Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Must mänd (0)

1 Hindamata
Punktid

Must mänd ja selle sordid
Referaat
Tartu 2009
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
MUST MÄND ( Pinus nigra) 4
Korsika must mänd (Pinus nigra ssp. laricio) 6
Austria must mänd (Pinus nigra ssp. austrica) 7
Krimmi must mänd (Pinus nigra ssp. pallasiana) 7
Pürenee must mänd (Pinus nigra ssp. salzmannii) 8
Dalmaatsia must mänd (Pinus nigra ssp. dalmatica) 8
Kokkuvõte 9
Kasutatud kirjandus ja internetilehed: 9


SISSEJUHATUS


Referaadi eesmärgiks on anda ülevaade mustast männist ja selle sortidest . Tuua välja liigi kasvupiirkonnad, kasvutingimused , liigilised eripärad ja nende kasutamine haljastuses. Samuti antakse ülevaade antud liigi võra- ja käbi kujudest, koore- ning okaste värvusest.
Referaadi koostamiseks oli vaja tutvuda erineva kirjandusega ning uurida liigikirjeldusi ka internetist.

MUST MÄND (Pinus nigra)


Must mänd on Lõuna-Euroopas lõuna- hispaanias ja Püreneedest kuni Krimmini ning ka Väike-Aasias) katkendlikult (pms mägedes) kasvav ning morfoloogiliste tunnuste ja kõrguse poolest (15-45m) varieeruv 2-okkaline männiliik.
Tüve koor on hallikas kuni tumehallikaspruun, vanemas eas on korp laiade pikkiribide ja -lõhedega ning tüve diameeter on 0,7-1,5m.
Võra on pikkade okstega ja koonusjas, vanemas eas muutub laiuvaks kuni vihmavarjukujuliseks. Võra on kompaksem ja tänu suurtele okastele tumedam kui harilikul mänil.
Võrsed on tugevad, hele- kuni oranžpruunid, paljad ja külgvõrseid esineb vähe. Pungad on teravatipulised munajad , nõrgalt vaigused, hallikaspruunid ja võrreldes võrsete ja okastega suhteliselt väiksed (1-1,5cm).
Okkad on (4)8-15(18) cm pikad, sirged , jäigad, tumerohelised ja asetsevad tihedalt 2-kaupa. Kilejas okkatupp on püsiv ja 10-15mm pikk.
Käbid on sümeetrilise piklikmunaja kujuga, (4)5-8(12)cm pikad 2-4cm läbimõõduga, avanenult 5-7cm; istuvad oksal jäigalt, valmivad teise aasta hilissügiseks, olles siis hele- kuni kollakaspruunid ja nõrgalt läikivad. Apofüüs on keskmise paksusega, selle tipuosa vähe tumedam pruun. Käbid avanevad kolmanda aasta kevadel. Seemnesoomuse varjatud väline külg on must. Käbikandvus algab avatud alal umbes 20-aastaselt- parim käbikandvus on
60-90- aastastel puudel.
Seemned on 5-7mm, tiib 20-25mm pikk. 1000 seemne mass on 16-24g. Täisteralisus on puistutes ja gruppides hea (u 80-90%). Eestis looduslikult uuendust pole andnud.
Puidus on maltspuit kollakas ja lülipuit punakaspruun . Suure vaigusisalduse tõttu on puidu tihedus 670kg/m3 , puidu põlevus hea ja teda ka vaigutatakse. Puit kuivab hästi, on hea töödeldavusega ja ta kahanemine on kuivamisel väike. Mädanemiskindliselt on ta lähedane lehisele. Kuna musta männi puistuid on Euroopas vähe, siis pole tema puidu majanduslik tähtsus suur.
Musta männi puhul on peamine keskkonnakaitseline tähtsus mägedes ja haljastuslik tähtsus asulates, sest ta on tolerantne linnatingimuste suhtes. Parkides kasvatatakse seda puud üksikpuudena ja väiksemate või suurtemate gruppidena.
Geograafiliselt on musta männi looduslik levimisulatus suur iseäranis lääne-ida suunaliselt, ulatudes 3o lp kuni 34o ip, põhjast lõunasse jääb areaal 49o-35o pl vahele. Sellise suure ulatuse juures esineb ka morfoloogilisi, anatoomilisi ja ökoloogilisi erinevusi.
Must mänd on valgusnõudlik liik. Oksad on tugevad ja hea puidu saamiseks on vaja tüve laasida. Mustale mändile ei meeldi kevadised öökülmad. Kasvukoha suhtes on ta vähenõudlik - kasvab lubjakividel ja dolomiitidel, samuti liivadel . Musta mändi leidub 250-1400m kõrgusel, kus kasvab peamiselt puhtpuistutena, mistõttu teda kasutatakse Vahemere-äärsetes regioonides kuivade ja kaljusteterrasside metsastamiseks.
Lääne-Euroopas (k.a Briti saared) kasutatakse puidu kasvatamiseks Korsika musta mändi, mis on alamliikidest kõige kiiremakasvulisem. Paremini kasvab see kohtades, kus on suvel vähem sademeid, suur päikesepaiste kestus ja kõrged suvised temperatuurid. Harilikust männist kasvab Korsika must mänd paremini just ranniku liivaluidetel, kus esinevad soolapritsmelised meretuuled.
Suurbritannias on Korsika musta männi puistuid umbes 50 000 ha ja tema keskmine juurtekasv on 9-13(max 20) m3/ha aastas, mis tähendab, et ta on seal produktiivsem kui harilik mänd.
Austria must mänd kasvab paremini kriidimuldadel ja lubjakivil ning talub hästi saastatud õhku.
Eestisse toodi must mänd tõenäoliselt 1870. aastatel, sest Tallinnas kasvavatest puudest olid 1928. aastal (E. Viiroki andmetel) suurimate diameetris 48(praegu 110) cm ja 32(praegu 48)cm.
Tänapäeval leidub Eestis musta mändi vähe. Järvseljal Rõkka tee ääres kasvab Eesti kõige kõrgeim must mänd (istutatud 1892.a, kõrgus 26,5m, diameeter 60cm). Tema järglastest kasvab Agali arboreetumis suur rühm 1976. aastal istutatud puid, mille keskmine kõrgus on umbes 9 m. Järvselja dendropargi juures taimlas kasvab veel üks harilikule männile poogitud puu.
Mäksa pargis kasvav vana mänd on sama päritolu kui Rõkka puu (Kastre mõisa koosseisus olevad Järvselja metsad ja Mäksa mõis kuulusid Xix sajandi lõpul Nikolai v. Essenile). Hummuli pargi musta männi kõrgus on u 26m. Tartus Koidula tänavas kasvab u 60-aastane puu, veel on u 40-aastaseid puid Tartu Puukoolis Rõõmu teel ja kaks puud Rahu tänaval.
Vanu musti mände kasvab veel Pärnu kesklinnas, juba 1925. aastal märkis A. Rühl sealsete puude vanuseks 25 aastat ja kõrguseks 19,5 meetrit. Loode-Pärnumaal Varbla pargis kasvavad 3 puud, millest suurima kõrgus 2003. aasta suvel oli 21,5 meetrit ja diameeter 64cm. Oru pargi puu kõrgus on 19 meetrit ja diameeter 55cm ning Hiiumaal kasvava musta männi kõrgus 16 meetrit ja diameeter 80cm.
Suurim kogus musta mändi kasvb Muhu saarel Pädastes, kus 1901- 1902 . aastal rajati mõisa poolt 0,7ha suurune kultuur. Puud on seal suhteliselt madalad ja laiuva võraga, kuid jämedad, kuna nad asuvad harvalt. Eestis kasvavate mustade mändide puhul on suures osas tegemist Austria musta männiga.
Eino Laas „Okaspuud“ kirjastus Altex, Tartu 2004, lk 216-218

Korsika must mänd (Pinus nigra ssp. laricio)


Korsika must mänd (Pinus nigra ssp. laricio) on Lõuna-Euroopa mägedes kasvava musta männi (Pinus nigra) alamliik . Korsika musta männi araal paikneb Kesk- ja Lõuna-Itaalias, Korsikal ja Sitsiilias. Lääne- ja Lõuna-Euroopas kasvatatakse Korsika musta mändi metsakultuurina ning kasutatakse ka haljastuses. Briti saartel leidub Korsika musta mändi umbes 50 000 hektaril. Eesti kliima jaoks on see sort aga liiga külmaõrn.
Korsika must mäni võra on kitsa koonilise kujuga, oksad on lühikesed ja peenikesed, paiknevad suhteliselt hõredalt ning on tõusvad või horisontaalsed. Puu tüvi sirga ja väikse koondega ning puistus hästi laasuv. Tüve kõrgus võib ulatuda kuni 45 meetrini. Korsika musta männi koor on hallikaspruun ning korp peente pikkiribadega. Jämedad ja tugevad võrsed on hele-hallikaspruunid ning pungad munaja kujuga hallikaspruunid. Hallikasrohelised okkad on keerdunud ning kinnituvad kahekaupa. Korsika musta männi käbid on tuhm -hallikaspruunid ning piklik-munaja kujuga.
Owen Johnson & David More „Euroopa Puud“ Eesti Entsüklopeediakirjastus AS, 2005, lk 124

Austria must mänd (Pinus nigra ssp. austrica)


Austria must mänd (Pinus nigra ssp. nigra) on musta männi (Pinus nigra) teisend mille areaal ulatub Lõuna- Austriast Itaalia keskosani ja Balkani loodeossa. Samuti on ta levinud ka Briti saartel, näiteks kaitsemetsadena rannikul. Austria must mänd on musta männi alamliikidest kõige külma- ja saastekindlam. Eestis on Austria must mänd aastast 1870 puistuna Pädastes Muhu saarel.
Austria musta männi võra on tumerohelise koonilise kujuga, vanematel puudel laiub kuni vihmavarjuliseks. Oksad on pikad ja jämedad. Puu tüvi on sageli tüüakas ning selle kõrgus võib ulatuda kuni 40 meetrini. Austria musta männi koor on tumedam kui korsika mustal männil ning korp laiade pikkiribadega. Hallikaspruunid pungad on vaigused ning munajase kujuga. Võrsed on kollakaspruunid. Tumerohelised sirged okkad on lühemad ja jämedamad kui korsika mustal männil. Austria musta männi käbid on hellekollakaspruunid ning seemnesoomuste väline külg on must.
Owen Johnson & David More „Euroopa Puud“ Eesti Entsüklopeediakirjastus AS, 2005, lk 124

Krimmi must mänd (Pinus nigra ssp. pallasiana)


Krimmu must mänd (Pinus nigra ssp. pallasiana) on musta männi (Pinus nigra) alamliik, mis on levinud Balkani ida- ja lõunaosas, Kreetal, Küprosel, Väike-Aasias, Krimmis, Lääne- Kaukaasias ning harva ka kultuurtaimena Briti saartel.
Krimmi musta männi võra on tihe laimunaja kujuga ning lamedaladvaline. Puu tüvi hargneb 2-10 meetri kõrgusel mitmeks peenemaks tüvaks ning tüve kõrgus võib ulatuda kuni 40 meetrini. Krimmi musta männi jämedad oksad on tõusvad või horisontaalsed. Puu koor sarnaneb korsika musta männi koorega . Hallikad-tumerohelised jäigad okkad kinnituvad võrsele tihedalt. Krimmi musta männi käbid on helepruunid ning läigivad.
Owen Johnson & David More „Euroopa Puud“ Eesti Entsüklopeediakirjastus AS, 2005, lk 124

Pürenee must mänd (Pinus nigra ssp. salzmannii)


Pürenee must mänd (Pinus nigra ssp. salzmannii) on musta männi (Pinus nigra) teisend, mille levilaks on Lõuna-Prantsusmaa, Kesk- ja Ida Hispaania (Ibeeria mäed) ning mida kasvatatakse harva ka Briti saartel kultuurtaimena.
Pürenee must mänd on harilikult hargneva tüvega, madalakasvuline või keskmise kõrgusega, tihe, laiuva või vihmavarjutaolise võraga puu. Pürenee musta männi koor on punakaspruun ja pikkirõmeline. Puu võrsed on kollakas- kuni punakasoranži värvusega. Sinakasrohelised okkad on allapoole rippuvad ning tömpterava tipuga ning käbid on purpurjaspruunid.
Owen Johnson & David More „Euroopa Puud“ Eesti Entsüklopeediakirjastus AS, 2005, lk 124

Dalmaatsia must mänd (Pinus nigra ssp. dalmatica)


Dalmaatsia must mänd (Pinus nigra ssp. dalmatica) areaaliks on Aadria mere saared ja rannikuala (Dalmaatsia) Sloveenias. Puu kõrgus on 10-15 meetrid. Okkas on 4-7 cm pikad ning käbid samuti 4-7cm pikad.
Eino Laas „Okaspuud“ kirjastus Altex, Tartu 2004, lk 217

Kokkuvõte


Must mänd on vähe levinud puu, kuna on valgusnõudlik ja eelistab kasvukohana kuivemat pisut leelisemat pinnast ning ei talu hiliskülmasid. Musta männi erinevaid sorte kasutataksi tihti haljastuses, kuna ta talub hästi saastunud linnaõhku ja on väga dekoratiivne puu. Must mänd kuulub ka pinnast parandavate liikide hulka.
Musta männi võra väga varieeruva kujuga, noorelt koonusjas, vanemas eas laiuv, pikkades okstega, sageli muutub vihmavarjutaoliseks.
Musta männi koor on hallikaspruun ning vanemas eas tekin paks, pikutilõhenev hallikaspruun korp. Võrsed on läikivad, heled-või õraanžpruunid. Pungad on kuni 1,5cm pikad, teravatipulised, hallikaspruunid, vaigused.
Musta männi okkad on pikkvõrsetel spiraalselt ühekaupa, lühivõrsetel 2-kaupa kimpudes. Tumerohelised jäigad okkad on kuni 15 cm pikad ning enamasti sirged ja saagja servaga.
Isaskäbid on rohekaskollased munaja kujuga ning koonduvad noore pikkivõrse alusele. Algselt rohekad või kollalaspunakad emaskäbid koonduvad noore võrse tippu.
Eestis on must mänd vähe levinud ning looduses ise järglasi ei anna.

Kasutatud kirjandus ja internetilehed:


Eino Laas „Okaspuud“ kirjastus Altex, Tartu 2004
Owen Johnson & David More „Euroopa Puud“ Eesti Entsüklopeediakirjastus AS, 2005
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0101/ylo.html
10
Vasakule Paremale
Must mänd #1 Must mänd #2 Must mänd #3 Must mänd #4 Must mänd #5 Must mänd #6 Must mänd #7 Must mänd #8 Must mänd #9 Must mänd #10
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 10 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2011-01-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 9 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor Myy321 Õppematerjali autor
Referaadi eesmärgiks on anda ülevaade mustast männist ja selle sortidest. Tuua välja liigi kasvupiirkonnad, kasvutingimused, liigilised eripärad ja nende kasutamine haljastuses. Samuti antakse ülevaade antud liigi võra- ja käbi kujudest, koore- ning okaste värvusest.

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

Okaspuude luhikonspekt 2012
50
pdf

Okaspuude luhikonspekt 2012

maksimumkõrguse, b) tavakõrguse küpsuses või c) Eestis saavutatud maksimumkõrguse. Puud rühmitatakse kõrguse järgi sageli järgmiselt: I Ülikõrged puud, h > 50 m (hiidsekvoia, ranniksekvoia, harilik ebatsuuga, sitka kuusk, kaukaasia nulg, hiigelelupuu jt) © Ivar Sibul 2007 ­ 2012. DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD 6 II Kõrged puud, h = 36 ­ 50 m (harilik kuusk, harilik mänd, valge mänd, euroopa lehis jt) III Keskmise kõrgusega puud, h = 26 ­ 35 m (siberi nulg, serbia kuusk, keerdmänd, siberi seedermänd jt) IV Madalad puud, h = 16 ­ 25 m (torkav kuusk, kanada ja must kuusk, kanada tsuuga, palsaminulg, makedoonia (rumeelia) mänd, harilik elupuu jt) V Väga madalad puud, h = 6 ­ 15 m (harilik kadakas, harilik jugapuu (Eestis) jt). Põõsaid võib kõrguse järgi rühmitada alljärgnevalt: I Kõrged põõsad, h =2 ­ 5 m (mägimänd, harilik elupuu, hiibapuu jt)

Dendrofüsioloogia
Dendroloogia konspekt-piltidega
57
pdf

Dendroloogia konspekt (piltidega)

c) varjutaluvad, mis on suutelised tekkima ja välja kasvama teiste varjust, kuid korralikuks õitsemiseks ja viljumiseks vajavad peaaegu täisvalgust, d) varjutaimed, mis vajavad eksisteerimiseks varjukeskkonda. Mida vähem üks või teine liik varju talub, mida enam aeglustub valgusepuuduse korral fotosüntees ja mida kiiremini puuliik hukkub, seda valgusenõudlikum ta on. Näiteid erinevatest puuliikidest valgusnõudlikkuse järgi: Valgusnõudlikud - lehised, kask, harilik mänd ja mägimänd, torkav kuusk, haab Poolvarjutaluvad - elupuud, sabiina kadakas, sanglepp, hall lepp, harilik toomingas Varjutaluvad - harilik kuusk, siberi nulg ja euroopa nulg, harilik jugapuu, harilik pärn, harilik pöök Puud võib valgusnõudlikkust arvestades reastada järgmisel: lehised -> arukask -> harilik mänd -> harilik haab -> harilik tamm -> harilik saar -> hall lepp -> sanglepp ->

Dendroloogia
Dendroloogia eksami konspekt
48
docx

Dendroloogia eksami konspekt

tööstuses. Puud taluvad hästi kärpimist, mistõttu harilikku kuuske kasutatakse sageli hekitaimena. Peale selle kasvatatakse puid tuule- ja tuisutõkete loomisel, eriti maanteede ja raudteede ääres. Linnades ja tööstuspiirkondades pole hariliku kuuse kasvatamine kuigi perspektiivikas, sest ta talub halvasti tahma ja heitgaase. Põhjas- Euroopas jõulupuu. 6. Kanada (Picea glauca) ja must kuusk (Picea mariana) Picea glauca - Areaal Põhja-Ameerika põhjaosa 45...70° põhjalaiuskraadi vahel. Kõrgus 20...25 m. Meie kliima ja pinnas sobivad Kanada kuusele päris hästi. Ta on meil täiesti külmakindel, vähenõudlik mulla suhtes, talub hästi tugevaid tuuli ja varjus kasvamist. Ta kasvab saviliiv- ja kergetel liivsavimuldadel, kuid lepib ka kuivade liivmuldadega. Esineb rohkesti parkides. · Okkad võrsel poolviltu ettepoole ligihoidvalt asetunud, neljakandilised, 1...2 cm

Dendroloogia
HARILIK MÄND JA HARILIK KUUSK
27
docx

HARILIK MÄND JA HARILIK KUUSK

Ta ei talu kuiva mulda ega madalat õhuniiskust. Mullad on kuusikutes sageli leetunud. Mahalangenud okkad lagunevad keskmiselt kolme aasta jooksul. Pikaajaline lagunemine soodustab toorhuumuse teket, mis omakorda soodustab leetumist ja mullatingimuste halvenemist. Seisva veega küllastunud muldades kasvab kuusk halvasti, kuna seal pole tema jaoks piisavalt hapnikku. Allikate ja ojade kallastel aga kasvab kuusk üsna hästi tänu vee liikumisele. Kuivadel muldadel ja rabades tõrjub harilik mänd ta puistust välja, seevastu viljakamatel ja parasniisketel muldadel tõrjub kuusk omakorda männi välja. Harilik kuusk kasvab Eestis tavaliselt segametsades koos arukasega, hariliku haavaga, hariliku männiga jt. Puhtkuusikuid on tekkinud peamiselt kultiveerimise või hooldusraiete tulemusena. 1.3 Eluiga Harilik kuusk elab soodsates tingimustes kuni 250, harva 400­500 aasta vanuseks. 2004. aastal leiti aga Rootsi Dalarna läänist madal kuusk, kelle juurestiku vanuseks

Geograafia
OKASPUUD JA NENDE KASUTAMINE
23
doc

OKASPUUD JA NENDE KASUTAMINE

Euroopa lõunaosas, Hiinas ja Jaapanis ning Ameerikas esineb veel ka teisi sugukond, nagu näit. sooküpressilised, araukaarialised (sisehaljastuses!) efeedralised jt., mis aga meil välistingimustes ei kasva ning seetõttu neil ei peatu. Paljud okaspuud moodustavad ka puude leviku põhjapiiri. Kõige põhjapoolsemaks puuliigiks on dauuria lehis Ida-Siberis, mis kasvab põhjas kuni 72 kraadi ja 30'-ni. Kanadas on kõige põhjapoolsemaiks puuliikideks kanada kuusk ja must kuusk, mis kasvavad seal kuni 72 põhjalaiuskraadini. Eesti asub 58. ja 59 kraadi 30' vahel. Helsingi asub 60.-l põhjalaiuskraadil. Umbkaudu samal laiuskraadil asuvad veel Peterburg ja Gröönimaa lõunatipp; 50. ja 60. põhjalaiuskraadi vahele jäävad Briti Kolumbia, Alberta, Hudsoni laht ja Labradori poolsaar. Toronto aga on vaid veidi kõrgemal kui 40. pl-kraad. Üks kraad on võrdne ligikaudu 110 km.

Dendroloogia
Okas- ja lhetpuude kirjeldus piltidega
49
doc

Okas- ja lhetpuude kirjeldus piltidega

kõrguselt 137 cm (Relve, 2000). Harilik kuusk on linnaoludes üsna vastuvõtlik saastunud õhule ja okkad kipuvad kuivama. Varjutaluva liigina saab teda kasvatada teiste puude all ja vähese valgusega kohtades. Nõudlik mulla viljakuse suhtes, eelistades kasvada samades tingimustes nagu enamik lehtpuid. Ei talu seisvat vett ja kuivab sellistes tingimustes kiiresti. Talub suurepäraselt pügamist, seetõttu hea hekipuu. 5. Kanada ja must kuusk Kanada kuusk (Picea gláuca [Moench] Voss) 4 Glaucus ­ sinakasroheline. Kuni 20...35 m kõrgune puu, tüvediameetriga 60...100 cm. Võra tihe, laikoonusjas ja tihti ebakorrapärane. Juurestik tugev. Eestis on kanada kuuse dimensioonid palju tagasihoidlikumad, saavutades harva kuni 25 m kõrguse. Vanus võib ulatud kuni 600 aastani. Tsoon II. 1700.

Dendroloogia
Puud
45
xls

Puud

pikkvõrse alaosas; on järgmise aasta Valgusenõudlikud taimed- kasv ja jämedus ovaalsed, piklikmunajad, kevadeni. Käbid sõltubki kasvukohast; Külgoksad asetsevad Mänd Pinus kollased kuni punakad või valmivad 2.aasta aastate kaupa männastes. Pungad on suured, violetsed. Emaskäbikesed sügiseks või talveks; munajad, silinderjad, vaigused.Pikkvõrsed

Dendroloogia
Dendroloogia
73
doc

Dendroloogia

Taluvad hästi kärpimist ja on kasutatavad hekkide rajamisel ­ nuluperekonna seda omadust on meil seni vähe ära kasutatud. Nad taluvad võrdlemisi halvasti saastatud keskkonda (v. a. hall nulg) ja on vastuvõtlikud mehhaanilistele vigastustele. Seepärast on soovitav neid kasutada maapiirkondades, vähem linnades. Seenhaigustest on olulisemaks nululiikide kahjustajaks juurepess (Heterobasidion annosum) ja putukkahjuritest must pahktäi (Aphrastasia pectinatae), ulukitest kahjustavad nulge meeleldi metskitsed süües talviti võrseid ja sokud kahjustavad noorte puude koort, nühkides meelsasti oma sarvi vastu puude tüvesid. Paljundatakse seemnetega, harva vegetatiivselt. Perekond Kuusk (Pícea A. Dietr.) Picea ­ vana ladinakeelne perekonna nimetus, võib-olla sõnast pix ­ vaik, tõrv. Kuuse perekonda kuuluvad liigid on tavaliselt suured koonusja võraga puud

Dendroloogia




Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun