Referaat-eetika (0)

Tallinna Majanduskool
Ametniku osakond
Maya Tingens
SR 109
LOODUSLIKU KESKKONNA SÄILITAMINE
Referaat
Juhendaja :
Alissa Molotovnja
Tallinn 2014
SISUKORD
1LOODUSKAITSE JA KESKKONNAKAITSE 4
2INIMKOND JA KESKKONNAPROBLEEMID 7
3 SÄÄSTEV ARENG JA KESKKONNAEETIKA 10
10
4 LEVINUIMAD LOODUSLIKUD JA ANTROPOGEENSED ÖKOSÜSTEEMID 12
5ANTROPOGEENSED ÖKOSÜSTEEMID 14
6KOKKUVÕTE 15
7KASUTATUD ALLIKAD 16
Keskkonnaeetika sünni üheks oluliseks tõukejõuks oli teatud keskkonnaprobleemide esile kerkimine 1960. aastatel. Näitena võib tuua pestitsiidide kasutamise põllumajanduses, millel on kasulik mõju majanduslikus mõttes, kuid hävituslik mõju loodusele. Kuna keskkonnaprobleemide tekitajana hakati järjest enam nägema inimtegevust, sundis selline arusaam mõningaid filosoofe otsima eetikat, mis kohustaks inimesi enam loodusega arvestama.
Tsitaat August Gailitilt loodusest:
Armasta puud, toda kurba vaevakaske, seda uhkesti taeva
poole sirutuvat kuuske, toda mändi, mille punane koor
räägib kiindumusest kõige hingava, kauni ja elava vastu;
seda viletsat pajupuhmast, mis siin kaugel põhjas
pole jõudnud isegi saada eneseks, vaid kasvab
vitsakimbukestena otsekui leseks jäänud pere — lapsi palju,
aga toitjat, keskset tüve, pole olemaski. Armasta puud kogu
oma hingepuhtusega, vaatle ometi kord tähelepanelikult
puude lehti või nõelu, kas nad ei liigu, ei hinga, ei värise —
see on ometi sama elu, mida elad ise. Nad elavad ja
hingavad, see on tõsi, sarnaselt tuultes värisedes, päikeses
kiirates, udus piisku pudendades. Nii naerad , rõõmustad ja
nutad sinagi. Kas elava ja hingava vahel ongi mingit erinevust?
(“Ekke Moor”, 1941)

LOODUSKAITSE JA KESKKONNAKAITSE

Sõna keskkond on eesti keeles mitmetähenduslik. Antud juhul on mõeldud inimese elukeskkonda (ingl. k. environment), millisesse kuuluvad planeedi Maa litosfääri ülemised kihid , pinnas, vesi, atmosfääri alumised kihid, taimestik ja loomastik . Keskkonna sisse on haaratud kõik see, millega inimene vahetult kokku puutub ja mis tema elamist-olemist mõjutab. Selles mõttes on õige elukeskkonna sisse arvata ka stratosfääri osoonikiht , kuna muutused selles mõjutavad vahetu keskkonna seisundit . Keskkond koosneb paljudest komponentidest. Terviku osadeks jagamine on alati tinglik ja oleneb jagamise aluseks võetud kriteeriumidest. Igat süsteemi saab komponentideks jagada paljudel erinevatel viisidel. Võttes jaotamise aluseks aine elus või eluta oleku saame rääkida biootilistest ja abiootilistest komponentidest. Aine oleku valdavat vormi aluseks võttes jagatakse keskkond atmosfääriks, hüdrosfääriks, litosfääriks, krüosfääriks ja biosfääriks. Keskkonna komponentide vahel toimivad arvukad mitmesuguse iseloomuga seosed, millede kaudu keskkond säilitab oma tasakaalulise oleku. See tasakaal ei ole igavene vaid pidevalt muutuv, sõltuvalt välistingimuste muutumisest ja sisemisest evolutsioonist. Kuni kõige viimase ajani olid muutused keskkonnas ülekaalukalt looduslikud. Nüüd lisandub järjest kaalukamalt antropogeenne tegur. Muutused ise toimuvad üha kiirenevalt. Üldiselt määrab liigi indiviidi keskmine eluiga muutustega kohastumise kiiruse. Ajal, mil olulised muutused keskkonnas toimuvad juba inimese keskmisest elueast lühema aja jooksul, muutub kohastumine järjest raskemaks. Vähemalt ei saa inimene selles viiruste ja teiste kiiresti vahelduvate põlvkondadega liikide vastu. Kui atmosfäär mõtteliselt kõrvale jätta, siis moodustavad olulise osa maismaa keskkonnast geograafilised maastikud ehk ühiste põhiomadustega looduslik-territoriaalsed kompleksid . Üldjuhul koosneb kaasajal maastiku struktuur looduslikust ja antropogeensest allsüsteemist. Äärmuslikel juhtudel võib üks neist peaaegu puududa . Kumbki allsüsteem omakorda koosneb biootilistest ja abiootilistest komponentidest. Looduslikud abiootilised komponendid on geoloogiline aluskord, geomorfoloogilised vormid ja loodusliku hüdrosfääri elemendid. Looduslikeks biootilisteks komponentideks on looduslik taimkate , metsloomad ja mikroorganismid. Antropogeensed abiootilised komponendid on karjäärid, puistangud, ehitised, ühendusteed ja kõik muud tehnogeensed rajatised. Antropogeensete biootiliste komponentide hulka kuuluvad inimesed ise, kultuurtaimed ja koduloomad. Keskkonnaprobleemide süvakäsitlus ja keskkonnakaitse on tekkinud ja tähtsaks saanud viimastel aastakümnenditel. Varem oli tegemist üsnagi stiihiliselt korraldatava looduskaitsega . Sellise looduskaitse alged pärinevad juba õige ammuste tsivilisatsioonide praktikast. Algne looduskaitse tähendas põhiliselt loodusharulduste kaitset. Haruldasi loodusobjekte, samuti ohus olevaid looma- ja taimeliike püüti kaitsta hävimise eest kuulutades nad puutumatuteks. Tänapäeval nimetatakse seda looduskaitse etappi klassikaliseks looduskaitseks. Olemuselt on see väga sarnane muinsuskaitsega, mille eesmärgiks on inimtegevuse markantsete tulemuste säilitamine ja kaitsmine. Klassikaline looduskaitse hakkas hoogsalt edenema 19. sajandi teisel poolel. Euroopas hakati siis laialdaselt kaitse alla võtma loodusharuldusi. Ameerika Ühendriikides asuti loodust kaitsma rahvusparkide loomise teel. Neist esimesena loodi 1872. aastal Yellowstone rahvuspark . Praeguseks on maailmas üle 2000 rahvuspargi. Rahvuspargid on küllalt suured territooriumid, kus mitmesuguse rangusega piirangud peavad tagama kaitstavate loodusharulduste ja liikide säilimise. Teiselt poolt on rahvusparkidel loodust tutvustav ja üldhariduslik roll. Päris viimasel ajal laieneb kaitsealuste territooriumide pindala peaaegu kõikjal, kus elukorraldus vähegi stabiilne. Rahvusparkide kõrval luuakse arvukalt väiksemaid kaitsealasid. Näiteks on Norras vahemikus 1972 - 1992 kaitsealade arv kasvanud 263-lt 1395-ni ja kaitsealune osa riigi pindalast kasvas 1.10 % asemel 6.09 %. Saksamaal moodustasid kaitsealused territooriumid 1990. aastal 2 % riigi pindalast ja nende arv oli tõusnud 1950. aasta 496-lt 5049-ni. Sarnased tendentsid esinevad ka teistes arenenud riikides. Eestis propageerisid loodusesäästlikku mõtteviisi juba J.V. Jannsen ja C.R. Jakobson , ehkki ärkamisaegse ühiskonna üldine püüdlus oli majandusliku efektiivsuse ja uuenduste poole. Sellega kaasnes paratamatult maaparandus ja keskkonna muutmine. Klassikalise looduskaitse alguseks Eestis peetakse 1910 . aastat, mil Vaika saari asus hooldama Riias elavate eestlaste asutatud Riia Loodusuurijate Selts. Veel enne seda alustas oma tegevust merelindude kaitsel Vilsandi tuletorni ülem A Toom . Alates 1920. a. võttis looduskaitse alase tegevuse oma hoole alla Eesti Loodusuurijate Selts. Aastal 1935 kehtestati Eesti Vabariigis looduskaitse seadus ja asutati riikliku looduskaitse inspektori ametikoht . Sellele kohale asus G. Vilbaste . Looduskaitse seaduse põhiautoriks oli prof . T. Lippmaa, kes ühtlasi sai ka Riikliku Looduskaitseameti juhiks. Enne 1940. aastat oli Eestis 47 looduskaitseala ja lisaks nendele kaitse all 80 parki ja 40 metsaterritooriumi, 202 põlispuud ning 210 rändrahnu. Eesti NSV ajal võeti 1957. a. vastu seadus "Eesti NSV looduse kaitsest", mis oli esimene omataoline tollases N. Liidus. Aastal 1966 asutati praeguse Keskkonnaministeeriumi eelkäijana Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeerium . Samal ajal asutati Eesti Looduskaitse Selts. Lahemaa Rahvuspark (64 400 ha) loodi 1971. a. Kaitsealuste territooriumide koguarv Eestis oli 1994. a. seisuga 488. Sealhulgas on Lahemaa kõrval veel 3 rahvusparki - Vilsandi (16 657 ha), Karula (10 318 ha) ja Soomaa (36 700 ha). Kaitse alla on võetud 303 looma- ja 221 taimeliiki. Pindalalt suurimad kaitsealad on Lääne- Eesti saarestiku biosfääri kaitseala (1 560 078 ha, sellest 400 000 ha maismaal), Pandivere veekaitseala (350 900 ha) ja Matsalu riiklik looduskaitseala (48 000 ha). Maade tagastamine endistele omanikele on kaitsere_iimide suhtes tekitanud huvide konflikte. Bioloogiateaduste varasematel arenguetappidel pöörati põhitähelepanu looduses leiduvate floora ja fauna arvukate liikide inventuurile ja kirjeldamisele. Liikide omavahelised seosed ja sõltuvused muutusid aktuaalseks hiljem, kui selgus, et liigid esinevad omavahel seotud terviklikes süsteemides ehk kooslustes. Järjest enam kerkis klassikalise looduskaitse kõrval päevakorrale keskkonnakaitse, kuna sai selgeks, et haruldaste liikide kaitse lahus nende tervikliku elukeskkonna kaitsest ei anna oodatud tulemusi. Tänapäeva looduskaitses on olulisel kohal biosfääri kaitse, nii liikide tasakaaluliste koosluste kui üksikute liikide kaitse. Looduslikud ökosüsteemid on välja kujunenud pikaajalise konkurentsitiheda arengu tulemusena. Arengurida lihtsakoeliselt pioneerkoosluselt keeruka tasakaalulise kliimakskoosluseni nimetatakse suktsessiooniks. Suktsessiooni lõpptulemuseks on antud oludele kõige enam kohastunud stabiilne kooslus. Kliima ja muude välistingimuste muutudes toimuvad muutused ka selles stabiilses koosluses. Liigid, millistele muutunud tingimused ei sobi, kaovad või muutuvad vähearvukaks ja asenduvad uute liikidega. Keskkonnakaitse seab endale mitmeid eesmärke. Kaheldamatult on üks nendest inimese eluks ja tegevuseks sobivate tingimuste säilitamine. Ehkki inimene vaatab loodusele oma liigi seisukohast on keskkonnakaitse teiseks oluliseks eesmärgiks hoolitsus planeeti Maa asustavate ülejäänud liikide säilimise eest. See ei ole paraku eriti edukas ning meie planeedi floora ja fauna liigiline koostis vaesestub pidevalt ja pöördumatult. Selle protsessi kõige kaalukam põhjus on inimeste arvu pidev kasv, mis tingib looduslike koosluste järjest mastaapsema asendamise liigivaeste antropogeensetega.

INIMKOND JA KESKKONNAPROBLEEMID

Kaasajal on keskkonna kiire halvema suunas muutumise peasüüdlane ilmselt inimene ise. Teiselt poolt on inimene ka see liik, keda keskkonna kvaliteedi langus kõige enam häirib ja kohutab. Teistel liikidel lihtsalt puudub võimalus oma murede väljaütlemiseks ja nad kaovad elutingimuste võimatuks muutudes üksteise järel olematusse. Keskkonnahädade peapõhjus on kokkuvõttes inimeste liiga suur ja liiga kiiresti kasvav arvukus. Viimasel ajal loetakse seda kindlalt keskkonnaprobleemiks number üks, millest kasvavad välja kõik teised probleemid. D. Chirase levinud keskkonnaõpetuse õpiku viimastes trükkides on välja toodud Rooma klubi hinnangute 16 kõige ohtlikumat tendentsi või valupunkti keskkonna suhtes [Chiras, 1994]. Loetleme need ka siin:
1. Rahvastiku kiire kasv
2. Liikide hävimine
3. Metsade pindala vähenemine
4. Märgalade kuivendamine
5. Kõrbestumine
6. Pinnase erosioon
7. Põllumaade sooldumine
8. Põllumaade kasutamine muul otstarbel
9. Põhjavee reostumine
10. Põhjavee tagavarade vähenemine
11. Fossiilkütuste varude kiire vähenemine
12. Mineraaliressursside kiire vähenemine
13. Üldine veepuudus
14. Globaalne soojenemine
15. Happevihmad
16. Stratosfääri osoonikihi hõrenemine
On erilise süvenemisetagi selge, et nimekirja esimene tekitab ülejäänud 15 probleemi. Osa neist probleemidest on aktuaalsed vaid teatud regioonides, osa aga globaalsed . Meid näiteks ei ohusta pinnase sooldumine ja kõrbestumine. Eesti oludes ei ähvarda ka demograafiline plahvatus. Viimastel aastatel on põhjust mures olla hoopis eestlaste madala sündimuse ja kõrge suremuse üle. Kogu maailma mastaabis on aga liiga kõrge iive ikkagi tähtsaim keskkonnaprobleem. Praeguse seisuga lisandub 250 000 uut elanikku päevas ja 93 miljonit aastas. Suurem osa neist on liigsed, kuid kes võtab vastutuse öelda millised nimelt. Aastal 1999 ületas Maa elanikkond 6 miljardi piiri. Arenenud riikide elanikkond kasvab mitte niivõrd loomuliku iibe kui sisserände arvel. Maailma elanikkonna kiire kasv on viimase aja nähtus. Varasema ajaloo jooksul on arvukust reguleerinud kolm tähtsat tegurit - epideemiad, nälg ja sõjad. Stabiilsuse ja mõõduka juurdekasvu tagas kõrge sündimus. Laste ja parimas eas täiskasvanute surm oli üpris tavaline ja keskmine eluiga lühike. Soodsamad tingimused paljunemiseks tõi tehnoloogia areng. Vana Maailma elanikele olid kindlasti väga tähtsad põllumajandusrevolutsioon, tööstusrevolutsioon ja Ameerika avastamine väljarände tarvis. Meditsiini areng, eriti vaktsiinide leiutamine seni surmaga lõppenud haiguste vastu, pikendas oluliselt keskmist eluiga. Nälg ja haigused arvukuse reguleerijatena loovutasid oma positsioonid otsustaval määral, kuid sõdade suhtes ei ole inimkonnal senini jätkunud arukust. Vaatamata tehnika üldisele arengule ja sõjatehnika tähtsuse erilisele rõhutamisele agressiivse poliitikaga riikides on ühe vaenlase tapmise "omahind" pidevalt ja kiiresti kasvanud. Moodne sõjatehnika on seejuures arenenud nii kõrgele tasemele, et planeedi elukeskkond ei kannataks selle massilist kasutamist välja. Ebaühtlasest demograafilisest olukorrast tuleneb ka maailma ebaühtlane areng. Väga tõenäoliselt on keskkonna koormus kõige tihedamini asustatud piirkondades juba ületanud taluvuse piiri. Elanikkonna arvukuse kasv ilma keskkonna progresseeruva degradeerumiseta ei ole seal võimalik. Seejuures on elanikud reaalselt olemas ja neid tuleb reaalselt pidevalt juurde. Arvamused selle kohta, milline võiks olla maksimaalne vastuvõetav elanike arv, kõiguvad suurtes piirides. Erinevatest põhiargumentidest lähtuvalt on selleks arvuks pakutud 0.5 kuni 50 miljardit. Ka praegune tegelik elanike arv võib kergesti olla juba liiga suur. Koormust keskkonnale saab hinnata lähtuvalt elanike arvust ja nende elustandardist. Ei ole ilmselt mingit võimalust laiendada kõige rikkamate riikide elanike eluviisi kogu maailmale. Küsimus on rohkem selles, kui paljudele saaks võimaldada minimaalset inimväärset elujärge. Viimasel ajal on soovitavaks peetud nulliivet. Pereplaneerimise soovitused on andnud ka mõningat efekti. Ilmselgelt ei ole elanikkonna juurdekasvu aeglustumiseks piisavad sellised edusammud, et keskmine Keenia naine sünnitab nüüd 6-7 last varasema 3-4 asemel. Kõige drastilisemate meetmetega korraldati pereplaneerimist Indira Gandhi valitsuse ajal Indias, kus mindi kohe n. ö. algpõhjuste kallale. Iga mees, kes lasi ennast vabatahtlikult steriliseerida, sai valurahaks transistorraadio. Siiski oli sellel moodusel menu vaid lühikest aega. Mehi süüdistavad demograafilise plahvatuse algpõhjusena ka tänapäeva Euroopa naisõiguslaste liikumise mõned suunad. Keskkonnasõbralik tööstus ja põllumajandus on kulukad. Õigemini on kulukas nendele üle minna, kui algusest peale pole keskkonnaga arvestatud. Vaestele riikidele käib keskkonnasõbralikkus lihtsalt üle jõu. Omajagu takistavad harimatus ja traditsioonid. Isegi kui kõikjal õnnestuks rakendada kõige säästvamaid tehnoloogiaid ei oleks saastumine absoluutselt välistatud. Ka suhteliselt keskkonnasõbralik tootmine annab suure mahu korral ikkagi suure saasta. Tootmise laienemist piiravad tegelikult ressursid . Kui kogu põllumajanduslikult kasutatav maa ongi juba kasutuses, siis juurde pole enam kusagilt võtta. Ka intensiivsuse tõstmine osutub võimalikuks vaid teatava piirini . Tööstusliku tootmise kasvu piirajaks osutuvad tooraine varud. Ei saa tootmist laiendada kui toorainet ei jätku. Ideaalis saab vaid vähendada kadusid nullini.
Et inimkonna tulevik ei jõuaks mõne aja pärast krahhini on tingimata vaja:
1) jõuda nulljuurdekasvuni,
2) rakendada ulatuslikult tooraine korduvkasutust,
3) piirata saastamist,
4) vältida tõhusalt põllu- ja karjamaade erosiooni või muul viisil hävimist,
5) pidada toiduainete tootmist tähtsamaks kui tööstuslikku.
Nendest maailma ees seisvatest probleemidest on Eesti oludes tähtsad vaid saastamine ja tooraine raiskamiseta kasutamine. Mõõduka keskmise asustustiheduse juures on keskkonna-koormus ohtlik üksnes lokaalselt. Maailma üldisel taustal on meie keskkonna perspektiivid head.

SÄÄSTEV ARENG JA KESKKONNAEETIKA

Kaasaegses maailmas on liikumapanevaks jõuks raha. Rahaga käivitatav majandus peab andma kasumit, tooma sisse uut raha, mida omakorda saab investeerida tootmise laiendamisesse. Majandus seab nii või teisiti eesmärgiks kasvu ja mõnede autoriteetsete majandusteadlaste, näiteks Nobeli laureaadi Paul Samuelssoni, arvates ongi majandusteadus eelkõige teadus kasvust. Valmistades järjest enam üha ahvatlevama kvaliteediga tooteid stimuleerib turumajandus igati tarbimise paisumist . Toodete kõrval on samas rollis kõikvõimalikud teenused. Mida odavam on pakutava omahind seda paremad on väljavaated konkurentsis peale jääda. Eelised annab odavam tööjõud ja odavam tooraine. Odavam tooraine tähendab tavaliselt taastumatute loodusressursside ülemäära kiiret kulutamist ja keskkonna olulist kahjustamist nende ammutamise käigus. Alternatiiviks turumajandusele oli käsumajandus, mille puhul kõik oli tsentraliseeritud plaanidega dikteeritud. Nagu näitas praktika osutus see täielikult ummikteeks ja tekitas keskkonnale veel suuremat kahju. Enamikul juhtudel toimib tegelikkuses turumajandus teatavate käsumajanduslike elementidega. Loodusressursside säästlikuma kasutamise huvides on reguleeriv sekkumine maksude ja seaduste kaudu senisest enamgi vajalik. Ainus viis säästliku arengu tagamiseks on teha nii, et raiskamine poleks kasulik. Kui varasematel aegadel tekitas inimtegevus keskkonnale olulist kahju ka võhikluse tõttu, siis praegu on alati võimalik leida eksperte tagajärgede prognoosimiseks. Samuti on praegu päris hea ülevaade ükskõik millise loodusressursi tagavarast. Ammu on selge, et need pole lõputud ja vastutustundetu tarbimise korral võivad mõned varud õige kiiresti otsa saada. Inimese kui liigi ressursse ja keskkonda hävitavat vohamist teiste liikide ja inimkonna enese järeltulevate põlvede arvel nimetatakse sageli bioloogiliseks imperialismiks. Inimese ja keskkonna suhete otsustavat muutumist võiks tõlgendada kui säästlikkuse revolutsiooni. Industriaalse eufooria järelkajana istub inimestes soov muuta maailma palju tugevamini kui soov muuta iseennast ja kohaneda muutuva maailmaga. Säästva arengu oluliseks piirajaks võibki saada just inimeste soovimatus muuta iseennast ja oma elulaadi. Mõningat optimismi sisendab näiteks see, et arenenud riikide elanikud loobuvad massiliselt suitsetamisest ja kujundavad üldsuses seda pahet taunivat hoiakut. Ka ei tule tsiviliseeritud inimestele pähe viia oma olmepraht salaja lähimasse parkmetsa nagu Eesti Vabariigi kodanikel on sageli kombeks teha. Säästva arengu üle järelemõtlemine tuleb küllap alles siis, kui elementaarsete elumurede lahendamise suhtes valitseb mingi selgus ja stabiilsus. Võibolla isegi kolmveerandil meie planeedi elanikest ei ole seda selgust. Nii ongi raske loota säästva arengu ideede massilist omaksvõttu. Kuna maailma ressursid ei luba kunagi kõigil elanikel saavutada Ameerika Ühendriikide ja Lääne-Euroopa tasemel tarbimist, siis ei leia rikaste riikide kodanike üleskutsed säästvale arengule ka vaestes riikides erilist kõlapinda. Ka arutlevad inimesed massiliselt nõnda: kuivõrd minu isiklik tarbimine ja saasta kogus on kogu maailma mastaabis kaduvväikesed, siis mis ma ikka ennast piiran. Paljud inimesed on ümbruse ja tuleviku suhtes üldse apaatsed. Säästva arengu aluseks saavad olla ainult säästev majandus ja säästev eluviis. Vaja on lahti ütelda kasvumaaniast ehk inimkonna progressi võrdsustamisest majandusliku kasvuga. Ei ole üksüheselt nii, et mida kiirem majanduslik kasv seda parem inimestel. Kui rahvusliku koguprodukti kiire kasv on saavutatud saastumise hinnaga, siis inimesed saavad küll rohkem tarbida, kuid surevad sagedamini vähki ja põevad allergilisi haigusi. Säästva eluviisi propageerijad väidavad, et mõõdukas majanduslik kasv ökoloogiliste võimaluste piires on ilmselt vajalik vaeste arengumaade puhul. Rikaste riikide kodanikel aga tuleks oma elustandardit allapoole lasta. Maksimaalse tootmise, tarbimise, ressursikasutuse, ja kasumi majandust nimetavad mõned ameerika majandusteadlased kauboimajanduseks ja seavad sellele vastukaaluks kosmoselaeva majanduse. Viimane nimetus viitab , et Maa on nagu kosmoselaev piiratud ressurssidega ja täielikult sõltuv elutalitlussüsteemide korrasolekust. Säästva arengu puhul tuleks lähtuda taastumatute ressursside ülimalt efektiivsest ja kokkuhoidlikust kasutamisest. Põhirõhk tuleks panna juba kasutatu korduvkasutusele. Rakendada tuleks jäätmevabu (minimaalsed jäätmekogused) tehnoloogiaid. Kõigiti tuleks soodustada looduslike ökosüsteemide säilimist ja kasutamist kõigi inimeste heaoluks. Eesmärgiks tuleks seada kõigi inimeste elu kvaliteet, mitte võimaldada seda vaid vähestele privilegeeritutele nagu seni sageli on olnud. Säästva arengu eetika kordab jällegi sama, mis kirjade järgi olemas nii kristlikus kui kommunistlikus moraalis. Paraku on argielus laialt levinud soov anda vähem ja saada rohkem, olla teiste ees mingis eelisseisundis. Rikkaks saamine tähendabki enamikul juhtudel väärtusseaduse

LEVINUIMAD LOODUSLIKUD JA ANTROPOGEENSED ÖKOSÜSTEEMID

Inimkonna surve keskkonnale kasvab pidevalt. Enamvähem on see vastavuses inimkonna käsutuses olevate energiaressurssidega ja inimkonna arvukusega. Üheks tagajärjeks on looduslike ökosüsteemide muutumine ja nende asendumine inimese soovi järgi ümberkujundatutega. Osalt toimub looduslike ökosüsteemide muutumine ka ettekavatsematult muu inimtegevuse kõrvalproduktina. Ehedalt looduslikke ökosüsteeme on järel väga vähe. Väike kaudne antropogeenne mõju on alati olemas. Tõenäoliselt sai looduse antropogeenne ümberkujundamine alguse kliima optimumi perioodil pärast viimast jääaega. Ümberkujunemise esimeseks vormiks olid põlengud. Pärast hakati rajama karjamaid ja põlde. Metsaraiumine algas küllap juba paleoliitikumis, kuid sai suurema ulatuse alles rauaajal 2000 - 3000 aastat tagasi. Umbes samal ajal algas tõusude ja mõõnadega kulgev kliima märgatav jahenemine nn. “väike jääaeg”, mille sügavaimad lohud olid 17. ja 18. sajandi alguses. Soodsad kliimaolud valitsesid meie ajaarvamise alguse paiku (Rooma kliimaoptimum) ja 1000. aasta ümbruses (keskaegne kliimaoptimum). Inimestele ebasoodsad ilmastikuolud esinesid alates 13. sajandist, seda nii külmade talvede kui suviste põudade näol. See põhjustas metsade järjest intensiivsemat hävitamist ning põldude, karja- ja heinamaade laiendamist. Peale kütte ja ehituspuidu ülestöötamise laastas metsi rauasulatus. Alles 1735. a. läks korda rauamaagi sulatamine kivisöe koksiga. Seni tehti seda eranditult puusöega. Söepõletamise mastaapsust iseloomustab näiteks fakt, et 1674. a. kavatses Inglismaa valitsus Briti saartel rauasulatuse keelata, kuna seda mereriiki ähvardas laevaehituseks vajaliku puidu lõppemine. Pinnase erosioon haritavatel maadel ja mulla sooldumine kunstlikult niisutatavatel maadel olid tuntud juba 2 - 3 aastatuhandet tagasi. Need nähtused said mõnede muistsete tsivilisatsioonide hääbumise põhjuseks. Suurte geograafiliste avastuste ajastul algas taimeja loomaliikide introduktsioon ühtedest geograafilistest regioonidest teistesse. Osalt sihipärane, osalt ettekavatsematu ja soovimatu liikide introduktsioon tekitas olemasolevates ökosüsteemides kohati suuri muudatusi. Näiteks küülikute viimine Austraaliasse. Ka Kanaari saarte originaalsed ökosüsteemid on peaaegu täielikult asendunud uutega. Tööstusrevolutsioon soodustas veelgi antropogeensete ökosüsteemide laienemist ning tõi uute nähtustena kaasa õhu ja vee saastamise . Linnade kiire areng tingis vajaduse puhkemaastike järele, mis positiivse nähtusena tõi kaasa metsade sihipärase uuendamise. Inimtegevus kujundab ümber looduslikke ökosüsteeme ja maastikke. Selle protsessi ulatuse hindamiseks on välja töötatud mitmeid kriteeriumide süsteeme. Üldiselt võtavad need aluseks kas maastiku seniste komponentide muutumise määra või tekkinud muutuste püsivuse astme. Ka antropogeense tekkega ökosüsteemid on erineva püsivuse astmega. Neist kõige looduslähedasemate püsimiseks pole vaja inimese pidevat kaasaaitamist. Istutatud metsad vajavad vahekasutusraiete teel harvendamist mitte selle metsa püsimise kindlustamise vaid kvaliteetsema puidu saamise eesmärgil. Teiste antropogeensete ökosüsteemide, näiteks karja- ja heinamaade , liigiline koostis on esialgsega võrreldes sedavõrd muutunud, et nad säilivad vaid regulaarse mõõduka hooldamise korral. Kui heinamaad regulaarselt ei niideta , siis kasvab ta võssa ja hiljem muutub metsaks. Täiesti ümberkujundatud ökosüsteemide nagu põllumaade või aedade püsimine vajab pidevat toetavat inimtegevust maaharimise näol.

ANTROPOGEENSED ÖKOSÜSTEEMID

Üle 3 % maismaa pinnast katavad täisehitatud alad. Neile lisanduvad ühendusteed, torujuhtmed, õhuliinid ja muud kommunikatsioonid ning karjäärid ja puistangud. Suurema osa antropogeensetest ökosüsteemidest moodusavad linnad. Linnade pindala sõltub ehitustihedusest ja hoonete keskmisest korruste arvust. Madala hoonestusega linnade territooriumid paisuvad eriti suureks, kuid selle eest on nad enamikule inimestest elamiseks vastuvõetavamad kui kõrghoonetega linnad. Varem olid äärelinnad sageli vaeste elupaigaks, nüüd on pigem vastupidi. Endise Nõukogude Liidu linnadele oli tüüpiline ühetaoline 5 – 12-korruseline, kohati kuni 20 korruseline kasarmulik ehituslaad. See on valdav ka Eesti linnade uutes linnajagudes. Ajutiselt on Eestis linnade kiire kasv pidurdunud. Et Eesti asustus on suhteliselt hõre, siis on siin linnade all 1.6 % territooriumist. Mujal kasvab suurte linnade pindala keskmiselt 2 - 4 % aastas, kuid leidub linnu, mis kahekordistavad oma pindala mõne aastaga. Suured linnad on ümbruskonna saaste ja koormuskolded. Linn on polüfunktsionaalne süsteem, mis peab kokku sobitama elanike ja materiaalse tootmise huvid. Linnaplaneerimise üldprintsiibid näevad ette keskkonna elamiskõlblikkuse tagamise rohke haljastuse ja tootmise hajutamisega linna äärealadele. Tegelikkuses kipub haljastus pidevalt vähenema. Osalt hävib ta saaste tõttu, osalt tänavate laiendamise või tähtsale ehitisele ette jäämise läbi. Haljastuse tähtsust mõisteti ja rõhutati juba nii ammu kui 2700 aastat tagasi kirja pandud Gilgameši eeposes toodud Uruki linna kirjelduses . Hispaania kuningas Felipe II andis 1573. a. välja eeskirjad Ameerika kontinendile rajatavate linnade ehitamise ja haljastuse kohta. Inglise kuninganna Elizabeth I keelas 1680. a. elumajade ehitamise lähemale kui 3 miili Londoni tsentrist. Vahepealne ala pidi jääma parkide alla. Ligilähedaselt samal ajal rajati metsavöönd ümber Pariisi ja määrati Moskva keskuse ümber 2 versta laiune ehitistest vaba tsoon. Mitmed tuntud linnapargid on pärit nendest aegadest, kuigi suur osa omaaegsetest kaitsetsoonidest on aja jooksul erandkorras ikkagi võetud ehitiste alla. Eranditel on olnud kalduvus reegliks saada ka möödunud sajanditel ja seda mitte üksnes linnaehituses. Käesoleva sajandi linnaehituse osas võiks märkida E. Saarise linna orgaanilise detsentraliseerimise ideed, mis oma põhiosas on Suur Helsingi puhul realiseeritud. Sarnased olid ka Le Corbussier linnaplaneerimise printsiibid . Linnakeskkond tekitab rea spetsiifilisi probleeme. Lisaks üldisele saastumisele muutub linna piirides oluliselt veeringlus. Sillutis takistab vee maasse imbumist ja see jõuab sadevee kollektorite kaudu liiga otse jõgedesse. Suured linnad on tavaliselt ehitatud küllalt suurte jõgede kallastele. Muidu ei õnnestu korraldada nende veevarustust. Linnaparkidel peab elujõulisena säilimiseks olema teatav minimaalne suurus, milleks üldiselt peetakse 5 ha. Ehkki tööstusettevõtete paigutuse suhtes on selged arusaamad (allatuult , allavett jne.) on vähe linnu kus tegelik olukord ligilähedaseltki vastab teoreetilistele printsiipidele.

KOKKUVÕTE

Eestlased kui metsarahvas on alati loodust austanud ja kaitsnud. Põlispuid, allikaid ja suuri kive on loetud kultuseobjektideks ja paljusid pinnavorme on seotud muistenditega. Aastal 1938 võeti Eestis vastu loodushoiu seadus, mis haaras loodusmaastiku kõrval ka kultuurmaastiku loodusilu säilitamist. Vajalikuks peeti parkide, aedade ja iluväljakute asutamist ja korrastamist ning kodukaunistust. Ka praegu peaks esikohale seadma just loodushoiu printsiibid, mille aluseks on igasugune loodusesõbralik tegevus ja looduse kui terviku kaitsmine inimtegevuse kahjuliku mõju eest. Sel juhul me ei peaks edaspidi eraldi kõnelema looduskeskkonna ja tehiskeskkonna kaitsest, sest kaitsmist vajab inimest ümbritsev keskkond tervikuna . Tänapäevane looduskaitse püüab ühendada elupaikade, koosluste, liikide ja maastike kaitse terviklikuks looduse mitmekesisuse ja ökosüsteemide kaitseks.

KASUTATUD ALLIKAD

www.eetika.ee
Eerme, K. Keskkonnaõpetus
Merlis Tristan Sepp . Loodusfoto ja eetika. Bioneer, 17.06.2010
www.gi.ee/looduskaitse