KRIISIABI kokkuvõte (0)

KRIISIABI (Loeng 1) KRIISISEKKUMISEGA TEGELEVAD:  päästjad,  esmaabi andvad meedikud,  politseinikud,   arstid, õed,  sõdurid,  vaimulikud,  infotöötajad  lihtsalt kohal olevad inimesed. Psühhiaatrias ja psühholoogias on kriisisekkumise valdkond, kuid enamik praktiseerijaid ei ole ja
ei peagi olema spetsialistid. MÕJUSTATUD ISIKUD (those impacted) Otseselt kahjustatud:  Hukkunud ja nende lähedased  Ellujäänud (vigastatud ja vigastusteta pääsenud)  Ellujäänute omaksed (abikaasa, lapsed, vanemad,  teised lähedased)  Katastroofipiirkonnas töötanud päästjad  Pealtnägijad Kaudselt kahjustatud:  Meditsiinipersonal ja muud päästjad  Hilisemad abistajad: psühholoogid, sotsiaalabi, kirikutegelased   Töökaaslased, koolikaaslased, õpetajad  Juhtkond, otsustajad  Ajakirjanikud  Rahvas, üldsus  Teised ? KRIISIABI VERSUS TRAUMAPSÜHHOLOOGIA Kriisiabi kui retseptikogu  Traumapsühholoogia – teadmised sellest, mida traumaatiline sündmus inimeses muudab,
missugused muutused elukvaliteeti halvendavad ja kuidas elukvaliteeti taastada. Retseptid väljastatakse hea tava kohaselt kontrollitud teadmise alusel


Kriisiabi on tavakeele sõna  Psühhosotsiaalne   rehabilitatsioon   -  (psychosocial   rehabilitation)   Enamik   Eesti
Vabariigi seadusandlikke akte. Eesmärk on trauma ja vaimse, psüühilise, füüsilise või
sotsiaalse   tervisekahjustuse   järgselt:   psüühilise   tasakaalu   taastamine,   motivatsiooni
leidmine ja rehabilitatsiooni soovi loomine, enesehinnangu juhtimine ja rehabiliteerimise
eesmärgi leidmine, eneseusu taastamine valmistumaks eesmärgistatud rehabiliteerimisse
sisenemiseks.  Psühholoogiline   esmaabi  (psychological   first   aid)    -   inimese   vahetu   ja   personaalne
psühholoogiline   toetamine   24   tunni   jooksul   pärast   traumeerivat   sündmust.
Psühholoogiline   taastumine   (psychological   recovery)   US   Departement   of   Health   and
Human Services, WHO.   Vaimne tervis ja psühhosotsiaalne toetus -  Mental Help and Psychosocial Support -
MHPSS)         ÜRO jt. üleilmsed abivõrgustikud (OCHA-United Nation Office for the
Coordination of Humanitarian Affairs)  Varane psühhosotsiaalne sekkumine (early psychosocial intervention)  Euroopa Liit  Kriisisekkumine (crisis intervention) - tegevused, mis katkestavad inimese normaalset
funktsioneerimist takistavate sündmuste ahela ja püüab parandada inimeste suutlikkust
eluliste probleemidega toime tulla  Stressi juhtimine kriitilise insidendi korral  (Critical  Incident Stress Management –
CISM)  Definitions
There are two popular definitions of psychosocial rehabilitation which are quite often referred to.
According to Bennett (1978), the rehabilitation process helps a mentally disabled person to make
the most of his or her remaining  abilities,  so that he or she can attain  an optimal  level  of
functioning in the most normal possible setting. Anthony et al. (1990) state that the goal of
psychiatric   rehabilitation   is   to   improve   the   functioning   of   persons   with   serious   psychiatric
disabilities   so   that   they   can   live,   learn   and   work   with   success   and   satisfaction   in   their
environment of choice with the least amount of professional intervention possible. In 1996, the World Health Organization developed an international consensus document about
psychosocialrehabilitation:
Psychosocial rehabilitation is a process that facilitates opportunities for individuals…. to reach
their  optimal  level of independent  functioning  in the community.  It implies both improving
individual’s competencies and introducing environmental changes in order to create a life of the
best quality for people who have experienced a mental disorder, which produces a certain level
of disability.  Psychosocial rehabilitation aims to provide the optimal  level of functioning of
individuals   and   societies,   and   the   minimization   of   disabilities   and   handicaps,   stressing
individuals’ choices on how to live successfully in the community (WHO, 1996). Allikas: http://thecareeurope.com/?c=psychosocial-rehabilitation&l=en


KRIITILINE INTSIDENT = EKSTREEMOLUKORD = TRAUMAATILINE SÜNDMUS (traumeeriv   sündmus)   -   olukord,   millega   toimetulekuks   ei   piisa   inimese   igapäevastest
kohanemismehhanismidest, sageli äärmuslikult stressi tekitav või eluohtlik olukord. Kriisireakstioon - Ülitugeva stiimuli järgne äge emotsionaalne reaktsioon Tunnused:   Psühholoogiline tasakaal on häiritud.  Tavapärastest toimetulekuviisidest ei piisa tasakaalu taastamiseks.  Kriisiolukorras tekkinud stressi tagajärjeks on teatud funktsionaalsed häired (midagi on
inimesega lahti). Stress  (stress)  - niisuguste sündmuste kogemine, mida tajutakse iseenda füüsilist või psüühilist
heaolu kahjustavatena. Traumaatiline stess (traumatic stress)  - niisugune stress, mille tekitajaks on otsene või kaudne
kokkupuutumine ekstreemolukorraga Vastupidavus  (hardiness , recilience)   - isiksuse omadus, mis võimaldab   emotsionaalselt ja
füüsiliselt kahjustumata taluda ka mitmesuguseid ekstreemseid olukordi. Toimetulek (coping) - protsess, mille käigus inimene üritab stressi tekitavate ülesannetega toime
tulla. Kriisisekkumise ideoloogia ja meetodite kujunemisele on avaldanud mõju:  religioon  sõjad  katastroofid  meditsiiniteadus  õigusteadus  esmaabi andmise kogemused  psühholoogia, psühhiaatria  neurofüsioloogia  poliitika, filosoofia


Tõekspidamised eelmise sajandi lõpus Traumeeriv on sündmus ise. Seesugune sündmus on ühtviisi traumeeriva mõjuga kõigi osalejate
jaoks. Kui mõju pole märgatav, siis on tegemist varjatud traumaatilise stressiga ja see on eriti ohtlik.
Inimene vajab kindlasti spetsialisti abi. Emotsioonide välja elamine on hädatarvilik. Kui inimene säilitab pärast traumaatilist sündmust
püsiva enesekontrolli, siis ta ei tervene. Õhutati nutmist, karjumist. Kõik traumeerivates sündmustes osalenud isikud on saanud kahjustada ja vajavad spetsialisti abi.
Sekkumine peab olema proaktiivne. Enamik inimesi (ca 75% 25-aastastest) on kokku puutunud mõne traumeeriva sündmusega ja
vajavad seetõttu spetsialisti abi. Manuaalide ja juhtnöörikogumike koostamine nii professionaalide kui üldsuse tarbeks. Hetkeseis: Neuroteaduste osakaalu jätkuv suurenemine traumeerituse olemuse mõistmisel. Sekkumisviiside sihipärasuse suurendamine. Traumateraapiast   pärit   teadmise   laienemine   teistesse   valdkondadesse   (lapsepsühholoogia,
psühhiaatria, korrektsioonipsühholoogia, kasvatusteadus, pereteraapia,  jne.) Psühholoogide   ja   psühhiaatrite   arvukuse   vähenemine   esmaste   sekkujatena   ning   suurenemine
teiste spetsialistide (politsei, päästjad, sõjavägi, meedikud, sotsiaaltöötajad jt.) ettevalmistajatena
ja konsultantidena. Teaduspõhiste meetodite arendamine kroonilise traumeerituse rehabilitatsiooniks. Standardiseerimine:   püüded   rahvusvaheliselt     tunnustatud     protseduurireeglite   poole   nagu
meditsiinis üldiselt.  Trauma  on   normaalne   vastus   inimese   poolt   ebanormaalseks   hinnatud   sündmusele.
Traumaatiline   reaktsioon   on   adaptiivne   –   on   aidanud   inimesel   ohtlikus   olukorras   reageerida
kiiresti, enne kui on liiga hilja. (DePrince and Freyd, 2007)


Traumeeriva sündmuse tunnused:  Kontrolli puudumine juhtuva üle (inimeseti erinev)  Juhtuva   tajumine   äärmuslikult   negatiivsena   (hirm   füüsilise   valu,   emotsionaalse   valu,
haavamise või surma ees)  Juhtuva ootamatus, äkilisus  Abitus – kolme komponendi koostoime (Carlson ja Dalenberg, 2000) Tavapärased reaktsioonid ekstreemolukorrale:  Psühholoogiline šokk  Reaktsioonifaas  Toibumine TRAUMEERIVA SÜNDMUSE MÕJU: Mandeltuum, aju osa, mis registreerib ohte, muutub väga aktiivseks Ajukoore emotsioone reguleeriv osa koormatakse üle ja töötab halvasti. Emotsioonid võivad
ajada segadusse, võib kogeda täielikku tuimust. Prefrontaalne ajukoor, mis toimib loogilise mõtlemise ja teadvuse kandjana, lõpetab uue info
töötlemise ja muutub passiivseks. Kogu energia suunatakse ellujäämisreaktsioonidele. Trauma vallandab mõne järgmistest käitumisviisidest:  Põgenemine  Võitlemine  Tardumine  Näiliselt normaalne käitumine Füsioloogiline mõju:  Stressihormoonide   ja   neurotransmitterite   (sh   kortisool,   adrenaliin   ja   norepinefriin)
vallandumine  Adrenaliin stimuleerib südant kiiremini ja tugevamini kokku tõmbuma  Norepinefriin stimuleerib tähelepanu keskendumist ning stimuleerib mälu  Vererõhk tõuseb, vere ringvool kiireneb ja paraneb hapniku tarbimine  Kapillaarid ahenevad  Veri valgub välja soolestikust ja liigub ajju ning lihastesse  Põrnas suureneb vererakkude vallandumine  Maksas toimub intensiivne glükogeeni muutmine glükoosiks


 Hingamine kiireneb,  kopsud saavad rohkem hapnikku  Pupillid laienevad,  nägemine paraneb/teravneb  Endogeensete opiaatide vallandumine vähendab või kaotab aju valutundlikkuse  Muutunud   teadvuse   seisund   (ajataju   muutused,   ahenenud   tähelepanu,   muutunud
mäluprotsessid jms)  Vallanduv kortisool surub maha immuunsüsteemi  Maks hakkab rasva glükoosiks muutma Pikaajaline füsioloogiline mõju:  Ülemäärane   kortisooli   tase   viib   mao   limaskesta   õhenemiseni   ja   võib   põhjustada
maohaavandeid  Kortisooli liiasus toob kaasa luude hõrenemise ja tekitab osteoporoosiriski  Vanematel inimeste risk luumurdudeks  Südamekahjustused  Diabeet  Astma  Imuunsüsteemi allasurutus toob kaasa infektsioonidesse haigestumuse tõusu  Imuunsüsteemi allasurutus toob kaasa kasvajate ohu (Bremner, J.D., 2005) Käitumuslikud šoki väljendused:  Eitamine, tardumine  Paanika, agiteeritud käitumine  Näiliselt normaalne käitumine  Ajataju muutused  Agressiivsus  Tähelepanu ahenemine  Amneesia, dissotsiatsioon MIDA TEHA, KUI INIMENE ON VÄGA ENDAST VÄLJAS 1. Maandamine:    1. Sõnasta mõistmine (“Ma saan aru, et sa oled praegu endast väljas/vihane/…  
2. Kontrollitunde suurendamine (“Kiirabi tuleb 5 minuti pärast.”, “Paneme jalale lahase.”).
3. Pilkkontakt (“Vaata mulle otsa.”).
4. Kehaline kontakt (näiteks kätest hoidmine)
5. Hinga sügavalt sisse ja välja (vaata, et inimene oleks asendis, mis võimaldab hingata).
6. Keskendumine olukorrale “siin ja praegu” (“Vaata ringi ja räägi, mida sa ümberringi näed.”)


7. Kas sa tahad mulle midagi rääkida? Sa ei pea, kui sa ei taha.  Peegeldav kuulamine      Sekkumine, kui on vajalik -    kui tundub, et sekkumine on vajalik, kuid ühtki ideed ei ole, võta aega mõtlemiseks INIMENE ON ENDAST VÄLJAS  Seisundi hoidmine:     1. Ära jäta üksi
2. Räägi, mida sa teed
3. Räägi, mis edasi saab
4. Normaliseeri (näiteks värisemist, külmavärinaid jms)
5. Kasuta seda, mis on olemas (pane inimesed üksteist toetama ja suhtlema, leia võimalus inimene tegutsema panna vms) 6. Tunnusta seda, mida inimene suudab teha 
7. Väldi võrdlemist, kriitikat
8. Ära valeta REAKTSIOONIFAAS EHK LÄBITÖÖTAMISPERIOOD (4-6 nädalat) Selles faasis hakkab inimene tasapisi juhtunut mõtestama, taipama, mis on juhtunud ja mida see
talle   tähendab.   Esialgu   võib   olla   veidraid   tajusid   või   kogemusi,   näiteks   tuntakse   kaotatud
lähedase juuresolekut või kuuldakse tema häält, tuntakse puudutust. See tähendab, et inimese aju
ei ole veel päriselt kohanenud uue reaalsusega. Vastust nõudvad küsimused:  mis juhtus?  see ei võinud juhtuda!  kuidas selline asi võib juhtuda?  miks just mina?  miks ma pääsesin?  miks ma viga sain?  miks X surma sai? Mälupildid vallutavad psüühika, taastuvad pealetükkivalt. Reaktsioonifaasis on iseloomulikud:  Tugevad tunded (hirm, häbi, viha, kurbus jne)


 Väsimus. Nii vaimne kui füüsiline.  Unehäired.  Tugev   vajadus   seltsi   järele:   tahtmatus   üksi   olla   koos   tigeduse,   pahuruse   ja
rahulolematusega. Sagedased on konfliktid ja solvumine.  Süütunne   Keskendumisraskused.  Söömishäired: isutus või ülemäärane söögiisu.  Somaatilised   häired.     Külmetushaigused,   südame   –   ja   veresoonkonnahaigused,
nahalööbed, mao ja soolestiku talitluse häired jne.  Ravimite ja/või alkoholi ülemäärane tarbimine.  Seksuaalfunktsiooni häired. Traumaatilise stressi tagajärjedega toimetulek sõltub:  inimese füüsilisest ja vaimsest tervisest ja tema  hetkeseisundist juhtunu ajal  vaimsetest   võimetest   ja   maailmavaatest:   kas   inimene   on   võimeline   oma   kogemuse
mõtestama, sellest õppima.  sotsiaalsete suhete hulgast ja tugevusest. Kui inimesel on tugevad olulised grupid, kuhu ta
kuulub   (perekond,   töökaaslased,   sõbrad,   sugulased   jne.),   siis   on   tema   toimetulek
juhtunuga tõenäoliselt parem  Dissotsiatsioon  -   Integreerituse   puudumine   nendes   psühhobioloogilistes   süsteemides,   millest
koosneb isiksus (Van der Hart,  Nienhuis, Steele ja Brown, 2004). On nii trauma psühholoogiline
tulemus kui traumaga seotud probleemide mehhanism. Peritraumaatiline dissotsiatsioon:   Sündmuse ajal  Vaevutajutavast peapööritusest täieliku amneesiani  Võib olla adaptiivne reaktsioon  Pikemaajaline  tugev  peritraumaatiline  dissotsiatsioon  võib viidata  hilisema  patoloogia
tõenäosusele Akuutne stressihäire - (Acute Stress Disorder ASD) Sümptomid:  Pealetungivad mõtted (intrusive thoughts)  Luupainajad (nightmares)  Ärrituvus


 Rahutus  Ahenenud teadlikkus ümbritseva suhtes  Dissotsiatiivsed   sümptomid:   tuimus,   amneesia,   uuestikogemine,   depersonalisatsioon,
deralisatsioon  Depressiooni sümptomid: lühenenud tulevik, mõnutunde kadumine Vahetult traumaatilise sündmusest kuni 1 kuu selle möödumisest. Sümptomid peavad kestma
min 2 päeva kuni 4 nädalat (max)  . Vähemus paraneb iseseisvalt,  enamusel (~75%) areneb
PTSD. Dissotsiatiivsed   reaktsioonid   trauma   ajal   või  järel   võivad   viia   traumaatiliste   mälestuste   ning
nendega   seotud   afekti   fragmenteeritud   kodeerimisele   ja   konsolideerumisele,   see   omakorda
takistab emotsioonide töötlust ning kogemuse integreerimist (Bryant, R.A., 2005). Traumajärgne stressihäire (Post-Traumatic Stress Disorder PTSD) PTSD   on   psühholoogiline   seisund,   mis   peegeldab   suure   tugevusega   stressorite   esinemisele
järgnevate iseloomulike sümptomite arengut.  DSM-   5   sisaldab   PTSD   kuni   6-aastaste   alatüüpi.   Järgnevad   kriteeriumid   puudutavad
täiskasvanute, noorukite ja üle 6-aastaste laste sümptomeid. PTSD kriteeriumid DSM –5 järgi: A – stressor. Isik oli surma, surmaohtu, tegelikku või ähvardavat tõsist vigastust või tegelikku või ähvardavat
seksuaalset vägivalda sisaldava sündmuse osaline (üks neist nõutav). Otsene osaleja Vahetu pealtnägija Kaudne osaleja, kelle lähedane oli sündmuse vahetu osaleja. Kui juhtunu oli seotud surma või
surmaohuga, siis peab olema tegemist õnnetusjuhtumi või vägivallateoga. Korduv, tavaliselt kutsetegevuse käigus toimuv kokkupuude sündmuste võigaste detailidega . (Ei
kuulu:  kaudne kokkupuude tehniliste vahendite kaudu) B: intrusion symptoms (nõutav üks)


Korduvad   tahtmatud ja pealetükkivad mälestused juhtunust. Märkus: lastel võib see sümptom
esineda korduva mängu vormis. Traumaatilised   luupainajad.   Märkus:   lastel   võivad   esineda   hirmuunenäod,   mille   sisu   pole
juhtunuga seotud. Dissotsiatiivsed reaktsioonid (sh flashbacks) lühikestest episoodidest täieliku teadvusekaotuseni.
Märkus: lapsed võivad taastada juhtunu mängu käigus. Märkidega, mis  sümboliseerivad antud sündmust, seotud tugev distress.  Psühholoogiline reaktiivsus sündmust meenutavatele asjaoludele. Intensiivne või pikaajaline stress, mis tekkib seoses traumaatiliste meenutajatega. C. Vältimine Pidev märkimisväärne traumaga seotud stiimuli(te)st hoidumine (vähemalt üks nõutav). Traumaga seotud mõtted ja tunded Traumaga seotud välised meenutajad (sh inimesed, kohad, vestlused, tegevused, objektid või
olukorrad) D: negatiivsed muutused meeleolus ja mõtlemises ...,  mis algasid või halvenesid pärast traumeerivat sündmust (vähemalt 2). Võimetus   meenutada   mingeid   olulisi   traumeeriva   sündmuse   osi,   mis   pole   põhjustatud
peatraumast, alkoholist või teistest ainetest Püsivad ja sageli ebaadekvaatsed uskumused iseenda ja/või maailma suhtes. Püsiv ebakohane enese või teiste süüdistamine traumaatilise sündmuse põhjustamises või selle
tagajärgedes. 4. Püsivad traumaga seotud negatiivsed emotsioonid. 5. Märkimisväärne huvi kaotus enne traumat oluliste tegevuste vastu. 6. Teistest inimestest võõrandumise tunne. 7. Ahenenud afekt: püsiv võimetus positiivseid tundeid tunda


E: muutused erutuvuses ja reaktsioonides … mis algasid või halvenesid pärast traumeerivat sündmust (vähemalt 2) Ärritatus või agressiivne käitumine Ennast kahjustav või hoolimatu käitumine Ülivalvsus Liialdatud ehmatusreaktsioon Keskendumishäired Unehäired F:kestus
sümptomid B, C, D ja E kestavad püsivalt kauem kui ühe kuu. G: funktsionaalne olulisus Sümptomitega kaasneb märkimisväärne distress või funktsionaalne kahjustus (näiteks tööalane
või sotsiaalne toimetulematus) H: välja arvatud Häire ei ole tingitud ravimite või psühhotroopsete ainete tarvitamise ega muu haiguse tagajärjel PTSD alatüübid:  Disotsiatiivsete sümptomitega PTSD  Depersonalisatsiooni sümptomid  Derealisatsiooni sümptomid Hilinenud avaldumisega PTSD Kogu sümptomaatika ei ilmne enne 6 kuu möödumist traumast. Osa sümptomeid võib ilmneda
ka varem. PTSD kriitika:


PTSD diagnostilised kriteeriumid ei rahulda, sest:  PTSD   sümptomite   klastrit   on   raske   eristada   inimese   normaalsetest     reaktsioonidest
massiivsele traumale.  PTSD, üldine ärevushäire, depressiivne häire ja ainesõltuvus pole kuigi hästi eristatavad  PTSD-d defineerivad sümptomid pole traumaga kuigi tugevalt seotud  PTSD diagnoos tugineb tõestamata traumale ja subjektiivsetele kaebustele sümptomite
osas.  Rahaline kompensatsioon PTSD põdejale on teisene kasu. VARANE   PSÜHHOSOTSIAALNE   INTERVENTSIOON   PÄRAST   KATASTROOFE,
TERRORIAKTE JA TEISI ŠOKEERIVAID SÜNDMUSI Seni kasutati mõistet kriisiabi, ka kriisisekkumine. Sekkumisviisid olnud erinevad   oma tekke,
eesmärgi ning tõestatud tulemuslikkuse põhjal. Leitud on vastuolusid teaduspõhiste soovituste ja
praktikas antava abi vahel. Väga paljude abi andmise meetodite efektiivsust pole kunagi uuritud. Varajase sekkumise eesmärgid:  edendada loomulikku taastumisprotsessi ja loomulike abiallikate kasutamist  leida need juhtunust mõjustatud, kes vajavad kohe psühholoogilist abi.  vajadusel   korral   suunata   ravile   ja   ravida   neid,   kes   kiiret   psühholoogilist   sekkumist
vajavad


(Loeng 2) VARANE   PSÜHHOSOTSIAALNE   INTERVENTSIOON   PÄRAST   KATASTROOFE,
TERRORIAKTE JA TEISI ŠOKEERIVAID SÜNDMUSI Seni kasutati mõistet  kriisiabi,  ka  kriisisekkumine.  Sekkumisviisid olnud erinevad oma tekke,
eesmärgi ning tõestatud tulemuslikkuse põhjal. Leitud on vastuolusid teaduspõhiste soovituste ja
praktikas antava abi vahel. Väga paljude abi andmise meetodite efektiivsust pole kunagi uuritud. Varajase sekkumise eesmärgid:  edendada loomulikku taastumisprotsessi ja loomulike abiallikate kasutamist  leida need juhtunust mõjustatud, kes vajavad kohe psühholoogilist abi.  vajadusel   korral   suunata   ravile   ja   ravida   neid,   kes   kiiret   psühholoogilist   sekkumist
vajavad Psühhiaatria vs kriisisekkumine Arst/psühholoog on informeeritum ja targem vs võrdsete vahel
Patsiendil on teatud häire vs kriisisolijate reakstioonid on normaalsed, ebanormaalne on olukord
Oluline on professionaalsus vs olulisem on inimlik, mitteprofessionaalne Kriisisekkumise   põhialused  lihtsus – lihtsad, mitted komplitseeritud meetodid  lühidus – mõned minutid kuni tund enamikul juhtudel, kriisisekkumisi võib olla üks, aga
vahel ka 3-5  loovus – tuleb kasutada seda, mida olukord võimaldab  pragmaatilisus – kasutada seda, mis toime tulla aitab  lähedus – kriisisekkumine toimub sündmuskohal või selle läheduses  kiirus – nii ruttu pärast juhtunud kui võimalik  edulootus – tehakse seda, millest on abi loota Kriisisekkumise korraldus, Skandinaavia mudel:  Vabatahtlikud kriisirühmad  Riigipoolne leping  Koostöö erinevate ametkondade vahel


Kriisirühma kuuluvad:  sotsiaaltöötaja  arst  lastega tegelema õppinud spetsialist  jurist  vaimulik  … Kaasus: Marianni juhtum
10-aastase Marianni ema suri ootamatult südamerikke tagajärjel, kui Mariann oli koolis. Laps
leidis ema surnuna, kui koolist koju jõudis. Vabatahtlik kriisitöötaja saabus enne, kui politsei
lahkus.   Sama   inimene   juhtumikorraldajana   algusest   lõpuni.   Korraldas   lapse   liikumise   teise
peresse   samal   päeval.   Korraldas   erinevate   spetsialistide   (kool,   lastekaitse,   ema   töökoht,
kindlustus, surnukuur jms) koostöö. Jälgis lapse seisundit poole aasta jooksul Varase psühhosotsiaalse sekkumise meetodid:
(IMPACT Guidelines, 2008)  Toetava keskkonna (supportive context) loomine  Preventiivsed psühhosotsiaalsed sekkumised  Ravitoimega   esmased   psühhosotsiaalsed   sekkumised   (curative   early   psychosocial
interventions)  Ravitoimega sekkumised spetsiifilistele riskigruppidele Toetav keskkond
Toimub osavõtlik kuulamine, toetus ja  ärevuse vähendamine  koos avatusega inimeste esmaste
praktiliste vajaduste suhtes. Värske faktilise info andmine juhtunu kohta. Omaenda keskkonnast
pärit   sotsiaalse   toetuse   ergotamine.   Lähedaste   taasühendamine   ja   perede   kooshoidmine.
Normaalset   reaktsiooni   kulgu   kogevate   osaliste   rahustamine   nende   seisundi   suhtes.   Toetava
konteksti loojateks ei pea olema vaimse tervise spetsialistid, kuid selle loojad peaksid olema
informeeritud juhtumi osaliste võimalikest vajadustest ja reaktsioonidest Toetav keskkond lastele:  Täiskasvanutega samad printsiibid  Läbi lapsele tuttavate täiskasvanute  Läbi lapsele tuttavate sotsiaalsete võrgustike: kool spordiklubi vms.


 Esmane sekkumine ja toetava konteksti loomine peaks toimuma selles võrgustikus, mille
raames laps traumaatilist olukorda koges.  PREVENTIIVSED PSÜHHOSOTSIAALSED SEKKUMISED Informeerimine   ja   preventiivne   ettevalmistus   traumaatiliste   reaktsioonide   olemusest   ja
tagajärgedest.
Osaliste jaotamine vastavalt juhtunu mõju raskusele, edasist toetust vajajate välja selgitamine
(psychological triage).
Teised   preventiivsed   sekkumised:   psühholoogiline   debriefing,   CISD  (critical   incident   stress
debriefing), CISM (critical incident stress management), psühholoogilise esmaabi moodul. Informeeriminine   ja   preventiivne   ettevalmistus   traumaatiliste   reaktsioonide   olemusest   ja
tagajärgedest:  Teave selle kohta, millal ja kust leida täiendavat abi  Soovitused tekitada tavapärane elurutiin nii ruttu kui võimalik  Rahustavad seletused normaalsetest reaktsioonidest  Ei soovitata  üldist preventiivset ettevalmistust  avalikkuseletraumaatiliste reaktsioonide
olemusest ja tagajärgedest  Lastele antav teave peab olema esitatud vastavalt nende vanusele ja arusaamise võimele  Õpetajad   (treenerid,   kasvatajad   jt   lastega   töötavad   spetsialistid)   peaksid   vanemaid
õpetama oma lapsi aitama ja nende seisundit jälgima. Vanemate teavitamine ja toetamine
on oluline. Osaliste jaotamine vastavalt juhtunu mõju raskusele, edasist toetust vajajate väljaselgitamine
(psychological triage): Soovitatav on juhtumi akuutses faasis koolitatud vabatahtlike ja esmaste päästetöötajate aktiivne
tegevus abivajajate välja selgitamisel. Vaimse tervise spetsialistide toetav roll on vajalik.
Vajalik on välja selgitada juhtumiga seotud isikud, kellel on vaimseid häireid ja/või tõsiseid
kliinilisi sümptomeid, mis nõuavad diagnoosi ja/või ravi. Ajavahemik, mil jälgimine on vajalik,
kestab kuus nädalat. Eristada tuleks kolme gruppi:  Mõjustatud, kel pole vaimseid häireid ega tõsiseid kliinilisi sümptomeid. Suurim grupp
juhtunust   mõjustatuid.   Enamik   toibub  ise   ja  vajab  esimese   kuue  nädala  jooksul   vaid
vähesel määral rahustavat teavet


 Mõjustatud, kelle puhul on alust kahtlustada vaimseid häireid ja/või tõsiseid kliinilisi
sümptomeid. Ka see grupp vajab asjakohast teavet, lisaks on hoolekandjal otstarbekas
leida võimalus järelkohtumiseks (follow-up)   Mõjustatud, kellel on selgeid vaimse häire ja/või tõsiste kliiniliste sümptomite ilminguid.
Vajavad viivitamatut spetsialiseeritud abi RAVITOIMEGA ESMASED PSÜHHOSOTSIAALSED SEKKUMISED 
(curative early psychosocial interventions) Psühholoogiline debriefing.
Algselt kasutatud esmaabistajate ja sõjaväe psühhosotsiaalse rehabilitatsiooni vahendina. Hiljem
eri vormides (individuaalse või grupiviisilisena, struktureeritud ja struktureerimata) kasutatud
erinevate elanikkonnagruppide rehabilitatsioonis. Kriitika:
Debriefingus osalenud inimesed on üldiselt nii protsessi enese kui tulemuste suhtes positiivselt
meelestatud. Debriefingu kuluefektiivsuse kohta pole piisavalt teaduslikku tõendusmaterjali.
Debriefingu eesmärkide hulgas on PTSD preventsioon kaheldav. Tulemuslik võib olla toetava
keskkonna loomine.
Debriefingu asemel võib olla tulemuslik juhtunu käsitlemine töökaaslaste toel (peer-support).
Lisaks   on   soovitatav   kasutada   organisatsioonilisi   meetmeid   toetava   keskkonna   loomiseks
organisatsioonis. KRIITILISE INTSIDENDI OHJAMINE
(Critical Incident Stress Management CISM)  Enne sündmust toimuv ettevalmistus  Vahetu toetus sündmuse ajal ja –kohas  Sündmuse järgne demobiliseerumine (toit, informatsioon ja puhkus)  Defusingud (juhtunu arutelud väikestes gruppides 8-12 tundi pärast juhtumit)  CISD (debriefing)  Toetus nendele, kes on otseselt mõjustatud  Jälgimiskohtumised (follow-up meetings)  Vajajate suunamine edasiseks diagnoosiks ja raviks  CISM loodi  algselt  esmaste  abistajate  (päästjad,  meedikud,  politsei)  tarbeks,  kuid  on
leidnud kasutamist palju laiemalt CISM juhised:
Ei   soovitata   CISM   laiale   elanikkonnale.   Edasised   uuringud   tulemuslikkuse   kohta   on
soovitatavad. Kommentaarid:


CISM on võimalik juhul, kui ettevalmistav tsükkel enne juhtunut on läbitud. Seega kasutatav
militaarsete, paramilitaarsete jt. professionaalsete üksuste tarbeks.
Positiivsete tulemuste saavutamise kohta on olemas teadusuuringud, kui enamik neist on tehtud
meetodi loojate ja rakendajate poolt PSÜHHOLOOGILISE ESMAABI MOODUL Antud mooduli tulemuslikkust ei ole mõõdetud
Spetsiaalselt   lastele   suunatud   psühholoogilise   esmaabi   meetodite   tulemuslikkust   pole   samuti
mõõdetud RAVITOIMEGA VARASED PSÜHHOSOTSIAALSED SEKKUMISED Kasutatavad nende inimeste puhul, kelle kliinilised probleemid mahuvad DSM-V diagnostiliste
kriteeriumide alla. Eestis kasutatakse ICD-10 (RHK-10).
Meetodid:  Traumale-keskendatud   kognitiiv-käitumuslik   teraapia   (trauma-focused   cognitive
behavioural therapy - CBT)  EMDR (Eye Movement Desensitization and Reprocessing) Tuimestamine ja ümbertöötlus
silmaliigutuste abil  Sündmuskoha uuestieksponeerimine  Ravimite kasutamine leevenduseks  Töökohale keskendatud sekkumised  Sekkumisviisid spetsiifilistele riskigruppidele KOGNITIIV KÄITUMUSLIK TERAAPIA Akuutse stressihäire ja PTSD sümptomite puhul soovitatakse traumale keskendatud kognitiiv-
käitumuslikku teraapiat kasutada esimese kuu jooksul pärast juhtunut (~ 5 seanssi). Traumale
keskendatud kognitiiv-käitumusliku teraapia tulemuslikkus võrreldes sekkumise puudumisega on
leidnud uurimistulemuste põhjal kinnitust. Lõõgastusharjutusi tuleks kasutada ainult osana CBT
osana. Nii nagu mistahes muu terapeutilise sekkumise puhul, tuleb ka CBT puhul arvestada, et juhtum
peab   inimese   jaoks   olema   lõppenud   enne   teraapia   alustamist   (turvalisus,   elupaik   ja
elementaarsete bioloogiliste vajaduste rahuldamine peab olema kindlustatud) EMDR (EYE MOVEMENT DESESITIZATION AND REPROCESSING)
1989, looja Francine Shapiro
8-astmeline   protokoll   põhineb   kognitiiv   käitumuslikul,   psühhodünaamilisel,   kehateraapial   ja
suhete teraapial. Uuringud on tõestanud EMDR efektiivsust kroonilise PTSD ravis. Esimese
kuue nädala jooksul saavutatava tulemuse kohta oleks tarvis täiendavaid uuringuid.


KRIISIABI EESTIS https://www.palunabi.ee/ohvriabist/psuhhosotsiaalne-kriisiabi/
KOV-id
https://hingehoid.ee/
https://rasedus.ee/
https://www.lastekriis.ee/
Erinevad MTÜ-d
Ettevõtted KRIISISEKKUMINE TÖÖKOHAS Kui on juhtunud  Raskete tagajärgedega tööõnnetus  Töötaja surm töökohas  Töötaja(te) hukkumine väljaspool  Töötaja enesetapp  Ohuolukord töökohas, mis oleks võinud lõppeda traagiliselt   Füüsilise vägivallani eskaleerunud konfliktid töötajate vahel  …  või mõni teine sama raskusastmega sündmus Raske juhtumi järgse tegutsemise eesmärgid:  Luua keskkond, mis võimaldab inimestel rahuneda ja loomulikul viisil kõige kiiremini
taastuda  Hoiduda   negatiivsete   emotsioonide   eskaleerumisest,   mõttetutest   süüdistustest   ja
rünnakutest  Ohjeldada kuulujutte  Hoida ühtsustunnet: raske sündmus võib kollektiivi lammutada, aga võib ka selle liita  Taastada normaalne tööprotsess võimalikult kiiresti  Hoida töötajate usaldust üksteise, ettevõtte ja juhtide suhtes  Anda kõigi tasemete töötajatele turvatunne  Leida üles need, kes oma seisundi tõttu vajavad spetsialisti konsultatsiooni  EHK: TAASTADA NORMAALNE ELU VÕIMALIKULT VALUTULT JA RUTTU  Kuidas seda teha?  Iga õnnetusjuhtum on eriline, aga juba varem saab otsustada, kes on need inimesed, kes
õnnetuse pehme poolega tegelema hakkavad Kriisimeeskond
Ülesandeks inimeste informeerimine (ka sellest, mille kohta informatsiooni ei ole). Kokkulepped
rituaalide osas. Juhendid pereliikmetega suhtlemiseks.   Keegi juhtkonnast (et oleks side õnnetuse tehnilise likvideerimise käiguga ja võimalus
pädevaid otsuseid teha)  Personalitöötaja (valdab infot töötajate pere ja eelneva töö kohta ettevõttes)  Üks või mitu töötajate hulgas autoriteetset kolleegi


 Kommunikatsiooni eest vastutav töötaja  Jurist  Kokku 3-7 inimest
Kõik liikmed on läbinud koolituse kriisireaktsioonide ja kriisis inimestega suhtlemise alal Iga juhtum on erinev. Mõnikord on vaja kõiki liikmeid, mõnikord piisab osadest liikmetest
Kriisimeeskond on:  On inimestele kättesaadav  Jagab informatsiooni, annab nõu ja soovitusi  Kogub informatsiooni juhtunu ja inimeste vajaduste kohta  On tähelepanelik kuulujuttude ja inimeste tunnete suhtes  Annab teavet selle kohta, mis saab edasi  Koordineerib   abipakkumisi.   On   vajadusel   abi   vahendajaks,   et   traumeeritud   inimesi
liigselt ei tülitataks.  Korraldab suhtluse pereliikmetega  Otsustab rituaalidesse puutuva (kas panna lehte kuulutus, kes paneb, missuguse tekstiga;  Kas ettevõttes on mälestuskoht – leinaraamis foto, küünal?  Abistab pereliikmeid asjaajamises, annab nõu  Vahendab ettevõtte poolt pakutavat abi  Abistab vajadusel peret meediaga suhtlemisel  Lisaks tegevusele õnnetusejärgsetel päevadel kriisimeeskond  On vajadusel abiks haiglas viibijate töökaaslastele ja pereliikmetele  Vajadusel otsib täiendava abi võimalusi neile, kel traumaatiline stress näib püsivat üle 6
nädala  Vajadusel hoiab sidet tööõnnetuses hukkunu perega (laste jõulupakid ja pidu jne.) Surmateate edastamine: Surmateade tuleb edastada vahetus kontaktis inimesega, mitte kirja, telefoni, elektronposti või
mõnd muud tehnilist vahendit kasutades.     Tehnilisi vahendeid võib kasutada, kui muul viisil
surmateadet õigeaegselt kätte toimetada pole võimalik.
Surmateate edastamisel  esitleda ennast (nimi, amet)  kontrollida, kes on inimene, kellele teade edastatakse ( silmas tuleks pidada ka teate saaja
vanust, vaimset ning füüsilist seisundit ning suhet surnud inimesega)  paluda juurde teisi pereliikmeid/ korteris viibijaid   võimaluse korral muuta keskkond teate saajale (saajatele) mugavamaks – ehk on nad
nõus istuma vms. Teade ise: Sissejuhatus: Mul on teile halb uudis. ..  
Sisu: Teie abikaasa Valdo on surnud.
Täiendav informatsioon: Täna hommikul kell … 
Lõpetav vormel: Mul on väga kahju. Reageerimisaeg lähedasele (lähedastele)


Veidi aega küsimusteks ja vastusteks. Lisainformatsioon – oma kontaktandmed surnu lähedastele
kirjalikult, soovitused edasisteks sammudeks samuti kirjalikult.
Lõpetamine: Mul on tõesti kurb, et nii juhtus. 
https://www.youtube.com/watch?v=M3cOTbbLe20  Rituaalid kui psühhoterapeutilised protsessid:  Märgivad mingi etapi lõppu ja algust elus.  Aitavad koostada mõttelist elulugu.  Toetavad mäluprotsesse  Toetavad turvalisustunnet.  Seovad inimesi, pakuvad kontakti loomise võimalusi.  Annavad käitumisjuhised keerulisteks olukordadeks. Omadusi:  Rutiin (rituaal peab olema “õigesti tehtud”), uudsuse puudumine  Venivus, igavus  Erinevate   sensoorsete   süsteemide   aktiveerimine   (nägemine,   kuulmine,   haistmine,
maitsmine, taktiilne stimulatsioon)  Ebaisikulisus Ametkondlikud rituaalid:  pildid – küünlad  mälestusstend  kaastunderaamat  matustel osalemine  oma abi pakkumine surnu lähedastele  jne ... Kodused rituaalid: Vana matusekombestik:  kirstupanek  hüvastijätt surnukeha juures  pildid, küünlad  ettevalmistused matusteks  kodunt ärasaatmine  kiriklik/ilmalik leinatalitus  haudapanek  peied  tähtpäevarituaalid surmajärgselt:   sünnipäev, surmapäev, hingedepäev, jõulud ja vana-
aasta õhtu, jaanipäev Uuem kombestik:


 Matmisteenuse tellimine  Tseremoonia krematooriumis, harvem kirikus.  Peielaud (ca 1,5-2 tundi) LEIN JA LEINAPROTSESS  Leinamise funktsioonid: 1. aktsepteerida kaotuse reaalsust, 2. kogeda (läbi elada) kaotusvalu, 3. kohaneda keskkonnaga, kust surnud isik puudub, 4. panustada uutesse suhetesse Worden, 1984
Komplitseeritud leinaprotsessid: Vormid: 1. leinareaktsiooni   puudumine   (reaktsiooni   puudumine   üksi   ei   pruugi   tähendada
komplitseeritud leinaprotsessi, võib esineda ka normaalse kohanemise puhul), 2. pikenenud   (krooniline)   reaktsioon,   mis   kestab   aastaid   ja   takistab   leinaja
toimetulekut, 3. lein muutub tugevaks depressiooniks. Mõnikord on depressioon arenenud juba
varem. Kaotus on “viimane piisk karikasse”. 4. lein muutub somaatiliseks või psühhosomaatiliseks haiguseks. Suurendavad tegurid: 1. ootamatu surm, 2. varane surm, 3. ebatavaline (kole) surm, 4. leinaja oli surnud isikust tugevasti sõltuv, 5. leinajal ning surnud isikul olid ambivalentsed suhted.  Worden, 1984
Pereliikmed säilitavad suhte surnuga:  külastades paiku ja sündmusi, mis on surnud inimesega seotud,  vaadates pilte ja videosid surnu eluajast,  nuusutades surnud inimese riideid, tema toas viibides,  tundes tugevasti kadunu lähedalolekut  nähakse surnut  kuuldakse tema häält või samme  tuntakse lähedalolekut  nähes surnud inimest unes või kujutlustes  surnu isiklike esemete abil


 surnud inimesega mõttes rääkides Leinaja eneseabi strateegiad:  panna juhtunu sõnadesse  päevik, kiri  helisalvestis  külastada sõpru, et rääkida  luua leina toetavaid rituaale  ühineda leinarühmaga  lugeda kohast kirjandust  hoolitseda enda eest  vähendada nõudlikkust tööl (kodus)  kindlustada puhkuse perioodid  osaleda heaolu tõstvais tegevustes (sport, muusika, muu)  taastada igapäevane elurütm (päevarutiin) nii ruttu kui võimalik  töö  vaba aja tegevused, sotsiaalne aktiivsus  kodurutiin  kehaline tegevus  kõndimine  füüsilised harjutused  surnud inimese isiklike esemetega toimetamist ei tohi liiga kauaks edasi lükata - tee seda
jupikaupa  perekondlikud kokkulepped                 (Dyregrov, 1994) ÕNNETUSED JA KATASTROOFID KATASTROOF: puudutab ühiskonda tervikuna.
õnnetuseosaliste suhteline hulk (võrreldes elanikkonna koguarvuga) on suur.
ühiskonna toimimine on häiritud. ÕNNETUS:
puudutab üht piiratud paikkonda
osaliste suhtarv võrreldes elanikkonna koguarvuga väike
abi andmiseks piisab päästeameti, meditsiinisüsteemi, politsei ja/või omavalitsuse tavapärasest
töömudelist
(Loeng 3) ABISTAJATE PROBLEEMID


Abi   vastuvõtjate   ambivalentsed   hoiakud   ja   emotsioonid,   mis   abi   andjaid   mõjutavad
Tavapärane   mõtteviis:   abi   saajad   on   tänulikud,   nende   naeratus   tasub   abi   andjate   vaeva   ja
pingutuse. Tavaline   tegelikkus:   abi  saajad  suhtuvad  abi  andjatesse  kriitiliselt,  umbusklikult,  vahel  isegi
vaenulikult.  Tavapäraseid probleeme  Rahulolematus sellega, et “saatus on meiega nii ebaõiglaselt ringi käinud”.  Abistaja kui
kanal viha välja valamiseks.   Eneseväärikuse probleemid. Abi andja ja abi saaja võimusuhe võib olla pinget tekitav.  “Professionaalsed “abisaajad. Nii indiviidid kui grupid.  Pettused, kelmused, korruptsioon, kuritarvitused.  Usaldamatus.  Poliitilised vastuolud . Marcos   Ferreiro   (2012)   Blurring   of   Lines   in   Complex   Emergencies:   Consequences   for   the
Humanitarian Community http://sites.tufts.edu/jha/archives/1625 ABI ANDJATEGA SEOTUD PROBLEEMID  Humanitaarmissioonid kui tulus majandusharu.  Humanitaarmissioonid kui isikliku majandusliku ja poliitilise kapitali hankimise vahend.  Organisatsioonide ja allüksuste vaheline konkurents nii missioonil kui kodumaal.  Sihtide hägusus.  Käegakatsutavate tulemuste puudumine.  Paradoksaalsed, absurdsed olukorrad.  jne HUMANITAARMISSIOON JA PEREKOND Enne missiooni  tahan minna – kuidas teistele teada anda?  ettevalmistused eluks ilma minuta.  strateegiad hädajuhtumiteks .  kontakti hoidmise ettevalmistamine.  eritähelepanu lastega suhete hoidmisele. Riskid: missioonile põgenemine omaenda (pere) lahendamata  probleemide eest


HUMANITAARMISSIOON JA PEREKOND Missiooni ajal  kodused elavad edasi, mitte ei tardu missiooniolijat ootama. Tunne huvi ja kuula.  kõnele oma tähelepanekutest, mõtetest, kogemustest, aga hoidu koduste “üleujutamisest”.  ära püüa kodust elu juhtida. Riskid:   koos   missioonil   läbitud   raskused   võivad   tekitada   väga   intiimseid   lähedussuhteid
väljaspool oma peret. HUMANITAARMISSIOON JA PEREKOND  Asjad on teisiti kui sa kujutlesid.  Nii teised kui sa ise on muutunud: võõristus, kohmetus.  Perekond on harjunud ilma sinuta hakkama saama: oma emotsionaalne roll peres on vaja
uuesti leida.  Kojujäänud ootavad tunnustust hakkamasaamise eest.  Lapsed võivad olla kas võõristavad või lausa vaenulikud.   Adrenaliinitaseme langus veres toob kaasa depressiooni.  Võib tunduda, et ainult missioonikaaslased mõistavad mind.  Pisiasjad ärritavad Riskid: solvumine, vältimine, võõrandumine, füüsiline agressiivsus. Abistajate probleemid kriisireaktsioonidega: Igaühe kriisitolerants on erinev. Ametiroll eeldab kõrget kriisitolerantsi: kui antud olukord on “liig”, siis ei luba kirjeldamata
normid seda väljendada  teistele väljendamine pärsitud  enesele tunnistamine pärsitud  Väline tundetus aitab tööd teha.  Teadvustamata   emotsionaalne   pinge   kaldub   kumuleeruma   ja   põhjustab   lõpuks
läbipõlemise. Snelgrove, 2006


ABISTAJATE SEISUNDIT OHUSTAVAD TEGURID  I Emotsionaalne stress ja kurnatus (Stanton, 2008):  Varasemast pärinevad mõtlemise ja tundeprobleemid, mis töö mõjul esile kerkivad  Aktiivse   tegevuse   käigus   (ajutiselt)   passiivne   roll   (näiteks   tuletõrjujad   lahingute
piirkonnas)  Ülesannete täitmine, milleks pole piisavat ettevalmistust  Erakordselt ebameeldivad vaatepildid, helid, lõhnad  Paljude hukkunute (eriti lastega) kokku puutumine  Valu, hirm, ebaadekvaatsus  Frustratsioon, allasurutud viha  Ebaõnnestumised, varustuse puudulikkus  Väärtustamata olek MIDA   EKSTREEMOLUKORD   INIMESE   KEHAS   MUUDAB   JA   KUIDAS   NENDE
MUUTUSTEGA HAKKAMA SAADA: https://www.osha.gov/SLTC/emergencypreparedness/resilience_resources/index.html     USA
tööohutuse ja tervise administratsioon.  Materjalid esmaabistajatele eneseregulatsiooni ja taastumisega paremaks toimetulekuks. http://www.samhsa.gov/trauma/#Responders Katastroofide likvideerimisel osalevatele professionaalidele mõeldud materjalid KESTVALT KÕRGE ADRENALIINITASEME MÕJU (Stanton, 2008) Adrenaliin   hormoonina   on   osa   loomulikust   kehakeemiast.   Ta   on   stimulant   ja   võib   tekitada
sõltuvust. Positiivsed küljed:  aitab keskenduda ja tõstab meelte tundlikkust  füüsiline valu on vahe tuntav või puudub valutundlikkus üldse  füüsiline jõudlus on tavapärasest tunduvalt suurem  kurnatusseisund tekib hiljem kui tavaliselt  üldine vastupidavus suureneb


Negatiivsed aspektid:  Valemälestused (false memories). Abistajad ei pruugi juhtunut tõepäraselt mäletada, kui
nad sündmuse käigus märkmeid ei tee  Alakoormatud abistajad kalduvad muutuma hüperaktiivseks ning vaidlushimuliseks  Abistajad võivad muutuda ise agressiivseks ning võtta mõtlematuid riske  Hirmud kalduvad eskaleeruma  Adrenaliini   ülekülluse   psühholoogiline   mõju   võib   vajada   eraldi   käsitlemist   enne   kui
meeskond on jälle tegutsemisvalmis Hilisemad tagajärjed:  Pärast pikemaajalist intsidenti   kulub tavapärase adrenaliinitaseme saavutamiseni 2- 4
nädalat  Depressioon. Adrenaliinitaseme langusega kaasneb masendus. Ükskõik kui hästi abistaja
oma   ülesannetega   hakkama   sai   või   kui   hea   on   tema   praktiline   ja   teoreetiline
ettevalmistus: masendus- ja lootusetusehoogudest pole enamasti pääsu.  Normaalsusega kohanemise ajal esineb tugevat meeleolu kõikumist  Perekonnas kipuvad tekkima pahandused  Kui kirjeldatud loomulik protsess on teadmata, tekib mure oma vaimse ja füüsilise tervise
pärast  Sel perioodil minnakse sageli töölt ära KUIDAS ENNAST VAIMSELT JA FÜÜSILISELT KORRAS HOIDA?  Maga ja söö võimalikult korrapäraselt.  Tekita endale rutiinid – nii vähendad otsustamise koormust.  Enne kui lubadusi annad, võta endale otsustamiseks aega.   Planeeri „oma aeg“ (tegevused, mida sa ise naudid ja vajad) kindlalt kalendrisse.  Vali mille eest vastutust võtad.  Hoolitse oma keha eest (saun, massaž, harjutused, jooga meditatsioon vms.)  Hoia lähedussuhteid.  Pane oma kogemused sõnadesse.