Underi ja Visnapuu armastusteemalise luule võrdlus (1)

Selle õige otsinguil
Marie Underi ja Henrik Visnapuu armastusteemalise luule võrdlus.
Kirjandusrühmituse Siuru kaks hinnatumat autorit on Marie Under ning Henrik Visnapuu. Siurulased tähtsustasid armastusluulet, eriti hinnati Underi ning Visnapuu loomingut. Põhisarnasus nende kahe luuletaja armastusluules on looduse kasutamine tunnete kirjeldamisel. Samas on meesautor kirjutanud tunduvalt süngemat armastusluulet, kui Under. Visnapuu pettumus armastuses on ka põhjendatud, sest pärast 20 aastast väga õnnelikku abielu tema abikaasa Ing suri. Under püsis seevastu oma abikaasaga elu lõpuni koos.
Luuletajakarjääri algusaastatel mõlemad autorid viibisid armastuse otsinguil. Läbivaks teemaks on kaaslase ootamine . „Ma tahan sind oodata, kuni ma jõvvan...“ on Visnapuu ühes oma luuletuses õelnud. Ega tal kaua oodata tulnudki, juba 2 aasta pärast ta abiellus. Sarnaselt meesautoriga ootas ka Under oma armastust.
Puude külge põimin paela,
et sa teaksid tulla,
tulla läbi õhtukulla
otse minu kaela.
Viimases salmis võib näha, et naisautor on toonud kiindumuse väljendamisel võrdlueks looduse ilu. Eelkõige domineerib tema loomingus just õhtu, öö ning kuu kasutamine. „...kuni järves nende kuju / kõigutamas kustuv kuu...“ Kui Under kirjeldab loodusega ilusaid hetki , siis Visnapuu toimib vastupidi. Pärast abikaasa surma kirjutatud luuletuses kirjeldab mees oma tundeid läbi negatiivsete loodusnähtuste. „...Mu üle lumi, vihm, põud. / Surm kõigile uinangu tõi...“ Sarnaselt Underile armastab ka Visnapuu õhtuvalgust ning öö romantilisust.
Mu aknad pärani on õhtu valgele.
Jo horisondi taha vajus päikse diskus.
Öö tuledest nüüd hoovab sinu palgele
rubiini leegitsuse imeline viskus.
Loodusest rääkides meeldib mõlemale autorile kasutada kuldseid ning hõbedasi värvitoone. Under eelistab kulda „...kui üle lauba kooldub kuldne oks...“, Visnapuu vastavalt hõbedat „...täis õrna armu sinu häälekaja / kui hõbetilin kumaks kõneleja...“ Meesluuletaja kasutab ka palju valget värvi, eriti hindab ta valgeid naisi. „...Mu kodumaalist valgeverelist / naist / võib süda üksi õnnes aadelda. / Oo, põhjamaine armas valge neid...“ Järjekordne sarnasus tuleb välja armunute kirjeldamisel. Mõlemad autorid toovad põskede õhetamise korduvalt välja. „...põsel hõiskas verevärv...“ ning „...põsed hõõgusid kui tuli taela...“ on vaid üksikud näited väga paljudest.
Marie Underi armastusluule üks omanäolisus on teekonna või jalutuskäigu kirjeldamine, Henrik Visnapuu seda ei kasuta. Jalutamine kuuvalgel lisab väga palju romantikat.
On õhtu, tule, kõnniskleme koos,
üks tee on jäetud meilegi.
Näe, aias lõhkend roosi järel roos –
kõik sama ilus on kui eilegi.
Aastate möödudes süveneb eriti Visnapuu loomingus truuduse probleem. 1917. aastal on ta kirjutanud mitmed väga jõhkrad värsiread truuduse murdmise kohta. „Ma vihkan, nean sind, oo nilbe madu !...“ Ka Under toob luuletuses „Rändav järv“ esile truudusetuse teema.
Henrik Visnapuu loomingu lõpp-perioodil, kui ta oli juba abikaasa kaotanud, muutus tema armastusluule kurvameelseks ning igatsevaks. Ilmus luulekogu „Esivanemate hauad “, kus pea kõik luuletused on nukra sisuga. Hoolimata II Maailmasõja ja kodumaalt põgenemise halbadest mõjudest Marie Underi teistele luuleteemadele, jätkas naine edukalt armastusluule kirjutamist. Luuletuses „Kujutelm“ otsib Under oma ideaalkaaslast.
Kus olen ma Sind näinud? Unes vist ?
Jah, mõnes kaunis unes, mis ei johtu
just tihti rahutuile. Neitsiohtu
siis olin alles ja täis ootamist.
Armastus läbi kahe erineva autori silmade polnudki nii erinev, kui võiks arvata. Kas on see tingitud ühte luulerühmitusse kuulumisest? Ei tea, aga nii Marie Under kui ka Henrik Visnapuu on suurepärased sümbolistlikud armastusvärsside loojad . Kogu hingevalu ning rüüstavate sõdade kõrval leiavad nad oma südames siiski koha kiindumusele, mis ongi elus kõige tähtsam.
Kasutatud luuletused:
Marie Under:

• „Ootaja laul“
  
• „Rändav järv“
  
• „Üheskoos“
  
• „Kujutelm“
  

Henrik Visnapuu

• „Ma tahan sind oota “
  
• „Pääle sinu mineku“
  
• „Kui tuleb unung“
  
• „Ühele naisele II“
  
• „Valged, valged“
  
• „Intermezzo“
  
• „Laul sest jäledast“