Marie Under (2)

Marie Under
Marie Under sündis 27. märtsil 1883. a. Tallinnas Alimanni tänaval, praegusel Koidula tänaval. Marie vanemad olid kooliõpetaja Friedrich Under ja Leena Under (neiupõlvenimega Kerner ). Nad olid hiidlased, aga enne Marie sündi kolisid Tallinna. Marie õppis nelja-aastaselt lugema ning hakkas 13-aastaselt luuletama . Ta veetis oma lapsepõlve vaeses ümbruskonnas, Hiiumaale sattus ta esmakordselt 9-aastaselt. Koolis käis ta 1893- 1898 Cornelia Niclaseni nelja-, hiljem viieklassilises saksa tütarlaste eraelementaarkoolis. Need aastad süvendasid saksa ja vene keele tundmist ning lähendasid saksa klassikalist kirjandust. Cornelia oli tunnustatud, kirjalike huvidega õpetaja, kes tundis ka eesti keelt. Ta innustas noori ennast vaimselt avardama, mis avaldus ka selles, et Marie Under peale keskkooliaastaid oma teadmisi pidevalt täiendas. Ta tegi läbi Fr. Fröbeli lasteaednike kursused , õppis klaverimängu ning käis segakooris laulmas. Under oskas eesti, saksa, prantsuse, inglise, vene ja soome keelt, oskas lugeda ladina keelt ja on tõlkinud luuletusi kuueteistkümnest erinevast keelest. Tema esimesed luuletused olid innustatud Goethest ja Schillerist ning olid saksakeelsed.
Tutvumine Vildega mõjutas kindlasti tema loomingut, sest säilinud kirjadest on näha, et Vilde julgustas teda edasi luuletama ja ka proosat kirjutama, samuti andis ta talle nõu taotleda lähimat ja selgemat väljendust ning soovitas võtta eeskujuks Heinet. 1901. aasta novembrist sai noor Marie Under Vilde eestkostel kontoripreili koha “Teatajas”. See töö lõppes 2. veebruaril 1902 . aastal, kui Marie abiellus eesti raamatupidaja Carl Eduard Friedrich Hackeriga ning noorpaar kolis Kutišnosse Moskva äärelinna. 1902. aastal sündis tütar Dagmar . Kahjuks ei kodunenud Under kinnise loomuga Hackeri kõrval. 1904 . aastal kinkis ta Laikmaale tänutäheks oma portree maalimise eest saksakeelse luuletuse ning too soovitas tal hakata kirjutama eesti keeles. Underi poolt Laikmaale usaldatud luuletused jõudsid autori teadmata toimetustesse ning 2. augustil avaldas “ Postimees ” tema armastusluuletuse “Kuidas juhtus”, millest sai tema esimene trükis avaldatud luuletus . 1906. aasta viimasel veerandil pöördusid Hackerid tagasid Tallinnasse koos oma kahe tütre – Hedda ja Dagmariga. Nende abielu purunes lõplikult Esimese maailmasõja ajal. Peale seda tutvus Under Arthur Adamsoniga, kellega ta ka abiellus. Underi esimese luulekogu “ Sonetid ” avaldas “Siuru” kirjastus aastal 1917. Hiljem tekkinud rühmitusest kerkis esile “Tarapita”, mille liikmeteks said mitmed endised siurulased.
Under hakkas luuletusi kirjutama kolmeteistkümne aastaselt saksa keeles. Kuueteist- ja seitsmeteistkümneselt kirjutatud luuletused olid eelkõige mõjutatud klassikalisest saksa kirjandusest. Eduard Vilde õhutusel kirjutas ta ka proosat. 20. ja 23. elusaasta vahel kirjutas Under realistlikke lühijutte, aga ta hävitas need ilma, et oleks kellelegi näidanud. Hiljem ta proosat enam ei kirjutanud. Underi luuletused on klassikalise vormiga ja järgivad kindlaid struktuurireegleid. Tal õnnestus luua iseeneslik rütm ka kõige nõudvamates vormides . Underi luule on rõhutatult naiselik, ta kasutab palju lõhnu, värve, lilli ning üleüldse taimi. Underi armastus- ja loodusluule , mis moodustas põhilise osa tema loomingust, šokeeris kaasaegset üldsust oma selgesõnalisuse ja eneseimetlusega. Nooremate ning vabameelsemate lugejate hulgas muutus tema luule kiiresti populaarseks.
Tema esimene avaldatud luuletus ilmus 1904. aastal varjunime Mutti all “Postimehes”. See väljendab Underi rõõmu andeka sõbra, Ants Laikmaa , leidmise üle. Aastatel 1914-1917 ilmusid ta armastusele ja loodusele pühendatud luuletused mitmel pool. Tänu “Siuru” rühmitusele ilmusid “ Sonetid ” (1917), “Eelõitseng” (1918) ja “Sinine puri ” (1918).
Under tutvus ekspressionismiga tänu tõlkimisele. Selle mõjud tema loomingule tulid ilmsiks teema ja käsitluse muutustes kahes uues teoses “ Verivalla ” (1920) ja “Pärisosa” (1920). Tema teadmised ja nägemus maailmast olid laienenud , kuid poeetilised saavutused jäid kobavaks ning ebakindlaks. Luule kujundid vältisid klassikalist poeetilist vormi, ilmnes vastandite kujutamine ning hea ja halva vaheline võitlus.1920. teisel poolel kirjutatus õnnestus Underil ühendada tundeküllane nägemus oma varasest armastusluulest filosoofilise üldistamisega oma hilisemast loomingust. Tulemus, “Hääl varjust” (1927), “Rõõm ühest ilusast päevast” (1928) ja “Õnnevarjutus” (1929), kuulub eesti luule paremuse hulka. Underi küpsuseni jõudnud luule keskne teema on õnne igatseva inimese konflikt sellele vastanduvate jõududega. Ta kujutas elu vastandlikkust ning nüansside rikkust sama hästi kui suuri emotsionaalseid pingeid ja nägemusi. Aastal 1930 avaldas ta kogumiku “ Lageda taeva all” ning 1935 “Kivi südamelt”. Neis süveneb tema filosoofiline lähenemine hea ja halva vahelisse võitlusse. Ülepingutatud tundeküllased värvid tema varastest luuletustest on vaibunud, aga põhiliseks jääb siiski hiilgus . Underi delikaatsust peegeldavad enesevaatlused jäävad muutumatult fantaasiarikkaks. Looduskujundite kasutamine on sagedasem nagu ka sisemine enesevaatlus.
1930. teisel poolel keskendus Under tõlkimisele. 1940. aastal anti välja tema “Kogutud teosed”. Teine maailmasõda ja Nõukogude okupatsioon on mitmeski mõjutanud Underi loomingut.
Eesti kultuurile on Under mõjutajaks mitmel viisil. Underi noorusaegne looduluule vabastas tema kaasaegsed piirangutest. Tema küpse maailmanägemuse sügavus ja traditsioonilise vormi kasutamine mõjutas mitmeid teisi poeete. Underi põgenikuperioodi luule andis enesekindlust ja ellujäämislootust sõjast muserdatud inimestele. Ükski teine poeet pole eesti kirjandusele sellist mõju avaldanud. Under mõjus uue ja julgena eesti luules, kus enne teda olid armastusluuletused olnud leebelt nukrameelsed ning kuhu jõudsid lõpuks ka rõõmsamad toonid. Esmakordselt kasutas ta ka erootilise luule arendusi. Underi looduslüürika mõjust värskendavalt ja uuenduslikult. Tavaliste looduspiltide kirjeldamise kõrvale tõi ta sisse emotsioonid . Oma värvika luulega on ta siiani meeldejääv ning esteetilist rahuldust pakkuv kirjanik. Varases perioodis oli Marie Underi jaoks põhiline teema loodus- ja armastuslüürika, kuhu ta tõi õnneliku armastuse ja selle hingelised ning meelelised rõõmud. See mõjus alguses tema kaasaegsetele, kes polnud sellega harjunud , ehmatavalt. Loodusteemast ei kaugenenud ta kunagi eriti, see teema oli talle südamelähedane ja seda on näha ka tema luuletustest. Kui poeedi ema haigestus, ilmus ta luulesse mõtisklusi elu ja surma kohta. Ka esitab ta küsimusi elu petlikkuse ja inimlikkuse kohta. Hilisemas luules on kesksel kohal koduigatsus ning mälestused. Väljenduslaad muutus lihtsamaks, kuid siiski Underile omaselt ärevaks ning pingeliseks. Hiljem pöördus Under inimeste õnneotsingu ja moraalsete probleemide poole. Ta kahtleb inimese õiguses õnnele kannatavas maailmas. Tegelikkus paneb ta kirjutama ka sõjavastaseid luuletusi, kus ta ei tähista mitte vaeva väliseid põhjuseid, vaid selle üleüldiseid kannatusi.
Underi loodus- ja armastuslüürika on silmapaistval kohal tolleaegses kirjanduses ja pakuvad lugemisrõõmu ka tänapäeval.