Tarapita kui kirjanduspoliitiline rühmitus (0)

Tarapita kui kirjanduspoliitiline rühmitus
„Millal oleme sisse hinganud nii lämmatavat õhku, kui nyyd - tõusikluse joovastuspäivil?
Ummiku on lykat vaimline kultuur. Lämbuman edasiviivad jõud. Halvat tööliste liikumine.
Haritlastest saand ärimees, võimumees, ametnik .“
Selliste sõnadega algas Tarapita esimene väljaanne 1921. aastal ning andis mõista, et rühmitus ei ole pelgalt kirjanduslik , vaid on kindel soov sekkuda poliitikasse ning ka rahvast selleks enam innustama. Kuigi Tarapita rühmituses olid mitmed siurulased nagu Under, Adson , Semper ja Tuglas , ei jätkatud endist tundelist ja peenet väljendusviisi, vaid asuti kohe analüüsima kultuuri olukorda ning oma seisukohtades oldi konkreetsed. Nende artiklites kritiseerisid erinevad autorid avalikult võimuorganeid ning neid süüdistati iseseisvuse saavutamises ainult väliselt, ent rahva hingelise iseseisvuseni jõudmiseks oldi vähe tehtud.
„Meie, tarapitlased, väike vaimukultuuri sõdurite ryhm , asume sarnaseile iseseisvuselle
vastasrinda teise kõrgema Eesti, Eesti iseseisva rahvuskultuuri ja vaimuelu nimel!
Sõda Toompääl valitsevalle obskurantismile ja ylbele tõusiklusele!“ - August Alle.
Tarapita oli arvamusel, et vanem kultuuriinimeste põlvkond („kunsti-invaliidid“) on ennast ammendanud ning on aeg hakata ka toetama nooremat generatsiooni. Kuigi teatreid, muusikakoole ja orkestreid riigipoolselt rahastati, oli nende uue loometööga varustamine takistatud ning liiguti üha rohkem jäljendamise ning keskpärasuse poole. Rühmitus juhtis tähelepanu ka sellele, et avalik sõna, ehk siis ajalehed ja ajakirjad , teenib tavaliselt mõne erakonna huve ning Tarapita väljaanded on üks vähestest tolleaegsetest sõltumatutest ajakirjadest.
„Ja nyyd põrgatakse äkki yhte mõtteavaldustega, mille taga ei seisa mingi poliitiline
organisatsioon , vaid ainult ryhm pääpõhimõtteilt yhtekuuluvaid isikuid, kes ei või omaks
tunnistada yhtki meie praegustest poliitilistest vooludest , nii palju kui need meie kultuuri
alal mõjuvad, ja kes tahavad omi mõtteid vabalt ning eelarvusteta väljendada,
ahnitsemata sõpru, kartmata vaenlasi...“ - Quasimodo
Tarapita võitles veel uuema ilukirjanduse võidulepääsemise eest ning kaitses seda. Nagu ütles üks koolidirektor, oli selline kirjandus „otsast otsani kõige madalamat tõugu erootika “ ning samal meelel olid mitmed teised. Soovitati isegi tsensuuri tugevdamist, et kirjandus nende sõnul puhtaks jääks. Selliste väidete ümberlükkamiseks töötasid tarapitlased läbi kõik oma avaldatud luuletused ning leidsid , et taolistel väidetel on vähe alust.
Tarapitlaste vasakpoolsed poliitilised vaated ei olnud paljudele võimulolijatele meeltmööda, mistõttu süüdistati rühmitust Eesti iseseisvuse õõnestamises ning kommunistlike ideede ülevõtmises.
„" Kommunistid !" — see oli syydistus, mis meile juba
esimesel loengul, Viljandin, osaks sai.“
Selles võis olla tera tõtt, sest Johannes Varesel, Tarapita liikmel, oli tõepoolest Nõukogude Liidust hea mulje ning ta oli mõnda aega isegi nõukogudemeelse valitsuse peaminister . Siiski oli Tarapita täiesti eestimeelne ning tegeles üksnes kultuuripoliitika ning selle probleemidega.
Tarapita ei püsinud koos kaua, lagunes see juba 1922. aastal. Tähelepanuväärne on, et ühtseks rühmituseks suutsid koonduda nii erinevate vaadetega autorid. Lühikesest tegutsemisajast hoolimata avaldas Tarapita väga suurt mõju kunstile, kirjandusele ja kultuurile , mis 20ndatel aastatel ka jõudsalt arenema hakkasid.
Kasutatud materjal:
Vikipeedia – Tarapita
http://et.wikipedia.org/wiki/Tarapita _(rühmitus)
Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiiv – Tarapita väljaanded 1-7
http://digar.nlib.ee/otsing/avaleht?pid=nlib-digar:26456