,,Siuru" rühmitus. Kirjanduslik rühmitus 1917- 1919 aastal. Siurulaste motoks oli: ,,Loomise rõõm- see olgu meie ainus tõukejõud". Siurulased rõhutasid, et looming sünnib inimese sisemisest vajadusest. Looming väljendab ennekõike isiklikke tundeid ja elamusi. Siurulased pöördusid oma loominguga inimeste tunnete, maiste rõõmude ja ihade poole, välditi ühiskondlike teemasi. Rühmituse eesmärgiks oli muuta kirjandus populaarseks ja koondada kirjanikke suuremasse organisatsiooni. ,,Siuru" oli tähtis, kuna siis elustati maailmasõja ajal vaibunud kirjanduselu, lüürika tõusis taas juhtivaks põhiliigiks, uus ajajärk armastus- ja loodusluules. Kasvasid välja eesti kirjanduse juhtnimed. Tundub, et ühiskonnale meeldis see rühmitus, kuna keskenduti
sõpruskondlik läbikäimine. Aastal 1919 lahkuvad tekkinud konfliktide tõttu A.Gailit ja H.Visnapuu, asemele tulevad mõneks ajaks Alle ja Barbarus, ent see ei päästnud siurut kokkuvarimisest. Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudes sümbolismi suunas. Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid. Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid selle uuele stiilitasandile. Siuru poetess Marie Under kirjutas erootilisi sonette ning suur poeet Henrik Visnapuu oli kohati päris rõve, aga alati õrn ja kunstitundlik. Siuru tegi kirjanikust artisti, skandalisti ning meediakangelase. Siurukirjaniku ideaalkuju tõi August Gailit oma ikka hingesoojendavas romaanis ,,Toomas Nipernaadi" (1926) Aastal 1917-1919 ilmus Tuglase ettevõttel Siuru ühisväljaannetena kolm suurekaustalist albumit
aastal. Sinna kuulusid August Gailit kes oli ka selle rühmituse asutaja, Marie Under, Johannes Semper, Friebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli ,,Loomise rõõm see olgu meie ainus tõukejõud" Tuglas. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone. Siuru aeg: EELAEG 1910-1917 TERVIKLIK PERIOOD 1917-1918 LAGUNEMINE PERIOOD 1918-1919 Siuru eesmärk oli lõbutseda, sest sõda (IMS) oli inimeste hinged hävitanud. Siurulased tähtsustasid armastusluulet . Aastail 19171919 ilmus Siuru ühisväljaannetena kolm albumit. TARAPITA - Tarapita oli kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 19211922. Tegemist oli eelkõige kirjanduspoliitilise rühmitusega, mis teadvustas kultuuri kehva olukorda ja võitles kirjanduse ja kultuuri parema koha eest uues ühiskonnaa. Tarapita eesmärk oli protestida poliitilise korra vastu. Tarapita looming oli ekspressionistlik.
Albumi kaanel oli vaas krüsanteemidega, millest sai alguse Visnapuu komme kanda nööpaugus valget krüsanteemiõit Album sai suure kriitika osaliseks Visnapuu Siurulasena Visnapuu oli üks "Siuru krüsanteemidest" Esimene, kes hakkas lõhkuma rühmituse ühtsust seestpoolt Tüli Underiga Lahkus Siurust Gailitiga Luule oli hoiakutelt ja vormikeelelt oli teistest vaheldusrikkam Rohkem oli vahetut hingestatust ja isikupära Vaimselt jäi elu lõpuni siurulaseks Siurulased esmakohtumisel Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Visnapu Gailit Under Tuglas Adson u Siurulased täies hiilguses Click to edit Master text styles Second level
Kandinsky. · Eesti kunstielu orbiiti jõudis ta 1914. aastal. · Kunstniku maalimisstiili ei suutnud keegi täpselt rühmitada. Mõned seostasid seda sõnaga futurism, teised aga hoopis ekspressionismiga. · Joonistused rajanesid must- valge pinna rütmikal kontrastil, sageli nurgeliste kujundite abil. · Tööd tunduvad sageli ornamentaalsete kompositsioonidena. Kompositsioon sinisel Torukübaraga mehefiguur 1915 Taevased ratsanikud Siuru ja Vabbe Siurulased, kelle loomingus oli samuti palju teatraalseid elemente, tegid Vabbest igatahes kiiresti oma kunstniku. Nii valmisidki raamatu- ja kaaneillustratsioonid sellistele teostele nagu: albumid "Siuru I", "Siuru II" ja "Siuru III", J. Semperi "Pierrot" esimese trüki kaas, H. Visnapuu "Amores" (1917), M. Underi "Sinine puri", J. Barbaruse "Inimene ja sfinks", A. Gailiti "August Gailiti surm" ja "Rändavad rüütlid" (1919). Siuru I Siuru II Siuru III
teistele novellid. kultuurival dkondadel e. Siurulased pidasid oma tegevusega silmas ka praktilist eesmärki,
Visnapuu. Stiil:Elujõuline, muretu, rõõmus, indiviidikeskne, romantiline, (erootiline), looduslähedus. Eesmärk:Kodumaa kirjanduse avadlamine,noorte kirjanike loomingu toomine rahva ette. Elustada maailmasõja ajal vaibunud kirjandustegevust. Tähtsus:Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudes sümbolismi suunas. Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid. Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid selle uuele stiilitasandile. TARAPITA ("Millal oleme sisse hinganud nii lämmatavat õhku, kui nyyd - tõusikluse joovastuspäivil? Ummiku on lykat vaimline kultuur. Lämbuman edasiviivad jõud. Halvat tööliste liikumine. Haritlastest saand ärimees, võimumees, ametnik.") Aeg:1921-1922 Liikmed:A.Kivikas, J.Semper, M.Under, A.Adson, J.Vares-Barbarus, Fr.Tuglas, A.Alle, J.Kärner, A.Tassa.
Ummiku on lykat vaimline kultuur. Lämbuman edasiviivad jõud. Halvat tööliste liikumine. Haritlastest saand ärimees, võimumees, ametnik." Selliste sõnadega algas Tarapita esimene väljaanne 1921. aastal ning andis mõista, et rühmitus ei ole pelgalt kirjanduslik, vaid on kindel soov sekkuda poliitikasse ning ka rahvast selleks enam innustama. Kuigi Tarapita rühmituses olid mitmed siurulased nagu Under, Adson, Semper ja Tuglas, ei jätkatud endist tundelist ja peenet väljendusviisi, vaid asuti kohe analüüsima kultuuri olukorda ning oma seisukohtades oldi konkreetsed. Nende artiklites kritiseerisid erinevad autorid avalikult võimuorganeid ning neid süüdistati iseseisvuse saavutamises ainult väliselt, ent rahva hingelise iseseisvuseni jõudmiseks oldi vähe tehtud. ,,Meie, tarapitlased, väike vaimukultuuri sõdurite ryhm, asume sarnaseile iseseisvuselle
Kirjastamine oli "Siurule" esmatähtis ülesanne. Vajati raha, mida endal polnud. Nende leidlik idee oli avalike kirjandusõhtute korraldamine, mis viidi läbi noorusliku julgusega, isegi skandaalselt "Siuru" vallutas raamatuturu lausa mängeldes. Ühisväljaannetena ilmusid ka "Siuru" albumid ja koguteos "Sõna". Ülejäänud olid siurulaste luule- ja novellikogud, esseed, följetonid, üks romaan kokku üle 30 eri raamatu esmatrüki oma tegevusajal. Siurulased tegid palju kaastööd ka ajalehtedele ja ajakirjadele. "Siuru" luuletajatest oli oma loominguga eelkäijatele kõige lähemal J. "Siuru" lüürika saavutusi iseloomustab hästi rühmituse kahe suurepärase luuletaja, M.Underi ja H.Visnapuu looming. Mõlemad paistavad silma jõuliste tundeväljendustega, mis erinevad Semperi hämaratest aimustest ja Adsoni leebest eluvaatlusest. "Siuru" tähtsus: · rühmituse tegevus andis uue hoo eesti uusromantilisele kirjandusele;
Ent see ei päästnud ühingut - lapitud ja paigatud, ei võtnud ta enam hinge sisse. Siuru kui ühing, koguteoste väljaandja ja kirjastus läks hingusele. Aeg oli muutunud, puhkenud Eesti Vabadussõda. Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudessümbolismi suunas. Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid. Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid selle uuele stiilitasandile. 1920. aastate esimesel poolel domineeris poeesia proosa üle ning eelistatuimaks kirjandusvooluks jäi endiselt uusromantism. Proosaloomingus olid esikohal lühivormid, peamiselt novellid. Sellel alal saavutasid suurima meisterlikkuse Friedebert Tuglas ja August Gailit. Romaanidest võib sel perioodil nimetada Anton Hansen Tammsaare ,, Kõrboja peremeest" ja Mait Metsanurga ,, taavet Soovere elu ja surma".
Selle õige otsinguil Marie Underi ja Henrik Visnapuu armastusteemalise luule võrdlus. Kirjandusrühmituse Siuru kaks hinnatumat autorit on Marie Under ning Henrik Visnapuu. Siurulased tähtsustasid armastusluulet, eriti hinnati Underi ning Visnapuu loomingut. Põhisarnasus nende kahe luuletaja armastusluules on looduse kasutamine tunnete kirjeldamisel. Samas on meesautor kirjutanud tunduvalt süngemat armastusluulet, kui Under. Visnapuu pettumus armastuses on ka põhjendatud, sest pärast 20 aastast väga õnnelikku abielu tema abikaasa Ing suri. Under püsis seevastu oma abikaasaga elu lõpuni koos.
· 2 romaani impressionistlikud ,,Felix Ormusson", ,,Väike Illimar" · Monograafia Juhan Liivist Siuru · 1917. Aastal loodud eesti kirjandusrühmitus · Moto ,,Loomise rõõm see olgu meie ainus tõukejõud" · Muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu · Oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudes sümbolismi suunas · Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid · Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid selle uuele stiilitasandile.
uusi Euroopa suundumusi ja viia seda ka Euroopasse. Ei tohiks kaotada oma eestlaslikke algmeid, kuif tuleks siiski astuda samm edasi tuleviku suunas. Ühisväljaanded: N.E albumid I-V, ajakiri N.E . 8-9.Siuru- Loodi 17.mail 1917. Aastal Iseloomustus: Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudes sümbolismi suunas. Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid. Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid selle uuele stiilitasandile. Liikmed: M.Under(president), H.Visnapuu, J.Semper, A.Adson, F.Tuglas, A.Gailit. Väljaanded:A.Gailiti romaan''Toomas Nipernaadi'',debüütkogud M.Underilt, Visnapuult ,,Amores", Semperilt ,,Pierrot" ning Adsonilt ,,Henge palango" Tarapita- tegutses aastail 1921-1922.Oli ekspressionistlik, tegemist oli sõjaka ja radikaalse rühmitusega. Liikmed: A.Kivikas, J.Semper, M.Under, A.Adson, F.Tuglas(Tarapita toimetaja), A.Alles, J
Gailit, Henrik Visnapuu Asutamine · Kirjanike koondumine suuremaks organisatsiooniks esialgu ei õnnestunud · 6 kirjanikku asutavad Siuru 1917.a juulis · Tuglasest saab rühmituse juhtkuju · Neid sidus uus-romantiline hoiak ja sõpruskondlik suhtlemine · Siuru õhtud kirjanduslikud ettekanded, loterii, ball · Siuru õhtuid peetakse ka Tartus ja Viljandis, mis ärgitavad huvi loomingu vastu, soodustavad teoste läbimüüki · Publikule jääb mulje, et siurulased on boheemlaslikud ja hoolimatud · "Meil on tähtis oma loova vaimu avaldamise võimalus, ja kõik muu on kõrvalise tähtsusega...Meie ei nõua publiku tähelepanu nagu miskit tänu, sest meie oleme loond kõigepealt iseenese jaoks, ilma kellegi muu pääle mõtlemata. Loomise rõõm,-see olgu meie ainus tõukejõud." Tuglas · 1919. a avaldas Gailit pamfleti "Sinises tualetis daam", milles pilas siurulikku armastusluulet ja ründas isiklikult Tuglast, Underit ja Adsonit
Aaviku taotlus oli viia eesti keel kiiresti arenenud kultuurkeelte tasemele. "Siuru" - kirjanduslik rühmitus, mis loodi Friedebert Tuglase (1886-1971) algatusel ning tegutses aastatel 1917-1920. Algselt pidi "Siuru" koondama suuremat osa Eesti kirjanikkonnast. Tegelikkuses kujunes rühmitusest kitsam poheemlusele kalduv sõpruskond. Rühmitusse kuulusid Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, August Gailit, Artur Adson ja Friedebert Tuglas. Siurulased jätkasid oma tegevuses "Noor-Eesti" uusromantilist suunda. Nad arendasid carpe diem! meeleolusid ning teenisid oma kõmuliste esinemisõhtute ja kirjanduslike turneedega kahte eesmärki: püüdsid pakkuda sõjast tülpinud inimestele puhast kunsti ning kasutada "Siuru" õhtute menu ja sissetulekuid endi kirjanduslikuks läbilöögiks. "Arbujad" - luuletajate sõpruskond, kelle loomingust kirjanduskriitik Ants Oras koostas mahuka antoloogia "Arbujad" (1938)
trükis avaldatud luuletus. 1906. aasta viimasel veerandil pöördusid Hackerid tagasid Tallinnasse koos oma kahe tütre Hedda ja Dagmariga. Nende abielu purunes lõplikult Esimese maailmasõja ajal. Peale seda tutvus Under Arthur Adamsoniga, kellega ta ka abiellus. Underi esimese luulekogu "Sonetid" avaldas "Siuru" kirjastus aastal 1917. Hiljem tekkinud rühmitusest kerkis esile "Tarapita", mille liikmeteks said mitmed endised siurulased. Under hakkas luuletusi kirjutama kolmeteistkümne aastaselt saksa keeles. Kuueteist- ja seitsmeteistkümneselt kirjutatud luuletused olid eelkõige mõjutatud klassikalisest saksa kirjandusest. Eduard Vilde õhutusel kirjutas ta ka proosat. 20. ja 23. elusaasta vahel kirjutas Under realistlikke lühijutte, aga ta hävitas need ilma, et oleks kellelegi näidanud. Hiljem ta proosat enam ei kirjutanud. Underi luuletused on klassikalise vormiga ja järgivad kindlaid struktuurireegleid
ühingut. Siuru kui ühing, koguteoste väljaandja ja kirjastus läks hingusele. Aeg oli muutunud, puhkenud Eesti Vabadussõda. Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse/lugemise populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudes sümbolismi suunas. Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid. Murdeluule esiletõus (Adson). Kasutati keeleuuendusi. Arenes väljaannete kujundus. Tunti Euroopa luulet. Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid selle uuele stiilitasandile. Ülemises reas seisavad vasakult: kunstnikud Peet Aren ja Otto Krusten. Alumises reas istuvad vasakult: Friedebert Tuglas, Artur Adson, Marie Under, August Gailit, Johannes Semper ja Henrik Visnapuu Tarapita (1921-1922) Tekkis vastandina Siuru olemusele. Anti välja 7 numbrit samanimelist ajakirja ,,T". Tegemist oli eelkõige kirjanduspoliitilise rühmitusega, mis teadvustas kultuuri kehva
1919. aastal tekkisid siurulaste vahel konfliktid, mis viisid August Gailiti ja Henrik Visnapuu lahkumiseni rühmitusest. Nende asemele tulid mõneks ajaks August Alle ja Johannes Barbarus, ent see ei päästnud Siurut kokkuvarisemisest. Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudes sümbolismi suunas. Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid. Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid selle uuele stiilitasandile. Marie Under UNDER, Marie (kodanikunimi aastast 1902 Hacker, aastast 1924 Adson; 27./15. III 1883 - 25. IX 1980), luuletaja ja tõlkija. Sündis Tallinnas Hiiumaalt pärineva kooliõpetaja tütrena, õppis 1891 - 1900 Tallinnas saksa tütarlaste koolis. Töötas 1901-02 "Teataja" talituses, kus tutvus eesti demokraatliku intelligentsi esindajatega (E. Vilde, A. Laikmaa jt.). Elas abielu
augustil avaldas “Postimees” tema armastusluuletuse “Kuidas juhtus”, millest sai tema esimene trükis avaldatud luuletus. Tema esimene avaldatud luuletus ilmus 1904. aastal varjunime Mutti all “Postimehes”. See väljendab Underi rõõmu andeka sõbra, Ants Laikmaa, leidmise üle. Underi esimese luulekogu “Sonetid” avaldas “Siuru” kirjastus aastal 1917. Hiljem tekkinud rühmitusest kerkis esile “Tarapita”, mille liikmeteks said mitmed endised siurulased. 20. septembril 1944 lahkus Under perega Eestist ning asus elama Stockholmi lähistele. aastal.Eduard Vilde õhutusel kirjutas ta ka proosat. 20. ja 23. elusaasta vahel kirjutas Under realistlikke lühijutte, aga ta hävitas need ilma, et oleks kellelegi näidanud. Hiljem ta proosat enam ei kirjutanud. Aastatel 1914-1917 ilmusid ta armastusele ja loodusele pühendatud luuletused mitmel pool. Tänu “Siuru” rühmitusele ilmusid “Sonetid”
aastal. "Siuru" - kirjanduslik rühmitus, mis loodi Friedebert Tuglase (1886-1971) algatusel ning tegutses aastatel 1917-1920. Algselt pidi "Siuru" koondama suuremat osa Eesti kirjanikkonnast. Tegelikkuses kujunes rühmitusest kitsam poheemlusele kalduv sõpruskond. Rühmitusse kuulusid Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, August Gailit, Artur Adson ja Friedebert Tuglas. Pärast Gailiti ja Visnapuu lahkumist 1919. aastal liitusid rühmitusega August Alle ja Johannes Barbarus. Siurulased jätkasid oma tegevuses "Noor- Eesti" uusromantilist suunda. Nad arendasid carpe diem! meeleolusid ning teenisid oma kõmuliste esinemisõhtute ja kirjanduslike turneedega kahte eesmärki: püüdsid pakkuda sõjast tülpinud inimestele puhast kunsti ning kasutada "Siuru" õhtute menu ja sissetulekuid endi kirjanduslikuks läbilöögiks. Rühmituse tegevus katkes sisemiste vastuolude tõttu 1920. aasta algul. Selleks ajaks olid nad täitnud oma eesmärgi: nende looming oli leidnud tunnustuse.
Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu, hiljem ka August Alle ja Johannes Barbarus. Siurulaste motoks oli ,,Loomise rõõm see olgu meie ainus tõukejõud" Tuglas. Siuru eesmärgiks oli muuta kirjandus populaarseks ja tõmmata sellele üldsuse tähelepanu. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudes sümbolismi suunas. Edendati seltskonna- ja kohvikukultuuri. (1) Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid. Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid selle uuele stiilitasandile. 1919. aastal tekkisid siurulaste vahel konfliktid, mis viisid August Gailiti ja Henrik Visnapuu lahkumiseni rühmitusest. Nende asemele tulid mõneks ajaks August Alle ja Johannes Barbarus, ent see ei päästnud Siurut kokkuvarisemisest. Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu.
Nende luulet iseloomustab subjektiivsus, loomulikkus, armastus. kasutavad kõnekujundeid. 1920. aastal lõpetas tegevuse. "Siuru" tähtsus 1) Elatasid tolleaja Eesti kirjandust 2) Arendasid kirjandustegevust 3) Arendasdi edasi Eesti armastuslüürikat 4) Panid aluse ekspressionismile 5) Arendasid luule vormilist külge c) 1921 loodi "Tarapita" Sinna kuulusid Adson, Alle, Barbarus, Kivikas, Tuglas, Kärner, Semper, Suits. Loominguvabadus, kummunismi propaganda. Võrreldes siurulastega olid siurulased emotsionaalsemad, vaiksed, tarapiitalased analüüsisid. d) "Arbujad" loodi aastal 1938. 30. aastatel tuli luulesse palju noori luuletajaid, Alver, Talvik, Kangro, masing, Viiding, Sang, merilaas, Raud. Kuulusid ka üliõpilasseltsi "Veljesto". Tähtus: 1) Püüd vaimsele iseseisvusele 2 )Tõe tunnetamise kunstid 3) Kunst vend ilu ja tõe tunnetuses 4) Viljelesid romantilist laadi luulet 5) Järgisid klassikalisi luule traditsioone 6) Sisemise tõe väljendamine 7) Individuaalsus
Korraldati tuluõhtu, mis õnnestu väga hästi, kuna rahvas vajas vaheldust, lõõgastust. Selle tuluõhtu algkapitaliga asutati Siuru. Hakati välja andma oma raamatuid, kõige kuulsamaks olid Underi sonetit. Luule muutus nii keerulisel ajal järsku populaarseks. Munder muutus noorte seas populaarseks. Ka teised kirjanikud hakkasid oma teoseid avaldama. Visnapuult ilmus debüütluulekogu ,,Amores", Semperilt ,,Pierrot", Adsonilt ,,Henge palango", Gailitilt ,,Saatana karusell". Siurulased said hoobilt tuntuks. Käisid ringsõitudel, kus oma luuletusi esitasid. Gailit ja Visnapuu plaanisid alati midagi sokeerivamat kui teised. Sõja ajal läksid osad Tartusse nende hulgas Gailit ja Visnapuu. 1918- Siuru lagunemine. Lagunemine algas sellest, et kirjastus anti üle Odamehele, põhitegevuseks oli looming mitte raamatute kirjutamine. Odamehele müüsid nad kirjastuse selle põhimõttega, et siurulastel oli nn roheline tee enda asjade avaldamisega. Tekkisid ka omavahelised lahkhelid
· K.J. Petersoni ja J .Liivi tolmukihi alt ülesleidmine ja au sisse tõstmine. · Kaasaegse väliskirjanduse tutvustamine eesti publikule. · Raamatu kujunduse tähtsustamine · Eesti kirjanike (Tuglas, Suits) tõlkimine soome keelde . SIURU loomise rõõm see olgu meie ainus tõukejõud - Fr. Tuglas Siuru jätkas noor-eesti uusromantilist suunda, taotleti vormitäiust ja kunstilist mõjukust. Siurulased rõhutasid, et looming sünnib inimese sisemisest vajadusest. looming väljendab isiklike tundeid ja elamusi. Siuru pöördub oma luulega lihtinimese tunnete maiste rõõmude ja ihade poole 17. mai 1917 - registreeriti ametlikult kirjanduslik sõpruskond kelle perekonnanimede esitähed moodustasid sõna GUSTAV. G Gailit - Ge U Under - Printsess S- Semper
4)Kristjan Jaak Petersoni ja Juhan Liivi tolmukihi alt üles leidmine ja au sisse tõstmine. 5)Kaasaegse väliskirjanduse tutvustamine Eesti publikule. 6)Raamatu kujunduse tähtsustamine. 7)Eesti kirjanike(Tuglas, Suits) tõlkimine soome keelde. Siuru Siuru moto on ,,loomise rõõm-see olgu meie ainus tõukejõud." (Fr. Tuglas). Siuru jätkas Noor- Eesti uusromantilist suunda, taotleti vormitäiust ja kunstilist mõjukust. Siurulased rõhutasid, et looming sünnib inimese sisemisest vajadusest. Looming väljendab isiklikke tundeid ja elamusi. Siuru pöördub oma luulega lihtinimese tunnete, maiste rõõmude ja ihade poole. 17.mai 1917 registreeriti ametlikult kirjanduslik sõpruskond, kelle perekonnanimede esitähed moodustasid sõna Gustav.(Gailit(Ge), Under(Printsess), Semper, Tuglas(Felix), Adson(Paaz), Visnapuu(Vürst)). Siuru luuletajad on emotsionaalsed. Proosasse tuleb koos nendega katastroofipilte ja fantastikat
Ent see ei päästnud ühingut - lapitud ja paigatud, ei võtnud ta enam hinge sisse. Siuru kui ühing, koguteoste väljaandja ja kirjastus läks hingusele. Aeg oli muutunud, puhkenud Eesti Vabadussõda[1]. Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudes sümbolismi suunas. Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid. Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid selle uuele stiilitasandile. "Noor-Eesti" oli kirjanduslik rühmitus Eestis. Esindab 20. sajandi alguse kultuurimurrangut ja tekkis noore haritlaskonna eneseotsingu tulemusena. Rühmitus "Noor-Eesti" sai alguse 20. sajandi alguses loodud salajastest õpilasringidest. 1903. aastal loodi Tartu õpilaste kirjanduslik-poliitiline ring "Eesti Ühisus", mille nimi muudeti "Kiirte" neljanda albumi "Noor-Eesti" väljaandmisel.
Kaasaegse väliskirjanduse tutvustamine Eesti publikule. Raamatukujunduse tähtsustamine. Eesti kirjanike( Tunglas, Suits) tõlkimine soome keelde. 2 SIURU Loomiserõõm see olgu meie ainus tõukejõud. (Fr.Tuglas) Jätkas Noor-Eesti uuromantilist suuna, taotleti vormitäiust ja kunstilist mõjukust. Siurulased rõhutasid, et looming sünnib inimese sisemisest vajadusest. Looming väljendab isiklike tundeid ja elamusi. Siuru pöörudub oma luulega lihtinimese tunnete, maisterõõmude ja ihade poole. 17.mai 1917 registreeriti ametlikult kirjanduslik sõpruskond. Liikmed, kelle perekonnanimede esitähed moodustasid sõna GUSTAV. G-Gailit (hüüti Ge), U- Under(hüüti printsessiks), S-Semper, T-Tuglas(hüüti Felixiks), A- Adson(Paaz), V- Visnapuu(hüüti Vürstiks)
"Siuru" kirjanduslik rühmitus, mis loodi Friedebert Tuglase (18861971) algatusel ning tegutses aastatel 19171920. Algselt pidi "Siuru" koondama suuremat osa Eesti kirjanikkonnast. Tegelikkuses kujunes rühmitusest kitsam poheemlusele kalduv sõpruskond. Rühmitusse kuulusid Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, August Gailit, Artur Adson ja Friedebert Tuglas. Pärast Gailiti ja Visnapuu lahkumist 1919. aastal liitusid rühmitusega August Alle ja Johannes Barbarus. Siurulased jätkasid oma tegevuses "Noor-Eesti" uusromantilist suunda. Nad arendasid carpe diem! meeleolusid ning teenisid oma kõmuliste esinemisõhtute ja kirjanduslike turneedega kahte eesmärki: püüdsid pakkuda sõjast tülpinud inimestele puhast kunsti ning kasutada "Siuru" õhtute menu ja sissetulekuid endi kirjanduslikuks läbilöögiks. Rühmituse tegevus katkes sisemiste vastuolude tõttu 1920. aasta algul. Selleks ajaks olid nad täitnud oma eesmärgi: nende looming oli leidnud tunnustuse
ilmunud pamflett "Sinises tualetis daam". Paradoksid luulest ja Marie Underist", kus autor pilkas poetessi peenutsevat ja ilutsevat armastusluulet, kasutades teravaid isiklikke väljendeid. Välja astusid August Gailit ja Henrik Visnapuu ning seejärel tulid ühingusse tagasi Under ja Adson. Nii jäi rühma neli liiget - Under, Semper, Tuglas ja Adson. Järgnes ühingu taastamine. Siuru kui ühing, koguteoste väljaandja ja kirjastus läks hingusele 1919.a. Mitmed siurulased olid endised noor-eestlased, loomingus lüürika, novellistika ja esseistika. Isikuvabaduse ja minakesksus. Luulekogudest olid silmapaistvamad Marie underi „Sonetid“ ja Henrik Visnapuu „Amores“. „Tarapita“- Tuglase ja Semperi eestvõtmisel. Tarapita oli kirjanduslik rühmitus, mis tegutses aastatel 1921–1922; anti välja 7 numbrit samanimelist ajakirja. Tegemist oli eelkõige kirjanduspoliitilise rühmitusega, mis teadvustas kultuuri kehva olukorda ning võitles
Oks, keda Massus väga hinnati, muutus veidi põlualuseks. Kui sa paha laps oled, siis tuleb Oks. Politseitapiga saadeti ta koduvalda tagasi. Teada oli, et ka eelmine kooliõpetaja oli sealt tüliga ära läinud. Kui ta Samaarast tagasi tuli, kosus ta niivõrd palju kodus, et kui toimus I ms, siis Oks mobiliseeriti tagalasse kindlustustöödele. Siis jäi ta aga põduraks ja elu lõpul põdel luutuberkuloosi. See oli ,,Siuru" periood, kui loeti Oksa novelle ette, Oks ise lamas haiglas. Siurulased olid Oksa fännid. 1918 aasta alguses muutus olukord poliitiliselt nii pinevaks. Kui olukord oli veidi rahunenud, läksid Oksa vaatama, selgus, et ta oli surnud. Oks suri päev pärast Eesti vabariigi väljakuulutamist. Looming: Tuglas on öelnud, et kui Oksal olnuks tänapäeva mõistes kirjanduslik agent, kes oleks teda toetanud, oleks tal sürrealismi voolus olnud menu. Kuna Oks oli omaette nähtus ja üksi, jäi ta laiemale publikule tundmatuks autoriks.
värvide ja rütmide elamuse kirjeldamine. Armastuse kujutamisel kasutas aastaaegu. Lüüriline tegelane oli valges kleidis nagu pulmaline, ääretult rõõmus. Sonett tuleb itaaliakeelsest sõnast sonare ehk helisema. Kirjandusse tõi soneti mõiste Petrarca. Skeem on abba abba cdc dcd (kaks katrääni ja kaks tertsetti). Igas reas 11 silpi, kokku 14 x 11 = 154 silpi. Heas sonetis on lõpus puänt. Shakespeare'i sonett on kolm katrääni ja üks kaherealine. 1919 1920 muudavad Siurulased oma tõekspidamisi. Nendeni jõuab tõdemus, et inimene ei saa asetada end väljaspoole aega. Underi luulesse ilmub sõjateema. Teine periood on murrangu ajajärk, 1919 - 1923. Üks sõda on just lõppenud, vabadussõda veel käib. Siuru hakkab lagunema. Ärgatakse, hakatakse tähele panema, siis minnakse laiali. Under tõlgib saksa luuletajaid. 1920 ilmub tõlkekogu ,,Valik saksa uuemast lüürikast". 1921 teeb esimese välisreisi Saksamaale, kus parajasti on juhtiv stiil ekspressionism
1920. aastal ilmus Marie Underi tõlkes ,,Valik saksa uuemast lüürikast", kus oli toodud 94 luuletust 21-lt saksa luuletajalt, enamik neist ekspressionistliku kallakuga. Underist sai kaastööline kuukirjale ,,Murrang", kus ta avaldas poeemiks nimetatud ,,Inimese". Uutest rühmitustest kerkis esile kümne kirjaniku koondis ,,Tarapita", kus deklareeriti vastuseisu reaktsioonile, eriti kultuurialasele. Tarapitalasteks said mitmed endised siurulased, nende seas ka Under. Marie Underi ajaluule ta neljandas värsikogus ,,Verivalla", ta juurdlev mõte ,,Pärisosas" tähistavad pööret, mis on luuletaja edasise arengu suhtes tähenduslik. Luuletaja on selja pööranud armastus- ja looduslüürikale ning ühtlasi sonetile. Muutunud karmil luulemaastikul ei õitse enam sirel, seal huikab mardus ja inimsüda on haavana verivallas. Inimese õigus
Nende leidlik idee oli avalike kirjandusõhtute korraldamine, mis viidi läbi noorusliku julgusega, isegi skandaalselt, arvestades hästi lugejate psühholoogiaga. "Siuru" vallutas raamatuturu lausa mängeldes. Ühisväljaannetena ilmusid ka "Siuru" albumid (I 1917, II 1918, III 1919) ja koguteos "Sõna" (1918). Ülejäänud olid siurulaste luule- ja novellikogud, esseed, följetonid, üks romaan (A.Gailiti "Muinasmaa" 1918) kokku üle 30 eri raamatu esmatrüki oma tegevusajal. Siurulased tegid palju kaastööd ka ajalehtedele ja ajakirjadele. "Siuru" luuletajatest oli oma loominguga eelkäijatele kõige lähemal J.Semper (1892-1970). Semperi intellektuaalne ja analüütiline kirjanikunatuur on suguluses nooreestlaste ratsionalismiga. "Siuru" lüürika saavutusi iseloomustab hästi rühmituse kahe suurepärase luuletaja, M.Underi ja H.Visnapuu looming. Mõlemad paistavad silma jõuliste tundeväljendustega, mis erinevad Semperi hämaratest
Gailit, M. Under, J. Semper, F. Tuglas, A. Adson, H. Visnapuu. 3. Miks tekkis Tarapita? Tarapita tekkis vajadusest võidelda kirjanduse ja kultuuri parema koha eest uues ühiskonnas. Erinevalt ,,Noor-Eestist" ja ,,Siurust" jätsid tarapitalased tagaplaanile tundeelamused ning asusid analüüsima ja üldistama, astudes võitlusse ohtlike sotsiaalsete pahedega. ,,Tarapita" oli eelkõige kirjanduspoliitiline rõhmitus. Taheti ärritada kodanlust. 4. Kuidas vastandus ajaluule siuruluulele? Siurulased luuletasid karmil sõjaajal lilledest ja armastusest, ajaluule kajastas sõjaõudusi. 5. Iseloomusta arbujate luulet. Arbujate luulet iseloomustab vormitäius ja keelelise väljenduse puhtus. Tähtis on individuaalsus ja vaimne iseseisvus. 6. Nimeta tuntumaid arbujaid. Tuntumad arbujad: B. Alver, H. Talvik, B. Kangro, U. Masing, P. Viiding, A. Sang, K. Merilaas, M. Raud.
Ent see ei päästnud ühingut - lapitud ja paigatud, ei võtnud ta enam hinge sisse. Siuru kui ühing, koguteoste väljaandja ja kirjastus läks hingusele. Aeg oli muutunud, puhkenud Eesti Vabadussõda. Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudes sümbolismi suunas. Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid. Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid selle uuele stiilitasandile. Võrdluseks Noor-Eesti: "Noor-Eesti" oli kirjanduslik rühmitus Eestis. Esindab 20. sajandi alguse kultuurimurrangut ja tekkis noore haritlaskonna eneseotsingu tulemusena. Rühmitus "Noor-Eesti" sai alguse 20. sajandi alguses loodud salajastest õpilasringidest. 1903. aastal loodi Tartu õpilaste kirjanduslik-poliitiline ring "Eesti Ühisus", mille nimi muudeti "Kiirte" neljanda albumi "Noor-Eesti" väljaandmisel.
,,Siuru" rühmitus avaldas oma tegevusajal üle 30 eri raamatu alguspäraseid esmatrükke. Ühisväljaannetena ilmusid 3 ,,Siuru" albumit (I 1917, II 1918, III 1919) ja koguteos ,,Sõna (1918). Ülejäänud olid siurulaste luule- ja novellikogud, esseed, följetonid, üks romaan (A. Gailit ,,Muinasmaa" 1918) ja F. Tuglase reisikiri (,,Teekond Hispaania" 1918). Lisaks avaldati kordustrükke ja tõlkeid. Siurulased tegid palju kaastööd ka ajalehtedele ja ajakirjadele. 1919. aastal hakkas Siuru lagunema isiklike ambitsioonide ja vastuolude tõttu loomingulistes põhimõtetes. ,,Siuru" oli ,,Noor-Eesti" traditsioonide jätkaja. Rühmituse kirjanduslikke taotlusi iseloomustavad estetismi ja vormikultuuri nõuded, liikumine nooreestiliku sümbolismi- impressionismi suunal. 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 191728.
aastal. "Siuru" - kirjanduslik rühmitus, mis loodi Friedebert Tuglase (1886-1971) algatusel ning tegutses aastatel 1917-1920. Algselt pidi "Siuru" koondama suuremat osa Eesti kirjanikkonnast. Tegelikkuses kujunes rühmitusest kitsam poheemlusele kalduv sõpruskond. Rühmitusse kuulusid Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, August Gailit, Artur Adson ja Friedebert Tuglas. Pärast Gailiti ja Visnapuu lahkumist 1919. aastal liitusid rühmitusega August Alle ja Johannes Barbarus. Siurulased jätkasid oma tegevuses "Noor-Eesti" uusromantilist suunda. Nad arendasid carpe diem! meeleolusid ning teenisid oma kõmuliste esinemisõhtute ja kirjanduslike turneedega kahte eesmärki: püüdsid pakkuda sõjast tülpinud inimestele puhast kunsti ning kasutada "Siuru" õhtute menu ja sissetulekuid endi kirjanduslikuks läbilöögiks. Rühmituse tegevus katkes sisemiste vastuolude tõttu 1920. aasta algul. Selleks ajaks olid nad täitnud oma eesmärgi: nende looming oli leidnud tunnustuse
Laaban, B.Kangro, A.Kivikas, A.Gailit, K.Ristikivi).Eesti kirjandus säilitas võõrsil oma elujõu: a) Ilmusid pagulaste sulesr proosateosed ja luulekogud b) Aktiivne kirjastustegevus Pagulaskirjanduse keskusteks kujunesid Rootsi ja Kanada. Võõrsil ja kodumaal kirjutatu erinesid teineteisest: a) Eestis hinnati kirjanduspärandit ümber b) Võõrsil kuulutati eestluse kestvust ja loodeti, et kunagi saab Eesti vabaks Pagulaskirjanduses eristatakse mitut põlvkonda: a) Siurulased nagu Gailit, Visnapuu, Adson ja Under b) Uusrealistid nagu Kivikas, Krusten, Mälk c) Arbujad nagu Kangro, Ristikivi ja Helbemäe d) Rühmituse Tuulisui liikmed nagu Viirlaid, R. Kolt, Grünthal Kodumaalt põgenenud kirjanikud jätkasid esialgu kirjutamist 1930.ndate uusrealismi vaimus. Võõrsil kirjutajate ainevaldkonnas oli olulisel kohal okupatsiooniaeg, sõjasündmused ja kodumaalt põgenemine. Läänes andsid 50ndatel aastatel tooni modernistlikud suunad (Kafka, Woolf, Joyce)
"Siuru" kirjanduslik rühmitus, mis loodi Friedebert Tuglase (18861971) algatusel ning tegutses aastatel 19171920. Algselt pidi "Siuru" koondama suuremat osa Eesti kirjanikkonnast. Tegelikkuses kujunes rühmitusest kitsam poheemlusele kalduv sõpruskond. Rühmitusse kuulusid Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, August Gailit, Artur Adson ja Friedebert Tuglas. Pärast Gailiti ja Visnapuu lahkumist 1919. aastal liitusid rühmitusega August Alle ja Johannes Barbarus. Siurulased jätkasid oma tegevuses "Noor-Eesti" uusromantilist suunda. Nad arendasid carpe diem! meeleolusid ning teenisid oma kõmuliste esinemisõhtute ja kirjanduslike turneedega kahte eesmärki: püüdsid pakkuda sõjast tülpinud inimestele puhast kunsti ning kasutada "Siuru" õhtute menu ja sissetulekuid endi kirjanduslikuks läbilöögiks. Rühmituse tegevus katkes sisemiste vastuolude tõttu 1920. aasta algul. Selleks ajaks olid nad täitnud oma eesmärgi: nende looming oli leidnud tunnustuse
Koos hakati käima Underi kodus ja Teataja toimetuses. Siuru nimi võetakse ,,Kalevipojast" müütiline lind. Rühmitus registeeritakse. Paberid näitavad, et jaanuaris 1920 tegevus lõppeb. Sisuline laiali minek toimub aga juba 1919. Esimesed lahkujad on Gailit ja Visnapuu. Nende asemele tulevad August Alle ja Johannes Barbarus. Kuuele põhiliikmele tulevad juurde kirjanikud, kunstnikud (Konrad Mägi, Peet Aren, Ado Vabbe, Nikolai Triik, Otto Krusten), autorid, keda Siurulased ise oluliseks peavad (Jaan Oks), Arthur Valdes on Eesti kirjandusloo kõige silmapaistvama müstifikatsioon, mille mõtleb välja Tuglas, ta on noor andeks kirjanik, kes aga saab sõjas surma. (Ajakirjanduses nähes Valdese tekste, ei tea me kunagi, kes selel taga olla võib). Tuglasel on eraldi raamat, mis räägib Arthur Valdese elusat ja loomingust. Esimene kirjandusühendus Eestis, mis töötab välja ka oma logo. Autor on Nikola Triik. Siuru kirjandusfenomen on
"Siuru" kirjanduslik rühmitus, mis loodi Friedebert Tuglase (18861971) algatusel ning tegutses aastatel 19171920. Algselt pidi "Siuru" koondama suuremat osa Eesti kirjanikkonnast. Tegelikkuses kujunes rühmitusest kitsam poheemlusele kalduv sõpruskond. Rühmitusse kuulusid Marie Under, Henrik Visnapuu, Johannes Semper, August Gailit, Artur Adson ja Friedebert Tuglas. Pärast Gailiti ja Visnapuu lahkumist 1919. aastal liitusid rühmitusega August Alle ja Johannes Barbarus. Siurulased jätkasid oma tegevuses "Noor-Eesti" uusromantilist suunda. Nad arendasid carpe diem! meeleolusid ning teenisid oma kõmuliste esinemisõhtute ja kirjanduslike turneedega kahte eesmärki: püüdsid pakkuda sõjast tülpinud inimestele puhast kunsti ning kasutada "Siuru" õhtute menu ja sissetulekuid endi kirjanduslikuks läbilöögiks. Rühmituse tegevus katkes sisemiste vastuolude tõttu 1920. aasta algul. Selleks ajaks olid nad täitnud oma eesmärgi: nende looming oli leidnud tunnustuse
laulab, nagu ei oleks vahepeal midagi sündinud, ei väljaspool kirjanikku, ei kirjanikus eneses Peale armastuse ja kirgede mehe ja naise vahel ei ole midagi muud, ei Asutavat Kogu, ei Eesti osariiki, ei ilmasõda, ei sotsiaalset kriisi, ei maaküsimust, ei nälgivaid rahvahulki.". Kuigi S ei kajastanud ajasündmusi, oli selle sünd siiski inspireeritud ajajärgust enesest. Julge loodus ja armastuslüürika oli protest aja koleduse vastu. Siurulased tõlgendasid ajasündmusi kui anarhiat ja kaost, millest väljumiseks polnud mingit vöiumalust. See katastroofitaju kutsus esile intensiivse elamise ja nautimise vajaduse. S jätkas paljus NE uusromantilist suunda, osa S liikmeid olidki tuttavaks saanud NE kaudu. S peamine teene on luulekultuuri jätkuv tõus. Isiklikud vastuolud olid suisa loomulikud (Gailit ja Alle kirjutavad pamflette
hüppab oksalt oksale ja laulab, nagu ei oleks vahepeal midagi sündinud, ei väljaspool kirjanikku, ei kirjanikus eneses --- Peale armastuse ja kirgede mehe ja naise vahel ei ole midagi muud, ei Asutavat Kogu, ei Eesti osariiki, ei ilmasõda, ei sotsiaalset kriisi, ei maaküsimust, ei nälgivaid rahvahulki.". Kuigi Siuru ei kajastanud ajasündmusi, oli selle sünd siiski inspireeritud ajajärgust enesest. Julge loodus- ja armastuslüürika oli protest aja koleduse vastu. Siurulased tõlgendasid ajasündmusi kui anarhiat ja kaost, millest väljumiseks polnud mingit võimalust. See katastroofitaju kutsus esile intensiivse elamise ja nautimise vajaduse. Siuru jätkas paljus N-E uusromantilist suunda, osa Siuru liikmeid olidki tuttavaks saanud N-E kaudu. Siuru peamine teene on luulekultuuri jätkuv tõus. Isiklikud vastuolud olid suisa loomulikud (Gailit ja Alle kirjutavad pamflette rühmitusekaaslaste aadressil, näiteks Gailiti
laulab, nagu ei oleks vahepeal midagi sündinud, ei väljaspool kirjanikku, ei kirjanikus eneses Peale armastuse ja kirgede mehe ja naise vahel ei ole midagi muud, ei Asutavat Kogu, ei Eesti osariiki, ei ilmasõda, ei sotsiaalset kriisi, ei maaküsimust, ei nälgivaid rahvahulki.". Kuigi S ei kajastanud ajasündmusi, oli selle sünd siiski inspireeritud ajajärgust enesest. Julge loodus ja armastuslüürika oli protest aja koleduse vastu. Siurulased tõlgendasid ajasündmusi kui anarhiat ja kaost, millest väljumiseks polnud mingit vöiumalust. See katastroofitaju kutsus esile intensiivse elamise ja nautimise vajaduse. S jätkas paljus NE uusromantilist suunda, osa S liikmeid olidki tuttavaks saanud NE kaudu. S peamine teene on luulekultuuri jätkuv tõus. Isiklikud vastuolud olid suisa loomulikud (Gailit ja
ei väljaspool kirjanikku, ei kirjanikus eneses --- Peale armastuse ja kirgede mehe ja naise vahel ei ole midagi muud, ei Asutavat Kogu, ei Eesti osariiki, ei ilmasõda, ei sotsiaalset kriisi, ei maaküsimust, ei nälgivaid rahvahulki.". Kuigi S ei kajastanud ajasündmusi, oli selle sünd siiski inspireeritud ajajärgust enesest. Julge loodus- ja armastuslüürika oli protest aja koleduse vastu. Siurulased tõlgendasid ajasündmusi kui anarhiat ja kaost, millest väljumiseks polnud mingit vöiumalust. See katastroofitaju kutsus esile intensiivse elamise ja nautimise vajaduse. S jätkas paljus NE uusromantilist suunda, osa S liikmeid olidki tuttavaks saanud NE kaudu. S peamine teene on luulekultuuri jätkuv tõus. Isiklikud vastuolud olid suisa loomulikud (Gailit ja Alle kirjutavad pamflette
nagu ei oleks vahepeal midagi sündinud, ei väljaspool kirjanikku, ei kirjanikus eneses --- Peale armastuse ja kirgede mehe ja naise vahel ei ole midagi muud, ei Asutavat Kogu, ei Eesti osariiki, ei ilmasõda, ei sotsiaalset kriisi, ei maaküsimust, ei nälgivaid rahvahulki.". Kuigi S ei kajastanud ajasündmusi, oli selle sünd siiski inspireeritud ajajärgust enesest. Julge loodus- ja armastuslüürika oli protest aja koleduse vastu. Siurulased tõlgendasid ajasündmusi kui anarhiat ja kaost, millest väljumiseks polnud mingit vöiumalust. See katastroofitaju kutsus esile intensiivse elamise ja nautimise vajaduse. S jätkas paljus NE uusromantilist suunda, osa S liikmeid olidki tuttavaks saanud NE kaudu. S peamine teene on luulekultuuri jätkuv tõus. Isiklikud vastuolud olid suisa loomulikud (Gailit ja Alle kirjutavad pamflette rühmitusekaaslaste aadressil, näiteks G "Sinises tualetis daam", milles
annaabi.ee 
