Eesti Vabariigi kirjandus 1920-1940 (4)

Eesti Vabariigi kirjandus aastatel 1920 – 1940
Esimese maailmasõja aastail eesti kirjanduselus tekkinud seisakuperiood lõppes 1917 aastal, mil „Noor- Eesti“ järglasena astus areenile „ Siuru“ rühm.Sinna kuulusid August Gailit , kes oli ka selle rühmituse asutaja ,Marie Under, Johannes Semper ,  Friedebert Tuglas , Artur Adson , Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud“ – Tuglas.
Aastail 1917–1919 ilmus Siuru ühisväljaannetena kolm albumit.
1919. aastal tekkis siurulaste vahel konflikt, mille tulemusena lahkusid avalikult Marie Under ja Artur Adson. Konflikti tekitasAugust Gailiti 1919. aasta sügisel läbi mitme Postimehe numbri ilmunud pamflett " Sinises tualetis daam . Paradoksid luulest ja Marie Underist", kus autor pilkas poetessi peenutsevat ja ilutsevat armastusluulet, kasutades teravaid isiklikke väljendeid. Sellisest pilkavast kirjutisest oleks kergemini üle saadud, kui see oleks tulnud väljastpoolt. Kuid kuna rünnati seestpoolt, siis rikuti sellega rühma distsipliini , vaimu ja hävitati ühingu olemasolu mõte. Seejärel lahkusid August Gailit ja Henrik Visnapuu. Et viga parandada, leiti vahendaja kaudu lahendus - välja astusid Gailit ja Visnapuu ning seejärel tulid ühingusse tagasi Under ja Adson. Nii jäi rühma neli liiget - Under, Semper, Tuglas ja Adson. Järgnes ühingu taastamine kuuele liikmele - allesjäänutega liitusid  August Alle ja Johannes Barbarus. Ent see ei päästnud ühingut - lapitud ja paigatud, ei võtnud ta enam hinge sisse. Siuru kui ühing, koguteoste väljaandja ja kirjastus läks hingusele. Aeg oli muutunud, puhkenud Eesti Vabadussõda.
Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudessümbolismi suunas. Loomingus oli eelistatud lüürika ja  novellid .
Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid selle uuele stiilitasandile.
1920. aastate esimesel poolel domineeris poeesia proosa üle ning eelistatuimaks kirjandusvooluks jäi endiselt uusromantism.
Proosaloomingus olid esikohal lühivormid, peamiselt novellid. Sellel alal saavutasid suurima meisterlikkuse Friedebert Tuglas ja August Gailit. Romaanidest võib sel perioodil nimetada Anton Hansen Tammsaare „ Kõrboja peremeest “ ja Mait Metsanurga „ taavet Soovere elu ja surma“.
Kümnendi keskel leidis senises kirjanduselus aset murrang: uusromantism asendus uusrealismiga. Esikohale tõusis proosa ja eeskätt romaanižanr. Varemtuntud“külarealismi“ kõrval lõi läbi naturalismi kalduv „agulirealism“.
Laiemas kontekstis ja kunstiliselt küpsemate vahenditega esindasid uusrealismi Mait Metsanurk ja 5-köitelise suurromaaniga „Tõde ja Õigus“ tunnustuse võitnud Anton Hansen Tammsaare . Märkimisväärseks erandiks realistide hulgas jäi August Gailit, kelle romaan „Toomas Nipernaadi “ kuulub tänini eesti uusromantiliste teoste paremikku.
Samal ajal algas alguspärase näitekirjanduse võidukäik, mille rajajaks võib pidada Hugo Raudseppa ja tema suure populaarsuse võitnud rahvaliku huumoriga kirjutatud näidendeid „Sinimandria“, „Mikumärdi“, „ Vedelvorst “.
1930. aastate keskpaigas leidis aset teine suurem murrang omariiklusaegses kirjanduses. Proosalooming jäi küll esikohale ning järgnenud aastaid on peetud koguni eesti romaani kõrgajaks, kuna senine suhteliselt tagasihoidliku kunstiväärtusega olustikuline realism läks üle märksa kunstiküpsemaks psühholoogiliseks realismiks. Siingi tuleb märkida taas A.H. Tammsaaret , kelle kõrvale kerkis aga oma linnatriloogiaga Karl Ristikivi .
Seoses vaikivale ajastule iseloomuliku rahvustervikluse propagandaga saavutas suure populaarsuse ajalooline romaan. Seda viljelesid edukalt nii vanameistrid Karl – August Hindrey ja Mait Metsanurk kui ka uustulnukad August Mälk ja Enn Kippel .
Luules kerkis siurulaste kõrvale plejaad noori koondudes „Arbujate „ rühmituseks: Heiti Talvik, Betti Alver, Kersti Merilaas, Augusust Sang, Uku Masing , Benhard Kangro .
Arbujad  on luuletajate sõpruskond, mis sai oma nime 1938. aastal ilmunud kriitiku ja kirjandusteadlase Ants Orase koostatud antoloogia "Arbujad: valimik uusimat eesti lüürikat" järgi.
See luuletajatest sõpruskond kogunes üliõpilasseltsi Veljesto ümber.
Arbujad püüdlesid varasema eesti luulega võrreldes sügavama vaimsuse ja emotsionaalse pingestatuse poole. Nad käsitlesid kunsti kõlbeliste väärtuste kandjana ning inimest sõltumatu isiksusena.
Bernard Kangro on avaldanud arbujatest kirjanduslooliste mälestustega põimitud esseekogud "Arbujad" (1981) ja "Arbujate kaasaeg " (1983)