Siuru (3)

SIURU
Siuru on Eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917 aasta juulis.
Kuus kirjanikku – president Marie Under
sekretär, paljus aga tegelik juht Friedebert Tuglas
laekur Artur Adson
kolm ülejäänut olid August Gailit , Henrik Visnapuu ja Johannes Semper
[Kaastööd teevad ka teised kirjanikud (nt: Suits, Ridola, Aavik) ning kunstnikest Triik, Mägi ja Vabbe ]
Isiksustena olid nad kõik väga erinevad; sidus uusromantiline hoiak ja sõpruskondlik läbikäimine.
Aastal 1919 lahkuvad tekkinud konfliktide tõttu A. Gailit ja H.Visnapuu, asemele tulevad mõneks ajaks Alle ja Barbarus , ent see ei päästnud siurut kokkuvarimisest.
Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudes sümbolismi suunas. Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid . Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid selle uuele stiilitasandile.
Siuru poetess Marie Under kirjutas erootilisi sonette ning suur poeet Henrik Visnapuu oli kohati päris rõve, aga alati õrn ja kunstitundlik. Siuru tegi kirjanikust artisti, skandalisti ning meediakangelase. Siurukirjaniku ideaalkuju tõi August Gailit oma ikka hingesoojendavas romaanis „Toomas Nipernaadi “ (1926)
Aastal 1917-1919 ilmus Tuglase ettevõttel Siuru ühisväljaannetena kolm suurekaustalist albumit. Saavutuseks võiks nimetada tähelepanu pööramist vähetuntud Jaan Oksale. 1917 ilmuvad eraldi debüütkogud M.Underilt ( sonetid 1000 tükki paari kuuga läbi müüdud).
Visnapuult üsna julge „ Amores “, Semperilt „Pierrot“ ning Adsonilt „ Henge palango“. Kõik need kogud äratavad tähelepanu ning müüvad hästi.
Galit avaldab fantastilise ja ulmelise „ Saatana karusselli“ nimelise novellikogu. Ei saa märkimata jätta, et oma kaheksa väljaandega moodustas Siuru 1/6 1917. aastal ilmunud ilukirjanduse koguarvust. Kõik Siuru teosed andsid kirjastusele puhastulu – tegemist polnud ärilise ettevõtmisega.
Siurulased on oma koosolekuid pidanud Pika jala tornil.