Georg Lurich (0)

Kool
Nimi Perekonnanimi
Georg Lurich
Referaat
Juhendaja : Nimi Perekonnanimi
Valmistamiskoht aasta
SISUKORD
Lapsepõlv 3
Karjäär 3
Saavutused 7
Mälestusvõistlused 8
Kasutatud materjalid 9
Pildil Georg Lurich aumedalitega 10

Lapsepõlv

Georg Lurich sündis 22. aprillil 1876. aastal Väike-Maarjas, Virumaal. Lapsena oli ta tugev poiss, kuid haigestus siis raskesti ning pärast paranemist jäi kiratsema. Nii juhtuski, et kui poiss kümneaastaselt Tallinna reaalkooli õppima asus, vabastati ta võimlemisest, sest näis selleks liiga haiglane ja kidur .
Georg Lurichi vanemad olid pärit Läänemaalt Vigala kihelkonnast Velise vallast . Täpsemalt Sillaotsa Talumuuseumi andmeil Keskküla Küüra talust. Nad kolisid Väike-Maarjasse, kus tema isa hakkas kaupmeheks.
Mõte elukutseliseks atleediks hakata tuli talle pähe nähtavasti Tallinnas välismaiste jõumeeste esinemisi nähes. Ta hakkas harjutama hantlite, tõstepommide ja muude raskustega. 15-aastaselt olevat ta kihlveo peale surunud mõlema käega 2-naelaseid hantleid 4000 korda järjest. Koolivaheajal olevat ta maksnud tugevamatele maapoistele selle eest, et need temaga maadleksid. Peatselt hakkas ta käima raskejõustikuklubis “ Linda ” aidas Maneeži tänavas. Viieteistkümneaastaselt alustas noor Lurichi süstemaatilist treeningut. Lurich astus Tallinnas esimesse eesti raskejõustikuringi, millele oli 1888. aastal aluse pannud Gustav Boesberg.

Karjäär

Aastad möödusid, koolipõlv jäi seljataha kidurast poisikesest oli saanud tugev noormees , kes jõumehena oli Tallinnas ja Väike-Maarja ümbruses endale juba nime teinud. Oli jõudnud kätte aeg elupõllul atra seada. Dr. Wladyslaw Krajewski, keda hüütakse Vene raskejõustiku isaks, kutsus Georg Lurichi enda juurde oma võimeid näitama. Sealt algaski Lurichi tähelend. Juba esimesel õhtul dr. Krajewski raskejõustikuklubis püstitas Georg Lurich paar maailmarekordit raskuste tõstmises, seejärel seljatas ta prantsuse maadluses - nii nimetati tollal praegust klassikalist maadlust - kõik klubi paremad maadlejad. Dr. Krajewski soovitas Lurichil veel mõneks ajaks koju sõita ning šveitsi vöövõitlust harjutada .
1895 . aasta sügisel ilmus Georg Lurich taas Tsaari-Venemaa pealinna. Võitnud kõiki paremaid amatöörmaadlejaid klassikalises maadluses kui ka sveitsi vöövõitluses ja täiendanud end Venemaa tolleaegse parima maadlusspetsialisti Wladyslaw Pytlasinski juures, siirdus Lurich 1896. aasta suvel elukutseliste sportlaste ridadesse. Tolle aja tingimustes oli see ainus tee parimatele sporditulemustele. Lurichi tõsterekordid ja võidud maadluses tegid ta peagi kuulsaks üle kogu Venemaa. 1896- 1898 . a. esines ta peamiselt Peterburis ja Tallinnas...
Ta võitis maadluses kõik vastased ning püstitas Venemaa ja maailmarekordeid raskuste tõstmises. Talle omistati Venemaa esimaadleja ja Venemaa tsempionatleedi tiitel . Kuna Lurich oli eriti tugev ühe käega tõstetes, milles püstitas mitu maailmarekordit, siis sai ta veel ühe aunimetuse - Maailma tsempion ühe käega tõstmises.
Kõige tugevamaks loeti seda, kes seistes tõstab maast pea kohale sirgetele kätele kõige suurema raskuse. 1896. aasta jaanuaris püstitas Georg Lurich selles tõstes uue Venemaa rekordi: ta tõukas kahe käega üles 112-kilose tõstekangi, asetas selle siis paremale käele, võttis maast veel 37-kilose sangpommi ja surus ka selle üles. Kokku oli ta seega pea kohale tõstnud 149 kg, mis oli tol ajal kolmas tulemus maailmas. Nii omandas ta ka Venemaa kõige tugevama mehe nimetuse. Kuid ka selle rekordi hiljem ta purustas. 1897 . a suvel esines Lurich suure eduga Lõuna-Venemaa linnades, võites maadluses kõiki ettejuhtuvaid jõumehi ja hämmastades pealtvaatajaid mitmesuguste jõu- ja osavusnumbritega. Näiteks tõstis ta seljas üles hobuse koos ratsanikuga. Teiste hulgas võitis Lurich Musta mere sadamalinnades kuulsa jõukangelase, laadija Ivan Poddubnõi. Lurich märkas kohe noores ukrainlases suurte eeldustega maadlejat. 1898. aasta mais teatasid ajalehed, et Lurich on asutanud Sevastoopolis "jõuetenduste ja maadlemise kooli". Sõnum kõlas järgmiselt: "Tuttav Eesti jõumees ja maadleja Georg Lurich on Sevastoopolis jõuetenduste ja maadluse kooli asutanud. Kahjuks puuduvad andmed, mis sellest koolist sai.
Kuni 1899. aasta suveni esines Lurich Tartus, Valgas, Viljandis , Pärnus, Narvas, Rakveres, Väike-Maarjas, Tallinnas, Kuressaares, Haapsalus, Vana-Vändras jm. Eestis, samuti Riias ja Põhja-Lätis. Kõikjal leidis ta vaimustatud vastuvõtu. Mitmesugused rahvalikud jõuproovid olid meil küll juba kaugest minevikust tuntud, ent see polnud veel sport tänapäeva mõistes. Kõhkluseta võib öelda, et Lurich oma eeskuju ja kehakultuuripropagandaga rajas tänapäeva spordiliikumise Eestis. Rahvahulkadele oli see ühtlasi oma jõu tunnetamise ja väljendamise demonstratsiooniks. Mõnes kohas oli küll nähtud ringireisivaid välismaa atleete, kuid see polnud see - Lurich oli oma, eesti mees ning tema jõu- ja osavusnumbrid olid seninägematud. Selili maas lamades tõukas ta kehaga hoogu andes sirgetele kätele 180 kg. Tagatoengus kätele ja jalgadele toetudes, hoidis ta rinnal 20-25 täiskasvanud meest . " Postimees " kirjutas: "... Pommisid, mis teised küürus kannavad, tõstab ta väikese sõrmega üles ja hiigla pommi, mida harilikud surelikud kahe käega vaevalt maa küljest liigutada suudavad, hoiab ta ühe käe pääl püsti ..." Lurich kutsus ülmbruskonna tugevamaid mehi endaga võistlema nii tõstmises kui maadluses ning organiseeris nende endi vahel võistlusi. Võitjaid autasustas ta hõbedast aurahadega kui vastava linna või maakonna "esimest rammumeest" ehk "kõige tugevamat meest". Need olid peamiselt lihtsad tööinimesed - talupojad, sepad , vabrikutöölised jt. Valgas võitis Lurichi poolt väljapandud hõbeauraha karujõuga Sangaste mees Jaak Karu. Tõstmises oli siin tubli ka kingsepp Gustav Järv. Viljandis võistlesid Lurichi auhinnale talusulane Jüri Laan, katelsepp Aleksander Laur , habemeajaja Joosep Sprinkovski ja teised.
Eriti suur oli Lurichi-vaimustus Narvas, kus kavatsetud viie etenduse asemel korraldati üheksa. Üks toimus tööliste karskusseltsi "Võitleja" seltsimaja ehitamise, teine invaliidide heaks. Siin olid Lurichi vastaseks sepp Kaalep , kalevivabriku lukksepp Neelus jt. Mihkel Neelus oligi see õnnelik, kes võitis punase siidlindi külge kinnitatud hõbeauraha pealkirjaga "Esimesele Narva linna jõumehele G. Lurichi poolt mälestuseks 4. XII 1898".
Narvas toimus ka Lurichi debüüt kõnemehena. Ta kõneles elavalt , kõigile arusaadavalt, kaasakiskuvalt. Ta propageeris raskejõustikku ja selles edu saavutamiseks vajalikku eeldust - karsket eluviisi. Samuti andis ta juhiseid treeninguks, selgitas maadlusvõtteid ja -taktikat. Lurichi esinemised ning tema sütitavad sõnad nii kõnedes kui ka ajakirjanduses tekitasid laiades rahvahulkades suure huvi, lausa vaimustuse raskejõustiku vastu. Mitmel pool Eestis sündisid raskejõustikuringid, kus hakati harrastama maadlust ja tõstesporti. Nendele lisandusid veel sajad ja vahest tuhandedki Lurichist vaimustatud noored, kes hakkasid omapead "Luurit tegema". Peale vaimustuse raskejõustiku vastu õhutas Lurich ka eestlaste rahvuslikku iseteadvust, rõhutades oma rahvust ja kutsudes suguvendi harjutama end sama tugevaks ja terveks nagu tema.
Balti mõisnike rõhumise ja tsaarivalitsuse sovinistliku rahvuspoliitika all kannatavale rahvale oli ta tõeliseks rahvuskangelaseks, kes näitas kogu maailmale, et ka "eestlane on mees", et ka tema on suuteline suurteks tegudeks . Põhjuseta ei hüütud Lurichit juubeldades "Kaleviks" või "Kalevipojaks". Lurichis kehastus eesti rahva ideaal oma muistsest vägilasest. Lurichi nimi muutus eestlaste hulgas jõu sümboliks. Ajakirjanduse kaudu oli Lurichi kuulsus ulatunud ka välismaale, kus aga suhtuti tema saavutustesse kahtlevalt. Põhjuseks olid tema keha mõõtmed - kuidas suudab selline sale noormees rohkem kui tolleaegsed korpulentsed maailmakuulsad atleedid? Kui Lurich hakkas süstemaatiliselt treenima, s. t. 1891 . aastal, oli ta 150 cm pikk ja kaalus umbes 50 kg.
1899. aasta sügisel algas uus peatükk Georg Lurichi elus, ta sõitis pikemale võistlusreisile Lääne-Euroopasse. Lurichil tuli oma teel kuulsusele ületada palju raskusi, takistusi ja ootamatusi . Sporditraumad, intriigid. Ent ta oli oma taotlustes sihikindel, püsiv, raugematu. Austria-Ungari, Saksamaa, Belgia, Taani, Rootsi, Norra, Holland , siis taas Saksamaa - selline oli üldjoontes tema esimene sporditurnee Lääne-Euroopas. Kõikjal hämmastas ta rahvahulki oma tohutu jõu ja hiilgava tehnikaga nii raskuste tõstmises kui ka maadluses.
Alates 1901. aastast on võimatu anda ülevaadet Lurichi võistlusturneedest. Tema teekond võidult võidule käis risti-rästi läbi Euroopa ning Tsaari-Venemaa. Kõikjal, kuhu ta ilmus, äratas ta tohutut huvi maadlusspordi vastu, vaimustas rahvahulki oma virtuoosse maadlustehnikaga. Eriti suur oli tema mõju loomulikult noorsoole. 1903. aasta paiku spetsialiseerus Georg Lurich ainult maadlusele. Treeningutel harjutas ta ka edaspidi raskuste tõstmist, kuid mitte enam eesmärgiga püstitada rekordeid. Sel ajal olevat tema tõsterekordite arv ulatunud juba kolme tosinani (36).
1912. aasta sügisel sõitis Lurich koos oma parima õpilase Aleksander Abergiga Põhja-Ameerika Ühendriikidesse, et seal vabamaadluses jõudu proovida.
Pärast mõnenädalast tutvumist ameerika vabamaadluse ( catch as catch can) tehnikaga võitis Lurich veenvalt sealseid maadluskuulsusi. Ainus, kellele ta kaotas, oli vabamaadluse maailmameister Frank Gotch. Võrreldes Lurichi ja Gotchi võite teiste maadlustuusade üle pidi olema vastamisi kaks enam-vähem võrdvõimelist maadlejat. Suur oli üllatus, kui Lurich võrdlemisi kiiresti kaotas. Ta maadelnud hästi, kuid millegipärast ärritatult, olnud hajameelne. Kolmel korral pääsenud ta Gotchi selja taha ja omanud seega kindlaid võidusansse, kuid jätnud need kasutamata. Igatahes peagi revanseeris Lurich selle kaotuse. 1917. aastal jõudsid Lurich ja Aberg Hiina kaudu Venemaale tagasi . Algul võistlesid nad Petrogradis, siis Tallinnas. 1918. aastal esinesid nad taas Petrogradis, seejärel mitmel pool Lõuna-Venemaal.
Kodusõja keerises sattusid Lurich ja Aberg Armaviri linna Põhja- Kaukaasias , kus Lurich 22. jaanuaril 43-aastaselt tüüfusesse suri. Paar nädalat hiljem järgnes talle tema õpilane, võistluskaaslane ja sõber Aleksander Aberg. Nad maeti ühte hauda.

Saavutused

Peaaegu igas suuremas linnas püstitas Lurich maailmarekordeid tõstmises ning mängleva kergusega võitis kohalikke tsempione maadluses. Kindlalt üle oli ta ka tuntumatest maadlustuusadest. Ainus, kellest ta jagu ei saanud, oli maailmakuulus türgi hiiglane Nurlah, kes oli üle kahe meetri pikk ja kaalus ligi 170 kg. Lurich heitis Nurlahi küll parterisse, kuid ei suutnud seljatada. Magdeburgis saavutas Lurich omamoodi rekordi - 38 minutiga seljatas ta järjest 18 parimat Magdeburgi ja selle ümbruskonna maadlejat. Samal ajal jätkas Lurich rekordite püstitamist raskuste tõstmises. Tema maailmarekordite arv tõusis juba paarikümneni. Lurich külvati üle loorberi , pärgade ja aurahadega, teda hüüti "Maailma tugevaimaks meheks". Kuna Eesti oli sel ajal vaid Venemaa kubermang ning eesti rahvus maailmas tundmatu, siis nimetati teda ka "Võitmatuks venelaseks". Rotterdami raskejõustikuklubis "Hercules" sooritatud fenomenaalsete tõstete eest anti Lurichile tiitel "Meie aja tugevaim atleet". 1901. aasta jaanuaris toimusid Hamburgis maailmameistrivõistlused klassikalises maadluses, millest võttis osa mitukümmend maadlejat. Lurich saavutas hiilgavalt esikoha ja maailmameistri tiitli . Võidetute hulgas olid spordimaailmas tuntud suurused, nagu Constant le Boucher , Gabriel Lassartesse- Bordeaux , Paul Pons , Aimable de la Calmette, Heinrich Weber jt.Kui mitu korda ta maailmameistriks tuli, ei ole teada. Kuna puudus korraldav ja koordineeriv rahvusvaheline organisatsioon , siis kuulutati maailmameistrivõistlusteks iga suur rahvusvaheline tšempionaat.
Kuna tõstespordi maailmarekorditeks loeti tollal ka vastupidavus- ja vigurtõsteid, siis pole ime, et Lurichi püstitas ligi 40 maailmarekordit. Tema tulemusi:

• surumine parema käega 96 kg 1 kord ja mõlema käega 85 kg 24 korda,
  
• rebimine parema käega 78 kg 1 kord ja 70 kg 12 korda;
  
• tõukamine parema käega 121 kg 1 kord, 100 kg 6 korda, 90 kg 10 korda ja 81,5 kg 15 korda;
  
• tõukamine vasaku käega 109 kg ja mõlema käega 165 kg.
  
• rebinud parema käega üles 50-kilose sangpommi ja hoides seda pea kohal, rebis vasakuga üles veel samasuguse raskuse;
  
• tõuganud parema käega üles 112-kilose kangi, lükkas selle siis pea kohal ühelt käelt teisele;
  
• tõmbas parema käe biitsepsi jõul maast aeglaselt rinnale 70-kilose sangpommi;
  
• tõukas kahe käega üles 140-kilose kangi ja võttis selle siis paremale käele;
  
• tõukas kahe käega üles 128 kg, võttis selle siis pea kohal paremale käele ja, küünitanud maast vasaku käega veel 37-kilose sangpommi, surus selle tõstekangi kõrvale, seega kokku 165 kg;
  
• selili surumine kahe käega 164 kg;
  
• selili tõukamine kahe käega (keskkehaga hoogu andes) 201 kg;
  
• tõukas selili kahe käega 150 kg, võttis selle siis paremale käele ja ja surus vasaku käega selle kõrvale veel 36-kilose sangpommi, kokku seega 186 kg;
  
• tõukas selili 187 kg ja võttis selle siis paremale käele;
  
• selili surus jalgadega 167 kg 25 korda, 164,5 kg 30 korda ja 115 kg 100 korda;
  
• hoides 50-kiloseid sangpomme pea kohal, tegi sügavküki ja tõusis püsti;
  
• laskus pikali ja tõusis taas, hoides kogu aeg ülessirutatud paremas käes 85-kilost kangi.
  

Kuulus oli Lurichi sild, mida ta suutis teha ka tavalisel toolil. Korduvalt laskis ta sillas olles oma rinnale istuda neljal raskel mehel.

Mälestusvõistlused

Lurichi 80. sünniaastapäeva tähistamiseks hakati 1956 Tallinnas korraldama Lurichi mälestusvõistlusi maadluses. See on siiani üks Eesti keskseid maadlusüritusi.
Lurichi 125. sünniaastapäeval hakati tähistama Väike-Maarjas Georg Lurichi auks mälestusvõistlusi rammukatsumises. "Georgi Kange "

Kasutatud materjalid

1) http://www.tmk.edu.ee/~priit/lurich/elulugu/1/index.html
2) http://et.wikipedia.org/wiki/Georg_Lurich
Lisad

Pildil Georg Lurich aumedalitega

10