PIAGET´, VÕGOTSKI, JA ELKONINI SEISUKOHAD MÄNGU ROLLIST LASTE ARENGUS (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Rakvere Kolledž
Õpetajakoolituse osakond
AP2 KÕ
PIAGET´, VÕGOTSKI , JA ELKONINI SEISUKOHAD MÄNGU ROLLIST LASTE ARENGUS
Referaat
Juhendaja : Katrin Saluvee mag.
Rakvere 2013
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
1. J. PIAGET´ SEISUKOHAD MÄNGU ROLLIST LAPSE ARENGUS 4
2. L. VÕGOTSKI SEISUKOHAD MÄNGU ROLLIST LAPSE ARENGUS 7
3. D. ELKONINI SEISUKOHAD MÄNGU ROLLIST LAPSE ARENGUS 9
ALLIKAD 11

SISSEJUHATUS

Mäng on lapse elus väga tähtsal kohal. Mängus saab laps vabalt väljendada emotsioone ja oskusi. Samas õpetab mäng teistega arvestama ja koostööd tegema. Läbi mängu õpib laps maailma mõistma ja omandab uut ning kinnistab selle. Laps saab tunda end iseseisvalt ja vabalt ning mäng pakub talle ka tegutsemisrõõmu. Mäng on lapse jaoks kui töö, millega kaasneb põnevus, huvi, avastamisrõõm ja reeglid.
Erinevate valdkondade teadlased on püüdnud kindlaks teha mängu olemust ning paigutada mängu oma kohale siin maailmas, selle tähtsuses ja mängu hädavajaliku ning kasuliku ülesande täitmises. Mängu lähteks on peetud vabanemist liigsest energiast. Mänguga lõõgastutakse ja häälestutakse tõsisemale tegevusele, mida elu meilt nõuab. Mäng võib olla enesevalitsemisharjutuseks.
Mäng on sotsiaalne nähtus ( http://wiki.zzz.ee/index.php/M%C3%A4ng ).

1. J. PIAGET´ SEISUKOHAD MÄNGU ROLLIST LAPSE ARENGUS

J. Piaget peetakse üheks tähtsamaks kognitiivse mänguteooria esindajaks . Piaget leidis, et mäng on hädavajalik tingimus lapse kognitiivses arengus ja ta seostab mängu vormid lapse mõtlemise arenguga. J. Piaget teeb vahet mängu kolme vormi vahel, mis vastab mõtlemise teatud arengutasemele.

harjutusmäng - vastab sensoorse arengu astmele ja toimub esimesel kahel eluaastal ;

sümbolmäng - vastab eeloperatsionaalse mõtlemise astmele lapse kognitiivses arengus ning vältab teise aluaasta lõpuni kuni kaheksanda eluaastani;

reeglitega mäng – vastab konkreetse operatsionaalse mõtlemise astmele ja kestab 8.-12. eluaastani (Saar, 1997, 17).
Seega leiab Piaget, et harjutus, sümbol ja reegel on põhielemendid lapse mängu arengus. Konstrueerimismäng esineb kõigi kolme puhul ja on ühtlasi sillaks mängu ja töö vahel; konstrueerimismäng läheb märkamatult üle täiskasvanu praktiliseks tegevuseks (Saar, 1997, 17).
Lapse käitumise selgitamiseks lähtub ta kahest mõistest: assimilatsioonist ja akommodatsioonist ehk kohanemisest. Mäng on Piaget arvates puhas assimilatsioon , st mõtlemine, mis on seotud ülekaalus olevate individuaalsete tarvete rahuldamisega. Mäng assimileerib kõik asjad iseendasse. Laps tahab ümbritseva maailma esemeid käsitseda, nendega tegutseda, mis tähendab Piaget järgi akommodatsiooni. Matkimise puhul domineerib akommodatsioon (Saar, 1997, 17).
Piaget asetas rõhu fantaasia elementidele eelkooliealiste laste mängus. Ja et laps assimileerib mängu käigus maailma enesesse, selle asemel, et viia oma ideed vastavusse reaalsuse nõuetega. Piaget´ teoorias on mängu vastand jäljendamisele, mille puhul laps kohandab ennast, et vastata reaalsuse nõudmistele ( Butterworth , Harris , 2002, 195).
Harjutusmäng võib edasi areneda mitmes suunas- ta kas läheb üle sümbolimänguks või siis sotsialiseerub ja areneb reeglitega mängu suunas (Saar, 1997, 18).
Piageti põhitähelepanu on pööratud sümbolmängule. See mänguvorm vastab eeloperatsionaalse mõtlemise astmele lapse kognitiivses arengus ning vältab teise eluaasta lõpust kuni kaheksanda eluaastani. Selles eas on laps võimeline sümbolitega ümber käima ja sümbol on siin reaalsuse asendajaks kujutlemise kaudu. Piaget kasutab terminit „ludistlik sümbol” ehk teisisõnu „mänguline sümbol”, milles ese võib mängus olla kasutusel hoopis teises funktsioonis, näiteks kepp püssina.
Sümbolimäng jaguneb omakorda kolmeks alatüübiks.

• Esimene alatüüp kujutab endast sümbolistliku skeemi projektsiooni teistele objektidele. Kõigepealt omandab laps ise sümbolistliku skeemi, seejärel kasutab ta õpitud skeemi teiste objektide juures.
  
• Teise alatüübi juures võib eristada lihtsat assimilatsiooni ja assimilatsiooni teiste objektide suhtes.
  
• Kolmas alatüüp sisaldab endas mitmesuguseid sümbolkombinatsioone. See saab alguse lihtsate kombinatsioonide loomisest (Saar, 1997, 18).
  
• Piaget märgib, et aegamööda lapse mängus sümbolid taanduvad ja ikka suuremat osa hakkab etendama keel. 4-7 aastase lapse mäng läheneb järjest enam reaalsusele .
  

Sümbolimängu ühe olulise tunnusena märgib Piaget sotsiaalset elementi mängus, kasutades selleks terminit „kollektiivne sümbolism”, mis tähendab rollide diferentseerimist ja sotsiaalses plaanis täpsemaks muutmist (Saar, 1997, 20).
Reeglitega mäng vastab konkreetse operatsionaalse mõtlemise astmele ja kestab 8.-12. eluaastani. Reeglitega mängud jäävad Piageti järgi püsima kogu eluks.
Reeglite juures toob Piaget esile kahte liiki reegleid:

• ühed, mis antakse edasi ühelt põlvkonnalt teisele
  
• teiseks spontaansed reeglid, mis tulenevad rituaalidest või kujutavad endast eelneva mängulise kogemuse tulemust.
  

Piaget` järgi suudavad reeglitega mänge mängida lapsed siis, kui on saavutanud konkreetse mõtlemise taseme, st mitte enne viiendat eluaastat . Neid mängides õpivad lapsed reegleid mõistma ning nende järgi käituma ( Kikas , 2008, 133).

2. L. VÕGOTSKI SEISUKOHAD MÄNGU ROLLIST LAPSE ARENGUS

L. Võgotski otsis vastust küsimustele kuidas tekib ja areneb mäng lapseeas ja mis tähendus on tal lapse arengus. Võgotski märgib, et mäng sünnib siis, kui lapsel tekivad realiseerimatud soovid. Mäng ongi soovide täitumise, kuid mitte mõne üksiku soovi, vaid üldistatud tundmuse väljendus , sest laps reageerib emotsionaalselt täiskasvanu käitumisele ja täiskasvanu autoriteet on lapse jaoks väga tähtis. Laps mängib, ise sealjuures mängu motiive teadvustamata. See eristabki mängu tööst ja teistest tegevustest (Saar, 1997, 20).
Võgotski on öelnud , et mängudes tegutsevad lapsed pidevalt reaalse ja mängulise maailma vahel. Tema teooria järgi on oluline see, et mängus õpib laps toimima mitte reaalses, nähtavas ja tajutavas maailmas vaid kujuteldavas, mängulises plaanis. Esimesel kolmel eluaastal ei ole see veel võimalik aga alates neljandast eluaastast, mil olulisemaks muutub mängulise toimingu sisu, reaalne toiming ise jääb tahaplaanile (Ugaste, 2009,158; Saar, 1997, 20).
Võgotski analüüsis mängu ja arengu seost. Mäng on arengu alus, sest ta loob lähima arengu tsooni, mängus on laps alati kõrgemal oma igapäevasest arengust. Mänguga seondub vajaduste muutumine, tahtemotiivide areng ja käitumine kujuteldavas plaanis. Ka Võgotski arvates on mäng sotsiaalne tegevus. Üksi mängides paistab mängu sotsiaalne ja kultuuriline iseloom välja selle teemadest ja sisust (Saar, 1997, 20-21).
Võgotski pakkus välja huvitava seletuse selle kohta, kuidas füüsilistest objektidest saavad rekvisiidid lapse sümbolilise mängu jaoks. Kui laps näiteks kasutab keppi puuhobusena, kaotab kepp ajutiselt oma identiteedi ning omandab hobuse identiteedi aspektid. Objekti tavapärane identiteet asendatakse lapse poolt määratud tähendusega ning tähistaja eristatakse tähistatavast. ”Hobuse” tähendus on see, mis annab kepile tema uue tähenduse. Lapse mängu reguleerivad reeglid, mis tulenevad rekvisiitobjektile omistatud tähendusest. Puuhobusega tuleb ratsutada ning seda ei tohi kasutada muul otstarbel . Sümboliline mäng loob seega lähima arengu tsooni, kus lapsed võivad kujutlustes uurida oma arusaamise kaugemaid piire (Butterworth, Harris, 2002, 194-195).
Võgotski koolkonna sotsiokultuuriline lapse arengu teooria:
Lapse areng kulgeb etappide kaupa, millest igaühel on oma juhtiv tegevus. Juhtiva tegevuse rüpes arenevad kõik psüühilised protsessid ja kujunevad eakohased oskused. Ühtki etappi vahele jätta ei saa, sest iga järgnev toetub eelmisele.

1. etapp: 1. eluaasta, juhtiv tegevus: suhtlemine täiskasvanuga . Ainult see, et vanem lapsega suhtleb ning kasutab ära tema loomulikku huvi maailma vastu, paneb lapse arenema. Ema ulatab lapsele eseme – lapse käed õpivad haarama . Kui laps on asja kätte saanud, hakkab ta selle kohta infot koguma: kolistab, paneb suhu, viskab maha, katsub, nuusutab. Kui see etapp jääb viletsaks, on häiritud tajude ja motoorika areng, millele omakorda baseerub kogu edasine areng. Selle tõestuseks on lastekodulapsed ja sügavalt enneaegsad, kes peavad 1. eluaastal veetma palju aega haiglavoodis.

2. etapp: 1.-3. eluaasta, juhtiv tegevus: esemeline tegevus. Laps hakkab otsima vastust küsimusele, mida asjadega teha saab. Kui ta näeb, mida vanemad esemega teevad, võtab ta selle üle. Arengu seisukohalt on esialgu tähtsamad pärisasjad. Laps peab õppima kõigepealt päris tassist jooma, alles siis anna talle kätte mängutass. Mudilane peab teadma eseme funktsiooni enne, kui ta sellega mängida oskab. Umbes 1,5 aasta vanuses on laps juba võimeline leludega mängima.

3. etapp: 3. – 7. eluaasta, juhtiv tegevus: rollimäng .

4. etapp: 7. – 10. eluaasta, juhtiv tegevus: õppimine.

5. etapp: 11. -18. eluaasta, juhtiv tegevus: suhtlemine eakaaslastega (Kivisalu, 2005, 61).
L. Võgotski analüüsis ka mängu ja arengu seost. Mäng on arengu alus, sest ta loob lähima arengu tsooni, mängus on laps alati kõrgemal oma igapäevasest käitumisest ja arengust. Mänguga seondub vajaduste muutumine, tahtemotiivide areng ja käitumine kujuteldavas plaanis. Kõik see teeb mängu väga oluliseks ja tähtsaks lapse arengus, laps arenebki ainult mängu kaudu. Seepärast võib mängu nimetada lapse juhttegevuseks eelkoolieas , ehk, lapse arengut määravaks tegevuseks (Saar, 1997, 21).

3. D. ELKONINI SEISUKOHAD MÄNGU ROLLIST LAPSE ARENGUS

Võgotski teooriale tuginedes töötas D. Elkonin välja lapse arengu periodiseeringu, milles iga perioodi iseloomustab mingi põhiline tegevus ( Veisson , 2009, 8).

Esimene eluaasta ehk imikuiga – oluline on füsioloogiliste vajaduste rahuldamine, lapsel on emotsionaalselt otsene kontakt oma emaga, laps hakkab harjutama kõnelemist.

Üks kuni kolm eluaastat ehk maimikuiga – asjadega manipuleerimine , nende omaduste tundmaõppimine, kõne kiire areng, mina tekkimine, eneseteadvuse areng.

Kolm kuni seitse eluaastat (mudilasiga, koolieelik ) – rollimäng, erinevate sotsiaalsete rollide õppimine ja sotsiaalse staatuse kujunemine, sotsiaalne kooperatsioon , mõistetest arusaamine ja janunemine teadmiste järele.
D. Elkonin leidis, et rollimäng areneb esemelisest rollimängust sotsiaalse rollimänguni. Esemelise rollimängu sisuks on toimingud esemetega, mis kuuluvad selle rolli juurde. Toimingud viiakse läbi korduvalt ja teatud ühekülgsusega, stereotüüpselt (Saar, 1997, 141).
Elkonin oli seisukohal, et mäng on seoses töö ja igapäevaeluga, sest mängides jäljendavad lapsed täiskasvanuid, matkivad nende suhteid ja suhtlemist (Mäng, 1992, 501).
Mängudes on reeglid, mis on seotud reaalse elu reeglitega, nende täitmist jälgivad mängijad hoolega (Ugaste, 2009, 160).
Lapse kui isiksuse arengus üks olulisemaid punkte on see, et laps saavutab mängides teatud sotsiaalse kompetentsuse - mängus astuvad lapsed omal algatusel mängukaaslastega mitmesugustesse suhetesse. Lapsed õpivad omavahel kokku leppima, milliseid mänguasju näiteks mängus kasutatakse. Just laste endi poolt mängu organiseerimine loobki omapärase laste ühiskonna (Ugaste, 2009, 157).
Elkonin on rõhutanud, et laste rollimäng on eriliselt tundlik täiskasvanute maailma suhtes, seepärast on oluline, et laste igapäevane elu oleks rikas ja mitmekesine (Ugaste, 2009, 156).
KOKKUVÕTE
Raferaati koostades selgus, et enam lähevad kokku Elkonini ja Võgotski arusaamad mängust, kuna Elkonin arendas edasi Võgotski uuritud teooriaid . Selge on aga see, et kõik kolm psühholoogi olid seisukohal, et läbi mängu laps arenebki.
Nii Võgotski, Piaget, kui ka Elkonin olid ühel arvamusel, et esialgu representeerib laps kujuteldavat reaalsust tegevuste kaudu – objektide abil, mis toimivad rekvisiitidena. Arengu käigus eraldub sümboliline tegevus žestidest ja kehalisest aktiivsusest. Teisel ja kolmandal eluaastal muutub mäng lisaks ka sotsiaalseks tegevuseks ning ilmnevad esimesed vastastikused ja teineteist täiendavad rollid.
Mängides täidavad lapsed alati mingit ülesannet ja järgivad reegleid. Mängides ei tule allumine ja reeglite kasutamine iseenesest. Mäng aitab saavutada loodetud eesmärke. Mäng on lapsele sama vajalik nagu söömine ja rahulik uni.
Kõigi kolme teadlase poolt oli aga kindel seisukoht, et laps vajab mängima õpetamisel täiskasvanupoolset tuge ja juhendamist, mängul on väga oluline osa lapse arengus, mängus imiteerib laps reaalset elu enda ümber, vaid läbi laste koosmängu areneb lapsel sotsiaalsus .

ALLIKAD

Butterworth, G., Harris, M. (2002) Arengupsühholoogia alused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
Kikas, E. (2008). Õppimine ja õpetamine koolieelses eas. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
Kivisalu, K. (2005) Miljon mängu eest. Pere ja kodu. Aprill, 58-61
Mäng. (1992) Eesti entsüklopeedia. 6. kd. Tallinn: Valgus. 501
http://wiki.zzz.ee/index.php/M%C3%A4ng
Nugin, K. (2007). 3-6-aastaste laste intellektuaalne areng erinevates kasvukeskkondades WPPSI-R testi alusel. Tallinn: TLÜ Kirjastus
Saar, A. (1997). Laps ja mäng. Tallinn: Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus
Ugaste, A. (2009). Mängime ja õpime. Tallinn: Ilo
Veisson, M. (2009). Lapse areng ja seda toetav keskkond. Rmt. Kivi. L., Sarapuu. H. ( Koost .) Lasteaialaps peres. Tartu: Atlex
11