Jaan Tõnisson (0)

Jaan Tõnisson
Referaat
Tartu 2007
Eesti suurimaid poliitikuid Jaan Tõnisson sündis 22.detsembril 1868.aastal Põhja- Viljandimaal Viljandi vallas Surva küla lähedal Mursi talu peremehe Jaani peres viienda lapsena. Jaan Tõnissoni sünniaeg langes eestlaste rahvuslikku ärkamisaega, mil seni rõhutud ja arenematu maarahvas korraga oma jõust teadlikuks sai ning endale otsustavalt tulevikku teed asus rajama. Loomulikult haarasid rahvuslikud ideed erilise jõuga kaasa tollast noorsugu, vaimustades ka Viljandi kihelkonnakoolis õppivat Jaan Tõnissoni.
Gümnaasiumi lõpetamise järel asus Jaan Tõnisson Tartu Ülikoolis õppima õigusteadust. 1890. aastal liitus J. Tõnisson eesti korporatsiooni „Fraternitas Viliensis” asutajatega. Tegemist oli äärmiselt olulise sammuga , sest ilmselt just selle organisatsiooni kaudu sattus Tõnisson kontakti tollase rahvusluse kohapealse liidri V. Reimaniga. Selle mehe mõju Tõnissoni arengule oli tõepoolest otsustava tähendusega. Just Reimanilt omandas noor Tõnisson oma maailmavaate ja võitlustaktika, tänu Reimani protezeerimisele tõusis ta rahvusliku liikumise etteotsa . Reiman oli Tõnissoni jaoks kogu tema avaliku tegevuse vältel ainsaks autoriteediks. Laiemale avalikkusele sai Tõnisson tuntuks 1892. aastal Eesti Kirjameeste Seltsi venestustegelastelt ülevõtmise ümber puhkenud võitlustes. Samal perioodil astus ta ka K.A. Hermanni „Postimehe” kaastööliseks, kuni 1892. aastal ta ametlikult „Postimehe” abitoimetajaks kutsuti. Tõnissoni tulek tõi „Postimehesse” uut värsket indu ning võitlusvaimu, mida venestuse surve all ägaval rahval hädasti vaja oli. 1894. aastal juhtis ta V üldlaulupeo ettevalmistustöid. Peol peetud rahvuslike kihutuskõnedega sai ta tuttavaks ka maarahvale.
Jaan Tõnisson propageeris tugeval kõlbelisel alusel seisvat rahvuslust, mis ei sea oma eesmärgiks teiste rahvaste allutamist, vaid vaimult suuremaks saamist. Paljuski tema organiseerimisel pandi alus nn. Tartu renessaansile, mis murdis hambad tollasel venestuspoliitikal. 1896.aastal panid Reimani algatusel vanemad rahvuslased rahad kokku ja ajalehet " Postimees " läks noore põlvkonna (Tõnisson, Kallas, Koppel) kätte, muutes selle aastakümneteks rahvusliku liikumise tribüüniks.
1901. aastal astus „Postimehe” aatelise suuna kõrvale K.Pätsi „ Teataja ” majandust ning reaalpoliitikat esindav mõttelaad.
Kriis tsaari-Venemaal viis 1905.aastal revolutsioonini , mille tulemusel tsaar oli sunnitud andma kodanikele teatavad poliitilised vabadused. Jaan Tõnisson kasutas neid eestlaste õiguste laiendamiseks, luues sel eesmärgil esimese Eesti poliitilise partei - Eesti Eduerakonna.
1906. aasta suvel Tartus avatud Baltikumi uhkeim seltsimaja – „Vanemuise” seltsi uus hoone – andis eestlastele raskel hetkel vajaliku annuse iseteadvust ning usku tulevikku. Ning kuigi Tõnissonil Stolõpini reaktsiooni saabudes oma poliitilise tegevuse eest paar kuud vanglas tuli istuda, säilitas ta ometi „Postimehe” ja seega ka mõju Eesti arengule.
Revolutsioonijärgsetel aastatel keskendus ta eestikeelse koolisüsteemi arendamisele, luues üle maa kooliseltse ning avades eestikeelseid gümnaasiume. Hoogsalt arenes ühistegevus ja põllumajandus, mis aitasid kaasa jõukuse üldisele kasvule Eestis. Jaan Tõnissoni tegevus aitas kaasa tsiviilühiskonna kujunemisele Eestis, luues seega eeldused Eesti iseseisvuse sünniks. Soodne võimalus selleks avanes I Maailmasõja järellainetuses puhkenud Vene revolutsiooni käigus. Tsaarivõimu kokkuvarisemist kasutades reageerisid eestlased kiiresti ning saavutasid endale Vene Ajutiselt Valitsuselt õiguse autonoomiale ja rahvusväeosade moodustamisele. 1917.aastal asus Jaan Tõnisson esimese tuntuma eesti poliitikuna nõudma Eestile täielikku iseseisvust, tegutsedes energiliselt autonoomiaseaduse alusel valitud Maanõukogu kuulutamisel kõrgemaks võimuks Eestiks. Iseseisvuspüüetest häiritud enamlased arreteerisid Jaan Tõnissoni ning saatsid ta maalt välja. Tõnissoni elus algas uus, erakordselt intensiivne eluperiood . Jaanuari lõpuks jõudis ta üle Soome Rootsi, kus alustas aktiivset tegevust Eesti iseseisvustaotluste propageerimiseks. Kui algul oli selgitustöö suunatud peaasjalikult Maanõukogu otsuste tutvustamisele, siis peagi tõusis esile protest eesti Saksamaaga ühendada püüdvate rüütelkondade tegevuse vastu. Eestlaste Saksa-vastane hoiak sümpatiseeris lääneliitlastele. Juba paari kuuga saavutasid Eesti välisesindajad edu, millest vaevalt keegi mõni aeg tagasi unistada oleks julgenud. 1. märtsil 1918 tunnistas Eesti iseseisvust de facto Prantsusmaa, 20. märtsil aga Inglismaa.
1918. aasta novembris varises Saksa keisririik kokku, võim Eestis läks Ajutise Valitsuse kätte. Nüüd ei hoidnud välismaal Tõnissoni enam miski kinni ja 16. novembril oli ta taas Tallinnas. Tõnisson osales aktiivselt noore riigi organiseerimistöös, hankides sellele isiklike tutvuste abil Soomest relvi . Viimase ülesanda juures saigi ta korralduse siirduda Eesti esindajana Pariisi rahukonverentsile. Tema tähtsaimaks tööks Pariisis oli memorandumi koostamine rahukonverentsile eesti iseseisvusele tunnustuse saavutamiseks. 1919. aasta märtsiks oli Tõnisson kodumaal tagasi. 1919.aasta kevadel toimunud Asutava Kogu valimistel saavutas Jaan Tõnissoni juhitud konservatiiv - liberaalne Rahvaerakond kolmanda koha. 1919.aasta sügisel sai Jaan Tõnissonist Eesti peaminister , kellele langes ülesanne viia maa välja sõjast. 2.veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahu tagaski Eestile iseseisvuse. Keerulises olukorras langetatud valulised otsused viisid vaatamata nende õigsusele Rahvaerakonna populaarsuse langusele ning I Riigikogu valimistel sai ta lüüa. Sellele vaatamata jätkas Jaan Tõnisson aktiivset poliitikas osalemist, olles korduvalt erinevates valitsustes välisminister ning mitu korda ka peaminister. Nagu ikka, kutsuti Jaan Tõnisson riigitüüri juurde siis, kui olukord kõige raskem. 1932.aastal valitses Eestis ränk majanduskriis, mis suurendas poliitilisi pingeid ja tekitas igatsuse "kõva käe" poliitika järele. Jaan Tõnissoni valitsuse valusad otsused viisid Eesti majanduskriisist välja, kuid viisid Jaan Tõnissoni isikliku populaarsuse täielikku madalseisu. 1933. aasta rahvahääletusel eelistas rahvas autoritaarset põhiseadust ning 1934. aastal haaras K.Päts võimu enda kätte, peatades peagi nii poliitiliste erakondade kui parlamendi tegevuse ning piirates kodanikuvabadusi. Eestis algas nn. vaikiv ajastu. Vaikiv Ajastu tõi kaasa Tõnissoni poliitilise renessansi. Kui algul oli ta kannatlikult Pätsi poliitikat pealt vaadanud, siis peagi hakkas „Postimees” järjest tugevamalt nõudma demokraatlike traditsioonide austamist. 1935. aastal asus „Postimees” Pätsi valitsuse vastu, millele järgnes lehe sekvestri alla võtmine ning Tõnissoni eemaldamine selle toimetaja kohalt, kuid seegi ei suutnud Tõnissoni suud sulgeda. 1938.aastal korraldatud pool-demokraatlikel valimistel valiti J.Tõnisson suure ülekaaluga Riigikogusse, kus ta jätkas võitlust demokraatia täieliku taastamise eest Eestis. Paraku polnud sellel lootusel tollal määratud täituda. Molotov -Ribbentropi paktiga 1939.aastal Nõukogude Venemaa mõjusfääri arvatud Eesti sõlmis Venemaaga nn. baaside lepingu ning 1940.aastal okupeeris N.Liit Eesti täielikult. Jaan Tõnisson püüdis sel hetkel mõjutada president K.Pätsi kasvõi sümboolselt sissetungijale vastupanu osutama, kuid president oli juba otsustanud vastupanuta alistuda. Jaan Tõnissonile polnud tegevuseta istumine aga sobilik. 1940.aasta suvel algatas ta ulatusliku aktsiooni, organiseerides üle maa vastaskandidaatide esitamist kommunistlikele kandidaatidele nõukogude nukuparlamendi valimistel. Nõukogude võimud olid sunnitud vastaskandidaadid valimistelt jõuga eemaldama, demonstreerides sellega maailmale oma eba-demokraatlikku olemust. Loomulikult ei saanud selline tegevus kaua kesta. 1940.aasta sügisel Jaan Tõnisson arreteeriti ning anti kohtu alla. Uurimisel pidas Jaan Tõnisson end üleval nagu ikka väärikalt, temalt ei õnnestunud välja pressida ei kahetsust ega ülestunnistusi teiste poliitikute kohta. Täpsed andmed Jaan Tõnissoni saatusest puuduvad. Tema surmast on arvukalt legende, kuid kõige usutavama versiooni kohaselt lasti Jaan Tõnisson maha Tallinnas 1941.aasta juuli esimestel päevadel.
Vaatamata - või tänu - oma märtrisurmale on Jaan Tõnisson Eesti rahva jaoks legend. Tema aateline poliitika innustas terveid põlvkondi ka kõige raskemal venestusperioodil 1970-80ndatel aastatel seisma vastu survele ning jääma oma vaimus vabaks. Jaan Tõnissoni kohusetunne ning nõue tegevusele kohustas järgnevaid põlvkondi võitlusele Eesti iseseisvuse taastamise eest. Oluline on Eestile ka Jaan Tõnissoni poliitiline pärand. Alustades tüüpilise konservatiiviga, kelle märksõnadeks olid usk, traditsioon ja isamaa, lisas Jaan Tõnisson neile sajandi algul mitmed liberaalsed märksõnad, mis rõhutasid isiksuse vabaduse tähendust. 1917-1918.aastatel lisandus sellele veel tugev sotsiaalne aspekt. 1932.aastal Jaan Tõnissoni loodud Rahvuslik Keskerakond ühendas endas nii konservatiivse, kristlik-demokraatliku kui sotsiaal-liberaalse suuna Eesti poliitikas. Kaasaja mõistetes võib selle erakonna poolt pakutud poliitikat võrrelda Läänes tuntud sotsiaalse turumajanduse poliitikaga. See teostab konservatiivset rahapoliitikat ning ei pea mõistlikuks riigi sekkumist ega majanduse riiklikku reguleerimist, kuid peab samal ajal vajalikuks majanduslikku tegevust seaduste abil määratleda ning toetada konkurentsi. See rõhutab isiksuse vabadust, kuid peab seda lahutamatuks tema kohustustest. See peab vajalikuks ühiskonna vastutust oma nõrgemate liikmete käekäigu eest, kuid rõhutab vajadust seda teha eeskätt inimesele võimalusteSel taustal on loomulik, et Jaan Tõnisson sai ühendavaks nimeks 1991.aastal mitmele väiksemale Eesti erakonnale, kes Jaan Tõnissoni Instituudi luues endale edasiseks tegevuseks sellega tugeva baasi. 1992.aastal võimule tulnud "Isamaa" valitsuse radikaalsed uuendused tuginesid seega paljuski J.Tõnissoni omaaegsetele ideedele, mis moodsalt esitatuna ja läbi viiduna viisid Eesti edukamate riikide hulka Ida- ja Kesk-Euroopas. loomise kaudu ise end aidata.
Kasutatud kirjandus:

Internet - http://www.jti.ee/et/jt/

Raamat - „ Ausalt ja avameelselt Eesti suurmeestest”, kirjastus „ Perioodika ” 1990, Tallinn