arengubioloogia kordamiskusimused 2020 (0)

ARENGUBIOLOOGIA 1.Spermatogenees 1. Milline on imetajate testise ehitus? Imetajate   munand   koosneb   väänilistest   seemnetorukestest   ja
seemnetorukeste vahelisest sidekoelisest vaheruumist (interstitium). 2. Väänilised seemnetorukesed (mis, mis teevad, mis neis sees  on, ehitus) Seemnetorukesed   on  peenikesed,   väändunud   ja   pikad  –   algavad   ja
lõpevad munandi keskseinandis paiknevas munandivõrgus, moodustades
suletud ringid.
Väänilised seemnetorukesed suubuvad munandivõrgus viimajuhakestesse
(mis   on   ripsmetega   varustatud),   need   ühinevad   munandimanusese
peaosas üheks munandimanuse juhaks.
Väänilised seemnetorukesed sisaldavad nii Sertoli rakke kui ka erinevas
arenguastmes   olevad   seeemnerakke    spermatogeenne   epiteel   e
iduepiteel).
Väljaspoolt   ümbritsetud   basaalmembraaniga,   mida   toodavad
peritubulaarsed epiteelirakud (müeloidsed rakud, vajalikud spermatiidide
vabanemiseks   Sertoli   rakkudest   ja   spermide   suunamiseks
viimajuhadesse.)
Vääniliste seemnetorukeste vaheruum
Seal paiknevad veresooned, lümfisooned ja närvid.
Vastutab   munandi   immunoloogilise   vastuse   eest,   sisaldab   hormoone,
testosterooni   ja   oksütotsiini  tootvaid   Leydigi   rakke,   mis   vahendavad
endokriinseid signaale.    seal paiknevad fibroblastid, makrofaagid, nuumrakud, lümfotsüüdid 3. Sertoli rakud Toetav ja toitainetega varustamise funktsioon. Vahendavad ka väljaspoolt
tulevaid androgeenseid signaale arenevatele seemnerakkudele – otsustab,
kes jääb tüvirakuks, kes läheb apoptoosi, kes diferentseerub. 4. Leydigi rakud  1


Paiknevad seemnetorukeste vahel, toodavad testosterooni 5. Müoidsed rakud  Makrofaagid + dendriitrakud – testikulaarne immuunsus
Peritubulaarsed epiteelirakud (müoidsed rakud, tekitavad peristaltikat,
vajalik  spermatiidide  vabanemiseks  Sertoli  rakkudest   ja  spermide
suunamiseks viimajuhakestesse. 6. Mis on vere-testise barjäär? Sertoli rakud kinnituvad basaalmembraanile ja tekitavad VTB. VTB jaotab
väänilise seemnetorukese  basaalseks  (spermatogoonid  + preleptoteeni
spermatotsüüdid)   ja  adluminaalseks  (valendikupoolseks)   osaks   (kus
toimub meioos I, meioos II, spermiatsioon, spermiogenees).
VTB koosneb spetsiaalsetest liidustest külgnevate Sertoli rakkude vahel.
Sõltuvalt   spermatogeneese   tsükli   faasist   tehakse   VTBs   läbi
ümberkorraldused, et arenev sugurakk saaks läbi VTB liikuda (VTB säilitab
omadused) 7. Vere-testise barjääri roll? VTB   roll   on   reguleerida   ja   piirata   teatud   ainete   (vesi,   ioonid,   toitained,
hormoonid,   biomolekulid,   kemikaalid   jne)   liikumist   läbi   Sertoli   rakkude
seemnetorukese   adluminaalsesse   ossa.   VTB   aitab   sälitada
immunotolerantsust adluminaalses osas. 8. Spermatogeneesi definitsioon Isase sugunäärmetes (testised e munandid) toimuv protsess, mille käigus
moodustuvad   spermatosoidid   e   spermid.   Nii   kasvamise   kui   küpsemise
faasid. Algab puberteedis
Spermatogenees   algab   ja   lõpeb   keskseinandis   Sertoli   rakkude   vahel
väänilises seemnetorus. 9. Imetaja spermatogeneesi etapid (millal toimub, kus toimub ja  mis toimub?) Paljunemine  –   spermatogoonide   e   ürgseemnerakkude   proliferatsioon:
kiire rakkude jagunemine. Spermatogoon  spermatotsüüt
Kasvamine, küpsemine – spermatotsüütide meiootiline rakkude (meioos
I,   II)   jagunemine,   mille   käigus   tekivad   haploidsed   spermatiidid.
Spermatotsüüt  speramtiid
Spermiogenees  –   moodustuvad   spermid   (järelküpsemine),   muutuvad
liikumisvõimeliseks, tekib vibur. Spermatiid  sperm, 
Kapatsitatsioon  – kui spermatogenees lõpeb, liiguvad küpsed spermid
munandimanusesse,   kus   toimub   lõplik   küpsemine.   Kapatsitatsioon
suguteedes! 2


Spermatogenees algab suguküpsuse saabumisel (puberteet) ja kestab
kuni maise lõpuni 10. Spermatogoonid Ürgsed idurakud liiguvad mitootilisse aresti enne genitaalvallidesse
sisenemist,   vaikivas   olekus  G0/G1  faasis   olevad  prespermatogoonid.
Peale  sündi  prespermatogoonid  jätkavad  proliferatsiooni  ja
migreeruvad  basaalmembraani  juurde,   kus   muutuvad  spermato-
goonideks ehk ürgseemnerakkudeks (tüvirakud)
Jagunevad 3ks: (Primaatidel on 4 tüüpi spermatogoone:)
A1dark  spermatogoonid  on   tüvirakkude   reserviks,   mis   ei   jagune,   kui
spermatogenees on terviklik, kuid prolifereeruvad, kui on toimunud mingil
põhjusel munandi kahjustused
A2pale  spermatogoonid  jagunevad iga spermatogeense tsükli jooksul ja
annavad aluse kahte tüüpi tütarrakkudele: A2pale  rakkudele, iseuuendades
populatsiooni ja A3transition vahelmistele spermatogoonidele
A3transition  rakud   jagunevad  mitootiliselt  andes   aluse  B- spermatogoonidele    B-spermatogoonid   on  viimased   mitootiliselt   jagunevad  rakud, annavad aluse primaarsetele spermatotsüütidele
Paljunemise   faasis!   Jagunevad   nii,   et   tekib   1   tütarrakk   ja   teine   jääb
tüvirakuks 11. Tsütoplasmasillad Alates   esimestest   spermatogoonide   diferentseerumisastmetest   pole
tsütokinees   täielik,   mistõttu   jäävad   arenevad   sugurakud   üksteisega
rakkudevaheliste tsütoplasmasildadega ühendatuks.
Tütarrakud, mis on pärit ühest küpsest spermatogoonist, tekitavad tänu
ühendatud tsütoplasmale süntsüütsiumi e hulgituumse raku.
Sillad   jäävad   alles   kuni   haploidsete   spermatiidide   moodustumiseni.
(kasvamise lõpuni)
Läbi nende toimub mitmesuguste ioonide ja molekulide liikumine, mistõttu
moodustuvad kohordid, mis küpsevad sünkroonselt. 12. Primaarsed spermatotsüüdid ja sekundaarsed  spermatotsüüdid Primaarsetele spermatotsüütidele – kasvamise faas, kõige suuremad rakud
– annavad aluse B-spermatogoonid, primaarsed spermatotsüüdid liiguvad
meioosi:   preleptoteen,   leptoteen,   sügoteen,   varane   pahhüteen,
keskpahhüteen,   hiline   pahhüteen    I   meiootiline   jagunemine   e.
reduktsioonjagunemine:  viib  homoloogiliste   kromosoomide lahknemisele   tütarrakkudesse,   tekivad  sekundaarsed spermatotsüüdid 3


Sekundaarsed   spermatotsüüdid:  meioos   II   –   ekvatioonjagunemine.
Lahknevad iga kromosoomi tütarkromatiidid, tekivad haploidsed ümarad
spermatiidid  (muutuvad   spermiogeneesi   käigus   liikumisvõimelisteks
sabaga varustatud spermideks)  4 haploidset spermatiidi!
Primaarne   spermatootsüüt    reduktsioonjagunemine    2   (1n)
sekundaarset spermatotsüüt 13. Spermiogenees e transformatsioon Spermatogeneesi   lõppstaadium,   mille   käigus   ümarad  ümarad spermatiiidid  muunduvad   väänilistes   seemnetorukesetes liikumisvõimelisteks   sabaga   varustatud   piklikeks  spermideks   e
spermatosoidideks  =>  spermiogenees.   Valmistab   spermi   ette
munaga kohtumiseks.
Spermi peasoas: Golgi aparaadist akrosoom e tippkehake, katab tuuma.
Akrosoomi   vesiikul   täidetud  ensüümidega,  mis   on   vajalikud   munarakuni
jõudmiseks. Tekib mitokondriaalne ümbris.
Distaalsest   tsentrioolist   kasvab   välja   aksoneem,   hakkab  moodustuma
vibur;
Spermi   tuum   lamendub   ja   kondenseerub,   üleliigne   tsütoplasma
eemaldatakse  moodustub mitokondriaalne ümbris.
Kui   spermiogenees   on   lõppenud,   asendatakse   haploidse   tuuma
histoonid protamiinidega, transkriptsioon peatatakse. 14. Spermatogeenne tsükkel Spermatogenees   ei   toimu   pidevalt   ega   sünkroonselt   kogu
seemnetorukeste ulatuses, vaid lainetena  sperme vabaneb pidevalt.
Tsükli moodustavad muutused seemnetorukeste kindlas paigas, koosneb
(liigispetsiifiliselt erineval arvul) staadiumitest, inimesel VI (pullil, hiirel 12)
Inimesel kulub IV spermatogeenset tsüklit spermatogoonist spermini – see
16 päeva iga tsükkel. 15. Spermiatsioon, spermid Küpsete  spermatiidide  vabanemine  Sertoli   rakkudest   vääniliste
seemnetorukeste valendikku
Selleks, et see saaks toimuda, eemaldatakse Sertoli rakke ja spermatiide
ühendavad spetsiaalsed adhesioonipiirkonnad.
Spermatiididest   eemaldatakse   üleliigne   tsütoplasma   ja   organellid,   mis
fagotsüteeritakse   Sertoli   rakkude   poolt    tekivad   seemnetorukeste
valendikku vabastatud spermid (spermiatsiooni läbinud seemnerakk). 16. Järelküpsemine 4


Toimub   munandimanuses,   spermid   saavad   alles   siis   funktsonaalselt
küpseks   ehk   viljastumisvõimeliseks,   läbivad   munandimanuse  
epididümaalne küpsemine
Rida   biokeemilisi   ja   morfiloogilisi   muutusi    muutuvad  liikumis-   ja
hüperaktiviseerumisvõimeliseks   (inaktiivsed   siiski),   omandavad
võime  ära   tunda  ja  seonduda  munarakku  ümbritseva  zona
pellucida`ga (helevööde) ning läbida akrosomaalreaktsioon
Ejakulatsiooni  käigus  munandimanusest   vabanevad   spermid segunevad seemnevedelikuga (toodetud seemnepõieksete, eesnäärme,
bulbo-uretraalnäärmete poolt)  ja muutuvad aktiivseteks
*   Eesnääre  sekreteerib   kergelt  aluselist  (aitab   neutraliseerida   tupe
happelist keskkonda) vedelikku (30% ejakulaadist)
* Seemnepõikesed  produtseerivad  suhkrurikast  (fruktoos) vedelikku
(65-70% ejakulaadist) mis on spermidele energiaallikaks, aidates spermide
liikumisele kaasa  (lisaks neutraliseerib tupe happelist keskkonda)
Munandimanuses  muutuvad   spermid  liikumis-  ja hüperaktiviseerumisvõimelisteks  (ehkki   on   veel   inaktiivsed), omandavad   võime  ära   tunda  ja  seonduda  munarakku  ümbritseva
zona   pellucida`ga   (helevööde)   ning   läbida   korrektselt
akrosomaalreaktsioon.
Olles jõudnud munajuha kitsuse (isthmus) piirkonda, kinnituvad spermid
munajuha   epiteelile   toimides   spermide  reservuaarina.   Spermide
energiline   liikumine  vaigistatakse  ja   spermid  kapatsiteeruvad.
Kapatsiteerunud   spermid  hüperaktiviseeruvad  ja   vabanevad  kitsuse
piirkonnast.
Hüperaktiviseerumine  –   spermide   rahulik   sümmeetriline   liikumine
muutub jõuliselt kiirendatud asümmeetriliseks liikumiseks
Peale   spermiogeneesi   väänilistes   seemnetorukestes   on   spermid
morfoloogiliselt   välja   kujunenud,   kuid   siiski  mittefunktsionaalsed.   (ei
suuda progressiivselt liikuda ja pole võimelised munarakku viljastama.)
Imetajate  spermid  saavad  funktsionaalselt  küpseks   ehk viljastumisvõimeliseks  alles peale  munandimanuse  läbimist, kus nad
läbivad epididümaalse küpsemise. 17. Kapatsitatsioon Toimub   emase   suguteedes.   Seal   leiduva   albumiini   poolt   eemaldatakse
spermide   rakumembraanist   kolestorool   ning   glütserofosfolipiidid  
muudab   membraani   viskoossemaks   ja   paigutab   spetsifiilised   valgud
spermi   pea   esiossa,   mis   vajalikud   zona   pellucidale   kinnitumiseks   ja
akrosomaalreaktsiooni käivitamiseks 5


Ca2+  ja  HCO3-  ioonide   sissevool   rakku,   mille   tulemusena   aktiveeritakse
mitmeid   signaaliradu   (tõuseb   nt   cAMP   tase),   rakusisene  pH  muutub   ja
plasmamembraan hüperpolariseerub (aktiveeritakse Ca2+ kanalid)
Lisaks  fosforüülitakse   (nt   proteiinikinaas   A   ja   proteiinikinaas   C
vahendusel)   mitmeid   kapatsitatsiooniks   ja   viljastumiseks   olulisi
märklaudvalke. 18. Kuidas toimub spermatogeneesi hormonaalne kontroll? Testosteroon  (toodetud  Leydigi   rakkude   poolt)   ja  inhibiin  (toodetud
peamiselt  Sertoli  rakkude,   vähemal   määral   ka   Leydigi   ja spermatotsüütide   poolt)   mõjutavad   negatiivselt  gonadotropiinide
sekretsiooni.
Testosteroon  –   reguleerib  sugurakkude   meiootilist  küpsemist
(spermatotsüüdid    spermatiidid);   regulaator   ka  Sertoli   rakkudele:
käivitab signaaliradu, aitavad neill säilitada funktsionaalsust ning VTB-d,
tagavad seemnetorukeste terviklikkuse
FSH  seondub  Sertoli  rakkudes  FSH  retseptoriga  aidates stimuleerida
spermatogeneesi; toodetakse ajuripatsis
LH  indutseerib  Leydigi  rakke  testosterooni  tootma;   toodetakse
ajuripatsis
Enne puberteedi saabumist indutseerib kisspeptiin GnRH (gonadotropiini
vabastava hormooni) sekretsiooni  ajuripatsist vabanevad FSH ja LH 2.Oogenees 19. Munarakk, mida see sisaldab? Munaraku   tsütoplasma   sisaldab  mitmeid   organelle  (mitokondrid,
ribosoomid) ja toitainete reservi (rebu), mis on rikas lipiidide, valkude ja
polüsahhariidide poolest, sisaldab maternaalseid mRNA-sid ja valke, mis
on   vajalikud   embrüo   arengu   varastel   etappidel   –   järgneb   spermi   eduka
viljastamise   poolt.  Osad   sisaldavad   ka   kaitsemehhanisme   UV   kiirguse
vastu, repellente munasööjate vastu ja antibiootikume
Morfogeenid
Faktorid,   mis   mõjutavad   morfogeneesi   –   transkriptsioonifaktorid,
parakriinsed faktorid
Morfogenees on seotud mitmete protsessidega: 1) Rakkude adhesioon – rakkude kinnitumine üksteise ja ECM külge läbi   erinevate  adhesioonimolekulide  (muutused adhesioonimolekulides raku pinnal muudavad rakk-rakk kontaktide
tugevust ja spetsiifilisust) 6


Rakkude  adhesioon  üksteisega   (adherentsed  liidused)   ja  ekstra-
tsellulaarse   maatriksiga  läbi   rakupinna   valkude   on võtmetähtsusega erinevate organite moodustumisel
Erinev rakkude  adhesiivsus  (vahendatud nii erinevat tüüpi kui ka
erineva   kogusega  adhesiooni   molekulidega,   nt.  kadheriinid)
aitab   säilitada   erinevate   kudede   vahelisi   piire   ja   struktuure,
interakteerudes meelsasti osade rakkudega ja vältides teisi  2) Rakkude   kuju   muutus-  rakusisesed   kontraktsioonid   ja   kokku pitsitumised   (constriction),   tsütoskeleti   ümberkorraldused   (nt
rakukihi   voltumine   või   rullumine   on   seotud   osade   rakkude   kuju
muutusega) 3) Rakkude migratsioon
20. Rebu sisalduse erinevused loomadel Loomadel,   kelle   embrüo   areneb   väljaspool   emaorganismi,   võib   rebu
moodustada rohkem kui 95% munaraku mahust
Pärisimetajatel, kelle embrüod arenevad emaüsas ja toidetakse ema poolt,
leidub väga vähe rebu munarakus
Rebuvalke   toodavad   teised   organid,   nagu   maks   (imetatel,   lindudel,
kahepaiksetel)  ja rasvkeha  (putukatel), mis transporditakse  verevooluga
munarakuni 21. Muna suurused ja kuju Muna mõõtmed võivad olla väga erinevad, vaalhail 30x14cm, jaanalinnul
15x13cm, võrrelduna tüüpilise somaatilise rakuga.
Tüüpiliselt on munad keraja, munaja või silinderja kujuga. 
Ainupilulistel, munevatel ürgimetajatel on väiksed munad. Pärisimetajatel
on munarakud väikesed, inimesel ca 0.1mm
Muna = Munarakk + munakestad 22. Munakestad Primaarne e esmane munakest  katab   munaraku   membraani   –   oolemmi,   spetsiaalne   rakuväline
maatriks,   sisaldab   peamiselt   glükoproteiine,   mida   sekreteeritakse
areneva munaraku poolt, vahel ka ümbritsevate rakkude poolt.  Paljudel loomadel kutsutakse primaarset munakesta ka vitelliinkestaks
e   rebukestaks,   imetajatel   kutsutakse   seda  helevöötmeks   e
läbipaistvaks tsooniks (zona pellucida)  Rebukest   kaitseb   munarakku   mehaaniliste   vigastuste   eest,   samuti
toimib paljudel loomadel liigispetsiifilise barjäärina viljastumisel Sekundaarne munakest 7


 Nt putukate munade välimine kest – koorion, toodetud follikulepiteeli
rakkude poolt, kui muna areneb munasarjas Tertsiaarsed munakestad  Nt   valkkest   e   munavalge,   pärgamentekst   ja   mineraliseerunud
munakoor   linnumuna   puhul/geeljas   kest   okasnahksete,   molluskite,
kalade   ja   kahepaiksete   munadel,   sitke   kest   peajalgsete   munadel,
fibroosne/lubjarikas kest roomajatel Produtseeritud ema reproduktiivsüsteemi poolt, kui munarakk liigub 
munajuhas. 23. Kuidas on munarakud klassifitseeritud vastavalt  rebukogusele ja paigutusele? aletsitaalsed  (rebutud),   muna   praktiliselt   ei   sisalda   rebuvalke
(pärisimetajad)
isoletsitaalsed  (võrd-rebune),   väga   väikene   rebu   hulk   on   jaotunud
ühtlaselt (nt. okasnahksed ja pärisimetajad)
mikroletsitaalsed e. oligoletsitaalsed (rebuvaesed), munad sisaldavad
vähesel määral rebu (nt. mantelloomad, lameussid, rõngussid, ümarussid
ja süstikkala)
mesoletsitaalsed  (vahe-rebused),   rebu   on   keskmisel   hulgal (kahepaiksed, kopskalad)
makroletsitaalsed   e.   megaletsitaalsed   e.   polületsitaalsed
(reburohked),   sisaldavad  rohkelt  rebu   (nt.  luukalad,   roomajad,  linnud   ja
ainupilulised imetajad)
tsentroletsitaalsed  (kesk-rebused),   rebu   paikneb   munaraku   keskel
(putukad)
teloletsitaalsed  -   (ots-rebused),   keskmises   koguses   rebu   on   jaotunud
munarakus   asümmeetriliselt,   kontsentreerudes   rohkem  vegetatiivse
pooluse poole (linnud, kalad, roomajad)
Muna poolused 
Animaalne poolus – rebuvaene piirkond
Vegetatiivne poolus – reburikas piirkond 24. Difuusne oogenees Sugurakk   rändab   mööda   organismi   ringi   ja   talletab   varuaineid   läbi
fagotsütoosi,   keharakkude   õgimisega   (käsnad,   meduusid,   ripsussid,
kärssussid) 25. Erinevad oogeneesi tüübid Enamikul   loomadel   arenevad   munarakud   gonaadis,   kus   munaraku
kasvamisele ja arenemisele aitavad kaasa spetsiaalsed abirakud. 
Vastavalt abirakkudele eristatakse: 8


1) solitaarne oogenees  abirakud   seotud   ootsüüdiga   ajutiselt   seotud   –   karpidel   on   varajases
oogeneesi   etappides   ootsüüdid   lühiajaliselt   seotud   folliikulrakkudega,
kuid pärast kasvufaasi need eemalduvad ootsüüdist 2) alimentaarne oogenees abirakud on tihedalt seotud ootsüüdi kasvamise ja arenguga
esmassuusetel: (putukad) areneb osa oogoonide järglasi toiterakkudeks
(nutrimentaarne oogenees)  teissuussetel loomadel (imetajad, linnud, kalad) on abirakud somaatilist
päritolu folliikulepiteeli rakud (follikulaarne oogenees) 26. Folliikulid Funktsionaalsed   anatoomilised   struktuurid,   milles   arenevad   ootsüüdid.
Follikulaarrakud   on   kontaktis   üksteise   ja   areneva   ootsüüdiga   läbi
spetsiifiliste   aukliiduste,   vahendades   läbi   nende   väikesi   molekule   (AH,
cGMP) arenevasse ootsüüti.
Oogoonid – Emassugurakkude eellasrakud, paljunevad mitootiliselt 27. Imetajate follikulaarne oogenees Emassugurakkude   areng   oogoonidest
küpsete   munarakkudeni.  Abirakud   on
somaatilist   päritolu   folliikulepiteeli
rakud.   Oogenees   on   tihedalt   seotud
follikulogeneesiga   ehk   folliikulite
arenguga.
Oogenees   toimub   munasarjas,
samaaegselt   follikulogeneesiga.   5.
kuul   kaks   võimalust:   apoptoos   või
primaarsed ootsüüdid. 28. Oogeneesi etapid: paljunemine, kasvamine ja küpsemine  (millal toimub, kus toimub ja mis toimub). Paljunemine:
Loomad, kes toodavad korraga palju mune (merisiilikud, konnad, kalad, 
tekitavad oogoonid igal aastal uue kohordi munarakke; imetajatel aga 
õnnestub kogu elu jooksul toota vaid väheseid munarakke, neil lõpeb 
oogoonide paljunemine varases embrüonaalses eas.
VIII nädalaks  600,000 oogooni V kuu  7,000,000 primaarset ootsüüti 9


Vastsündinul   ca   1-2   miljonit   ootsüüti   Puberteediks   alles   ca   300,000
ootsüüti,   edasi   number   langeb   drastiliselt   sõltuvalt   vanusest    ca   400
tegelikult ovoleerub Kasvamine:
Peale   aktiivset   paljunemisfaasi
sisenevad   oogoonid  meioosi esimesse   profaasi  (inimesel   enne
sündi) ja muutuvad  primaarseteks
ootsüütideks,   mis  arestitakse
meioos   I   diploteenis (diploteeniblokk)   kuni suguküpsuse   saabumiseni. (sõltuvalt liigist)
Sellel perioodil varutakse munarakku varuaineid, toimub rebu 
moodustamine ehk vitellogenees, samuti mRNA-de ja valkude ning 
morfogeenide deponeerimine, mis vajalikud varajases 
embrüogeneesis. – rakk kasvab
Paljudel loomadel (kahepaiksed, linnud, putukad) moodustuvad diploteenis
iseloomuliku struktuuriga nn lambiharjakromosoomid, mis võimaldavad 
kiiresti ja aktiivselt toota RNA-d.
Munasari: ploteeniblokis ümbritsetakse imetajatel primaarsed ootsüüdid 
somaatiliste follikulaar-rakkudega (granuloosarakud), millel on munaraku 
arengut toetav funktsioon (interakteeruvad jätketega läbi ZP munaraku 
membraaniga, aukliidused toitainete ja signaalmolekulide transpordiks)
Küpsemine: 
Alates puberteedist jätkavad perioodiliselt primaarsete ootsüütide 
rühmad pooleli jäänud meioosi. Luteiniseeriv hormoon (LH) ajuripatsist 
vabastab ootsüüdi diploteeniblokist  cAMP/cGMP tase langeb MPF 
võimendub (Maturation-promoting factor), mistõttu saab meioos 
jätkuda. 
1 domineeriv folliikul iga kuu areneb ovulatoorseks folliikuliks, 
kus sees olev munarakk ovuleerub.
Toimub I meiootiline jagunemine, mille käigus tekib väikene I polaarkeha 
ja suur sekundaarne ootsüüt, mis pärib enamuse tsütoplasmast.
Sekundaarne ootsüüt asub II meiootilisse jagunemisse, kuid meioos 
peatatakse uuesti metafaasi staadiumis. Käivitatakse ovulatsioon 
ehk munairre – ootsüüt vabaneb munasarjast. (LH ja FSH)
Kui sperm ühineb munarakuga ja viljastab selle, läheb meioos lõpuni. 
Metafaasiblokk vabastatakse ning meioosi lõppfaasis toimuva 
asümmeetrilise jagunemise tulemusena tekib II polaarkeha ja küps 
munarakk. 10


idurakk→oogoon→primaarne ootsüüt (meioos I) → sekundaarne 
ootsüüt+ polaarkeha
sekundaarne ootsüüt (meioos II) → sügoot+II polaarkeha
I polaarkeha jaguneb → polaarkehad (kokku 3) 29. Primaarsed, sekundaarsed ootsüüdid, polaarkehad Oogoonid peale meioosi esimesse profaasi sisenemist, arestitakse meioos
I diploteenis  diploteeniblokk / diktüaat
Meioos I jagunemisele järgnedes tekib sekundaarne ootsüüt, mis asub II
meiootilisse   jagunemisse,   ent   peatatakse   metafaasi   staadiumis,
käivitatakse ovulatsioon.
I polaarkeha  tekib peale primaarse ootsüüdi I meiootilist jagunemist (I
keha ja sekundaarne ootsüüt)
II   polaarkeha  tekib   spermi   ühinemisel   sekundaarse   ootsüüdiga
metafaasiblokk   vabastatakse,   meioos   läheb   lõpuni   ning   asümmeetrilise
jagunemise tulemusena tekib küps munarakk ja II polaarkeha. 30. Küps munarakk Tekib   peale   sekundaarse   ootsüüdi   metafaasibloki   lõppemist   asümm.
jagunemisel, saab enamuse tsütoplasmast. 31. Follikulogenees Folliikul  – munarakud  koos  folliikuliepiteeliga   moodustavad  munasarjas
munasarja-   e.   ovariaalfolliikuleid.   Munaraku   arengus   moodustub   esmalt
primaarne, seejärel sekundaarne (e. kasvav folliikul) ja lõpuks tertsiaarne
folliikul   e.   Graafi  põieke,   milles   on   vedelikuga   täidetud   õõs   ja   folliikuli
kühmus ka meioosis peatunud munarakk.
Primordiaalne   folliikul  –   primaarne   ootsüüt   koos   ühekihilise
folliikulepiteeliga.   Väheaktiivsed  vaikivas   olekus   folliikulid.   Hakkab
moodustuma diploteeniblokis
Perioodiliselt areneb osa PrF järgmisse etappi, moodustuvad primaarsed
folliikulid (folliikulepiteeli rakukiht algul ühekihiline, hiljem mitmekihiline),
ootsüüt sünteesib läbipaistva tsooni e. zona pellucida.
Folliikulite   kasvamisel   moodustuvad  sekundaarsed   folliikulid,   mida
ümbritsevad kahekihiliselt mesenhümaalsed teeka rakud. Teeka rakud
produtseerivad androgeeni eellast, mis muudetakse granuloosarakkude
poolt   östrogeenideks  (östradiooliks   peamiselt)  Muudab emakakaelasekreeti (emakakael kinni pandud, ovulatsiooni ajal emakakael
avaneb),   sekreet   muutub   spermide   jaoks   sobivaks   →   pääsevad   läbi
emakakaela emakasse. (östrogeeni oluline funktsioon)
Jätkuval kasvamisel moodustub folliikulepiteelirakkude (granuloosa) sisse
õõnsus,   mis   täitub   folliikulvedelikuga   –  küpsed   folliikulid   e   Graafi
folliikulid. (preovulatoorne folliikul) 11


Varane  follikulogenees   toimub   peamiselt   gonadotropiinidest   sõltumatult,
alates   puberteedist   vajatakse   folliikulite   arenguks   ka   FSH   ja   LH
ajuripatsist.  50   folliikulit   alustab   küpsemist   –   lõpuks   jääb   domineeriv   alles   (FSH
sõltumatu,   sekreteerib   inhibiini)    vähendab   FSH   kogust   ajuripatsist  
FSH sõltuvad folliikulid atreesiasse. Enamus folliikulitest hukkub apoptoosi
teel   enne   tertsiaarsesse   staadiumisse   jõudmist,   seda   nimetatakse
artreesiaks.
Follikulogenees primordiaalsest folliikulist    preovulatoorse folliikulini on
pikk protsess. Iga mensturatsioonitsükli jooksul on domineeriv folliikul, mis
ovuleerub ja alustab kasvamist ca 1 aasta varem!  Preantraalne periood:
300 p; antraalne periood:50 p; selektsioon-ovulatsioon: 20 p. 
Graafi  folliikulites   on   ümber  Zona   pellucida  moodustunud granuloosarakkudest   kiirpärg   (corona   radiata)   ja   folliikuliõõnde   kummuv
ootsüüti ja kiirpärga sisaldav munakühm (cumulus oophorus).
Preovulatoorses   folliikulis   viiakse   läbi   meioos   I.   (meioos   II   metafaasi
blokini)
Ovulatsiooni   ajal   tõuseb   LH   mõjutus.   Ootsüüdi   vabanemisel   folliikulist
lõhutakse granuloosa, teeka ja munasarja väliskestad ja moodustub avaus
e stigma, mille kaudu ootsüüdi-munakühmu kompleks väljub folliikulist ja
püütakse munajuha lehtri e fimbriate poolt kinni, liigutatakse ripsepiteeli
abil edasi munajuha ampulli piirkonda, kus toimub viljastumine. 32. Ovulatsioon Eristatakse   spotnaanset   ovulatsiooni,   mis   toimub   paaritumisest
sõltumatule   (omane   koduloomadele   +   inimene)   läbi   hormonaalse
signalisatsiooni (naisel tavaliselt lõhkeb 1 folliikul ja vabaneb 1 ootsüüt 28-
päevase tsükli korral 14. päeval).
Polüovulatoorsetel loomadel (emis, koer, kass) lõhkeb rohkeb folliikuleid.
Provotseeritud ovulatsioon toimub paarituse või ka emaslooma kunstliku
ärrituse järel (kass, küülik, hiir). 12


Kollakeha  –   ovuleerunud   folliikulist   alles   jäänud   granuloosa-   ja
teekarakkudest   moodustub   ajutine  progesterooni  ja  inhibiini  ning
vähesel määral östrogeeni tootev endokriinorgan. (negatiivne tagasiside
–   kui   on   viljastumine   +   implantatsioon    inhibeeritakse   uut   folliikulit
küpsemast ja ovulatsiooni)
Progesteroon  –   algatab   emaka   limaskesta   näärmetes sekretsiooniprotsessi,   mis   on   vajalik   emaka   ettevalmistumiseks   embrüo
võimaliku   implantatsiooni   puhul.   Hilisemas   arengus   on   progesteroon
vajalik raseduse säilitamiseks. Inhibiin inhibeerib FSH. Iga  menstruaaltsükliga  stardib  5-15  folliikulit  vastusena  FSH-le
küpsema,  1  (harva  2)  domineeriv  folliikul   areneb   lõpuni,   vabastades
sekundaarse ootsüüdi.  ca 1000 üritab   atreesia  1000  atreetilist
folliikulit/munarakku. vanusega atreesia võimendub 33. Kuidas toimub oogeneesi hormonaalne kontroll? GnRH  (gonadotropiine   vabastav   hormoon)  stimuleerib  FSH  ja  LH
vabastamist   ajuripatsist.   Reguleerib   folliikulite   arengut,   mis   omakorda
hakkavad tootma östrogeene.
FSH  (folliikuleid   stimuleeriv   hormoon,   ajuripats   e   hüpofüüs)  reguleerib
munaraku valmimist munasarjas ja stimuleerib suguhormoonide teket
LH  (luteiniseeriv   hormoon,   ajuripats   e   hüpofüüs)  taseme   järsk   tõus
vallandab ovulatsiooni ja soodustab kollakeha arengut. Kõrgendatud LH
tase   vahendab   munaraku   diploteeniblokist   vabastamist   ja   taaskäivitab
meioos I.
Progesteroon (kollakeha) – vajalik raseduse säilitamiseks, inhibeerib FSH
ja LH tootmist, uute folliikulite küpsemist, valmistab emakat ette embrüo
vastuvõtuks,   surub   maha   ovulatsiooni,   takistab   munasarjast   järgmiste
munarakkude eraldumist, emakakaela lima pakseneb ja moodustab korgi
emakakaela   ette;   viib   östrogeeni   poolt   stimuleeritud   endomeetriumi 13


sekretoorsesse faasi, mis võimaldab viljastatud munarakud implanteeruda,
vähendab emaka kontraktiilsust raseduse ajal.
Östrogeen  (kollakeha,  folliikulid)  –  inhibeerib   FSH  ja  LH  tootmist,   selle
mõjul muutub emaka sisemus areneva embrüo vastuvõtmiseks sobivaks;
emakakael areneb veidi, emakakaela näärmed hakkavad tootma lima.
Inhibiin  (kollakeha)  inhibeerib  FSH  ja  LH  tootmist   ja   uute   follikulite
küpsemist.
Kollakeha   toodab  progesterooni,   östrogeeni   ja   inhibiini,   mis
inhibeerivad FSH ja LH tootmist ja uute folliikulite küpsemist.  34. Hormonaalne muutus rasedusel: hCG – (koorioni gonadotropiin) süntees toimub platsenta loote päritolu
trofoblastides alates hetkest kui embrüo on kinnitunud emakaseinale. 
hCG funktsiooniks on takistada kollakeha taandarengut ja seeläbi toetada
progesterooni   sünteesi   raseduse   esimestel   nädalatel   nii   kaua,   kuni
progesterooni hakkab tootma platsenta  3.Viljastumine
Protsess,   mille   käigus   haploidsed   sugurakud   (sperm   ja   munarakk)
ühinevad,   moodustub   diploidne   sügoot,   millel   on   mõlemalt   vanemalt
pärinev   geneetiline   info.   Aktiveeritakse   munarakk,   et   hakkaks   arenema
embrüo. 35. Kehasisese viljastumise tüübid (2) Kopulatsioon   –   imetajad,   roomajad   (ka   dinosaurused),   mõned   linnud,
sabakonnalised, putukad, mõni kala
Spermatofoor – salamandrid, vesilikud, putukad, ämblikud
Erinevates   staadiumites   võib   sperm   munarakku   viljastada   –   primaarne
ootsüüt, I metafaas, II metafaas (enamus imetajaid), meioosi lõpus. 36. Viljastumise etapid 14


1. Spermi   ja   munaraku   esmane   kontakt   (kemoatraktsioon)   ja  ära tundmine (võõras-oma) ning spermi kinnitumine rebukestale/ZP 2. Spermi   sisenemine   munarakku   (akrosomaalreaktsioon)   ja   selle regulatsioon (üks sperm viljastab) 3. Spermi ja munaraku geneetilise materjali ühinemine
4. Munaraku aktivatsioon ja uue organismi arengu algus 37. Kehaväline viljastumine (merisiiliku näitel) Kemoatraktsioon   –   spermi   ligi   meelitamine   keemiliste   ühenditega
munaraku   poolt;   liigispetsiifiline   ja   munaraku   poolt   ajaliselt   kontrollitud
(veeloomadel, kellel on kehaväline viljastumine – merisiilikud, ainuõõssed,
limused, kahepaiksed, mantelloomad)
Oma/võõra äratundmine – kemoatraktsioon
Merisiilikutel  spermi   aktiveerivad   peptiidid  mõjuvad   spermidele   nii
atraktandina  kui ka  aktiveerivad  neid kiiremini ja jõulisemalt liikuma
(Ca- kanalid, vibur)
Resakt – 
Sperakt –
Akrosomaalreaktsioon  ja spermi/munaraku ühinemine (akrosomaaljätke,
bindiin, viljastumiskühmuke) 
Akrosomaalreaktsioonil  vabanevad  proteolüütilised   ensüümid
akrosoomist (eksotsütoos)   Munarakku   ümbritsevast  kallerkihist  pärinevad   liigispetsiifilised
polüsahhariidid  seonduvad   spermi   akrosoomis   olevatele retseptoritele    aktiveerides   (Ca   tase   tõuseb)  spermis akrosomaalreaktsiooni  Akrosomaalreaktsiooni   II   osas   moodustub  akrosomaaljätke,   mis
tungib munaraku  rebukestani  ja mille pind on kaetud liigispetsiifilise
valgu bindiiniga  Munaraku   pinnal   on   liigispetsiifilised  bindiini   retseptorid (bindiin+retseptor=gameetide seondumine) Spermi   ja   munarakku   ühinemisel   tekib  viljastumiskühmuke  (aktiini
polümerisatsioon), membraanid ühinevad ja sperm siseneb munarakku. 38. Kehasisene viljastumine (imetaja/inimene). Spermi   teekond   munarakuni   –   millised   bioloogilised   „barjäärid“
selekteerivad   sperme   (märksõnad   reotaksis,   termotaksis,   kemotaksis),
spermide kapatsitatsioon - see on teil spermatogeneesi küsimustes sees –
seega juba selge 
Spermide transport toimub nii isase kui emase suguteedes.
Emase   suguteedes  algab spermide transport  tupe ülemisest osast ja
lõppeb munajuha ampulli piirkonnas, kus toimub viljastumine 15


Seemnevedeliku koostisosad ja puhverdusvõime kaitseb sperme tupe
happelise keskkonna eest  10s jooksul pH tõuseb 4.3 -> 7.2 (kestab mõned minutid)  Emakakaelas pH 6-6,5  ca 200 miljonit spermi siseneb tuppe, enamus hukub tupe happelises
keskkonnas või saab saatuslikuks tagasivoolus Spermid   liiguvad   tänu   viburile   ja   emaka   kontraktsioonidele   emakaelast
emakasse ja sealt munajuhasse. 
Reotaksis – spermid ujuvad munajuha ja emaka näärmete poolt toodetud
vedelikele vastusuunas.  kiiremad   spermid   liiguvad   ca   45min   ja   aeglasemad   ca   12h
munajuhasse  2-4mm/min  teekond ca 18cm  Spermid liiguvad läbi emakakaela kasutades viburit – kui on ovulatsioon,
emakakaela lima suureneb ja muutub rohkem ligipääsetavaks spermidele.  Ca   5000   spermi   sisenevad   kitsasse   rohke   limaga   varustatud  emaka-
munajuha   ühenduskohta   (UTJ   –   uterotubal   junction),   kus   enamus
sperme jääb kinni limasse ja ca 1000 liigub edasi munajuhasse.  Munajuha  kitsuse  (isthmus)     piirkonnas  spermide  energiline
liikumine   vaigistatakse,   nad   kinnituvad  munajuha  epiteelile   ja
kapatsiteeruvad (~7-24h)  Kapatsiteerunud  spermid  hüperaktiviseeruvad  ja   vabanevad
kitsuse  piirkonnast  *Kapatsiteerumata  spermid  ei   ole   võimelised
munarakku viljastama  ca   1000  spermist,   mis   sisenesid  munajuhasse,   ~   200 kapatsiteerub ja jõuab munarakuni, ülejäänud hukuvad Termotaksis  –   kapatsiteerunud   spermid   on   võimelised   tunnetama
temperatuurigradienti   munajuha   erinevates   piirkondades.   Munajuha
kitsuse (isthmus) piirkond on jahedam ja ampulli (ampulla) piirkond, kus
toimub   viljastumine,   on   soojem.   Kapatsiteerunud   spermid   liiguvad
eelistatult kõrgema temperatuuri suunas.   Kehasisese   viljastumisega  loomadel (nt imetajatel)  võivad  emase
suguteed  sekreteerida spetsiifilisi regioonist sõltuvaid molekule, mis
mõjutavad spermide liikuvust ja kapatsitatsiooni  Granuloosarakkude  poolt   sekreteeritud  progesteroon  mõjub
spermidele nii atraktiivselt kui ka hüperaktiveerivalt (põhjustades
Ca2+ tõusu)   Samaaegselt   spermide   transpordiga   (munajuha   kontraktsioonid,
hüperaktiivne   liikumine)   toimub   munaraku   transport   (munajuha
kontraktsioonid,   ripsmed).   Viljastumine   toimub   normaaalsel   juhul
munajuha ampulli piirkonnas. 16


 Ca 200 spermist, mis jõudsid munarakuni, lõpuks 1 viljastab. Ülejäänud
tõugatakse eemale kortikaalreaktsiooni (zona pellucida) poolt.
39. Akrosomaalreaktsioon ja spermi/munaraku ühinemine  (milleks akrosomaalreaktsiooni üldse vaja on ja kuidas toimub) Zona pellucida koosneb glükoproteiinidest (hiirel 1-3, inimesel 1-4)  ZP3 vahendab liigispetsiifilist spermi seondumist  ZP2 vahendab hilisemat spermi seondumist   ZP1/ZP4 seovad omavahel  ZP2 ja ZP3 Kui  spermid  on jõudnud  munaraku  rebukestani  (Zona pellucida), siis
nad   seonduvad   (enamasti   liigi-spetsiifiliselt,   spermidel   vastavad
retseptorid) sellele läbi ZP3 ja vallandub akrosomaalreaktsioon
Akrosomaalreaktsioonil enamus spermi pea membraanist tõugatakse
eemale   mistõttu     hoitakse  sperme  peale  AR-reaktsiooni   läbimist   kinni
ZP2 vahendusel
Spermi  ja  munaraku  interaktsioon   aktiveerib  Ca2+  kanalid, võimendades  Ca2+  ja   teiste   sekundaarsete   vahendajate   (messengerid)
nagu  cAMP  ja  IP3  tõusu,   mis   initsieerivad   signaalide   kaskaadi,   mille
tulemuseks on  akrosomaalreaktsiooni  (AR) toimumine ja  akrosoomis
leiduvate  ensüümide  (glükohüdrolaasid,   proteinaasid,   esteraasid,
fosfataasid, fosfolipaasid, sulfataasid) eksotsütoos
Akrosomaalreaktsiooni  käigus   toimuv  ensüümide  eksotsütoos  ja
hüperaktiveeritud   spermide  füüsiline   jõud   tagavad   nende   tungimise
läbi granuloosarakkude ja rebukesta (ZP; zona pellucida) munarakuni
Granuloosarakkude  kihi läbimisel mängib olulist rolli  spermi  pinnal ja
akrosoomis  paiknev   ensüüm  hüaluronidaas,   mis   aitab   lagundada
ekstratsellulaarset maatriksit 40. Spermi ja munaraku ühinemine:  Piirkonda imetajate spermi peaosas, kus akrosoomi sisemine membraan
ja spermi membraan kokku saavad, nimetatakse ekvatoriaalpiirkonnaks
(sellest algab spermi ja munaraku membraanide ühinemine).
Munaraku  mikrohatud  (Juno)   ja  spermi  ekvatoriaal-segment
sisaldavad   molekule   (IGL  Izumo),   mis   on   vajalikud   ühinemiseks
(polaarkeha piirkonnas mikrohatte pole.
Sperm  esmalt  seondub  ja   seejärel  sulandub  munaraku membraaniga.
*  Spermiga  sisenevad  munarakku    lisaks   spermi  genoomile, mitokondrid,  tsentriool  (kasutatakse   lõigustumisel)   ning   väike   kogus
tsütoplasmat; membraan ühineb munaraku membraaniga
Spermi  mitokondrid  ja nende  DNA  lagundatakse tsütoplasmas, seega
järglaste mitokondrid pärinevad emalt. 17


Polüspermia vältimine (aeglane blokaad, kortikaalreakstioon)
Monospermia - munaraku viljastab ainult üks sperm
Spermi haploidne  tuum ja  munaraku haploidne  tuum annavad aluse
uuele  diploidsele  organismile,   säilitades   liigispetsiifilise kromosoomistiku
Lindudel,  roomajatel  ja  sabakonnadel   võib  munarakku  sattuda  rohkem
sperme (füsioloogiline polüspermia), ehkki viljastumisprotsessi viib
lõpuni siiski ainult üks sperm
Kui   mingil   põhjusel   satub  munarakku  rohkem  sperme  ja   spermist
pärinevaid  aktiivseid  tsentrioole   on  sügoodis  rohkem  (patoloogiline
polüspermia), siis on tulemuseks aneuploidsed tütarrakud ja organismi
arengu katkemine
Kiire   blokaad:   merisiilikutel,   limustel.  munaraku membraanipotentsiaali  muutus peale  spermi  sisenemist  munarakku
(-70mV > +20mV)
Spermi  sisenemine   avab  Na+   kanalid,   mistõttu  munaraku membraanipotentsiaal  muutub   (1-3   s   peale   sisenemist,   kestab   ligi
minuti)
Spermid  ei   suuda   ühineda  munaraku  membraaniga  kui membraanipotentsiaal on positiivne.
Sellist  munaraku  membraani   kiiret  depolarisatsiooni  on   täheldatud
merisiilikutel, limustel, rõngussidel, kärssussidel ja konnadel. 
Aeglane   blokaad  –   imertajatel.  põhjustatud  munaraku  korteksis
paiknevate  kortikaal-   graanulite  eksotsütoosist,   mille   tulemusena
vabanevad ensüümid, mis modifitseerivad munaraku kestasid 
Merisiilikutel  tühjendavad  kortikaalgraanulid  pärast  spermi sisenemist  munarakku  oma   sisu  rebukesta  (vitelliinkest)   alla   (Ca2+
tõus), mille tulemusena moodustub teistele 
spermidele läbimatu viljastumiskest  (ca 1 min peale esimest spermi-
munaraku ühinemist)
Kortikaalgraanulite  valkudest   moodustub   ka  hüaliinkiht  (oluline
hilisemas arengus)
Kortikaalgraanulid sisaldavad:  Proteaase      - vabastavad  munaraku  pinna  rebukesta  sidemetest ja eemaldavad ka Bindin`i retseptorid  Mukopolüsahhariide      -     aitavad   imada   vett   surudes  rebukesta munapinnast eemale  Peroksüdaase     - tugevdavad kogu struktuuri  Hüaliini      -   moodustab  munaraku  pinnal   kihi,   kuhu   kinnituvad tulevased tütarrakud 18


Polüspermia vältimine imetajatel
Imetajate viljastumisel membraanipotentsiaal märkimisväärselt ei
muutu. Mitmete imetajate puhul on märgatud, et rohkem kui üks sperm
on võimeline tungima läbi ZP 
Perivitelliinalasse  (piirkond ZP ja oolemmi vahel), kuid  membraaniga
ühinema on võimeline ainult üks sperm
Spermi  ja  munaraku  ühinemisel  vabastatakse  kortikaalgraanulitest
ensüümi  ovastatsiini,   mille   toimel   ei   ole  ZP2  (zona   pellucida   sperm-
binding   protein2)   enam   võimeline  sperme   siduma,   välistades   sellega
polüspermia tekke imetajatel.
Juno vabaneb munaraku membraanist (Izumo spermid ei saa kinnituda) 
Ainult  üks sperm  saab siseneda  munarakku, teised tõugatakse kiiresti
eemale. 41. Munaraku aktivatsioon – mis see tähendab ja milleks  oluline? Mis protsessid munarakus aktiveeritakse ja mis on 
peamine aktivaator? Ca2+-ioonide  tõus vallandab nii  kortikaalreaktsiooni  kui ka  munaraku
aktivatsiooni  (aktiveerib   emapoolsete   mRNA-de   translatsiooni   ning
üleminekut mitoosifaasi)
Ca2+-ioonide  tõusu aitab esile  kutsuda  spermi   poolt  munarakku  viidud
faktorid, mis võimendavad inositool-1,4,5-trifosfaadi (IP3) tootmist ja see
omakorda Ca2+ vabanemist endoplasmaretiikulumist (ER) – imetajatel. 
Spermi seondumine retseptorile  (Bindin/bindin`i retseptor)  muudab selle
konformatsiooni,   mis   viib   IP3   tootmiseni   ja   Ca2+  vabanemiseni
(merisiilikutel)
Imetajate  sperm  siseneb   enamasti  munarakku  etapil,   mil   munaraku
tuum on arestitud meioosi II metafaasi
Spermi  sisenemisel   tekitatud  Ca2+-ioonide   tõus  (tekib   lainetena)
aktiveerib   munarakus  mitmeid   sündmusi,   nagu  meiootilise jagunemise lõpetamise  (I lained)  kortikaalgraanulite eksotsütoosi,
emapoolsete  mRNA-de   translatsiooni  ja  pronukeluste  formeerumist
ning üleminekut mitoosifaasi (hilisemad lained) Kõrgenenud  Ca 2+   tase  aktiveerib  mitmeid  kinaase, mis viivad lõpuks tsükliin B  ja valgu  Securin  (aitab hoida metafaasis kromosoome koos)
degradeerimiseni,   võimaldades  meioosil  jätkuda  ja   jaotada tütarkromatiidid  sekundaarse   polaarkeha  ning   moodustuva haploidse emas-pronukleuse vahel
Spermi  genoom  läbib   samal   ajal   protsessi,   mille   käigus  protamiinid
kiiresti   eemaldatakse  isaspronukleusest  ja   DNA   mähitakse   ümber
nukleosoomide, mis sisaldavad histoone  19


Isas-ja  emaspronukleus  liiguvad   (-12   h)   teineteisele   lähemale
mikrotorukeste  kaasabil. Replitseerunud  pronukleused  ei liitu; nende
kromosoomid kondenseeruvad ja asetuvad ühisele metafaasiplaadile. 4.Lõigustumine  42. Mis protsess on lõigustumine? Mida tähendab  sünkroonne ja asünkroonne lõigustumine. Kuidas toimub 
lõigustumisel rakutsükli regulatsioon (MPF-mitosis promoting  factor), mida tähendab kesk-blastula üleminek (mid-blastula 
transition) ja sügoodi/embrüo genoomi aktivatsioon? Lõigustumine on organismi hulkraksuse taastamine. Tuuma-tsütoplasma
suhte  normaliseerimine   (1:10  vs  1:1000;   1:1)    järjestikuliste
mitootiliste  rakujagunemiste käigus  viljastatud munaraku  (sügoodi)
suur   tsütoplasma   kogus   jaotatakse   väiksemate   moodustuvate
blastomeeride vahel.
Algselt on  lõigustumine jagunemine ilma  kasvamiseta  (G1 ja  G2  faasi
puudumine, maternaalsed mRNA-d, valgud jne.)
Sünkroonne – blastomeerid jagunevad üheaegselt 
Asünkroonne – blastomeerid jagunevad ajalise nihkega (imetajad, va 
munejad imetajad, on algusest peale asünkroonne)
Enamikel loomadel (nt. linnud, roomajad, kalad, putukad ja amfiibid) on
lõigustumine   alguses  sünkroonne,   kuna  munarakku  on   küpsemise
käigus varutud piisavas koguses nn. maternaalseid (emapoolset päritolu)
valke   ja   mRNA-sid,   mis   on   vajalikud   kiire   ja   kontrollitud
rakujagunemise läbi viimiseks
Blastomeeride   sünkroonset   lõigustumist   aitavad   kiiresti   läbi   viia
maternaalselt talletatud komponendid nagu  mitoosi võimendav faktor
(MPF, ingl. k. mitosis-promoting factor), mis koosneb tsükliin B ja
tsükliin-sõltuvast kinaasist (CDK), ensüümid, histoonid, tubuliinid jne
Tänu sellisele varumaterjalile on klassikalisest rakutsüklist G1 ja G2 faasid
kaotatud, mistõttu on rakujagunemine märgatavalt kiirem.
*Tsükliin   B  akumuleerub  S   faasis  ja   peale  M   faasi  läbimist
degradeeritakse   perioodiliselt,   mida   kontrollivad   mitmed   maternaalsed
valgud.  CycB  reguleerib  MPF väikese subühiku  Cdc2  (cyclin dependent
kinase) aktiivsust 
*Cdc2  aktiveerib   mitoosi,   fosforüleerides   erinevaid   märklaudvalke   (nt.
histoonid,   lamiinid,   müosiin),   käivitades   kromatiini   kondenseerumise,
tuumaümbrise depolümeriseerumise ja mitoosikäävi organiseerumise
Kui   lõigustuv   embrüo   on   varuained   nö.   ära   kasutanud,  aktiveeritakse
embrüo genoom (EGA) ning rakutsüklisse lisatakse vastavalt G1 ja G2
faasid,   rakutsükli   kestus   pikeneb   ja   rakujagunemine   muutub 20


asünkroonseks.  Sõltuvalt   liigist  aktiveeritakse  embrüo   genoom
erinevatel   aegadel   (hiirel   2-raku   staadiumis;   inimesel   ja   seal   4-8   raku
staadiumis; veisel ja lambal 8-16 raku staadiumis) 43. Millest sõltub lõigustumise tüüp?  Rebu  (rikas   erinevate   valkude,   rasvade,   süsivesikute,   soolade,
vitamiinide,   ensüümide,   pigmentide   ja   vee   poolest)  hulk  ja  jaotus
tsütoplasmas (kus ja kui palju?)  Faktorid  munaraku   tsütoplasmas,   mis   mõjutavad  mitoosikäävi
formeerumist ja asendit  Animaalne   poolus   (AP)   –  rebuvaene   piirkond,   rakujagunemine
toimub   kiiremini   kui   VP;   sügoodi   tuum   paikneb   enamasti   animaalse
pooluse pool  Vegetatiivne poolus (VP) –  reburikas piirkond, kus rebu inhibeerib
lõigustumist   (lõigustumine   on   ebavõrdne;   reburikka   piirkonna
blastomeerid on suuremad)
44. Oska kirjeldada erinevaid lõigustusmise tüüpe mõtle ka  mis moodi tekivad vegetatiivse poole peale makromeerid ja  animaalse poole peale mikromeerid osadel loomadel; ja mida 
tähendab animaalne vs vegetatiivne poolus Lõigustumistasapinnad:
Ekvatoriaalne  tasapind: poolitab  sügoodi  kaheks pooleks (vegetatiivne
ja animaalne)
Horisontaalne tasapind: sarnane ekvatoriaal tasapinnale, kuid nihutatud
emmale-kummale poole
Meridionaalne tasapind - lõigustumisvagu A-V telje suunas poolitades
mõlemad poolused, tekib kaks võrdset rakku
Vertikaalne tasapind - lõigustumisvagu A-V telje suunas, kuid paigutunud
emmale-kummale poole
Vegetatiivse poole makromeerid tekivad:
Animaalse poole peal mikromeerid:  45. Mõisted: täielik e. holoblastiline ja osaline e.  meroblastiline lõigustumine ning nende alatüübid (radiaalne,  bilateraalne, spiraalne, rotatsiooniline, diskoidaalne, 
superfitsiaalne), oska tuua näiteid loomariigist. 1. Täielik   lõigustumine   e   holoblastiline   lõigustumine:   lõigustumisvagu läbib   kogu   sügoodi,   rebu   puudub   või   on   väga   vähe   –   alternatiivsed
lahendused, kuidas rebu kompenseerida a. Totaal-ekvaalne lõigustumine – blastomeerid ühesuurused
b. Totaal-adekvaalne lõigustumine – animaalse pooluse rakud veidi väiksemad (käsnad, kidaussid, vähid, mantelloomad, süstikkalad,
imetajad) 21


c. Totaal-inekvaalne   lõigustumine   –   blastomeerid   märgatavalt erineva   suurusega   (kammloomad,   rõngussid,   limused,
kahepaiksed, vaap- ja kopskalad)
Animaalse pooluse rakud – mikromeerid 
Vegetatiivse pooluse rakud – makromeerid  1) Radiaalne     (isoletsitaalne)    – esimesed kaks lõigustumist vertikaalsed, pinnad   üksteise   suhtes   risti    4   blastomeeri;  kolmas    8
blastomeeri, VP, AP; neljas  animaalsel 8 mesomeeri, vegetatiivsel
4   suurt   makromeeri   ja  4  väikest   mikromeeri,   asümmeetriline
jagunemine    Tekib   tsöloblastula  e   blastotsööl.  Okasnahksed,
süstikkala.  a. Radiaalne   mesoletsitaalne   –   hall   sirp,   mikro-ja   makromeerid kahepaiksetel,   tekib   samuti   blastotsööl,   mis   võimaldab
rakkude   migratsiooni   gastrulatsioonis   ja   aitab   vältida
enneaegset ülemise ja alumise rakukihtide kokkupuudet 2) Spiraalne      (isoletsitaalne)     –  tekib  väga   väikese   blastotsööliga stereoblastula;  mikromeerid   animaalsel   ja   makromeerid
vegetatiivsel. Teod, rõngussid, lameussid a. Mikromeeride   käävid   pöörduvad   450  võrra   makromeeride käävide   suhtes.  Spiraalse   lõigustumise  suund   määratakse
emagenoomi   ühe   geenipaariga  (parempöörde  D  on
dominantne vasakpöörde d üle) Vastupäeva vs päripäeva b. I ja II lõigustumine „meridionaalne“    4 makromeeri (A, B,C, D).  Lõigustumine   ei   ole   paralleelne   või   risti   animaalse-
vegetatiivse   teljega   vaid  nurga   all,   mistõttu  blastomeerid
moodustavad spiraalse ülesehituse. c. Embrüod   läbivad   vähem   lõigustumisi   enne   kui   lähevad gastrulatsiooni d. Kahe esimese lõigustumise järel on blastomeerid enam-vähem ühesuguse   suurusega.   Peale  kolmandat  jagunemist   saab
eristada  mikromeere   animaalsel   poolusel   ja   makromeere
vegetatiivsel poolusel 3) Bilateraalne      (isoletsitaalne)     –  mõlemal   poolel   peegelpildis (mantelloomad-   merituped,   meritünnikud,   ripikloomad; keelikloomad).  a. I lõigustumine  (meridionaalne) jagab sügoodi  vasakuks  ja paremaks  pooleks.  Järgnevad   lõigustumised   järgivad peegelsümmeetriat b. II   lõigustmine  meridionaalne  :   2   suuremat  anterioorset (A,   a)   ja   2   väiksemat  posterioorset  (B,b)   blastomeeri;  III
lõigustumine   horisontaalne  (8-64   rakus   staadiumini
ebavõrdsed lõigustumised) 22


4) Rotatsiooniline      (isoletsitaalne)    –  Imetajad,   nematoodid.  Sügoot lõigustub   esialgu  meridionaalselt  2  blastomeeriks.   Seejärel
toimub lõigustumine blastomeeridel erinevalt: 1 blastomeer jaguneb
meridionaalselt  ja   teine  ekvatoriaalselt,   tekib  rotatsiooniline
rakkude jagunemine. Asünkroonne. a. Blastotsööl  (kavitatsioon;  trofoblast (TB)    Na/K-pump   osmootne   gradient    akvaporiinid    vesi).  Tiheliiduste
komponendid  TB rakkudes aitavad vältida  vedeliku lekkimist
blastotsöölist b. ICM – inner cell mass, pluripotentne 
c. Lõigustumise   lõppresultaadiks   on   imetajatele   omane asümmeetriliselt   paikneva  blastotsööliga   blastotsüst,   mis
koosneb   ekstra-embrüonaalsest  trofektodermist (trofoblast) ja ICM-st kujunenud primitiivsest endodermist
(PE) ning embrüonaalsest epiblastist (EPI) d. Trofektodermi  rakkudest   saavad   ekstra-embrüonaalsed   e. embrüovälised   struktuurid,   mis   on   üliolulised   embrüo
korrektse implantatsiooni kujunemisel ja kontakti säilitamisel
emakaga ning nad moodustavad embrüopoolse platsenta osa
koorioni  e. Primitiivse   endodermi  rakkudest   moodustuvad   ainult ekstra-embrüonaalsed koed nagu toitefunktsiooniga rebukott  f. Epiblasti rakud annavad aluse kogu embrüole 2. Meroblastiline/mittetäielik   lõigustumine:   reburikastes   embrüotes lõigustub ainult rebuvaesem osa tsütoplasmast; lõigustumisvagu
ei   ulatu   reburikkasse   tsütoplasmasse,   kuna   rebuvalgud   takistavad
membraani formeerumist. a. Diskoidaalne   (Teloletsitaalne).   kalad,   roomajad,   linnud. Lõigustumine  ei   ulatu  reburikkasse  tsütoplasmasse (varastes   etappides  blastomeeride  ventraalne  osa   kontaktis
rebuga).  Ekvatoriaalsed/meridionaalsed  lõigustumised tekitavad   5-6   kihilise  blastodermi.  Blastodermi  rakud
absorbeerivad vett munavalgest, sekreteerides seda rebu ja endi
vahele, tekib subgerminaalne õõnsus
Osa keskmisi blastodermi rakke surevad, tekib üherakukihiline
blastoderm   (heleväli,  Area   pellucida).  Perifeerias   tekib
tumeväli  Area   opaca.  Tume   ja   helevälja   piirialal   on
marginaalrakkude tsoon b. Tsentroletsitaalne   e   superfitsiaalne      –   rebu   paikneb   keskel; lõigustumine toimub ainult pindmiselt. Lülijalgsed 46. Blastulate tüübid, oska tuua näiteid 23


Tsöloblastula  e  õõnesblastula  –   ühe   või   mitmekihiline  blastoderm,
ruumikas blastotsööl (konn, meritäht, merisiilik)
Stereoblastula  e  umbblastula  –  siseõõs  on  rudimenteerunud
(kärssussid, ripsussid, rõngussid, molluskid)
Plaakula  -   blastula   lamendunud  liistakuks  (väheharjasussid, mantelloomad)
Blastotsüst – imetajatel
Diskoblastula   e   ketasblastula  –   lõigustumisel   tekib  animaalsel
poolusel  iduketas  e  blastodisk  (linnud,   roomajad,luukalad, siugkonnalised, skorpionid, haid, raid)
Periblastula   e   ümbrisblastula  –  blastotsööl  puudub,   asendunud
rebuga (enamik putukaid) 47. Kortikaalne rotatsioon Enne viljastumist on munarakk radiaal- sümmeetriline
Spermi sisenemine paneb paika embrüo dorsaalse-ventraalse telje (spermi
sisenemise koht –ventraalne, 180° vastaspool dorsaalne)
Peale   viljastumist  kortikaalne  tsütoplasma   roteerub   30°   sisemise
tsütoplasma suhtes, moodustub nö. halli sirbi piirkond 
Dorsaalsed  vegetatiivse   pooluse   rakud   (Nieuwkoop`i   keskus)   blastulas
indutseerivad „organisaator“ piirkonna (Spemann-Mangoldi organisaator),
kust läbi blastopoori (ürgsuu) algatatakse gastrulatsioon
I lõigustumisvagu läbib halli sirbi piirkonda.   48. Blastotsüsti koorumine Blastotsüsti  jõudmisel  emakasse  toimub  viljastumiskestast  (zona
pellucida) vabanemine e „koorumine“ ja kinnitumine (implantatsioon)
selleks kohandatud emaka limaskesta epiteelile e endomeetriumile.
Endomeetrium  (emaka epiteel) püüab koorunud  blastotsüsti  ECM-sse
(suhkrud, kollageen, laminiin, fibronektiin, kadheriinid, hüaluroonhape jt.)
Trofoblasti  rakud  sünteesivad  integriine, mis  seonduvad emaka  ECM
komponentidega, aidates embrüol kinnituda endomeetriumile
Trofoblasti rakud sekreteerivad proteaase (kollagenaas, stromelüsiin jt.)
aidates lõhustada emaka kudede ECM-i, et TB rakud saaksid emakaseina
pugeda 49. Diapaus Puhkeperiood¸mil blastotsüst enamasti väljub zona pellucidast, kuid ei
implanteeru.
Fakultatiivne  diapaus  -   põhjustatud   emaslooma  laktatsioonist.   Kui
emasloom   viljastatakse   aktiivsel  laktatsiooni  perioodil,   siis   eelnevate 24


järglaste  imemine  stimuleerib   embrüote   suundumist  diapausi  (esineb
närilistel, putuktoidulistel ja kukkurloomadel)
Obligatoorne  diapaus  -   põhjustatud  keskkonna   tingimustest.
Embrüod   suunatakse  diapausi,   et   nad   sünniksid   perioodil,   mis   on
sünnijärgseks kasvamiseks  sobilik  (iseloomulik armadillidele, loivalistele,
paljudele kärplastele ja karulastele ning metskitsele) 50. Identsed kaksikud  Ühemunakaksikud pärinevad ühest embrüost, lootekestade järgi saab
öelda, millal embrüo on kahestunud  Kolmandikul   on   kaks   koorioni   ja   kaks   amnion->   koorion   moodustub
5.päevaks ehk lahknemine peab enne toimuma  Ülejäänutel on 1 koorion  ja  2 amnioni -> lahknemine  5. ja  9. päeva
vahel  Väga vähesed arenevad ühes amnionis ehk 1 amnion ja 1 koorion  
lahknemine   pärast   9.päeva   (võivad   kokku   kasvada   ja   tekkida   siiami
kaksikud)
51. Implantatsioon  Endometrium  (emaka   epiteel)   püüab   koorunud   blastotsüsti ekstratsellulaarsesse   maatriksisse   (suhkrud,   kollageen,   fibronektiin,
kadheriinid, hüaluroonhape)  Trofoblasti  rakud   sünteesivad  integriine,   mis   seonduvad   emaka
kollageeni,  fibronektiini  ja laminiiniga,  mis aitavad embrüol  kinnituda
emaka epiteelile  Kontakti   saavutanud   embrüo   trofoblasti   rakud   sekreteerivad
proteaase  (kollagenaas,   stromelüsiin   jt.)   aidates   lõhustada   emaka
kudede   ekstratsellulaarset   maatriksi,   et   trofoblasti   rakud   saaksid
emakaseina pugeda
52. Ole valmis täpsemalt kirjeldama:  Lõigustumist   äädikakärbsel   (sh.   selgita,   millise   lõigustumistüübiga   on
tegu)   Süntsüütium,   süntsütiaalne   ja   rakuline   balstoderm,   energiidid,
polaarrakud.
Äädikakärbsel   on  superfitsiaalne  lõigustumine.  Süntsütiaalse blastodermi  ühises   tsütoplasmas  jagunevad   tuumad  ning   rakkude
membraane   peale   munaraku   membraani   ei   eksisteeri   –   toimub
karüogenees   ilma   tsütogeneesita   ehk   süntsüütium.   Energiidid   on
süntsütiaalse   blastodermi   tuumad,   mis   sisaldavad   oma   väikest
teritoriaalset   tsütoskeleti   saarekest,   koosnedes   tuuma   ümbritsevatest
mikrotorukestest ja mikrofilamentidest.
Peale 13. jagunemist munaraku plasmamembraan voltub sisse tuumade
vahele. Tekib lõigustumisvagu, mis on liikunud korteksisse, jaotades iga
tuuma   üksikusse   rakku,   mille   tulemusena   tekib  rakuline   blastoderm
(6000   rakku).   Esimesed   mononukleaarsed   rakud   tekivad   blastodermi 25


posterioorsesse   piirkonda,   neid   nimetatakse   polaarrakkudeks.
Polaarrakkudest saavad äädikakärbse sugurakud.
Lõigustumist   konnal   Hall   sirp,   kortikaalne   rotatsioon,   mikromeerid,
makromeerid; blastotsööl, moorula, blastula, kesk-blastula transitsioon
Konnadel on  totaal-inekvaalne lõigustumine, mille puhul on blastomeerid
märgatavalt erineva suurusega. Animaalse pooluse rakud on mikromeerid,
vegetatiivse   pooluse   rakud   on  makromeerid.  Blastotsööl  võimaldab
rakkude migratsiooni gastrulatsioonis. Kortikaalne   rotatsioon:   enne   viljastumist  on   munarakk radiaalsümmeetriline. Spermi sisenemine paneb paika embrüo  dorsaalse-
ventraalse telje – spermi sisenemise kohast saab  ventraalne telg ja sellest
180°   vastaspool  saab  dorsaalseks  teljeks.   Peale   viljastumist  kortikaalne
tsütoplasma roteerub 30° sisemise tsütoplasma suhtes  ja moodustub nö
„halli   sirbi   piirkond“.   Dorsaalsed   vegetatiivse   pooluse   rakud   ehk
Nieuwkoopi   keskus   blastulas  indutseerivad   organisaatorpiirkonna   ehk
Spemann-Mangoldi   organisaatori,   kust   läbi  blastopoori   ehk   ürgsuu
algatatakse gastrulatsioon.
Lõigustumist   kanal   Heleväli,   tumeväli,   blastoderm,   epiblast,
subgerminaalne õõs, marginaaltsoon.
Kanal   on  diskoidaalne  lõigustumine.   Lõigustumine  ei   ulatu   reburikkasse
tsütoplasmasse  –   varastes   etappides   on  blastomeeri   ventraalne   osa
kontaktis   rebuga.  Ekvatoriaalsed/meridionaalsed   lõigustumised   tekitavad
5-6-kihilise blastodermi.
Subgerminaalne  õõnsus  tekib, kui blastodermi rakud  absorbeerivad  vett
munavalgest,   sekreteerides   seda  rebu   ja   endi   vahele.   Osa   keskmisi
blastodermi rakke surevad, tekib üherakukihiline blastoderm – heleväli ehk
Area   pellucida.   Perifeerias  tekib  tumeväli   ehk   Area   opaca.   Tume-   ja
helevälja piirialal on marginaalrakkude tsoon.
Lõigustumist   inimesel/hiirel   (sh.   selgita,   millise   lõigustumistüübiga   on
tegu) Kompakteerumine, moorula, blastotsüst, blastotsööl. Totipotentsus,
pluripotentsus. Trofoblasti ja ICM-sisemise rakumassi teke ja mis neist
saab. 
Asünkroonne, aeglane.
Inimesel ja hiirel on rotatsiooniline lõigustumine. Sügoot lõigustub esialgu
meridionaalselt   kaheks   blastomeeriks.   Seejärel   toimub   lõigustumine
blastomeeridel erinevalt: üks blastomeer jaguneb meridionaalselt ja teine
ekvatoriaalselt, tekib rotatsiooniline rakkude jagunemine. 
Lõigustumine   on  aeglane  –   esimene   lõigustumine   toimub   inimesel  30h
pärast   viljastumist.   Kuni  8-raku   staadiumini  on   lõigustumise   käigus
tekkinud   blastomeerid   teineteisega  nõrgalt   seotud,   peale   seda   toimub
kompakteerumine  ehk   tihendamine,   mille   käigus   blastomeerid 26


kleepuvad teineteisega tihedalt kokku, moodustades kompaktse struktuuri
nimega moorula.
Lõigustumise   lõppresultaadiks   on   imetajatele   omane  asümmeetriliselt
paikneva blastotsööliga  blastotsüst, mis koosneb  ekstraembrüonaalsest
trofoektodermist (trofoblast) ja ICM-st kujunenud primitiivsest endodermist
(PE) ning embrüonaalsest epiblastist (EPI).
ICM  on   blastotsüsti  sisemine  pluripotentne  rakkude   mass. Trofoektodermi  rakkudest   saavad   ekstraembrüonaalsed   struktuurid,   mis
on üliolulised embrüo korrektse 
implantatsiooni  kujunemisel   ja   kontakti   säilitamisel   emakaga  ning   nad
moodustavad embrüopoolse platsenta osa koorioni. Primitiivse endodermi
rakkudest   moodustuvad   samuti   ainult  ekstraembrüonaalsed  koed   nagu
toitefunktsiooniga rebukott. 
Epiblasti rakud annavad aluse kogu embrüole.
Blastotsüsti   jõudmisel   emakasse   toimub   viljastumiskestast   (ZP)
vabanemine  ehk  „koorumine“  ja  kinnitumine  ehk  implantatsioon   selleks
kohandatud   emaka   limaskesta   epiteelile   ehk   endomeetriumile.
Implantatsioonil   endomeetrium   püüab   koorunud   blastotsüsti
ekstratsellulaarsesse   maatriksisse,   kus   on   suhkrud,   kollageen,
hüaluroonhape jt. 
Trofoblasti rakud sünteesivad integriine, mis seonduvad emaka kollageeni,
fibronektiini   ja   laminiiniga,   mis   aitavad   embrüol  kinnituda  emaka
epiteelile.   Kontakti   saavutanud   embrüo  trofoblasti  rakud   sekreteerivad
trüpsiinilaadseid proteaase (kollagenaas, stromelüsiin jt) aidates lõhustada
emaka kudede ekstratsellulaarset maatriksi, et trofoblasti rakud saaksid
emakaseina pugeda. Implantatsiooni algatamist ja koorumist aitavad esile
kutsuda  progesterooni   ja   kõrgenenud   östrogeeni   tase  emaorganismis.
Zona pellucida takistab blastotsüsti munajuhasse (tubulaarne rasedus) või
muusse valesse piirkonda implanteerumast.
Diapaus on puhkeperiood, mis jaguneb fakultatiivseks ja obligatoorseks.
Fakultatiivne   diapaus  on   põhjustatud   emaslooma  laktatsioonist.   Kui
emasloom   viljastatakse  aktiivsel   laktatsiooni   perioodil,   siis  eelnevate
järglaste   imemine  stimuleerib   embrüote   suundumist  diapausi.   Esineb
närilistel,   putuktoidulistel   ja   kukkurloomadel.   Obligatoorne   diapaus  on
põhjustatud  keskkonna   tingimustest.   Embrüod   suunatakse   diapausi,   et
nad   sünniksid   perioodil,   mis   on  sünnijärgseks   kasvamiseks   sobilik.
Iseloomulik  armadillidele,   loivalistele,   paljudele   kärplastele,   karulastele
ning metskitsele. Mitmetel loomadel esineb ka embrüonaalne diapaus. See
on   puhkeperiood,   mil   blastotsüst   küll   enamasti  väljub   ZP-st,   kuid   ei
implanteeru. 27


5.Gastrulatsioon 53. Mis protsess on gastrulatsioon ja mis selle käigus  toimub? Gastrulatsiooni  käigus paigutuvad lõigustumisel tekkinud rakud ümber
oma   õigetele   kohtadele   ja   pannakse   paika   mitmekihilise   organismi
kehaplaan
Moodustuvad kolm lootelehte: ektoderm, mesoderm ja endoderm 54. Lootelehed ja nende derivaadid  (ektoderm,   mesoderm,   endoderm   –   põhimõtteliselt   oleks   hea   kui   kohe
mõtleksid nende derivaatide peale ehk siis millised struktuurid vastavatest
lootelehtedest arenevad).
Ektodermist   areneb   närvisüsteem   ja   nahk.   Mesodermil   on   eri   alaliigid,
millest tekivad  vereringe,  eritus-,  suguelundkond,   luustik,  süda, lihased,
veri jne. Endoderm vooderdab seedesüsteemi, tekivad kopsud ja maks. 55. Kehateljed Anterior-posterior (eesmine – tagumine)
Dorsal-ventral (selgmine – kõhtmine)
Medial-lateral (keskmine – külgmine) 56. Morfogeneetilised liikumised gastrulatsioonis 1. Emboolia  – rakkude liikumine, mille käigus transporditakse tulevased mesodermi  ja  endodermi  rakud   (vastavalt   keskmine   ja   sisemine
looteleht) tulevase ektodermi alla a. Invaginatsioon  e.   rakkude  sissesopistumine  embrüo sisemusse   (Merisiiliku  arhenteroni  (ürgsool)   teke vegetaalplaadi   invaginatsiooni  teel   (väline   avavus 28


blastopoor)   Amfiibi  blastopoori  teke  pudelrakkude invagineerumise teel) b. Involutsioon e. rakkude sisserullumine, mille käigus roomavad rakud   mööda   teiste   rakkude   sisepinda   embrüo   sisse
(Kahepaiksete  mesodermi  teke,  marginaaltsooni  rakud
rulluvad   mööda  animaalsete  rakkude   sisepinda   embrüo
sisemusse) c. Ingressioon/delaminatsioon  –  sisseastumine,   üksikud epiteeli  rakud/rakkude   grupid   eralduvad   EMT   käigus   epiteelist
(muutuvad   vabalt   migreeruvateks  mesenhümaalseteks rakkudeks) (Näiteks lindudel ja imetajatel ürgjutist mesodermi
ja  endodermi  teke   ning   lindude  primaarse   hüpoblasti
moodustumine) i. EMT  käigus   muutuvad  polaarsed  tihedalt   naaberrakuga kontaktis   olevad  epiteelirakud  (moodustavad tiheliiduseid,  desmosoome,  adherentseid  liiduseid
ning  aukliiduseid)   migreeruvateks  apolaarseteks mesenhümaalrakkudeks ii. (i)   Epiteelirakk   sisaldab  adherentseid   liiduseid  (E- kadheriin/kateiniinid/aktiin).  Polarisatsioon: tiheliidused/apikaalne   polarisatsioonikompleks; integriinid/BM iii. (ii)  Rakk-rakk   adhesiooni  (AL   ja   TL   komponentide ekspressiooni muutus) ja polarisatsiooni kadu iv. (iii)  BM   lagundamine  (metalloproteaasid)   ja  apikaalne pitsitus. v. (iv)  Raku   delaminatsioon/ingressioon  ja   liikumine   läbi ECM,   migreeruvale   rakule   iseloomulikud   tsütoskeleti
ümberkorraldused (kortikaalne aktiin) 2. Epiboolia   e   kattumine   –  tulemusena   kaetakse   embrüo   sisemised lootelehed   epiteeli   rakkude   poolt   (tavaliselt  ektoderm).   See   võib
toimuda   nii   rakkude  jagunemise,   rakkude  kuju   muutumise  (nt.
lamendumine ja kokku surumine) või interkalatsiooni (mitu rakukihti
koonduvad   vähemateks   kihtideks)   teel.  (Ektodermi  teke kahepaiksetel, okasnahksetel ja mantelloomadel)
57. Konna gastrulatsiooni  Gastrulatsioon   algatatakse  dorsaalsest  halli   sirbi  piirkonnast (marginaaltsoon), kust rakud alustavad invagineerumist  moodustub
ürgsuu ehk blastopoori ülahuul (dorsaalne huul). 
Marginaaltsoonis   olevad   invagineeruvad   rakud   muutuvad   nn.
pudelrakkudeks  (dorsaalseimad   vegetatiivse   pooluse   rakud),   millel   on
suurepärane   võime   tungida   teiste   rakkude   vahele   (vooderdavad 29


moodustuvat  arhenteroni  -   ürgsoolt)  (Blastopoori  (ürgsuu) ülahuul/dorsaalne huul, pudelrakkude invaginatsioon; marginaaltsoon)
Vegetatiivne rotatsioon (algab 2h ennem pudelrakkude ilumumist):   Rotatsioon  lükkab   tulevase  neelu   endodermi  rakke  blastotsööli
külge pidi embrüo sisse animaalse pooluse suunas, tõmmates endaga
passiivselt   kaasa   ka  pea   mesodermi  ja  seljakeeliku   mesodermi
rakke.   IMZ   –   involuting   marginal   zone:   koosneb   tulevase   neelu
endodermi, pea mesodermi ja seljakeeliku mesodermi rakkudest  Vegetaalne   rotatsioon  aitab   kaasa  arhenteroni  (ürgsoole)
moodustumisele.   Pindmised  marginaaltsooni  rakud   tõmmatakse
vegetaalse   rotatsiooni   käigus   sisse,   millest   formeerub  arheneteroni
endodermaalne  vooderdus.  Marginaaltsooni  rakud,   mis   läbivad
dorsaalse   blastopoori   ülahuule,   liiguvad   sissepoole   kasutades
involutsiooni, rulludes piki välimiste rakkude sisepinda. Vegetaalne   rotatsioon  määratleb   järjekorra  kuidas   erinevad
rakupopulatsioonid sissepoole läbi blastopoori liiguvad. Esimesena
läbivad  blastopoori   ülahuule  eessoole  endodermi  rakud   (ka
pudelrakud), seejärel pea mesodermi ja seljakeeliku mesodermi rakud
Epiboolia  käigus  animaalse  pooluse rakud katavad kogu embrüo, neist
formeerub  ektoderm.  Arengu jätkudes  blastopoor  laieneb, moodustub
külghuul (lateraalne huul) ja alahuul (ventraalne huul), läbi mille samuti
endodermi ja mesodermi rakud sissepoole liiguvad.
Kui  blastopoor  on täies ulatuses tekkinud, siis jäävad mõnda aega veel
suured  endodermaalsed  rakud pinnale, seda nim.  rebukorgiks,  hiljem
liigub ka see sisse.
Primaarne embrüonaalne induktsioon:
Nieuwkoop`i keskus  - dorsaalsed vegetatiivse pooluse rakud blastulas,
mis on võimelised indutseerima „organisaator“ piirkonna. 
Spemann-Mangoldi   organisaatorpiirkonna  moodustavad   (neelu
endoderm, pea mesoderm, seljakeeliku mesoderm ja blastopoori ülahuul).
SMO-l   võime   dorsaliseerida   paraksiaalset   mesodermi,   ektodermi   ja
indutseerima neuaaltoru teket ning algatama gastrulatsiooni 58. Linnu gastrulatsioon Epiblasti  rakud, mis ei läbi  ürgjutti: ürgjuti lähedal olevatest rakkudest
neuroektoderm (neuraalplaat) ja kaugematest epidermis
Ürgjutt regresseerub posterioorses suunas.
Hüpoblasti   formeerumine   (primaarne   ja   sekundaarne   hüpoblast
(endoblast),   mis   on   hüpoblasti   funktsioon).   Ürgjuti   teke   ja   funktsioon
(Kolleri   sirp,   Henseni   sõlm,   ürgjutt   (pea,   keskosa,   sabaosa   –   millised
struktuurid   tekivad   läbi   nende   piirkondade),   ürgvagu,   mesodermi-
endodermi   rakkude   teke   epiblastist;   EMT-epiteliaalne   mesenhümaalne 30


transitsioon/üleminek;   millisest   piirkonnast   ürgjutt   kasvama   hakkab   ja
kuhu poole hiljem regresseerub). 
Kolleri sirp – helevälja posterioorses osas olev mitmekihilise epiblasti
rakkude paksenenud osa.
Osad  epiblasti  rakud  ingresseeruvad  ja   moodustuvad  hüpoblasti
saared,   5-20   rakku,   mis   ühinevad   ning   moodustub  primaarne
hüpoblast. 
Posterioorsest   blastodermi   piirialast  Kolleri   sirbi   piirkonnast migreeruvad   rakud   anterioorselt   moodustades   koos  primaarse
hüpoblastiga sekundaarse hüpoblasti (endoblast)
Tekib  kahekihiline  blastoderm   :  epiblast  ja  hüpoblast, mis  ühinevad
tumevälja piirkonna marginaaltsoonis, nende vahele tekib blastotsööl
Hüpoblast  –   panustab  rebukoti  koosseisu;   migreeruvatele  epiblasti
rakkudele tähtis induktiivsete signaalide allikas
Epiblast  –   sellest   moodustub  kogu   embrüo  (lisaks  amnioni,  koorioni,
allantoisi osad)
Henseni   sõlm   (organisaator;  dorsaalne   huul)  ürgjuti  eesmine
paksenenud osa
Ürgjutt  – (blastopoori huul) iseloomulik  lindudele  ja  imetajatele.  Kolleri
sirbist/epiblastist pärinevast ürgjutist algatatakse gastrulatsioon
Ürgvagu   (blastopoor)   süvend   läbi   mille  epiblasti  rakud   migreeruvad
ürgjutist embrüo sisemusse
Läbi Henseni sõlme migreerunud rakkudest tekivad neelu endoderm, pea
mesoderm ja seljakeelik
Kui   rakud   (tulevased  endodermi  ja  mesodermi  rakud)   sisenevad
ürgjutti  teevad   nad   läbi  epiteliaal-mesenhümaalse   transitsiooni
(EMT)
Endodermi  rakud   teevad   läbi  MET  ja   lükkavad  hüpoblasti  rakud
helevälja anterioorsesse ossa (germinatiivsirp)
Ürgjutt   defineerib   kehateljed   (anterioorne-posterioorne;   dorsaalne-
ventraalne; vasak-parem). 
Henseni   sõlm   (anetrioorne  osa)   –   pea   mesoderm,   kordamesoderm,
somiitide mesodermi mediaalne osa)
Ürgjuti keskosa (lateraalne osa somiitidest, süda, neerud)
Ürgjuti  posterioorne   osa   (külgplaadi   mesoderm,   extra-embrüonaalne
mesoderm) 59. Imetaja gastrulatsioon (hiir ja inimene) Inimene:   epiblasti/hüpoblasti   formeerumine   (tuleta   meelde   imetaja
lõigustumise   lõppresultaati   ehk   blastotsüsti,   kus   oli   selgelt   eristatav 31


trofoblast   ja   sisemine   rakkude   mass   ICM   e   embrüoblast;   ICM-st  areneb
edasi epiblast ja hüpoblast/primitiivne endoderm). 
Trofoblasti   päritolu   tsütotrofoblast,   ja   süntsiotrofoblast   (nende   roll).
Inimese platsenta teke, ehitus ja funktsioon. 
Ekstra-embrüonaalsed   koed   (lootekestad)   -   koorion,   amnion,   rebukott,
allantois- nende funktsioon. 
Ürgjutt, ürgsõlm, endo- ja mesodermi ingressioon läbi ürgjuti, epiteliaal-
mesenhümaalne üleminek (EMT).
Anterioorse   (eesmise)   –   posterioorse   (tagumise)   kehatelje   kujunemine
(hiire   näitel):   DVE/AVE   vs.   ürgjutt.  *   NB!  Ürgjutti   mitte   segi   ajada
neuraaltoruga –need ei ole samad struktuurid!  Platsenta  (emakook)  embrüopoolne  osa   on  koorion  (kõldkest)   ja
emapoolne  osa  detsiidua  (endomeetrium).  Koorioni  moodustavad
trofoblasti ja ekstra-embrüonaalse mesodermi päritolu rakud.  Ex-Me  annab   aluse  veresoontele,   mis   kannavad  toitaineid  emalt
embrüole.  Trofoblastid  annavad   aluse  tsütotrofoblastile  (TT)   ja süntsüütiotrofoblastile (ST)  TT  aitab   embrüol   algselt   tugevasti   kinnituda  endomeetriumile
(adhesioon)   ja   sisse   tungida   (proteolüütiline   aktiivsus)   ning
ümberkujundada emapoolseid veresooni (uhavad loote veresooni)  ST aitab edasi embrüol endomeetriumisse tungida  ICM  annab   aluse  epiblastile  ja  hüpoblastile   (primitiivne
endoderm,   PE),   mis   moodustavad  kahekihilise  kettakujulise
embrüo  Epiblasti  rakud annavad aluse  amnionile  (täitub amnionivedelikuga)
ja embrüonaalsele epiblastile  PE laieneb vooderdades blastotsööli õõnsust, andes aluse rebukotile
(tähtis induktiivsete signaalide allikas gastrulatsiooni kujunemisel)  PE,   mis   on   kontaktis  epiblastiga,   moodustub  vistseraalseks
endodermiks  ja   see   mis   ühenduses  trofoblastiga  nim. parietaalseks endodermiks  Gastrulatsioon   algatatakse   ürgjuti   tekkimisega   epiblasti
posterioorses osas
Sarnaselt linnule tekivad endodermi ja mesodermi rakud läbides EMT ja
migreerudes (ingressioon) läbi ürgjuti
Ürgjuti eesmises otsas paikneb tähtis induktiivsete signaalide keskus,
mida   kutsutakse  sõlmeks  (analoog   lindude  Henseni   sõlmele  ja
kahepaiksete dorsaalsele blastopoori ülahuulele)
Hilises  gastrulas  on eristatavad  aksiaalne  e  seljakeeliku mesoderm,
mis   pärineb   sõlme   regioonist,  paraksiaalne  e  somiitide   mesoderm
ürgjuti   aterioorsest   osast,  külgplaadi   mesoderm  ja  vahelmine 32


mesoderm  keskmisest   osast   ning  ExM  (ingresseerub   arenguliselt
esimesena) posterioorsest osast 
AVE  paikneb   tulevases  anteriooreses  piirkonnas   sekreteerides
signaalmolekule
Cerebrus,  Lefty1   (Nodal  anatgonistid)  Dkk1(Wnt  antagonist).   Need
signaalid koostöös epiblastiga juhivad peapoolset embrüo arengut 
Ürgjutt  paikneb   embrüo  posterioorses  piirkonnas   (vastu  AVE),
ekspresseerides Nodal, Wnt3, Brachyury, Fgf8
Epiteliaalne-mesenhümaalne transitsioon  (EMT): Basaalmembraani
katkemine,   rakkude  polariseerituse  muutus,  tsütoskeleti ümberkorraldused, motiilsus.
Ekstra-embrüonaalsed koed:  Rebukott (koosneb primitiivsest endodermist ja ExM) funktsiooniks
on arenevat embrüot algselt varustada  toitainetega  ja  seal tekivad
rebukoti   veresooned  ja   veresaarekestest   ka  primaarsed erütrotsüüdid  Koorion – välimine ekstra-embrüonaalne kest, mis ümbritseb embrüot;
sisaldab   veresooni,   mis   aitavad   toimida  gaasivahetusel väliskeskkonnaga; imetajatel panustab platsenta koosseisu  Amnion  on  amnionivedelikuga   täidetud   spetsiaalne   lootekest
(koosneb  ektodermist  ja  ExM),   mis   on   evolutsiooniliselt   välja
kujunenud kaitsmaks loodet kuivamise ja traumade eest.   Allantois  e.  kusekest  (tagasoole   sopistis),   sisaldab   embrüo
jääkaineid Platsenta areng:  Koorion moodustub trofoblasti rakkudest ja ExMe  Endomeetriumi rakud detsidualiseeruvad, moodustuvad detsiidua
(irdkest)regioonid: o Decidua basalis – implanteerunud embrüo ja emaseina vaheline osa o Deciuda capsularis – katab areneva embrüo/koorioni
o Decidua parietalis – ülejäänud osa detsiiduast  Primaarsed hatud – tsütotrofoblasti rakkudest (2näd)  Sekundaarsed   hatud  –  tsütotrofoblasti  rakkudest   +  ExMe
mesenhüüm (>2näd)   Tertsiaarsed hatud – lisanduvad veresooned (3näd)  Hatud on ümbritsetud süntsütiotrofoblasti rakkudega  Süntsütiotrofoblasti rakkude vahele tekivad verelakuunid    Varastes   arenguetappides   moodustuvad   nii  primaarsed  kui sekundaarsed hatud (villi) kogu koorioni ulatuses  Tertsiaarsed  hatud  tekivad  Decidua   basalis  piirkonna   lähedasest
koorionist 33


Platsenta tüübid:
Emaka    limaskesta     ja    koorioni     seos:      Adetsiduaatplatsenta  (koorioni   seos   endomeetriumiga  nõrk;
põllumajandusloomad)  Detsiduaatplatsenta  (koorioni   seos   endomeetriumiga  väga   tugev;
inimene) Koorioni hattude paigutuse ja platsenta kuju alusel:  Difuusne  platsenta–   hatud   katavad  koorioni  pinda   üleni   (siga,
hobune)  Platsentomatoosne  platsenta  –  koorioni  hatud  kotüledoonidena
(mäletsejad)  Tsonaarne/diskoidaalne  platsenta  –  koorioni  ja  endomeetriumi
seos piiratud aladel (kiskjad, inimesed, närilised, primaadid) Koekihtide arv, mis jääb loote ja ema vere vahele:  Epiteliokoriaalne   platsenta  –  kontaktplatsenta:   säilinud   koorioni
veresoone endoteel, koorioni sidekude, koorioni epiteel, emaka epiteel,
emaka   sidekude   ja   emaka   veresoone   endoteel   (vaalalistel,   seal,
hobusel, leemuritel)  Sündesmokoriaalne   platsenta  –   emaka   epiteel   lahustatud,   teised
kihid säilinud (mäletsejad)  Endoteliokoriaalne   platsenta  –   koorioni   epiteel   kontaktis   emaka
versoonte endoteeliga (kiskjalised)  Hemokoriaalne platsenta  – koorioni hatud emaka  verelakuunides
(putuktoidulised, primaadid, inimene, hiir) Hemoendoteliaalne platsenta  – ema veri puutub kokku loote koorioni
veresoone endoteeliga (käsitiivalised, küülik)      6.Ektoderm 60. Organogenees Peale  lootelehtede  (ektoderm,  mesoderm,   endoderm)   moodustumist
gastrulatsioonis  hakkavad   nendest  organogeneesi  (organite   areng)
käigus tekkima koed (histogenees) ja organid, mis lõpuks moodustavad
organsüsteeme 61. Millistele struktuuridele annavad aluse pinnaektoderm,  neuraaltoru ja neuraalhari ning ektodermaalsed plakoodid? Ektoderm  annab   aluse  epidermisele  ehk  marrasknahale  ja   selle
derivaatidele   (nt   higinäärmed,   karvafolliikulid,   küünised   (küüned)     ja
ektodermaalsetele plakoodidele (sisekõrva rakud, haisteepiteeli rakud
ja kraniaalnärvide neuronid, silma läätserakud, ajuripatsi eessagara rakud) 34


Neuraalharja  rakkudele  – neist tekkivad omakorda  parasümpaatilise,
sümpaatilise  ja  sensoorse närvisüsteemi  neuronid, Schwanni rakud,
neerupealise   säsirakud,   melanotsüüdid,   mitmed   peapiirkonna   skeleti   ja
sidekoe komponendid jpm)
Neuraaltorule – millest arenevad kesknärvisüsteemi (peaaju, seljaaju,
reetina) neuronid ja makrogliia 62. Induktsioon Rakkude   grupp   või   kude,   mis  produtseerib  teisele   grupile/koele
(responder,  vastuvõtja) vastavat  signaali, mis muudab nende  rakulist
käitumist nimetatakse põhjustajaks (indutseerija, inducer)
Enamasti   on  induktiivsed  signaalmolekulid   parakriinsed   faktorid
(FGF (fibroblast growth factor), Hedgehog, WNT ja TGF-β (transforming
growth   factor   β),   mida  sekreteeritakse  otse   ümbritsevasse  ekstra-
tsellulaarsesse ruumi, mida tuntakse ära naaberrakkudes (vastuvõtja)
vastavate retseptorite poolt
Rakkude   võimet   vastata  induktiivsetele   signaalidele  nimetatakse
kompetentsuseks 63. Neuraalne induktsioon Mesodermaalsete  rakkude (seljakeelik) võime suunata osa  ektodermi
rakke arenema neuraalses suunas 
Ektodermi  spetsifikatsioon  on   seotud   peamiselt   sekreteeritava
kasvufaktori BMP (Bone morphogenetic protein) taseme reguleerimisega 
BMP kõrge tase -> epidermis 
väga  madal  BMP-tase   (tekitatud  sõlmes  ja  seljakeeliku  mesodermis
ekspresseeritud   BMP   inhibiitorite  Noggin  ja  Chordin  poolt)   ->
neuroektoderm (neuraaltoru )
vahepealne BMP-tase -> neuraalhari /ektodermaalsed plakoodid 64. Mis protsess on neurulatsioon (primaarne ja  sekundaarne; mis selle käigus tekib ja kuidas; kuidas 
kutsutakse neurulatsiooni läbivat embrüot) Neurulatsiooni  käigus   muutuvad   spetsiifilised  ektodermaalsed
piirkonnad  (pinnaektoderm,  neuraalhari,  neuraaltoru)   üksteisest
füüsiliselt ja funktsionaalselt eristuvaks
Neurulatsiooni läbivat embrüot kutsutakse neurulaks (ajutorulane)
Primaarne   neurulatsioon   –  neuraalplaadi  rakud   prolifereeruvad   ja
invagineeruvad,   eraldudes  pinnaektodermist  ja   moodustades neuraaltoru  Algselt moodustub neuroektodermist silinderepiteeliga neuraalplaat
(konvergentne ekstensioon) 35


 Neuraalplaadi  servaalad   tihenevad   ja   moodustuvad  neuraalvallid,
samas   keskmine   osa   süveneb   U-kujuliseks   struktuuriks,   mida
nimetatakse neuraalvaoks   Neuraalvallid ühinevad (rullumise ja voltimise teel) ning tekib suletud
silindrilaadne struktuur – neuraaltoru  Neuraaltoru  eraldub   adhesioonimolekulide   (E-kadh   >N-kadh)   toimel
pinnaektodermist  Neuraaltoru ühinemise käigus eralduvad neuraalharja rakud Sekundaarne neurulatsioon – mesenhümaalsed rakud agregeeruvad,
läbivad  MET  (mesenhümaal-epiteliaalse   transitsiooni)   moodustub neuroepiteel, mille keskele tekib valendik ja moodustub neuraaltoru  Lindudel  toimub   sekundaarne   neurulatsioon   alates   jalgadest
tahapoole,   imetajatel   sabas   (alates   ristluulüli   piirkonnast),
kaladel/amfiibidel   sabapiirkond,   süstikkalal   ainult   primaarne
neurulatsioon Konvergentne neurulatsioon  Rakud  interkaleeruvad  üksteisega  konvergeerudes  (koonduvus)
pikiteljel,   mistõttu   kudede  laius  väheneb  ja  pikkus  suureneb  –
ekstensioon  (nt neuraalplaadi pikenemine neurulatsioonil)  Protsess,   mil   moodustuv   kude   korraldatakse   ümber   läbi   rakkude
liikumiste  konvergeerudes  (kitsendades)   piki   ühte   telge   ja
pikendades  piki   teist telge  (oluline  gastrulastioonis,  neurulatsioonis,
organogeneesis, kehatelgede pikendamisel)  Inimese neurulatsioon  Embrüo  peapoolne  osa   areneb   kiiremini   kui  sabapoolne  piirkond,
mistõttu  neuraaltoru  sulgumine   algab   piki  A-P  telge anterioorsemast poolest   Neuraaltoru ajutiselt avatud otsi nimetakse vastavalt anterioorseks
neuropooriks ja posterioorseks neuropooriks
65. Kuidas toimub neuraaltoru dorsaalne/ventraalne  polarisatsioon (BMP, SHH) Imetajate  neuraaltoru  anterioorsesse  ossa   moodustub   esialgu   kolm
laienenud  ajupõiekest:  eesaju  (Prosencephalon),  keskaju (Mesencephalon) ja rombaju (Rhombencephalon). 
Hilisemas   arengus   jaguneb  eesaju  otsajuks  (Telencephalon;   suuraju,
hippokampus,   haistesagarad)   ja  vaheajuks  (Diencephalon;   silma
vesiikulid,   hüpotaalamus,   taalamus).  Rombaju  omakorda  tagaajuks
(Metencephalon; väikeaju, ajusild ) ja piklikajuks (Myelencephalon)
Dorsaalne-ventraalne polarisatsioon 36


Ventraalne  osa   on   mõjutatud  seljakeeliku   mesodermis  (notokordis)
sekreteeritud   signaalmolekulidest   (nt  Sonic   hedgehog  -SHH)   ning
dorsaalne osa epidermisest pärinevatest TGF-β perekonna valkudest 
SHH  indutseerib  neuraaltoru  ventraalseid  rakke   moodustuma
alusplaadi,   mille   rakud   omakorda   sekreteerivad   SHH,   tekitades  SHH
gradiendi  (SHH   kontsentratsioon   kõrgeim  neuraaltoru  ventraalsemas
osas) 
Neuraaltoru  dorsaalne  osa   on   mõjutatud   peamiselt  BMP4  ja  BMP7
poolt, mis indutseerivad neuraaltoru katusplaadi
Neuraaltoru  rakkude   saatus   sõltub   nende   kaugusest   vastavatest
signaalkeskustest (alusplaat vs. katusplaat) 66. Millised on kesknärvisüsteemi neuraalsed tüvirakud ja  millised on eellasrakud?  Neurulatsiooni käigus tekkinud neuraaltoru sein koosneb algselt kiiresti
jagunevatest ühekihilise  neuroepiteeli  (NE) rakkudest, mis on esmased
neuraalsed tüvirakud 
Kõik   KNS  neuronid  ja  makrogliia  (oligodendrotsüüdid,   astrotsüüdid,
ependüümirakud) on pärit neuroeptieeli rakkudest
NE  rakud   on  polariseeritud,   s.t   neil   on   olemas   nii  apikaalne  kui   ka
basaalne osa. 
Neuraaltoru  ventrikulaarsel   (valendikupoolsel)   pinnal   on  NE  rakud
omavahel   ankurdatud  tiheliiduste  ja  adherentsete   liidustega  (NE
apikaalne   osa)   ning  basaalses  osas  integriinide  kaudu  pehmekesta
(pia mater) pinnal oleva basaalmembraaniga
Interkineetiline   tuumade   migratsioon   –  Iseloomulik   neuroepiteeli   ja
radiaalgliia rakkudele 
Neurogeneesi  alguses  NE  rakud   muutuvad   teist  tüüpi  neuraalseteks
eellasrakkudeks,   mida   nimetatakse  apikaalseteks   radiaalgliia
rakkudeks (aRG) 
aRG  rakud   on  neuraalsed   eellasrakud  enamikule  neuronitele  ja
makrogliiale  (oligodendrotsüüdid,   astrotsüüdid)   kesknärvisüsteemi
arengus
Mööda aRG jätkeid toimub „vastsündinud“ neuronite migratsioon 67. Suurajukoore, väikeaju ja seljaaju(neuraaltoru)  histogenees (põhimehhanismid/tsoonid/eellasrakud) Neuraaltoru histogenees:
Ventrikulaartsoonis  (luumenipoolses)   jagunevad  aRG  rakud   annavad
aluse  neuronitele  ja  gliia  rakkudele, mis migreeruvad ja moodustavad
vahelmise tsooni (hallaine) IZ 37


Neuronid   saadavad  IZ  oma  aksonid  välja  marginaaltsooni,   kus   neid
ümbritsevad oligodendrotsüüdid ja moodustub nn. valgeaine
Väikeaju histogenees: 
Neuraalsed   eellasrakud  migreeruvad  väikeaju  pinnale   moodustades
välimise   granulaarkihi  (1-2   rakukihi   paksune),   kus   nad   vastavalt
signaalidele arenevad granulaarrakkudeks
Granulaarrakud  migreeruvad   tagasi,   moodustades  sisemise granulaarkihi
Ventrikulaartsoonist   migreeruvad   ka  Purkinje   rakud,   mis   aitavad
granulaarrakkude moodustamisele kaasa ja lisaks gliia rakud
Bergmann`i gliia  on väikeaju  radiaalgliia, mida mööda  granulaarkihi
eellasrakud migreeruvad oma positsioonidesse
Purkinje   neuronid  sekreteerivad  SHH,   mis   aitab  granulaarrakkude
arengule kaasa
Purkinje   neuronid  moodustavad  ca  100000    sünapsi    teiste neuronitega 
Suurajukoore histogenees
Imetajate   suurajukoor   koosneb   evolutsiooniliselt   uuemast   6-kihilisest
neokorteksist  ja   vanemast   osast   3-kihilisest  allokorteksist  (siia
kuuluvad nt hippokampus ja olfaktoorne korteks)  Ventrikulaartsoonis/subventrikulartsoonis  paiknevatest   neuraalsetest
eellasrakkudest   (radiaalgliia,  vahelmised   eellasrakud)   tekkinud
neuronid moodustavad kortikaalplaadi  Neokorteksi  areng jätkub uute  neuronite  tekkega, mis okupeerivad
kortikaalplaadist  järjest pealepoole jäävaid kihte   Kihid II-VI on ajukoores tekitatud “seest-välja” mudeli alusel   Neuronid, mis on tekkinud  varem  paiknevad  alumistes kihtides  ja
hiljem  sündinud   migreeruvad   radiaalgliia   jätkeid   pidi  pindmistesse
kihtidesse Neokorteks:   Osa suuraju koorest, koosneb 6 kihist (VI sisemine ja I välimine)  Osaleb   “kõrgemates   funktsioonides”   nagu   sensoorne   taju,   ruumiline
mõtlemine, teadlik mõtlemine jpt.  Hiire ajus on  neokorteksi  pind sile (Lissencephalic) ja katab ainult
osa   aju.   Inimese   ja   ahvi   aju  neokorteks  sisaldab   mitmeid   vagusid,
sagaraid, kääre (Gyrencephalic), kattes peaaegu kogu aju  Neokorteks koosneb hallainest, kuhu kuuluvad glutamaat-ergilised (70-
80%)   ja   GABA-ergilised   (20-30%)   neuronid   ja   gliiarakud,  Valgeaine
sisaldab närvikiude  Suuraju  koore  paksus  varieerub märgatavalt vähem (v.a inimene 3,4
mm, manaatil 4 mm) 38


Jagunemise tüübid:  Algselt   jagunevad  NE  rakud  sümmeetriliselt  iseuuendades   ja
laiendades neuraalsete tüvirakkude hulka  RG   rakud  jagunevad   algselt  sümmeetriliselt,   hiljem   kui neurogenees  võimendub lülitub  asümmeetrilisele  neurogeensele
jagunemisele, mille käigus tekib kas:  RG ja neuron (otsene neurogenees)  RG  ja  vahepealne   eellasrakk  (basaalne/vahelmine eellasrakk; BP), millest tekivad neuronid
 BP  ja  basaalne/välimine   radiaalgliia  (bRG/oRG),  millest tekivad omakorda BP või neuronid  BP võivad jaguneda korra sümmeetriliselt (neurogeenne jagunemine)
– 2 neuronit  BP  võivad   läbida   mõned   korrad  sümmeetrilisi  jagunemisi   ennem
neurogeenset jagunemist
68. Kesknärvisüsteemi neuronite migratsiooni tüübid  (radiaalne, tangentsiaalne migratsioon) radiaalne migratsioon  –  neuronid  (nt neokorteksi glutamaat-ergilised
projektsioonneuronid)   liiguvad  risti   ventrikulaarse  pinnaga   mööda
radiaalse gliia jätkeid
tangentsiaalne migratsioon – neuronid (nt neokorteksi GABA-ergilised
interneuronid)   liiguvad   mööda   trajektoore,   mis   on  paralleelsed
ventrikulaarse pinnaga ja täisnurga all radiaalse gliiaga
Kui neurogenees on lõpetatud, siis RG rakud lülituvad ümber gliogeneesile
: oligodendrotsüüdid, astrotsüüdid ja ependüümi rakud
Defektid: 
Häired neuronite tekkimisel, migratsioonis ja korrektsel paigutumisel oma
õigetesse   positsioonidesse   põhjustavad   mitmesuguseid   erineva
raskusastmega  arenguanomaaliaid  (nt  lissentsefaalia   tüüp   I  ja  II,
makro- ja mikrotsefaalia, polümikrogüüria, heterotoopia jmt), mille
tagajärgedeks on enamasti motoorne ja kognitiivne kahjustus või epilepsia
Neurogenees täiskasvanud organismil: 
Väike   osa   radiaalse   gliia   rakke   säilitab   oma   apikaalse   kontakti
vatsakestega ja muutub täiskasvanu tüvirakkudeks 
Aktiivne  sekundaarne neurogenees  on ruumiliselt piiritletud peamiselt
subgranulaarsesse   tsooni  (SGZ)   hippokampuse   hammaskäärus   ning
subventrikulaarsesse tsooni (SVZ) külgvatsakestes 
Neurogeense potentsiaaliga neuraalsete tüvirakkude (NSC) populatsioone
on   leitud   täiskasvanud   ajukoorest,   mandelkehast,   hippokampusest,
väikeajust , seljaajust, hüpotaalamusest, juttkehast (harva prolifereeruvad,
vaikivas olekus) 39


Sekundaarne neurogenees
SVZ-s   paiknevad  B-rakud  annavad   aluse   aktiivselt   jagunevatele  C-
rakkudele,   mis   tekitavad   omakorda  neuroblaste  (A-rakke).   Need
migreeruvad   mööda  astrotsüütide  poolt   moodustatud   tunnelit   (RMS)
haistesibulasse diferentseerudes interneuroniteks
Täiskasvanud inimese SVZ leidub kolme tüüpi eellasrakke:   Tüüp A  – väiksearvuline populatsioon rakuvaeses piirkonnas ependüümi ligidal (neuroblastid)
 Tüüp B – rohkearvulisim tüüp, GFAP positiivsed gliialaadsed rakud
 Tüüp C – paiknevad sügavamas kihis  Rakkude   omavaheline   suhe   on   A:B:C=1:3:1   (hiirel   vastavalt
A:B:C=3:2:1)  SGZ-s   pikki  granulaartsooni  läbivaid   jätkeid   omavad  tüüp   I
eellasrakud  tekitavad  tüüp   II  mitteradiaalseid  eellasrakke,  millest
tekivad  vahelmised   eellasrakud  (IPC)   ja   nendest   omakorda
neuroblastid  Neuroblastidest  moodustunud   mitteküpsed  granulaarrakud migreeruvad   sisemisse   granulaarrakkude   kihti   ja   diferentseeruvad
hippokampuse hammaskääru granulaarrakkudeks   Sünnihetkel on kehakaalu/ajukaalu suhe inimahvidega sarnane  Inimlapse aju kasvab – 2 aastat peale sündi   Hiljem üleprodutseeritud neuronite ja sünapside arvu korrigeeritakse,
nii   et   alles   jäävad   ainult   kõige   efektiivsemad   ja   produktiivsemad
ühendused  Aju jätkab arenemist kuni  puberteedini  kuna  kõik  aju piirkonnad  ei
küpse üheaegselt  Ülearuste, vigaste ja nõrkade  sünapsite kärpimine  (pruning) kestab
inimesel   kuni   hilise   noorukieani   (~15   eluaastani),   mille   järel   ~50%
sünapse elimineeritakse aksonite taandarenemise ja tagasitõmbumise
teel  Võimendub aksonite müeliniseerumine
69. Kuidas toimub epidermise (marrasknahk) areng?  (epiderm, periderm, keratinotsüüdid, basaalkiht, sarvkest) Dermis:   Paraksiaalse   mesodermi   päritolu  somiidi  osast  -    dermatoomist
pärinevad   seljaosa   pärisnahk   e.  dermis,   ka   mõned   lihasrakud,   pruun
rasvkude.  Ülejäänud  dermis  (peapiirkond   ja   kõhtmine   osa)   pärineb
külgplaadi mesodermist ja neuraalharjast
Algselt   ühekihiline  pinnaektoderm,   hiljem   kahekihiline  epidermis:
välimine kiht moodustab ajutise peridermise ja sisemine kiht basaalkihi
(sisaldab epidermaalseid tüvirakke) 40


Alates 3. kuust kolmekihiline: peridermaalsed rakud, vahelmised rakud
ja mitootiliselt aktiivsed basaalsed rakud
Hiljem mitmekihiline  epidermis.  Peridermise  rakud lähevad  apoptoosi
ja eralduvad amnioni vedelikku
Basaalkihis  teevad   rakud   läbi   asümmeetrilise   jagunemise   (tüvirakk   ja
kerationotsüüt, toodab sarvainet -keratiini)
Keratinotsüütide  vananedes   need   lükatakse   perifeeriasse,   kus   nad
muutuvad   metaboolselt   ja   transkriptsiooniliselt   inaktiivseteks,   rakud
surevad, tekib keratiini sisaldav sarvkest (marrasknaha pindmine osa) –
barjäär mikroobidele, tolmule ja veele jmt 70. Ektodermaalsed plakoodid – mis struktuuridega on  tegemist ja mis neist saab?  Ektodermaalsed plakoodid  on  pinnaektodermi  rakkude  kogumikud
(paksendid)
Kraniaalsed sensoorsed plakoodid:  haiste  (nina),  kuulde  (sisekõrv),
läätse (silm) plakood. Kraniaalsed plakoodid annavad aluse enamusele
(osaliselt ka  kraniaalne neuraalhari) pea  perifeersetele neuronitele
(kuulmine,   tasakaal,   maitse,   lõhn);   perifeerse   närvisüsteemi  gliiarakud
pärinevad neuraalharjast
Mitte-sensoorsed   plakoodid:  karvade,  hammaste,  sulgede,  rinna-
ja   higinäärmete  plakoodid.   Neuraalharjale   annab   aluse   osa   neuroneid
NH-st ja osa trigeminaalsest plakoodist.  Trigeminaalne plakood  – osa
neuroneid  NH  ja osa plakoodist.  Epibranhiaalne plakood –  sensoorsed
neuronid 71. Silma areng (läätse ja reetina moodustumine,  läätseplakood-läätsevesiikul-lääts vs silmavesiikul-
silmakarikas-reetina; nende struktuuride omavaheline  induktsioon; lääts, reetina, vikerkest ja sarvkest, ripskeha ja 
nende struktuuride päritolu (nt kas pärit ektodermaalsest  plakoodist, neuroektodermist/neuraaltorust, neuraalharjast, 
mesodermist/mesenhüüm) Silma  sarvkestale  langevad   valguskiired   läbivad   silma  eeskambri
(täidetud   vesivedelikuga,   toodetud  ripskeha  poolt),   murduvad silmaläätses,   läbivad   silma  klaaskeha  ja   langevad   silma   tagaseinas
olevale  võrkkestale  (reetina), millele  moodustunud kujund edastatakse
ajju ja töödeldakse
Silmakarika  rakud,   mis   on   kontaktis  läätseplakoodiga  saavad
neuraalseks   reetinaks  (gliiarakud  ja  neuronid)  ja ülejäänud hakkavad
vastusena   ümbritsevatele  mesenhüümirakkudele   tootma   pigmenti
melaniini (pigmenteerunud reetina).   41


Embrüo   peapiirkonna   spetsiifiline  ektodermaalne   plakood (epidermaalne   paksend)   on   ainus   kompetentne   piirkond   vastama
parakriinsetele   signaalidele  (nt   BMP4,   FGF8),   mida   toodetakse
eesajust moodustuvates silmavesiikulites
Induktsioon   viib   silmaläätse   arengu   eest   vastutatavate   geenide
ekspressioonini ja läätseplakoodi moodustumiseni, millest areneb läätse
vesiikul.  Arenev   lääts   omakorda   signaliseerib   parakriinselt   (sekreteerib
FGF) silmakarika rakke arenema reetinaks. 
Prekordaalplaadist  sekreteeritav  Shh  inhibeerib  Pax6  ekspressiooni
embrüo   keskel   jaotades  silmavälja  kaheks.   Liiga   palju   Shh   põhjustab
silmade taandarengu.
Läätse   rakkude   diferentseerumisel   läbipaistvaks   membraaniks,   mis
suunab   valguse   reetinale,   muudavad   nad   oma   kuju   ja   struktuuri.
Primaarsed   läätsefiibrid  pikenevad   ja   täidavad   läätsevesiikuli
valendiku,   läätseepiteelist   tekivad   uued  sekundaarsed   fiiberrakud.
Fiiberrakud   kaotavad   oma   organellid   ja   tuumad,   täidetud   läbipaistva
kristalliiniga.
Ripskeha   ehk   tsiliaarkehake  (toodab   vesivedelikku,   vajalik   läätse
toitmiseks, tekitab silmarõhu, hoiab distantsi läätse ja sarvkesta vahel) nii
neuraalharja rakkudest kui mesenhümaalsetest rakkudest.
Silma  iiris  ehk  vikerkest  (pupilli   regulaator,   silmavärvus)   tekib
neuraalharja ja silmakarika neuroektodermi rakkudest
Läätsevesiikul  indutseerib  pinnaektodermi  moodustuma  sarvkesta
(pinnaektoderm  ->   välimine   sarvkesta   epiteel;  neuraalhari,   pea
mesoderm  ->   ).  Skleera  e  kõvakest  (välimine,   fibroosne   kiht)   ja
Choroidea – soonkest  (sisemine, pigmenteerunud, vaskulaarne kiht) ->
NH  (strooma,   melanotsüüdid,   peritsüüdid)   ja  mesoderm  –   veresoonte
endoteel) 72. Karva, hamba, rinnanäärme plakoodid – ektodermi  (epiteel) ja mesodermi (mesenhüüm) vaheline interaktsioon,  kuidas vastavad struktuurid kujunevad? Plakood – lokaalne epiteliaalne paksend
Pung – epiteliaalsed rakud kasvavad mesenhüümi
Ektodermaalse  epidermise  (marrasknahk)   ja   mesenhümaalse  dermise
(pärisnahk)   interaktsioon   ja   induktiivsed   signaalid   spetsiifilistes
piirkondades  ektodermaalsed   lisastruktuurid   nagu  juuksed,   soomused,
suled, kilbid, hambad, piima- ja higinäärmed
Karva areng
Basaalsetest epidermise  keratinotsüütidest  tekib  karvaplakood, mille
rakud jagunevad, pikenevad pärisnahka e. dermisesse 42


Karvaplakood indutseerib omakorda dermise fibroblaste moodustama
dermaalse papilli (näsa)
Dermaalne papill aitab kaasa karvaplakoodi rakkude proliferatsioonile
ja suunab  keratinotsüüdid  moodustuma keratininiseerunud  karvatüve
(hair shaft)
Karvatüvi  ümbritseb  dermaalse   papilli  ja   moodustub  sisemine
karvajuure tupp ja välimine karvajuure tupp
Karvaalge  ühele   küljele   tekivad   kaks  epiteliaalset  struktuuri,   millest
arenevad    rasunäärmed  (toodab   rasu)   ja   struktuur   (bulge)   kus
paiknevad melanotsüütide ja karvafolliikuli tüvirakud
Melanotsüütide  tüvirakkude  populatsioon  nn.  bulge  – piirkonnas  saab
vananedes otsa - hallipäisus
Rinnanäärmete areng
Kahe   vöödina   detekteeritavad  ektodermaalsed  paksendid   (inimesel   6.
nädalaselt)   .   Ing.   k   „milk   line“,   annavad   aluse   rinnanäärmete
plakoodidele (inimesel 2 paari; hiirel 5 paari)
Rinnanäärmete   organogenees   algab  embrüogeneesis  (epiteel  vs
mesenhüüm)   ja   jätkub   puberteedi   ja   raseduse   (tiinuse)   saabumisega
(reguleeritud   hormoonidega),   mil   toimub   diferentseerumine   ja
funktsionaalsuse saavutamine
Rinnanäärme   plakood  areneb  rinnanäärme   pungaks  (kasvab
mesenüümi)  ning järgnevalt hargnevateks  piimanäärme juhadeks, mis
sisenevad rasvapadjandisse ja rinnanibuks
Hamba areng  Ameloblastid (epiteeli päritolu) produtseerivad hamba emaili  Odontoblastid (mesenhümaalset päritolu) produtseerivad dentiini  Kellukese  staadiumis  epiteeli  rakud   annavad   aluse  emaili
moodustuvatele rakkudele ameloblastidele ja hambanäsa NH rakud
odontoblastidele (sekreteerivad dentiini)  Samad staadiumid teevad läbi ka jäävhambad  Mesenhümaalsed rakud toodavad ka hambatsementi  Enamus imetajatel esinevad piimahambad ja jäävhambad.   Mõlemad alustavad arenemist ennem sündi  Täiskasvanul   inimesel   nt  dental   lamina  laguneb   ja regeneratsioon/taastus võimatu  Närilistel   ja   elevantidel   kasvavad   hambad   kogu   elu;   alligaatoritel
osaliselt dental lamina säilinud, seega regeneratsioon võimalik 43


 73. Neuraalhari – kuidas tekib (delaminatsioon), mis on selle  derivaadid (tekised) e millised rakud/struktuurid tekivad? (nt 
PNS neuronid ja gliia rakud, melanotsüüdid, näo piirkonna  kõhred ja luud, keskkõrva luukesed, osaliselt tüümus ja 
kilpnääre, neerupealiste säsiosa, südame vahesein)   Neuraalhari  on   ajutine   embrüonaalne   struktuur   selgroogsetel,   mis
puudub täiskasvanud organismidel
Neuraalharja  rakud   teevad   läbi   EMT   ja  delamineeruvad  dorsaalsest
neuraaltoru osast 
Neuraalharja  rakud   migreeruvad   piki  anterio-posterioorset  telge
mööda keha laiali andes aluse mitmetele erinevate rakutüüpidele  74. Kuidas on neuraalhari regionaliseeritud? (pea, kere,  südame, ristluu, kaela NH) Millised struktuurid arenevad  vastavatest NH regioonidest? NH rakkude migratsiooni teed 
(pea/kraniaalse NH rakkude migratsioon, kere NH  migratsioon) 1) Kraniaalne ehk peaneuraalhari –mesenhüüm, millest arenevad näo ja   peapiirkonna   kõhred,  luud  ja   muu  sidekude,  PNS   neuronid,
gliia ja pigmendirakud
Kraniaalne   neuraalhari  annab   aluse   näopiirkonna  koljuluudele  ja
dermisele (pärisnahk)
Ülejäänud   osa   koljust   pärineb  a   paraksiaalsest   mesodermist
(peamesodermist)
Ülejäänud  dermis  pärineb   kas  dermotoomist  (somiitide   osa;
paraksiaalne mesoderm) või külgplaadi mesodermist
Lisaks   migreeruvad  neelukaartesse  (NH,   mesoderm,   ektoderm,
endoderm) ja  neelutaskutesse  (endoderm) andes aluse  tüümusele,
hamba   odontoblastidele  (toodavad   dentiini)   ja  keskkõrva  ning
lõualuudele, keeleluule
NH  rakud   keskaju   ja   tagaaju  rombomeeride  (1   ja   2)   piirkonnast
migreeruvad I lõpuskaarde, millest formeeruvad lõualuud, keskkõrva 44


kuulmeluud:  vasar  ja  alasi;  kolmiknärviganglioni  (innerveerib
hambaid ja lõugu) ja silmalau neuronid; näo piirkonna luud
Frontonasaalne jätke – otsmik, nina keskmine osa, esmane suulagi
Maksillaar-   ja   mandibulaarjätked  –   üla   ja   alalõug,   näopiirkonna
luud, sekundaarne suulagi (maksillaarjätketest)
NH  rakud  4   rombomeeri  piirkonnast   migreeruvad  II   lõpuskaarde,
millest   kujuneb  keeleluu  ülemine   osa   (kinnituvad   neelu   ja   keele
lihased), keskkõrva kuulmeluu -  jalus, näonärvide neuronid
NH  rakud  6-8   rombomeeri  piirkonnast   migreeruvad  III   ja   IV
lõpuskaarde  moodustades  keeleluu  alumise osa, panustavad rakke
tüümuse,  kõrvalkilpnäärme  ja  kilpnäärme,    kilpkõhre  (kõrisõlm)
koosseisu 2) Kardiaalne   (südame)   neuraalhari  -   arenevad  melanotsüüdid, neuronid,  Schwanni   rakud,  kõhred,   sidekude  (3,4,6   lõpuskaar),
südamest   lähtuvate  suurte   arterite   seina   lihas-   ja   sidekude,
kopsutüve/aordi vahesein, ka südame vaheseina komponent 
*  panustavad rakke ka  tüümuse,  kõrvalkilpnäärme  ja  kilpnäärme
koosseisu  3) Kaela/ristluu   neuraalhari  annab   aluse  parasümpaatilistele sooleganglionitele 4) Kere neuraalhari  –  NH  rakud, mis migreeruvad  ventrolateraalselt läbi  somiitide  sklerotoomi  (moodustub   selgroog   ja   roided)
anterioorse   osa   annavad   aluse  dorsaalsetele   juurganglionitele
(paiknevad   sensoorsed   neuronid),  sümpaatilistele   ganglionitele
(neuronid,   gliia),  Shwann`i   rakkudele  (ümbritsevad   aksoneid)   ja
neerupealise säsi rakkudele Sensoorsed  (DRG)   ja  autonoomsed  (sümp   ganglionid)  neuronid,
neerupealise säsi  rakud,  Schwanni rakud  ja teised  gliia rakud.  NH
rakkudele on iseloomulik kollektiivne migratsioon
NH  rakud,   mis   migreeruvad  dorsolateraalselt  annavad   aluse   kere
melanotsüütidele (naha pigmendirakud)
Parakriinsed   faktorid   aitavad   multipotentsetel   neuraalharja   rakkudel
spetsialiseeruda 45


NB! Jätke meelde, et KNS-i neuronid, gliia rakud – oligodendrotsüüdid,
astrotsüüdid,   ependüümi   rakud   tekivad   neuraaltorust   (vastavatest
neuraalsetest   tüvi/eellasrakkudest   –   neuroepiteel,   radiaalgliia/basaalsed
eellasrakud)   ja  PNS-i   neuronid  nii   sensoorsele,   sümpaatilisele   kui   ka
soole   närvisüsteemile   kui   ka   perifeerse   närvisüsteemi   gliiarakud
(Schwanni   rakud,   ganglioni   sateliitrakud,   telogliia)  tekivad neuraalharjast.   PNS-i   neuronid   lisaks   ka   ektodermaalsetest
plakoodidest.  Seljakeelikust  ei   arene   närvisüsteem   ja   seljaaju!   Ja
mõisted ektoderm ja endoderm kipuvad segi minema! 7.Endoderm 75. Mis endodermist tekivad? Endodermi  funktsioonid:  embrüonaalselt  aitab   indutseerida mesodermaalsete  kudede   (seljakeelik,   süda,   veresooned,   k.a mesodermi) arengut
Sisevooderdus torujatele organsüsteemidele: respiratoorne toru, millest
arenevad  kopsud  ja  seedetoru,   millest   areneb  seedesüsteem  lisaks
maks, sapipõis ja kõhunääre (pankreas) 
seede- ja hingetoru + organ (nende epiteel)
Endoderm   moodustab   epiteliaalse   vooderduse   mitmetele  näärmetele
nagu  kilpnääre,   kõrvalkilpnääre  ja  tüümus  ja   struktuuridele   nagu
trummiõõs ja kuulmetõri ning ka kusepõiele ja kusitile  76. Primitiivne edoderm ja selle funktsioonid Blastotsüstis  kujuneb  primitiivne   endoderm,   mis   annab   aluse
vistseraalsele endodermile
Vistseraalne endoderm asendatakse gastrulatsiooni käigus definitiivse
endodermi rakkude poolt (läbivad MET)
Enamik  vistseraalse endodermi  rakke moodustavad toitefunktsiooniga
rebukoti, vähesel määral jääb neid ka moodustuva soole koosseisu  tähtis   induktiivsete   signaalide   allikas   -   anterioorne   vistseraalne   ED
(indutseerib gastrulatsiooni)  ei panusta otseselt embrüo arengusse Visteraalne endoderm   Rebukott  võimaldab   ema   ja   embrüo   vahelist   toitainete   ja   gaaside
vahetust enne funktsionaalse platsenta välja kujunemist  Rebukotis  tekivad   ka  rebukoti   veresooned  ja  veresaarekestest
primaarsed  erütrotsüüdid  Emapoolset päritolu  toitained kogutakse
rebukotis   kokku   ja   transporditakse   embrüosse   kasutades  rebukoti
veresooni Anterio-posterioorne telg  46


 Vistseraalsest   endodermist  pärinevad   signaalid   on   olulised
mitmetes   protsessides  gastrulatsiooni   läbimisel  ning  VE  rakkude
poolt   ekspresseeritud   signaalmolekulid   on   vajalikud   ka   embrüo
kehatelgede korrektseks välja kujunemiseks   AVE  paikneb   tulevases  anteriooreses  (peapoolses)   piirkonnas
sekreteerides signaalmolekule Cerberus, Lefty1 (Nodal anatgonistid)
Dkk1(Wnt  antagonist). Need signaalid koostöös  epiblastiga  juhivad
peapoolset embrüo arengut   Ürgjutt  paikneb   embrüo   posterioorses   piirkonnas   (vastu   AVE),
ekspresseerides Nodal, Wnt3, Brachyury, Fgf8
77. Definitiivne endoderm: (sooltoru moodustumine: eessool, tagasool, kesksool; mõisted: ürgne suuava/stomodeum ja 
anaalava/proktodeum, kloaagi piirkonna areng  –pärasool/urogenitaalsiinus -> kusepõis/kusiti areng)  Traditsiooniliselt   loetakse  endodermiks   definitiivset   endodermi,
mis kujuneb  gastrulatsiooni  käigus  epiblasti  rakkude liikumisel läbi
ürgjuti  Vistseraalne   endoderm  asendatakse   gastrulatsiooni   käigus definitiivse endodermi rakkude poolt (läbivad MET)  Endoderm  paikneb   algselt   nö,  lehena  rullub   hiljem  torujaks
struktuuriks (toru moodustumine algab otstest ja lõppeb keskel) – tekib
ürgsool, mida ümbritseb mesoderm  Ürgsool regionaliseerub dorso-ventraalsel ja anterio-posterioorsel teljel
(WNT, BMP, FGF) – jaotub eessoole ja tagasoole piirkonnaks; lisandub
kesksoole piirkond   Kesksool  ühenduses  rebukotiga  (rebujuha);   tagasoolest   sopistub
välja allantois (kusekott)  Sooltoru   moodustumisel  külgplaadi   mesodermi   mesenhümaalsed
rakud (soole silelihased) ümbritsevad endodermi (vooderdab sooltoru
ja näärmed) Eessool:  neel,   söögitoru,   magu,   osa   12   sõrmiksoolest,   neelutaskute
näärmete epiteel, hingamiselundid, maks, sapipõis, pankreas
Kesksool: 12 sõrmik- tühisool - niudesool = peensool, umbsool- ussiripik-
ülenev ja ristikäärsool= jämesoole I osa
Tagasool: ristikäärsool – alanev ja sigmakäärsool - pärasool = jämesoole
II osa  Varases   arengus   teeb   moodustuv  sooltoru  läbi  rotatsioonilise
vastupäeva  liikumise  Inimesel   6-8   arengunädalal   soolestik   kasvab   kiiremini   kui   embrüo
kehaõõs mahutada jõuaks – väljasopistumine nabavääti  Alates 9. nädalast liigub soolestik tagasi kehaõõnde Eessool ja tagasool lõpevad umbselt; suu ja anaalpiirkonnas endoderm
ja ektoderm puutuvad kokku 47


Ürgne   suuava   (stomodeum)  on   blokeeritud   (oraalplaat) endodermaalsete rakkudega, mis ühinevad suu ektodermiga 
Inimesel   22.   p.  oraalplaat  kaob   ja   moodustub  suuava,   mis   on
vooderdatud ektodermiga
Ürgne  anaalava  (proktodeum)   on   algselt   samuti   blokeeritud  kloaagi
membraaniga
Kloaagi piirkonna areng:
Kloaagi  üheks   osaks   on  allantoisi  (kusekott)   alumine   osa   –   hilisemas
arengus laieneb urogenitaalsiinuseks (areneb kusepõis ja kusiti)
Kloaagi membraan –  piirkond, kus ektoderm ja endoderm kohtuvad  
ürgne pärak proktodeum
Mesodermaalne  vahesein  (hiljem   moodustub   lahkliha)   jaotab  kloaagi
kaheks: urogenitaalsiinuseks ja pärasooleks
Vahesein  liitub  kloaagi   membraaniga  jaotades   selle anaalmembraaniks  ja  urogenitaalmembraaniks,   mis   hiljem lagundatakse
Tagasool lõppeb endodermaalsete rakkude poolt vooderdatud kloaagiga
(paljudel selgroogsetel, (v.a. imetjatel) ja ainupilulistel ka täiskasvanuna –
võivad suubuda nii eritus, seede kui suguteed)
Kusepõis
Kusepõis  areneb  kloaagist  –  endodermi  poolt   vooderdatud   kamber
embrüo   tagaotsas,   mis   toimib   algselt   jääkproduktide   reservuaarina   nii
neerule  kui  soolele  (täiskasvanud amfiibil,  roomajal,  linnul vabastatakse
kloaagi kaudu nii „vedelat kui tahket“ jäädet), imetajatel ajutine
Imetajatel   jaotab  vahesein  kloaagi   kaheks:  urogenitaalsiinuseks  ja
pärasooleks
Urogenitaalsiinusest  areneb   nii  kusepõis  kui  kusiti  (isastel   ka
bulboretraalnäärmete  ja  eesnäärme  epiteel;   emastel   vastavalt
Bartholini ja Skene näärmete epiteel)
nefriline e wolffi juha → sealt kusejuha → metanefrogeenne mesenhüüm: →
pärisneer + kusejuha 78. Neel: neelu/lõpuskaared, neelu/lõpuspilud ja lõpustaskud e neelutaskud – lõpustaskute derivaadid (katsu meelde jätta 
millisest paarist mis struktuurid arenevad: nt tüümus,  kurgumandlid, kõrvalkilpnäärmed, kuulmetõri jne) Suu/neel
Imetajatel hambad ja süljenäärmed ning eesmised maitsepungad on
ektodermi päritolu, samas tagumised maitsepungad ja osa tagumisi
süljenäärmeid endodermi päritolu 48


 Suuõõnele   järgneb  neel.  Neelu   piirkonnas   kujuneb   ektodermist,
mesodermist ja endodermist lõpus/neelukaared ja lõpus/neelutaskud  Neelu endodermaalne osa on lõpus/neelutaskud  Imetajatel 4 paari lõpus/neelutaskuid 1. paarist   neelutaskutest   kujunevad  keskkõrva  trummiõõs  ja
kuulmetõri (ühendab keskkõrva neeluga) 2. paarist neelutaskutest –moodustuvad kurgumandlid 3. paar   neelutaskuid  annab   aluse  tüümusele  (harkelund)   ja  1.
paarile kõrvalkilpnäärmetele (parathormoon – Ca/P ainevahetus) 4. paarist   moodustuvad   2.   paar  kõrvalkilpnäärmeid  (osadel
loomadel   panustab   4.   paar   neelutaskuid   natuke   ka   tüümusesse).
Ventraalsest   osast   moodustub  postbranhiaalne   keha (postbranchial   body)   –   C-rakud   (neuraalharja   päritolu)
produtseerivad kaltsitoniini, mis vähendab Ca konts. veres -> liitub
kilpnäärmega II   lõpustaskute   vahelisse   piirkonda   (keskele)   tekib   omaette   taskulaadne
moodustis   (eessoole   ventraalne   osa),   kust   hakkavad   migreeruma
kaelapiirkonda  kilpnäärme  rakud (hormoonid türoksiin, trijoodtüroniin –
kasv, areng, ainevahetus jpm);  jäänukpiirkond  kust  kilpnäärme  rakud
migreeruma hakkasid nim keele umbmulguks (foramen cecum)
* Kilpnäärme, kõrvalkilpnäärme ja tüümuse arengusse panustab ka 
kraniaalne neuraalhari  79. Kuidas ja millest kujunevad maks (maksapung ja selle  harunemine, hepatoblastid-hepatotsüüdid, kolangiotsüüdid) ja 
kõhunääre (dorsaalne ja ventraalne pankrease alge) Maks
Eessoole  piirkonnast sopistub välja maksa divertiikul (umbsopis), millest
areneb edodermaalne maksapung ümbritsevasse mesenhüümi
Maksapunga  epiteel   hakkab   harunema   vastusena  mesenhüümist
tulenevatele signaalidele (FGF, BMP, Wnt, HGF)
Eessoolest  kaugemal   asuvad   rakud   (hepatoblastid)   kujunevad
hepatotsüütideks  (maksarakud)   ja   eesoolele   lähemal   paiknevad
hepatoblastid   sapijuha   ja   sapipõie   epiteeli  rakkudeks (kolangiotsüüdid)
Mesodermi päritolu on maksa tähtrakud (peritsüüdid/aktiivsed kahjustuse
korral), Kupfferi rakud (makrofaagid) ja veresooned. Südame (kardiaalne)
mesodermis  sekreteeritud   FGF   ja   RA   signaal   koostöös   indutseerivad
maksa,   kopsude   ja   kilpnäärme   arengut.  Endodermi   spetsifikatsioonile
aitavad   kaasa   signaalid   ümbritsevatelt   mesodermaalse   mesenhüümi
rakkudelt 49


Sapipõis
Nii  endokriinorgan  (Langerhansi   saared:   hormoonid   nt   insuliin,
glükagoon jt), kui  seedeorgan  (seedeensüümid trüpsiin, amülaas, lipaas
jt)
Mesenhüüm  indutseerib   kahe  pankrease   punga  (dorsaalne  ja
ventraalne pankrease pung) kujunemist eessoole endodermist
Erinevad signaalmolekulid aitavad reguleerida pankrease eellasrakkudest
eksokriinsete  (toodavad   seedeensüüme)   ja  endokriinsete  rakkude
(toodavad hormoone) diferentseerumist
Ventraalse   pankrease  induktsioon   on   seotud   madala  FGF  tasemega
südame mesodermist 
Dorsaalse   pankrease  kujunemisel   on   oluline  SHH  alla   reguleerimine
seljakeelikust  lähtuvate  Activini   ja  FGF  poolt   ning  paraksiaalsest
mesodermist RA signaal.
Dorsaalne  ja  ventraalne  osa kasvavad teineteisele lähemale ja lõpuks
sulanduvad kokku  Inimesel jääb ventraalne pankreasejuha, mis kannab seedeensüüme
peensoolde (12 sõrmik)  Näiteks   koertel   säilivad   mõlemad   nii  ventraalne  kui  dorsaalne
pankreasejuha. 80. Kuidas arenevad kopsud?  Endodermist tekib hingetoru ja neelu epiteel, bronhid ja alveoolid
Splanhiline mesoderm  (külgplaadi mesoderm) annab aluse  sidekoele,
kõhredele, kopsu silelihastele  Hingamiselundkond   areneb  eessoolest  vastusena   ümbritsevast
mesodermist tulevatele FGF ja WNT signaalile  Respiratoorsest   endodermist  moodustub   neelu   piirkonnas kopsupung,   mis   pikeneb   ja   sirgest   osast   (neelu   piirkonnas)   areneb
hingetoru  sisevooderdus  ja   tagumisest   osast   paarilised   harunevad
bronhipungad (annavad aluse primaarsetele bronhidele)  Seejärel   tekivad  sekundaarsed   bronhipungad  (neist   arenevad
sekundaarsed   bronhid)   ja   need   omakorda   harunevad   mitmeid   kordi
(moodustuvad bronhioolid, alveoolid) * harunemist aitavad kontrollida
mesodermi rakud, mis ümbritsevad endodermi  Neelus   (IV   paari   lõpustaskute   vahelises   piirkonnas)   tekib
larüngotrahheaalvagu, mis pikeneb ventraalselt, seejärel moodustub
mesodermaalne   vahesein,   mis   eraldab   areneva   hingetoru   ja
söögitoru 50


 Bronhi   pungad  harunevad   kuni   16-19   nädalal   formeeruvad
bronhioolid  24. nädalast hakkavad arenema alveoolid  Alveoole  vooderdav   epiteel   jaguneb  sekretoorseteks    e.  tüüp   II
alveolaarsed rakud (toodavad sufraktante) ja tüüp I alveolaarsed rakud
(pneumotsüüdid- gaasivahetus)  Surfaktandid  (vähendab   pindpinevust;  sphingomyelin,  lecithin)
võimaldavad alveolaarrakkudel omavahel kokku puutuda ilma, et nad
kokku kleepuksid, mis võimaldab hingamist  * Kopsude areng kestab sünnijärgselt edasi, ca 90% alveoolidest (700
milj) moodustub peale sündi Alveoolid  -   väikesed   kotikujulised   moodustised,   kus   toimub gaasivahetus vere ja kopsude vahel
Kapillaarides,   mille   seinad   on   õhukesed   ja   gaase   läbilaskvad,   voolab
hapnikuvaene  ehk   venoosne   veri.   Alveoolides   on   hapniku   konts.
tunduvalt suurem. 
Kontsentratsioonide  vahe tulemusena tungib hapnik alveoolist kapillaari.
Veres ühineb hapnik punastes verelibledes oleva hemoglobiiniga, mis
hapniku üle keha laiali kannavad. 
Sarnaselt   hapniku   tungimisega   verre   liigub  CO2  verest   alveoolidesse.
Kuna   veres   on  CO2  konts.   kõrgem   kui   alveoolides,   tungibki   CO2
alveoolidesse.
Arvatakse,   et   embrüonaalne  surfaktant  aktiveerib  amnionis  olevad
makrofaagid,  mis   migreeruvad   emaka   lihastesse,   põhjustades
immuunsüsteemi interleukiin-1β sekretsiooni
IL  käivitab   signaaliraja,   mis   stimuleerib  prostaglandiinide  sünteesi   ja
see kutsub esile emaka kontraktsioone, sellega ka sünnituse  8.Mesoderm 81. Mesodermi klassifikatsioon ja millised on vastavate  mesodermide derivaadid? Hilises gastrulas on eristatavad:  Aksiaalne  e  seljakeeliku   mesoderm   e   kordamesoderm,   mis
pärineb sõlme regioonist – formeerub seljakeelik  Paraksiaalne  e  somiitide   mesoderm  ürgjuti   aterioorsest   osast   –
moodustab   neuraaltoru   külgedele  somiite,  millest   arenevad   selja
pärisnahk e dermis,  skeletilihased, roided, selgroog, kõõlused,
dorsaalaordi   endoteel.   Anterioorne   paraksiaalne   mesoderm  ei
segmenteeru,   sellest   kujuneb  pea   mesoderm,  mis   koos 51


peaneuraalharja rakkudega panustab peapiirkonna lihaste, luude ja
sidekoe moodustumisele  Külgplaadi   mesoderm   –  sellest   kujunevad  süda,   veresooned,
vererakud, kehaõõnte vooderdus, vaagna ja jäsemeluud  Vahelmine   mesoderm  keskmisest   osast   –   areneb urogenitaalsüsteem:  gonaadid, neerud  ja nendega seotud  juhad
ning neerupealiste välimine osa  Exm (ingresseerub arenguliselt esimesena) posterioorsest osast – pea
mesoderm,  koos pea neuraalharja rakkudega panustab peapiirkonna
lihaste, luude ja sidekoe moodustumisele
82. Mis on seljakeelik ja seljakeeliku mesodermi  funktsioonid, mis sellest saab imetajatel? Seljakeelik  e  notokord  on   embrüonaalne  keskstruktuur,   mis   on
iseloomulik kõigile keelikloomadele  
Süstikkaladel  ja  silmudel  on   seljakeelik   telgorganiks   ka  täiskasvanud
isenditel   (selgroog   puudub).  Mantelloomadel  esineb   seljakeelik   vaid
vastsetel. Lõuna-Aafrikast leiti esimesena latimeeria, mis sai nime selle nö
teadusele esimesena esitlenud naise Latimer järgi. Latimeerial ja tuuradel
ka seljakeelik post-embrüonaalselt. 
Kõrgematel   selgroogsetel   loomadel   on  seljakeelik  ajutine embrüonaalne  organ,   kui   hakkab   moodustuma  selgroog,   jääb
seljakeelik  selgroo  vahediskide  koosseisu   (Nucleus   pulposus).
Seljakeelik  toimib embrüo  aksiaalskeletina  kuni õiged tugistruktuurid
moodustuvad   (kui   seljakeelik   ei   formeeru   korrektselt   ei   ole   võimeline
embrüo pikenema). 
Seljakeeliku mesoderm moodustub gastrulatsioonil sõlme piirkonnast
ja   eristub   ülejäänud   mesodermist   juba  gastrulatsiooni  staadiumis.
Seljakeelik  on   vajalik   aksiaalskeleti   asukoha   määramiseks,   pikeneb
neuraaltoru suhtes ventraalselt ehk kõhtmiselt.
Seljakeelikust lähtuvad signaalid (nt SHH) aitavad kaasa:  neuraaltoru  kujunemisele   ja   selle  dorso-ventraalsele polarisatsioonile  dorsaalaordi arengule  somiitide regioonide tekkimisele  südamevälja arengule  endodermi ja selle derivaatide (nt pankreas) spetsialiseerumisele 83. Paraksiaalne mesoderm: mis vahe on segmenteerunud PM ja segmenteerumata PM; mis on somiit ja kuidas see tekib (somitogenees) ning somiitide diferentseerumine erinevateks 
allosadeks (regionaliseerumine): sklerotoom,  52


dermomüotoom (müotoom ja dermatoom) – millised 
struktuurid neist tekivad  (sklerotoomi kõike allosade nimetusi teadma ei pea, kuid hea kui teate
milliste   struktuuride   rakud   (nt   kõõluste,   roiete,   selgroolülide   jne)
pärinevad sklerotoomist).
Paraksiaalne mesoderm paikneb mõlemal pool neuraaltoru. Eristatakse
segmenteerunud ja segmenteerumata mesodemi (pea mesoderm).
Somitogenees
Anterioorsel-posterioorsel   teljel   segmenteerunud   paraksiaalne
mesoderm   kujuneb     somiitideks.  Somiidid   on   tihedad mesenhümaalsete   rakkude   kogumikud,   mida   ümbritseb   täielikult   v
osaliselt epiteel. Somiitide moodustumist nimetatakse somitogeneesiks.
Somiitide prekursorrakud (somitomeerid) teevad läbi organisatoorsed
muutused –  välimised  rakud  adhereeruvad üksteisega (N-kadheriin) ja
moodustavad  epiteeli  (toimub  MET)   sisemised   rakud  jäävad
mesenhümaalseteks.
Somitogeneesil  tekib  mesenhümaalsete   rakkude   vahele perioodiliselt   epiteliaalne   lõhe,   mis   jaotab   paraksiaalse   mesodermi
segmentideks   e   somiitideks.   (moodustub   epiteliaalne   somiit).
Epiteliaalse lõhe asukoha määravad ephriini retseptor EphA4 anterioorses
osas ja ligand ephriin B2 posterioorses osas. Nende valkude toimel toimub
rakk-rakk eemaletõukumine.
Esimene   somiit  tekib   kõrvavesiikulist  tahapoole,   järmised   somiidid
tekivad  presomiitilisest   mesodermist,   mis   on   segmenteerumata,
regulaarse   intervalli   tagant   anterio-posterioorsel   teljel.   Somiitide   teke
kummalegi poole  neuraaltoru  on  sünkroonne, somiitide tekkeks kuluv
aeg   on   täpselt   determineeritud   ning   täpselt   reguleeritud   erinevate
molekulaarsete   mehhanismide   poolt   –  tsükliliselt   ekspresseeruvad
geenid – see omakorda võimaldab embrüo vanust hinnata (hiir 65 paari;
inimene 38-45 paari, kana 50 paari, madu 500 paari). Kui posterioorses
osas on somiitide formeerumine alles algjärgus, siis  anterioorses
osas diferentseerub somiit juba erinevateks kudedeks.
Somiidi spetsialiseerumine ja regionaliseerumine
Segmenteerumata   paraksiaalne   mesoderm   on   eelnevalt   juba
determineeritud  vastavalt   oma   positsioonile   A/P   telje  suhtes.
Anterioorsetest  kaela   piirkonna   somiitidest   arenevad  kaelalülid,
posterioorsetest rindmiku piirkonna somiitidest aga roided.
Sklerotoom ja müotoom:
Somiidid  sisaldavad  multipotentsiaalseid  rakke,   mille spetsialiseerumine   oleneb   nii   nende  paiknemisest  somiidis   kui   ka
parakriinsetest   faktoritest  ümbritsevatelt   kudedelt   (neuraaltoru, 53


seljakeelik,epidermis,   vahelmine   mesoderm).  Peagi   peale  somiitide
formeerumist   hakkab   välimistest   ventraalsetest/mediaalsetest
epiteliaalsetest  rakkudest moodustuma  mesenhümaalne  sklerotoom
(teevad läbi EMT) – neist saavad selgroolülid, roided, kõõlused
Epiteliaalne  osa   moodustab  dermomüotoomi  –  mis   jaguneb   kolmeks
regiooniks:   servaaladel   vastavalt  primaksiaalne  müotoom (neuraaltorule   lähemal)   ja  abaksiaalne   müotoom  (neuraaltorust
kaugemal)   ning   keskmine   osa  dermatoom  ehk  keskmine dermomüotoom (tekib seljaosa pärisnahk e. dermis). 
Müotoomist  arenevad  müoblastid  –  lihaste   eellasrakud   (PrM-
roietevahelised   lihased   ja   selgmised   lihased;  AbM  kehaseina   lihased,
jäsemete ja keele lihased)
Signaalid   ümbritsevatelt   struktuuridelt   suunavad   vastavate   somiidi
regioonide arengut
Sündetoom – dorsaalsed sklerotoomi rakud moodustavad kõõlused
Arthrotoom  – sisemised sklerotoomi rakud,  selgroolülide ühendused,
välimine   selgroodiskide   osa  (sisemine   seljakeelik),  roiete proksimaalne osa
Ventrolateraalne sklerotoom – roiete distaalne osa
Ventromediaalne   sklerotoom  –   migreerub   seljakeeliku   ümber,
moodustub selgroolülide kereosa
Dorsomediaalne sklerotoom – selgroolülide ogajätked ja lülikaared
Ventraalne-posterioorne   sklerotoom  –  dorsaalaordi  ja lülidevaheliste veresoonte seina (silelihaste ja endoteeli)rakud.
Neuraaltoru kõrval paiknevast  mediaalsest sklerotoomist  arenevad ka
seljaaju   katvad  meningesed  ehk   ajukelmed   ja   seljaaju   toitvad
veresooned.
Somiiiti   anterio-posteriooorne   polaarsus:   Somiidi   sklerotoom
jaguneb   veel   ka  eesmiseks  (anterioorne  -   A)   ja  tagumiseks
(posterioorne  -   P)   osaks.   Selline   jagunemine   on   vajalik  selgroolülide
moodustumiseks   ja    perifeerse   närvisüsteemi  määratlemiseks   –
neuraalharja   rakud  ja  motoorsed   ja   sensoorsed   aksonid  liiguvad
ainult  sklerotoomi  anterioorsesse  ossa.  A/P polaarsus  on määratud
juba segmenteerumata mesodermi staadiumis
Selgroo moodustumine
Enne  sklerotoomi  rakkudest moodustunud  selgroo  moodustumist peab
iga  skelrotoom  lõhenema kaheks osaks:  eesmine  (rostraalne) segment
ja tagumine (kaudaalne) segment
Ajal,   mil  motoneuronite  aksonid   kasvavad   külgmiselt   välja neuraaltorust, et innerveerida tekkivaid lihaseid, moodustavad eesmise 54


skelrotoomi  posterioorne ja tagumise skelrotoomi  anterioorne osa
nö. rudimentaarse selgroolüli – resegmentatsioon
Resegmentatsiooniga  ja   lülidevaheliste   liigestega   ning   lihastega
saavutatakse lülisamba lateraalne liikuvus, painutamine ja väänamine
Seljakeeliku  (notokord)   poolt   indutseeritakse  sklerotoomi  rakke
migreeruma ümber  seljakeeliku  ja  neuraaltoru, kus nad koonduvad ja
diferentseeruvad kõhrerakkudeks, millest arenevad selgroog ja roided
Sündetoom
Dorsaalsed  sklerotoomi  rakud moodustavad  kõõlused  roietevahelistele
ja seljalihastele 
Kõhulihaste   ja   jäsemete   lihaste  kõõlused  pärinevad  külgplaadi
mesodermist
Sündetoomi  rakud   migreeruvad   piki   arenevat   selgroogu,   kus   nad
diferentseeruvad kõõlusteks 84. Kuidas kujunevad skeletilihased? (müotoom- müoblast-müotuub-lihaskiud) Kõigi kolme tüübi lihaste areng toimub embrüonaalselt:  Skeletilihased – paraksiaalne mesoderm  Südamelihased  ja  silelihased  (hingamis   ja   seedeelundid) külgplaadi mesoderm  Ülejäänud   silelihased  (veresoonestik)   –  lokaalne   mesenhüüm  
(külgplaadi mesoderm, kraniaalne neuraalhari, paraksiaalne mesoderm) Dermomüotoom  asub  pinnaektodermi   all,   millest   tulenevad  signaalid
aitavad   säilitada  epiteliaalset   morfoloogiat.  Dermomüotoom  jaguneb
kolmeks funktsionaalselt erinevaks regiooniks:   servaaladel   vastavalt  primaksiaalne   müotoom  (neuraaltorule
lähemal) – roietevahelised lihased, seljalihased  abaksiaalne   müotoom  (neuraaltorust   kaugemal)   –   jäsemelihased,
keelelihas, ventro-lateraalsed lihased (nt kõhulihased)  keskmine osa dermatoom ehk keskmine dermomüotoom  (seljaosa
pärisnahk e. dermis, mõned lihasrakud, pruun rasvkude) – ülejäänud
dermis   (peapiirkond   ja   kõhtmine   osa)   pärineb  külgplaadi mesodermist ja neuraalharjast Arengu   käigus   vabanevad  müoblastid  (lihase   eellasrakud)   ja
dermoblastid  (pärisnaha   eellased)   migreeruvad  dermomüotoomi  alla
moodustades müotoomi
Müotoomi rakud (müoblastid – lihase eellasrakud) determineeritakse
parakriinsete faktorite poolt vastavalt kas  primaksiaalseteks  (Myf5) või
abaksiaalseteks (MyoD).  55


Müoblastid  jagunevad suurendades populatsiooni (FGF signalisatsioon).
Müoblastid  lõpetavad   jagunemise,   koonduvad   ja   joonduvad (sekreteerivad   ECM   komponente,   integriine,   adhesioonimolekule)   ning
hakkavad  ühinema  (fuseeruma; metalloproteiin Meltrin, TF Müogeniin) –
moodustub  müotuubul, mis küpseb ja tekib ühtne  lihaskiud.  Lihaskiud
koonduvad lihaskimpudeks.
TGFβ-perekonna (ingl Transforming growth factor β) liige β-perekonna   (ingl   Transforming   growth   factor   β)   liige  müostatiin
inhibeerib spetsiifiliselt müoblastide kasvu ja proliferatsiooni (reguleerib
lihaskiudude   arvu   embrüonaalselt   ja   kasvu   sünnijärgselt).   MSTN
mutatsioonide korral lihased suuremad nt (Belgia sinine, Texel, Whippet).
Satelliitrakud  –   nii   lihaste   kasvuks   kui   ka   regeneratsiooniks   vajalik
tüviraku   populatsioon,   mis   paikneb   lihaskiudude   peal.   Pärinevad
dermomüotoomi  kesksest   regioonist   säilitades   oma   tüvirakulised
omadused. 
Vastsündinud/noorukieas   lihaskiudude   arv   jääb   konstantseks,   kuid   iga
lihaskiud   kasvab   tänu  satelliitrakkudele  (fuseeruvad   lihaskiuga).
Satelliitrakud parandavad igapäevaselt tekkinud lihaste pisivigastusi ja on
võimelised reageerima ka tõsiste traumade korral.
Kui enamasti vastutab luude, kõhrete, kõõluste arengu eest  mesoderm,
siis  pea/näopiirkonnas  on   see   asendunud   eelkõige  kraniaalse
neuraalharja  rakkudega.  Peamesoderm  tekib   segmenteerumata
paraksiaalsest   mesodermist  kõrvaalge   (ov)   läheduses   ning   liigub
kraniaalses suunas, osaleb peamiselt näo- ja kaela- lihaste ning kuklal
asuvate   luude   (nt   kiiruluu)   arengus.  Peamesodermina  käsitletakse   ka
kukalmisi   (occipital)  somiite,   mis   on   aluseks   eelkõige   kaela   lihastele,
kõri-, neelu- ja keelelihased. 85. Vahelmine/intermediaalne mesoderm (millised  struktuurid sellest arenevad) Vahelmisest  ehk  intermediaalsest   mesodermist  areneb urogenitaalsüsteem ja neerupealiste välimine osa – gonaadid, neerud ja
nendega seotud juhad.
Oska kirjelda neerude arengut (pronefros, mesonefros, metanefros). Tee 
selgeks mis on Wolffi e nefrilised juhad ja mis on nende roll neerude 
arengus? Kuidas toimub pärisneeru areng imetajatel 
(kusejuha/mesenhüümi vahelised interaktsioonid)? 
Neeru  funktsionaalseteks   ja   struktuurseteks   üksusteks   on  torujad
nefronid  (inimesel   keskmiselt   900000-1   miljon   neeru   kohta,   enamik
paikneb neeru koores), mille ühes osas (neerukehakestes) filtreeritakse
verd (moodustub esmane uriin) ja teises osas – neerutorukestes toimub
lõpliku uriini moodustumine, mis suunatakse  korjetorukestesse  ja sealt
edasi kusejuhasse.  Nefron = neerukehake + neerutoruke 56


 Neerukehake = päsmake + päsmakesekihn  Neerutoruke   =   proksimaalne   vääniline   neerutoruke   +   Henle   ling   +
distaalne vääniline neerutoruke, mis suubub kogumistorukesse. I etapp:  Varases embrüogeneesis (inimesel 22 päeval ja hiirel E8) moodustuvad
vahelmisest mesodermist paarilised pronefrilised juhad (kasvavad
kloaagi poole), mis indutseerivad ümbritsevat  mesenhüümi  arenema
eelneerudeks ehk pronefrosteks (pronefrilised torukesed)  Imetajatel   on  pronefros  lühiajaline   ja   mittefunktsionaalne, taandareneb   kiiresti   (inimesel   asendatakse   3.5   arengunädalal
mesonefrosega);   funktsionaalne   neer   pihklastel   ja   silmudel
(täiskasvanuna)   ning   luukalade   embrüotes   ja   amfiibide   kullestel
(asendatakse mesonefrosega)  Pronefrilised torukesed  ja pronefrilise juha eesmine (anterioorne)
osa   degenereeruvad,   tagumine   (posterioorne)   osa   säilib,   sellest
moodustub  nefriline  ehk  Wolffi  juha   (erituselundkonna   keskne
komponent)  II etapp:   Keskmine   osa  pronefrilisest   juhast  indutseerib   ümbritseva
mesenhüümi  arenema   järgmiseks   neeruks   –  keskneeruks  ehk
mesonefroseks (inimesel moodustub ca 30 mesonefrilist torukest, 25
p.)  Imetajatel   on  mesonefros  ajutine   struktuur,   mis  apoptoosi  teel
taandareneb   (v.a   osa   mis   panustab   isaste   suguorganite   arengusse);
enamus kaladel ja kahepaiksetel toimib funktsionaalse neeruna  Lisaks   on   keskneer  definitiivsete  hematopoieetiliste   tüvirakkude
allikas (aordi-gonaadi-mesonefrose piirkond)  Osa  keskneeru  (mesonefrose)  torukestest  säilivad,   panustades
isastel  loomadel (k.a mehel) koos  Wolffi juhaga  munandimanuse,
seemnejuha  ja  seemnepõiekese  moodustumisele  suguorganite
arengus  III etapp:  Kolmandas   etapis   areneb   sarnasel   viisil   eelnevatega  järelneer  ehk
metanefros  (inimesel   algab   areng   5.   arengunädalal);   lõplik
funktsionaalne neer amniootidel (roomajad, linnud, imetajad)  Metanefros  kujuneb   tänu  vahelmise   mesodermi  päritolu epiteliaalsete  ja  mesenhümaalsete  rakkude   omavahelistele
interaktsioonidele  Metanefrogeenne mesenhüüm  indutseerib paarilistest  nefrilistest
juhadest  arenema  kusejuhapungad,   millest   arenevad kogumistorukesed ja kusejuha, mis suunab uriini kusepõide  Kusejuhapungad omakorda indutseerivad moodustuva metanefrose
mesenhüümi  rakke   koonduma   enda   ümber   ja   muutuma 57


epiteliaalseteks  struktuurideks,   mis   diferentseeruvad funktsionaalseteks neeru nefroniteks  Algselt   paiknevad   neerud   sügaval   vaagnapiirkonnas,   hiljem   looteeas
liiguvad kraniaalselt ja lateraalselt ja roteeruvad 90°, saavutades kontakti
neerupealistega ning kõhuaordist hargnevate neeruarteritega
Kusejuhapunga   moodustumine.   Kuidas   toimub kusjuhapunga/metanefrilise   mesenhüümi   vaheline   interaktsioon/
induktsioon?  Millised  struktuurid  arenevad  kusejuhapungast ja  millised
metanefrilisest mesenhüümist?
Kusejuhapung  sekreteerib  kasvufaktoreid  FGF2  ja  BMP7,   mis
inhibeerivad  apoptoosi  ja   võimendavad  mesenhüümi  rakkude
koondumist ja agregeerumist ümber kusejuhapunga.
Kusejuhapunga  harude otstes paiknevad  metanefrilise mesenhüümi
rakud  teevad   läbi  mesenhümaal-epiteliaalse   transitsiooni  (MET),
muutudes  epiteliaalseteks neeruvesiikuliteks, mis säilitavad kontakti
kusejuhapungaga. 
Kriitilise tähtsusega  regulaatoriks  kusejuhapunga  väljakasvamiseks ja
edasiseks harunemiseks on kasvufaktor  GDNF  (ingl  Glial derived growth
factor) ja RA
Kusejuhapunga  väljakasvamisel,   harunemisel   (algne   kusejuha harunemine   on  dihhotoomne  -  järjestikku   kaheks   hargnev)   ja   n-ö
“ureeter-puu“   moodustumisel   on   olulised   lisaks  GDNF-le   ka   teised
signaalmolekulid
Metanefrilise mesenhüümi poolt sekreteeritud  retinoolhape ja GDNF
aktiveerivad   signaalide   kaskaadi,   mis   reguleerib   üles  RET-retseptori
ekspressiooni  Wolffi  juha   rakkudes,   millest   saavad  kusejuhapunga
rakud,   aidates   kaasa   kusejuhapunga   moodustumisele   ja   nende
kasvamisele metanefrilise mesenhüümi poole.
Metanefrilise mesenhüümi päritolu rakkudest saavad multipotentsed
iseuuenevad  tüvirakud,   mis   annavad   aluse  nefroni   erinevatele
rakutüüpidele.  Epiteliaalsetest   neeruvesiikulitest  kujunevad   läbi
morfogeneetiliste   liikumiste   nn  „S-kujulised   kehad“,  mis   pikenevad   ja
diferentseeruvad   neeru  regionaalspetsiifilisteks   rakutüüpideks:
Bowmanni   kapsli   rakud,   podotsüüdid,   proksimaalse   ja   distaalse
neerutorukese rakud. 
S-kehade   proksimaalne   osa  neerukehake   (glomerulus)  varustatakse
veresoontega  ning  keskmine   ja   distaalne   osa   liitub   kusejuhapunga
epiteeliga  võimaldades   materjali   liikumist   kahe   struktuuri   vahel.
Kusejuhapunga   jätkuv   kasv  ja   harunemine   moodustab kogumistorukesed,   mis  ühendavad   nefronid   kusejuhaga.   Kusejuha
omakorda kannab filtreeritud uriini moodustuvasse kusepõide. 58


Millest areneb kusepõis ja kusiti? Võrdle imetajat, kala, amfiibi.
Kusepõis   areneb   kloaagist,   mis   on   endodermi   poolt   vooderdatud
kamber   embrüo   tagaotsas,   mis   toimib   algselt   jääkproduktide
reservuaarina nii neerule  kui soolele. Täiskasvanud  amfiibil,  roomajal,
linnul  vabastatakse   kloaagi   kaudu   „jäätmeid“,   imetajatel   ajutine.
Imetajatel  jaotab   vahesein   kloaagi   kaheks:  urogenitaalsiinuseks   ja
pärasooleks.   Urogenitaalsiinusest   areneb   nii   kusepõis   kui   ka
kusiti. 
Kusejuha siseneb algselt urogenitaalsiinusesse Wolffi juha kaudu. Hiljem
kusejuha   eraldub  Wolffi  juhast   ja   suubub  moodustuva   põie
kaelapiirkonda.   Emastel  Wolffi  juha   degenereerub   ning  Mülleri   juha
ühineb   emakaga  ja  isastel  moodustab   see  seemnejuha,   mis   suubub
kusitisse. Kusejuha ja kusepõie ühinemispiirkond on arenguliselt ülioluline.  86. Külgplaadi/lateraalplaadi mesoderm (ekstra- embrüonaalne mesoderm, somaatiline ja splanhiline  mesoderm  millised struktuurid sellest arenevad), kus 
paiknevad embrüos (kui mõelda ristlõigu peale) Külgplaadimesoderm  –   sellest   kujunevad  süda,  veresooned,
vererakud, kehaõõnte vooderdus, vaagna- ja jäsemeluud.  1) somaatiline mesoderm (ektodermi poolne)
2) splanhniline mesoderm (endodermi poolne)
3) ning eraldi paiknevaks ekstraembrüonaalseks mesodermiks Ekstraembrüonaalsed on lootekestad, mis embrüot arengu jooksul
ümbritsevad:  Amnion  ehk   veekest   on  somatopleura  pikendus,   mis ümbritseb embrüot (koosneb ektoderm + mesoderm)
 Allantois  on endo ja mesodermaalne. Imetajatel moodustab allantois  nabaväädi   veresooned,   ühinedes   koorioniga,   tagab
platsenta ja loote vahel ühenduse 
 Rebukott  on   ühenduses  splanhnopleuraga  ning   koosneb endodermist    ja  mesodermist.   Funktsiooniks   on   toitainete,
jääkainete ja gaasi vahetus Mõisted: Mis on somatopleura ja mis on splanhiopleura? 
Dorsaalne  (selgmine)   kiht   (somaatiline   mesoderm),   mis   asub
ektodermi  all,   moodustab   koos   ektodermiga  somatopleura (külgmine/kõhtmine kehasein; jäsemete luud, nahk).
Ventraalne  (kõhtmine)   kiht   (splanhniline   mesoderm),   mis   asub
endodermi kohal, moodustab koos endodermiga splanhnopleura (süda-
kardiogeenne   mesoderm,   veresoonkond,   lümfisoonestik,  hematopoiees
e.   vererakkude   areng,   soolekinnisti   (mesenteerium),   seedekulgla,
kopsude,   vistseraalse   kõhukelme,   vistseraalse   kopsukelme   ja   epikardi
areng). 59


Mis on tsöloom (tsöloomi moodustumine, osad ja funktsioonid)
Somatopleura  ja  splanhnopleura  vahele   jääb  õõnsus,   mida
nimetatakse  tsöloomiks  (kehaõõs).  Tsöloom  on   vedelikuga   täidetud
õõnsus, mis võimaldab:   suurendada keha mõõtmeid  vabastada   seedesüsteemi   kehaseinte   otsesest   survest,   muutes   selle
liikuvamaks  suur õõnsus võimaldab ruumi uutele arenevatele struktuuridele (süda,
maks, gonaadid) Arengu   jooksul   vasak-ja   parempoolne  tsöloom  liituvad   ja   somaatilisest
mesodermist   tekkivad   kelmed   jaotavad   tsöloomi   eraldiseisvateks
õõnsusteks: 1) Südameõõs (ümbritseb südant)
2) Rinnaõõs (ümbritseb rindkeret)
3) Kõhuõõs (ümbritseb kõhtu) Kirjelda  südame   arengut  (märksõnad   -   kardiogeenne   mesoderm,
primaarne   ja   sekundaarne   südameväli,   südametoru   moodustumine,
endokard   ja   müokard,   lingustumine).  Mis   on   südameväljad,   kuidas
tekivad, nende funktsioon, millistele südamerakkudele aluse annavad? 
Selgroogsete  süda   pärineb   kummalgi   pool   keha   paiknevast splanhilisest   mesodermist,   mis  interakteerudes   ümbritsevate
kudedega diferentseerub südameks.  Peale  ürgjuti  läbimist tekkinud
kardiogeenne   mesoderm  ehk  südameväli  on   jaotatud   kaheks
regiooniks: 
primaarne südameväli  – südame eellasrakud sellest regioonist liituvad
ja   moodustavad  südametoru,   kuna   nende   rakkude   proliferatiivne
võimekus   on   kesine,   siis   annavad   aluse   ainult   südame  vasakule
vatsakesele
sekundaarne   südameväli  –  südametoru  anterioorsesse  ossa
produtseerivad kojad ja väljavoolu kulgla (arterioostüvi ja arteriooskoonus)
–  aort   ja   kopsuarter;  posterioorselt   parem   vatsake,   sissevoolu
piirkond – kopsuveen ja õõnesveen
Südame rakutüübid: kardiomüotsüüdid (lihaskiht, müokard), endokard,
klappide endokardiaalsed   padjandid,  epikard  (südame  veresooned,
mis   toidavad   südant)   ja  Purkinje   rakud  (koordineerivad   südamelööke)
moodustuvad  südamevälja  rakkudest.  Neuraalharja  rakud panustavad
väljavoolukulgla ja südame vaheseina moodustumisse.
Kuidas   toimub   südametoru   moodustumine,   neljakambrilise   südame
kujunemine, südame lingustumine?
Sooltoru moodustumine suunab ka  südame mesodermi  rakke vastavalt
vasakul ja paremal pool moodustama oma südametoru (nii primaarne kui 60


sekundaarne   südameväli).   Kaks  endokardiaalset  toru   paiknevad   koos
soole   kujunemisega   üksteisele   lähestikku,   kus   need   peagi   ühinevad
ühtseks südametoruks.  Endokardi  rakud   –   südameklapid   ja   sekreteerivad   faktoreid,   mis
reguleerivad müokardi arengut ja reguleerivad südame närvisüsteemi
komponentide arengut  Müokardist – südamelihase rakud  Epikardist   –  südame   välimine   kiht   (südamelihaste   fibroblastid;
pärgarterite silelihased)  * Torujas süda paikneb perikardiaal-õõnes
Mõlemad  südametorud  arenevad   eraldi   ja   embrüod   sisaldavad  kahte
funktsioneerivat   südant  (töötavad   asümmeetriliselt).  Fβ-perekonna (ingl Transforming growth factor β) liige oxp4 ekspresseeritakse   eessooles.   4-nädalasel   inimese   embrüol   on
kahekambriline torujas süda, koda mis võtab verd vastu ja vatsake mis
pumpab verd välja
Südame  lingustumine   on   protsess,   mille   käigus   algne   südametoru
anterio-posterioorne  polaarsus   asendub  vasak-parem  polaarsusega.
Lingustumise  lõpptulemusena   tekivad  anterioorsesse  ossa  kojad  ja
posterioorsesse ossa vatsakesed.
Kui   südame  lingustumine  on   lõpule   jõudnud   hakkavad   moodustuma
endokardiaalsest padjanditest klapid ning moodustuvad vaheseinad
jaotades südame 4-kambriliseks.
Mis   on  vaskulogenees  ja   mis   on  angiogenees?   Mõisted (hemangioblastid, angioblastid, veresaarekesed). 
Veresoonte   areng   toimub   kahe   ruumiliselt   eraldiseisva   protsessiga:
angiogenees ja vaskulogenees. 
Vaskulogenees  –   moodustub   veresoonte   võrgustik  külgplaadi
mesodermist
Splanhilise mesodermi  päritolu  hemangioblastid  (vere ja veresoonte
rakkude   ühine   eellane)  moodustavad   kogumikke,   mida   kutsutakse
veresaarekesteks.  Saarekeste  sisemised   rakud  annavad  vere
eellasrakud,  välimised   rakud  saavad  angioblastideks   (veresoonte
endoteeli   eellasrakud   ehk   veresoonte   eellasrakud).   Need   jagunevad   ja
diferentseeruvad  endoteeli  rakkudeks,   mis   vooderdab   veresooni   ja
lümfisooni.  Endoteeli  rakud tekitavad torujaid struktuure, mis ühinevad
moodustades primaarse kapillaaride võrgustiku.
Amniootidel  tekib   esmane   veresoonte   võrgustik   kahes   erinevas
regioonis: 1) Rebukoti   veresaarekestes  –  ekstra-embrüonaalne vaskulogenees,   veresaarekesed   on   moodustunud   ekstra-
embrüonaalset   mesodermi   päritolu  hemangioblastidest 61


(hemangioblastid tekitavad esmased veresooned, mis on vajalikud
embrüo   toitmiseks   ja   toodavad   ka   varaseid   embrüonaalseid
punaseid   vereliblesid   (tuumaga)   ja   ka   definitiivsete  erütrotsüütide
tüvirakke) 2) Embrüonaalne vaskulogenees  – dorsaalaort (siia panustavad ka
somiidid/sklerotoom)   ja   sellega   assotsieeruvad   veresooned   ja
kapillaarid, mis on enamasti splanhopleura  mesodermi  päritolu.  Angioblastid  vaskulogenees (primary capillary plexus)  angiogenees 
(ühinemine, migreerumine, harunemine)
Rebukoti   veenid,   mis   kannavad   toitaineid   rebukotist   embrüosse
nimetatakse  rebuveenideks.  VEGF  (Vascular endothelial growth factor)
puudumisel veresaarekesi ei moodustu ja vaskulogeneesi ei toimu.
Angiogenees  –   esmase   veresoontevõrgustiku   remodeleerimine kapillaarideks, arteriteks ja veenideks
Peale vaskulogeneesi järgneb angiogenees, mil primaarne kapillaaride
võrgustik   remodeleeritakse   ja   tekkivad   arterid   ja   veenid,   veresoonte
võrgustik organite ümber
Angiogeneesi   käigus   mõned  endoteeli   rakud  (tipurakud)   vastavad
VEGF signaalidele  (toodavad ümbritsevad organid, mis meelitavad enda
poole migreeruma) ja alustavad kasvamist VEGF suunas.
Kuidas olemasolevate veresoonte baasil tekivad uued veresooned?
Uued veresooned moodustuvad:  1) olemasolevatest  veresoontest  uute   harude  välja   kasvamisel  – VEGF tundlikud tipu-rakud.
Veresoone   seina  destabiliseerimine  –  peritsüüdid  kaovad,   BM
õhenemine 
Basaalmembraani  ja  ECM  lagundamine   maatriks metalloproteaaside (MMPs) poolt, tipuraku migratsioon.
Tipuraku migratsioonile järgneb järgnevate rakkude proliferatsioon
ja uue veresoone  pikenemine. Moodustub uus basalmembraan ja
peritsüüdid stabiliseerivad moodustunud veresoone.  2) või olemasoleva veresoone lõhenemisel  Esmalt   tekivad   olemasoleva   veresoone   keskele   “sambad”,   mis
järjest   suurenevad.   Selle   tulemusel   tekib   ühest   olemasolevast
veresoonest kaks uut veresoont  Silma  sarvkestas  on  veresoonte  moodustumine  inhibeeritud,  mis  aitab
säilitada sarvkesta läbipaistvust. Sarvkestas inhibeeritakse VEGF signaali
ja seega ka inhibeeritakse angiogeneesi sarvkestas.
Kuidas ja millistes anatoomilistes struktuurides toimub hematopoees? 
Hematopoees (vererakkude areng) leiab aset erinevatel arenguetappidel
erinevates anatoomilistes struktuurides. 62


Esimesed pHSC (primitiivsed hematopoeetilised tüvirakud) tekivad (E7-E9)
rebukoti   veresaarekestes,  produtseerivad  erütroblaste,   mis ekspresseerivad embrüonaalset hemoglobiini (primitiivne hematopoees),
lisaks   ka   embrüonaalseid  makrofaage  ja  megakarüotsüüte; lümfoidseid rakke ja definitiivseid HSC ei toodeta.
Teise   lainega   (E9-E10)   tekivad   rebukoti   veresaarekestest
erütromüeloidsed   eellasrakud,   mis   migreeruvad   tsirkulatsiooniga
embrüonaalsesse   maksa,   andes   aluse   punastele   vererakkudele,   mis
toodavad  täiskasvanu   -   tüüpi   hemoglobiini;   tekivad   ka  B   ja   T
lümfotsüütide eellasrakud.
Kolmanda   lainena   tekivad   (E10.5)   definitiivsed  hematopoeetilised
tüvirakud  aordi/gonaadi/mesonefrose  (AGM)   piirkonda   (ka   rebukott,
platsenta),  kust  nad   migreeruvad  maksa  ja   hilises   arengus  luuüdisse,
kus jäävad vererakkude tüvirakkude allikaks
Klassikaliselt arvatakse, et definitiivsed hematopoieetlised tüvirakud
tekivad  aordi/gonaadi/mesonefrose  piirkonnas   (AGM).   Kesktiinuses
need HSC liiguvad embrüonaalsesse maksa, kus nad paiknevad sünnini.
Tiinuse lõpus hakkavad tekkima HSC luuüdis, kus tegutsevad eluaegselt  Hematopoeesi  (vererakkude   areng)   tüvirakkudeks   on hematopoeetilised   tüvirakud  (produtseerivad   kõiki   vererakke   ja
lümfotsüüte),   mis   omakorda   annavad   aluse   vahepealsetele
eellasrakkudele, millest tekivad erineva funktsiooniga rakud  Aktiivselt jagunevad  multipotentsed eellasrakud  annavad aluse nii
müeloidsetele  kui lümfoidsetele eellasrakkudele Jäsemeväli, jäsemepung:
Jäsemeväli: morfogeneetiline piirkond, kuhu on koondunud rakud, mis on
võimelised   vastama   kindlatele   biokeemilistele   signaalidele   ning
moodustama jäset.
Jäsemepung: anatoomiline struktuur, mis tekib  jäsemevälja  kohal oleva
ektodermi alla koonduvatest  külgplaadi mesodermi  somaatilise kihi
rakkudest (jäsemeskeleti, sidekoe, veresoonte ja kõhrede eellasrakud) ja
paraksiaalse   mesodermi  müotoomi  rakkudest   (jäsemelihaste eellasrakud)  Maismaaselgroogsetel   on  4   jäsemepunga,   mis   asetsevad   alati
vastakuti  Jäsemepungade  positsioon   on   määratud  Hox   geenide ekspressiooniga piki anterio-posterioorset telge  Jäseme   moodustumine   algab   embrüonaalses   arengus   suhteliselt   hilja
(inimesel neljanda nädala lõpus).
Näide: Kaladel, kahepaiksetel, lindudel ja imetajatel tekib esijäse esimese
rindmikulüli   juurde,   kus   on  Hoxc6    kõige   anterioorsem   ekspressiooni 63


piirkond. Osadel madudel (püüton) ei eksisteeri sellist jäseme-spetsiifilist
Hox-geenide mustrit. 
Tetrapoodide  ehk   neljajalgsete   loomade   (amfiibid,   roomajad,   linnud,
imetajad)   jäsemete   ülesehitus   jaotatakse   sõltuvalt  proksimaalsest-
distaalsest (lähimine-kaugmine) asukohast kehatelje suhtes:
proksimaalselt paiknevaks stülopoodiks (õlavarreluu ja reieluu) 
keskmiseks seugopoodiks (küünarluu, kodarluu; sääreluu, pindluu)
distaalselt   paiknevaks  autopoodiks  (randmeluud,   kämblaluud, sõrmeluud, pöialuud, varbaluud) Luukoe   moodustumise   mehhanismid:   Oska   kirjeldada   ja   võrrelda
intramembranoosset   ossifikatsiooni  ja  endokondraalset ossifikatsiooni  (osteoblast,   osteotsüüt,   osteoklast,   kõhreümbris,
luuümbris/periost, kondrotsüüdid ja hüpertroofsed kondrotsüüdid jmt).
Osteogenees   ehk   luukoe   moodustumine.   Skeletiluud   pärinevad   kolmest
regioonist: 
1) Paraksiaalne   mesoderm  –   aksiaalskelett   (selgroog,   roided)   ja   osa koljuluid 2) Külgplaadi mesoderm – jäsemete skelett, rinnak
3) Kraniaalne neuraalhari – näokolju luud ja kõhred, rangluu
Luukude   moodustub   mesenhümaalsetest   rakkudest   läbi intramembranoosse ossifikatsiooni ja endkondraalse ossifikatsiooni.
Intramembranoosne ossifikatsioon – mesenhüümi otsene konversioon
luukoeks (rangluu, suurem osa abaluust, alumine lõualuu, kolju katteluud,
näokolju).
Mesenhümaalsed  (nii   mesodermi   kui   neuraalharja   päritolu)   rakud
prolifereeruvad   ja   moodustavad   kogumikud   ning   muutuvad
osteoblastideks  (luu   eellasrakk).  Osteoblastid  sekreteerivad osteoidmaatriksi  (kollageen/proteoglükaan)   –   seob  kaltsiumi. Kaltsifitseeritud   maatriksiga   rakud   muutuvad  osteotsüütideks 64


(luurakud).   Servaaladel   moodustuvad  mesenhümaalsetest  rakkudest
uued osteoblastid, mis sekreteerivad maatriksit, tekib järjest uusi kihte
Endokondriaalne   ossifikatsioon  –  mesenhüümi  rakud diferentseeruvad   esmalt   induktiivsete   signaalidega  kõhrerakkudeks   e
kondrotsüütideks,   hiljem  luurakkudeks  (lülisammas,   roided,   vaagen,
jäsemed, osa koljuluid).
Mesenhüümi rakud määratakse (induktiivsed signaalid: seljakeelik SHH →
sklerotoom   Pax1)   saama   kõhrerakkudeks   ehk  kondrotsüütideks,   mis
seejärel   tihenevad   ja  prolifereeruvad  luues   luu   kõhrelise   mudeli.
Jagunemise   käigus   sekreteerivad   nad  kõhre-spetsiifilist   maatriksit
(tüüp   II   kollageenid,   proteoglükaanid).   Välimised   rakud   moodustavad
kõhreümbrise  (perichondrium),   mis   ümbritseb   kõhrelist   luumudelit.
Järgnevalt  kondrotsüüdid  lõpetavad   jagunemise   ja   suurendavad   oma
mahtu – tekivad hüpertroofsed kondrotsüüdid (HK) (pikkuskasv sõltub
suuresti   neist),   mis   on   suutelised   muutma   maatriksit   nii,   et   see   on
võimeline mineraliseeruma kaltsiumfosfaadi kaasabil (HK: VEGF (vascular
endothelial   growth  factor;   veresooned;   Indian  hedgehog  –  osteoblastide
induktsioon kõhreümbrises).
Hüpertroofsed   kondrotsüüdid  eemaldatakse  apoptoosi  teel   ja
kõhreline  luumudel asendatakse  luulise  maatriksiga, mida aitavad toota
osteoblastid nii väljast poolt kui seest poolt (tuuakse sisse veresoontega;
osteoklastid-   aitavad   eemaldada   kõhrerakkude   jäänuseid;
Osteoblastidest moodustuvad osteotsüüdid (luurakud))
Kuidas toimub luude pikkuskasv? (epifüüsi kasvuplaadid)
Kasvutsoonid   ehk  epifüüsi  kasvuplaadid,   milles   paiknevad:  kõhre
tüvirakud,  prolifereeruvad   kõhrerakud,  küpsed   kõhrerakud  ehk
kondrotsüüdid  ja   lõpuks  hüpertoofsed   kondrotsüüdid  (need
suurendavad oma populatsiooni, lähevad apoptoosi, kuna maatriks nende
ümber   hakkab   kaltsifitseeruma,   ja   asendatakse  osteotsüütide  ehk
luurakkudega).
Kaltsifitseeritud maatriks ühendab epifüüsi plaadi diafüüsiga, mistõttu
luu   kasvab,   kui   luukude   lisatakse   toruluude   vaheossa   ehk  diafüüsi.
Puberteedieas,   kui   organism   on   saavutanud   oma   pikkuskasvu,
epifüüsiplaadid   liituvad  ja   uusi   kondrotsüüte   juurde   ei   produtseerita
ning   seetõttu   ka   luude  pikenemine   peatub  ning   organism   pikemaks
enam kasvada ei saa. 
Jämeduskasv
Luude   jämeduskasv   toimub  periosti  (luuümbrise)  osteoblastide  poolt
sekreteeritud   luumaatriksi   lisamisega   ja   seestpoolt   laiendatakse
luuüdiõõnsust osteoklastide kaasabil 65


9.Soo määramine 87. Soo determinatsioon Soo   determinatsioon  on   mehhanism,   millega   määratakse   antud   liigi
indiviidile iseloomulik soospetsiifiline fenotüüp (nt mees vs naine; täkk vs
mära; utt vs jäär; kukk vs kana; lesk vs töömesilane või mesilasema)
Enamikul   loomadel   on   olemas   nii  emas-  kui  isassoost  isendid,   kes
produtseerivad  soospetsiifilisi   sugurakke  ning  lahksugulise paljunemisega toodavad järglaskonda
Loomariigis ei ole hermafrodism ehk mõlemasugulisus laialdaselt levinud
(ca 5% liikidest). Kaladel, tigudel, mantelloomadel, korallidel, imiussidel ja
nuivähkidel on hermafrodism küllaltki tavaline 
Mõningatel juhtudel alustavad loomad oma elu  isasena  või  emasena  ja
hilisemas   elujärgus   muudavad   soo   vastupidiseks   (vastavalt
protoandrilised  ja  protogüünsed  hermafrodiidid;   esineb   mitmetel
kaladel, nt merikogrel ja klounkalal).  88. Mis on keskkonnast sõltuv soo determinatsioon  (oska tuua näiteid ja mida see tähendab) Keskkonnast   sõltuv   soo   määramine   –   indiviidi   sugu   on   määratud
keskkonna tingimustega (nt temperatuur, niiskus, pH), mis toimub peale
viljastumist.
Mitmetel  kaladel ja roomajatel  (mõnedel sisalikel,  tuataaradel, enamikul
kilpkonnadel ja kõigil krokodillilistel) määratakse sugu  peale viljastumist
vastavalt   temperatuurile.  Kilpkonnadel  arenevad   enamasti  isased
jahedamates   pesades  ja   emased   soojemates.  Krokodilliliste  isased
arenevad   keskmiste   temperatuuride   juures,   emased   ekstreemsete
(madalamate/ kõrgemate) juures.  Mõningatel   juhtudel   võib  kromosoomidest   sõltuv   soo   determinatsioon   ümber   lülituda
keskkonnast   sõltuvale.   Nt  sisaliku  Bassiana   duperrey  sugu   on   määratud sugukromosoomidega   (XX/XY-süsteem),   kuid  madala  temperatuuri   juures  arenevad  XX-
embrüotest  isastele  loomadele   iseloomuliku  fenotüübiga  isendid.  Kidavaglal  sõltub   sugu
sellest, kuhu vastne paigutub. Kui ookeani põhja, siis saab temast pirakas (10 cm) emane, kui
aga vastne satub emase imilondi ligi, siis liigub seda pidi emaslooma sisse ja diferentseerub
isaseks (1-3mm). 89. Mis on kromosomaalne soo determinatsioon (oska  tuua näiteid ja mida see tähendab) Kromosomaalne soo determinatsioon – indiviidi sugu on määratud nende
genotüübiga viljastumise hetkel.
Imetajatel,   lindudel,   kahepaiksetel,   enamikel   putukatel   ja   osal   kaladest
ning   roomajatest  on   indiviidi   sugu   määratud   nende  genotüübiga
(kromosomaalne soodeterminatsioon).  66


Inimesel   on  46,   XX   naine   ja   46,   XY   mees.   Nokkloomal  on  10
sugukromosoomi,   mistõttu   on   XYXYXYXYXY   vastavalt   isane   ja
XXXXXXXXXX emane. Uruhiire  Microtus oregon puhul on X0-karüotüübiga
emane ja XY-karüotüübiga isane.  Lemmingul  Myopus schisticolor  on  XX
ja  XY-karüotüübiga  emased  ja  XY   isased  (emassugu   ja   isassugu
determineeriv   X-kromosoom).   Eksisteerib   kaks  X   kromosoomi  tüüpi:
normaalne X ja muteerunud X* -> inhibeerib Y kromosoomi mõju. Seega
emased  kas  XX, X*X  või  X*Y.  X*Y emane produtseerib X* munarakke,
seega järglased ainult X*Y (agressiivsed) või X*X emased.
Muttlemmingutel  Ellobius   tancrei  ja  Ellobius   talpinus  on   nii   isased   kui
emased XX-karüotüübiga.  Mitmetel putukatel (nt prussakad, rohutirtsud,
ritsikad)   ja   ümarussidel   (nt  Chaenorhabditis   elegans)  on   oluline  X-
kromosoomide   arv  (X0   isane   vs   XX   emane   või  C.   elegans’i   puhul
hermafrodiit).  Lindudel,   osal   roomajatel   (nt   maod)   ja   liblikatel  on  kahte   Z-
sugukromosoomi omav embrüo isane ja WZ-kombinatsiooni omav emane.
Putukatel  (nt   liblikalistel)   esineb   lisaks   klassikalisele   WZ/ZZ-süsteemile
mitmesuguseid variatsioone (Z/ZZ; WZ1Z2/Z1Z1Z2Z2; W1W2Z/ZZ). Komodovaraanipugul   on   isased   ZZ   ja   emase   ZW.   Teatud   juhtudel   on
võimeline partenogeneetiliselt sigima (Z kromosoomiga monad = ZZ, W
kromosoomiga   munad   =   WW,   areng   peatub).   Haploidsed   munad
viljastatakse   polaarkeha   poolt   või   toimub   kromosoomi   duplikatsioon
(võimalik ka, et meioosis jäetakse üks etapp ära.) Mitmetel   loomadel   on  soo   determinatsioon  seotud   ka haplodiploidsusega:  haploidsetest  viljastamata  munadest arenevad
partenogeneetiliselt  (neitsisigimine)  isased  ja   viljastatud diploidsetest munadest emased (nt mesilastel, sipelgatel, herilastel). 90. Oska kirjeldada imetajate primaarset soo  determinatsiooni: Primaarne soo determinatsioon:
1. Kromosomaalne soo määratlemine viljastumisel (XX/XY)
2. Bipotentsiaalse gonaadi diferentseerumine testiseks või munasarjaks vastavalt  kromosomaalselt  determineeritud   rajale   (sõltub   Y
kromosoomi ja SRY geeni olemasolust)  Kromosomaalne  Keskkonnast sõltumatu  Geenide poolt suunatud protsess  Sekundaarse soo determinatsiooni toimumise eelduseks 67


Kuidas   toimub   bipotentsiaalse   gonaadi   kujunemine   (gonaadi   päritolu,
genitaalvallid,   epiteeliväädid,   ürgsete   idurakkude   migratsioon   gonaadi;
mis on ja kus tekivad ürgsed idurakud)
Nii emaste kui isaste  gonaadid
lahknevad   ühisest   eellasest
bipotentsiaalsest gonaadist. 
Wolffi  juhad   (mesonefrilised
juhad;   vahelmise   mesodermi
päritolu)   –   erituselundkonna
keskne   komponent;  emastel
hiljem  degenereeruvad, isastel  moodustavad seemnepõiekesed,
munandimanused, seemnejuhad.   
Mülleri juhad (paramesonefrilised juhad; külgplaadi mesodermi päritolu -
>tsöloomi   epiteel)   –   algselt   olemas   nii   isas   kui   emasindiviididel
(moodustub   inimesel   6   n),   hiljem  isastel  degenereerub  (AMH)   ja
emastel  moodustab  munajuhad, emakas, emakakael, tupe  ülemine
osa. 
Seksuaalselt  diferentseerumata  gonaadi   alge  areneb   paarilise
struktuurina  vahelmisest   mesodermist  ja   ventraalne   osa   gonaadist
tsöloomi epiteelist  (KüPlMe),   paiknedes areneva neeru (mesonefrose)
kõrval
Inimese   lootel   ilmub  bipotentsiaalse   gonaadi  alge  4.   n   ja  jääb
seksuaalselt eristamatuks 7. n.
Mesodermi ja tsöloomiepiteeli baasil tekivad paarilised genitaalvallid,
millest arenevad nö. somaatilised gonaadi rakud (mitte-sugurakud)
ürgsed sugurakud migreeruvad genitaalvalli 4-6.n
Genitaalvalli  epiteelkoe  kihid   kasvavad   ja   moodustavad   sidekoe   sees
epiteelivääte.
Idurakkude migratsioon gonaadi algesse
Hiire idurakkude migratsioon algab vanuses E7.5 nende liikumisega läbi
ürgjuti   tagumise  (posterioorse)   osa   areneva  tagasoole   endodermi.
E9.5 tungivad PGC-d tagasoolest välja soolekinnistisse (mesenteeriumi)
ja migreeruvad E10.5 kahepoolselt genitaalvalli 
Idurakud   on  unipotentsed  (võime   diferentseeruda   ainult   ühte   tüüpi
rakkudeks)  diploidsed  eellasrakud,   diferentseerudes  spermideks  või
munarakkudeks  vastavalt   organismi   soole   (gonaadi   mikrokeskkond-
Sertoli rakud vs granuloosa rakud on määrav - sugukromosoomid). 68


Seega   sõltuvalt   genitaalvalli   somaatiliste   rakkude   sugukromosoomidest
otsustatakse   kas   gonaadist   areneb   munasari   või   munand   (testis)   ja
vastavalt sellele arenevad PGC-st munarakud või spermid
Vanuseks E14.5 hakkavad PGC välja kujunema  primaarsed   ootsüüdid
(emassugurakkude eellane), mis liiguvad meioosi  diploteeni  aresti kuni
suguküpsuse   saabumiseni,   ja  gonotsüüdid  (isassugurakkude   eellane),
mis liiguvad mitootilisse aresti kuni suguküpsuse saabumiseni, mil lähevad
edasi meioosi.    Isasgonaadis  -   ümbritsetakse   PGC-d  testiseväätide  eellasrakkude
poolt, kus nad jäävad  prospermatogoonidena  G1/G0 mitoosi aresti
suguküpsuseni, mil käivitatakse meioos  Emasgonaadis  -   läbivad   PGC-d  meioosi   I   profaasi  ning   jäävad
diploteeni aresti (primaarne ootsüüt) kuni puberteedini  Kuidas   toimub   isasgonaadi   e   testise   areng   (tulevaste   sugurakkude
paiknemine   gonaadi   alges,   munandiväädid,   Sertoli   ja   Leydigi   rakkude
kujunemine, AMH, testosteroon; millised struktuurid tulevad Wolffi juhast
ja mesonefrose torukestest, ning mis saab Mülleri juhast)
XY   genotüübiga:   osa  genitaalvalli  rakke   diferentseerub  Sertoli
rakkudeks, misjärel  ürgsed idurakud  ümbritsetakse  Sertoli  rakkude  ja
peritubulaarsete   müoidsete  rakkude   poolt,   moodustades munandiväädid.  Neist   saavad   hiljem  väänilised   seemnetorukesed,
mis   ühinevad  munandivõrgus.   Väljastpoolt   ümbritsetakse munandiväädid  (ja   idurakud)   omakorda   ekstratsellulaarse   maatriksi
komponentidest moodustunud valkjaskestaga (tunica albuginea). 
Loote  Sertoli   rakud  toodavad  anti-Mülleri   hormooni  (AMH),   mis
takistab  Mülleri juha  (millest emaslootes arenevad munajuha, emakas,
emakakael   ja   osa   vagiinast)   arengut.  Tsöloomi   epiteelist  ja   gonaadi-
mesonefrose   piiri   rakkudest   (gonad-mesonefros   border   cells)   tekivad
Leydig`i rakud, mis hakkavad tootma testosterooni, põhjustades loote
maskuliniseerumise.
Paralleelselt  testiste  tekkega   XY-indiviidis   diferentseeruvad   ürgsed
idurakud  pre-spermatogoonideks,   mis   prolifereeruvad   ja   liiguvad
mitoosiaresti.
Loote hilisemas arengus (inimesel ~16 nädalal) arenevad  mesonefrose
torukestest  viimajuhakesed,   mis   ühinevad   läbi   munandivõrgu munandiväätidega  ning  Wolffi  juhaga.   Wolffi  juha   algusosa  ja
mesonefrose   torukesed  moodustavad  munandimanuse  (epidiidium),
ülejäänud  Wolffi  juhast   kujuneb  seemnejuha  (vas   deferens),
seemnepõikesed.   Seemnetorukesed   moodustavad  testise parenhüümi.   Puberteedieas   muutuvad   õõnsaks   ning   hakkavad   tootma
aktiivseid sperme. 69


Kuidas toimub emasgonaadi e munasarja areng (tulevaste sugurakkude
paiknemine   gonaadi   alges,   granuloosa   rakkude   ja   teeka   rakkude
formeerumine, folliikuli moodustumine; mis saab mesonefrose torukestest
ja Wolffi juhast ning Mülleri juhast)
XX-karüotüübiga  embrüotel   hakkavad   (hiirel   E14.5;   inimesel   peale   7
kuud)  oogoonidest  moodustuma  primaarsed   ootsüüdid,   mis   jäävad
meioosi diploteeni aresti kuni suguküpsuse saabumiseni.
XX   genotüübiga  embrüol   sisemine   osa   epiteliaalsetest  väätidest
degenereeruvad ja  alles   jäävad  kortikaalsed  väädid,  mis  annavad aluse
granuloosa  rakkudele   (ümbritsevad   ja   toidavad   arenevat   munarakku)
ning   algab  follikulogenees,   mille   käigus  individuaalne  arenev
munarakk ümbritsetakse folliikuliga.
Lisaks osalevad  folliikulite  tekkes ka sidekoelised  teeka  rakud, mis on
pärit munasarja mesenhümaalsetest eellasrakkudest.
Gartner`i juha – Wolffi juha jäänuk naistel
Paroöphoron/Epoöphoron – mesonefriliste torukeste jäänukid 91. Milleks on oluline SRY? (mis juhtub kui see geen  defektne) Geneetilised faktorid ja signaalirajad gonaadide arengus 
Enamikul   imetajatel   on   peamiseks  bipotentsiaalse  gonaadi   suunajaks
testise  arenguteele  Y-kromosoomi  lühikeses   õlas   paiknev   geen  Sry
(sex-determining   region   of   the   Y   chromosme),   mis   võimendab   TF  Sox9
ekspressiooni ja läbi selle geenide ekspressiooni, mis on vajalikud testise
välja kujunemiseks ja spetsiifilisuse säilitamiseks (inihibeerivad munasarja
arengusuunale spetsiifiliste Rspo1, Wnt4, Fβ-perekonna (ingl Transforming growth factor β) liige oxl2 ekspressiooni).
Munasarja   arenguks   on   vajalik  Rspo1,  Wnt4  ja  Fβ-perekonna (ingl Transforming growth factor β) liige oxl2  ekspressioon  XX-
gonaadis,     takistades  testise  arengut   (inhibeerivad  Sox9  ja  Fgf9
ekspressiooni) ja võimendades munasarja oma. 
Munasarjade areng algab automaatselt, kui puudub SRY toime.
Seega  Sox9  on  keskne   isassugu   determineeriv  geen   selgroogsetel,
mida   aktiveeritakse   imetajatel   Sry   poolt,   lindudel   ja   kaladel   DMRT   või
roomajatel näiteks vastava temperatuuri poolt. SOX9 aitab inhibeerida β-
kateniini võimet indutseerida munasarjade teket ning aktiveerib mitmeid
testise arenguks olulisi geene
Kui Sry geen on defektne, võib välja kujuneda  Swyer’i sündroom  ehk
gonaadi düsgenees – 46XY emane. Haiguse puhul on  46XY-indiviididel
testiste (ka munasarjade) areng pärsitud. Võivad areneda emakas ja
munajuha   ning   naissoole   omased   välissuguelundid   vaatamata   mehe
karüotüübile. 20% Swyer’i sündroomi juhtudest on põhjuseks mutatsioonid
Sry   geenis.   Puberteedieas   vajavad   need   indiviidid   hormoonasendusravi, 70


kuna   funktsionaalseid   munasarju   ei   moodustu,   siis   neid   hormoone   ei
toodeta. Nad on võimelised rasestuma doonormunaraku abil.
Indiviididel (46, XX), kellel on Sry geen paigutunud X kromosoomi
(juhuslikult   toimunud   indiviidi   isa   spermatogeneesi   käigus)   arenevad
meessoole   omased   tunnused  (väiksemad   testised,   peenis),   ehkki
karüotüübilt on tegemist naisega. Neil puudub Y-kromosoom, Mülleri
juha derivaadid ja munasarjad. 92. Mis on sekundaarne soo determinatsioon?  Dihüdrotestosterooni mõju sekundaarsel soo determinatsioonil Teisene soo määramine hõlmab väliste sugutunnuste arengut testistes või
munasarjades   toodetud   hormoonide   mõjul   –   soolise   fenotüübi
hormonaalne regulatsioon.
Peale  primaarse   soodeterminatsiooni  (bipotentsiaalsest   gonaadist
munandite   või   munasarjade   moodustumine)   järgneb   imetajatel
sekundaarne   soodeterminatsioon  -     protsess,   mille   käigus   kujuneb
emas-ja   isassoole  omane  fenotüüp  (vastavad   suguorganid , rinnanäärmed,   kehasuurus,   häälepaelad,   muskulatuur,   karvakasv)   tänu
gonaadides  (munandid,   munasarjad)   produtseeritud  hormoonidele   ja
parakriinsetele faktoritele.
Nii  emaste  kui  isaste  sekundaarset soodeterminatsiooni   võib vaadelda
kahe   ajalise   etapina.   Esimene   etapp   toimub  embrüonaalselt
organogeneesi käigus ja teine puberteedieas.
Emassuguhormoonid: - östrogeenid (estradiool) (munasari, neerupealised)
- progesteroon (kollakeha)
Sekundaarsed emassuguorganid 
emakakael,   emakas,   munajuhad,   vagiina,   kliitor,   häbememokad,
piimanäärmed  Isassuguhormoonid: - anti-Mülleri hormoon (Sertoli rakud)    - testosteroon (Leydigi rakud)
- dihüdrotestosteroon (DHT)
Sekundaarsed isassuguorganid 
peenis, skrootum,  munandimanus,  seemnejuha, seemnepõiekesed, eesnääre
Testosteroon ja dihüdrotestosteroon
Embrüos koed, mis ümbritsevad urogenitaalsiinust sünteesivad  ensüümi
5α-reduktaasi,   mis   konverteerib  testosterooni dihüdrotestosterooniks (DHT) 71


 XY genotüübiga indiviid, kellel on ensüüm 5α-reduktaas defektne,
ei   ole   võimeline  DHT-d  tootma,   mistõttu   võivad   neil   välja   kujuneda
naissoole iseloomulikud välised sugutunnused, kuid umbselt lõppev
tupeosa,   emakas   ja   munajuhad   puuduvad.   Neil   on   väike   peenis,
munandikotti   ei   moodustu   ja   munandid   paiknevad   kõhuõõnes,
eesnäärme   areng   on   häiritud.   Puberteedieas   saavutatakse   piisavalt
kõrge testosterooni tase, et toimida androgeenina isegi 5α-reduktaasi
puudumisel ja kompenseerida DHT puudumine.  XY-indiviididel,   kellel   puudub  androgeeni   retseptor,   kujuneb
androgeenitundetuse sündroom (androgen insensitivity syndrome)
* AMH  ja  testosterooni  produtseerivad  testised  kõhuõõnes (Mülleri
juha derivaate ei arene), väliselt naissoole omased tunnused (peenise,
kusiti ja munandikoti areng on seotud androgeeni (DHT) toimega)
*   Võimelised   vastama  östrogeeni  (toodetakse  neerupealistes  või
konverteeritakse  testosteroonist)   signaalidele,   mistõttu   arenevad
naissoole iseloomulikud tunnused (nt arenevad rinnad, häbememokad,
kliitor)
Sekundaarse soodeterminatsiooni  arenguhäireid kui sekundaarsed
sugutunnused  ei   ühti  gonaadisooga  nimetatakse pseudohermafrodismiks  XX-indiviididel,   kellel   toimub   androgeenide   üleproduktsioon
munasarjades   või   neerupealistes  on   välimuselt   mehed (kaasasündinud adrenaalne hüperplaasia)
* Munasarjad ja Mülleri juha derivaadid (emakas, munajuhad ja tupe
ülemine osa) arenevad normaalselt kuna  AMH  ei ole ja  Wolffi juha
derivaate   (munandimanused,   seemnejuhad,   seemnepõiekesed)   ei
produtseerita, välised sugutunnused maskuliniseerunud 
* Puudub  ensüüm  (21-hydroxylaas), mistõttu  testosteroonilaadsed
steroidid akumuleeruvad ja seonduvad androgeeni retseptorile Mis   struktuurid   arenevad   Mülleri   juhast,   Wolffi   juhast   ja
genitaalköbrukesest vastvalt mehel ja naisel? NB! – Mülleri ja Wolffi juha
ning nende derivaadid kiputakse sassi ajama!
*   Mõtle   ka   selle   peale,   et   Wolffi   juhadest   rääkisime   (või   no   õigemini
lugesite)   ka   intermediaalse   e   vahelmise   mesodermi   loengus   neerude
arengu juures.  Munasarjas toodetud hormooni östrogeeni mõjul arenevad Mülleri
juhadest munajuhad, emakas, emakakael, ja tupe ülemine osa o Vajalik   nii  Mülleri  kui  Wolffi  juha   arenguks   ning   fertiilsuse tagamiseks nii nais- kui meesorganismis o Reguleerib   vee   imendumist  munandivõrgust  (seemnejuha rakkude poolt), kontsentreerides seeläbi spermat.  72


o Östrogeeni tase isaste  munandivõrgus  on kõrgem kui emaste veres o Isastel   hiirtel   on   östrogeeni   retseptori   geeni   puudumisel sugurakkude tootmine kas häiritud või on nad steriilsed o Östrogeeni retseptori geeni puudumisel täiskasvanud emase hiire idurakud   hukkuvad   ning   neid   ümbritsenud  granuloosarakud
hakkavad arenema Sertoli rakkudeks  Genitaalköbrukesest (genital tubercle) diferentseerub XX-karüotüübiga
indiviidil  kliitor    (XY-indiviidil   testosterooni   mõjul  peenis)   (inimesel   9
nädalaks) ja urogenitaalsiinusest (lisaks kusepõiele ja kusitile) emastel
Skene   nääre  (eesnäärmele   sarnane   periuretaalnääre)   ja  Bartholini
nääre  Isastel   (XY-karüotüübiga)   indiviididel  produtseeritakse   Sertoli
rakkude   poolt  anti-Mülleri   hormooni,   mis   põhjustab  Mülleri   juhade
degeneratsiooni   Leydig`i   rakkudes   toodetud  testosteroon,   põhjustab  Wolffi juhade/mesonefrose   torukeste   diferentseerumist  munandimanusteks
(epidiidium)   ja  seemnejuhadeks  (vas   deferens)   ning seemnepõiekesteks  Urogenitaalsiinusest   (endodermaalne)   areneb   nii  kusepõis  kui  kusiti
(isastel ka bulboretraalnäärmete ja eesnäärme (prostata) epiteel   Kusiti,   eesnäärme,   skrootumi   ehk   munandikoti   ja   peenise   areng   on
kontrollitud DHT poolt 10. Postembrüonaalne areng
Oleme  arengulooga  jõudnud   niikaugele,   et  embrüonaalne  areng   on  läbi
saanud ja järgneb postembrüonaalne areng. Nüüd viiakse lõpuni organo-
ja   histogenees,   küpsevad   sünapsid,   aksonid   müeliniseeritakse,   toimub
kasvamine,   saavutatakse   suguküpsus.   Mitmetel   organismidel   toimub
metamorfoos   e   moone.   Ka   regeneratsioon   on   postembrüonaalne
ümberkorraldus,   mille   käigus   taastatakse   kahjustunud   või   puudu   olev
kude/organ.   Lõpuks   on   ka   vananemine   arenguline   protsess.   Nendest
teemadest   kujunebki   selle   aastane   viimane   loeng.   Silmaringi   loengud
kutsutud   külalistega   jäävad   sellel   aastal   kahjuks   ära   (loodetavasti
järgmine   aasta   on   kõik   jälle   jonksus   ja   kel   huvi   võib   tulla   vastavaid
loenguid kuulama!). Nüüd siis mõningaid suunavaid küsimusi:
Embrüonaalne  areng    postembrüonaalne  ehk lootejärgne  areng  
viiakse   lõpuni  organo-   ja   histogenees  (nt   jätkub   sünapsite
moodustumine/küpsemine ning aksonite müeliniseerimine), kujuneb välja
suguküpsus  ning saavutatakse  kasvamisega  täiskasvanud organismile
ja selle kehaosadele omased mõõtmed
Mitmed organismid (nt amfiibid, putukad) läbivad moonde staadiumi ehk
metamorfoosi,  mille   käigus   tänu  hormonaalsetele   mõjutustele 73


kujuneb  vastsest  (ülemineku   vorm   vahetult   peale   embrüonaalset   faasi
kuni   täiskasvanud   staadiumini)   anatoomiliselt   ja   füsioloogiliselt   erinev
täiskasvanud organism
Postembrüonaalne  ümberkorraldus   on   ka  regeneratsioon.   Protsess,
mille   käigus   käivitatakse   arengumehhanismid,   et  taastada  puuduv   või
kahjustatud kude.
Organismi vananemine ja selle käigus toimuvad muutused 93. Kasvamine (kuidas toimub; kasvuhormoon ja selle roll) Kasvamine  on   üks   võtmetähtsusega   protsesse   organismi   arengus,
pannes aluse nii organismi kui ka organite kujule ja suurusele
Imetajatel toimub märkimisväärne kasv juba looteeas, mis jätkub pärast
sündi
Inimese implanteerunud (emakasse kinnitunud) embrüo (suurus 0,1-0,2
mm) kasvab sünnihetkeks keskmiselt kuni 50 cm-ni
Arenevate kehaosade erinev  kasvukiirus  erinevatel aegadel mõjutab ka
organismi/organite kuju ja suurust
Näiteks   inimese   pea   moodustab   9   nädalaselt   1/3,   sünnihetkel   1/4   ja
täiskasvanult 1/8 kogupikkusest
Kasvamine toimub nii:  rakkude proliferatsiooni  rakkude suurenemise (skeleti- ja südamelihasrakud, neuronid)   ekstra-tsellulaarse materjali hulga suurenemise  kaudu (kõhrede
ja luude areng)  Lisaks aitab kasvamist reguleerida programmeeritud rakkude surm ehk
apoptoos Varajastes arengustaadiumites on organismide kasv enamasti väike
* kahepaiksete ja putukate embrüote lõigustumisel on algselt G1 ja G2
kontrollfaasid rakutsüklist eemaldatud mistõttu  blastomeerid  jagunevad
sünkroonselt  ja   toimub   rakujagunemine  ilma  kasvamiseta (blastomeerid muutuvad iga lõigustumisega väiksemaks)
Kasvuhormoonid  *GHRH  (growth   hormone   releasing   hormone)    GH tootmine/sekretsioon  *Somatostatiin – inhibeerib GH tootmist/sekretsiooni  GH - Somatotropiin  Imetajatel   toodetakse  ajuripatsi  (hüpofüüs)   eessagaras kasvuhormooni  (GH,   ingl  Growth   hormone),   mis   vereringe   kaudu
liigub üle organismi laiali ja stimuleerib kasvu  GH   taseme   tõusu   aitavad   reguleerida   omakorda  suguhormoonid
(peamiselt östrogeen) 74


o Madal  östrogeeni  tase   soodustab   skeleti   kasvu   ja   kõrge   tase pidurdab   GH jõudmine maksa ja teistesse organitesse käivitab seal kasvufaktor
IGF1  (ingl  Insulin like growth factor  1) tootmise, mis toimib mitmete
kudede jaoks lokaalse signaalina, suurendades nii rakkude ellujäämist,
kasvu kui ka proliferatsiooni o IGF1 stimuleerib kõhrerakkude produtseerimist ja jagunemist   Kui  kasvuhormooni  toodetakse   lapseeas   liialt   palju   on   tagajärjeks
gigantism ehk hiiglaslik kasv   GH taseme kõrvalekaldeid võib tekkida ka täiskasvanuna (nt ajuripatsi
healoomulise kasvaja puhul), mille tagajärjel tekib  akromegaalia  ehk
liikmehiidsus või kehaväljehiidsus  maailma pikimad teadaoelvad
inimesed: Robert Pershing Wadlow 272cm  Kui   mingil   põhjusel   toodetakse  kasvuhormooni   vähe  võib   see
põhjustada kääbuskasvu  Inimestel põhjustavad mutatsioonid  FGF  retseptoris (retseptor FGFR3
muutub   aktiivseks   arenguliselt   varem   kui   ette   nähtud)
akondroplaasiat  ehk   kõhre   vaegmoodustust   (FGF   ->   kasvuplaadi
kasvu inhibitsioon-> diferentseerumine)  Kõhrkoe  arenguhäirete   tõttu   iseloomulikud   ebaproportsionaalselt
lühikesed ja jämedad jäsemed
94. Metamorfoos (mis on, milleks vaja, kellel vaja)? Loomariigis nimetatakse loomi (nt imetajad), kelle noorloomad sarnanevad
täiskasvanud organismile (v.a mõõtmed), otsesteks arenejateks
Samas   mitmetel   loomadel   (moondega  arenejad)   lõpeb   embrüonaalne
arenemine  vastse  (larvi)  staadiumiga,   mis   võib   täiskasvanud
organismist suuresti erineda
Sellised   loomad   läbivad   spetsiifilise   arengu  reprogrammeerimise  --
metamorfoosi, mille käigus jõuavad täiskasvanu staadiumini 
Vastsestaadium  on tihti seotud pigem  kasvamise  ja osal loomadel ka
levimisega ning täiskasvanu staadium  reproduktsiooniga  (paljunemine)
(ühepäevikuline – 3a vastne  1 päev suguküps/täiskasvanu)
Sekundaarsete  vastsete  ja   täiskasvanute   kehaplaan   on   põhijoontes
ühesugune (nt liblika röövik vs liblikas) samas kui primaarsete vastsete
kehaplaan   erineb   täiskasvanust   (nt   merisiiliku   bilateraal-sümmeetriline
vastne vs. pentaradiaalne tk)
Amfiibide   metamorfoos  (anatoomilised/füsioloogilised   muutused, hormonaalne kontroll – hormoonid T4, T3, T2; metamorfoosi etapid:
pre ja prometamorfoos, metamorfoosne kliimaks)  Kahepaiksete  metamorfoos  kätkeb   endas   anatoomilis-morfoloogilisi
muutusi,   mis   muudavad  veelise   eluviisiga   vastse  enamasti
maismaal elavaks täiskasvanud organismiks 75


 Sabakonnalised  (nt   salamander)   kaotavad   välimised   lõpused,
sabauime ja muudavad naha struktuuri.  Päriskonnalistel  (konnad ja
kärnkonnad) modifitseeritakse peaaegu kogu organism ümber o Päriskonnalistel    : alguses kulles herbivoorne ehk taimtoiduline (vetikad) o Taimtoidulisele loomale  kohaselt on kullestel  pikk sooltoru, milles   elutsevad  sümbiondid  kes   aitavad   taimset   toitu
lagundada o Moonde käigus läheb  kulles  üle  lihatoidule, mistõttu  sooltoru remodelleeritakse   lühemaks  nagu   on   iseloomulik lihatoidulistele loomadele o Algselt  sarvhammastega  varustatud  väike   suu  muutub suuremaks  (lõualuude kuju muutub) ja tekib lihaseline pikk keel
toidu püüdmiseks o Kullese  algselt   külgedel   asetsevad   silmad   tekitavad mononukleaarse  nägemise   (parem   silm   innerveerib   vasakut
ajupoolkera ja vastupidi)  o Metamorfoosil  paigutuvad   silmad  selgmiselt-eesmiselt, mistõttu   tekib  otsevaade  ja  binokulaarne   nägemine
(tekitatakse   neuronite   ühendused   mõlema   ajupoolkeraga,
mõlemad ajupoolkerad saavad signaale mõlemast silmast, tekib
3D kujutis), võimaldades paremini saaklooma leida – neuroneid
mitte ei remodelleerita vaid tekiad uued neuronid/ühendused  Kõrvad täiustuvad (tekib keskkõrv)  Küljejoone süsteem (tajub vee liikumist) degenereerub  Närvisüsteem läbib suured muutused (osa neuroneid kaob,
osad tekivad juurde, osad vahetavad märklauda) o Kullese neuraalharja päritolu kõhreline kolju asendub peaaegu täielikult luukoega (remodelleerimine, proliferatsioon, apoptoos) o Kuna  veeline   eluviis  lülitub   ümber   peamiselt  maismaalisele eluviisile,  siis   kaotatakse   kullestele   omane  sabauim/sabaosa
(apoptoos ja makrofaagid) ja kasvatatakse jäsemed.  o Lõpused degenereeruvad ja arenevad kopsud
o Vereringesüsteemis  vahetatakse  kullese   hemoglobiin täiskasvanu  hemoglobiini  vastu   (seob   hapniku   aeglasemalt,
kuid vabastab kiiremini) o Kullesele  omased  punased   vererakud  eemaldatakse makrofaagide  poolt   maksas   ja   põrnas   peale   seda   kui
täiskasvanud  konnale   iseloomulikud  vererakud  on moodustunud o Paljudel   liikidel   (nt   prk  Rana  konnadel)   võib   muutuda sekreteeritavate  jääkainete   koosseis,   mil   kullesed   eritavad
jääke  ammoniaagina, täiskasvanud aga  uureana  (karbamiid e
kusiaine), et vältida liigset vedeliku kadu 76


 Metamorfoosil  hakkab  maks  sünteesima   vajalikke  ensüüme,   mis
aitavad toota uureat CO2-st ja NH3-st  Lisaks   muutub   ka  naha   koostis,   tekivad   antibakteriaalseid   aineid
tootvad limanäärmed (kullese õhukesel nahal limanäärmed puuduvad)  Amfiibide  metamorfoos  on   reguleeritud   peamiselt  keskkonna  ja
hormoonide  poolt.   Hüpotalamuse   neurosekretoorsed   rakud vallandavad  kortikotropiini   vabastavat   hormooni  (CRH),   mis
põhjustab ajuripatsist türeotropiini (TSH) ja prolaktiini vabastamist   Türeotropiin  stimuleerib  kilpnäärme  türoidhormoonide  türoksiini
(T4)   ja  trijoodtüroniini  (T3)   sekretsiooni,   mis   liiguvad   vereringe   abil
vastse   organiteni   ning   vallandavad  metamorfoosi.  Organitesse
jõudnud türoksiin (T4) konverteeritakse ensüümi tüüp II deionidaasi
poolt   aktiivsemaks   vormiks   –  trijoodtüroniiniks  (T3),   mis   seondub
türoidhormooni  retseptoriga, aktiveerides geenide  transkriptsiooni
ja käivitades metamorfoosi.   Aktiivse   T3  kontsentratsioon   kudedes   on   reguleeritud   nii  T4
tasemega  veres   kui   ka   ensüümi  tüüp   III   deionidaasi  poolt
(konverteerib T3 inaktiivseks dijoodtüroniiniks, T2)  Metamorfoos jagatakse vastavalt türoidhormoonide tasemele veres
erinevatesse staadiumitesse:  o premetamorfoos  –   varane   staadium,   kilpnääre   alles   küpseb ning T4 tase on madal (T3 tase väga madal). Hakkavad arenema
koed,   kus   intensiivselt   sünteesitakse  ensüümi   tüüp   II
deionidaasi (T4 -> T3-ks) – arenevad nt jäsemed o prometamorfoos  – tänu kilpnäärme küpsemisele toimub selles arengujärgus türoidhormoonide sekretsiooni tõus o metamorfoosne   kliimaks  –   T4   ja   TRβ   taseme   kõrgpunkt, millega   kaasnevad   näiteks   sabaosa   ja   lõpuste   kadumine   ning
soolestiku ümberkujunemine.  o *   T3  aktiveerib   omakorda   geene,   mis   aitavad   blokeerida türeotropiini  sekretsiooni   ajuripatsis,   mistõttu   negatiivse
tagasiside   tulemusena   hakatakse   vähem  türoidhormoone
tootma    Osal sabakonnalistest (nt Mehhiko tömpsuu Ambystoma mexicanum)
metamorfoosi  ei toimu (sugurakud ja reproduktiivsüsteem küpsevad,
kuid   ülejäänud   keha   säilitab   juveniilse   kehatüübi)   ja   nö   vastsed
saavutavad   suguküpsuse;   seda   nimetatakse  neoteeniaks (vastsesigimine)  o Võimalik   indutseerida  metamorfoosi  (türeotropiini   või   T4 lisamisel) (naha struktuur muutub, lõpused taandarenevad)  Progeneesi  puhul   on  gonaadide  ehk   suguorganite   küpsemine
võrreldes   ülejäänud   organitega   kiirendatud,   mistõttu   saavutatakse
suguküpsus   juba   vastsestaadiumis   (nt   salamander  Bolistoglossa
occidentalis); erinevalt neoteeniast läbitakse ka metamorfoos 77


 Konnad võivad areneda ka otsese arengu mudeli järgi, sellistel liikidel
koorub munast täiskasvanud konnale sarnane nelja jala ja sabata loom
(nt konn  Eleutherodactylus coqui; nende suhteliselt suur muna (3.5
mm)   sisaldab   piisavalt   rebu   kompenseerimaks   puuduvat
kullesestaadiumit)  Kilnäärme   hormoone  kasutatakse   saba   degeneratsiooniks,   naha,
lihaste ja neerude kujunemiseks o Troopilised   konnad,  Dendrobates,   Kesk-   ja   Lõuna   Ameerika vihmametsades  (mune   valvatakse   kullesteni   ->kullesed   viiakse
vette, emane annab toiduks mune) o Austraalia   konnad  Rheobatrachus   silus  ja  R.vitellinus  neelavad munad alla – metamorfoos ema maos  Putukate   metamorfoos  (tüübid   –   otsene,   vaeg   ja   täismoone,   näited;
mõisted-   imaginaalrakud   –   imag.   diskid,   imag.   rakkude   kogumikud   ja
histoblastid ja nende funktsioon)   Kui   kahepaiksete  metamorfoos  baseerub   peamiselt   olemasolevate
organite   ja   kudede   ümber-kujundamisele,   siis   enamiku  putukate
metamorfoos  on   märksa   radikaalsem,   siin   võib   toimuda  vastse-
staadiumi  kudede   ja   organite   täielik   lammutamine   ja   nende
asendamine täiesti erinevate rakupopulatsioonidega  Putukate   vastsed   on   kaetud   kõva   ja   mitteveniva  kitiinist  kestaga   –
kutiikuliga, kasvamiseks kestuvad (vana ära, uus asemele)  Kestumiste   vahelisi   staadiume   nimetatakse  kasvujärkudeks  (ingl
instar)  Mõnedel   putukatel   (nt   hooghännalised)   vastsestaadium   sisuliselt
puudub   Peale   koorumist   tekkinud  pronümf  (sarnane   täiskasvanud organismiga)   läbib   kestumistega  otsese   arengu  ehk  ametaboolia
(moondeta areng) – kasvab kestumistega  Osa   putukaid   (nt   rohutirtsud,   ritsikad,   tsikaadid,   prussakad)   läbivad
astmelise metamorfoosi ehk hemimetaboolia (vaegmoone)  Neile   on   iseloomulik   lühiaegne  pronümfi-staadium,   millele   järgneb
ebaküpse   täiskasvanu   sarnane  nümfi-staadium.   Nümfi  algselt
rudimentsed   organid   (nt   tiivad,   suguorganid)   täiustuvad   iga
kestumisega,   saavutades   peale   viimast   kestumist  täiskasvanule
(valmikule e imaagole) omased tunnused (nt tiivad ja suguküpsus)  Täismoondega ehk holometaboolse metamorfoosiga putukatel (nt
liblikad, mardikad, kärbsed, mesilased) pronümfi-staadium puudub  Munadest koorub  täiskasvanud putukast  oluliselt erinev  vastne (nt
röövik, tõuk, vagel)   Vastne   toitub   aktiivselt   ja   kasvab   õige   suuruseni   läbides
liigispetsiifiliselt   erineva   arvu  kestumisi,   mille   kulminatsiooniks   on
metamorfoosne kestumine, mille käigus tekib nukk  78


 Nukk  võib   olla   liikuv   või   liikumatu,   kuid   ta   ei   toitu   ja   kogu   energia
saadakse vastse-staadiumis tarbitud toidu arvelt.   Nukkumisel  lammutatakse  apoptoosi  abil   süstemaatiliselt   enamus
vastse   kudedest   ja   asendatakse   täiskasvanu   kudedega   ning   lõpuks
väljub nukust suguküps valmik   Metamorfoosi  käigus   arenevad   uued   organid   vastse mittediferentseerunud  imaginaalrakkudest  (imaginaaldiskid, histoblastid,   imaginaalrakkude   kogumikud),   mis   paiknevad
vastses kogumikena, oodates signaali diferentseerumiseks   Imaginaaldiskidest  (vaadeldavad   lokaalsete   epidermise paksenditena)   formeeruvad   täiskasvanu  kutikulaarsed  struktuurid
nagu jalad, tiivad, silmad, pea, rindmik ja genitaalid  Histoblastid  –   putuka   tagakeha   ja  imaginaalrakkude   kogumikud
uute organite moodustumisse  Putukate   metamorfoosi   reguleerivad   hormoonid   (JH   ja   20E)   ja   kuidas
need toimivad?  Vastavalt   keskkonnast   tulenevatele   signaalidele   ja   hormonaalsele
mõjutusele   stimuleeritakse  eesrindmiku   näärmes   ekdüsooni
tootmist,   mis   modifitseeritakse   kudedes   ümber  20- hüdroksüekdüsooniks (20E)   20E algatab ja koordineerib kestumist (kutiikul)   Saatekehades  (corpora allata) produtseeritud  juveniilhormoon  (JH)
takistab enneaegset  nuku  või  valmiku  tekkimist. Enne nukkumist  JH
tase   langeb   ja  20E  laine  inaktiveerib  vastse-spetsiifiliste   ja
aktiveerib  nuku-spetsiifiliste   geenide   ekspressiooni   ning imaginaaldiskide morfogeneesi, misjärel vastne on valmis nukkuma 
95. Regeneratsiooni tüübid (epimorfoos, morfallaksis,  tüvirakkude poolt vahendatud regeneratsioon; ja oska neid  omavahel võrrelda, näited.)  Taasteke   ehk  regeneratsioon  on   protsess,   mille   käigus   organismis
käivitatakse   arengumehhanismid   (rakkude   kasv,   morfogenees   ja
diferentseerumine),   et   taastada   puuduolevat   organit,   kehaosa   või
kahjustada saanud kude  Mitmetel   loomadel   (nt   sisalikud,   salamandrid,   tuataarad,   putukad,
koorikloomad)   esineb   kaitsekohastumusena  autotoomia  ehk eneseköndistus,   mille   tulemusena   loom   loovutab   oma   kehaosa
(enamasti   jäse   või   saba)   kiskjate   käest   pääsemiseks,   mis   hiljem
rohkemal või vähemal määral regenereerub  Eristatakse füsioloogilist ja reparatiivset regeneratsiooni o Füsioloogiline  on   seotud   erinevate   kehaosade   normaalse talitlusega (nt imetaja epidermise uuenemine, emaka limaskesta
perioodiline regeneratsioon) ja  79


o reparatiivne  eelkõige   organismi   kaotatud   (vigastatud)   osa taastamisega (nt sõrmeotsa taastamine, maksa ja osaline roiete
regeneratsioon) Regeneratsiooni tüübid:    Tüvirakkude  poolt vahendatud  regeneratsiooni  puhul, kasutatakse
spetsiaalseid organi ja koespetsiifilisi  tüvirakke, et taastada kaotatud
kude   (nt   vererakkude   asendamine  hematopoeetiliste  luuüdi
tüvirakkude   poolt   ja   kaotatud   karvade   kasvamine   karvanääpsu
follikulaarrakkude poolt.  Epimorfoosi puhul täiskasvanud koed dediferentseeruvad rakkude
massiks, mis uuesti rediferentseeruvad spetsiifilisteks koetüüpideks,
taastades   kehaosa   enam-vähem   endisel   kujul   (nt   salamandri   jäseme
regeneratsioon).  o Kui   salamandri   jäse  amputeerida,   siis   taastatakse   sõltuvalt lõikest ainult puuduolev osa o Peale   vigastust   katavad   allesjäänud   jäsemeköndi epidermaalset  päritolu   rakud   haava   piirkonna   ning
moodustub haavaepidermis o Järgnevate   päevade   jooksul   haavaepidermis   pakseneb   ja moodustub  apikaalne   ektodermaalne   kate   (AEC;  apical
ectodermal cap) o AEC-i   all   olevad   rakud  (nt   luu-,   kõhre-   ja   dermiserakud) dediferentseeruvad,   tekitades  regeneratsiooni blasteemi,   mis   seejärel   prolifereerub   ja  rediferentseerub
uuteks jäsemeosadeks o Blasteem ei koosne mittespetsialiseerunud multipotentsetest eellasrakkudest,   vaid   säilitavad   oma   spetsialisatsiooni   (s.t
lihaserakkudest   saavad   uued   lihaserakud,   dermise   omadest
dermiserakud jne)  Morfallaksise  puhul toimub puudu oleva osa  regeneratsioon, mille
käigus   toimub   olemasolevate   kudede  ümbermodelleerimine (transdifferentseerumine).  Morfallaksise  puhul   uut   kasvu   esineb
vähesel   määral   ning   taastatud   kude   on   küll   proportsionaalselt
normaalne kuid väiksem originaalist ja kasvab hiljem järele (nt hüdral).  Kompenseeriva   regeneratsiooni  puhul   ei   kasutata   tüvirakke   ega
rakkude dediferentseerumist, vaid diferentseerunud rakud jagunevad ja
säilitavad   oma   funktsiooni,   taastades   kahjustunud   koed   (nt   maksa
regeneratsioon).   Kui   üks   maksasagar   eemaldada,   teised
proportsionaalselt   suurenevad   säilitades   organi   mahu   ehkki
puuduolevat sagarat ei taastata 80


Regeneratsioon lamelasel:  Lamelased  võivad   paljuneda  aseksuaalselt  pooldumise   teel,   mille
käigus   eralduvad  eesmine  (pea)   ja  tagumine  (saba)   osa,   mis
regenereeruvad kaheks geneetiliselt identseks lameussiks  Kui lamelast lõigata tükkideks vastavalt kehatelgedele, siis need tükid
on   võimelised  regenereeruma  uuteks   originaaliga   võrreldavateks
lameussideks kõigest mõne päevaga   Ulatuslik  regeneratsioonvõime  on võimalik tänu  pluripotentsetele
(võimelised   diferentseeruma   ükskõik   milliseks   lamelase   rakutüübiks)
neoblastidele (20-20% rakkudest)  Neoblastid  paiknevad   üle   kogu   lamelase   keha   ja   on   valmis
migreeruma   kahjustatud   piirkonda,   prolifereeruma   ja   tekitama
regeneratsiooniblasteemi ning algatama regeneratsiooni 
96. Vananemine ja tegurid/muutused, mis seda  põhjustavad?  Vananemine  on   ajast   sõltuv   protsess,   mille   käigus   organismi
füsioloogilised   funktsioonid  ja  anatoomilis-histoloogilised struktuurid, mis on vajalikud elus püsimiseks ja paljunemiseks hakkavad
kõhetuma ja manduma 
Bioloogiliselt  võib  vananemist  vaadelda   kui  molekulaarsete  ja
rakuliste   kahjustuste   kuhjumist,   mis   viivad   funktsionaalsete
muutusteni   (nt   mitokondriaalse   homeöstaasi   kadumine,   rakujagunemise
peatumine, vähenenud regeneratsioonivõime) kudedes ja rakkudes 
Vananemise   ja   raugastumisega   seotud   protsesse   uurib  gerontoloogia,
mille üks haru on  geriaatria, mis tegeleb eakate inimeste meditsiiniliste
probleemidega
Enamik   loomi   ei   küündi  maksimaalse   elueani,   seega   kasutatakse
mõistet  keskmine   eluiga,   mis   iseloomustab   vanust,   mille  pool
populatsioonist ära elab 
Mõningaid eluea rekordeid: äädikakärbes 3 kuud, hiir 4,5 a, rott 7 a,
koer 29 a, Aafrika elevant 86 a, kilpkonn 190 a, tuataara ~200 a, angerjas
155 a, Islandi karp (Arctica islandica) 507 a.
Leidub loomi, kes on  n-ö „bioloogiliselt surematud“ ehkki nad on siiski
surelikud (nt hüdra, loimur, lobster, kilpkonn  Terrapene carlina, merisiilik
Strongylocentrotus   franciscanus,   karp  Arctica   islandica,   meduus
Turritopsis dohrnii)
Vananemise   kiirus   on   erinev:   India   elevant   sünnib   peale   21   kuud   ning
suguküps 13-aastaselt, koduhiir aga suguküps 2-3 kuuselt.
Geenid
Peamised   pikaealisusega,   vananemisega   ja   selle   vältimisega   seotud
geneetilised komponendid on loomariigis küllaltki konserveerunud  81


Geenid,   mis   kodeerivad  DNA   reparatsiooni   ensüüme,  mTOR-i   ja
insuliini   signaaliraja  valke   ning  kromatiini   remodelleerimisega
seotud valke, on seostatud vananemisprotsesside regulatsiooniga 
DNA  reparatsiooniensüümid  takistavad   raugastumist;   liigid,   kellel   on
rakkudes rohkem vastavaid funktsionaalseid ensüüme, elavad kauem
Defektid   DNA  reparatsiooniensüümide  funktsionaalsuses   võivad
põhjustada inimesel ja hiirel näiteks enneaegse vananemise sündroomi –
progeeriat (tuntud ka Hutchinsoni-Gilfordi sündroomina; punktmutatsioon
LMNA-geenis-> - reparatsioon)
Werneri   sündroomi  (tuntud   ka   kui   „täiskasvanu   progeeria“)   puhul
patsiendid vananevad enneaegselt (WRN geeni mutatsioonid-> helikaas, -
reparatsioon)
„genoomikaitsja“ transkriptsioonifaktor p53: 
võib  peatada rakutsükli  (G1/S-faasi üleminekul, vajalik selleks et DNA
reparatsiooni   eest   vastutavatel   valkudel   oleks   aega   kahjustused
parandada)’
aktiveerib   DNA   reparatsiooniensüüme,   kui   DNA  on   kahjustunud   või
suunab raku apoptoosi, kui kahjustused on liiga suured
võib põhjustada ka rakulist vananemist kiiresti jagunevates rakkudes
UV-kiirgus,  hüpoksia,  ioniseeriv   kiirgus  ja   muud   tegurid   võivad
tekitada  DNA   kahjustusi,   mis   põhjustavad  p53   aktivatsiooni  (p53
seotud oma repressoriga, mis hoiab teda inaktiivsena)
Aktiveeritud p53 aitab suurte kahjustuste korral rakke juhtida apoptoosi,
takistades kasvajate arengut 
p53 tegutsemine võib hävitada ka näiteks tüvirakke
Telomeerid
Telomeerid  on   DNA-valgu   kompleksid  kromosoomi   otstes,   mis
kaitsevad   genoomi   degradatsiooni   ja   interkromosomaalsete   ühinemiste
eest (telomeeride kahjustuste korral p53 aktiviseerub ja rakk suunatakse
apoptoosi)
Telomeeride terviklikkust aitab säilitada ensüüm telomeraas 
Telomeeride pikkus inimese kudedes väheneb keskmiselt ~24.8-27.7 bp
aastas (maksas nt 55 bp/a)
Telomeeride  pikkus   inimesel   on   mõjutatud   nii   indiviidi   vanusest,
geneetilistest   ja   epigeneetilistest   faktoritest,   keskkonnast   kui   ka
eluviisidest (nt suitsetamine – 1 pakk sigarette päevas 40 aasta jooksul =
7.4 aastaga elust; dieet ja vähene liikumine)
Telomeeride  kiirendatud  lühenemine  on   seotud   enneaegse vananemisega kaasnevate haigustega nagu südamehaigused, suurem risk
kasvajate tekkeks ja osteoporoos (luuhõrenemine) 82


Keskkonnatingimused, ensüümid
Caenorhabditis   elegans`i     arengus   aktiveeritakse  soodsate keskkonnatingimuste  korral  insuliini   retseptor   DAF-2,   mis stimuleerib vastse arengut täiskasvanu suunas 
Kui   keskkonnatingimused   pole   sobilikud   (liiga   kõrge   temperatuur,
toidupuudus, liiga tihe populatsioon jmt), siis DAF-2  ei aktiveerita  ning
ümaruss  läheb  alternatiivsesse  metaboolsesse   puhkeseisundisse   ehk  nn
daueri-staadiumisse, kus ta mõnda aega ei arene edasi ega ka vanane.
daueri-staadiumis  toimub   tänu   TF  DAF-16/Foxo  (ingl  Fβ-perekonna (ingl Transforming growth factor β) liige orkhead
transcription factor) mitmete ensüümide tootmine, mis soodustavad DNA
reparatsiooni   ja   eluea   pikenemist   ning   kaitsevad   reaktiivsete
hapnikuühendite (ROS) eest
Insuliini   signaaliraja  aktivatsioonil  Foxo  inhibeeritakse  ja aktiveeritakse   TOR  (ingl  Target   of   rapamycin)   proteiinikinaaside
kompleks, mida on seostatud eluea lühenemisega
IGF1R  haplodefitsiitsed  ja   vähendatud  mTORC1  (ingl  Mammalian
target of rapamycin complex1) tasemega hiired elavad kauem kui nende
normaalsed, nn metsiktüüpi pesakonnakaaslased
Kääbuskasvuga  Laron-sündroomi  põdevatel   inimestel   on kasvuhormooni retseptori  muutustest põhjustatud  vähenenud IGF-1
tase, mistõttu on neil märkimisväärselt väiksem risk haigestuda vähki või
diabeeti 
Kalorite piiramine
Üheks vananemist pidurdavaks ja eluiga pikendavaks teguriks on kalorite
piiramine (ingl caloric restriction) dieedis 
Mitmete   katseloomade   (nt   koer,   reesusahv,   rott)   peal   on   näidatud,   et
kalorite   piiramine   igapäevases   toidus   pikendab   märkimisväärselt   nende
eluiga
Kalorite piiramine võib takistada telomeeride erosiooni, epigeneetilisi
muutusi,  tüvirakkude   vähenemist,  rakulist   vananemist, mitokondrite   väärtalitlust  ja   mitmeid   teisi   muutusi,   mis   omased
vananemisele
Kalorite piiramine  ja eluiga võib olla seotud insuliini, TOR-kinaaside- ja
PKA (proteiinikinaas A) signalisatsiooni pidurdamisega 83

Document Outline

• 1. Milline on imetajate testise ehitus?
• 2. Väänilised seemnetorukesed (mis, mis teevad, mis neis sees on, ehitus)
  • Vääniliste seemnetorukeste vaheruum
• 3. Sertoli rakud
• 4. Leydigi rakud
• 5. Müoidsed rakud
• 6. Mis on vere-testise barjäär?
• 7. Vere-testise barjääri roll?
• 8. Spermatogeneesi definitsioon
• 9. Imetaja spermatogeneesi etapid (millal toimub, kus toimub ja mis toimub?)
• 10. Spermatogoonid
• 11. Tsütoplasmasillad
• 12. Primaarsed spermatotsüüdid ja sekundaarsed spermatotsüüdid
• 13. Spermiogenees e transformatsioon
• 14. Spermatogeenne tsükkel
• 15. Spermiatsioon, spermid
• 16. Järelküpsemine
• 17. Kapatsitatsioon
• 18. Kuidas toimub spermatogeneesi hormonaalne kontroll?
• 19. Munarakk, mida see sisaldab?
  • Morfogeenid
• 20. Rebu sisalduse erinevused loomadel
• 21. Muna suurused ja kuju
• 22. Munakestad
• 23. Kuidas on munarakud klassifitseeritud vastavalt rebukogusele ja paigutusele?
  • Muna poolused
• 24. Difuusne oogenees
• 25. Erinevad oogeneesi tüübid
• 26. Folliikulid
• 27. Imetajate follikulaarne oogenees
• 28. Oogeneesi etapid: paljunemine, kasvamine ja küpsemine (millal toimub, kus toimub ja mis toimub).
• 29. Primaarsed, sekundaarsed ootsüüdid, polaarkehad
• 30. Küps munarakk
• 31. Follikulogenees
• 32. Ovulatsioon
• 33. Kuidas toimub oogeneesi hormonaalne kontroll?
• 34. Hormonaalne muutus rasedusel:
• 35. Kehasisese viljastumise tüübid (2)
• 36. Viljastumise etapid
• 37. Kehaväline viljastumine (merisiiliku näitel)
  • Oma/võõra äratundmine – kemoatraktsioon
  • Akrosomaalreaktsioon ja spermi/munaraku ühinemine (akrosomaaljätke, bindiin, viljastumiskühmuke)
• 38. Kehasisene viljastumine (imetaja/inimene).
  • Spermi teekond munarakuni – millised bioloogilised „barjäärid“ selekteerivad sperme (märksõnad reotaksis, termotaksis, kemotaksis), spermide kapatsitatsioon - see on teil spermatogeneesi küsimustes sees – seega juba selge 
• 39. Akrosomaalreaktsioon ja spermi/munaraku ühinemine (milleks akrosomaalreaktsiooni üldse vaja on ja kuidas toimub)
• 40. Spermi ja munaraku ühinemine:
  • Polüspermia vältimine (aeglane blokaad, kortikaalreakstioon)
  • Polüspermia vältimine imetajatel
• 41. Munaraku aktivatsioon – mis see tähendab ja milleks oluline? Mis protsessid munarakus aktiveeritakse ja mis on peamine aktivaator?
• 42. Mis protsess on lõigustumine? Mida tähendab sünkroonne ja asünkroonne lõigustumine. Kuidas toimub lõigustumisel rakutsükli regulatsioon (MPF-mitosis promoting factor), mida tähendab kesk-blastula üleminek (mid-blastula transition) ja sügoodi/embrüo genoomi aktivatsioon?
• 43. Millest sõltub lõigustumise tüüp?
• 44. Oska kirjeldada erinevaid lõigustusmise tüüpe mõtle ka mis moodi tekivad vegetatiivse poole peale makromeerid ja animaalse poole peale mikromeerid osadel loomadel; ja mida tähendab animaalne vs vegetatiivne poolus
• 45. Mõisted: täielik e. holoblastiline ja osaline e. meroblastiline lõigustumine ning nende alatüübid (radiaalne, bilateraalne, spiraalne, rotatsiooniline, diskoidaalne, superfitsiaalne), oska tuua näiteid loomariigist.
• 46. Blastulate tüübid, oska tuua näiteid
• 47. Kortikaalne rotatsioon
• 48. Blastotsüsti koorumine
• 49. Diapaus
• 50. Identsed kaksikud
• 51. Implantatsioon
• 52. Ole valmis täpsemalt kirjeldama:
  • Lõigustumist äädikakärbsel (sh. selgita, millise lõigustumistüübiga on tegu) Süntsüütium, süntsütiaalne ja rakuline balstoderm, energiidid, polaarrakud.
  • Lõigustumist konnal Hall sirp, kortikaalne rotatsioon, mikromeerid, makromeerid; blastotsööl, moorula, blastula, kesk-blastula transitsioon
  • Lõigustumist kanal Heleväli, tumeväli, blastoderm, epiblast, subgerminaalne õõs, marginaaltsoon.
  • Lõigustumist inimesel/hiirel (sh. selgita, millise lõigustumistüübiga on tegu) Kompakteerumine, moorula, blastotsüst, blastotsööl. Totipotentsus, pluripotentsus. Trofoblasti ja ICM-sisemise rakumassi teke ja mis neist saab.
• 53. Mis protsess on gastrulatsioon ja mis selle käigus toimub?
• 54. Lootelehed ja nende derivaadid
• 55. Kehateljed
• 56. Morfogeneetilised liikumised gastrulatsioonis
• 57. Konna gastrulatsiooni
• 58. Linnu gastrulatsioon
• 59. Imetaja gastrulatsioon (hiir ja inimene)
• 60. Organogenees
• 61. Millistele struktuuridele annavad aluse pinnaektoderm, neuraaltoru ja neuraalhari ning ektodermaalsed plakoodid?
• 62. Induktsioon
• 63. Neuraalne induktsioon
• 64. Mis protsess on neurulatsioon (primaarne ja sekundaarne; mis selle käigus tekib ja kuidas; kuidas kutsutakse neurulatsiooni läbivat embrüot)
• 65. Kuidas toimub neuraaltoru dorsaalne/ventraalne polarisatsioon (BMP, SHH)
• 66. Millised on kesknärvisüsteemi neuraalsed tüvirakud ja millised on eellasrakud?
• 67. Suurajukoore, väikeaju ja seljaaju(neuraaltoru) histogenees (põhimehhanismid/tsoonid/eellasrakud)
  • Neuraaltoru histogenees:
  • Väikeaju histogenees:
  • Suurajukoore histogenees
  • Jagunemise tüübid:
• 68. Kesknärvisüsteemi neuronite migratsiooni tüübid (radiaalne, tangentsiaalne migratsioon)
  • Neurogenees täiskasvanud organismil:
  • Sekundaarne neurogenees
• 69. Kuidas toimub epidermise (marrasknahk) areng? (epiderm, periderm, keratinotsüüdid, basaalkiht, sarvkest)
• 70. Ektodermaalsed plakoodid – mis struktuuridega on tegemist ja mis neist saab?
• 71. Silma areng (läätse ja reetina moodustumine, läätseplakood-läätsevesiikul-lääts vs silmavesiikul-silmakarikas-reetina; nende struktuuride omavaheline induktsioon; lääts, reetina, vikerkest ja sarvkest, ripskeha ja nende struktuuride päritolu (nt kas pärit ektodermaalsest plakoodist, neuroektodermist/neuraaltorust, neuraalharjast, mesodermist/mesenhüüm)
• 72. Karva, hamba, rinnanäärme plakoodid – ektodermi (epiteel) ja mesodermi (mesenhüüm) vaheline interaktsioon, kuidas vastavad struktuurid kujunevad?
  • Karva areng
  • Rinnanäärmete areng
  • Hamba areng
• 73. Neuraalhari – kuidas tekib (delaminatsioon), mis on selle derivaadid (tekised) e millised rakud/struktuurid tekivad? (nt PNS neuronid ja gliia rakud, melanotsüüdid, näo piirkonna kõhred ja luud, keskkõrva luukesed, osaliselt tüümus ja kilpnääre, neerupealiste säsiosa, südame vahesein)
• 74. Kuidas on neuraalhari regionaliseeritud? (pea, kere, südame, ristluu, kaela NH) Millised struktuurid arenevad vastavatest NH regioonidest? NH rakkude migratsiooni teed (pea/kraniaalse NH rakkude migratsioon, kere NH migratsioon)
  • NB! Jätke meelde, et KNS-i neuronid, gliia rakud – oligodendrotsüüdid, astrotsüüdid, ependüümi rakud tekivad neuraaltorust (vastavatest neuraalsetest tüvi/eellasrakkudest – neuroepiteel, radiaalgliia/basaalsed eellasrakud) ja PNS-i neuronid nii sensoorsele, sümpaatilisele kui ka soole närvisüsteemile kui ka perifeerse närvisüsteemi gliiarakud (Schwanni rakud, ganglioni sateliitrakud, telogliia) tekivad neuraalharjast. PNS-i neuronid lisaks ka ektodermaalsetest plakoodidest. Seljakeelikust ei arene närvisüsteem ja seljaaju! Ja mõisted ektoderm ja endoderm kipuvad segi minema!
• 75. Mis endodermist tekivad?
• 76. Primitiivne edoderm ja selle funktsioonid
  • Visteraalne endoderm
• 77. Definitiivne endoderm: (sooltoru moodustumine: eessool, tagasool, kesksool; mõisted: ürgne suuava/stomodeum ja anaalava/proktodeum, kloaagi piirkonna areng –pärasool/urogenitaalsiinus -> kusepõis/kusiti areng)
  • Kloaagi piirkonna areng:
  • Kusepõis
• 78. Neel: neelu/lõpuskaared, neelu/lõpuspilud ja lõpustaskud e neelutaskud – lõpustaskute derivaadid (katsu meelde jätta millisest paarist mis struktuurid arenevad: nt tüümus, kurgumandlid, kõrvalkilpnäärmed, kuulmetõri jne)
  • Suu/neel
• 79. Kuidas ja millest kujunevad maks (maksapung ja selle harunemine, hepatoblastid-hepatotsüüdid, kolangiotsüüdid) ja kõhunääre (dorsaalne ja ventraalne pankrease alge)
  • Maks
  • Sapipõis
• 80. Kuidas arenevad kopsud?
• 81. Mesodermi klassifikatsioon ja millised on vastavate mesodermide derivaadid?
• 82. Mis on seljakeelik ja seljakeeliku mesodermi funktsioonid, mis sellest saab imetajatel?
• 83. Paraksiaalne mesoderm: mis vahe on segmenteerunud PM ja segmenteerumata PM; mis on somiit ja kuidas see tekib (somitogenees) ning somiitide diferentseerumine erinevateks allosadeks (regionaliseerumine): sklerotoom, dermomüotoom (müotoom ja dermatoom) – millised struktuurid neist tekivad
  • (sklerotoomi kõike allosade nimetusi teadma ei pea, kuid hea kui teate milliste struktuuride rakud (nt kõõluste, roiete, selgroolülide jne) pärinevad sklerotoomist).
  • Somitogenees
  • Somiidi spetsialiseerumine ja regionaliseerumine
    • Sklerotoom ja müotoom:
  • Selgroo moodustumine
  • Sündetoom
• 84. Kuidas kujunevad skeletilihased? (müotoom-müoblast-müotuub-lihaskiud)
• 85. Vahelmine/intermediaalne mesoderm (millised struktuurid sellest arenevad)
  • Oska kirjelda neerude arengut (pronefros, mesonefros, metanefros). Tee selgeks mis on Wolffi e nefrilised juhad ja mis on nende roll neerude arengus? Kuidas toimub pärisneeru areng imetajatel (kusejuha/mesenhüümi vahelised interaktsioonid)?
    • I etapp:
    • II etapp:
    • III etapp:
  • Kusejuhapunga moodustumine. Kuidas toimub kusjuhapunga/metanefrilise mesenhüümi vaheline interaktsioon/ induktsioon? Millised struktuurid arenevad kusejuhapungast ja millised metanefrilisest mesenhüümist?
  • Millest areneb kusepõis ja kusiti? Võrdle imetajat, kala, amfiibi.
• 86. Külgplaadi/lateraalplaadi mesoderm (ekstra-embrüonaalne mesoderm, somaatiline ja splanhiline mesoderm  millised struktuurid sellest arenevad), kus paiknevad embrüos (kui mõelda ristlõigu peale)
  • Mõisted: Mis on somatopleura ja mis on splanhiopleura?
  • Mis on tsöloom (tsöloomi moodustumine, osad ja funktsioonid)
  • Kirjelda südame arengut (märksõnad - kardiogeenne mesoderm, primaarne ja sekundaarne südameväli, südametoru moodustumine, endokard ja müokard, lingustumine). Mis on südameväljad, kuidas tekivad, nende funktsioon, millistele südamerakkudele aluse annavad?
  • Kuidas toimub südametoru moodustumine, neljakambrilise südame kujunemine, südame lingustumine?
  • Mis on vaskulogenees ja mis on angiogenees? Mõisted (hemangioblastid, angioblastid, veresaarekesed).
  • Kuidas olemasolevate veresoonte baasil tekivad uued veresooned?
  • Kuidas ja millistes anatoomilistes struktuurides toimub hematopoees?
    • Jäsemeväli, jäsemepung:
  • Luukoe moodustumise mehhanismid: Oska kirjeldada ja võrrelda intramembranoosset ossifikatsiooni ja endokondraalset ossifikatsiooni (osteoblast, osteotsüüt, osteoklast, kõhreümbris, luuümbris/periost, kondrotsüüdid ja hüpertroofsed kondrotsüüdid jmt).
  • Kuidas toimub luude pikkuskasv? (epifüüsi kasvuplaadid)
    • Jämeduskasv
• 87. Soo determinatsioon
• 88. Mis on keskkonnast sõltuv soo determinatsioon (oska tuua näiteid ja mida see tähendab)
• 89. Mis on kromosomaalne soo determinatsioon (oska tuua näiteid ja mida see tähendab)
• 90. Oska kirjeldada imetajate primaarset soo determinatsiooni:
  • Kuidas toimub bipotentsiaalse gonaadi kujunemine (gonaadi päritolu, genitaalvallid, epiteeliväädid, ürgsete idurakkude migratsioon gonaadi; mis on ja kus tekivad ürgsed idurakud)
    • Idurakkude migratsioon gonaadi algesse
  • Kuidas toimub isasgonaadi e testise areng (tulevaste sugurakkude paiknemine gonaadi alges, munandiväädid, Sertoli ja Leydigi rakkude kujunemine, AMH, testosteroon; millised struktuurid tulevad Wolffi juhast ja mesonefrose torukestest, ning mis saab Mülleri juhast)
  • Kuidas toimub emasgonaadi e munasarja areng (tulevaste sugurakkude paiknemine gonaadi alges, granuloosa rakkude ja teeka rakkude formeerumine, folliikuli moodustumine; mis saab mesonefrose torukestest ja Wolffi juhast ning Mülleri juhast)
• 91. Milleks on oluline SRY? (mis juhtub kui see geen defektne)
  • Geneetilised faktorid ja signaalirajad gonaadide arengus
• 92. Mis on sekundaarne soo determinatsioon? Dihüdrotestosterooni mõju sekundaarsel soo determinatsioonil
  • Testosteroon ja dihüdrotestosteroon
  • Mis struktuurid arenevad Mülleri juhast, Wolffi juhast ja genitaalköbrukesest vastvalt mehel ja naisel? NB! – Mülleri ja Wolffi juha ning nende derivaadid kiputakse sassi ajama!
    • * Mõtle ka selle peale, et Wolffi juhadest rääkisime (või no õigemini lugesite) ka intermediaalse e vahelmise mesodermi loengus neerude arengu juures.
• 93. Kasvamine (kuidas toimub; kasvuhormoon ja selle roll)
  • Kasvuhormoonid
• 94. Metamorfoos (mis on, milleks vaja, kellel vaja)?
  • Amfiibide metamorfoos (anatoomilised/füsioloogilised muutused, hormonaalne kontroll – hormoonid T4, T3, T2; metamorfoosi etapid: pre ja prometamorfoos, metamorfoosne kliimaks)
  • Putukate metamorfoos (tüübid – otsene, vaeg ja täismoone, näited; mõisted- imaginaalrakud – imag. diskid, imag. rakkude kogumikud ja histoblastid ja nende funktsioon)
  • Putukate metamorfoosi reguleerivad hormoonid (JH ja 20E) ja kuidas need toimivad?
• 95. Regeneratsiooni tüübid (epimorfoos, morfallaksis, tüvirakkude poolt vahendatud regeneratsioon; ja oska neid omavahel võrrelda, näited.)
  • Regeneratsiooni tüübid:
  • Regeneratsioon lamelasel:
• 96. Vananemine ja tegurid/muutused, mis seda põhjustavad?
  • Geenid
  • „genoomikaitsja“ transkriptsioonifaktor p53:
  • Telomeerid
  • Keskkonnatingimused, ensüümid
  • Kalorite piiramine