Muutuste protsess rehabilitatsioonis (0)

TARTU ÜLIKOOL
Pärnu kolledž
Sotsiaaltöö osakond
MUUTUSTE PROTSESSID REHABILITATSIOONIS
Juhendaja :
Pärnu 2013

Sisukord

Sissejuhatus 3
1. Rehabilitatsioon 4
1.2 Rehabilitatsiooni protsess 5
2. Muutuste protsess 7
2.1 Muutuse faasid 8
2.2 Muutuse protsessid 9
2.3 Muutused ja protsessid 11
Kokkuvõte 15
Viited 16

Sissejuhatus

Viimasel ajal on lisandunud mitmeid meetodeid ja võimalusi parandamaks inimeste soostumist muutustega . Rehabilitatsioon on muutuste mõttes eriti pingeline. Reeglina on inimene läbinud haiguse faasi. Tema arusaam iseendast ja oma võimalustest on saanud kahjustada. Mõned lepivad selliste muutustega kiiremini ja leiavad endas kohe jõudu asuda parandama oma toimetulekut, teistel võtab ühest faasist teise minek palju kauem aega. Kui sellistel inimestel on võimalik kasutada professionaalse rehabilitatsioonispetsialist abi- võib ka nende inimeste jaoks muutuste protsess minna kergemini.
Käesolevas töös antakse ülevaade Prochaska ja DiClemente poolt loodud transsteoreetilise mudeli kasutusvõimalustes rehabilitatsioonis.
Töö on autori jaoks aktuaalne ja põnev, kuna seda mudelit on eelnevalt kasutatud edukalt sõltuvushäiretega inimestega töös ja rehabilitatsioonis on selle kasutamine uus kogemus.

1. Rehabilitatsioon

Rehabilitatsiooni üldine eesmärk on parandada puudega inimese iseseisvat toimetulekut, suurendada ühiskonda kaasatust ja soodustada töötamist või tööle asumist (Sotsiaalhoolekande seadus, 2011).Rehabilitatsioonispetsialistide arvates on rehabilitatsiooni näol tervikuna tegemist pikaajalise ja järjepideva tööga, sõltuvalt kliendi seisundist võib see olla kas ühekordne, lõppev või ka elukestev protsess (s.t et inimene jääb alati kõrvalist tuge, s.h rehabilitatsiooni vajama). Rehabilitatsiooni eesmärk on anda vabadus, võrdsus ja vendlus otsesel viisil , milleks on ühiskonnaelus võrdne osalemine kõigile, sõltumata nende füüsilistest või vaimsetest erinevustest. (International Encyclopedia of Rehabilitation 2013)
Rehabilitatsiooniteenuse eesmärk on parandada inimese iseseisvat toimetulekut, soodustada töötamist või tööle asumist ja suurendada ühiskonnas osalemist.
Puudega lapse puhul on eesmärk aidata kaasa lapse arengule ja hariduse omandamisele, tööealise inimese puhul toetada tööle asumise valmisolekut või tööl püsimist, eaka inimese puhul parandada iseseisvat toimetulekut.
Rehabiliteerimisteenust osutav multidistsiplinaarne rehabilitatsioonimeeskond koostab koostöös kliendiga tegevusplaani, mis sisaldab isiku poolt seatud eesmärki ja soovitatavaid tegevusi selle saavutamiseks, tegevuste kirjeldust, elluviimise ajakava.
Rehabilitatsioonimeeskond peab abistama klienti paremuse poole edeneda igas tegutsevas valdkonnas, ja keskenduma sellele, mida nad teha suudavad, mitte sellele mida nad ei suuda.
Martin (2007) on välja toonud rehabilitatsiooninõustaja rolle ja tegevusi ja kirjeldanud neid mitmetest kohustustest ja vastutustest lähtuvalt. Nad toovad välja, et rehabilitatsiooni spetsialist hindab kliendi vajadusi, hoolib kliendist , töötab välja eesmärgid ja isiklikud plaanid, mis vastavad tuvastatud vajadustele.
Kõikides eelpool nimetatud tegevustes on olulisel kohal nõustamisoskused. Martin (2007) ja Anthony et al (2002) on defineerinud rehabilitatsiooni nõustamist kui süstemaatilist protsessi, mis aitab füüsiliste, vaimsete, arengu, kognitiivsete ja emotsionaalsete puuetega inimestel saavutada isiklikke, ametialaseid ja sõltumatu elamise eesmärke võimalikult integreeritud tingimustes, nõustamise protsessis aktiivse osalemise kaudu.

1.2 Rehabilitatsiooni protsess

Anthony et al (2002) kirjeldavad rehabilitatsiooni kui puudega inimese toetamist ja oskuste arendamist toimetulekuks tema enda valitud keskkonnas. Sotsiaalse rehabiliteerimise keskkonnad on elamine, õppimine, sotsialiseerumine ja töötamine ning nendes valdkondades kutsutakse esile muutus rehabiliteerimise käigus, et puudega inimese sooritus ja osalemise võimalused avarduksid. Kooskõlas rehabilitatsiooni väärtuste ja põhimõtetega on rehabilitatsiooni missiooniks aidata inimestel vastata nii keskkonna nõudmistele (saavutada edu) kui ka indiviidi vajadustele (rahulolu). Rehabilitatsiooniprotsess on jaotatav kolme faasi: diagnoosimine, planeerimine ja sekkumine. Rehabilitatsiooniprotsess algab isiku orientatsiooniga (inglise keeles orientation) ja rehabilitatsiooniprotsessi tervikprotsessi tutvustamisega. ( Ibid )
Diagnoosimise ehk kliendi vajaduste mitmekülgse hindamise faasis toimub esmane kontakt kliendi ja spetsialisti vahel. Cohen et al (1997) toovad välja, et enne rehabilitatsiooni eesmärgi sõnastamist peab spetsialist kindlaks tegema kliendi valmisoleku rehabilitatsiooniks.
Anthony et al (2002) põhjal toimub seejärel valmisoleku arendamine ja keskkonna välja selgitamine , milles klient järgneva 6-24 kuu jooksul muutust soovib. Rehabilitatsiooni üldise eesmärgi saavutamiseks on oluline kliendiga hea kontakti saavutamine, kliendi personaalsete kriteeriumite eristamine, alternatiivsete keskkondade kirjeldamine ja eesmärgi valimine.
Klienti tuleb aktiivselt juhendada alternatiivsete võimaluste leidmisel ja valikute tegemisel. Seejärel toimub funktsionaalne hindamine püstitatud rehabilitatsiooni eesmärgi saavutamiseks. Selle hindamise käigus loetletakse kliendi oskused, kirjeldatakse nende kasutamist ja hinnatakse tegevusvõimet ning teadvustatakse klienti tulemustest. (Ibid)
Allpool kirjeldatud mudeli tuleks rehabilitatsiooni s kasutada kõikides faasides: diagnoosimine, planeerimine ja sekkumine.
Igasuguse rehabilitatsioonivajaduse diagnoosimiseks tuleks aru saada kas inimesel on asjadest ja oma vajadustest samasugune teadmine, kui spetsialistil. Heaks abimeheks oleks spetsialisti teadmised muutuste protsessist. Edukaks rehabilitatsiooniks peab inimesel ja spetsialistil olema enam vähem ühised arusaamad probleemist ja selle rehabiliteerimise vajadusest ning teedest.
Planeerida saab rehabilitatsioonis tegevusi, mille on kokkulepitud. Mida, kellega ja kuidas kokku leppida ning planeerida on lihtsam kui spetsialist oskab hinnata inimese „muutuste protsessi faasi“
Sekkumise osa nõuab kõige rohkem spetsialisti teadlikust sellest mudelist. Töös tuuakse ära konkreetsed faasid konkreetsete sekkumiste jaoks. Sellised teadmised hoiavad ära ressursside raiskamise ja üleliigse frustratsiooni nii kliendil kui spetsialistil.
Efektiivseks muutuse soodustajaks olemine nõuab mitmeid spetsialisti poolseid hoiakuid ja teadmisi nagu näiteks (Motiveeriva .. 2013.):

Muutuseks valmisoleku tasandi ja muutuse toetuseks vajalike ressursside hindamist

Selge kohustuse võtmist muutumispüüdeks

Muutusest positiivse visiooni loomist

Entusiasmi ja toe rajamist muutumiseks

Võimalike probleemide ennetamist töötades välja otsuste tegemise raamistiku ja probleemide lahendamise strateegia

Võtmefiguuride kaasamist läbi terve muutumise protsessi

Vajalike konsultatsioonide, teadmiste, koolituse ja toe pakkumist

Intensiivse ühenduse loomist muutustega kohanejate ja muutuste soodustajate/ toetajate vahel

Muutumispüüde jälgimist ja hindamist

Edu mõõdikute välja töötamist. Edu lõpptulemuse visualiseerimist.
Nimekiri tundub pikk aga on siiski hädavajalik , et rehabilitatsioonispetsialist omandaks sellised hoiakud ja teadmised.

2. Muutuste protsess

Prochaska ja DiClemente (1982 viidatud läbi Karton 2010) poolt loodud transsteoreetilise mudeli järgi paiknevad inimesed, kes ilmutavad probleemset käitumist, ühel viiest staadiumist: kaalutlemise eelses, kaalutlemise, ettevalmistuse, tegutsemise või säilitamise staadiumis . Igale staadiumile on omased teatud mõtted ja uskumused.
Joonis 1 Muutuste tsükkel Prochaska & DiClemente (1982) järgi. Autor Karton I.
Miller ja Rollinck (2002) laiendasid Prochaska ja DiClemente (1982) tehtud tööd motiveeriva intervjueerimise jaoks ning kuigi motiveerivat intervjueerimist on seni pigem rakendatud ja uuritud tervishoiu ja õiguskaitse valdkondades, on motiveeriva intervjueerimise põhimõtted ning võtted igati kasulikud ning rakendatavad kõikides muutust eeldatavates valdkondades. (Nõustamise.. 2010)

2.1 Muutuse faasid

Faasid on kognitiivsel alusel – üksteisele järgnevad. Igas faasis võib esineda tagasilangust eelmisesse faasi.
1. Eelkaalumis- e. mõtlemisfaas (ingl. k precontemplation) Inimest oluliselt häirivad probleemid puuduvad. Teatakse, et tegevus on teinekord tervist kahjustav . Käitumise muutust ei peeta vajalikuks. Lähedaste survel võib käitumine ajutiselt muutuda. Hiljem taastub endine olukord kiiresti.
2. Kaalumisfaas (ingl. k contemplation) Inimene annab aru, et probleem eksisteerib ja mõtleb lahendustele. Tegevus puudub. Pole veel muutuseks valmis. Periood võib kesta pikalt, tervist kahjustav tegevus jätkub. Ambivalentsus, pidev poolt- ja vastuargumentide kaalumine .
3. Ettevalmistusfaas (ingl. k preparation ) Inimene on valmis lähiajal muutma oma harjumust, tervist ohustavat tegevust. Mõned muutused tegevuses ilmnevad, nende mõju ei saa veel hinnata. Inimene hakkab rääkima teistele oma muutuse plaanist (nt hakata vähem jooma). Selgete plaanide tegemine, kuidas muuta oma harjumust ja kuidas seda hoida.
4. Tegevusefaas (ingl. k action ) Eesmärgi püstitamine ja selleni püüdlemine.
Inimene muudab oma tegevust või ümbrust, et probleemist üle saada. Muutused on nähtavad, oluline on väline toetus ja tunnustus. Koostöö professionaalide ja eneseabirühmadega.
5. Säilitusfaas (ingl. k maintenance ) Saavutatud eesmärgi hoidmine ja kindlustamine. Tagasilanguse vältimine. Käitumise muutumine on pidev. Võimalikud on lühiaegsed ebasoodsad muutused.
Kui saavutatud muutuse hoidmine või kindlustamine on olnud nõrk, siis võib järgneda tagasilangus (ingl. k relapse) ning alustatakse uuesti samme muutuse saavutamise suunal. Tagasilangus püsiva muutuse saavutamisel on pigem reegel kui erand .
Tabel 2 Kuidas faase ära tunda? Prochaska & DiClemente (1982) järgi
Faas
Suhtumine Käitumine Aeg
Seisund
Eelkaalumis- e. mõtlemisfaas
Inimest oluliselt häirivad probleemid puuduvad. Teadmatus probleemide seosest käitumisega. Pole mingit huvi ega kavatsust muutuda Teatakse, et tegevus on tervist kahjustav. Käitumise muutust ei peeta vajalikuks. Lähedaste survel võib käitumine ajutiselt muutuda. Hiljem taastub endine olukord kiiresti
Teadmatus
Vastupanu
Kaalumisfaas
Tekib arusaam seosest käitumise ja probleemide vahel
Inimene on teadlik probleemist ja mõtleb lahendustele. Tegevus puudub. Pole veel muutuseks valmis. Periood võib kesta pikalt (kuni 6 kuud), tervist kahjustav tegevus jätkub. Ambivalentne suhtumine, pidev poolt- ja vastuargumentide kaalumine
Teadlikus
Avatus
Otsus
See on sündmus mitte faas.
Jõutakse arusaamisele, et positiivsed aspektid kaaluvad
üles muutustega kaasnevad
raskused.
Seotus
Ettevalmistus
Aktsepteeritakse oma vastutust muutuste läbiviimiseks. Hinnatakse ja otsitakse meetodeid käitumise muutumiseks. Arendatakse välja plaan. Tõstetakse enesekindlust ja seotust seoses otsusega muutuda. Muutust planeeritakse 1 kuu jooksul.
Prognoosimine Valmisolek
Tegevus
Tehakse suuri jõupingutusi käitumise muutumiseks. Püstitatakse eesmärke ja kasutatakse uusi oskusi. Teadlikult valitakse uus käitumine. Õpib läbi kogemuse ebasobivat käitumist takistama . Oluline on väline toetus ja tunnustus. Koostöö professionaalide ja eneseabirühmadega. See faas kestab vähem kui kuus kuud.
Entusiasm
Impulsiivne
Säilitusfaas
Saavutatud eesmärgi hoidmine ja kindlustamine. Tagasilanguse vältimine. Käitumise muutumine on pidev. Võimalikud on lühiaegsed ebasoodsad muutused. Loob soovitud uue käitumismallid ja enesekontrolli .
On kõrges riskisituatsioonis. Muutunud käitumine on kestnud umbes kuus kuud.
Kindlustumine
Tagasilangus
See on sündmus, mitte faas. Võib tekkida igal ajal. Isiklik stress või sotsiaalne surve kutsub esile katkestuse käitumise muutuste protsessis. See on ajutine kaotus, mis ennustab edu mis jätkub varasemas etapis . Tagasilangus püsiva muutuse saavutamisel on pigem reegel kui erand.
Ohtlik
Võimalustele avatud
Lõpetamine
Enesehinnang kohendatakse kooskõlas soovitud käitumise ja elustiiliga. Ei reageeri kiusatusele igas olukorras. Väljendab enesekindlust ja naudib enesekontrolli. Hindab tervislikumat ja õnnelikumat elu.
Toodud tabelis on äratoodud faaside järgi erinevused suhtumises, käitumises ja seisundis.

2.2 Muutuse protsessid

Ühest muutuse faasist teise jõudmiseks läbitakse erinevad teadvustatud või teadvustamata muutuse protsessid. Muutuse protsesside kirjeldamine aitab selgitada seda, milliseid etappe läbides jõuab inimene uue, soovitud käitumise või olukorrani. Muutuse saavutamine on tulemuslik juhul, kui patsiendile antavad soovitused vastavad sellele muutuse faasile ja neile protsessidele, milles patsient nõustamise hetkel viibib.
Tabel esindab 10 protsessi, mis said töö käigus enim teoreetilist ja empiirilist toetust.
Tabel sisaldab definitsioone ja näiteid kindlatest interventsioonidest.
Tabel 3 Definitsioonid ja sekkumised muutuste protsessis Prochaska, DiClemente, Norcross (1992) järgi.
Protsess
Definitsioon: sekkumine
Teadlikkuse suurenemine
Teadlikkust suurendavad võtted: tagasiside, teavitamine, tõlgendamine, infomaterjalid, meediakampaaniad
Minapildi muutumine, ümberhindamine
Eelneva enesehinnangu asemel uue kuvandi omaksvõtmine. Selgitused kuidas inimene tunneb ja mõtleb iseenda suhtes. Väärtuste selgitamine, kujundlikkus, emotsionaalne kogemuse tõlgendamine
Enesevabastamine
Usk, et muutus on võimalik ja pühendumine seda usku toetavatele tegevustele. Oma kavatsustest teistele rääkimine. Sekkumine: otsuse tegemise teraapia, uue aasta lubadused, logoteraapia tehnikad jne
Teistsuguse käitumise õppimine
Ebasoovitavale käitumisele asenduse leidmine – nt nikotiini asendusplaastrid sigareti asemel. Asendades probleemne käitumine alternatiividega : lõõgastumine, tundlikkuse vähendamine, positiivsed minaväited.
Stiimulite kontroll
Vihjete vähendamine ebasoovitavale käitumisele, soovitava käitumise viidete suurendamine . Keskkonna muutmine, eneseabigrupid, vältimine.
Kinnituste juhtimine
Iseenese või teiste Tunnustamine muudatuste tegemiseks: valmisoleku lepingud , avalikud ja varjatud toetamine , ise tasustamine.
Toetavad suhted
Hoolimine, usaldus, avatus, tunnustus, toetus. Erinevad sotsiaalse toetuse viisid aitavad liikuda muutuse suunal või hoida saavutatut. Sekkumised: terapeutilised liidud, sotsiaalne toetus, eneseabigrupid
Dramaatiline kergendus
Tunne mis järgneb, kui ettevõetava muudatuse tõttu vähenevad senised mõjud. Psühhodraama, rollimäng, leinamine , isiklikud ülestunnistused, oskuslikud meediakampaaniad jms liigutavad inimesi emotsionaalselt
Ümbritseva keskkonna, suhtluse ümberhindamine
Käitumise muutmise või mittemuutmise mõju hindamine teistele isikutele, endale. Ümberhindamist toetavad teiste positiivsed lood, dokumentaalfilmid
Sotsiaalsete võimaluste, alternatiivide suurenemine
Keskkonnas loodud võimalused, mis toetavad muutust: nt suitsuvabad ruumid, lai salativalik, kättesaadavad kondoomid jms. Sekkumised: õiguste eest seismine , jõustamine, propageerimine.
Motivatsioon tõstmine muutuseks on tavaliselt möödapääsmatu.
Suhteliselt väikeste, kuid uuringutes tõestatud muutusi ergutavate sekkumiste
6 põhielementi võib kokku võtta ingliskeelse akronüümiga FRAMES (Feedback,
Responsibility, Advice , Menu , Emphaty, Self-Efficacy) (Miller, 1985; Miller ja Rollnick, 1991):
1.tagasiside (feedback) andmine isikliku riski või puude kohta
2.rõhk isiklikul vastutusel (responsibility) muutuda
3.selge nõuanne (advice) muutumiseks
4. ning alternatiivsete muutuste valikute nimekiri (menu)
5. terapeudi empaatia (empathy)
6. patsiendi sooritusvõimekus (self-efficacy) või optimismi hõlbustamine.
Need terapeudilised elemendid vastavad laialdasematele uuringutulemustele selle kohta, mis muutusi motiveerib.

2.3 Muutused ja protsessid

Allpool toodud tabel demonstreerib muutuste integratsiooni võttes aluseks uuringute läbilõike, mis kaasas tuhandeid enesemuutjaid, esitledes iga muutuste staadiumi suitsetajate ja kaalulangetajate seas.
Võttes aluseks uuringutest saadud andmed on autorid interpreteerinud kuidas vastavat protsessi osa saab kasutada - kas vältida või rakendada mõnes muutuse staadiumis. Eelkaalumisfaasis kasutasid isikud märgatavalt vähem kaheksat muutuste protsessi kui isikud mõnes teises faasis. Eelkaalumisfaasis olijad kaalusid vähem teavet enda probleemide kohta, pühendasid vähem aega ja energiat enese ümberhindamiseks ja kogesid vähem emotsionaalseid reaktsioone seoses negatiivsete aspektidega, mis puudutasid nende probleeme. Veelgi enam nad olid kinnisemad oma partneritega enda probleemide osas ja nad tegid vähe selleks, et muuta enda keskkonda, et saada üle enda probleemist. Teraapias on need kliendid kõige vähem osavõtlikud ja kõige passiivsemad. ( Prochaska et al 1992)
Strateegiad töötamiseks inimestega muutuse eelkaalutlemise etapis ehk teadlikkuse tõstmise etapis. Eesmärgid tegutsemiseks on :valmisoleku tekitamine; teadlikkuse tõstmine muudest võimalustest; muutusest positiivse nägemuse loomine; eneseaustuse ja enesekindluse toetamine.
Selle etapiga sobivad motivatsiooni strateegiad:
1.Tekita kliendil võimalus mõelda väärtuste, ideede, uskumuste ja tunnete üle.
2.Tekita inimestele võimalus rääkida oma lugu ja kinnita nende positiivseid kogemusi.
3.Kasuta efektiivseid suhtlemisoskusi (tähele panemine, parafraseerimine , kokku võtmine, tunde peegeldamine ). Väga soovitav on vältida järgmisi tegevusi: väldi siltide kleepimist, süüdistamist; pööra õigeaegselt tähelepanu käitumistele ja nende loomulikele tagajärgedele ; aita inimestel märgata vastuolusid selles, mida nad ütlevad või teevad toetaval viisil; uuri iga inimese muutustele vastuseisu kohut mõistmata. (Motiveeriva .. 2013.)
Kaalumisfaasis olevad isikud olid kõige enam vastuvõtlikumad teadlikkuse tõstmise tehnikatele, nagu näiteks jälgimine, vastandamine jne. Lisaks olid need isikud altimad kasutama kirjandust ja hariduslikke tehnikaid. Kaalumisfaasis olijad olid samuti avatud dramaatilisele kergendus kogemustele . Isiksustena said nad enam teadlikuks ja enda probleemist, nad olid ka altimad ümberhindamaks enda väärtusi ja probleeme. Kaalumisfaasis olijad samuti hindasid ümber enda sõltuvuslikke käitumismustrite mõju enda keskkonnale ja nende lähedastele. ( Prochaska et al 1992)
Strateegiad töötamiseks inimestega muutuse kaalutlemise etapis- kahevaheloleku ületamine. Eesmärgid tegutsemiseks on: ühenduse hoidmine; inimese muutumisveendumuse tõstmine ; eneseusu säilitamine või tõstmine
Selle etapiga sobivad motivatsiooni strateegiad:
1) Soodusta iga inimese pidevat enesehindamist.
2) Paku võimalusi enesemääratlemiseks
3) Aita inimestel analüüsida nii muutumise kui ka staatuse säilitamise lühi- ja pikaajalisi kasutegureid.
4) Julgusta katse-eksituse õppimiskogemusi. (Motiveeriva .. 2013.)
Isikud, kes viibisid ettevalmistus faasis hakkasid tegema samme tegevusefaas suunas. Nad kasutasid selleks stiimulite kontrolli, proovisid vähem tarbida sõltuvusttekitavate aineid ja kontrollida neid endale ohtlikke olukordi, mil nad muidu varem oleks pöördunud ainete kasutamise poole. ( Prochaska et al 1992)
Tegevusefaasis isikud omasid enam enesevabastamist ja tahtejõudu. Nad uskusid üha enam, et neil on autonoomiat muutmaks oma elusid . Edukas tegevusefaas sisaldas endas ka tõhusat käitumisprotsesside kasutamist nagu näiteks stiimulite kontroll. Kuna antud faas on väga stressirohke toetusid osalejad palju oma abistavatele suhetele. (Ibid)
Eesmärgid tegutsemiseks on: ühenduse säilitamine; julgusta enesehinnangu andmist ja väärtustamist; muutuste teel olevate takistuste ületamise strateegiate arendamine; eneseaustuse ja enesemõjususe säilitamine või tõstmine. Selles etapis olevate inimeste toetamise motivatsiooni strateegiad:
1) Kasuta lugusid edukatest ja positiivsetest eeskujudest.
2) Genereeri valikuvõimalusi ja valikuid tegutsemiseks
3) Tugevda muutumiskäitumist (järelejätmatu otsing, mida inimesed teevad õieti)
4) Tõrju muutuste teel olevad takistused- isiklikud ja ümbritsevast keskkonnast tingitud
5) Paku inimestele võimalusi arendada uusi kompetentsusi muutusega toimetulekuks. (Motiveeriva .. 2013.)
Nagu ettevalmistus oli oluline tegevusefaasi edukaks läbimiseks nii on ka ettevalmistus oluline säilitusfaasiks. Edukas säilitusfaas põhineb kõigile eelnevatele protsessidele. Konkreetne ettevalmistus säilitusfaasiks hõlmas endas, et isik hindas tingmusi, milles tal on risk tagasi langeda ja valmistas ette uued tegevusplaanid nende olukordadega hakkama saamiseks. Ehk kõige olulisem selle juures oli, et isik otsustas saada selleks, kes ta tahtis olla. ( Prochaska et al 1992)
Eesmärgid tegutsemiseks on: positiivse suhtumise loomine, kus vigadest õpitakse; elu reaalsuste aktsepteerimine- üla- ja alamäed, rõõmud ja mured; endast lugupidamise ja enesemõjususe säilitamine või tõstmine.
Selles etapis sobivad motivatsiooni strateegiad:
1) Ole objektiivne
2) Kasuta tugevustele orienteeritud lähenemist
3) Tähista edu
4) Aita inimestel aru saada tagasilanguse kontseptsioonist oma endise mõtlemise ja tegemisviisi juurde.
5) Arenda välja strateegiad, mis hoiavad ära, vähendavad või avaldavad vastutoimet tagasilangevale käitumisele. (Motiveeriva .. 2013.)
Toimetulek tagasilangusega tuleb eelnevalt läbi mõelda ja kliendiga koostöös planeerida. Strateegiad töötamiseks inimestega tagasilanguse etapis
Eesmärgid tegutsemiseks : muutumiskäitumise taastamine; endast lugupidamise ja enesemõjususe ülesehitamine; enda tunnete läbi uurimine
Selles etapis olevate inimeste toetamise motivatsiooni strateegiad
1) Ole objektiivne
2) Väldi süüdistamist
3) Aita inimesel uuesti saavutada muutusele orienteeritud mõtlemist ja käitumist
4) Kasuta inimese varasemaid saavutusi muutuse suunas. (Motiveeriva .. 2013.)
Tabel 1 Tabel 2 muutuste integratsioon Prochaska, DiClemente, Norcross järgi
Eelkaalutlemisfaas
Kaalutlemisfaas
Ettevalmistus
Tegevus
Säilitamine
Teadlikkuse tõus
Vabanemine , otsusel jõudmine
Keskkonna ümberhindamine
Enese ümberhindamine
Enese vabastamine
Kinnituste juhtimine
Abistavad suhted
Vastupanu, stiimulite kontroll
Tabel 2 demonstreerib muutuste integratsiooni võttes aluseks uuringute läbilõike, mis kaasas tuhandeid enesemuutjaid, esitledes iga muutuste staadiumi suitsetajate ja kaalulangetajate seas.

Kokkuvõte

Käesolevas töös anti ülevaade Prochaska ja DiClemente poolt loodud transsteoreetilise mudeli kasutusvõimalustes rehabilitatsioonis. Vaadeldi eraldi meetodeid ja võtteid ära tundmaks erinevate faaside tunnuseid inimestel ja missugused on efektiivsed spetsialisti hoiakud ja sekkumised erinevates faasides.
Töö oli autori jaoks aktuaalne ja põnev, kuna seda mudelit on eelnevalt kasutatud edukalt sõltuvushäiretega inimestega töös ja rehabilitatsioonis on selle kasutamine uus kogemus.

Viited

Anthony, W. A., Cohen, M. R., Farkas, M. D. & Gagne, C. (2002). Psychiatric Rehabilitation. Second Edition . Boston , MA: Boston University , Center for Psychiatric Rehabilitation

Karton I., Nõustamise alused 2010 Tartu Riiklik Ülikool [ http://www.innove.ee/UserFiles/Karj%C3%A4%C3%A4riteenused/%C3%95ppen%C3%B5ustamisteenused/Vormid%20ja%20abimaterjalid/Noustamise_alused.pdf ] 8.4.2014.

Maurice B., Luz E. V., Howard R., "Rehabilitation is Humanism " [www.cirrie.buffalo.edu/encyclopedia/en/article/304/] 29.10.2013

Martin, D. E. (2007). Principles and Practices of Case Management in Rehabilitation Counseling. Second Edition. Illinois: Charles C. Thomas Publisher .

Motiveeriv intervjuu . Eesti Psühhosotsiaalse Rehabilitatsiooni Ühing 2013. [www.epry.ee/assets/Uploads/Tlehed-II-koolituspev2.docx‎] 8.4.2014
16