Jakob Hurt (1)

Jakob Hurt sündis Himmaste külas Lepa talu pidaja , kohaliku koolmeistri pojana . Kodunt sai Jakob kaasa tugeva religioosse vaimsuse ja huvi hariduse vastu. Kitsastele majanduslikele oludele vaatamata sai Jakob Hurt hea hariduse: ta õppis Põlva kihelkonnakoolis, seejärel Tartu kreiskoolis ja gümnaasiumis. 1858 lõpetas Jakob gümnaasiumi ja asus 1859 Tartu ülikooli teoloogiat õppima. Jakob Hurt astus korporatsiooni Livonia liikmeks, kuid sidemed isataluga ei lasknud tal saksastuda. Programmilise luuletusega "Enne ja nüüd" astus Jakob Hurt "Perno Postimehe" kaastööliseks.
Otsus oma rahva keele ja hariduse heaks tööd teha viis Jakob aktiivsele tegevusele Õpetatud Eesti Seltsis . Jakob Hurt oli siin tegev rahvaluule ja eesti keele uurimise alal, pöörates erilist tähelepanu uue kirjaviisi propageerimisele. Tugevat mõju avaldas Hurdale tutvumine F. R. Kreutzwaldiga. 1863 kohtus Jakob ÕES-i aias Viljandimaa rahvuslike tegelastega, kes olid tulnud abi otsima ideele rajada rahva rahadega kõrgem eestikeelne kool - Eesti Aleksandrikool. Jakob Hurt haaras plaanist kinni ja võttis ettevõtmise juhtimise enda peale.
1865 lõpetas Jakob ülikooli ja siirdus seejärel koduõpetajaks Hellenurme tuntud teadlase Alexander von Middendorffi perekonda. Kontakt kuulsa õpetlasega avardas Jakob Hurt maailmanägemust ja teaduslikku mõtteviisi. 1867 asus kirikuõpetaja kohta taotlev Jakob pidama oma prooviaastat Otepääl Moritz Kautzmanni juures. Tema katse kandideerida Äksi kirikuõpetaja kohale lõppes aga terava konfliktiga baltisaksa kirikuringkondadega, kes ei soovinud lasta rahvuslikult meelestatud Jakob kirikuõpetajaks.
Solvunud Jakob otsustas seepeale kirikuõpetaja ametist loobuda . Lootused keeleteadlasena Peterburis või Helsingis ametisse asuda osutusid aga petlikuks. Jakob sooritas kooliõpetaja eksamid ja töötas seejärel algul gümnaasiumiõpetajana Kuressaares, alates 1868. aastast aga Tartus. 1867 tegi Jakob Hurt katse välja anda ajalehte "Eesti Koit", 1870 ajalehte " Mesilane ", ei saanud aga võimudelt selleks luba. Laiemale avalikkusele sai ta tuttavaks kõnega I üldlaulupeol 1869, millest sai järgnevaks kümneks aastaks rahvusliku liikumise programm. Jakob pööras suurt tähelepanu rahvusliku ideoloogia väljatöötamisele, põhjendades oma kõnedes eesti keele ja rahvuse püsimise vajalikkust. 1870 Helmes peetud kõnes püstitas Jakob eestlastele nõude "saada vaimult suureks". 1870 valiti Jakob Aleksandrikooli peakomitee presidendiks, 1871 Tartu Põllumeeste Seltsi presidendiks ja 1872 Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks. 1871 toimetas Jakob "Eesti Postimehe Lisalehte", avaldas oma tsensuuri "kitsasse väravasse" kinni jäänud töö Eesti ajaloost "Mõni pilt isamaa sündinud asjast" See äratas saksa leeris pahameelt ja Johann Voldemar Jannsen eemaldas Jakob "Eesti Postimehe" juurest.
Uus periood Jakob elus algas 1872, mil ta asus kirikuõpetajaks Otepääle. Temast oli saanud rahvusliku liikumise liider, kelle õlul lasus nii Aleksandrikooli kui ka EKmS -i juhtimine. Edenes ka rahvaluule kogumine, algas kogutud materjalide väljaandmine. 1878 toetas Jakob rahvuslikus liikumises uue etapi algust rähistava ajalehe "Sakala" väljaandmist Carl Robert Jakobsoni toimetamisel. Kuigi meeste vahel oli varemgi hõõrumisi esinenud , oli Jannseni koostöö saksa leeriga Hurda ja Jakobsoni pikaks ajaks ühte leeri surunud. Kui Jakobson aga asus "Sakalas" ründama lisaks baltisaksa härraskirikule ka usku kui sellist, tekkis tema ja Jakob vahel tõsine konflikt. 1879 -80 sattus Jakob teravasse vastuollu oma sakslastest ametivendadega ja otsustas seetõttu 1880 Eestist lahkuda, minna kirikuõpetajaks Peterburi Jaani kogudusse.
Jakob lahkumine nõrgendas tema leeri positsiooni kodumaal. 1881 võtsid Jakobsoni pooldajad üle EKmS-i, mispeale Jakob koos toetajatega sellest lahkus. Nüüd lõhenes rahvuslik liikumine lõplikult. 1883 tagandati Jakob Aleksandrikooli peakomitee presidendi kohalt. Kartes kooli heaks kogud raha kaotsiminekut, pöördus Jakob võimude poole palvega sekkuda konflikti. Vastuolusid kasutades lõpetasid need Aleksandrikooli liikumise ja avasid 1888 Aleksandrikooli venekeelse koolina.
Pingeline ametitöö ja tegevus Peterburi eestlaste organiseerimisel võtsid neil aastail enamiku Jakob ajast. Alles 1886 õnnestus tal Helsingi ülikoolis doktoritööd kaitsta ja asuda seejärel sihikindlamalt tööle rahvaluule kogumisel. Tugipunktiks kujunes siin Eesti Üliõpilaste Selts oma noorte rahvuslaste, eeskätt Villem Reimaniga. 22. II 1888 pöördus Jakob mitme ajalehe kaudu üleskutsega kogu rahva poole päästa unustusest rahva vaimuvara, vanu laule, muistendeid ja vanasõnu. Üleskutse käivitas esimese tervet maad haaranud rahvusliku aktsiooni, mis pani aluse maailma ühele kõige esinduslikumele rahvaluulekogule ja aitas ühtlasi säilitada rahva usku ja eneseväärikust venestuspoliitika raskeimal surveperioodil.
1890. aastate alguses üritas Jakob vabaneda kirikuõpetaja ametist ja saada riiklikku toetust oma rahvaluulekogude trükkimiseks. Paraku ei õnnestunud tal ei see ega teine. Venelased pidasid teda saksameelseks ja sakslased eestimeelseks. Pensionile siirduda õnnestus alles 1902. a. alguses. Soomlaste abiga algas töö rahvaluulekogude publitseerimisel, üksteise järel ilmusid trükist mitmed uurimused ja "Setukeste laulud". Jakob sekkus ka kodumaal toimuvasse. Tema viimaseks avalikuks esinemiseks jäi kõne "Vanemuise" uue seltsimaja avamisel Tartus suvel 1906.
Jakob Hurt suri Peterburis ja maeti tohutu rahvahulga osavõtul Tartu Maarja kalmistule.
Tsitaat: "Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab."