Vabatahtliku noore töö leping Sõlmitud 01. aprill 2014 Käsundiandja Valguta Seltsimaja (edaspidi nimetatud Seltsimaja) ja ........................................................ kui käsundisaaja (edaspidi nimetatud vabatahtlik, koos nimetatud pool või pooled), sõlmivad järgneva lepingu (edaspidi nimetatud leping): 1. Lepingu ese 1.1 Vabatahtlik osaleb Seltsimaja tegevuses järgmisel viisil (edaspidi ülesanne): 1.1.1. vastutab noorte toa kasutamiseks olevatel päevadel Seltsimaja uste avamise ja kinnipanemise eest kokkulepitud kellaaegadel. Hilisem kellaaeg on õhtul 22.00. 1.1.2 hoiab Seltsimaja korras ning kontrollib, et noored ei lähe teistesse ruumidesse - kasutavad vaid noorte tuba ja WC-d, kui ei ole selleks luba antud Seltsimaja huvijuhi Merle Vääri poolt. 1.1
äriplaan 2014 Tegevuse valdkond: Kogukonna teenus Teenuse nimetus “ Kamari seltsimaja teenused” Teenuse osutaja : Kamari Haridusselts Regitrikood : 80120445 Postiaadress: Kamari alevik, Põltsamaa vald, Jõgevamaa 48003, Telefon: +372 523 5115 Kodulehekülg: www.kamari.ee Meiliaadress: [email protected] 0 Piirkonna kirjeldus: Kamari asub Põltsamaa vallas Kamari küla paikneb Põltsamaa vallas Jõgevamaal. Küla eripära on selles, et piirkonna
Dear Sir or Madam Thank you for interest in our conference. We are looking forward to see you in Väike-Maarja. The conference is on 17th-18th November. It takes place in Väike-Maarja Seltsimaja. The address of Seltsimaja is Pikk 1 Lääne-Virumaa. We organize transport to Väike-Maarja too. From Tallinn comes a bus with 50 seats. Futhermore on bus comes from Narva and one bus comes from Ikla. I hope that everybody can come to Tallinn, Ikla or Narva, if you can not then send me email and we organize yours arrive. In the 17th November evening we go altogether to the Rakvere Teater and watch new perfomance called „ Viimase öö õigus“. So you can hear Estonian and you will get some practice.
kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks. +Kohe pärast andide kogumise lõppu võidi jagada annid omavahel võrdselt ära, nagu tihti tänapäeval tehakse. Kui sanditamas käisid noored inimesed, peeti mardipidu päeva või paari pärast. Peoks valmistati kogutud kraamist toitu, mehed jõid mardiõlut. Pidu võis kesta mitu päeva. Enamasti oli selle paigaks seltsimaja, varem ka mõni suurem talumaja. +Martidel ja kadridel olid alati ka vitsad kaasas, millega pererahvale löödi tervist, kuid ka nuheldi neid, kes olid olnud laisad: lapsi, kes lugeda ei osanud, tüdrukuid, kellel käsitöid oli vähe ette näidata, ninakaid.
Piirkonnas elavad inimesed on rahvuselt eestlased. Elanikest paljud käivad tööl. Töökohti on väga vähe. Piirkonna majanduslik aktiivsus seisneb eelkõige põllumajanduslikul tegutsemisel. Ettevõtlusvaldkondadena on veel esindatud toitlustus, majutus, marjakasvatus ja jaekaubandus. Põllumajandusega tegelevad paljud inimesed ise, põhiliseks tooteks on piim. Külalistemaja ja toidlustamisega tegeleb Maidla Seltsimaja. Marjakasvatuse ja jaekaubandusega tegeleb OÜ MARJA. Toitlustusega tegeleb Bal Snack OÜ ning Kadarbik.. Puidust uste ja akende valmistamisega tegeleb OÜ NEO MEL. Ääsmäel elavad lapsed saavad omandada haridust Ääsmäe Põhikoolis. Ääsmäe esimene koolimaja ehitati 1787 aastal, kuid nüüdseks ajaks on asunud koolimaja juba kolmes erinevad hoones. Nendest uusim on ehitatud . Põhikoolis õpib 135 last. Ääsmäe Põhikoolil on olemas
õnne: peremehele hobuse- ja perenaisele karjaõnne, perele lasteõnne, noortele peiu- ja pruudiõnne. Mardipidu Kohe pärast andide kogumise lõppu võidi jagada annid omavahel võrdselt ära, nagu tihti tänapäeval tehakse. Kui sanditamas käisid noored inimesed, peeti mardipidu päeva või paari pärast. Peoks valmistati kogutud kraamist toitu, mehed jõid mardiõlut. Pidu võis kesta mitu päeva. Enamasti oli selle paigaks seltsimaja, varem ka mõni suurem talumaja. Marditoidud Nagu paljudel Kesk-Euroopa rahvastel, nii ka Eestis oli sümboolne toit mardihani või muu linnu liha, eeskätt on tapetud kukkesid ja kanu. Kukeliha söömine arvati kindlustavat hobuseõnne. Söödi ka sea- või lambaliha. Põhja-Eestis valmistati veel toiduks seapea. Sellegi tava poolest kuulub mardipäev vanade oluliste tähtpäevade hulka, nagu vastlad, jõulud või tõnisepäev. Tehti mardimaugud ehk tangu- ja jahuvorstid.
Miks oli nende tegevus tähtis? Tegevusvaldkond: Põltsamaal arendada ja uuendada põllumajandust. Tähtsus: Oli eeskujuks paljudele teistele analoogilistele seltsidele. Talurahvale teadmiste jagamine, põllumajandusnäituste korraldamine ja põllusaaduste müügi organiseerimine. 2. Mis oli Põltsamaa Eest Põllumeeste Seltsi eripära? See loodi Põltsamaa meeste omaalgatusel ja enda kogutud raha eest asutati ühine hoone. 3. Kuidas sai Põltsamaa Eest Põllumeeste Selts endale seltsimaja? Kust saadi raha? Kes toetasid ehitust? Krunt saadi Uue-Põltsamaa mõisnikult. Raha saadi annetustest kogutud esemete müügist, pidude sissetulekutest ning liikmemaksudest. 4. Tooge näiteid teemade kohta, mida arutati Põltsamaa Eesti Põllumeeste Seltsi üldkoosolekutel. Heinamaade väetamine, uuendused põllumajanduses, ilmaennustamine, karjapidamine, loomatõud. 5. Miks oli oma põllumeeste selts talunikele kasulik? Otsige näiteid tekstist.
klass 2010 Koidula on meie rahvusliku teatri asutaja ja eesti algupärase näitekirjanduse rajajaid. ,,Vanemuise'' seltsi nooremate liikmete hulgas algas sihiteadlikum teatrihuvi eriti pärast teatrikeelu kadumist Tartus. Tartlastele oli saksakeelne ,,Novumi'' suveteater linnataguse Tamme kõrtsi juures tuttav. Linnas oli saksa käsitööliste selts muretsenud endale suure krundi (praegu ,,Vanemuise'' väikese maja park), kuhu ehitati seltsimaja, rajati suveaed ning 1870. a veel varju andev teatrihoone. Teada on samuti saksakeelseid teatrimänge mõnede tartlaste(ka J.V.Jannseni) kodudes. Algul täielikult teatri vastu olnud J.V.Jannsen hakkas noorema generatsiooni teatrimõtet toetama, kui oli laulupeo asjus kubermangu pealinnas Riias käies 1869. a tutvunud ka Riia Läti Seltsi tegevusega. Koidulal aga tänu kirjavahetusele Almbergiga tekkis teatud ülevaade soomlaste esimestest teatritegemistest. Esimene eestikeelne
aegadel on kuulunud Väike-Maarja esimene fotograaf ja raamatukaupmees Peeter Jakobson, koolmeister ja vallakirjutaja Kaarel Krimm, Mihkel Kampmaa, Jakob Tamm ja Otto Münther. Sajandi viimasel kümnendil algas seltside asutamine: 1896. a põllumeeste selts, puhkpilliorkester, tuletõrjeselts; põllumeeste seltsi rüpest võrsusid kindlustusselts, hoiu-laenu ühisus, kaubatarvitajate ühisus, masinaühisused. 1912. a ehitas VMPMS ühistöö, annetuste ja laenudega endale seltsimaja. Laenud tasuti 7 aasta jooksul põhiliselt pidude pääsmete rahast. 1922. aastast sai muusikaelu organiseerijaks muusikaselts. Tema organiseerimisel toimusid kolm kohalikku laulupäeva (esimene oli juba 1910. a). Tegutsesid laulukoorid, orkestrid, toimusid tantsukursused, lavastati isegi operette. 1930-ndate aastate lõpus tegutses Väike-Maarjas ligi 20 seltsi. Kiltsis asutati esimene laulukoor 1908. aastal, vilgas seltsielu kestis kuni 1940.-ndate aastateni
Koidula teater Lydia koidula algatusel sündis ärkamisajal eesti rahvusteater. Eesti keel oli lavalaudadelt esimest korda kõlanud küll juba sjandijagu varem ning rambivalgust oli näinud mitu läbini maakeelset etendust, ent need olid mõeldud sakslastest publiku meelt lahutama.Eest näitlejate teatrietendused eesti vaatajatele said alguse 1870. aastal, kui ,,Vanemuise" seltsi sünnipäeva puhul kanti seltsimaja suveaias ette naljamäng ,,Saaremaa poeg", ühe saksa jandi mugandus. Koidula oli selle ürituse hing ja peakorraldaja: tema kohandas teksti, aitas näidendit lavale seada, kirjutas etenduse elavdamiseks paar laulu ning saatis neid lava taga klaveril ühesõnaga tegi kõike peale näitlemise tol ajal peeti naiste esinemist teatrilaval sobimatuks. 1872 . aastal avaldas ta eesti kuulsama naljanäitemängu ,,Säärane mulk". Kokkuvõte
Lydia Koidula draamalooming & ,,Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola" Näidendeid hakkas Lydia Koidula kirjutama peamiselt vajadusest anda Vanemuise seltsile lavastamiseks eestikeelseid tükke. Eesti näitlejate teatrietendused just eesti publikule said alguse 1870. aastal, kui Vanemuise seltsi sünnipäeva puhul kanti seltsimaja suveaias ette Koidula esimene näidend naljamäng ,,Saaremaa onupoeg", mis oli küll mugandus saksa kirjaniku Th. Körneri värssjandist, kuid samas oli sellest palju Koidulapoolseid täiendusi ning kohandusi Eesti oludele. ,,Saaremaa onupoja" ettekandmise peakorraldaja oligi Lydia Koidula ise. Lisaks näidendi teksti kohandamisele aitas ta näidendit lavale seada, kirjutas etenduse elavamaks muutmiseks mõned laulud ning ka saatis neid ise lava tagant klaveril, ehk tegi
võitlust vihatud mõisnikega ja mõisate põletamist. Sajandi esimese kümnendi jooksul levisid üle ogu Euroopa, sh ka Eestisse, sotsialistlikud jm pahempoolsed aated, kunst keeras selja kirikule ning süvenes inimhinge sügavikesse. Kutselise teatri sünd. 19.sajandi teater pakkus rohkearvulisele vaatajaskonnale meelelahutusi ning jagas õpetusi, tehes seda asjaarmastajatele jõukohasel viisil. Unistused said teoks uue sajandi hakul. Pärast ,,Vanemuise" seltsimaja hävimist tulekahjus ehitati (enamjaolt üldrahvaliku korjanudsega kogutud raha eest) Tartusse uus rohke teatrihoone, teatri juhiks palgati Saksamaal lavastamisoskusi omandanud Karl Menning ning lavale astusid esimesed elukutselised näitjelad. ,,Vanemuine " kui kutseline teater alustas 1906 aasta augustis, avateoseks oli valitud August Kitzbergi draama ,,Tuulte pöörises". Vaid mõni nädal hiljem alustas Tallinnas esimest hooaega kutselise teatrina ,,Estonia". FAKTE JA VÄITEID
rahvaluulekogude trükkimiseks. Paraku ei õnnestunud tal ei see ega teine. Venelased pidasid teda saksameelseks ja sakslased eestimeelseks. Pensionile siirduda õnnestus alles 1902. a. alguses. Soomlaste abiga algas töö rahvaluulekogude publitseerimisel, üksteise järel ilmusid trükist mitmed uurimused ja "Setukeste laulud". Jakob sekkus ka kodumaal toimuvasse. Tema viimaseks avalikuks esinemiseks jäi kõne "Vanemuise" uue seltsimaja avamisel Tartus suvel 1906. Jakob Hurt suri Peterburis ja maeti tohutu rahvahulga osavõtul Tartu Maarja kalmistule. Tsitaat: "Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab."
kompositsiooni õppima. Nii toimetades sai temast esimene eestlane, kes on saanud oma hariduse Lääne-Euroopas. Seal õppis ta 1895 - 1897 (Peetsalu 2004: 62-64). II Eluperiood 1900. aastal tuli A.Läte Tartusse elama, kus talle ka pandi ette asutada sümfooniaorkester, mida ta ka ise juhiks. Läte loomulikult võttis ettepaneku vastu ning esimene kohtumine toimus Eesti Üliõpilaste seltsi juures (“Aleksander L�te - elulugu,” n.d.)2 . Peagi toimuski esimene kotsert Baltisakslaste seltsimaja saalis Bürgermusse. Esitati Sümfooniaid Schubert’i ja Hydn’i repertuaarist, kaks ooperiavamängu ning ka Beethoven’i keelpillikvartett. Piletid olid välja müüdud ning saal täiesti täis. Vaatajaiks oled peamiselt eestlased ning menu oli väga suur. Konterdi tulemusel oli hulganisti soovijaid, kes tahtsid ka orkestrisse tulla. Lõpuks pandi kokku püsikoosseis, mis koosnes 35st pillimängijast. Aastatel 1900-1907 oli Aleksander Läte väga tegev helilooja Tartus. Lisaks
külge, kuid õppimisest rohkem meeldis talle joonistamine ja puuvestmine. Aastal 1922 asus ta õppima kunstiühingu „Pallas“ kunstikoolis skulptuuri. Kuna isa oli vastu Kotli kunstiõpingutele, asus ta õppima neljaks aastaks Danzigi Vabalinna Tehnikaülikooli. Pärast lõpetamist oli ta 1928. aastani Danzigi ülikoolis professor Otto Kloeppeli assistent. Danzigist saabus Alar Kotli sünnikohta Väike-Maarjasse ja kohe telliti temalt juba esimene projekt, milleks oli Simuna seltsimaja. Pärast Simuna seltsimaja projekteerimist pidi Kotli minema sõjaväkke kuni 1930. aasta alguseni. Alates 1930. aastast töötas Alar Kotli Haridus- ja Sotsiaalministeeriumis.Viie aasta pärast suunati ta ümber Teedeministeeriumi. Eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel kujunes temast riigi esindushoonete arhitekt. Kaalukad tellimused, sealhulgas Toompea lossi ümberehitused ja Vabariigi Presidendi kantselei Kadriorus näitavad seda, et Kotlit hinnati arhitektina kõrgelt.
http://et.wikipedia.org/wiki/Juhan_Kunder (28.03.2011, kell 16.30) 3. http://www.folklore.ee/UTfolkl/mj/kunder/sisu.html (28.03.2011, kell 16.30) 4. http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid? item_id=28&table=Persons (28.03.2011, kell 16.30). Reinhold Kamsen (1871-1952) Luuletaja ja lastekirjanik Reinhold Kamsen sündis 24. (12.) okt 1871 Viljandimaal Imavere vallas talupoja peres. Õppis Järavere külakoolis. Alates 1909 pidas Pilistvere alevikus seltsimaja ning töötas laenu-hoiuühisuses ja majandusühingu raamatupidajana. 1920. aastast oli Kamsen Põltsamaa tarvitajate ühingu raamatupidaja ning osales kohalikus seltsitegevuses. 19271931 töötas Kamsen ajalehe Põltsamaa Teataja vastutava toimetajana, 19301931 andis välja nädalalehte Põltsamaa Uudised. 1950 kolis Tallinna tütre juurde, suri 16. mail 1952 Kiisal. http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=310&table=Persons · Üks viljakamaid 20
1901. aastal astus ,,Postimehe" aatelise suuna kõrvale K.Pätsi ,,Teataja" majandust ning reaalpoliitikat esindav mõttelaad. Kriis tsaari-Venemaal viis 1905.aastal revolutsioonini, mille tulemusel tsaar oli sunnitud andma kodanikele teatavad poliitilised vabadused. Jaan Tõnisson kasutas neid eestlaste õiguste laiendamiseks, luues sel eesmärgil esimese Eesti poliitilise partei - Eesti Eduerakonna. 1906. aasta suvel Tartus avatud Baltikumi uhkeim seltsimaja ,,Vanemuise" seltsi uus hoone andis eestlastele raskel hetkel vajaliku annuse iseteadvust ning usku tulevikku. Ning kuigi Tõnissonil Stolõpini reaktsiooni saabudes oma poliitilise tegevuse eest paar kuud vanglas tuli istuda, säilitas ta ometi ,,Postimehe" ja seega ka mõju Eesti arengule. Revolutsioonijärgsetel aastatel keskendus ta eestikeelse koolisüsteemi arendamisele, luues üle maa kooliseltse ning avades eestikeelseid gümnaasiume. Hoogsalt arenes ühistegevus ja
nõukogude armee sõdur ja kirjutas ise endale linnaloa, et öösel olla Tallinna punkar. 19. Ott Aardam Kopli tänaval. Kolm liitrit kanarbikumett asfaldil tõi teadmise, et selleks aastaks on suvi läbi. 20. Erko Valk pöönigul kesklinnas Uues Maailmas. Montreali tuttav ei käinudki vanalinna või teisi turistidekohti vaatamas oma Tallinnas viibitud aja jooksul. 21. Martin Kaevats tipi, Põhja-Ameerika indiaanlaste elamu juures. Uue Maailma esimene mobiilne seltsimaja, ruumikogemus, erilised seisundid linnaruumis. 22. Peeter Sauter Koidu tänava puumaja keldris, raamatukogus Kapsas. Raamatud käivad üksteisel külas ja loevad üksteist. 23. Kristjan Piirimäe Uus 9 vanalinnas, ainukese sealse puumaja juures. Saareke, kus kohalik elanik on turistide vaatamisobjekt. Oleks tahtnud maale elama ära kolida, aga hirm tuli peale, kuidas saada raha. 24. Veronika Valk oma iglu juures Schnelli tiigi ääres. Avalik linnaruum on sotsiaalne.
kuid näiteks Otto Wagneri puhul, nõuab see rohkem aega ja ettevõtluse vaimu, et leida tema hooned Doonau kanali kallastel, linna raudtee („Stadtbahn“) jaamad või isegi tähelepanuväärsed villad Hütteldorf'is. Jällegi on kaheldav, kas Viini linna elanik on kunagi külastanud Olbrichi tagasihoidlikku, kuid iseloomulike joontega hoonet Rustenschacheri puiesteel. See 1898. aastal ehitatud riigiteenistujate rattaklubi seltsimaja, töötab nüüd tenniseklubina. Ja kes peatub, vaadates Fresteli suurepärast Viini Ülikooli Suure Saali lage, selle F. Matschi tehtud keskmise paneeliga, et mõelda, et see pidi olema Klimt'i kuulsate „teaduskonna maalide“ tegevuspaik, mis hävis leekides 1945. aastal? Peaaegu kõik Viini muuseumid sulgevad uksed kell 16. See jätab külastajale piisavalt aega, et minna mitmetele selle juhendi soovitatud ekskursioonidele. 1984. aasta
pidi hoolitsema rahva kõlbelise, seltskondlise, majanduslise ning tervishoidlise edasijõudmise eest. Selleks pidi ta asutama raamatukogusid, lugemistubasid, koole, korraldama kursusi, asutama isegi muuseumi, kirjutama ja levitama häid raamatuid ja ajakirju, toetama teisi asutusi jne. Neid suuri kavatsusi ei suudetud aga realiseerida. Astuti küll Eesti Rahvamuuseumi kollektiivseks liikmeks ja toetati ,,Estonia" teatrimaja ehitamist aktsiate ostmisega. Kerkis üles seltsimaja ehitamise küsimus. Otsustati ehitada maja 3000 rbl. väärtuses, kuid ei suudetud teostada alguse saanud sõja tõttu. 1912.a. võeti osa Narvas korraldatud eesti asunduste laulupeost. 1916.a. peeti sõjast hoolimata seltsi 50.a. juubelit. Rahvast tuli palju kokku. Uut hoogu sai seltsitegevus peale sõja lõppu. Osteti Vaskjalas sõjaaegne barakk ja kohendati seltsimajaks. Hakati nobedasti pidusid pidama ja raha korjama.
Esialgu neid polnud ja kasutati leeritube, vallamaju ja üüriti kaupmeestelt ja mõisalt ruume. Tavaliselt suuremate talude peremehed, kes kuulusid seltsi andsid oma ruume kasutusse. · Muusika, laulukoorigategelemine, peod vajasid suuremaid ruume ja selle pärast hakati ehitama seltsimaju. · Raha ehitamiseks sai näitusmüükidest, pidude korraldamisest, seltsi liikmes andsid ehitusmaterjale. Ehitus võis toimuda ka talgude korras. · Esimene seltsimaja ehitati Toilas 1882. aastal. RISTIMÄED JA RISTIPUUD · Kuulsaim ristimägi Eestis Hiiumaal. · Ristipuud levinud Lõuna- ja Kagu-Eestis, kus leidub vanu mände. Tavaliselt lõigati sinna rist lahkuni mälestuseks kui ta surnuaeda viidi. · Mõnes kohas lõigati lihtsalt sälk puu sisse, teises kohas lõigati peremärk. Nii sai määrata talus surnud inimeste arvu. · Ristimärk tehti selleks, et surm ei pöörduks tagasi.
päästnud. Ent kõigest hingest püüdis oma mehele meeldida. Roosil pole naljasoont, nagu enamikul naistest. Tema elus on nii mõnigi asi läinud sootuks teisiti kui kavatsetud. Vahel pühib ta köögis või rohtaias põllenurgaga silmi õnnelik perekonnaelu on ta niikaugele viinud (Krõõt, Mari Vargamäelt). Ei salli oma mehes, Taavetis, mugavust, minnalaskmist ja hoolimatust. Õige on ta seejuures pealegi, õige ja muretu. (?)Roosi käib seltsimaja laulukooris; koorijuhi arvates on tal haruldane kõrge alt. On seltsimaja kauneim pärl. Need mõned viivud, mis ta seisab märjaks saanud koitanud kummuti kõrval ja kuulab pealt mehe musitseerimist, on ta õnnelik. Teadaanne, et Aiastel tuleb enampakkumine. Käo ja Aiaste vahel käis ammuilma võistlus, kumbki talu tahtis teist üle trumbata. (nagu ,,tõde ja õigus"). Kõik maksab, ka au ja kuulsus.
avalik raamatukogu. 1924. aasta sügisel tehti algust tänavate valgustamisega. Seati üles viis elektrilampi käidavamatele kohtadele (praegusse turuplatsi, Kesk tänavale, Pikale tänavale, raudteejaama juurde ja Kärneri tänava algusesse). Alevivolikogu vaidles teravalt kalmistu täpsema asukoha üle, kaaluti supelhoone ehitamist. Kõige järsem otsus, mis II volikogu tegi oli turuplatsi üleviimine praeguse kaubanduskeskuse kohale. Kuna turg oli varem asunud tuletõrje seltsimaja ees, tekitas sealsetele elanikele suurt pahameelt turu „äraviimine“, kuna värskeid toiduaineid ja esmatarbekaupu sai tol ajal peamiselt turult. Elanikud kirjutasid sellest ülekohtust ajalehtedesse, käisid ametiasutustes, kohtutes jne. Juulikuus 1926 andis Riigikohus õiguse siiski alevivalitsusele. Peale turu ümberpaigutamist tekkis palavikuline nõudlus sealtkandi ehituskruntide järele. Elvas tekkis teine suur ehitamise hooaeg.
lõpp- kui ka siseriimi. ,,Enne surma- Eestimaale!" See luuletus on K testament, mida kannab kõrgeim tunne- patriotism. K oskas anda kõrgromantilise stiili üldisele vormile sügavalt isikliku sisu. Oma temperamenditüübilt oli K romantiline luuletaja, kelle vaim lendab kõrguses ja hing ihkab ilu. Koidula teater K algatusel sündis ärkamisajal eesti rahvusteater. Eesti näitlejate teatrietendused eesti vaatajatele said alguse 1870. aastail, kui ,,Vanemuise" seltsi sünnipäeva puhul kanti seltsimaja suveaias ette naljamäng ,,Saaremaa onupoeg".Trupp koosnes peamiselt Jannseni pere meesliikmeist ja sõradest. K pidas teatri ülesandeks rahvuslike ja valgustuslike ideede levitamist ja rahvale õpetliku lõbu pakkumist. Samal sügisel laval ka K järgmine näidend ,,Maret ja Miina ehk Kosjakesed". Koidula esimene päris algupärane näidend, 1871. a esietendunud ,,Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola", jagab eesti rahvusliku draamakirjanduse alusepanija Jakobsoni ,,Arthuri ja Annaga"
Kui mehed jõudsid ja tuppa läksid hakkas Toomas Viimsi poole astuma. Tee peal tuli Madjak talle vastu ning ütles,et too ei käiks enam Hildaga. Pidu Viimased paar päeva on Toomas Liisiga klatsinud ega pole jõudnud soomajja kuid teda paneb ka imestama,et Metskass pole ise ka sinna tulnud,ise tahtis nii kangesti,et teda maalitakse. Pühapäeva õhtul läksid Toomas,Liis ja Juhan Sõrru seltsimajja etendust vaatama. Juhan näitas Toomasele seltsimaja ning ennem etendust silmas Toomas Metskassi.Ta ostis tüdrukule pileti ning kui Jannu tuli andis too talle ka pileti kuid pidi ruttu tagasi kiirustama.Kui Madjak ja Jakup sinna jõudsid vihastas Madjak,et Hildale piletid osteti ning rebis talt need käest ja saatis ta koju.Etenduse alguses jõudis ka Sombu peretütar preili Martison sinna.Ta oli väga peen.Lõpu poole läksid Toomas ja Juhan jalutama. Mõraga kell Toomas ja Juhan läksid kõrtsi
Nii püüti meelitada põlluhaldjaid, et põud ega paduvihm põllule liiga ei teeks. Toitu oli tavaliselt rikkalikumalt, eriti liha. Mardipidu ja mardipulmad Kohe pärast andide kogumise lõppu võidi jagada annid omavahel võrdselt ära, nagu tihti tänapäeval tehakse. Kui sanditamas käisid noored inimesed, peeti mardipidu päeva või paari pärast. Peoks valmistati kogutud kraamist toitu, mehed jõid mardiõlut. Pidu võis kesta mitu päeva. Enamasti oli selle paigaks seltsimaja, varem ka mõni suurem talumaja. Lääne-Eestis oli tavaks pidada mardipulmasid, mis kestsid vahel pikemat aega. Sinna kutsuti ka pered, kellelt oli ande saadud. Peo ajal võidi jäljendada pulmasid, st valiti pruut ja peiu ning mängiti maha suurem osa pulmakommetest. Üldiselt tehti mardipulmadeks ohtralt sööki ja varuti mardiõlut, lauldi ja tantsiti igasuguseid uuemaid seltskonnatantse. Mängiti igat laadi mänge ja jäljendati pulmanalju
aastal IV Setu Leelopäevadel. See mälestusmärk on kõigile sealsetele kuulsatele lauluemadele, eeskätt Hilane Taarka (1856 1933), Miko Ode (1864 1924), Irö Martina (1866 - 1947) . Lisaks on lauluema kuju ümber mitmeid mälestusmärke armastatud leelotajatele (Seto Lauluema monument... 2009). Hilana Taarkast tehti ka 2008. aastal film, mis põhineb Kauksi Ülle kirjutatud näidendil ,,Taarka", mida võis näha Obinitsas seto seltsimaja õuel aastatel 2005 ja 2006. · Tobrova Lihavõtte e. Ülestõusmispühade tsässon on Tobrova küla peamiseks vaatamisväärsuseks. Tobrova külas on piirkonnas ainukene terviklikult säilinud tüüpiline seto talu - Luikjärve talu. Talu mõned hooned on ehitatud ajal, mil Setomaal saagi ei kasutatud, s.o. u. 150 aastat tagasi ja kõik vajalikud tööd tehti kirvega. Tüüpilise seto talu põhiliseks tunnuseks on hoonete, kõrge värava ja vahetaradega
Valgas võitis Lurichi poolt väljapandud hõbeauraha karujõuga Sangaste mees Jaak Karu. Tõstmises oli siin tubli ka kingsepp Gustav Järv. Viljandis võistlesid Lurichi auhinnale talusulane Jüri Laan, katelsepp Aleksander Laur, habemeajaja Joosep Sprinkovski ja teised. Eriti suur oli Lurichi-vaimustus Narvas, kus kavatsetud viie etenduse asemel korraldati üheksa. Üks toimus tööliste karskusseltsi "Võitleja" seltsimaja ehitamise, teine invaliidide heaks. Siin olid Lurichi vastaseks sepp Kaalep, kalevivabriku lukksepp Neelus jt. Mihkel Neelus oligi see õnnelik, kes võitis punase siidlindi külge kinnitatud hõbeauraha pealkirjaga "Esimesele Narva linna jõumehele G. Lurichi poolt mälestuseks 4. XII 1898". Narvas toimus ka Lurichi debüüt kõnemehena. Ta kõneles elavalt, kõigile arusaadavalt, kaasakiskuvalt. Ta propageeris raskejõustikku ja selles edu saavutamiseks vajalikku eeldust - karsket eluviisi
(autoriks Ansomardi ehk Peäro August Pitka eesti muinasjutu ainetel, muusika Mihkel Lüdig), muuhulgas külalisetendusena Viljandi lossivaremetes. 1906. Karskusseltsi "Valgus" baasil organiseerub Pärnu esimene kutseline teater - Pärnu Eesti Teater. Tegutseda jõutakse aastajagu. 1907. Tulekahjus hävib "Endla" järjekordne üürikodu. Hävib pea kogu seltsi varandus, sealhulgas ka arhiiv. Õnnetus toob uuesti päevakorda asjakohase seltsimaja ehitamise. Otsust vastu võttes on seltsil 7500 rubla. Kutsutakse üles liikmeid maja obligatsiooni peale laenama a 100 rubla. Laenu tehakse ka kolmest rahaasutusest, mis kõik saavad endale tulevases hoones kontoriruumid. Kavandite võistlusele saabunud töödest valitakse välja arhitekt H. Jungi ja insener G. Hellati projekt. Maja fassaadi plaani valmistab arhitekt E. Wolffeldt. 23. mail 1910 pannakse majale pidulikult nurgakivi. Rahalistest raskustest hoolimata edenevad ehitustööd
KOIDULA TÄHTSUS EESTI KULTUURIS Koidula on meie rahvusliku teatri asutaja ja eesti algupärase näitekirjanduse rajajaid. ,,Vanemuise'' seltsi nooremate liikmete hulgas algas sihiteadlikum teatrihuvi eriti pärast teatrikeelu kadumist Tartus. Tartlastele oli saksakeelne ,,Novumi'' suveteater linnataguse Tamme kõrtsi juures tuttav. Linnas oli saksa käsitööliste selts muretsenud endale suure krundi (praegu ,,Vanemuise'' väikese maja park), kuhu ehitati seltsimaja, rajati suveaed ning 1870. a veel varju andev teatrihoone. Teada on samuti saksakeelseid teatrimänge mõnede tartlaste(ka J.V.Jannseni) kodudes. Algul täielikult teatri vastu olnud J.V.Jannsen hakkas noorema generatsiooni teatrimõtet toetama, kui oli laulupeo asjus kubermangu pealinnas Riias käies 1869. a tutvunud ka Riia Läti Seltsi tegevusega. Koidulal aga tänu kirjavahetusele Almbergiga tekkis teatud ülevaade soomlaste esimestest teatritegemistest. Esimene
"Säärast mulki", sest Viljandis mängisid naiste rolle juba naised, mitte mehed nagu Tartus. Järgnevatel aastatel harrastasid näitemängu peaaegu kõik Viljandi seltsid. Teatriselts Ugala asutati 1920. aastal. Seltsi nime tuletas Friedrich Kuhlbars muinasmaakondade Ugandi ja Sakala nimest. Kutseliseks teatriks sai Ugala 1926. aastal. Enne Teist maailmasõda töötas teater mitmes paigas, jäädes 1924. aastal paigale Seasaare kõrtsi teisele korrusele. Pärast sõda oli Ugala koduks Koidu seltsimaja. Uus teatrimaja valmis Viljandis 1981. aastal. Tollal oli see Baltikumi uhkeim teatrimaja. 8 3.4 Muud vaatamisväärsused · Trepimägi On rajatud 19. sajandi lõpus ja 20 saj. alguses linna ja järve vahelise ühendustee parandamiseks. Trepp on viiejärguline ja sel on 158 astet. Trepimägi on rekonstrueeritud 1991 aastal. Trepimäe äärde jäävad kunagiste linna kaupmeeste ja rikkamate linnakodanike kaunid elamud · Viljandi muuseum
Ansomardi ehk Peäro August Pitka eesti muinasjutu ainetel, muusika Mihkel Lüdig), muuhulgas külalisetendusena Viljandi lossivaremetes. 1906 Karskusseltsi "Valgus" baasil organiseerub Pärnu esimene kutseline teater - Pärnu Eesti Teater. Tegutseda jõutakse aastajagu. 1907 Tulekahjus hävib "Endla" järjekordne üürikodu. Hävib pea kogu seltsi varandus, sealhulgas ka arhiiv. Õnnetus toob uuesti päevakorda asjakohase seltsimaja ehitamise. Otsust vastu võttes on seltsil 7500 rubla. Kutsutakse üles liikmeid maja obligatsiooni peale laenama a 100 rubla. Laenu tehakse ka kolmest rahaasutusest, mis kõik saavad endale tulevases hoones kontoriruumid. Kavandite võistlusele saabunud töödest valitakse välja arhitekt H. Jungi ja insener G. Hellati projekt. Maja fassaadi plaani valmistab arhitekt E. Wolffeldt. 1910 23. mail 1910 pannakse majale pidulikult nurgakivi. Rahalistest raskustest hoolimata edenevad
näitegruppide baasil 1920.a. Praeguses majas eksisteerib teater aastast 1981. Teatrimaja oli palju aastaid baltikumi moodsaim. · Teatriselts Ugala asutati 1920. aastal. Seltsi nime tuletas Friedrich Kuhlbars muinasmaakondade Ugandi ja Sakala nimest. Kutseliseks teatriks sai Ugala 1926. aastal. Enne Teist maailmasõda töötas teater mitmes paigas, jäädes 1924. aastal paigale Seasaare kõrtsi teisele korrusele. Pärast sõda oli Ugala koduks Koidu seltsimaja. Uus teatrimaja valmis Viljandis 1981. aastal. Tollal oli see Baltikumi uhkeim teatrimaja. Viljandi Jaani kirik. · Kirik pühitseti taas 1992.a. · Algselt (1466-1472) frantsisklaste kloostriks ehitatud kirik püsis 1560.aastani, mil klooster suleti · Purustatud hoone korrastati Rootsi ajal ja kannatas taas Põhjasõjas. Veel pärast II maailmasõda tegutsenud kirik suleti 1950 ja muudeti kaubalaoks
eesmärke. Sellega tahetakse ka tekitada ja suurendada rahva ühtekuuluvustunnet. Seda on märgata Vändra Alevivalitsuse 2011. aasta kultuuri- ja spordiettevõtmiste plaan- kalenderist (Kultuur ja sport (b) 2011), kus on väga suur osa erinevate tähtpäevade tähistamisel. Kultuuri ja spordi osakaalu kohaliku omavalitsuse tegevusalas üritatakse tõsta ja hoida heal järjel mitmel erineval viisil. Suurel osal omavalitsustest on oma rahvamaja, kultuurimaja, seltsimaja ja/või külastuskeskus, kus kohalik rahvas saab koos käija ja kus toimuvad erinevad üritused nii meelelahutuseks kui ka harimiseks (Kultuur 2011). Lisaks sellele on omavalitsustel spordihooneid ja staadione, kus kohalikud inimesed saavad sportida. Näiteks Audru omavalitsusel on olemas mõlemad, nii staadion kui ka 5 spordihoone, kus pakutakse rahvale erinevaid treeninguid ja võistluseid (Audru Spordihoone 2011)
(1937) ja Bubusena „Õpetaja Bubuses“ (1927). Selliseid karaktereid aga ei pakutud talle eriti Lavastas u 80 näidendit ja dramatiseeringut. Ka siin samamoodi vastakad arvamused. Jüri Järvet: „Mulle temaga koostöö ei istunud, sest ta mõtles kõik näitleja eest ära.“ Kalmeti kursavendPriit Põldroos Järvetile: „Kalmet on andetu inimene. Te teate seda. Aga seda pole vaja talle öelda.“ 1910 Tema esimene kokkupuude teatriga toimus 1910 aastal seltsimaja piduõhtul. Rätsepast isa oli seltsielust agar osavõtja. Tol ajal oli kombeks, et peoõhtu programmi kuulus kohustusliku numbrina ka mõni lust- või kurbmäng. Selles esines Kalmeti tädi (teatrimaagia). Teatrikunst tuli tema ellu gümnaasiumis vene keele kaudu (venekeelne kool + hiljem ka vene kunstteater) - vene keele ja kirjanduse õpetaja Vesselovski, kord näd teatritund – kes soovis see esines. Ta oli üks hoolikamaid esinejaid.
juhatajaks. Hans Kapp võttis 1902. aastal seltsi ,,Ilmatar" enda hoole alla. Seltsi tegevus elustus taas ning hakati uuesti tegelema näidenditega. Hans Kapi initsiatiivil pandi alus kohalikele laulupäevadele, millest esimene toimus Suure-Jaanis 1894. aastal. Laulupäevade traditsioon on kestnud juba üle saja aasta. (Joost 1987: 75, Jürisson 2003: 40) 1904. aastal oli Hans Kapp üheks asutajaks vabatahtliku tuletõrjeühingu loomisel ja tema algatusel ehitati ,,Ilmatarile" uus seltsimaja. 1905. aastal ennistati Hans Kapp koolmeistri ametisse. Hans Kapp oli 1907. aastal üheks Põllumeeste Seltsi asutajateks. Aastal 1917 muudeti laulu- ja mänguselts ,,Ilmatar" haridusseltsiks. Valgustuslike kõnedega alustas Hans Kapp 1906. aastal. Suure-Jaani kultuurielu oli Hans Kapi eestvedamisel heal järjel. Tema arvates oli suurejaanilastele hea vaid parim klassikaline muusika. Hans kutsus väljapaistvamaid soliste esinema ka Tallinnast või Tartust. 1909. aastal asutas Hans
Lauljad kogunesid distsiplineeritult ja õigeaegselt. Neile pandi rinda hõbedane juubelipeo märk, pasunamängijad said kullavärvi märgid. Kui lauljatele olid kätte antud peomärgid ja peokorraldajatele värvilised õlalindid, hakkas peotalitajate peamees Põltsam osalejaid seadma pidulikku rongkäiku, mille järjestus oli varasemalt loosi teel kindlaks määratud. Kell 9 hommikul alustas lauljate rongkäik liikumist ,,Vanemuise" seltsimaja eest. Tiigi tänavalt mindi Maarja kiriku kaudu Toomeorgu kirikuvaremete kõrval asuvale platsile kus pidi toimuma pidulik jumalateenistus. Ligi tuhande laulja, mängija ja peokorraldaja rong venis küllalt pikaks, nii et selle möödumine kestis vähemalt 10 minutit. Toomemäel rongkäiku juba oodati. Rahvas oli kirjus rahvariietuses maaliliselt aset võtnud Toomemäe põhjapoolsel nõlval. Kell 10 jõudis rongkkäik peoplatsile. Laulupeo avatseeniks oli
perest, kus leibagi on jaopärast.Meeldis Jaanusele, kes talle ka armastust avaldas. Edgar- Taaveti ja Roosi poeg, kes oli ärahellitatud. Ta pole sügavmõttelisteks järeldusteks küps. Ta on elanud koolipoisi elu, üht-teist lugenud, paari plikat musitanud, kuiva toidu kõrvale sahhariiniga maguskas tehtud teevett joonud ja suusatamas käinud. Koolis kutsuti teda Taavetiks. Ta oskas pilli mängida, oli selle ande isalt pärinud. Käis poisikesest peale seltsimaja puhkpilliorkestris klarnetit puhumas ja vabariigi aastapäevadel võis teda näha hümnimängijate hulgas. Nad ei kakelnud Jaanusega kunagi, hoidsid alati kõiges ühte.Tal läks õppimine paremini ja ta aitas aeg-ajalt ka Jaanust. Mobiliseeriti. Eedi- Aiaste talu sulane, es on tugev terve poiss.Veri vohab ta noores jõulises kehas nagu Palu veski pais. Eedile meelidis Maali. Arvo Saaremägi-kolhoosi esimees, tugev maapoiss. Tal on harjumus käija pea maas, mistõttu
kontserdisaali ning kogudusemajaga kiriku projekteerimisel, samuti mitmesuguste rekonstruktsioonide juures, ühtlasi pidi ta valmistama makette. Danzigist saabus A. Kotli koju Väike-Maarjasse 1928. a. lõpul ja peagi seisis ees sõjaväeteenistus, kuid ta jõudis end veel enne tööle rakendada. Küllap olid Simuna seltsid kuulnud, et naaberkihelkonna köstri poeg on verisulis arhitektina kaugelt koju jõudnud ja tellisid seltsimaja projekti. Hoone valmis 1930. a., puumaja põletasid maha 1944. a. taganevad sakslased ja praegu kerkib samal kohal 1960. a. ehitatud kultuurimaja. Järgnevalt teenis A. Kotli veebruarist 1929 sundaega kaitseväes, asukohaga peamiselt Ropkas. Sõjaväest vabanes ta 1930. a. jaanuari lõpus kaprali auastmes ja nüüd oli aeg küps hakata tõsiselt arhitektuuri tegema. 2. 1930. aastad 2.1. Eluloost A. Kotli tuli eesti arhitektuuri 1920.-30. aastate vahetusel. Ülemaailmne
kooli ka vene lapsi vastu võtma. Apostliku õigeusu vallakool asutati Välgis 1859.(8) 1922. aastal oli Välgi algkoolis 2 õpetajat, kes jagasid teadmisi 69 õpilasele. (8) 3.3. Haridusajalaugu Matjamal 1922. aastal oli kihelkonnas kõrvuti Kaarli 4-klassilise algkooliga ka Matjama 4-klassiline algkool. Selles koolis jagas 2 õpetajat tarkust 68 õpilasele. Matjama algkooli kohta on teada, et algselt asus see Kusma külas, Paju ja Paavli talu piirimail. Eesti ajal aga juba Matjamal, seltsimaja ja vallavalitusese kõrval asuvas kahe suure klassitoaga puumajas. (8) Linda Valgma, kes ise ka Matjama algkoolis õppinud, meenutuste kohaselt Matjama algkool suleti ja õpetajad tulid üle Vara kooli 19 sajandi kahekümnendatel aastatel. 1940 aastal kasutati hoonet sakslaste välihaigla koosseisus. Samas Viive Võimre (Kuustemäe) mälestuste 6 põhjal tegutses Matjama 4-klassiline algkool kuni 1971
Luidja rand on üks Hiiumaa ilusamaid liivaseid supelrandu. Ilusa ilma korral paus jalutamiseks/ujumiseks kuni 30 minutit. Järgmiseks peatuskohaks on Kõrgessaare tööstusasula, mis asub ninametsa poolsaarel. Ühtlasi on see vana mõisasüda, mida on näha üksikutest vanapärastest ehitistest, nagu maakivist viinaköök. Mõisaaegne on ka puust valitsejamaja, mis viimastel aastakümnetel on olnud nii lasteaed kui algkool. Hetkel on seal raamatukogu ja seltsimaja. Viinaköögi juures on mälestusmärk Neckmansgrundil valvanud ja esimesel sõjaööl põhja lastud tulelaeva meeskonnale. Kõrgessaare mõisat, mille peahoone ja paljud kõrvalhoonedki on tänaseks hävinud, on valitsenud kõik kuulsamad Hiiumaa mõisnikesuguvõsad, sealhulgas De la Gardie'd, Stenbockid, Ungern-Sternbergid ja Stackelbergid. Kuna mõis asus kariderohke mere vahetus naabruses, siis tegeldi seal tihti hätta sattunud laevameeste või laadungi päästmisega.
Näidendid ja teater Koidula on meie rahvusliku teatri asutaja ja eesti algupärase näitekirjanduse rajajaid. ,,Vanemuise'' seltsi nooremate liikmete hulgas algas sihiteadlikum teatrihuvi eriti pärast teatrikeelu kadumist Tartus. Tartlastele oli saksakeelne ,,Novumi'' suveteater linnataguse Tamme kõrtsi juures tuttav. Linnas oli saksa käsitööliste selts muretsenud endale suure krundi (praegu ,,Vanemuise'' väikese maja park), kuhu ehitati seltsimaja, rajati suveaed ning 1870. a veel varju andev teatrihoone. Teada on samuti saksakeelseid teatrimänge mõnede tartlaste(ka J.V.Jannseni) kodudes. Algul täielikult teatri vastu olnud J.V.Jannsen hakkas noorema generatsiooni teatrimõtet toetama, kui oli laulupeo asjus kubermangu pealinnas Riias käies 1869. a tutvunud ka Riia Läti Seltsi tegevusega. Koidulal aga tänu kirjavahetusele Almbergiga tekkis teatud ülevaade soomlaste esimestest teatritegemistest. Esimene
suveteatri juht (1870-1891). 1904 tulekahju, uus baltisakslaste teatrihoone valmib 1918 ( = praegune Vanemuise väike maja). Tallinnas avatakse uus saksa teatri hoone 1910 (= praegune Draamateater). 4. Rahvusliku teatri sünd ärkamisajal. Koidula teater. 1865 aastal luuakse tartus selts "Vanemuine". Seltsi viiendat sünnipäeva 24. juunil 1870. aastal tähistatakse Lydia Koidula etendusega "Saaremaa onupoeg" (mugandatud Körneri komöödiast "Onupoeg Bremenist"), mängupaigaks seltsimaja Jaama tänava. Koidula teateris toimus 3 lavastust, kokku 8 etendust (juuni 1870 "Saaremaa onupoeg"; september 1870 "Maret ja Miina ehk Kosjakased"; 1871 juunis "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola"). Koidula juures võis tunda baltisaksa kodust teatriharrastust. Koidula lavastas oma teosed ise. Kogu ettevõtmine oli peaaegu "pereteater". "Saaremaa Onupoja" edust hoogu saanud Koidula töötas ümber Jannseni loo "Naabre tütred" juba
Sajandi alguse rahvusvahelised konkursid: osalesid Soome ja vene arhitektid Georg Hellat (1870-1943) Õppis 1893-02 Peterburi Tsiviilineneride instituudis 1908-13 vabakutseline, projekteeris põhiliselt Tartus 1915 esimene Tallinna linnaarhitekt Projekteeris: Tartus EÜS; Pärnu “Endla”algkavand; Tartus Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasium; “Säde” seltsimaja Valgas Karl Burman (vanem) (1882-1965) 1900 õppis Moskvas G. Strogonovi tehnilise joonistamise koolis 1910-1902 Peterburi Stieglitzi kunsttööstuskoolis 1902-1910 Peterburi KA 1910 alustas tegevust Tallinnas (projekti allkirjastamis õigus 1937) Ehitused: “Kalevi” seltsimaja; elamud Viljandis ja Pukas; Tallinnas Tatari 21b; Viru 4/Sauna 1, Väike-Karja 1 (koos A. Pernaga); Tartus Eesti Panga hoone (koos
Eestlased on ühed vähesed, kes võtsid moodsa arhitektuuri omaks küll mugandatult, kuid üsna ruttu. Mis sellest sai? Nõukogude aeg tõi eestlase koju ühtlustumise. Mida aeg edasi, seda enam inimesi elas samasuguse ruumilahendusega väikeses korteris, mida sisustasid samasugused mööblitükid. Rahvusromantilise suuna viljelejana püstitas ta ühena esimestest küsimuse eesti arhitektuuri rahvuslikkusest. Karl Burmani(vanem) projekteeritud Kalevi seltsimaja Pirital, mis ilmekalt sünteesis moodsust ja rahvuslikkust, on jäänud Eesti arhitektuuri sümbolehitiseks. 19. Mis sai Eesti kunstist 1940ndatel ja 1950ndate algul? Kuidas seda ametlikku joont nimetatakse? Mida ametlikult ülistati, milline oli vormikeel? Tornid! Näited (Stalinism) Esimene Nõukogude okupatsiooni aasta põhjustas eesti kunstis väiksemaid muutusi kui Eesti ühiskonnas. Uue valitsuse eesmärk oli kunstnikke näiliselt olukorraga lepitada ning seeläbi
hoolekanne ning sotsiaalabi ja -teenuste osutamine; kodutute, töötute, puuetega inimeste, vanurite ja abivajate aitamine) ◦ spordi valdkond (KOV omanduses olevate spordibaaside ülalpidamine, võistluste ja treeningute korraldamine, spordirajatiste hooldamine) ◦ kultuuri valdkond (rahvamajade, raamatukogude ja muuseumide ülalpidamine; huviklubid; harrastustegevused, loengud, näitused ja muuseumide tegevus; laululava või seltsimaja tööd; kultuurimaja haldamine) ◦ kohaliku elu arendamise valdkonnas ◦ jäätmekäitlus ◦ noorsootöö • Probleemid: ◦ Ebapiisav konkurents – eelkõige sotsiaalteenuste valdkonnas on konkurents teenuselepingutele küllaltki väike ◦ Suurenenud vahenduskulud ◦ KOV haldussuutlikkus – sp ka teenuste lepinguline delegeerimine Eesti omavalitsustes veel üsna ebaühtlane
mõisad on kaitse all. August Reinberg Mooste mõisa viinavabrik 1909 - viina tootmine tõi mõisale suurt tulu ja kasu, tasuvam kui viljakasvatus. Otto Pius Hippius (Peterburi): Sangaste mõis 1874-81 nimetatud kui pseodogootika (gootika jäljendamine), nurgatornid. Konstantin Wilcken: Vasalemma mõis 1895 kindlusarhitektuur ning jällegi gooti mõjutustega. SELTSIMAJAD - Aktiivne karskus liikumine, tuletõrje-ja päästekomiteed, lauluseltsid, teatrid. Fromhold Kangro: Väike-Maarja Seltsimaja 1912 Teda peetakse eesti juurtega arhitektiks. Hansagootika - Esimest korda hakkas baltisakslaste ja venelaste kõrvale tekkima võimukad eestlased (keskklass ja kõrgem klass). Saklaste kõige kuulsam hansagootika Eestis on August Reinberg (Riia) Tütarlaste Gümnaasium 1902 (Pärnus) - Hoonet iseloomustab punane tellis ja valge krohv. Tallinnast näide: August Reinberg (Riia) Aadlipanga hoone 1904 JUUGEND Juugendit oli ja on vähe säilinud Eestis
E. Saarinen - Soomlane - Krediidipanga hoone Tallinnas - Tartu Pauluse kirik jugendstiilis, 1919 lõpetatud, võimsa gootipärase torniga - Projekt Tallinna südalinna ümberkujundamiseks 1913 (Viru hotelli kohal peas olema gooti torniga raekoda, ei jõutud teostada A. Lindgren - Estonia teater Tallinnas - Vanemuise hävinenud teatrihoone, mõlemad jugendstiilis Mõisahooned- tuntuim Valgamaal Taagepere mõis- O. Wildau Varast jugendit ka Kalevi seltsimaja hoones Pirital, huvitava katusega (matkib Narva püstpalkelamute katuseid), põles maani maha K. Burman arhitekt, joonised alles, saaks taastada, puust. 20.aastate lõpus Eestisse funktsionalism (Saksamaalt), bauhaus- funktsionalismi kool Lihtsad hooned, sammastest, pilastritest loobumine, lame katus, palju klaasi kasutamist, geomeetrilised, lihtsad vormid. Eesti peamine esindaja Pärnu linnaarhitekt O. Siiman - Arvukad villad rannarajoonis lähtuvad kuubist
Sama aasta alguses (1868) oli aga ,,Vanemuises" ette kantud muusikaline duett ,,Teomees ja karjapoiss". 1858. aastal oli ehitatud Tamme kõrtsi kõrvale Tartus teatrihoone, mida üliõpilased nimetasid ,,Novumiks". Sinna mahtus umbes 600 inimest. Selle teatri esimene etendus toimus 1858. aasta suvel ja viimane etendus toimus 11 aastat hiljem ehk 1869 aastal. Linnas oli saksa käsitööliste selts muretsenud endale suure krundi (praegu ,,Vanemuise'' väikese maja park), kuhu ehitati seltsimaja, rajati suveaed ning 1870. a veel varju andev teatrihoone. Teada on samuti saksakeelseid teatrimänge mõnede tartlaste(ka J. V. Jannseni) kodudes. Algul täielikult teatri vastu olnud J. V. Jannsen hakkas noorema generatsiooni teatrimõtet toetama. Arvestades selle aja võimalusi, siis oli ,,Novumi" trupp suhteliselt heatasemeline, kelle hulgas esinesid aeg-ajalt külalistena Peterburi keiserliku saksa teatri jõud. Sel aastal kui ,,Saaremaa Onupoeg" algatas ,,Vanemuise" teatritegevuse,
Selline sõit nõudis muidugi aega ning ka loom tahtis vahepeal söötmist. Nii võttis kohalejõudmine mitmeid päevi aega. Puhkamiseks ja ööbimiseks peatuti koolimajade juures. Tolleaegne talumees pääses harva kodust eemale, seega pakkusid kõik võõrad maakohad ja suvine loodus neile suurt huvi (Palamets, Hillar 1994:12). Kohalejõudnutele pakkusid majutust lahke tartlased. Hobused ja vankrid oli võimalik paigutada Tähe tänaval asunud Vanemuise seltsimaja juurde (Ojaveski, Puust, Põldmäe 2002:12). Kehvemad ja vaesemad pidulised pidid kohale tulema jalgsi. Väga paljud võtsid selle teekonna isegi väga kaugelt ette. Ainuüksi teekonnale kulus neil 4-5 päeva. Kui lisada veel kolm pidupäeva, oligi nädal või rohkemgi läinud. Kaasas kanti mahukat leivakotti, millest pidi nädalaks aitama. Linnatoit oli ju maainimesele väga kallis ja ta kahtles, kuidas linnas toiduga üldse on ja kuidas see maitseb.
annaabi.ee 
