Gustav Klimt (0)

EESSÕNA
Viin 1900- ARHITEKTUUR JA MAALIMINE on uue stiili juhend, et aidata lugejal leida ehitisi ja kunstiteoseid , mis pärinevad sajandivahetusest ja juhtida tähelepanu paljule, mis muidu oleks jäänud põhjendamatult märkamatuks. Väärtused muutuvad: see, mida me hiljuti põlgasime ja tagasi lükkasime on nüüd muutunud meie imetlemise objektiks . (See ei esine ainult Viinis , vaid näiteks ka Šotimaal, kus pärast sarnast viivitust, muutub Mackintosh jälle tunnustatuks.) Ei ole kahtlust, et sellel samal ajal (umbes XX sajandi alguses) meelitas Viin tuntud kunstnikke üle kogu Euroopa, kes eksponeerisid oma loomingut “Setsessioonis“ ja motiveerisid sellega kohalikke kunstnikke. Tulemuseks oli eksimatu Viini stiil ja “Viini kunsti kevad“, mis kestis 1898 -1905 ja oli nagu me nüüd näeme, eeldatust märgatavalt tähtsam.
Juhend tutvustab valikutliselt kõige tähtsamaid ja ennekõike kättesaadavaid kunstiteoseid. See ei pretendeeri täiuslikkusele; kuid lugeja tähelepanu juhitakse iga peatüki lõpus olevale soovitatava kirjanduse nimekirjale. Juhendis on kaheksa iseseisvat osa, iga osa on pühendatud ühele kunstnikule.Üksikasjalikud kaardid juhatavad lugeja - enamjaolt ühistranspordiga (maa-alune) - tekstis mainitud hoonete ja kunstiteoste juurde. Kesklinnas uitades on suhteliselt lihtne avastada , mis on järele jäänud arhitekt Adolf Loosi loomingust; kuid näiteks Otto Wagneri puhul, nõuab see rohkem aega ja ettevõtluse vaimu, et leida tema hooned Doonau kanali kallastel, linna raudtee („Stadtbahn“) jaamad või isegi tähelepanuväärsed villad Hütteldorf'is. Jällegi on kaheldav, kas Viini linna elanik on kunagi külastanud Olbrichi tagasihoidlikku, kuid iseloomulike joontega hoonet Rustenschacheri puiesteel. See 1898. aastal ehitatud riigiteenistujate rattaklubi seltsimaja, töötab nüüd tenniseklubina. Ja kes peatub, vaadates Fresteli suurepärast Viini Ülikooli Suure Saali lage , selle F. Matschi tehtud keskmise paneeliga, et mõelda, et see pidi olema Klimt'i kuulsate „teaduskonna maalide“ tegevuspaik , mis hävis leekides 1945. aastal?
Peaaegu kõik Viini muuseumid sulgevad uksed kell 16. See jätab külastajale piisavalt aega, et minna mitmetele selle juhendi soovitatud ekskursioonidele. 1984. aasta varasuvest on peetud traditsiooniks hoida Kunstiajaloo Muuseumi uksi lahti teisipäevast reedeni kella 18ni.
GUSTAV KLIMT
1862 -1918
Gustav Klimt sündis 16. juulil 1862 Viinis. Tema isa Ernst Klimt (1834-1892) töötas graveerijana ja tal oli raske teenida piisavalt raha, et toita oma suurt pere. Neljateistaastaselt võitis Gustav stipendiumi, mis võimaldas tal käia Kunsti ja Käsitöö Kolledžis aastatel 1876-1883. Tema kahest vennast said samuti kunstnikud : Ernst (1864-1892) asus maalima ja Georg (1861- 1931 ) metallitööga tegelema. See oli aastaid enne kui Klimt vabanes oma õpetajate mõju alt. 1883. aastal liitusid tema ja vend Ernst Franz Matsch'iga (1861-1942): koos moodustasid nad “kunstnike trio“, rajasid ateljee ning hakkasid tegema väljaspool Viini asuvate teatrite jaoks dekoratsioone. Nemad said kaks riigitellimust 1886 -1888 aastal ja 1891 aastal: uue Lossiteatri (Burgtheater) treppide ja Kunstiajaloo Muuseumi dekoreerimise. Gustav Klimt pälvis kaks korda keiser Franz Joseph I erilise kiituse, kuid ei olnud hiljem palgatud õukonna kunstnikuks.
Peale tema venna ja isa surma, kulus tal kriisist taastumiseks palju aega. Temaga hakkasid ühinema noored kunstnikud, kellega koos rajas ta 1897 . aastal Setsessiooni, mille presidendiks ta ühtlasi ka sai. Selle ajani ei maalinud ta ühtegi teost, milles oleks võinud hiljem ära tunda temale omapärase stiili, kuid tema loomingu läbimurdeks oli Sonja Knips'i portree maalimine ning sellest hetkest alates oli ta edaspidi kaasaegse kunsti liikumise keskel. Paljud Setsessiooni sündmused, mis toimusid „Viini kevade“ imeliste aastate ajal (1898-1905), võlgnevad oma edasitõuke tema heldele ja omakasupüüdmatule loomusele. Tema suhtumine kunstnikesse, eriti noorte ja tõusvate talentide puhul (näiteks Oskar Kokoschka, Egon Schiele), oli eeskujulik.
Ta jäi ajalukku ilusate ühiskonna naiste portretistina. Klimti parimateks töödeks võib pidada joonistusi , millest on säilinud umbes 4000: enamasti on need visandid portreede jaoks (mõnikord võib neid kokku lugeda kuni 150 tükki kõigest ühe portree jaoks, millest mõne käeliigutusega tehtud kuvand toob välja poortreritatava omadused). Tema tööd valmisid aeglaselt: osa maastike jaoks kulus isegi mitu kuud, mille jooksul kulutas ta tunde väiksemagi detaili jaoks.
Vahelduseks pingelisest tööst joonistas ta professionaalseid modelle, kes olid alati käeulatuses. Naiste keha ilu oli tema jaoks hinnatud väärtus. Paljud tema joonistused on kergelt erootilised , kuid mitte solvavad. Külastajad teatasid, et visandid on kuhjunud tema ateljee põrandal; aeg-ajalt eksponeeris ta mõningaid neist ning sellest kujunes välja talle ajastu parima kunstniku maine. Ta ei müünud kunagi oma joonistusi ja seetõttu on need enamasti signeerimata ja dateerimata.
Klimt jäi vallaliseks, aga tema elus oli palju naisi, kes sünnitasid talle ka lapsi. Kõige kauem oli ta kiindunud oma venna naise õesse Emilie Flögesse, kellega ta jäi seotuks kuni surmani. Ta ei õpetanud kunagi, tema taotlused saada Akadeemia õpetajaks lükati pidevalt tagasi, ilmselt skandaalide tõttu, mida tekitasid tema tuntumad maalid, mis olid vastuolus kaasaegsete standarditega.
Gustav Klimt suri 6. veebruaril 1918. aastal. Pikka aega ei pööratud tema loomingule tähelepanu, alles alates kuuekümnendatest hakati seda tunnustama.
KUNSTI JA KÄSITÖÖ KÕRGKOOL • 1876-1883
Klimt elas kuni surmani oma ema Anna (1836-1915; neiupõlvenimega Finster ) korteris, mis asus aadressil VII.,36/III Westbahnstrasse.
KUNSTNIKE TRIO • 1883-1892
Ernst Klimt maalis oma abikaasast Helenest (neiupõlvenimega Flöge) portree, mis asub Kunstiajaloo Muuseumi peatrepi kohal „Saksa renessansi“ lünetis. Temast paremal on tema isa Ernst Flöge portree. Klimti enda isa oli aga modelliks „Hollandi“ lüneti jaoks.
Gustav Klimt, "Vana Lossiteatri (Burgtheater) interjöör ", 1888, vesivärvid ( Ajaloomuuseum ).
DEKORATSIOONID BURGTHEATERIS • 1886-1888
Vasak trepikoda . Keskmine paneel : Klimti „Teater Taorminas“. 1888. aastal avatud Lossiteater (Burgtheater) (nr. 28 linnakaardil) oli ehitatud Carl von Hasenaueri (1833-1894) ja Gottfired Semperi (1803- 1879 ) kavandite kohaselt.
KUNSTIAJALOO MUUSEUM • 1891
Kunstiajaloo muuseum, I., 5 Burgring (nr. 23 linnakaardil), oli ehitatud 1872-1881 aastatel Carl v. Hasenaueri kavandite kohaselt. Hans Makart sai ainult ühe ametliku tellimuse, milleks oli peatrepi dekoreerimine . Oma enneaegse surma tõttu ei suutnud ta täide viia
kõiki oma eskiise, ainult lünetid said tehtud. Laemaalingud olid usaldatud tollel ajal tunnustatud kunstnikule Michael v. Munkaczyle ( 1844 -1909) ning sammaste vahede ja kaarte täidetud osade dekoreerimine jäi „Kunstnike triole“, kes olid kohustatud järgima kunsti ja kästitöö kollektsioonide direktori Albert Ilgi (1847-1896) esitatud programmi.
Gustav Klimt teostas järgmise: Firenze Quattrocento (vanarenessanss) ja Cinquecento (kõrgrenessanss)- Rooma ja Veneetsia Quattrocento- Antiik-Kreeka (vasak: siin vabanes Klimt esmakordeslt ja märkamatult akadeemilisest stiilist, maalis Glykene, Pausaniase armastatu , kui kaasaegse tüdruku tema päevilt) - Egiptus -primitiivne Itaalia kunst .
SETSESSIOON , ESIMENE NÄITUS • 25. märts-15. juuli 1898
Gustav Klimti kujundatud plakat (asub nüüd Albertiina muuseumis) „Gartenbaugesellschaft“ hoones (August Weberi ehitatud 1859 -1863 , ei ole säilinud; nr. 6 linnakaardil) rajatud Setsessiooni esimese näituse jaoks. Tsensor oli Theseuse alastioleku vastu ning nõudis plakati ümbertegemist.
Setsession asutati 1897. aastal pärast noorte kunstnike väljarännet „Künstlerhausist“. See oli Austria suurim kunstnike ühing, kuid taidurid tundisd ennast selles hüljatuna. Nad ühinesid Gustav Klimtiga, kes sai nende esimeseks presidendiks ning juhatas suunda, kuni Klimt lahkus koos oma grupiga Setsessioonist. Esimene näitus oli edukas: külastajaid oli rohkem kui 57 000 ja näituse jooksul müüdi 218 kunstiteost. Kui auväärne Rudolf von Alt ( 1812 -1905), silmapaistev akvarellist, ühines Setsessiooniga, palus ta keiser Frants Joseph I avaldada üritusel osalejatele au oma kohalolekuga. Setsessiooni vaid üks kord külastanud keiseri võttis vastu Setsessiooni president Gustav Klimt.
LÄBIMURRE • 1898
Klimti mõlemad maalid: „Armastus“ (Ajaloomuuseum) ja „ Näitleja Josef Lewinsky Carlosena näidendis Klavigo“ (Österreichische galerii) valmisid 1895 . aastal ning on tavalised näited pisut magusast stiilist, mida Klimt üritas ületada.
Ajal, mil asutati Setsessioon ei olnud Klimtil veel tekkinud läbimurret kunstnikuna. See juhtus 1898. aastal Sonja Knipsi portree maalimisega.
ATELJEED 8. RAJOONIS • 1892-1914
1892-1914 oli Klimtil ateljee VIII., Josefstädter Strasse 21 tagaaias. (Algne hoone on asendatud kaasaegsega; maja sissepääas viib hoovi ja muruväljadele. Aia tagumises osas on kõrge piirsein, mille ees asus varem Klimti ateljee.)
Interjöör oli Josef Hoffmanni kujundatud ja on endiselt osaliselt säilinud. Seinal väib näha Klimti maali „Lootus“, 1907/8 (erakogu, Viin).