Luulerühmitus Siuru (2)

Siuru

Siuru, 1917
Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit , kes oli ka selle rühmituse asutaja , Marie Under, Johannes Semper , Friedebert Tuglas , Artur Adson , Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud“ – Tuglas.
Aastail 1917–1919 ilmus Siuru ühisväljaannetena kolm albumit. 1919. aastal tekkisid siurulaste vahel konfliktid, mis viisid August Gailiti ja Henrik Visnapuu lahkumiseni rühmitusest. Nende asemele tulid mõneks ajaks August Alle ja Johannes Barbarus, ent see ei päästnud Siurut kokkuvarisemisest.
Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudes sümbolismi suunas. Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid .
Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid selle uuele stiilitasandile.

Marie Under

UNDER, Marie (kodanikunimi aastast 1902 Hacker, aastast 1924 Adson; 27./15. III 1883 - 25. IX 1980), luuletaja ja tõlkija. Sündis Tallinnas Hiiumaalt pärineva kooliõpetaja tütrena, õppis 1891 - 1900 Tallinnas saksa tütarlaste koolis. Töötas 1901-02 "Teataja" talituses, kus tutvus eesti demokraatliku intelligentsi esindajatega (E. Vilde, A. Laikmaa jt.). Elas abielu tõttu 1902-05 Moskvas, Tallinna naasnuna hakkas osa võtma eesti kirjanduselust ning enne I maailmasõda muutus ta kodu Tartu maantee ääres kirjanike salongiks. Kuulus 1917-19 kirjanikeühingusse "Siuru" esimehena, oli keskseks kujuks ""Siuru" suvel" 1918 Pühajärvel, võttis osa ka rühmituse "Tarapita" tegevusest 1921-22, oli EKL-i asutajaliige (1922), valiti 1932 EKS-i, 1937 Londoni PEN-klubi ja pärast II maailmasõda Poeetide Rahvusvahelise Ühingu (united Poets Laureate International, Filipiinidel ) auliikmeks, 1963 Soome Kirjanike Liidu ja Vaba Aasia Ülikooli (Karachis) auliikmeks. Artur Adsoni abikaasa. Elas kutselise kirjanikuna 1924-25 Tartus, edaspidi Tallinnas, a-st 1933 oma majas Nõmmel (praegu seal Underi ja Tuglase kirjanduskeskus). Reisinud Saksamaal, Prantsusmaal, Poolas, Tshehhoslovakkias, Ungaris, Austrias, Itaalias, Hollandis ja mujal. Põgenes koos A. Adsoniga 1944. a. septembris Rootsi, peatus algul Sigtuna, Gränna jt. põgenikelaagrites, elas aastast 1945 Stokholmi eeslinnas Mälärhöjdenis ja töötas arhiivitöölisena (poole kohaga) Drottingholmi Teatrimuuseumis aastani 1957. Reisis 1952 ja 1959 Lääne-Saksamaal. Saanud 1968 Eesti Kultuurifondi (USA-s) ja 1969 korporatsiooni "Sakala" H. Visnapuu nimelise auhinna. Suri Stokholmis, maetud sealsele Metsakalmistule.

Henrik Visnapuu

Henrik Visnapuu — (1889-1951) luuletaja, dramaturg ja kirjanduskriitik. Luuletusi hakati avaldama ajakirjanduses alates aastast 1908. Osales kirjanduslikes koguteostes "Moment Esimene" (1913), "Roheline Moment" (1914) ja "Looming" I (1920), äratas tähelepanu futuristlike ja ekspressionistlike esinemistega. Visnapuu oli M. Underi kõrval rühmituse "Siuru" kesksemaid luuletajaid. Armastus- ja looduslaulude kogu "Amores" (1917) musikaalsus ja käibetõdede eitamine viis eesti luule uuele tasemele. Peale selle ilmumist kujunes eesti esipoeediks. Järgmised värsikogud " Jumalaga , Ene!" (1918), "Käoorvik" (1920), "Hõbedased kuljused" (1920) ja " Talihari " (1920) süvendavad Visnapuust ettekujutust kui lõhestunud hingega rahutust otsijast (" Valit värsid", 1924). Kogus "Ränikivi" (1925) on põhiteemaks vastuolu tegelikkuse ja ideaali vahel. Visnapuu esseistlikest töödest on oluline kogumik "Vanad ja vastsed poeedid " (1921). Visnapuu oli tuntud ka kui kirjanduselu aktiivne organisaator .

Artur Adson

Artur Adson — (1889- 1977) luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist. Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna 1913 tutvumine Marie Underiga, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi Adson kuni lõpuni. Oluline kujunemisel oli ühinemine rühmitusega Siuru (1917). Varasemal loominguperioodil kinnistunud hüüdnimed Sänna Trubaduur ja Paa˛ tabavad nii tema loomingu kui isiksuse tuuma. Lõuna-Eestist, Sännast pärit Adson on olnud eesti kirjanduse kõige järjekindlam murdeluuletaja, võrumurdelisi tekste sisaldavad eranditult kõik tema 9 luulekogu (1917-1973). Murdekeele tõttu arhailise värvinguga värssides peegelduvad eesti luule arengulugu ja üldtendentsid: debüüt " Henge palango'" (1917) ja järgmine luuleraamat "Vana laterna " (1918) on sündinud Siuru palanguis ning moodustab oma erootilistes allüürides dialoogi M.Underi esimeste luulekogudega. Algupärase lisandusena on Adsonile aga omane nii sakraliseerivate armulaulude kui ka lapsepõlvemaade sidumine vanatestamentlike motiivide ja maastikega. Jäljendajana ja pühapaistet andvate seoste loojana on ta suurejooneline, teisalt aga ilmneb varakult ka tema kiindumus väikestesse ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse. Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema sümpaatiat väikse maailma vastu mõnikord literatuursetena mõjuvad allusioonid saksa ekspressionistlikule luulele. 1920. aastate kirjanduse üldtendentse eepilisuse suunas järgib ballaadilise aine süvenemine luulekogus "Pärlijõgi" (1931). Hilisemas Adsoni luules muutuvad valdavamaks surma- ja kaduvikumeeleolud ("Kaduvik", 1927; "Lehekülg ajaraamatust", 1937), kuid nende kõrval leidub rohkesti nii realistlikke looduspilte kui argipäeva pühapaisteliseks toonivate eluseikade poetiseerimist. 1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana, samal ajal tegutses ta aktiivselt ka teatri- ja kirjanduskriitikuna, jäädes sageli printsipiaalselt konservatiivseks.

Johannes Semper

Johannes Semper — (1892-1970) luuletaja, prosaist , kriitik ja tõlkija, silmapaistev esseist ja prantsuse vaimu vahendaja eesti kirjanduses. Õppis koos Johannes Vares- Barbarusega Pärnu gümnaasiumis (1905- 1910 ), jätkas õpinguid Peterburi ülikoolis romaani-germaani filoloogia alal (1910-1914), Riia Polütehnilises Instituudis arhitektuuri alal (1915-1916), Moskva sõjakoolis (1916-1917) ja Berliini ülikoolis (1921-1925), elas Pariisis (1926-1927). Lõpetas 1928. a. Tartu ülikooli mag. philos. kraadiga, väitekirjaks oli “André Gide’i stiili struktuur". 1930. aastatel töötas J. Semper Tartu ülikoolis üldesteetika ja stilistika õppejõuna, oli “Loomingu" toimetajaks (1930-1940) ja Eesti PEN-klubi esimeheks (1928-1940). J. Semper debüteeris eesti kirjanduse ülevaatega läti ajakirjas “Kahwi" (1910), esimesed värsid avaldati “Noor-Eesti" väljaandeis (1911). Kuulus “Siuru" rühmitusse, osales aktiivselt “Tarapita" tegevuses. Luule esikkogu “Pierrot" (1919) sisaldab intiimluulet, mis rõhutatuma sensuaalsusega jätkub teises värsiraamatus “Jäljed liival " (1921). Ekspressionistlike stiilielementidega ajalaulude kogus “Maa ja mereveersed rytmid" (1922) on tugev ühiskonnakriitiline toon. Semper valdas algusest peale luule vormikeelt, kogu tema varasem looming oli artistlik ja maailma kirjandusega arvestav. Esimene novellikogu “Hiina kett" (1918) käsitleb peamiselt noorte haritlaste elu. Novellikogudes “Ellinor" ja “Sillatalad" (mõlemad 1927), mis vallandas kriitikas kirjanduslike mõjutuste alase ägeda sõnasõja, avaldus autori huvi psühhoanalüüsi vastu. See arendatakse hiljem välja romaanis “Armukadedus" (1933). Esseistina on Semper suure eruditsiooniga käsitlenud kirjandust, teatrit, kujutavat kunsti, muusikat jm. (nt. kogumikud “Näokatted", 1919 ja “Meie kirjanduse teeed", 1927). J. Semperi “Kalevipoja rahvaluule -motiivide analüüs" (1924) on ainulaadne, psühhoanalüüsil põhinev stiiliuurimus. Tõlketöö suursaavutusteks peetakse Dante “Uus elu" (1924) ja V. Hugo “ Jumalaema kirik Pariisis" (1924) jpm.
Kasutatud kirjandus:

http://et.wikipedia.org/wiki/Siuru

www.htg.tartu.ee/~b3raul/Siuru%20armastusluulep%F5imik.doc