Semantika eksam (0)

Semantika - tähendusõpetus. Tähendus-„tegelikkuse“ mingi lõigu,hetke peegeldus teadvuses. Märk- kõik, mis annab infot(tähendus+vorm). Tähendus – keeleüksus, ei ole vorm. Keelemärk-häälikuline vorm +tähendus. Vähim iseseisev keelemärk on sõna-vastab mingi objekt või nähtus. Tähendus sisaldab objekti e. Tähistatava omadusi(kogemus ja kontekst). Sõnaga saab osutada referendile- esindab reaalsust,millest räägitakse(reaalsusobjekt). Mõte-meeles tekkiv kujutluspilt – varieerub (olukord). Nominalism - reaalses maailmas on keel primaarne, sõnad on objektide nimed. Realism – entiteetidel on olemas liigid ning inimene annab neile nimetused. Kontseptualism – sõna tähendus on kogemuslik, omadused ja tunnused, mis objektil on. Argikasutus- lähtub naiivsest maailmapildist. Ekspertkasutus- oskussõnavara. Genotatiivne tähendus- ühisosa. Konnotatiivne tähendus- kõrvaltähendus. Ekstensionaalne tähendus- peab koondama kõik referendid. Pragmaatika -konkreetste keelekasutusjuhtude tähenduse tõlgendamine. Sõnasemantika -uurib sõnatähendust( avaneb kontekstis). Lausesemantika-uurib lausetähendust-avaneb situatsioonis. Keelesüsteemi aluseks on teadvustatud mõistesüsteem. Märk- kõik, mis kannab infot,asendab objekti või osutab sellele. Sümbol-inimene loob. Ikoon - inimene registreerib sarnasuse, vorm meenutab tähendust. Indeks-tähistaja ja tähistatava vahel põhjuslik seos. Järeldused kogemuse põhjal. Propositsioon -väljendab asjade seisu, mille tõesust lause väidab. Presupositsioonid- taustatähendus. Kõik keeled võimaldavad väljendada kõike, mis vastavas kultuuris vajab väljendust (keeled on seotud kultuuriga , keel peegeldab seda maailma, milles elatakse). Deskriptiivsõnad- kirjeldavad (jalutama,sammuma,tammuma,marssima jne). Komponentanalüüs - tähendust püüti analüüsida komponentideks samaviisi rangete meetoditega kui keele vormilist külge. Lähtuti oletusest, et sõnade tähendused koosnevad elementaarsetest tähendusosakestest,mis on omavahel teatud viisil seotud. Binaarsed tunnused – kirjeldavad võimalikult palju lekseeme, a rühma teistest liikmetest eristaks iga sõna vähemalt üks tunnus. Nt mees/naine: elusolend,inimene, täiskasvanud (meessoost/ naissoost ). Leksikaalsemantiline väli- sõnade rühm, mille tähendused osaliselt kattuvad, nt sugulust tähistav sõnavara, liikumisverbid , värvisõnad jne. Komponentanalüüsi põhimõtted: tähenduskomponendid on sõnarühma olulised tunnused; tunnused on küll loomuliku keele sõnad, aga tähistavad abstraktseid kategooriaid; komponendid on universaalsed , inimesele kui liigile omased kaasasündinud kategooriad; iga tähendus(semeem) esitatakse hädavajalike, ent sõnarühma liikmeid süsteemi raames piisavalt erinevate tunnuste kaudu. Prototüüpanalüüs- maailma mitmekesisus ja selle tajumine: mõistekategooriad on hajusate piiridega. Prototüüp on hajusate piiridega mõiste tähenduse tüüpiline esindaja. Prototüübid korrastavad meie mõistesüsteemi ja toovad esile seoseid süsteemi elementide vahel: põhitasand( tool ), ülatasand(mööbel), alamtasand(tugitool). Põhitähendus- invariantne kõigil kasutusjuhtudel, rõhutab viitesuhet tähistaja ja tähistatava vahel. Tähendusvarjund-lisab mingi nüansi kas konteksti või tähendusnihke tõttu. Konnotatsioonid-väljendavad hinnanguid, suhtumist, tundevarjundeid. Usuaal e.tavatähendus- püsiv mistahes kontekstis, võrreldav põhitähendusega. Okasionaal e.juhutähendus- kõrvalekalle tavatähendusest, markeeritud nagu konnotatsioonidki. Konnotatsioon on püsiv, juhutähendus mitte. Otsene tähendus- denotatiivne. Ülekantud tähendus-metafooriline ja metonüümilne. Tähendusmuutuste põhjused- keelelised , ajaloolised, sotsiaalsed, psüühilised, tähenduslaenud. Polüseemia-suhe ühe ja sama sõna eri tähenduste vahel(ühel sõnal on mitu üksteisega seotud tähendust). Homonüümia - suhe eri sõnade vahel,millel on juhuslikult sama kuju, aga erinev tähendus. Sõna ja tähenduste eristamine- sünonüümitest, antonüümitest, moodustustest. Abstraktsionistlik käsitlus- sõnal on 1 abstaktne põhitähendus,mis peaks katma kõik selle alltähendused. (ajama-jõudu kasutades midagi liikuma sundima). Polüseemia võrgustik-polüseemsed tähendused lähtuvad ühest või mitmest prototüüpsest tähendusest. Metafoorme fraseologism -mitmesõnaline tervikväljend. Iseloomulik kindel tähendus, kuid esineb teatud tähendusnihkeid. Strukturaalsemantika-sõna tähendus selgub ainult seostes teiste sõnadega(komponentanalüüs), tähendusväli - sõnavara jaguneb temaatiliselt. Tähendusvälja moodustavad tähendusliku ühisosaga sõnad. Võib olla hierarhiline struktuur. Paradigmaatilised suhted-seovad tähendusi,mitte lekseeme. Hierarhiasuhted-liigisuhted, üks kahest omavahel seotud tähendusest on kõrgem(hüperonüüm) ja hõlmab teist(hüponüümi). Kõrgem tähendus sisaldab endas kõik temaga seotud hierarhias allpool olevad tähendused. Meronüümia- osa ja terviku suhe: hierarhiliselt madalaim mõiste(meronüüm) on kõrgema mõiste(holonüümi) osa. Nt-holonüüm:inimene, meronüümid:pea, kere , käsi jne. Sünonüümia - e.samatähenduslikkus- seob tähendusi struktureerimata kimpudeks e.klastriteks. täis ja lähisünonüümid . Eristab emotiivsus,tähendusaspekt,kasutussfäär. Vastandus- e.opsitsioon.sõnad moodustavad paari,nende tähendust ei ole võimalik mõista ilma paarilise tähendust teadmata. Komplementaarne vastandus-sõnad välistavad tähenduslikult teineteist, kuid eeldavad vastandi olemasolu. Skalaarne vastandus- e. antonüümia . seob omavahel kaht tähendust, mis vastanduvad mingi skaala alusel, kaldudes normist kas ühele või teisele poole. Süntagmaatilised suhted- mõnedel sõnadel on kalduvus esineda tavaliselt koos ja mõned sõnad ei esine kunagi koos. Kollokatsioon- sõnade harjumuslik koosesinemine. Sõnadel on teatav paariline, nn kinnistunud kontekst,millega see seostub ( hobune hirnub, oja vuliseb,meri mühab). Püsiühendid- sõnaühendid e.tarindid,mis on suhteliselt püsivalt fikseeritud, kuigi mõningane varieerumine on võimalik, aga see muudab ühendi tähendust. Idioomid- kivistunud sõnaühendid,tavaliselt tekkinud metafoori või metonüümia kaudu. Osi ei saa laiendada ega asendada sünonüümidega. Leksikaalsemantiliste suhtete võrgustik- kujuneb paradigmaatiliste, süntagmaatiliste ja assotsiatiivsete seoste alusel. Võrgustikul on tuum ja perifeeria , mingi perifeerne element võib olla teise võrgustiku tuumaks. Võrgustik peegeldab komponentide lähedussuhteid ja hõlbustab teksti mõistmist. Võrgustikuga arvestamine soodustab võõrkeeleõppes sõnavara omandamist. Grammatika-peegeldab inimese teistsugust kognitiivset tegevust-grammatikaelemendid lisavad tähistajale mingi tähenduse või peegeldavad selle mingit aspekti seoses teiste objektidega. Grammatikalisatsioon-tähenduse kinnistumine grammatilisele morfeemile või süntagmale,st et tähendust kannab mingi vorm. Grammatilisi tähendusi on keeles piiratud hulk ja nende ülesanne on siduda sõnad lauseks vastavalt keele morfosüntaktilistele reeglitele. Sõnaliigid- igal sõnaliigil on oma tähenduspiirkond ja morfosüntaktilised võimalused või piirangud seostuda teiste sõnadega. Nimisõna e.substantiivi semantilised omadused: piiritletus,elusus,sugu, füüsilised parameetrid . Tegusõnad e. verbid -väljendavad tegevusi, seisundeid, saavutust, sooritust. Verbide semantilised rühmad- tuumverbid, liikumisverbid, muutusverbid, modaalvervid, kausatiivid, performatiivverbid. Omadussõnade e.adjektiivide tuumtähendused- kuju,suurus,vanus,väärtus, värv. Pronoomenil- substantiiviga samad funktsioonid, ka eriomadusi. Ei saa iseloomustada adjektiiviga,ei viita vahetult referendile, vaid tekstis tahapoole, referent peab olema juba mainitud . Lausetähendus- tuleneb kogu morfosüntaksist +keeleväline olukord. Lause sünnib situatsioonis, mis seob kõnelejat ja kuulajat . Temaatilised e.semantilised rollid-iseloomustavad suhet entiteetide ja sündmuste või omaduste vahel, lauses-predikaadi ja selle argumentide vahel. Definiitsus - määratleb referendi , millest/kellest parajasti kõneldakse. Deiksis-seob keele ja konteksti.isikudeiksis, ruumideiksis, ajadeiksis. Pragmaatika- lingvistika osa, mis käsitleb keele kasutamise sõltuvust kõneolukorrast ja kõneleja hoiakutest, teadmistest ning oletustest. Pragmaatiline pädevus - oskus kasutada keelevahendeid oma suhtluseesmärkide saavutamiseks. Keele kasutamine sõltub kõneolukorrast, kõneleja hoiakutest, teadmistest, oletustest. Jaguneb semantikaks ja süntaksist. Kõneolukorda iseloomustab- osaliste rollid oma omaduste ja vastastikuste suhetega : aeg, koht ja suhtluse üldine ülesehitus; konventsionaalsed verbaalsed ja mitteverbaalsed vahendid, mida suhtlusosalised saavad kasutada. Pragmaatiline pädevus tähendab oskust olukorra kohaselt reageerida, nt hoiduda hinnangutest ja mõttetust kriitikast, valida hoolikalt vahendeid oma kriitika väljendamiseks või parntneri mõjutamiseks. Kõnetegu e kõneakt - kõnelõik, millel on kõneolukorras teatav eesmärk ja mida nii kõneleja kui kuulaja seovad kontekstsituatsiooniga ühtmoodi. 3 kõneaktitüüpi- lokutiivne(info edastamine , mingi tõdemus annab edasi propositsioonilise sisu-sajab), illokutiivne(öelduga kaasneb partneri suunamine tegevusele: käsk , keeld, palve , selgitus), perlokutiivne- öeldu püüab kuulajat mõjutada, muuta tema hoiakuid, tundeid, mõtteid, tegevust. Vihjeimplikatuur- lause peidetud, kavatsuslk tähendus. Pragmaatika eesmärgid on välja selgitada: üldprintsiibid , millele allub inimestevaheline suhtlemine ; spetsiifilised suhtlusüksused,millest pannakse kokku vastastikused pöördumised; pragmaatilised strateegiad ja reeglid, mille järgi seostatakse üldised suhtlusprintsiibid konkreetsete suhtlusüksustega mingis konkreetses situatsioonis. Maksiimid-keelelise käitumise juhised. Koostööprintsiip- kvantiteedimaksiim, kvaliteedimaksiim, relevantusmaksiim, meetodimaksiim. Viisakusprintsiibi juhised- taktimaksiim, aprobatsioonimaksiim, tagasihoidlkusmaksiim. Keele pragmaatilised vahendid- rõhumäärsõnad, sõnajärg , kõneviisid, intonatsioon , sünonüümide ja hinnangusõnade valik, lausetüübid , modaalsõnad.