Rootsi aeg (0)

1. Vana hea rootsi aeg?
Rootsi ajale pandi aluse Gustav Adolfi võitudega. See oli eesti rahva kultuurilise arengu seisukohalt tähtis sajand (17 saj), ning mõjutab meid tagantjärele tänapäevani. Eestlased on rootsi aega tagasi igatsenud. Tegelikkuses ei möödunud rootsi aeg eestlastele sugugi mitte roosiliselt, suurt majanduslikku edu saavutasid mõisnikud.
 
2.Kuidas oli korraldatud valitsemine?
Kõige tunnuslikum joon: keskvõimu ja kohaliku aadli vastuolu. Talupojad olid vabad ja neil oli isegi oma esindus rootsi esinduskogus, riigipäeval. 1611 asus rootsi troonile Gustav II Adolf (ta ei tunnustanud Liivimaa rüütelkonda ega sõlminud temaga mingeid lepinguid). Pärast Gustav Adolfi surma asus troonile tema 6-aastane tütar Kristiina, keda asendas täisealiseks saamiseni Axel Oxensterna. Kristiina ajal tunnustati Liivimaa rüütelkond, mille tagajärjel kujunes välja maariik (Eesti ja Liivimaa aadlike omavalitsus ). Toimus ulatuslik riigimaade müük ning läänistamine nii kohalikele kui roosi aadlikele. Maade äralibisemine riigi käest võttis sellise ulatuse , et keskvalitsuse sissetulekud kuivasid kokku. Järgmisel aastal pärast Kristiina troonist loobumist otsustas rootsi valitsus riigimaade osalist tagasivõttu.
 
3.Mille poolest erines rootsi riigivõimu suhtumine talupoegadesse eelnevate riigivõimude omast? Kuidas suudeti oma tahet kohalikele maaomanikele peale suruda?
 
 
4.Mida kujutas endast maariik? Kelle huve see riik teenis?
Maariik oli Eesti ja Liivimaa aadlike omavalitsus. Eesti jagunes nüüd kaheks kubermanguks – Eestiks ja Liivimaaks. Kummagi aadlikud moodustasid rüütelkonna, mille alaliselt tegutsevaks organiks oli maanõunike kolleegium . Eestimaa maanõunike kolleegium oli ühtlasi kõrgemaks kohtuks. Aadlike üldkogu nim. maapäevaks. Mõlemasse kubermangu määrati keskvõimu esindav kuberner.
 
5.+6.Iseloomusta majandust rootsi ajal? Millised muutmised leidsid aset tootmises? Mille poolest säilis keskaegne korraldus? Millised muudatused toimusid kaubanduses? Milline linn oli kõige edukam ? Miks?
Eesti jõukus tuli peamiselt Venemaa kaubanduse vahendamisest ja kohaliku teravilja väljaveost. Alla oli käinud nii Hansa liit, Novgorod kui ka Tartu. Kaup liikus mujal – kas läbi Narva, Tallinna või Pihkvast Riiga. Sisseveetavate kaupade hulgas oli esikohal sool. Venemaa transiitkauba vahendamine vähenes. Suur osa idakaubandust siirdus Narva. Rootsi kuningas tahtis isegi Narva Rootsi riigi teiseks pealinnaks nimetada ja seal aeg-ajalt elada. Narva õitses. Käsitöö arengut reguleeris tsunftikord . Tekkisid esimesed manufaktuurid (tehaste ja vabrikute eelkäijad). Manufaktuuritööstuse keskpunktiks kujunes Narva.
 
7.Iseloomusta talupoegade olukorda rootsi ajal?
Talupojad olid sunnismaised ja neid võis isegi müüa, osta ja vahetada. Sõja ja hädaaegadel pärisorjus mõnevõrra leevenes. Mõisnike sissetulek sõltus eelkõige tema talupoegade arvust, seetõttu oli pagemine võimalik ja mõisnikud ei saanud talupoegadele eriti suuri koormisi peale panna. Talupojad kandsid ja kasutasid isegi tulirelvi. Mõisate arv tõusis ca 1000-le. Talupojad ei jäänud siiski täiesti ilma õigusteta. Mõisnik võis küll omal tahtel talupoega peksta, kuid makse ja koormisi tõsta ei saanud, siis võis talupoeg mõisniku kohtusse kaevata. Põhimõtteliselt oli võimalik oma häda kurta isegi kuninga enda ees.
 
8.Mida tähendas „vana hea rootsi aeg” majanduslikus ja õiguslikus mõttes eestlastele?
Talupojad pärisorjastati ning see oli mõisnikele väga hea, kuna nende sissetulek olenes suurel jaol talupoegade arvust. Mõisnikel oli kadukariõigus, nad võisid talupoegi füüsiliselt peksta, aga maksude ja koormiste suurendamise õigust neil ei olnud (see oli talupoegadele suureks plussiks). Vastasel korral võis talupoeg mõisniku kohtusse kaevata…
 
9.Kuidas mõjutas eesti kultuurilugu Rootsi riigi usupoliitika?
Kirikud olid suhteliselt näruses seisundis. Rootsi-poole sõda pühkis ära selle viimasegi, mis alles oli jäänud. Erandiks oli Tallinn, millest kujunes tugev luterlik keskus. Gustav Adolf otsustas teha Tartust luterliku hariduse, kultuuri ja kirikuelu keskuse. Kirikuelu korraldamiseks moodustati nii Eestis kui ka Liivimaal kirikuvalitsus, konsistoorium , vaimulikkonna etteotsa sai Eestis piiskop. Eesti kirikukorraldus viidi kõrgele tasemele . Kirikuõpetajad oskasid pidada ka eestikeelseid jutlusi. Eriti tänuväärne oli nende töö eesti kirjakeele ja rahvahariduse arendamisel.
 
10.Millega on seletatav eestlaste loodususundi säilimine ja madal teadmiste tase kristlusest?
Paljud kirikud olid olnud aastakümneid suletud. Talupojad sooritasid oma vanades pühapaikades rituaale, kus segunesid loodususundi ja katoliikluse jooned – ohverdasid raha, vaha, lõnga jne. Peeti 2. juulil ebajumalateenistusi, kuhu oli kutsutud isegi sõjavägi. Rahvakogunemiseks oli ka nn nimipühakupäev (tänapäeval rahvakalendri tähtpäev). Siiski ilmnes veel mittekristlikke uskumusi (loodususund). 17. saj. hakkas loodususund taanduma ja talupojad hakkasid kirikus käima.
 
11.Iseloomusta hariduse olukorda rootsi ajal?
Luterliku arusaama kohaselt oli vaja talupoegadele vaja lugemist õpetada. Esialgu jagasid kirjatarkust köstrid, kuid köstreid ei olnud kuigi palju. B. G. Forseliuse eestvedamisel asustati Forseliuse seminar , kus hakati välja õpetama eestikeelseid koolimeistreid ja köstreid. Õpilased õppisid lugema ja laulma. Seminaris sai õpetust ca 160 talupoissi, kellest koolmeistriks hakkas kuskil 50. Liivimaa rüütelkond nõustus rajada igasse kihelkonda kool. Põhjasõja alguseks oli Eestis kirjaoskajaid juba tuhandetes.
 
12.Mis on reduktsioon ? Miks ja millal viis rootsi keskvalitsus läbi reduktsiooni? Kuidas see mõjutas talupoegade olukorda? Kuidas reageerisid mõisnikud?
Karl XI asus kärpima balti parunite rikkust ja võimu, algatas riigimaade tagasivõtmise kogu Rootsi riigis. Suure reduktsiooni tagajärjel kuulusid tagastamisele kõik maaomandid, mis olid antud erakätesse rootsi valitsuse ajal. Eesti ja Liivimaa rüütelkonnad avaldasid mõisate äravõtmisele suurt vastupanu – maharahustamiseks lubati, et endised omanikud võivad oma mõisatesse rentnikeks edasi jääda. Reduktsiooni tulemusel läks riigi valdusesse veidi üle poole maast. Liivimaast läks riigile koguni 5/6 maast. Pärisorjuse lõpp seisis ukse ees.
 
13. Rahvastik ?
 
 
14.Mis põhjustas suure nälja ja mis olid selle tagajärjed?
Põhjused: suvi otsa sadas lakkamatult külma vihma, ei olnud võimalik õigeaegselt talivilja külvata, vihmased suved kordusid, polnud võimalik loomadele küllalt heina teha, külm talv, nakkushaigused levisid, (nälgijad proovisid süüa õlgi, puukoort, isegi inimest).
Tagajärjed: suri ligikaudu 70 000 inimest.
 
15.Millised olid põhjasõja puhkemise põhjused?
17.saj.lõpuaastatel hakkas Rootsi riigi kohale kerkima tõsine hädaoht.Rootsi põlised vaenlased-Taani,Venemaa ja Poola otsisid omavahel liitu.Kõik sündiva liidu osapooled leidsid ,et Rootsi on neile liiga teinud ja et temalt tuleb tagasi võtta teatavaid maa-alasid. Põhiline oli ülemvõim Läänemeres.
 
16.Millised riigid sõdisid? Nimeta nende riikide valitsejad ?
Venemaa,Poola,Prantsusmaa,Inglismaa,Taani ; Valitsejad : Taani- Frederik IV ; Venemaa -Peeter I ; Poola: August II ; Rootsi-Karl XII
 
17.Millega on seletatav rootsi vägede esialgne edu? Miks nad kaotasid initsiatiivi sõjas?
Nende sõjavägi oli kenasti õpetatud ja nad oskasid koostada ühtse meeskonnana. Nende väljaõpe oli parem ja moraal kõrgem ning rootslasi jutis KARL XII isiklikult, rootslasi soosisid mitmeti ka ilmastikutingimused. – siit on veel vastust puudu tibake.
 
 
 
18.Mida tähendas sõjategevus eesti pinnal kohalikele talupoegadele? Kuidas võis põhjasõda aidata kaasa legendi kujunemisele vanast heast rootsi ajast?
Koostati eesti talupoegadest koosnev maakaitsevägi – maamiilits . Kutsutud talupojad tuli vabastada koormusest, eestlaste seas kasvas iseteadvus. 1702 löödi eesti armee puruks. Venelased alustasud maa rüüstamist – põletati mõisaid, aleveid, väikelinnu.
 
19.Nimeta tähtsamaid lahinguid ja nende tulemusi?
1700-Põhjasõja algus.
1704-Peeter I piirab Narvat ja Tartut. Tartu alistus, Narva vallutati tormijooksuga.
1709-Poltaava lahing.
1710-Tallinna piiramine.
1721-Põhjasõja lõpp.
 
20.Millal ja milliste tulemustega sõda lõppes? Miks just nii?
Sõda lõpetati 1721.a. Uusikaupunki rahuga, mille tagajärjel kuulus Eesti Vene keisririigile. Venemaale jäid ka pool Lätit ja Ingerimaa . Rootsi sai tagasi Soome. Eesti mõisnikele anti tagasi riigi kätte läinud mõisad koos talupoegadega (reduktsiooni tühistamine). Eestis ja Liivimaal säilitati luteri usk.
 
21. MÕISTED:
Maariik- Eesti- ja Liivimaa aadlike omavalitsus; likvideeriti alles EV poolt.
Läänistamine- läänide kasutada andmine vasallidele, ta võis seda ka pärandada kuid vasall seda päris ei oma.
Reduktsioon- laiali jaotatud riigimaade riigistamine .Tagasivõtmisele kuulusid kõik maaomandid, mis olid antud erakätesse alates Rootsi valitsuse ajast.
Manufaktuur -tehaste ja vabrikute eelkäijad
Kadukariõigus- mõisniku õigus oma talupoega peksta. Makse ja koormisi ei olnud õigust oma tahtmist mööda tõsta; talupojal oli õigus te kohtusse kaevata vastaval juhul.
Barokk- 17. saj keskel valitsev kunsti/moevool; uus arusaamine ilust, vähem ideid.
Konsistoorium- e. kirikuvalitsus, loodi kirikuelu korraldamiseks Eesti ja Liivimaal.
Piiskop- luterliku kiriku pea.???
Rootsistamine- siinne valitsemiskord ja elu-olu samadele alustele seadmine kui Rootsis.
Sunnismaisus- talupoeg ei tohtinud elama asuda mujale ilma oma mõisniku loata.
Maamiilits- eesti talupoegadest koosnev maakaitsevägi
Bastion- viisnurkne põhiplaaniga mullast kaitseehitis, ülesanne oli kahuritule andmise võimaldamine.
Kapitulatsioon- alistumine.
 
 
 
 
22.ISIKUD:
Gustav II Adolf-Rootsi valitseja
Kristiina-Rootsi valitseja
Clas Tott - kindralkuberner ;
Johann Reinhold Patkul - Liivimaa aadlik .
Johan Skytte-Gustav Adolfi nõuandja ja õpetaja
Christian Ackermann- Tlna Toomkiriku baroksete puunikerduste autor.
Bengt Gottfried Forselius - õpetajate õpetaja
Pakri Hansu Jüri ja Ignatsi Jaak- Forseliuse andekaimad õpilased
Andreas Virginius- Kambja pastor
Andrian Virgilius-Kambja pastori poeg. Oma isaga koostasid nad “ Vastne Testamendi”
H. Stahl- kirjutas jutlustekogu ning kodu- ja käsiraamatu, avaldas eesti keele grammatika.
J. Hornung- avaldas Hornungi grammatika, mis tunnustas eesti keele tegelikku vormiõpetust.
Karl XI-Rootsi valitseja
Peeter I-Venemaa valitseja
Karl XII-Rootsi valitseja
 Negatiivsed küljed
Talupojad olid endist viisi oma maa külge seotud. Kui nad põgenesid, võisid mõisnikud neid tagasi nõuda. Talupoeg vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Seda õigust tarvitas mõisnik tihti kurjasti. Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Kõik see lasus raske koormana talupoegade õlgadel. Kohustuste koorem tundus raskena ka selle pärast, et põlluharimise viis oli vähetootev. Valitses kolmepõllusüsteem, mille juures vilja all oli kõigest kaks kolmandikku. Põllutööriistad olid puudulikud ja väetamine nõrk. Laudasõnnikut ei jätkunud ja kunstsõnnikut sel ajal veel ei tuntud. Tõsiseid raskusi tegi põllumehele ka põldude ribasus ja nende kaugus elamutest. Mõisnikud ostsid omale õiguse ja pealegi ei usutud üpris tihti seda, mida talupojad rääkisid. Halb oli see, et suure osa viljast pidid talupojad andma Rootsi riigile ja mõisnikele, isegi ikalduse aastal.
Takistati talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnikule vajalik. Eitav suhtumine mistahes usuvooludesse ja sektidesse, kui need kaldusid kõrvale ortodokssest luterlikust õpetusest. Pastoritel ja mõisnikel oli kindlaks veendumuseks, et talupojad peavad kirikus käima ja õiget jumalat uskuma. Rootsi ajal jõudis Liivimaale nõiajaht. Targemaid inimesi hakati nõidadeks pidama ja nii hukati paljud osavamad ja targemad inimesed.
Positiivsed küljed
Peale reduktsiooni talurahva olukord paranes . Talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi, kasvõi kuningale endale. Talupojad vabastati pärisorjusest. Tehti vakuraamatud, kuhu kanti sisse kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Nende täpne näitamine piiras mõisavalitsejate kuritarvitust talupoegade vastu. Taluperemehed vabastati peksukaristusest sootuks.
Leeris õpetati lugemist ja kirjutamist sunniviisiliselt. Tänu kiriku poolt lugema õpetamisele ja kirjutamisele oli Rootsi aja lõpuks eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge. Ajakirjanduse algus. 1675 . aastal hakkas Tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht “Ordinari Freytags Post- Zeitung ”.
 
Rüütelkonnad
 
Need olid aadli privilegeeritud korporatsioonid ning seisusliku omavalitsuse organid . Nende täisõiguslikeks liikmeiks võisid olla ainult suurmaavaldajad (algul vasallid, hiljem rüütlimõisaomanikud). Rüütelkonnad osalesid kohalike seaduste koostamises ja oma kubermangu või provintsi valitsemises. Nad valisid oma liikmeskonnast kohalikke kohtunikke ja politseiametnikke ning allutasid endale kiriku.
 
Kubermangud
 
Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu vahel. Põhja-Eesti (koos Hiiumaaga) ja neli maakonda (Läänemaa, Harjumaa , Järvamaa, Virumaa) moodustasid Eestimaa ehk Eestimaa kubermangu. Need alad olid Rootsi kätte läinud juba Liivi sõjas. Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist kujunes Liivimaa ehk Liivimaa kubermang , sinna kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud eriseisundi. Erinevalt teistest maakondadest oli Saaremaal oma asehaldur , rüütelkond, kirikuvalitsus(konsistoorium) ning Eesti– ja Liivimaast erinev maksusüsteem. Eesti alalt kuulusid Liivimaa kubermangu Pärnu ja Tartu maakonnad, mis olid tänapäevastest vastavatest maakondadest märksa suuremad, hõlmates kogu Lõuna–Eesti mandriosa. Põhja-Eestist sai Eesti kubermang keskusega Tallinnas ning Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti ühendati Liivi kubermanguks keskusega Riias. Selline jaotus püsis 1917. aastani. Viimase Eesti alana läks Rootsi riigi alla 1660. aastal Oliwa rahuga seni Kuramaale kuulunud Ruhnu saar. Rootsi võim ei ulatunud üksnes Eesti kagunurka Setumaale, mis jäi nagu keskajalgi Venemaa alla. Nii Eesti– kui ka Liivimaa kubermangu kõrgeimaks valitsusametnikuks oli kuninga enda poolt määratud ning talle vahetult alluv kindralkuberner (elasid vastavalt Tallinnas Toompeal ja Riias). Nad juhtisid oma haldusalal asuvat sõjaväge, nimetasid ametisse ja kontrollisid riigiametnikke, jälgisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus, kandes hoolt ka postiteenuse, teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest.
 
Gustav II Adolf
 
Sündis 9. detsembril 1594, suri 6. novembril 1632. Oli Rootsi kuningas aastatel 1611-162. Kui Rootsi Riigipäev 16-aastase Gustavi kuningaks ja täisealiseks kuulutas, oli Rootsi parajasti sõjajalal Taani, Venemaa ja Poolaga. Taaniga sõlmis ta 1613 rahu, Venemaalt vallutas Ingerimaa ja Poolalt Liivimaa (Eestimaa kuulus Rootsile juba varem). 1630 viis Gustav sõjaväe Saksamaale toetama Kolmekümneaastases sõjas protestantlikke Saksa vürste katoliikliku Saksa- Rooma keisri vastu. Rootslased lõid vastaseid Breitenfeldi lahingus ja Lechi jõe ääres ning võitsid ka Lützeni lahingu, kus kuningas ise langes. Gustavi ehk Põhjamaa Lõvi võidud tegid Rootsist suurriigi. Tema sõjalisele edule oli kaasa aidanud relvastuse uuendamine: ta võttis kasutusele kergemad hargita püssid (need tulistasid senistest mitu korda kiiremini), lühemad piigid ja kerged nahka mähitud pronkssuurtükid. Kuningas oli ka innukas hariduse edendaja. Eestisse asutas ta Tartu ja Tallinna gümnaasiumi. 30. juunil 1632 kirjutas Gustav II Adolf Saksamaal Nürnbergi sõjaleeris alla Tartu ülikooli asutamise ürikule.
 
Luteri kirik Rootsi aja algul
 
Ka pärast Rootsi võimu kehtestamist jäi Eesti ja Liivimaa saksa kultuuriruumi osaks. Rootsi valdusesse kuulus 17. sajandil teisigi saksa elanikkonnaga alasid: Pommerimaa, Wismar, Bremen ja Verden.
Luteri kiriku organisatsiooniline ülesehitamine sai alata alles Rootsi võimu kindlamal juurdumisel Eestis. Liivi sõda oli viinud kirikuolud haletsusväärsesse seisundisse: kirikuhooned olid purustatud ja rüüstatud, enamik kogudusi jäänud õpetajateta. Peale ainelise kahju võtsid talurahva hulgas taas maad muinasusu kombed ja ebausu ilmingud. Surnuid maeti vanadesse kalmetesse, loobuti ristimisest ja kiriklikust abielulaulatusest, hoopis vähe oli armulaual käijaid. Soovida jättis ka pastorite haridus ja kõlblus. Läänemaa Kirbla pastori kohta märgiti, et “ta elab vastikut elu, kraakleb ja tülitseb päevad ning ööd, ei valmista iialgi oma jutlust ette ning pakub armulaual veini asemel õlut.”
Eestimaal tegi suure töö luteri kiriku organisatsioonilisel ülesehitamisel piiskop Joachim Jhering. Kõrvuti esimese eestikeelse aabitsa väljaandmisega töötas Jhering välja ka ajastule iseloomuliku range kirikukaristuste süsteemi, kuhu kuulus kiriku ukse ees jalgade pakkupanemine, häbipingil põlvitamine, mitemsugused rahatrahvid jm, mis aga ei aidanud luteri usku eestlastele vastuvõetavamaks muuta.
Protestantlik kirik võttis üle katoliku kirikus valitseva nõiajahi ja ilmutas Rootsi võimude toetusel erilist agarust nõidade jälitamisel. Just nüüd hakati üle kogu maa korraldama nõiaprotsesse, mille ohvriks langesid tihti rahva aktiivsemad ja andekamad liikmed, näiteks rahvaarstid.
Liivimaal nimetati pärast Rootsi võimu kehtestamist kõrgeimaks vaimulikuks, s.o superintendendiks juba Poola ajal jesuiitide vastu võidelnud Hermann Samson, kellest sai luterliku fundamentalismi silmapaistvamaid esindajaid. 1626. aastal avaldas Samson üksikasjalise juhendi, kuidas nõida rahva hulgast ära tunda ja temaga ümber käia. Taoline nõidade välimääraja andis hoogu uutele protsessidele. Kaebealuse suhtes rakendati kõigepealt “veeproovi”: tal seoti käed ja jalad ning lasti nööri otsas vette. Usuti , et süütu inimene vajub põhja, nõid jääb aga pinnale.. Kui veeproov näitas, et tegemist on nõiaga, siis sunniti süüdistatavat julma piinamisega omaks võtma ka kõige tobedamaid süüdistusi. Lisaks mitmesugustele otsestele nõidumissüüdistustele karistati inimesi libahunti jooksmise ning kuradiga suhtlemise eest. Levinumaks karistuseks nõidumise eest oli põletamine tuleriidal. Viimane nõiaprotsessil langetatud surmanuhtlus viidi Eestis täide 1699. aastal.
17. sajandil jäi luteri usk eestlastele veel paljuski võõraks. Keskajal oli eestlaste muinasusund segunenud katoliiklike tavadega, millest võõrutamine ei olnud luteri pastoritele kerge ülesanne. 1642. aastal leidis Urvaste kihelkonnas Osulas aset Pühajõe mässu nime all tuntuks saanud sündmus, mille käigus talupojad hävitasid Võhandu jõele ehitatud mõisa vesiveski , kuna pidasid seda pühaks peetava jõe rüvetamiseks ning neid tabanud viljaikalduse põhjuseks. Kohale saadetud sõjavägi küll vaigistas talupojad, kohalik pastor pidi aga tõdema, et talupojad “ei tea midagi Jumalast ega tema sõnast, ei usust ega käskudest. Nende pimedus, ebausk, ebajumalad ja nõidus ületavad igasuguse piiri.”
 
Tartu ülikooli asutamine
 
Ülikooli asutamine oli üks osa Rootsi riigivõimu kindlustamisest Liivimaal. Sõdadest laastatud maal oli puudus riigiametnikest, pastoritest, arstidest, kodu- ja gümnaasiumiõpetajatest. Tavapärane õppimine Saksamaa ülikoolides oli Kolmekümneaastase sõja tõttu muutunud peaaegu võimatuks.
Tartu valiti ülikooli asukohaks eelkõige linna soodsa geograafilise asendi tõttu Rootsi Baltikumi-valduste keskpunktis. Vähetähtis polnud Poolaaegse jesuiitide gümnaasiumi tegevus Tartus. Protestantliku ülikooli rajamist võib seetõttu vaadelda ka kui soovi siin tegutsenud katoliku õppeasutusele midagi vastu seada.
Ülikooli asutamise tegeliku töö tegi ära Liivimaa kindralkuberner Johan Skytte, üks oma aja haritumaid rootslasi. 1632. aastal Tartus uksed avanud ülikoolis õppisid valdavalt Rootsi ja Soome päritolu tudengid. Kui puhkes Vene-Rootsi sõda, viidi ülikool 1656 Tallinnasse, kus see kiratses kuni 1665. aastani. Ülikool jätkas tööd Tartus alles 1690. aastal, nüüd juba peamiselt baltisakslastest üliõpilastega. Ühenduse parandamiseks Rootsiga viidi 1699. aastal ülikool Pärnusse. Pärnus tegutses ülikool juba Põhjasõja tingimustes kümmekond aastat, kuni venelased linna 1710. aastal vallutasid. Kuigi vene võimud lubasid ülikooli esimesel võimalusel taasavada, teostus see alles 1802. aastal
Oma korralduselt sarnanes Tartu ülikool teiste tolle aja Euroopa ülikoolidega. Siin oli neli teaduskonda: usu-, õigus- arsti- ja filosoofiateaduskond. Õppetöö toimus ladina keeles loengute ja dispuutide vormis. Üliõpilaste arv Tartus oli keskeltläbi sajakonna ringis , Pärnus kahanes see sõja tingimustes 30-40 tudengini. Korraga oli Tartus ametis kümmekond professorit, kogu Rootsi-aegses ülikoolis tegutsenud õppejõudude arv ulatub üle poolesaja.
 
Kokkuvõte
Rootsi aeg kestis Eestis peaaegu 100 aastat ja tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi. Tähtsamateks neist võib pidada kohtusüsteemi ümberkorraldamist ja uue haldusjaotuse väljakujunemist. Uus kohtusüsteem püsis osalt isegi kuni 19. sajandi lõpuni. Levinud on komme nimetada seda aega " vanaks heaks Rootsi ajaks". "Hea aeg" kestis tegelikult väga vähe aega, Rootsi kuninga Karl XI valitsemise ajal kuni 1680. aasta suure näljani. Mõisate reduktsioon, riigitalupoegade pärisorjusest vabastamine, talurahvakoolid ja rahvavalgustus tõid lühikese ajaga kaasa olulise muutuse rahva mentaliteedis. Kas see aeg oli just eesti talupoegadele hea aeg, ei oska mina täpselt öelda, kuigi allikaid uurides tundub et nende olukord siiski paranes piisavalt Rootsi ajal.
 
Rootsi aeg, mis kestis Eestis rohkem kui 100 aastat, tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi. Tähtsamateks on kohtusüsteemi ümberkorraldamine ja uue haldusjaotus välja kujundamine. Kuid just aadlikele seisukohalt oli üheks suuremaks muudatuseks reduktsioon, mis tekitas nurinat ja meelepaha väga paljudes.
Uus kohtusüsteem püsis isegi kuni 19. sajandi lõpuni. Kõige kõrgem kohtuorgan oli mõlemas kubermangus Rootsi kuningas, kellele kaevati edasi madalamate kohtute otsuseid. Kõige kõrgem kohapealne kohus Eestimaal oli Eestimaa Ülemmaakohus asukohaga Tallinnas ja Liivimaal oli vastavaks kohtuks Liivimaa Õuekohus, mis asus alaliselt Tartus. Nendest kohtutes arutati eriti raskeid süüasju ja aadlikke kuritegusid . Neist kohtutest aste madalamad olid Eesti- ja Saaremaal meeskohtud ja Liivimaal maakohtud , kus arutati talupoegade ja muude mitteaadlikke kuritegusid. Kõige madalamateks kohtuteks olid Eestimaal adrakohtud ja Liivimaal sillakohtud. Nendes arutati talupoegade põgenemise juhuseid ja samuti muid talupoegade poolt toime pandud väikeseid kuritegusid.
Praegusel Eesti alal moodustati 2 kubermangu. Eestimaa kubermang, mille pealinnaks sai Tallinn, hõlmas kogu Põhja-Eestit (Lääne-, Harju-, Järva- ja Virumaa). Liivimaa kubermang võttis enda alla kogu praeguse Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti ning selle tähtsamaks linnaks sai Riia. Saaremaa staatus oli põhimõtteliselt kindlaks määramata. Kuna ta liideti Rootsi aladega alles 1645. a, ei osatudki teda algul kummagi kubermanguga liita. Vormiliselt kuulus ta siiski Liivimaa kubermangu, kuid säilitas kogu edaspidise aja teatud eelisolukorra võrreldes teiste piirkondadega. Mõlema kubermangu kõige kõrgemaks kohapealseks võimuesindajaiks olid kindralkubernerid kelle ülesannete hulka kuulusid näiteks sõjaväe juhtimine, kubermangu majanduspoliitika korraldamine ja jälgimine, samuti panid nad ametisse madalamaid riigimehi ning kontrollisid nende tööd. Kuid nende ülesannete hulka kuulus ka teede (eriti just sildade) ja postiteenuste korrashoid . Kindralkuberneri enda aga määras ametisse Rootsi kuningas, kellele ta ka vahetult allus . Eesti- ja Liivimaal omasid üsna suurt mõjuvõimu ka rüütelkonnad, kes esindasid kohalike aadlike huve ja nõudmisi ning lahendasid ka vähemtähtsaid probleeme. Rüütelkonna asjadega tegelesid 12 lugupeetud aadlike poolt eluajaks ametisse valitud maanõunikku. Rüütelkondade esindajad käisid koos umbes iga 3 aasta tagant maapäevadel.
Eestimaa aadlikele ja linnadele säilitati eriõigused, mis kohati olid isegi suuremad kui Rootsi oma aadlikel. Seda tänu sellele, et aadlid ja Tallinna linn olid rootsi riigi alla läinud vabatahtlikult. Kuid kuna Liivimaa oli vallutatud maa, siis hakati seda kiirelt rootsistama. Rootsi kuningas saatis Liivimaale kindralkuberneriks Johan Skytte ja tegi tema peamiseks ülesandeks rootsistada endale alluv maa-ala. Kuid seoses Gustav II Adolfi surmaga ja Rootsis võimule pääsenud aristokraatiaga oli Skytte sunnitud oma tegevuse lõpetama. Rootsi aristokraadid saavutasid 1634. a. üksmeele Liivimaa aadliga ning juba samal aastal pidi Skytte ameti maha panema . Ning seoses rootslaste sisserändega Liivimaale ja Eestimaale olid Rootsi soost aadlid huvitatud nende privileegide suurendamisest neis piirkondades ning juba üsna pea saavutati samaväärsed õigused kui Eestimaalgi.
Kuid 1660.-te aastate alguses halvenes oluliselt Rootsi kuninga ja balti aadli läbisaamine. Kui Karl XI 1660.a. troonile tuli päris ta oma eelkäijalt võlgades riigikassa ja tal oli vaja hakata seda kiiresti täitma. Leidmata selleks muid vahendeid otsustas ta aadlikelt hakata tagasi võtma maid. Riigipäeval Rootsis võeti vastu otsus alustada reduktsiooni mõlemas kubermangus, mis tõi esile aadlite vastuseisu , kes arvasid, et nende õigusi on jämedalt rikutud. Reduktsiooni alla kuuluvateks loeti kõik mõisad ja valdused , mis oli aadlikele annetatud Rootsi ajal. Eriti suurt pahameelt tekitas teade reduktsioonist just Liivimaal, sest seal oli palju rohkeim selliseid valdusi. Selline nurisemine ja pahameel ei meeldinud aga omakorda kuningale ja kättemaksuks kuulutas ta reduktsiooni alla ka need maad, mis olid annetatud aadlitele enne Rootsi võimu kehtestamist. Kuid hoolimata oma nurinast olid kohalikud aadlid jõuetud kuningavõimu vastu. Liivimaal taasriigistati peaaegu 80% kõigist mõisaist. Eestimaal ja Saaremaal olid need näitajad märksa väiksemad. Eestimaal läksid riigi valdusesse natuke üle poole mõisatest ja Saaremaal ainult 1/3. Kuid ometi ei jäänud mõisnikud ilma oma elukohtadest, tavaliselt rentis riik mõisa välja selle endisele valdajale. Kokkuvõttes oli reduktsioon, mis algul küll ei meeldinud sinnamaani kuningast üsna sõltumatutele aadlitele Rootsile kasulik, sest aitas katta olulise puudujäägi eelarvest. Provintsi elatas nüüd end ise ja see omakorda oli soodus arendamaks hariduselu ja kirikuolusid.
Rootsi poliitika Eesti aladel tõi endaga kaasa küll mitmeid kitsendusi aadlikele, kuid soodustas seevastu talurahva hariduse arengut, samuti lasi see periood natuke kergemalt hingata kaupmeestel ja käsitöölistel.