Kes tegi surma? (1)

Kes tegi surma?
Life sucks and then you die
Tundmatu autor
Religioossed sümbolid, õpetuslikud teesid muutuvad pidevalt, kuid neid kandev printsiip jääb samaks. Olen ka varem juurelnud Testamendi stroofide vastuolude üle.
Kust tuli surm? Kes tegi surma? Vastamiseks tuleb otsida vahendeid e diskursust ja dialektikat, millega „probleem“ lahendada. Testamendi näol peaks tegu olema enam-vähem algupäraga, sest vastasel juhul kaotaks Piibel oma põhiväärtuse – kirjasõna.
Mida tähendab, et Jumal pole teinud surma kui ilmeksimatu faktina surm ju eksisteerib?! Ka ilma jumalata. Kuid kes siis tegi surma? Tegelikult polegi Jumal usklikele surma välja käinud. Jumal andvat meile hoopis igavese elu. Ainult tingimusel – kui sa oled selle nö välja teeninud e triviaalselt – usklikega on asi JOKK .
Minu ja ilmselt ka paljude teistega nii lihtsalt asi ei lähe. Mina mädanen kirstus (Hitchskocki versiooni kohaselt ja ka füsiognoomiast lähtudes) ja siis lendab mu hing kuhugi ürgenergiasse (vähemalt hetkel kaldun seda versiooni eelistama).
Kuid miks Piibel nii julmalt paradokse levitab ? Ja kes, põrgu päralt, mõtles välja surma?
Inimene on ju vahepeal edasi arenenud. Kuid ega Testamendi loojad polnud siis Nostradamuse masti mehed – nad ei näinud ette progressi teaduses ja kultuuris. Testamendi stroofe võib käsitleda patu -palk-on-surm laadi aspektist . Piibli õpetus oli suunatud Kristuse kaasaegsetele, kelleks olid - barbar, lihtne käsitööline, kirjaoskamatu pööbel jt. Kui lähtuda tõsiasjast, et minu piiblitekstist arusaam toimleb algeliselt, siis panustan mõtlevatele inimestele.
E.Cassirer kirjutab: „ Kõigist kultuurinähtustest alluvad müüt ja religioon kõige vähem loogilisele analüüsile.“
Kierkegaard kirjeldab religioosset elu kui suurt „ paradoksi “. Tema jaoks tähendas igasugune katse seda paradoksi leevendada religioosse elu eitamise ja hävitamisega.
Aquino Thomase väitel o usuline tõde üleloomulik ja ülemõistuslik, aga mitte „mõistusevastane.“ Ainult mõistuse abil ei suuda me tungida saladustesse.
Pascal väitis, et saladuslikkus ja raskesti mõistetavus ongi religiooni tunnuslikud elemendid.
Kui nii, siis kehtib ka surma kohal saladuse loor .
„Religiooni vaenlased on alati teda süüdistanud pimeduses ja haaramatuses. See süüdistus muutub aga kõrgemaks kiituseks niipea kui võtta arvesse religiooni kõrgemat eesmärki – edastada hämarat ja sünget lugu: patu ja pattulangemise lugu. Ta ilmutab tõsiasja, mis ei allu mingitele ratsionaalsele seletusele.
Inimese patusust ei saa seletada – ükski loomulik põhjus pole seda tekitanud ega tinginud. Samuti ei saa seletada lunastust, mis sõltub jumaliku armu käsitamatust aktist. See antakse vabalt ja seda eitatakse vabalt, ükski inimlik tegu ega saavutus ei või seda ära teenida. Ainus vastus, mille religioon näib andvat, on see, et Jumala tahtmine on end meie eest varjata.“ (E. Cassirer „Uurimus inimesest“)
Kuid võib kergesti juhtuda, et muigame allegooriliste tähenduste üle, mis tänapäeva lugejaile tunduvad naiivsetena. Ometi võib enamikule meie enda nö peenematele ja keerulisematele arvamustele ja narratiividele samasuguseid vastuväiteid esitada.
Kuid tagasi teema juurde. Surm pole inimese jaoks mitte alati aktsepteeritav ega olemas olnud. Loodusrahvastel polnud surm paratamatu, vaid erand. Müüditeadvus tekitas loodusrahvais homogeense taassünni rea. Surma põhjuseks peeti maagiat või mingit isiklikku süüd (mis kristluse märgisüsteemis oleks patt).
Surm tuli inimese ellu mingi erilise sündmuse, inimese eksituse või juhuse teel. Arusaam, et inimene on oma loomuselt või olemuse poolest surelik, näib müütilise ja loodususundilisele mõtlemisele täiesti võõras. Vahest on loodusreligioon kõige tugevam ja jõulisem elujaatus, mida inimkultuuris üldse leida võib.
Herbert Spencer on sõnastanud teesi, et esivanemate kultust tuleb pidada religiooni esmaseks allikaks ja lähtekohaks. Kahtlemata on see üks kõige üldisemalt levinud religioosseid motiive. Maailmas on tõenäoliselt vähe rahvaid, kes surnutekultusega mingil moel ei tegele. Esivanemate kultus , mis tundub olevat inimeste sünni-elu-surma kätketud põlvkondade vaheline järjepidevus. Paljudel juhtudel Hiina on klassikaline esivanemate austamise kultuse näol tegu kõikeläbiva tunnusjoonega, mis iseloomustab kogu religioosset ja sotsiaalset eluvaldkonda. De Groot kirjeldab hiina religiooni järgmiselt: „Hiinas peetakse esivanemate kultust, mida reguleerib ja sanktsioneerib riik, üldse ainsaks religiooniks. See tähendab ühtlasi, et perekondlikud sidemed ei ole surnutega mingil juhul katkenud – surnud jätkavad oma autoriteedi ja kaitsefunktsiooni teostamist. Tegelikult on isegi vara surnud esivanemate oma, kuna surnud jätkavad elu ja kodusviibimist ning vanemateaustus ja patriarhaalsed tavad nõuavad, et kõik, mis lapsel on, kuuluks vanematele.
Teisest küljest kuulub nt Ameerika indiaanlaste religiooni olulisemate joonte hulka usk ellu pärast surma, mis omakorda baseerub veendumusel, et elavate ja surnute vaimud suhtlevad omavahel jne
Surm, on tõsiasi. On tõsi, et inimesi pelutab surm – see tekitab surmahirmu, mille tähendust võib mõista mitmeti. Esiteks on see hirm kätketud tundmatu ja ettearvamatu dimensiooni vahetusega. Teiseks, tekitab igas elavas inimeses vähemalt senikaua , kuni tekib harjumus, hirm ja vastikus surnud inimese keha vastu.
Loodusreligioonid leidsid lahenduse surmahirmu vastu jõuteguri, mille abil surmahirmule vastu seista ja seda maha suruda. Loodusinimene seadis surma tõsiasjale vastu veendumuse, et elu on ühtne, katkematu ja hävimatu tervik. Tervik, mida tuleb hoida ja säilitada järjekindlate maagiliste rituaalide läbiviimise ja religioossetest tavadest kinnipidamise teel (totemism).
Kristlus oma kolmainsuses, astudes algselt loodusreligiooni asemele (et teenida võimu inimeste üle, kuigi mitte ainult), pidi samuti surmahirmu vastu tõhusat droogi pakkuma. Selleks sai nn Jumala arm ja igavene elu. Palve osatähtsus on sõnal, mida inimene saab välja öelda. Põhimõtteliselt on jällegi tegu autosugessiooniga – usk ja mõttejõud suudab inimest kannustada peaaegu võimatuteks tegudeks ja religioosseteks veendumusteks.
Käitumispsühholoogid aga väidavad, et sekundaarse surmahirmu ja kaotusvalu läbi põdemiseks tuleb läbida järgmised etapid: shokk, eitus , kauplemine , aktsepteerimine, leppimine – alles seejärel pidavat inimene oma eluga edasi minema. Ja jällegi – takerdumine mõnesse etappi tekitavat uusi traumasid, negatiivseid läbielamisi, kuid samas ka õppimist nendest .
Siit järeldub, et …kui oled maha käinud oma vaimu pikkuse, siis see, mida valdad, on selge kui saateleht ; miskit muud ei saa pidada Su jaoks eksisteerivaks. Ja mis on tulu? Ainult see, et peagi me jõuame jälile pimetrükile, mida kannab endal me iga tegu… kuid tunnistada üles, mis see täpselt on, ei paku just rahuldust, sest see kehtis vaid kord ühe inimese puhul ja tema on suremas…, P. Larkin
4