Lydia Koidula draamalooming (1)

EESTI ROMANTISM
Lydia Koidula draamalooming
&
„Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola”
Näidendeid hakkas Lydia Koidula kirjutama peamiselt vajadusest anda Vanemuise seltsile lavastamiseks eestikeelseid tükke. Eesti näitlejate teatrietendused just eesti publikule said alguse 1870. aastal, kui Vanemuise seltsi sünnipäeva puhul kanti seltsimaja suveaias ette Koidula esimene näidend – naljamäng „Saaremaa onupoeg ”, mis oli küll mugandus saksa kirjaniku Th. Körneri värssjandist, kuid samas oli sellest palju Koidula-poolseid täiendusi ning kohandusi Eesti oludele. „Saaremaa onupoja” ettekandmise peakorraldaja oligi Lydia Koidula ise. Lisaks näidendi teksti kohandamisele aitas ta näidendit lavale seada, kirjutas etenduse elavamaks muutmiseks mõned laulud ning ka saatis neid ise lava tagant klaveril , ehk tegi kõike peale näitlemise [tol ajal peeti naiste esinemist laval üsna sobimatuks].
Etendus „Saaremaa onupoeg” sai äärmiselt sooja ja sõbraliku vastuvõtu osaliseks ning see ajendas Koidulat ka edasi näitekirjandusega tegelema. Nii valmiski juba sama aasta sügisel ühest Jannseni jutustusest „Naabre tütred” mugandatud näidend „ Maret ja Miina ehk Kosjakased”, mis oli nii vormilt kui ka sisult tunduvalt eelmisest nõudlikum. Ka see näidend oli sarnaselt eelmisega kerge, lõbusa ja jämekoomilise sisuga. „Kosjakaskede” näol on ajaliselt üsna kauge külajutt üle toodud rahvusliku liikumise kaasaega.
Koidula esimene päris algupärane näidend oli 1871. aastal esietendunud „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola”. Tegemist on Koidula kõige tuntuma naljamänguga. „Säärase mulgi ” süžee aluseks oli ilmselt Perno Postimehes avaldatud lugu saarlasest, kes kehva lugemisoskuse tõttu pidas soola hinda ajalehes tangude omaks ning tuli suure teenistuse lootuses tangukoormaga Pärnusse, kuid pidi siis häbiga tagasi minema.
„Säärase mulgi” keskmes on näidendi lõpus õnneliku lahenduseni jõudev armuintriig. Koomilisust lisab ühe keskse tegelase ekitus, mis toob talle ootamatult suurt majanduslikku kahju. Draamateose tegevus toimub 20. sajandi algusaastail Tartu maakonnas Mäeotsa talus . Üheks juhtfiguuriks on Mäotsa talu peremees Peeter Pint, kellel on naine Anne, poeg Jüts ning tütar Maie , kellel käib pidevalt hulgaliselt kosilasi , kaks peamist neist on Männiku Märt ja Erastu Enn. Edasipüüdlik ning töökas Männiku Märt kujutab eelkõige positiivset tegelast, talle vastanduv Erastu Enn on aga paras petis . Kuhugi nende kahe vahele mahub veel harimatu ning vanameelne taluperemees Peeter. Üldjoontes on selle näidendi tegelased võrreldes Koidula varasemate teostega õnnestunumad, tegemist on vägagi värvikate persoonidega. „Säärases mulgis” käsitleb Lydia Koidula üsna mitut tollel ajastul aktuaalset probleemi : rikaste mulkide ja vaeste tartumaalaste vaen, hariduse puudulikkus (samas vajalikkus), pärismaa ostmine, sõjaväest kõrvalehoidmine, sundabielu. Näidendi läbivaks moraaliks oligi sõnum, et haridus on eestlastele eluliselt oluline. „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola” oli kuni 19. sajandil üks mängitavamaid ja populaarsemaid lavastusi Juhan Kunderi „Kroonu onu” kõrval ning selle kunstilise taseme ületasid alles järgmise põlvkonna kirjanikud.
Ligi kümme aastat hiljem, 1880. aastal, ilmus Koidula sulest veel neljaski näidend, milleks oli „ Kosjaviinad ehk kuida Tapiku pere laulupidule sai”.
Lydia Koidula jaoks oli teatri ülesandeks rahvuslike ning valgustuslike ideede levitamine ja rahvale nõndanimetatud õpetliku lõbu pakkumine. Üldiselt oli Koidula teater lihtsalt ühe väikese haritlasrühma ettevõtmine, mille eluiga jäi üpris lühikeseks – näitetrupi tegevus katkes pärast „Säärase mulgi” ettekannet. Kuid algatus iseenesest kandis siiski vilja ning 19. sajandi lõpul levis teatriharrastus kiiresti ning jõudis varsti massidesse. Näitemängu tehti lõpuks peaaegu igas eesti seltsis, neid tekkis kümnete kaupa nii linnas kui ka maal. Nii sai Lydia Koidulast rahvuslikule näitekirjandusele alusepanija Eestis ning eestlastest lisaks laulurahvale ka teatrirahvas.