Filosoofia 4. loeng (0)

1. Milliste küsimustega tegelevad järgmised filosoofia valdkonnad: esteetika , poliitikafilosoofia , keelefilosoofia ja kultuurifilosoofia ?
Esteetika – mis on ilu olemus? Mis on kusntsiteose mõte, selle olemus ja piirid? Mis on kunstniku loomus?
Poliitikafilosoofia – mis on ühiskonna ja riigi olemus ja mõte? Riigi ja indiviidi vahekord , riigile allumise mõte ja mõttetus. Milles seisnevad indiviidi poliitilised õigused? Kust pärinevad inimõigused? Indiviidi vabadus ja selle sotsiaalsed piirid.
Keelefilosoofia – mis on keel? Milline on keele ja inimese vahekord? Mida keel eksistentsiaalses mõttes inimese jaoks tähendab? Mis on keele ja sõnade olemus, tähistamisvõime, kommunikatsioonivõime?
Kultuurifilosoofia – mis on kultuur? Milline on kultuuri ja inimese vahekord, kultuuri roll inimeseks olemisel? Kultuuride paljusus ja erinevused, kultuurirelativism .
2. Kuidas on võimalik määratleda ilu?
Platon – ilu on vahend tänu millele me suudame oma empiiriliste meelte abil tajuda midagi teispoolset.
I objektiivse ilu teooriad:
- ilu on harmoonia
- ilu on demiurgilise mõtte vorm
- lõpmatuse lõplik vorm
II subjektiivse ilu teooriad:
- Hume : „Ilu ei ole asjades enestes asuv kvaliteet: ta eksisteerib vaid inimvaimus, mis teda vaatleb.“
- Kant : „Ilu kogemine on eesmärgipärasuse tajumine ilma eesmärgita.“
3. Kuidas on võimalik määratleda kunstiteost?
Platoni mimesis – kustiteos on millegi objektiivse koopia.
Kunst on millegi subjektiivse, näiteks autori mõtte või idee, väljendamine meeleliselt tajutavas vormis.
Kunst on millegi objektiivse, kuid kehatu, konkreetne väljendamine meeleliselt tajutavas vormis. ( Aristoteles , Hegel , Cassirer, romantikud )
Kunstiteos on ühtlasi asi, millele on see staatus antud.
4. Kuidas on võimalik mõista kunstiteose autori rolli?
Vahendaja – Platon, Ionos (kunsti väljendus on jumala and)
Tehnik / meister – Aristoteles
Lugeja/ vaataja poolt moodustatud konstruktsioon – Barthes : „Autori surm“: Teos ei kanna Autor-Jumala sõnumit, vaid on tsitaatide kude.
Autorifunktsioon – Foucault : lugejad projitseerivad teatavale teksti hulgale autori positsiooni. Autor on vaid neid tekste ühendav ja lahtiseletav printsiip.
5. Millisena on nähtud keele rolli?
Ühest küjest asi, mis segab kuna struktureerib meie mõtteid võib olla nii nagu me ei taha. Teisalt tohutu eneseväljendamise võimalus. Kommunikatsiooni ja mäletamise vahend. Tänu keelele suudame püstitada küsimuse näiteks, mis on minu olemus? Mis on nina? Ühtlasi see tekitab meile hulga pseudoprobleeme.
6. Milles on võib näha sõnades peituvat väge?
Sõnadel on reaalne psüühhiline energia. Näiteks kui keegi meile kallis soovib meile head telefoni, kirja, e- maili või SMS-i teel, siis tunneme end mõjutatud positiivuse suunas, sama kehtib negatiivsete soovidega. Vanarahvaski uskus manamisse ja posimisse. On usutud, et sõnadel on looduslikke nähtusi esilekutsuv jõud, tänapäeval on see jäänud siiski psühholoogilisele tasandile .
Sõna ja keel ei ole ei antropoloogilised ega kultuurilised nähtused. Nad ei ole inimeste välja mõeldused, vaid kosmilise korra osa – logos . Inimkõne ei suuda logost täpselt väljendada. Maailma olemus on väljendatav mingis ürgses igikehtivas mitteinimlikus keeles – Herakleitos
Sõna ongi jumala kujund – Filonos
Rääkimise ja ütlemise erinevus. Millegi ütlemine on millegi näitamine. Sõna võim seisneb selles, et see toob esemed välja nii nagu nad on - Heidegger
7. Kuidas tekib ja milles seisneb sõnade tähendus erinevate filosoofide arvates?
Pythagoras – nimesid ei saa moodustada igaüks, vaid ainult see, kes näeb oleva loomust. Sõnad on looduse enda poolt.
Demokritos – sõnad on juhuse , mitte looduse poolt.
Sofistid – sõnad on konventsioonid .
Platon, Aristoteles, Thomas Aquinas – essentsia, asja olemus.
Locke , Hume – korduvad tajuimpulsid ehk ideed. Locke – sõna on sekundaarne sise-taju, mis meie mõtlemises tekib kui mingisugune hulk meeltest lähtuvaid taju-impulsse esinevad pidevalt üksteisega koos. Hume – sõnad on tajude koopiad meie mõtlemises.
Dewey – sõna tähendus on tegevus-harjumuste komplekt. Laua idee ei ole muud kui kõik need võimalused, kuidas inimene võib selle eseme suhtes, mida lauaks nimetatakse, käituda. Sõnal ei ole seost asja olemusega.
Wittgenstein – sõna tähendus seisneb tema kasutuses, tema rollis keelemängus.
8. Milles seisneb keelerelatiivsuse hüpotees?
Humbolt – keel ei ole staatiline vahekord, vaid aktiivne protsess, mille abil konstitueeritakse eraldiseisev maailm. Sõnad on selle maailma loomise protsessuaalsed vahendid. Nii palju kui on erinevaid ühiskondi erinevate keeltega on ka erinevaid kultuuri maailmaid.
Sapir ja Wholf – me teeme eristusi asjades ja organiseerime neid mõisteteks, anname neile tükkidele tähendused tänu sellele, et me oleme kokkuleppinud neid asju nii moodi organiseerima. See kokkulepe läbib meie keelekogukonda ja on kodeeritud meie keele struktuurides. See kokkulepe on muidugi implitsiitne ja kõnetu, kuid tema tingimused on täiesti kohustuslikud: me ei saa rääkida muidu kui alludes selle kokkuleppe klassifikatsiooni ja andmete organiseerimise printsiipidele.
9. Kuidas on võimalik kultuuri määratleda?
Substantsiaalsed definitsioonid (mida kultuur sisaldab, millistest asjadest koosneb):
Materiaalsed asjad – kunstlikud esemed.
Sotsiaalsed asjad – ühiselu reeglid, normid, institutsioonid .
Ideaalsed asjad – kollektiivsed uskumused.
Funktsinaalsed definitsioonid (mida kultuur teeb, mis on selle funktsioon):
Materiaalne – materiaalsete eluvajaduste rahuldamine.
Sotsiaalne – ühiskonna vajaduste rahuldamine.
Ideaalne – indiviidi vaimsete vajaduste rahuldamine (hirmude talletamine).
10. Milles seisneb inimese ja kultuuri vahekorra probleem?
Kas kultuur laseb minu minal esile tulla või hoopis vangistab selle? Kui olen määratletud rollide kaudu, kas jääks midagi alles kui rollide kihid eemaldada (kapsas)?
Rollid versus isiksus – essentsialistlik subjektivism vs konstruktivistlik seisukoht. Pascal – Mõtted, Hegel – Vaimu fenomenoloogia, Dewey – inimloomus ja käitumine, Mead – Meel, ise ja ühiskond, Bourdieu – Praktilise põhjused.
Habitus – omandatud kalduvus mõelda, tunda ja käituda mingil viisil, mis käivitab teatavate väliste tingimuste/ signaalmärkide esinemise puhul (õppejõu ja üliõpilase käitumine).
Sotsiaalne roll – harjumuste kogum, mis kuulub „üldistatud Teisele“
Isiksus – teaatud kogus sotsiaalseid rolle?
Top of Form
Bottom of Form