Harilik mänd (0)

Harilik mänd
Kirjeldus:
Loomulik mändide iga sõltuvalt kasvutingimustest on tavaliselt 200…400 aastat. Puu kasvab tavaliselt kuni 40, harva kuni 50 m kõrguseks. Tüve läbimõõt 1–1,5 m Tüve koor on allosas korbatunud, ülaosas aga kestendav ja oraanžikaspruun. Lõuna pool on puud okslikumad ja laiema võraga, põhja pool saledamad, peenemate okste ja kitsama võraga. Pungad on piklikmunaja kujuga, teravneva tipuga, punakaspruunid ja enamasti vaigused.
Paljunemine ja kasv:
Ühekojaline okaspuu. Paljuneb seemnete abil. Viljakandvus algab küllalt varakult- valgusküllases kasvukohas 10–15 aasta, puistus 25–35 aasta vanuselt. Õitsemisest kuni seemnete valmimiseni kulub umbes 18 kuud. Käbid on valminult munaja kujuga, pikkus 3–7 cm, läbimõõt 2–3 cm, läikivpruunid või tuhmhallid. Seemnete idanemine ja tõusmete tärkamine toimub 2–3 nädalat peale seemnete varisemist või külvamist.
Levinud:
Euroopas; Aasias; Hispaaniast ja Šotimaa rannikust kuni Venemaa kaguosani, Ohoota mereni. Ta on mändidest kõige suurema levikualaga ning vahekaugus levila läänepoolsest piirist kuni idapoolse piirini on umbes 14 000 km.
Kliima:
Kasvab paljudes eri tingimustes. Oluline on, et kasvuperioodil oleks keskmine temperatuur üle 10° C ja ööpäevaste temperatuuride summa üle 1200° C. Kasvab nii korrapäraste kui ka ebakorrapäraste sademetega piirkondades. Levikuala aasta keskmine õhutemperatuur on vahemikus 3...15° C.
Kasvukohad:
Kuivad liivaluited; Nõmmed; Niisked soodes ja rabad. Muldadest on esindatud liivmullad , turvasmullad, leetmullad , gleimullad jt. Mägedes kasvab ta enamasti lõunanõlvadel ja kasvukoha kõrgus ulatub tavaliselt 1000...1200 m. Mänd vajab kasvamiseks ohtralt valgust.
Mänd kasvukohatüüpides:
Pohla kkt- esineb kõrgematel pinnavormidel, leedemuldadel. II-III boniteedi männikud.
Mustika kkt- sagedamini II…III boniteedi männikud või kuusikud, segapuistutes esineb kaske ja haaba.
Kanarbiku kkt- õhukeselt leetunud harilik leedemuld mitmesuguse päritoluga liival . Levinud saartel, Põhja-Eestis ja Peipsi põhjakaldal.
Sambliku kkt- iseloomulik vähelagunenud turbakiht lasundi ülaosas ( boniteediklass IV…Va).
Jänesekapsa kkt- madalail tasandikel ja lohkudel , allikalise toitumise korral ka nõlvadel, iseloomulike kõrgete kännu- ja tüvemätastega  künkliku mikroreljeefiga intensiivselt ja pikaajaliselt kuivendatud mitmesuguse tüsedusega hästi lagunenud madal- ja siirdesoomuldadel (boniteediklass I…III)  kasvavad kuusikud ja segametsad .
Sinika kkt-tasastel, erilise languseta aladel, mullad on tugevalt leetunud, soostunud, boniteediklass IV…V. Eranditult männikud.
Raba kkt- happelised ja liigniisked mullad, hästi väljakujunenud puhmasrinne, milles on rohkesti turba- ja karusammalt, boniteediklass III…Va.
Männi külv:
Lapikülvi kasutatakse lappidena ettevalmistatud raiesmikel või kevadel vahetult enne külvi tehtavatele lappidele II...IV boniteedi liivmullaga männiraiesmikel, kus raiejäätmed on korralikult koristatud või põletatud.
Lappe tehakse viimasel juhul maakirve, kõpla või tugeva rehaga suurusega 30*30....50*50, kusjuures taimevarred kood metsakõdu pealmise kihiga tõmmatakse lapi lõunaservale varjuks päikese eest, lagunenud metsakõdu segatakse liivaga segamini ja tallatakse kinni. Kui toorhuumuslik metsakõdu või turbakiht on tüse ja mineraalmuld on sügaval, tuleb külvatud seemnete katteks võtta labidaga kõrvalt või tuua kohale katteliiva. Esimesel sügisel tehtud lapil kobestatakse ja tasandatakse muld enne külvi. Külvivõtteid on seejuures mitu.
Hajalikülvil külvatakse 20...30 männiseemet peaaegu kogu lapi pinnale, rehitsetakse õrnalt umbes 1 cm sügavuselt sisse ja tallatakse jalaga kergelt kinni. Lapi lõunaserva kplvamisel tõmmatakse sinna lapiku pulgaga umbes 1...1,5 cm sügavune rennike, kuhu külvatakse 15...20 männiseemet, mis aetakse renni serva liivaga kinni ja tallatakse kergelt või patsutatakse käega kinni. Kasutatakse kuivematel liivmuldadel.

Männi istutamine :
Potitaimed
Istutamisel vajutab töömees toru lõhikuga koonilise tervaiku maasse ja jalaga hoovale vajutades avaneb teravik , mis moodustab istutusaugu. Siis pannakse torusse potitaim, mis vajub lävi toru auku . Taim peab jääma 1...2cm maapinnast sügavamale ning see vajutatakse jalaga kinni. Nagu varem märgitud, saab potitaimi istutada ka kitsama teraga istutuskõpla abil. Istutavaid taimi võetakse rihmaga üle õla kantavast kastist, mis mahutab 50...200 taime, millest jätkub 0,5...1 tunniks. Enne istutamis tuleb potitaimi kõvasti kasta, et turbatuub oleks veest läbi imbunud.


Kultuurihooldus:
Hooldusviise on väga mitmesuguseid olenevalt kasvukohatingimustest ja kahjustajate esinemisest: kultuuri täiendamine, rohu niitmine , kulu kõrvaldamine, mulla kobestamine, multšimine jne....
Männikultuuride puhul kultiveerimisviisi ja hooldamisvajaduse sõltuvus kuuse esinemises endise või naabermännikus ja selle boniteedis.
Väga kuivades kasvukohtades (loo- ja nõmmemetsades) tuleb kultiveeritud taimede ümbrust multšida kohapealse või juurdetoodud materjaliga kuivamisohu vähendamiseks. Eriti hea on selleks saepuru, mis hoiab niiskust, on hele ja seetõttu soojeneb ise vähe ning lagunemisel tüsendab taimeümbruse orgaanilist kihti. Samasugust tegevust on vaja niisketel ja märgadel liivsavi - ja turvasmuldadel, et kaitsta väiksemaid puutaimi külmakohrutuse eest kevadel ja sügisel. Kuna sellistel muldadel on hea rohukasv , saab siin selleks kasutada kuluheina. Kohrutusohtlikel muldadel ei tohi taimeümbrust kobestada. Mitmed loomaloogid ohustavad kultiveeritud taimede tüvesid koorimise , hõõrumise ja närimisega ning võrseid kärpimisega. Selliste märkimisväärsete kahjude suuremastaabilisteks ennetusabinõudeks on ulukite arvu reguleerimine koos nende söödabaasi täiendamisega.