VÕGOTSKI, PIAGET, ELKONINI MÄNGU ARENGU TEOORIAD (7)

Tallinna Ülikool
Rakvere kolledž
Õpetajakoolituse osakond
AP II KÕ
Helen84
VÕGOTSKI, PIAGET, ELKONINI MÄNGU ARENGU TEOORIAD
Referaat mäng ja lapse arengust
Rakvere
2009
SISUKORD

SISSEJUHATUS

Erinevate valdkondade teadlased on püüdnud kindlaks teha mängu olemust ning paigutada mängu oma kohale siin maailmas, selle tähtsuses ja mängu hädavajaliku ning kasuliku ülesande täitmises kahtlemata. Ometi lähevad arvukad katsed mängu defineerida üksteisest lahku. Mängu lähteks on peetud vabanemist liigsest energiast. Teiste arvates allub mängiv olend, olgu ta siis loom või inimene, jäljendustungile. Mänguga lõõgastutakse ja häälestutakse tõsisemale tegevusele, mida elu meilt nõuab. Mäng võib olla enesevalitsemisharjutuseks. Mõned aga peavad mängu olemuseks kaasasündinud vajadust midagi osata või põhjustada, kuid ka valitsemishimu ja võistlussoovi. Mõned omakorda peavad mängu kahjulike impulsside süütuks maandamisviisiks, hädavajalikuks täienduseks ühekülgse suunitlusega tegutsemistungile või tegelikkuses teostamatute soovide rahuldamiseks kujutluses ning seega eneseväärikustunde säilitamise vahendiks ( http://wiki.zzz.ee/index.php/M%C3%A4ng ).
Mäng on ääretult sotsiaalne nähtus. See tuli inimühiskonna ellu alles teatud atenguetapil: kuni last sai vanem kõrval kohe tööprotsessi lülitada, ei olnud mängu vaja. Kui tööriistad muutusid keerukamaks, osutus vajalikuks ettevalmistusaeg, sest last polnud võimalik kohe tööle panna. Siis hakkas ühiskond valmistama spetsiaalselt lastele mõeldud mänguasju ja sai alguse lapsepõlv (Kivisalu 2005: 58).
Referaadi eesmärgiks on uurida mängu arenguteoreetikuid - Võgotski´t, Piaget´i ja Elkonin ´i, püüdes välja tuua nende lähtekohad mängust ning ühised vaatenurgad .

1. LEV SEMJONOVITŠ VÕGOTSKI

Juudi püritolu vene arengupsüholoog.
L. Võgotski otsis vastust küsimustele kuidas tekib ja areneb mäng lapseeas ja mis tähendus on tal lapse arengus. Võgotski märgib (1966, 1983), et mäng sünnib siis, kui lapsel tekivad realiseerimatud soovid. Mäng ongi soovide täitumise, kuid mitte mõne üksiku soovi, vaid üldistatud tundmuse väljendus, sest laps reageerib emotsionaalselt täiskasvanu käitumisele ja täiskasvanu autoriteet on lapse jaoks väga tähtis. Üldistatud tundmute olemasolu mängus ei tähenda seda, et laps ise mõistab mängu motiive ja sellepärast teadliklt mängib. Laps mängib, ise sealjuures mängu motiive teadvustamata. See eristabki mängu tööst ja teistest tegevustest (Saar 1997: 20).
Võgotski väidab, et ajaloolis -kultuuriline taust hakkab last mõjutama alates sünnihetkest, tema esimesel sotsiaalsel kontaktil ümbritsevate inimestega ja on tihedalt seotud lapse sotsiaalse arenguga. Kultuurilis-sotsiaalsete funktsioonide, sealhulgas ka tähelepanu areng seisneb selles, et inimesel tekivad elu ja tegevuse käigus erinevad stiimulid ja märgid. Nende abil suunatakse isiksuse ühiskondlikku käitumist ja neid kasutades reguleerib inimene ka enda käitumist ühiskonnas (Nugin 2007: 38).
Võgotski (1976) pakkus välja huvitava seletuse selle kohta, kuidas füüsilistest objektidest saavad rekvisiidid lapse sümbolilise mängu jaoks. Kui laps näiteks kasutab keppi puuhobusena, kaotab kepp ajutiselt oma identiteedi ning omandab hobuse identiteedi aspektid. Objekti tavapärane identiteet asendatakse lapse poolt määratud tähendusega ning tähistaja eristatakse tähistatavast.”Hobse” tähendus on see, mis annab kepile tema uue tähenduse. Samal ajal eristab laps ka teatud aspekti oma vaimses representatsioonis hobusest. Võgotski väitis, et esemetega mängus domineerib tähendus objekti füüsiliste tunnuste üle. Lapse mängu reguleerivad reeglid, mis tulenevad rekvisiitobjektile omistatud tähendusest. Puuhobusega tuleb ratsutada ning seda ei tohi kasutada muul otstarbel . Sümboliline mäng loob seega lähima arengu tsooni, kus lapsed võivad kujutlustes uurida oma arusaamise kaugemaid piire ( Butterworth , Harris 2002: 194-195).
Lev Võgotski koolkonna sotsiokultuuriline lapse arengu teooria:
Lapse areng kulgeb etappide kaupa, millest igaühel on oma juhtiv tegevus. Juhtiva tegevuse rüpes arenevad kõik psüühilised protsessid ja kujunevad eakohased oskused. Ühtki etappi vahele jätta ei saa, sest iga järgnev toetub eelmisele.

1. etapp: 1. eluaasta , juhtiv tegevus: suhtlemine täiskasvanuga. Ainult see, et vanem lapsega suhtleb ning kasutab ära tema loomulikku huvi maailma vastu, paneb lapse arenema. Ema ulatab lapsele eseme – lapse käed õpivad haarama.Kui laps on asja kätte, hakkab ta selle kohta infot koguma: kolistab, paneb suhu, viskab maha, katsub, nuusutab. Kui see etapp jääb viletsaks, on häiritud tajude ja motoorika areng, millele omakorda baseerub kogu edasine areng. Selle tõestuseks on lastekodulapsed ja sügavalt enneaegsad. Kes peavad 1. eluaasta veetma palju aega haiglavoodis.

2. etapp: 1.-3. eluaasta, juhtiv tegevus: esemeline tegevus. Laps hakkab otsima vastust küsimusele, mida asjadega teha saab. Kui ta näeb, mida vanemad esemega teevad, võtab ta selle üle. Arengu seisukohalt on esialgu tähtsamad pärisasjad. Laps peab õppima kõigepealt päristassist jooma, alles siis anna talle kätte mängutass. Mudilane peab teadma eseme funktsiooni enne, kui ta sellega mängida oskab. Umbes 1,5 aasta vanuses on laps juba võimeline leludega mängima.

3. etapp: 3. – 7. eluaasta, juhtiv tegevus: rollimäng.

4. etapp: 7. – 10. eluaasta, juhtiv tegevus: õppimine.

5. etapp: 11. -18. eluaasta, juhtiv tegevus: suhtlemine eakaaslastega (Kivisalu 2005: 61).
L. Võgotski analüüsis ka mängu ja arengu seost. Mäng on arengu alus, sest ta loob lähima arengu tsooni, mängus on laps alati kõrgemal oma igapäevasest käitumisest ja arengust. Mänguga seondub vajaduste muutumine, tahtemotiivide areng ja käitumine kujuteldavas plaanis. Kõik see teeb mängu väga oluliseks ja tähtsaks lapse arengus, laps arenebki ainult mängu kaudu. Seepärast võib mängu nimetada lapse juhttegevuseks eelkoolieas, st lapse arengut määravaks tegevuseks (Saar 1997: 21).

2. JEAN PIAGET

Prantsuse-Šveitsi psühholoog.
J. Piaget peetakse üheks tähtsamaks kognitiivse mänguteooria esindajaks . Piaget leidis, et mäng on hädavajalik tingimus lapse kognitiivses arengus ja ta seostab mängu vormid lapse mõtlemise arenguga. J. Piaget teeb vahet mängu kolme vormi vahel, mis vastab mõtlemise teatud arengutasemele.

harjutusmäng - vastab sensoorse arengu astmele ja toimub esimesel kahel eluaastal ;

sümbolmäng - vastab eeloperatsionaalse mõtlemise astmele lapse kognitiivses arengus ning vältab teise aluaasta lõpuni kuni kaheksanda eluaastani;

reeglitega mäng – vastab konkreetse operatsionaalse mõtlemise astmele ja kestab 8.-12. eluaastani (Saar1997: 17).
Seega leiab Piaget, et harjutus, sümbol ja reegel on põhielemendid lapse mängu arengus. Konstrueerimismäng esineb kõigi kolme puhul ja on ühtlasi sillaks mängu ja töö vahel; konstrueerimismäng läheb märkamatult üle täiskasvanu praktiliseks tegevuseks (Saar1997: 17).
Lapse käitumise selgitamiseks lähtub ta kahest mõistest: assimilatsioonist ja akommodatsioonist ehk kohanemisest. Mäng on Piaget arvates puhas assimilatsioon , st mõtlemine, mis on seotud ülekaalus olevate individuaalsete tarvete rahuldamisega. Mäng assimileerib kõik asjad iseendasse. Laps tahab ümbritseva maailma esemeid käsitseda, nendega tegutseda, mis tähendab Piaget järgi akommodatsiooni. Matkimise puhul domineerib akommodatsioon (Saar1997: 17).
Piaget asetas rõhu fantaasia elementidele eelkooliealiste laste mängus. Ja et laps assimileerib mängu käigus maailma enesesse , selle asemel, et viia oma ideed vastavusse reaalsuse nõuetega. Piaget´ teoorias (Butterworth, Harris 2002: 195) on mängu vastand jäljendamisele, mille puhul laps kohandab ennast, et vastata reaalsuse nõudmistele.
Piaget viis läbi ulatuslikke vaatlusi, jälgides oma kolme lapse mängu varases lapseeas. Piaget´sõnul on imikuea harjutusmängu ja varase lapseea sümbolilise mängu vaheline põhiline erinevus selles, et sümbolilise mängu eesmärgiks on kujutlusvõime treenimine . Elementaarset sümbolilist mängu täheldas ta juba aasta ja ühe kuu vanuselt, kui tema tütar tegi, nagu ta jooks merekarbist (Butterworth, Harris 2002: 195, 198).
Sümbolilise mängu jaotas Piaget kahe põhistaadiumi vahel (alastaadiumitega), mis kestsid esimesest kuni neljanda ning neljandast kuni seitsmenda eluaastami.
I staadium: 1-4 aastat
1. Alastaadium: sümboliliste skeemide projitseerimine uutele objektidele.
Tüüp 1a: Tuttavate skeemide projitseerimine. Sümboliline skeem on vaimne representatsioon, milles säilitatakse objekti kõige iseloomulikumad aspektid. Sümbolilise mängu algstaadiumis rakendab laps uutele objektidele tuttavaid skeeme . Näiteke aasta, kuue kuu ja 30 päeva vanune Jacqueline ütles oma mängukoerale:“ nuta , nuta“ ning imiteeris nutmise häält.
Tüüp1b: Jäljendatud skeemide projitseerimine. Teine samas vanuses ilmnev sümbolilise mängu tüüp sisaldab jäljendatud skeemide projitseerimist uutele objektidele. Need skeemid ei tulene lapse enda tegevusest, vaid laenatakse teistelt (Butterwort., Harris 2002: 196).
2. Alastaadium: indeksi ja tegevuse eristamine.
Edasise arengu käigus muutub žest rekvisiidist järjest enam sõltumatuks. Lapse tegevus (tähistaja)hakkab eristuma sellest, mida tähistatakse (tähistatavast). Tegemist on siiski alles osutavate žestidega. Arenguline edasiminek seisneb selles, et kujuteldava objekti identifitseerimine eelneb selle kasutamise tegevuses ning laps saavutab kujutlusvõime abil seega suurema distantsi „siin ja praegu“ – reaalsusest.
Tüüp 2a: lihtne ühe objekti samastumine teisega .
Tüüp 2b: Jäljendamismängud (samas: 196).
3. Alastaadium: sümbolite kombinatsioonid.
Tekkivate ja järjest keerukamaks muutuvate sümbolite kombinatsioonide kõige lihtsamal tasemel asetab laps reaalse tseeni asemele kujuteldava.
II staadium: 4-7 aastat
Eelnevat kirjeldatud sümbolilised mängud hakkavad oma olulisust kaotama, kui sümbilid muutuvadtegelikkuse poolt enam piiritletuks. Piaget väidab, et sümboliline mäng muutub korrastatuks; soov reaalsust täpselt jäljendada aina tugevneb ning sümbolilises mängus osalejate sotsiaalsed rollid hakkavd üha enam üksteist täiendama (Butterwort., Harris 2002: 197).
Piaget´d huvitasid eriti reeglitel põhinevad mängud, mis jäävad lapse- ja täiskasvanuea mängude vahele ning saavad alguse koolieas. Tema moraalse arengu teooria tugines reeglitel põhinevaid mänge (nt nipsumäng) mängivate laste vaatlemisele. Piaget´d huvitas kõige rohkem see, kuidas loogilised reeglid mängu juhtima hakkavad. Eelkooliealisele lapsele võib mäng pakkuda erinevat liiki rahuldust, kuid alles konkreetsete operatsioonide perioodil muudab ausa mängu reeglite mõistmine selle rahulduse seaduspäraks (Butterwort., Harris 2002: 199).
Reeglitega mängud jäävad Piaget järgi püsima kogu eluks. Reeglite juures toob Piaget esile kahte liiki reegleid: ühed, mis antakse edasi ühelt põlvkonnalt teisele ja teiseks spontaansed reeglid, mis tulenevad rituaalidest või kujutavad endast eelneva mängulise kogemuse tulemust, näiteks „Röövel ja politseinik “ (Saar 1997: 20).

3. DANIIL BORISSOVITŠ ELKONIN

Võgotski teooriale tuginedes töötas D. Elkonin välja lapse arengu periodiseeringu, milles iga perioodi iseloomustab mingi põhiline tegevus (Veisson 2009: 8).

Esimene eluaasta ehk imikuiga – oluline on füsioloogiliste vajaduste rahuldamine, lapsel on emotsionaalselt otsene kontakt oma emaga, laps hakkab harjutama kõnelemist.

Üks kuni kolm eluaastat ehk maimikuiga – esjadega manipuleerimine , nende omaduste tundmaõppimine, kõne kiire areng, mina tekkimine, eneseteadvuse areng.

Kolm kuni seitse eluaastat (mudilasiga, koolieelik ) – rollimäng, erinevate sotsiaalsete rollide õppimine ja sotsiaalse staatuse kujunemine, sotsiaalne kooperatsioon , mõistetest arusaamine ja janunemine teadmiste järele.
D. Elkonin leidis, et rollimäng areneb esemelisest rollimängust sotsiaalse rollimänguni. Esemelise rollimängu sisuks on toimingud esemetega, mis kuuluvad selle rolli juurde. Toimingud viiakse läbi korduvalt ja teatud ühekülgsusega, stereotüüpselt (Saar 1997: 141).
Elkonin oli seisukohal, et mäng on seoses töö ja igapäevaeluga, sest mängides jäljendavad lapsed täiskasvanuid, matkivad nende suhteid ja suhtlemist (Mäng 1992: 501).

KOKKUVÕTE

Raferaati koostades selgus, et enam lähevad kokku Elkonini ja Võgotski arusaamad mängust, kuna Elkonin arendas edasi Võgotski uuritud teooriaid. Selge on aga see, et kõik kolm psühholoogi olid seisukohal, et läbi mängu laps arenebki.
Nii Võgotski, Piaget kui ka Elkonin olid ühel arvamusel, et esialgu representeerib laps kujuteldavat reaalsust tegevuste kaudu – objektide abil, mis toimivad rekvisiitidena. Arengu käigus eraldub sümboliline tegevus žestidest ja kehalisest aktiivsusest. Teisel ja kolmandal eluaastal muutub mäng lisaks ka sotsiaalseks tegevuseks ning ilmnevad esimesed vastastikused ja teineteist täiendavad rollid.

ALLIKAD

Butterworth, G., Harris, M. (2002) Arengupsüholoogia alused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
Kivisalu, K. (2005) Miljon mängu eest. Pere ja kodu. Aprill, 58-61
Mäng. (1992) Eesti entsüklopeedia. 6. kd. Tallinn: Valgus. 501
Mäng. (2006).[2009, oktoober 05]
http://wiki.zzz.ee/index.php/M%C3%A4ng
Nugin, K. (2007). 3-6-aastaste laste intellektuaalne areng erinevates kasvukeskkondades WPPSI-R testi alusel. Tallinn: TLÜ Kirjastus
Saar, A. (1997). Laps ja mäng. Tallinn: Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus
Veisson, M. (2009). Lapse areng ja seda toetav keskkond. Rmt. Kivi. L., Sarapuu. H. ( Koost .) Lasteaialaps peres. Tartu: Atlex , 5-29
11