FAD seob glükoosi molekulilt 2 vesiniku aatomit, redutseerudes FADH 2-ks ning kannab need molekulaarsele hapnikule. Tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Ka POx on liitvalk, mittevalguliseks komponendiks on heem, seega on hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronides vesinikperoksiidi, mille redutseerimisel moodustu vesi. Peroksüdaasi reaktsioonil võib kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraati (II) (see on kollane veresool). POx katalüüsib Fe2+ oksüdatsiooni Fe3+-ks, millega kaasneb vesinikperoksiidi redutseerumine veeks. Tekib kaaliumheksatsüanoferraat (III) (see on punane veresool), mis annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410 nm.
(mittevalguline komponent) flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib kui koensüüm. FADi abil kantakse glükoosi molekulilt kaks H aatomit hapnikule, selle tulemusel glükoos oksüdeerub glükoonhappeks ja tekib FADiga ekvimolaarses koguses vesinikperoksiidi. POD (doonor, H2O2-oksüdoreduktaas) osaleb reaktsiooni järgmises etapis. POD on samuti liitvalk (kromoproteiin), prosteetiliseks rühmaks on heem. POD katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (dehüdreerumist). H2O2 toimib vesiniku aktseptorina, redutsseruks H2O-ks. Kasutades kromogeenset substraati, saab reaktsiooni jälgida spektrofotomeetril. Töö käik: Määran glükoosisisaldust tundmatus proovis (greibimahl). Kasutan tööreaktiivi, mis sisaldab ensüüme GOD ja POD, kromogeenset substraati K3[Fe(CN)6] ja fosfaatpuhvrit pH väärtusega 6, sest reaktsioon toimub happelises keskkonnas. Töö reaktiiv on ettevalmistatud, materjalide kokkuhoiu mõttes.
Enamik baktereid on heterotroofid. Autotroofide süsinikuallikas on süsihappegaas. 19. Kuidas jaotatakse baktereid hingamise alusel? Prokarüoodid jaotatakse aeroobideks ning anaeroobideks. Obligatoorsed aeroobid kasutavad hapnikku rakuhingamisel ning ei saa hapnikuta elada. Fakultatiivsed anaeroobid kasutavad hapniku olemasolul seda rakuhingamise. 20. Kuidas saavad energiat fototroofid? Nad saavad energiat päikeselt. 21. Kuidas saavad energiat kemotroofid? saavad energiat keemiliste substraatide oksüdeerimisel 22. Kuidas kasutatakse baktereid meditsiinis, tööstuses, põllumajanduses ja heitvee puhastamisel? Baktereid kasutatakse antibiootikumide , vitamiinide, hormoonide, aminohapete ,toiduainete ja puhastusvahendite tootmisel. Seenhaiguste tõrjeks , komposti valmistamiseks, silo valmistamiseks , bakterväetised ja biopuhastus. 23. Bakterite tähtsus looduses? Lagundajad (muudavad surnud orgaanika
komponent) flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib kui koensüüm. FADi abil kantakse glükoosi molekulilt kaks H aatomit hapnikule, selle tulemusel glükoos oksüdeerub glükoonhappeks ja tekib FADiga ekvimolaarses koguses vesinikperoksiidi. POD (doonor, H2O2-oksüdoreduktaas) osaleb reaktsiooni järgmises etapis. POD on samuti liitvalk (kromoproteiin), prosteetiliseks rühmaks on heem. POD katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (dehüdreerumist). H 2O2 toimib vesiniku aktseptorina, redutsseruks H2O-ks. Substraadiks on kaaliumheksatsüano-ferraat(II) K4[Fe(CN)6], ajaloolise nimetusega kollane veresool. POD katalüüsib selles sisalduva Fe2+ oksüdatsioonil Fe3+-ks, millega kaasnevalt toimub H2O2 redutseerimine veeks. Tekkiv kaaliumheksatsüanoferraat(III) K3[Fe(CN)6] ehk punane veresool annab lahusele kollase värvuse ja on detekteeritav lainepikkusel 410 nm. Reaktsioon kulgeb happelises keskkonnas.
(FAD), mis toimib koensüümina. FAD seob glükoosi molekulilt 2 vesiniku aatomit, redutseerudes FADH2-ks ning kannab need molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D- glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Selle meetodi järgmises etapis kasutatakse rõika peroksüdaasi, mis on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise osana heemi. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel tekib H2O. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt, siis saab POx-i reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Peroksüdaasi reaktsioonil võib kasutada substraadina kaaliumheksatsüanoferraat(II) ehk kollast veresoola
glükoonhappe. FAD seob glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit, redutseerides FADH2-ks ning kannab need molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaasrses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Meetodi järgmises etapis kasutatakse rõika peroksüdaasi, mille süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2-oksüdoreduktaas. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt, siis saab reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. POx-i toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid erinevaid orgaanilisi ühendeid
mittevalgulise komponendina flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib koensüümina. Vaadeldava meetodi järgmises etapis kasutatakse peroksüdaaside perekonna üht esindajat, rõika peroksüdaasi, mille süstemaatiline nimetus on doonor: H2O2 oksüdoreduktaas. POx on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide (elektronide doonorite) oksüdeerumist (= dehüdreerumist), kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt, siis saab POx-i reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Reaktsiooni põhimõtteline skeem on järgmine: Peroksüdaas
(mittevalguline komponent) flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib kui koensüüm. · FADi abil kantakse glükoosi molekulilt kaks H aatomit hapnikule, selle tulemusel glükoos oksüdeerub glükoonhappeks ja tekib FADiga ekvimolaarses koguses vesinikperoksiidi. · POD (doonor, H2O2-oksüdoreduktaas) osaleb reaktsiooni järgmises etapis. POD on samuti liitvalk (kromoproteiin), prosteetiliseks rühmaks on heem. · POD katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (dehüdreerumist). H2O2 toimib vesiniku aktseptorina, redutsseruks H2O-ks. · Kasutades kromogeenset substraati, saab reaktsiooni jälgida spektrofotomeetril. Töö käik: Määran glükoosisisaldust tundmatus proovis (mesi). Kasutan tööreaktiivi, mis sisaldab ensüüme GOD ja POD, kromogeenset substraati K3[Fe(CN)6] ja fosfaatpuhvrit pH väärtusega 6, sest reaktsioon toimub happelises keskkonnas.
GOD katalüüsib glükoosi oksüdeerumist lahuses sisalduva hapniku toimel. GOD sisaldab flaviinadeniindinukleotiidi (FAD), mis toimib kui koensümm. FAD kaasabil kantakse glükoosi molekulilt 2 vesiniku aatomit hapnikule, mille tulemusena oksüdeerub glükoos glükoonhappeks ja tekib viimasega ekvimolaarses koguses vesinikperoksiidi. Reaktsiooni järgmises etapis osaleb POD, mis sisaldab prosteetilise rühmana heemi. POD katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (dehüdreerumist). Teine substraat H2O2 toimib seejuures kui vesiniku aktseptor, redutseerudes H2O-ks. Kasutades kromogeenset substraati, saab reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses glükoosisisalduses uuritavas proovis. Reaktsiooni põhimõttleine skeem: POD toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina võib kasutada väga erinevaid keemilisi ühendeid. Üheks võimalikuks substraadiks on o-
toimib kui koensüüm. Glükoosi molekulilt kantakse kaks vesiniku aatomit hapnikule FAD kaasabil ja selle tulemusena oksüdeerub glükoos glükoonhappeks ja tekib viimasega ekvimolaarses koguses vesinikperoksiidi. Reaktsiooni edasises etapis osaleb POD (süstemaatilise nimetusega doonor: H2O2- oksüdoreduktaas). Samuti on POD koostiselt liitvalk- kromoproteiin, mis sisaldab prosteetilise rühmana heemi. POD katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (dehüdreerumist). Teine substraat- H2O2 toimib seejuures kui vesiniku aktseptor, redutseerudes H2O-ks. Saab ka kasutada kromatogeenset substraati, st substraati, mille oksüdatsioonil tekib värviline produkt , siis saab reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon (lahuse värvuse intensiivsus) on võrdelises sõltuvuses glükoosisisaldusest uuritavas proovis. Reaktsiooni skeem:
need molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Vaadeldava meetodi järgmises etapis kasutatakse peroksüdaaside perekonna üht esindajat, rõika peroksüdaasi, mille süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2-oksüdoreduktaas. Ka POx on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide(elektronide doonorite) oksüdeerumist kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt ,siis saab POx-i reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Värvusetu Värviline
Ensüümivalku stabiliseerivad polüsahhariidi ahelad, mis on tähistatud rohelisega. Glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit seob FAD, redutseerides -ks ja kannab need molekulaarsele hapnikule, mis on lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Ka peroksüdaas on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. Peroksüdaas katalüüsib spetsiifiliste substraatide (elektronide doonorite) oksüdeerumist (ehk dehüdreerumist), kasutades elektronide aktseptorina vesinikperoksiidi, mille redutseerumisel moodustub vesi. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt (kromogeenne substraat), siis saab peroksüdaasi reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon (lahuse värvuse intensiivsus) on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Reaktsiooni põhimõtteline skeem:
need molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. Vaadeldava meetodi järgmises etapis kasutatakse peroksüdaaside perekonna üht esindajat, rõika peroksüdaasi, mille süstemaatiline nimetus on doonor:H2O2-oksüdoreduktaas. Ka POx on koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide(elektronide doonorite) oksüdeerumist kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. NB Mida alltoodud reakts. skeem näitab Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt ,siis saab PO x-i reaktsiooni hõlpsasti jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest.
molekulaarsele hapnikule, mis sisaldub lahustunult reaktsioonikeskkonnas. Tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükooshapet ja vesinikperoksiidi. Järgmises etapis kasutatakse peroksüdaaside perekonna esindajat, rõika peroksüdaasi (EC 1.11.1.7), mille süstemaatiline nimetus on doonor:H 2O2-oksüreduktaas. Pox on samuti liitvalk, mille mittevalguline komponent on heem, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerimisel moodustub vesi. Kui kasutada substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt (kromogeenne substraat), saab POx-i reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Lahuse värvuse intensiivsus on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. POx-i toimel oksüdeeruva kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid bensidiini
GOx-i molekul ise on dimeerne valk. FAD seob glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit ning kannab need molekulaarsele hapnikule. Tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. POx, antud töös rõika peroksüdaas (doonor:H 2O2-oksüdoreduktaas), on samuti liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi. Viimane teeb sellest valgust hemo- ehk kromoproteiini. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist, kasutades elektronide aktseptorina vesinikperoksiidi, mille redutseerumisel moodustub vesi. POx-i reaktsiooni saab jälgida spektrofotomeetriliselt, kui kasutada substraati, mile oksüdeerumisel tekib kromogeenne substraat (värviline produkt). Värvi intensiivsus on võrdeline uuritava proovi glükoosisisaldusega. Kromogeense substraadina kasutatakse mitmeid bensidiini derivaate nagu näiteks diaminobensidiin, tetrametüülbensidiin, samuti 2-tolidiin jt. Antud töös
glükoosi oksüdaasi (GOx) ja peroksüdaasi (POx) kasutamisel. GOx katalüüsib β,D-glükoosi oksüdeerumist molekulaarse hapniku toimel. Reaktsiooniproduktideks on H2O2 ja δ,D-glükonolktoon, mis kiiresti hüdrolüüsudes moodustab D-glükoonhappe (H2O2 ja D-glükoonhape Joonis 1: glükoosi anomeerid moodustuvad ekvimolaarses koguses). POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist. Värvilise produkti puhul saab POx- reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Seejuures on värvilise ühendi kontsentratsioon võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. See on tingitud lisatud ainete kogustest. Skeemil on substraadid valesti märgitud. Võrrandi vasakul pool peaks olema värvusetu taandatud substraat ehk kromogeenne substraat (kasutusel mitmed orgaanilised ühendid) ja paremal pool värviline oküdeeritud substraat. Antud töös
ja H2O2 Reaktsiooniproduktid: H2O2 ja ,D-glükonolaktoon (kiiresti hüdrolüüsudes moodustab D- glükoonhappe 3.3.1.2 Rõika peroksüdaas Süstemaatiline nimetus: doonor: H2O2- Funktsioon: katalüüsib spetsiifiliste oksüdoreduktaas (EC 1.11.1.7) substraatide (e--doonorite) oksüdeerumist (=dehüdreerumist), kasutades e---de akseptorina H2O2, mille redutseerumisel moodustub vesi. Reaktsiooniproduktid: Struktuur: KROMOGEENNE SUBSTRAAT - Liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise substraat, mille oksüdeerumisel tekib komponendina heemi (hemo- ehk
10. Ensüümide spetsiifilisus: Ensüümide üheks kõige iseloomulikumaks omaduseks on nende spetsiifilisus. Üldiselt tähendab see, et iga ensüüm on võimeline katalüüsima kas kindlat liiki keemilist reaktsiooni või siis ainult kindla keemilise ühendi teatud muundumisprotsesse. Täpsemalt eristatakse ensüümide spetsiifilisuses järgmisi aspekte: 1) Stereokeemiline spetsiifilisus. Selle all mõistetakse tõsiasja, et ensüümid eristavad substraatide stereoisomeere. Tüüpiliseks näiteks on siin aminohapete D- ja L- isomeerid: D-aminohapete oksüdaasi ei toimi L-aminohapete suhtes ega L- aminohapete oksüdaasid D-aminohapetele. 2) Sidemespetsiifilisus. Teatud ensüüm on võimeline katalüüsima vaid kindla keemilise sideme moodustumise või lagunemise protsessi. Näiteks glükogeeni molekulis, mis koosneb glükoosi jääkidest, on viimased omavahel seotud kas α(1,4) või siis
GOx-i molekul on dimeerne valk (kaks subühikut). Ensüümivalku stabiliseerivad polüsahhariidi ahelad. FAD seob glükoosi molekulilt kaks vesiniku aatomit, redutseerudes FADH 2-ks ning kannab need molekulaarsele hapnikule. Reaktsiooni tulemusena tekib ekvimolaarses koguses D-glükoonhapet ja vesinikperoksiidi. POx on samuti koostiselt liitvalk, mis sisaldab mittevalgulise komponendina heemi, olles seega hemo- ehk kromoproteiin. POx katalüüsib spetsiifiliste substraatide oksüdeerumist (=dehüdreerumist), kasutades elektronide aktseptorina teist substraati, H2O2, mille redutseerumisel moodustub H2O. Kasutades substraati, mille oksüdeerumisel tekib värviline produkt (kromogeenne substraat) saab POx-i reaktsiooni jälgida spektrofotomeetriliselt. Värvilise ühendi kontsentratsioon on võrdelises sõltuvuses uuritava proovi glükoosisisaldusest. Reaktsiooni skeem on järgmine: Peroksüdaas
· Lisaks on PRIA Bioenergia tootmise investeeringutoetuste taotlemise tingimustesse (juba täna sisse viinud toetuse põllumajandusmasinate mootorite ümberehitamiseks biometaani tarbimisele paralleelselt diiselkütusega. Põllumajanduslikku biogaasi tootmise etapid Põhimõtteliselt saab põllumajanduslikku biogaasi tootmist, olenemata kasutatavatest tehnilistest seadmetest, jagada neljaks etapiks. · Esiteks, biogaasi sisendite ehk substraatide hankimine, transport, hoiustamine, eeltöötlemine ja sisestamine biogaasikääritisse. · Teiseks, biogaasi teke neljas erinevad keemilises reaktsioonis ja biogaasi eraldumine. · Kolmandaks, kääritusjäägi ladustamine ja selle kasutamine. · Neljandaks biogaasi ladustamine, puhastamine ja kasutamine. Joonis 1. Biogaasi tootmise ja kasutamise tehnoloogiline skeem, kus variant 1 puhul toodetakse biogaasist soojus- ja
Keemiliselt struktuurilt on enamus retseptorid glükoproteiinid. Hormoonide toime raku ainevahetusele. Hormoonide toime seisneb selles, et nad muudavad erinevate ensüümide aktiivsust rakus. Seda tehakse: Olemasolevate ensüümimolekulide struktuuri muutmisega, kutsudes sellega esile inaktiivse ensüümi transformeerumise aktiivseks vormiks Ensüümimolekulide arvu muutmisega rakus nende sünteesi stimuleerides. Substraatide kättesaadavuse muutmisega ensüümimolekulidele nt rakumembraani läbitavuse muutmise kaudu. Hormoonide toimemehhanismid. Õp 103-108 Ainevahetusrajad Glükolüüs Glükolüüs on glükoosi anaeroobse lagundamise protsess, mille tulemusel ühest glükoosi molekulist tekib kaks molekule laktaati. Iga glükoosi lagundamise käigus vabaneb energia, mille arvelt toodetakse 2 molekuli ATP-d. Kokkuvõtlikult: GLÜKOOS + 2ADP + 2P ->2 LAKTAAT + 2H + + 2ATP
substraadi kontsentratsioonist Hüdrolüüsireaktsiooni on vaadeldavad kui ühesubstraatsed reaktsioonid vee kontsentratsioon on konstant Mitmesubstraatsete reaktsioonide mehhanismid 1. Esineb ternaarne kompleks ensüümiga on samaaegselt seostunud mõlemad substraadid · Substraadid seostuvad juhusliku järjekorra alusel · Substraadid seostuvad kindla järjekorra alusel 2. Asendatud ensüümiga ehk ping-pong mehhanism substraatide seostumiskohad on ülekattuvad, esineb modifitseeritud-ensüüm (E*) vaheühend Ensüümide inhibitsioon Inhibiitorid on ained, mis alandavad ensüümkatalüüsitavate reaktsioonide kiirust mõjuvad ensüümile kui katalüsaatorile Ensüüm-inhibiitor kompleks on katalüütiliselt inaktiivne 1. Pöörduv inhibitsioon inhibiitor moodustab ensüümiga mittekovalentse kompleksi · Konkurentne · Ebakonkurentne · Mittekonkurentne
· Tootmisliin Metabolismirada Vabriku töö peab olema reguleeritud: erinevate tööpinkide läbilaskevõime koordineerimine erinevate tootmisliinide läbilaskevõime koordineerimine tooraine jaotus erinevate tootmisliinide vahel turu nõudlus erinevate valmistoodete järele Vabrikus on insenerid ja ülemused Rakkudes toimib rida erinevaid regulatsioonimehhanisme Reguleeritakse ensüümkatalüüsitavate reaktsioonide toimumise kiiruseid: substraatide ja produktide hulga kaudu kontroll substraadi tasemel ensüümide aktiivsuse kaudu allosteeriline regulatsioon kovalentne modifitseerimine ensüümide hulga kaudu süntees versus degradatsioon Eukarüootides regulatsioon kompartmentalisatsiooni kaudu Kõrgemates organismides võivad erinevad regulatsioonimehhanismid
Imikute absoluutne valgutarve arvestatuna grammides kehakaalu kilogrammi kohta on küllaltki suur. Organismi vanuse kasvades tarbitava toiduvalgu absoluutne hulk ja vajadus hoopiski suurenevad, sest ka organismi kehamass suureneb. Enamasti arvatakse, et vananenud organismi valguvajadus väheneb. Kuid on ka risti vastupidiseid seisukohti, mis väidavad, et vanemas eas (alates 60-ndast eluaastast) on lämmastiku tasakaalu säilitamiseks vaja rohkem toiduvalku, sest energeetiliste substraatide tarbimine on vähenenud ja sellele eale iseloomulikud haigused suurendavad valguvajadust. Valgu hulka arvestatakse tavaliselt saleda indiviidi kui etaloni suhtes, lähtudes seejuures inimese pikkusest ja kaalust. Soovitatavat valguhulka võib anda ka protsendina üldisest energiavajadusest. Sellisel juhul on valgu katta 10...15 % (tavaliselt 12...13%) üldisest organismi energiavajadusest. Valgu bioväärtus. Valgu väärtus sõltub temas leiduvate asendamatute aminohapete
rakust välja pumbata. Selle tulemusena tekib erinevus raku sise- ja väliskülje laengu (elektrilises potensiaali) ja pH (keemilise potensiaali) vahel. Selleks, et tsütokroomi süsteem töötaks, on vajalik terminaalse elektroni akseptori olemasolu. Metabolism võib olla aeroobne, kui viimane elektroni akseptor on hapnik, või anaeroobne, kui viimane akseptor on orgaaniline või anorgaaniline (v.a. hapnik). Substraatide katabolism Bakterid on võimelised kasutama süsiniku ja energia allikana süsivesikuid, rasvhappeid, aminohappeid, puriine, pürimidiine ja suur hulk teisi substraate. Energiat saadakse katabolismi (lõhustamis protsesside) abil. Vastavalt sellele, mis bakteriga on tegu ja mis keskkonnas bakter esineb, on võimalik eristada erinevaid kasutatavaid kataboolseid radu. Põhilised rajad on aeroobne respiratsioon (ehk hingamine ehk oksüdatsioon), anaeroobne respiratsioon ja fermentatsioon
Imikute absoluutne valgutarve arvestatuna grammides kehakaalu kilogrammi kohta on küllaltki suur. Organismi vanuse kasvades tarbitava toiduvalgu absoluutne hulk ja vajadus hoopiski suurenevad, sest ka organismi kehamass suureneb. Enamasti arvatakse, et vananenud organismi valguvajadus väheneb. Kuid on ka risti vastupidiseid seisukohti, mis väidavad, et vanemas eas (alates 60-ndast eluaastast) on lämmastiku tasakaalu säilitamiseks vaja rohkem toiduvalku, sest energeetiliste substraatide tarbimine on vähenenud ja sellele eale iseloomulikud haigused suurendavad valguvajadust. Valgu hulka arvestatakse tavaliselt saleda indiviidi kui etaloni suhtes, lähtudes seejuures inimese pikkusest ja kaalust. Soovitatavat valguhulka võib anda ka protsendina üldisest energiavajadusest. Sellisel juhul on valgu katta 10...15 % (tavaliselt 12...13%) üldisest organismi energiavajadusest. AMIINID Looduses on amiinid laialt levinud. Organismides tekivad amiinid näiteks
valgutarve arvestatuna grammides kehakaalu kilogrammi kohta on küllaltki suur. Organismi vanuse kasvades tarbitava toiduvalgu absoluutne hulk ja vajadus hoopiski suurenevad, sest ka organismi kehamass suureneb. Enamasti arvatakse, et vananenud organismi valguvajadus väheneb. Kuid on ka risti vastupidiseid seisukohti, mis väidavad, et vanemas eas (alates 60-ndast eluaastast) on lämmastiku tasakaalu säilitamiseks vaja rohkem toiduvalku, sest energeetiliste substraatide tarbimine on vähenenud ja sellele eale iseloomulikud haigused suurendavad valguvajadust. Valgu hulka arvestatakse tavaliselt saleda indiviidi kui etaloni suhtes, lähtudes seejuures inimese pikkusest ja kaalust. Soovitatavat valguhulka võib anda ka protsendina üldisest energiavajadusest. Sellisel juhul on valgu katta 10...15 % (tavaliselt 12...13%) üldisest organismi energiavajadusest. 3.2. Valgu bioväärtus
lähendamist sirge võrrandile. Lineaarse regressiooni tulemusena otsib arvutiprogramm katseandmetele kõige paremini vastava sirge võrrandi. Selle sirge võrrandi parameetritest (tõus ja vabaliige) on lihtne leida otsitavad Vmax ja Km. 51. Kuidas on ensüümkatalüüsitava reaktsiooni piirkiirus seotud koguensüümi kontsentratsiooniga (valem)? Vmax = [E]t kcat 52. Ensüüm on võimeline kasutama kolme alternatiivset substraati A, B ja C. Ensüümi kcat/KM väärtused substraatide A, B ja C jaoks on vastavalt 105 M-1s-1, 102 M-1s-1 ja 0,1 M-1s-1. Reastage substraadid alustades ensüümi jaoks kõige parema substraadiga. 105, 102 ja 0,1 Suuremast väiksemasse. 53. Ensüümi KM substraatide A, B ja C jaoks on vastavalt 0,1 M, 10 M ja 0,1 mM. Reastage substraadid alustades ensüümiga kõige tugevamini seostuvast substraadist 0,1M ; 10mikroM ja 0,1mM 54. Milline väide on õige konkurentse inhibiitori kohta? Konkurentne inhibitor omab substraadiga võrreldes
2. Viljeldatavad söögiseened: Sampinjonid (kult.sampinjon, linnasampinjon, pruunid sampinjonid), Servikud (austerservik, kuningservik, kuldservk, roosaservik), Siitake, Kännuampel, Hiidvärvik, Lõuna-põldseen, Sametkõrges, Suur sirmik Kolm maailmas enimkasvatatud söögiseeneliiki: siitake, austerservik, sampinjon 3. Seente paljunemine Sugulisel paljunemisel eristatakse kolme järku: plasmogaamia, karüogaamia, meioos Vt jooniseid 4. Substraatide klassifikatsioon 1.Kompostid 2. Toormaterjalid: a) Puit ( muuks otstarbeks kõlbmatu lehtpuupuit, sobib ka mädapuit) see võib olla nottidena, pakkudena, kändudena, laastudena, saepuruna vms metsa sae paberi möölitööstuse jäätmetest. b) Põhk kõigi teraviljade õled c) Sõnnik- mitmete koduloomade, eriti hobuse, tänapäeval ka kanasõnnik d) Kliid jms viljavahelduse jäätmed e) Pilliroog f) vanapaber
2. VILJELDATAVAD SÖÖGISEENED Sampinjonid (kult.sampinjon, linnasampinjon, pruunid sampinjonid), Servikud (austerservik, kuningservik, kuldservk, roosaservik), Siitake, Kännuampel, Hiidvärvik, Lõuna-põldseen, Sametkõrges, Suur sirmik. Kolm maailmas enimkasvatatud söögiseeneliiki: siitake, austerservik, sampinjon. 3. SEENTE PALJUNEMINE Sugulisel paljunemisel eristatakse kolme järku: plasmogaamia, karüogaamia, meioos. Vt. Joonist 4. SUBSTRAATIDE KLASSIFIKATSIOONID · Kompostid · Toormaterjalid: a) Puit - muuks otstarbeks kõlbmatu lehtpuupuit, sobib ka mädapuit.Võib olla nottidena, pakkudena, kändudena, laastudena, saepuruna vms metsa sae paberi möölitööstuse jäätmetest. b) Põhk kõigi teraviljade õled. c) Sõnnik mitmete koduloomade, eriti hobuse, tänapäeval ka kanasõnnik. d) Klii viljavahelduse jäätmed e) Pilliroog f) Vanapaber
annaabi.ee 
