Religiooni mõistete seletus (1)

Religioon
Religioon on uskumuste, normide, tavade ja institutsioonide süsteem, mille keskmes on jumalikeks, pühadeks ja/või üleloomulikeks peetavad jõud ning inimese ja kõiksuse suhteid reguleerivad põhilised väärtused. religioonile (kasutusel on ka mitmetähenduslikud sünonüümid usund ja usk) on antud palju definitsioone, enamasti on nad seotud selle usundiga, mida defineerija ise eelistab. Sõna "religioon" pärineb ladina sõnast religio (rĕlĭgĭo), mille põhitähendused klassikalises ladina keeles olid 'jumalakartus' ja ' vagadus '. Üks võimalik tõlgendus on 'taassidumine'. Oletatakse, et religioon tekkis kiviajal või et religioon on sama vana kui inimkond . Kirjalike allikate puudumisel või nende kõrval võib varasemate uskumuste kohta informatsiooni saada arheoloogilise materjali (sealhulgas näiteks matusekommete, hauapanuste põhjal), samuti võrdleva mütoloogia ja keeleteaduse abil. Pole teada ühtki rahvast või kultuuri, kel poleks mingisuguseidki religioosseid uskumusi. Religioon on lahutamatult seotud kultuuri ja ajalooga . Religioossetest tekstidest on alguse saanud ja edasi kandunud kirjakeeled ning kirjaoskus . religioon on ajaloos olnud ja on ka praegu tihedas seoses hariduse, teaduse, meditsiini, filosoofia, ajaarvamise, kunsti, kirjanduse, muusika jpt valdkondadega. Paljud maailma suurimad ehitised on rajatud religioossel otstarbel (sakraalehitused, templid, püramiidid). religioon annab järgijaile kindla maailmavaate (elu mõtte, juhised õigeks tegutsemiseks ja suhtlemiseks, tõe, surma, saatuse , tuleviku, maailma alguse ning lõpu küsimustes jms). Peale renessanssi on religiooni tähtsus ja tähendus läänemaailmas vähenenud. 18. sajandi ratsionalism vähendas religiooni tähtsust veelgi. Teaduslikud meetodid ja avastused jätsid üha vähem ruumi religioossele maailmapildile. 20. sajandil vähenes religioonide tähtsus eriti kommunistliku režiimiga maades, kus religiooni püüti välja tõrjuda. Samal ajal tõusid läänemaailmas jm esile mitmesugused uued usulised liikumised (New Age jm). religioon on väga oluline Indias, Indoneesias, paljudes Aafrika maades ning mitmetes katoliiklikes maades. 2005. aastal ei pidanud umbes 16 % inimestest ennast religioosseks, kuid pooled neist uskusid Jumalat, sidumata ennast ühegi religiooniga. religiooni(de) uurimisega tegeleb teoloogia ehk usuteadus . Sõnu religioon ja usund kasutatakse ka religiooni (laiemas tähenduses) erinevate sotsiaalselt organiseeritud vormide kohta. Usundeid on liigitatud mitmeti. Jumalate arvu järgi eristatakse monoteistlikke ja polüteistlikke usundeid. Leviku järgi võib usundid jagada maailmareligioonideks ja rahvusreligioonideks. Tüpoloogiliselt: aabrahamlikud ja dharmalikud religioonid . Varem on usundeid liigitatud ka kõrgreligioonideks ja primitiivseteks religioonideks (vt rahvausund ); tänapäeval püütakse sellistest hinnangulistest liigitustest hoiduda. Ükski neist liigitustest ei ole ammendav . Teaduse varajases arengujärgus olid religioon, filosoofia ja loodusteadused sünkretistlikult põimunud. Teadusliku maailmapildi ja teadusliku meetodi areng tõi kaasa vastuolud religioossete õpetustega. Tänapäeval on täheldatav usulise ja teadusliku maailmavaate teatav leppimine ja lõimumine, kuid on ka fundamentalistlikke usulisi liikumisi , kes eitavad näiteks evolutsiooniteooriat . Levinum on siiski seisukoht, et religioon püüab anda vastuseid nendele küsimustele inimese ja universumi suhtest , millele teadus ei suuda vastata. Mõned mõtlejad on püüdnud religiooni mõisteid ühendada füüsika uusimate uurimissuundadega, nii on sündinud nn kvantmüstika, Suure Paugu seostamine loomisaktiga, Jumala käsitlemine varjatud aine või energiana jms. religiooni ja mõtlemist on nähtud teineteisele vastandlikuna ning mõtlemist on peetud religioosset tunnet rüvetavaks ja moonutavaks ning religiooni oma olemuselt mõtlemisest sõltumatuks. Hegeli järgi see ei saa nii olla, sest just mõtlemine eristab inimest loomast ja religioon on inimesele ainuomane. religiooni puhul võib mõtlemine esineda madalamas , mittemõistelises, mittefilosoofilises vormis ("Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia". Nii religiooni kui ka filosoofia ese on tõde kui Jumal.
Altar on ohvrilaud või ohverdamiskoht – pind, millele asetatakse ohvriannid, mida ohverdatakse ühele või mitmele jumalusele. Altar on ka jumalus (t)e austamise koht. Ka altari rajamine ise ja mõnikord ka altari kaunistamine on jumalus(t)e austamise aktid. Altarid on kasutusel paljudes usundites. Sõna "altar" on alamsaksa laensõna 16.–17. sajandist. Sõna tuleb ladina sõnast altar, mis arvatavasti on tuletis sõnast altus 'kõrge'.
Altari nimetus on kreeka keeles βημα, ladina keeles ara. Kristliku altari ladinakeelne nimi on altar, altare, altaria või altarium. Sõna altaria tähendas klassikalises ladina keeles seadeldist, mis pandi ohvrialtari (ara) peale ja mida kasutati altari süütamiseks. Samuti tähendas see ara't ja altaria't koos .
Eesti muinasusundis on altariks olnud tavaliselt kivi, mida nimetati ohvrikiviks.
Budismis on altarid sageli väikeste majakeste kujulised , katusega kaetud ehitised. Nende sisemuses on pühakute või jumaluste kujukesed ; esiäärele asetatakse ohvriande, süüdatakse küünlaid jmt.
Vana-Kreekas rajati mõnikord väga suuri altareid. Näiteks Sürakuusas oli altar, mille mõõtmed olid 198 × 23 m. Hilisemast ajast nii suuri altareid ei tunta. Altarid paiknesid vabas õhus, mis võimaldas suuri põletusohvreid. Tuntud on reljeefidega kaunistatud Pergamoni altar 2. sajandist eKr. Selle põhja pindala oli umbes 36 × 34 m. Berliinis Pergamoni muuseumis on selle vähendatud koopia.
Kristluses on altar arenenud lihtsast lauast, millele on hiljem lisandunud rikkalike kaunistustega ülaosa ehk pealmik. Jumalateenistusel on altar tähtsaim koht. Ta on Jumala kohaloleku ja palve sümbol. Eelkõige on altar armulaua laud. Altarilaud kaetakse valge puhta linaga, lauale asetatakse küünlad. Rist või krutsifiks, piibel ja lilled on altarilaual teisejärgulised. Altar paigutatakse kiriku idapoolsesse ossa .
Ida- ja läänekirikute vahel tekkis altari ehitamise ja kasutamise traditsioonides varakult lahknevus. Läänekirikus hakati altarit kaunistama baldahhiinide ja rentaablitega, altarimaalide ja kujudega . Altariks nimetatakse siiski vaid altarilauda – risttahukakujulist kõrgendit, mille peal pühitsetakse armulauda. Pühakodadesse rajati peaaltari kõrvale ka teisi altareid. Peaaltari ruumi nimetatakse läänekirikus kooriks, kooriruumiks või altariruumiks. Idakirikus ei ole läänekiriku altari otsest vastet: altariruumis täidavad selle aset aujärg ja ohvrilaud. Altariks hakati nimetama kiriku osa, mis on kogudusest eraldatud võre, eesriide või ikonostaasiga. Kogu seda eraldatud piirkonda hakati nimetama altariks. Altari kasutamise reeglid on paljuski pärit Jeruusalemma templist. Idakiriku altarisse pääseb läbi kolme värava. Keskmisest väravast, mida nimetatakse kuninglikuks väravaks, võivad läbi astuda ainult vaimulikud ja pühitsetud kuningad. Kiriku pühitsemisel on altarite alla paigutatud reliikviaid. Reliikviateks on näiteks pühaku säilmed. Nende järgi on ka kirikud pühendatud vastavale pühakule ja kiriku aastapäeva peetakse selle pühaku mälestuspäeval (tavaliselt surma-aastapäeval).
Amulett (amulētum) on ese, mida kantakse tavaliselt kaelas või mujal kehal ning millel arvatakse olevat kaitsev jõud kurjade vaimude ja muu sellise vastu. Kõige tugevama toimega on isetehtud amuletid.
Animatism (animatus 'hingestatud; elustatud') on Robert Ranulph Maretti järgi usk ebaisikulisesse väesse (jõusse), mis esineb nii inimestes, loomades kui ka asjades ning mille tõttu kõik on elus. Selle mõistega täiendas Marett Edward Burnett Tylori animismi mõistet. Animism tähendas Tyloril usku vaimudesse (üleloomulikesse kehatutesse olenditesse). Tylor pidas seda religiooni kõige algsemaks vormiks. Marett seevastu leidis, et primitiivne inimene ei ole võimeline animistlikeks kujutlusteks (keha ja hinge eraldamiseks), mistõttu animatism eelneb animismile. Animatism ei ole omaette usund, vaid ürgusundi koostisosa . Sõna "animism" kasutatakse tänapäeval mõnikord nii, et ta hõlmab ka animatismi. Kas animatism on usundi kõige ürgsem kuju, on tänapäeval vaieldav. Animatismi prototüübiks oli Marettil usk manasse Melaneesias. Samalaadne ebaisikuline üleloomulik jõud esineb ka näiteks Põhja-Ameerika indiaanlastel (manitu), eskimotel (sila), pügmeedel (megbe), ketšuatel (callpa). Arvatakse, et ka eesti sõna "vägi" on algselt tähendanud säärast jõudu.
Apoteoos on valitseja või kangelase jumalaks või pooljumalaks ülendamine. Rooma keisrid alates Augustusest kuulutati senati poolt jumalaiks. Tavaliselt tehti seda pärast keisri surma, mõnikord (näiteks Caligula ) puhul eluajal. Kuulutati jumalateks ka teisi populaarseid avaliku elu tegelasi, vastavalt senati otsusele, sageli poliitilistel põhjustel.
Apoteoosiks on hiljem nimetatud mõne idee, sündmuse või isiku avalikku ülistamist või erakordset austamist. Seega on ka Hitleri ülistamine natsi-Saksamaal ja Lenini, Marxi, Stalini jt. austamine pooljumalustena Nõukogude Liidus käsitletavad apoteoosina.
Askees (kr. askesis- harjutus) on usulis -müstiline õpetus, mis keskendub eriti praktilistele harjutustele. Askees on eriti levinud müstikasse kalduvates usundites või usundivooludes. Askees jaguneb positiivseks ja negatiivseks askeesiks. Positiivne askees on askeesi vorm, kus surutakse maha kehalisi tunge ja võideldakse ebapuhaste mõtetega, püüeldes niimoodi Jumalaga ühinemise või suhtlemise, vabanemise, nirvaana vms. poole. Positiivne askees on eriti levinud Lääne müstikute seas, eriti varakristluses, katoliiklaste ja õigeusklike seas paljuski ka tänini (näiteks opus Dei, jesuiidid ). Järgitakse mitmeid erinevaid eelkõike füüsilisi harjutusi, näiteks paast, jõhvsärgi kandmine, flagellatsioon (enesepiitsutus), klausuur (kongi sulgemine), sambapühaklus jne).
Ateism
Ateist ütleks ise, et ateism on loogikale ja teaduslikele tõenditele tugineva arutluse tulem - kuna jumala olemaolu pole võimalik tõestada, ei ole põhjust tema olemasollu uskuda . Loodusseaduste kogum suudab adekvaatselt seletada kõiki looduses toimuvate protsesside põhjusi ning tagajärgi. Puudub vajadus jumala järgi. Inglise Cambridge ülikooli bioloogiaprofessor Richard Dawkins on öelnud, et kuigi teooriad Suurest Paugust ning Universumi reguleerivatest loodusteadustest võib tunduda inimmõistusele liialt keeruka ning ei midagi seletavana, siis ideed ajatust, kõiketeadvast loojast on omakorda veel määramatult keerulisemad ning raskestimõistetavad.
Ateismi seostatakse sageli humanismi , materialismi ning naturalismiga - aga, kuna ateist ei ole kohustatud religioonilise kuuluvuse tõttu teatud nähtusi kõrvale heitma, siis pole ateisti maailmapilt muutumatult kinnistunud.
Ateismi on mitmeti püütud defineerida. Paljud ateistid väidavad, et ateism ei ole ususüsteem, kuna sellel puudub keskne organ, mis seda normaliseeriks. Ateismi läbivaks mõtteks on siiski, et ateism eitab jumala(te) olemasolu.
Mõned ateistid ise defineerivad ateismi järgnevalt:
Ateist on keegi, kes usub ja/või teab, et jumalat ei ole olemas.
Ateistil puudub usk jumalasse.
Ateist ei praktiseeri usku jumala konseptsiooni.
Ateist on keegi, kes on vabamõtleja, vaba jumalast ja sellega seotud ideedest.
Ateismi moraal
Kuigi ateiste peetakse tihti ebareligiooseks, on ka mõnedes suuremates religioonides puuduv isiklik, loov jumalus. Ligematel aastatel on teatud religioosed grupid akumuleerinud suurel hulgal avalikke ateiste, nagu näiteks humanistlik Judasim ja Kristlikud ateistid.
Kuna ateism ei keela uskumast midagi peale jumala, siis ateistid võivad uskuda piiramatul hulgal erinevaid spirituaalseid uskumusi. Sellel põhjusel võivad ateistid omada suurel hulgal erinevaid eetilsi tõekspidamisi, kõikudes universaalsest moraalist humanismis, mis tähendab, et moraali normid kehtivad kõikidele inimestele pidevalt, kuni moraalse nihilismini, mis ütleb, et igasugune moraal on mõttetu.
Uurimused
USA Föderaal Vangla Büroo (Federal Bureau of Prison ) läbiviidud siseuurimus 1994.a.
USA populatsioonist 75% moodustavad kristlased .
USA vanglate populatsioonilt 75% moodustavad kristlased.
USA populatsioonist 10% moodustavad ateistsid.
USA vangla populatsioonist 0.2% moodustavad ateistid.
Et Jumalat aga ei ole, siis on (vähemalt selles maailmas) kõikvõimsaim olend inimene, kelle võimed ja intellekt on piiramatud ning kõige võimsamad ja kes on kogu Maa ja looduse valitseja. Kosmoloogias eitatakse loomist ning tulevast maailmalõppu ja tunnistatakse pidurdamatu protsessi ideed. Iga inimene on ateismi järgi ainukordne ja surm tähendab tema eksistentsi lõppu, pärast mida enam mitte midagi ei tule. Ateism üritab tugineda eriti loodusteaduslikele faktidele ja meeleelundite andmetele. Maailma loomisel lähtutakse sageli Suure Paugu teooriast, inimese loomisel tihtipeale darvinismist. Jumalat ja hinge ei eksisteeri, kuna neid ei ole teaduslik-materialistlik maailmapilt veel tõestada suutnud. Et usutakse aga kindlalt teaduslik- materialistlikku maailmavaatesse, siis kehtib põhimõte, et mida ei ole tõestatud, seda ei saa uskuda.
Austusobjekt on usundis see mis on kultuse keskmes. See millele on rituaalne tegevus või sisehoiak (intensioon) suunatud.
Eristatkse konkreetseid austusobjekte nagu puu, mägi, välk, pilv mida hingestati (animism) ja milledele toodi ohvreid. Ja eristatakse abstraktseid austusobjekte: vaim, taevas, hingejõud, jne. Kõik sellised kultuslikud nähtused mahuvad üldmõiste polüteism alla ja kui räägitakse neist kui austusobjektist siis kasutatakse mõistet jumalus.
Kõiki nende jumaluste olemasolu on võimalik kas tõestada (kujud jms) või tõestada, et nad ei ole olemas (inimeste väljamõeldud)
Monoteismi jumal erineb eelnevatest selle poolest, et teadus ei suuda tõestada ega ümber lükata monoteismi austusobjekti olemasolu. Teadlane on seega agnostik.
Avataara on India usundites, eriti hinduismis jumaluse ümberkehastumine kellekski teiseks üleloomulikuks olendiks, inimeseks või loomaks . Eriti tuntud ja austatud on Krišna kui jumal Višnu avatara .
Delfi oraakel oli vanakreeka pühamu Delfis Parnassose mäe lõunanõlval, kus inimesed käisid kogu Kreekast ja kaugemaltki saamas Apollonilt vastust küsimustele, mis neid vaevasid. Oraakliks nimetati ka vastust, mis jumalalt saadi.
Pühamu ulatub tagasi 1400 . aastasse eKr. See oli kogu Hellase tähtsaim pühamu ning vähemalt teoorias austasid kõik kreeklased selle sõltumatust.
Pühamus asus püha kivi Omphalos ('naba'), mida peeti Maa keskpaigaks. Pühamu oli ehitatud ümber püha Kastaalia allikas. Sajandite vältel rajati Delfisse mitmeid templeid valguse-, luule- ja muusika - ning prohvetliku kuulutamise jumala Apolloni auks. Kogu Kreekast tuldi Apollonilt tulevikku teada saama.
Antiikajal oli Delfis maa sees lõhe. Preestritar, keda nimetati püütiaks, istus kolmjalal selle lõhe kohal. Pärast Kastaalia allikas suplemist, enda pärgamist loorberilehtedega ja püha loorberi lehtede söömist istus ta kolmjalale, hingas sisse uimastavaid aure ning läks transsi. Tema nägu muutis värvi, ja ta häälitses oiates ja kaeveldes. Tema silmad sätendasid ning suu vahutas, ja selles seisundis tõi ta kuuldavale mõned seosetud häälikud. Preestrid kirjutasid tema imelikud häälitsused hoolikalt üles ning panid need värsivormi. Värsid anti Apolloni ilmutusena neile, kes olid tulnud oraaklilt nõu küsima. Värsid sõnastati nii, et neil oleks mitu tähendust.
Sageli vaieldi oraakli õige tõlgenduse üle, kuid kui toodi uusi ande, võidi oraaklilt saada täiendav kuulutus. Näiteks enne Salamise lahingut ennustas püütia algul hukku ning hiljem ennustas, et ateenlasi võib päästa "puust müür", mida tõlgendati siis kui laevu.
Et Delfi oraakliga polnud seotud kindlat usudogmat, siis kogunesid Delfisse õpetlased, samuti oli Delfi vaenlaste läbirääkimiskohaks.
Kõik, kes Delfist nõu küsisid, tõid ande. Kuningate, riikide ja üksikisikute poolt toodud ohvriandide hoidmiseks ehitati suured varakambrid. Rooma keiser Nero olevat varastanud 500 raidkuju, kuid 3000 jäi alles. Tänapäeval on väljakaevamiste käigus avastatud templivaremeid, skulptuurikilde ja ajaloolisi raidkirju.
Püütia vastustes võis oleneda nii talupoja külviajad kui ka sõjakuulutamine. Delfi oraakli käest küsiti nõu enne iga tähtsat sammu riigiasjades. Seetõttu oli tal Vana-Kreeka ajaloole suur mõju. Ühine austus Delfi oraakli sõnade vastu ning püütiapidustused ja mängud, mida peeti pühamu läheduses iga nelja aasta tagant, aitasid kaasa Vana-Kreeka poliitika- ja usuelu ühtsusele.
Delfi oraaklile tegi lõpu 4. sajandil pKr kristliku Rooma keiser Hadrianus .
Delfi oraakel oli küll kõige kuulsam, kuid mitte ainus Vana-Kreeka oraaklitest. Kõige vanem oli Zeusi oraakel Dodonas Epeiroses. Usuti , et Zeus kõneleb püha tamme lehtede sahina läbi. Oraaklid olid ka Roomas ning Egiptuses, Babüloonias ja teistes maades.
Jumal on paljudes usundites esinev võimas üleloomulik olend. Monoteistlikes usundites (sh judaismis , kristluses ja islamis) on jumal ülim olend, kellele omistatakse universumi (sealhulgas inimkonna) loomine, säilitamine ja juhtimine. Usku Jumalasse või jumalatesse leidub enamikus kultuurides. Teatud kindla Jumala või kindlate jumalate austajad võivad pidada teisi jumalaid madalamateks või ebajumalateks.

Mõiste ja sõna

Sõna "jumal" ja selle kognaadid on soome- ugri keeltes vähemalt 4000 aastat vanad ning tähistavad erinevaid vaimolendeid. Algselt on sõna arvatavasti tähendanud taevast. Eesti keeles on sõna "jumal" üldmõiste, mis tähistab mistahes usundi poolt tunnistatavat vägevat üleloomulikku olendit. Kui "Jumal" kirjutatakse suure algustähega, siis on see pärisnimi, mida kasutatakse judaismis, kristluses ja islamis tunnistatava ülima olendi kohta.

Jumal(ad) polüteismis

Polüteistlikes usundites tuntakse ja austatakse paljusid jumalaid, kes võivad moodustada keeruka panteoni. Variandina (henoteism) võidakse küll tunnistada paljude jumalate olemasolu, kuid konkreetses teenistuses kummardada ja teenida ikka vaid ühte jumalat. Polüteistlikud jumalused võivad olla igaüks mingi kindla loodusnähtuse, eluvaldkonna või piirkonna valitsejad ning oma isiksusejoonte poolest võivad nad olla küllalt inimtaolised, kuigi suurte üleloomulike võimetega.

Jumal monoteismis

Monoteistlikud religioonid defineerivad ainujumalat selliste mõistete kaudu nagu (ülim või kõrgeim) looja, isand , valitseja, karjane , kohtumõistja jne ning selliste omaduste kaudu nagu ülim, lõpmatu, igavene, täiuslik, kõikvõimas, kõiketeadev jne. On ka seisukoht, et Jumalat ei saagi defineerida ega tõeselt kirjeldada, kuna ta seisab väljaspool inimese mõistusega hõlmatavat ala. Mõnede arusaamade järgi on Jumal paratamatult hea (summum bonum), mõned aga peavad Jumalat teispool moraali asetsevaks. Üldiselt usutakse, et Jumalaga on võimalik kontakteeruda ja suhelda ning Jumal võib end ja oma tahet erineval viisil inimestele ilmutada. Mõned peavad aga Jumalat inimestele täiesti mõistetamatuks ning Jumalaga suhtlemist võimatuks.

Teised käsitlused

Panteism on usuline hoiak, mille järgi Jumal ja kõiksus on üks ja seesama. Jumalale on antud ka filosoofilisi tõlgendusi ning püütud jumala mõistele leida ekvivalenti füüsilisest universumist. Jumala all on mõistetud näiteks ülima hüve ideed või hoopis energiavälja, mis täidab universumit ja mille olemasolu teeb universumi võimalikuks. Ühe seisukoha järgi on jumal see, mida pole üldse võimalik mõista ega defineerida.

Jumal võrdlevas religiooniloos

Enamik uurijaid on arvamusel, et usundilised kujutelmad on arenenud animismilt polüteismile ja sealt monoteismile. Samas on eriti Hiina ja India usundeid polüteismi ja monoteismi skaalal raske määratleda.
Jumalatõestused
Jumala(te) olemasolu või mitteolemasolu kohta on esitatud palju tõestusi ning neile vastuväiteid. On näiteks väidetud, et kui mitte postuleerida ühe, igavese Jumala olemasolu, siis on universumi olemasolu seletamatu, sest ei ole võimalik, et miski tekib eimillestki. Teiselt poolt on väidetud, et miski päritolu eimillestki tuleneb vältimatult eimiski paradoksist. Paljud on väitnud, et Jumalasse uskumine sõltub usust, mitte mingist argumendist või tõestusest, ning ükski niisugune argument ei saa olla kindel või lõplik tõestus.
Kirik (