Siuru

Siuru, 1917
Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit , kes oli ka selle rühmituse asutaja , Marie Under, Johannes Semper , Friedebert Tuglas , Artur Adson , Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud“ – Tuglas.
Aastail 1917–1919 ilmus Siuru ühisväljaannetena kolm albumit. 1919. aastal tekkisid siurulaste vahel konfliktid, mis viisid August Gailiti ja Henrik Visnapuu lahkumiseni rühmitusest. Nende asemele tulid mõneks ajaks August Alle ja Johannes Barbarus, ent see ei päästnud Siurut kokkuvarisemisest.
Siuru rühmituse teeneks peetakse seda, et nad muutsid kirjanduse populaarseks ja tõmbasid sellele üldsuse tähelepanu. Siuru oli jätkanud Noor-Eesti traditsioone, liikudes sümbolismi suunas. Loomingus oli eelistatud lüürika ja novellid .
Siurulased tähtsustasid armastusluulet ja viisid selle uuele stiilitasandile.

Marie Under

UNDER, Marie (kodanikunimi aastast 1902 Hacker, aastast 1924 Adson; 27./15. III 1883 - 25. IX 1980), luuletaja ja tõlkija. Sündis Tallinnas Hiiumaalt pärineva kooliõpetaja tütrena, õppis 1891 - 1900 Tallinnas saksa tütarlaste koolis. Töötas 1901-02 "Teataja" talituses, kus tutvus eesti demokraatliku intelligentsi esindajatega (E. Vilde, A. Laikmaa jt.). Elas abielu tõttu 1902-05 Moskvas, Tallinna naasnuna hakkas osa võtma eesti kirjanduselust ning enne I maailmasõda muutus ta kodu Tartu maantee ääres kirjanike salongiks. Kuulus 1917-19 kirjanikeühingusse "Siuru" esimehena, oli keskseks kujuks ""Siuru" suvel" 1918 Pühajärvel, võttis osa ka rühmituse "Tarapita" tegevusest 1921-22, oli EKL-i asutajaliige (1922), valiti 1932 EKS-i, 1937 Londoni