Rootsi aeg (2)

Rootsi aeg
Sissejuhatus
Rootsi aeg on periood Eesti ajaloos, mille kestel oluline osa praegusest Eesti territooriumist kuulus Rootsile. Tinglikult kestis Rootsi aeg 1629–1699; selle algus ja lõpp on siiski vaieldav. Üldjoontes loetakse Rootsi aja alguseks Liivi sõda, mille lõppedes jäi Eestimaa Rootsi võimu alla. Rootsi aja lõppu on ajaloolased dateerinud erinevalt. Ühe arvamuse kohaselt peetakse selleks aastat 1710, kui kogu Eesti langes Vene ülemvõimu alla, teise järgi 1721, mil sõlmitud Uusikaupunki rahu loetakse Põhjasõja lõpuks. Kolmanda seisukoha järgi lõppes Rootsi aeg Põhjasõjaga, millega algas Vene aeg, uus periood Eesti ajaloos. Üldisemalt nimetatakse Rootsi aega ka Rootsi-Poola ajaks. Rootsi aega nimetatakse ka "Kolme kuninga ajaks", kuna Eestimaal valitsesid kolme erineva riigi kuningad. Peale Rootsi, Poola ja Vene võimude olid siin liikvel ka Saksa ja Taani esindajad.
Rootsi kuningad

• 1611 –1632 Gustav II Adolf
  
• 1632–1654 Kristiina
  
• 1654–1660 Karl X Gustav
  
• 1660–1697 Karl XI
  
• 1697–1718 Karl XII
  

Poola kuningad

• 1587 –1632 Zygmunt III Waza
  
• 1632–1648 Władysław IV Waza
  
• 1648– 1668 Jan II Kazimierz
  
• 1669– 1673 Michał Korybut Wiśniowiecki
  
• 1674 –1696 Jan III Sobieski
  
• 1697–1706 August II Tugev
  

Vene tsaarid

• 1613 –1645 Mihhail I Fjodorovitš Romanov
  
• 1645–1676 Aleksei I Mihhailovitš
  
• 1676–1682 Fjodor III Aleksejevitš
  
• 1682–1689 Sofia Aleksejevna
  
• 1682–1696 Ivan V Aleksejevitš
  
• 1682–1725 Peeter I Aleksejevitš
  

Rootsi aeg kestis Eestis peaaegu 100 aastat ja tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi. Tähtsamateks neist võib pidada kohtusüsteemi ümberkorraldamist ja uue haldusjaotuse väljakujunemist. Uus kohtusüsteem püsis osalt isegi kuni 19. sajandi lõpuni. Levinud on komme nimetada seda aega " vanaks heaks Rootsi ajaks". "Hea aeg" kestis tegelikult väga vähe aega, Rootsi kuninga Karl XI valitsemise ajal kuni 1680. aasta suure näljani. Mõisate reduktsioon , riigitalupoegade pärisorjusest vabastamine, talurahvakoolid ja rahvavalgustus tõid lühikese ajaga kaasa olulise muutuse rahva mentaliteedis.
Negatiivsed küljed
Talupojad olid endist viisi oma maa külge seotud. Kui nad põgenesid, võisid mõisnikud neid tagasi nõuda. Talupoeg vabastati küll mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasele jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Seda õigust tarvitas mõisnik tihti kurjasti. Kindlaks määratud maksud olid kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Lisaks sellele pidid talupojad loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Kõik see lasus raske koormana talupoegade õlgadel. Kohustuste koorem tundus raskena ka selle pärast, et põlluharimise viis oli vähetootev. Valitses kolmepõllusüsteem, mille juures vilja all oli kõigest kaks kolmandikku. Põllutööriistad olid puudulikud ja väetamine nõrk. Laudasõnnikut ei jätkunud ja kunstsõnnikut sel ajal veel ei tuntud. Tõsiseid raskusi tegi põllumehele ka põldude ribasus ja nende kaugus elamutest. Mõisnikud ostsid omale õiguse ja pealegi ei usutud üpris tihti seda, mida talupojad rääkisid. Halb oli see, et suure osa viljast pidid talupojad andma Rootsi riigile ja mõisnikele, isegi ikalduse aastal.
Takistati talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnikule vajalik. Eitav suhtumine mistahes usuvooludesse ja sektidesse, kui need kaldusid kõrvale ortodokssest luterlikust õpetusest. Pastoritel ja mõisnikel oli kindlaks veendumuseks, et talupojad peavad kirikus käima ja õiget jumalat uskuma. Rootsi ajal jõudis Liivimaale nõiajaht. Targemaid inimesi hakati nõidadeks pidama ja nii hukati paljud osavamad ja targemad inimesed.
Positiivsed küljed
Peale reduktsiooni talurahva olukord paranes . Talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi, kasvõi kuningale endale. Talupojad vabastati pärisorjusest. Tehti vakuraamatud, kuhu kanti sisse kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Nende täpne näitamine piiras mõisavalitsejate kuritarvitust talupoegade vastu. Taluperemehed vabastati peksukaristusest sootuks.
Leeris õpetati lugemist ja kirjutamist sunniviisiliselt. Tänu kiriku poolt lugema õpetamisele ja kirjutamisele oli Rootsi aja lõpuks eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge. Ajakirjanduse algus. 1675 . aastal hakkas Tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht “Ordinari Freytags Post- Zeitung ”.
 
Rüütelkonnad
 
Need olid aadli privilegeeritud korporatsioonid ning seisusliku omavalitsuse organid . Nende täisõiguslikeks liikmeiks võisid olla ainult suurmaavaldajad (algul vasallid, hiljem rüütlimõisaomanikud). Rüütelkonnad osalesid kohalike seaduste koostamises ja oma kubermangu või provintsi valitsemises. Nad valisid oma liikmeskonnast kohalikke kohtunikke ja politseiametnikke ning allutasid endale kiriku.
 
Kubermangud
 
Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu vahel. Põhja-Eesti (koos Hiiumaaga) ja neli maakonda (Läänemaa, Harjumaa , Järvamaa, Virumaa) moodustasid Eestimaa ehk Eestimaa kubermangu. Need alad olid Rootsi kätte läinud juba Liivi sõjas. Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist kujunes Liivimaa ehk Liivimaa kubermang , sinna kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud eriseisundi. Erinevalt teistest maakondadest oli Saaremaal oma asehaldur , rüütelkond, kirikuvalitsus(konsistoorium) ning Eesti– ja Liivimaast erinev maksusüsteem. Eesti alalt kuulusid Liivimaa kubermangu Pärnu ja Tartu maakonnad, mis olid tänapäevastest vastavatest maakondadest märksa suuremad, hõlmates kogu Lõuna–Eesti mandriosa. Põhja-Eestist sai Eesti kubermang keskusega Tallinnas ning Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti ühendati Liivi kubermanguks keskusega Riias. Selline jaotus püsis 1917. aastani. Viimase Eesti alana läks Rootsi riigi alla 1660. aastal Oliwa rahuga seni Kuramaale kuulunud Ruhnu saar. Rootsi võim ei ulatunud üksnes Eesti kagunurka Setumaale, mis jäi nagu keskajalgi Venemaa alla. Nii Eesti– kui ka Liivimaa kubermangu kõrgeimaks valitsusametnikuks oli kuninga enda poolt määratud ning talle vahetult alluv kindralkuberner (elasid vastavalt Tallinnas Toompeal ja Riias). Nad juhtisid oma haldusalal asuvat sõjaväge, nimetasid ametisse ja kontrollisid riigiametnikke, jälgisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus, kandes hoolt ka postiteenuse, teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest.
 
Gustav II Adolf
 
Sündis 9. detsembril 1594, suri 6. novembril 1632. Oli Rootsi kuningas aastatel 1611-162. Kui Rootsi Riigipäev 16-aastase Gustavi kuningaks ja täisealiseks kuulutas, oli Rootsi parajasti sõjajalal Taani, Venemaa ja Poolaga. Taaniga sõlmis ta 1613 rahu, Venemaalt vallutas Ingerimaa ja Poolalt Liivimaa (Eestimaa kuulus Rootsile juba varem). 1630 viis Gustav sõjaväe Saksamaale toetama Kolmekümneaastases sõjas protestantlikke Saksa vürste katoliikliku Saksa- Rooma keisri vastu. Rootslased lõid vastaseid Breitenfeldi lahingus ja Lechi jõe ääres ning võitsid ka Lützeni lahingu, kus kuningas ise langes. Gustavi ehk Põhjamaa Lõvi võidud tegid Rootsist suurriigi. Tema sõjalisele edule oli kaasa aidanud relvastuse uuendamine: ta võttis kasutusele kergemad hargita püssid (need tulistasid senistest mitu korda kiiremini), lühemad piigid ja kerged nahka mähitud pronkssuurtükid. Kuningas oli ka innukas hariduse edendaja. Eestisse asutas ta Tartu ja Tallinna gümnaasiumi. 30. juunil 1632 kirjutas Gustav II Adolf Saksamaal Nürnbergi sõjaleeris alla Tartu ülikooli asutamise ürikule.
 
Luteri kirik Rootsi aja algul
 
Ka pärast Rootsi võimu kehtestamist jäi Eesti ja Liivimaa saksa kultuuriruumi osaks. Rootsi valdusesse kuulus 17. sajandil teisigi saksa elanikkonnaga alasid: Pommerimaa, Wismar, Bremen ja Verden.
Luteri kiriku organisatsiooniline ülesehitamine sai alata alles Rootsi võimu kindlamal juurdumisel Eestis. Liivi sõda oli viinud kirikuolud haletsusväärsesse seisundisse: kirikuhooned olid purustatud ja rüüstatud, enamik kogudusi jäänud õpetajateta. Peale ainelise kahju võtsid talurahva hulgas taas maad muinasusu kombed ja ebausu ilmingud. Surnuid maeti vanadesse kalmetesse, loobuti ristimisest ja kiriklikust abielulaulatusest, hoopis vähe oli armulaual käijaid. Soovida jättis ka pastorite haridus ja kõlblus. Läänemaa Kirbla pastori kohta märgiti, et “ta elab vastikut elu, kraakleb ja tülitseb päevad ning ööd, ei valmista iialgi oma jutlust ette ning pakub armulaual veini asemel õlut.”
Eestimaal tegi suure töö luteri kiriku organisatsioonilisel ülesehitamisel piiskop Joachim Jhering. Kõrvuti esimese eestikeelse aabitsa väljaandmisega töötas Jhering välja ka ajastule iseloomuliku range kirikukaristuste süsteemi, kuhu kuulus kiriku ukse ees jalgade pakkupanemine, häbipingil põlvitamine, mitemsugused rahatrahvid jm, mis aga ei aidanud luteri usku eestlastele vastuvõetavamaks muuta.
Protestantlik kirik võttis üle katoliku kirikus valitseva nõiajahi ja ilmutas Rootsi võimude toetusel erilist agarust nõidade jälitamisel. Just nüüd hakati üle kogu maa korraldama nõiaprotsesse, mille ohvriks langesid tihti rahva aktiivsemad ja andekamad liikmed, näiteks rahvaarstid.
Liivimaal nimetati pärast Rootsi võimu kehtestamist kõrgeimaks vaimulikuks, s.o superintendendiks juba Poola ajal jesuiitide vastu võidelnud Hermann Samson, kellest sai luterliku fundamentalismi silmapaistvamaid esindajaid. 1626. aastal avaldas Samson üksikasjalise juhendi, kuidas nõida rahva hulgast ära tunda ja temaga ümber käia. Taoline nõidade välimääraja andis hoogu uutele protsessidele. Kaebealuse suhtes rakendati kõigepealt “veeproovi”: tal seoti käed ja jalad ning lasti nööri otsas vette. Usuti , et süütu inimene vajub põhja, nõid jääb aga pinnale.. Kui veeproov näitas, et tegemist on nõiaga, siis sunniti süüdistatavat julma piinamisega omaks võtma ka kõige tobedamaid süüdistusi. Lisaks mitmesugustele otsestele nõidumissüüdistustele karistati inimesi libahunti jooksmise ning kuradiga suhtlemise eest. Levinumaks karistuseks nõidumise eest oli põletamine tuleriidal. Viimane nõiaprotsessil langetatud surmanuhtlus viidi Eestis täide 1699. aastal.
17. sajandil jäi luteri usk eestlastele veel paljuski võõraks. Keskajal oli eestlaste muinasusund segunenud katoliiklike tavadega, millest võõrutamine ei olnud luteri pastoritele kerge ülesanne. 1642. aastal leidis Urvaste kihelkonnas Osulas aset Pühajõe mässu nime all tuntuks saanud sündmus, mille käigus talupojad hävitasid Võhandu jõele ehitatud mõisa vesiveski , kuna pidasid seda pühaks peetava jõe rüvetamiseks ning neid tabanud viljaikalduse põhjuseks. Kohale saadetud sõjavägi küll vaigistas talupojad, kohalik pastor pidi aga tõdema, et talupojad “ei tea midagi Jumalast ega tema sõnast, ei usust ega käskudest. Nende pimedus, ebausk, ebajumalad ja nõidus ületavad igasuguse piiri.”
 
Tartu ülikooli asutamine
 
Ülikooli asutamine oli üks osa Rootsi riigivõimu kindlustamisest Liivimaal. Sõdadest laastatud maal oli puudus riigiametnikest, pastoritest, arstidest, kodu- ja gümnaasiumiõpetajatest. Tavapärane õppimine Saksamaa ülikoolides oli Kolmekümneaastase sõja tõttu muutunud peaaegu võimatuks.
Tartu valiti ülikooli asukohaks eelkõige linna soodsa geograafilise asendi tõttu Rootsi Baltikumi-valduste keskpunktis . Vähetähtis polnud Poolaaegse jesuiitide gümnaasiumi tegevus Tartus. Protestantliku ülikooli rajamist võib seetõttu vaadelda ka kui soovi siin tegutsenud katoliku õppeasutusele midagi vastu seada.
Ülikooli asutamise tegeliku töö tegi ära Liivimaa kindralkuberner Johan Skytte, üks oma aja haritumaid rootslasi. 1632. aastal Tartus uksed avanud ülikoolis õppisid valdavalt Rootsi ja Soome päritolu tudengid . Kui puhkes Vene-Rootsi sõda, viidi ülikool 1656 Tallinnasse, kus see kiratses kuni 1665. aastani. Ülikool jätkas tööd Tartus alles 1690. aastal, nüüd juba peamiselt baltisakslastest üliõpilastega. Ühenduse parandamiseks Rootsiga viidi 1699. aastal ülikool Pärnusse. Pärnus tegutses ülikool juba Põhjasõja tingimustes kümmekond aastat, kuni venelased linna 1710. aastal vallutasid. Kuigi vene võimud lubasid ülikooli esimesel võimalusel taasavada, teostus see alles 1802. aastal
Oma korralduselt sarnanes Tartu ülikool teiste tolle aja Euroopa ülikoolidega. Siin oli neli teaduskonda : usu-, õigus- arsti- ja filosoofiateaduskond. Õppetöö toimus ladina keeles loengute ja dispuutide vormis. Üliõpilaste arv Tartus oli keskeltläbi sajakonna ringis , Pärnus kahanes see sõja tingimustes 30-40 tudengini. Korraga oli Tartus ametis kümmekond professorit, kogu Rootsi-aegses ülikoolis tegutsenud õppejõudude arv ulatub üle poolesaja.
 
Kokkuvõte
Rootsi aeg kestis Eestis peaaegu 100 aastat ja tõi siinsetele elanikele kaasa palju olulisi muutusi. Tähtsamateks neist võib pidada kohtusüsteemi ümberkorraldamist ja uue haldusjaotuse väljakujunemist. Uus kohtusüsteem püsis osalt isegi kuni 19. sajandi lõpuni. Levinud on komme nimetada seda aega "vanaks heaks Rootsi ajaks". "Hea aeg" kestis tegelikult väga vähe aega, Rootsi kuninga Karl XI valitsemise ajal kuni 1680. aasta suure näljani. Mõisate reduktsioon, riigitalupoegade pärisorjusest vabastamine, talurahvakoolid ja rahvavalgustus tõid lühikese ajaga kaasa olulise muutuse rahva mentaliteedis. Kas see aeg oli just eesti talupoegadele hea aeg, ei oska mina täpselt öelda, kuigi allikaid uurides tundub et nende olukord siiski paranes piisavalt Rootsi ajal.