"Mis on inimene?" Cassireri põhjal (0)

12
„Mis on inimene?” Ernst Cassirer ’i essee „Uurimus inimesest” põhjal
Mainori Kõrgkool
Psühholoogia Instituut, III KPS
Referaat
„Mis on inimene?” Ernst Cassirer’i essee „Uurimus inimesest” põhjal
Töö autor: Signe Valsberg
Õppejõud: Peeter Selg
Tallinn, 2007
Sisukord
Eessõna 3
Sissejuhatus 3
Keel 5
Ruum 7
Aeg 8
Lõppsõna 10
Kasutatud kirjandus 12

Eessõna

Referaadis on käsitletud kolme põhilist „asja”: keelt, aega ja ruumi. Kuna Cassireri rõhuasetus on sümbolil ja sümboliseerimisel, oli algselt planeeritud ka peatükk „Sümbol”. Aga selle kreekakeelse sõna etümoloogia uurimine oli raske ja ka töö maht oli piiratud, siis jäeti selle üksikasjaline käsitlus tööst välja.
Selleks väljajätmiseks andis ka lisatõuke üsna kogemata internetist leitud André Trinity tekst: „Kui me malemängu reegleid ei tea, siis jääb see sümboolne maailm meile täiesti arusaamatuks. Kui me aga teame reegleid, siis muutub igasugune mäng omaette reaalsuseks ja hiljem on täiesti võimatu sellele teisiti vaadata. Tegelikkuse ja eksistentsiga on mõnes mõttes samamoodi. Me juba teame ( olemis )viise ning reegleid ja seetõttu on üsna raske sellele vaadata teistmoodi, kui me harjunud oleme. Erinevus on vahest selles, et male on inimese looming, aga reaalsus ja olemine on kellegi teise oma. Male puhul me teame reegleid, võimalusi, põhjusi ja tagajärgi, eristame partiisid ja mis kõige peamine, me teame, et see on mäng. Abstraktne reaalsus! Aga olemine on natuke suurem „male” ja inimese positsiooniks on olla vaid „üks nupp ”. Mitte pealtvaataja, kuhu näiteks spekuleeriv metafüüsika mõtleja asetab! Reegleid teame, põhjus-tagajärg seoseid samuti, ainult me ei tea mis see on. Ja siis hakkamegi reaalsust konstrueerima ja sümboliseerima.” [Trinity, A. 2007]

Sissejuhatus

Juba referaadi pealkiri on intrigeeriv, eriti just selles mõttes intrigeeriv, et see viiks justkui kimbatusse. Teatud määral viibki, aga püüame sellest kimbatusest jagu saada. Selleks ongi see töö koostatud.
Probleemid algavad juba raamatu pealkirja tõlkimisest, sest originaalpealkiri „Essee inimesest” tundub soblikum kui „Uurimus inimesest”. Keegi on kunagi öelnud, et inimene on uurimatu. Samuti nagu Jumalgi on uurimatu.
Ja teine probleem sisaldub käesoleva referaadi pealkirja esimeses pooles : kumba varianti ikka eelistada – „Mis on inimene?” või siiski „Kes on inimene?”
Mis? ja kes? küsimustega jäävad tänapäeva Eesti algklasside lapsed väga tihti jänni, kui loodusõpetuse tunnis tuleb liigitada „tuli”, „kivi”, „taim”, „puu”, „vesi” jne. elusasse või elutusse lahtrisse (kategooriasse). Ja jänni ei jää mitte ainult lapsed, vaid ka nende kasvatajad ja õpetajad – seega ka täiskasvanud. Asi meie ühiskonna hariduspoliitikas pöördub veel hullemale rajale, kui loodusõpetuse tund ainekavast üldse välja jäetakse ja asendatakse veelgi abstraktsema ainega. Juba on kuulda, ja ajalehtedest lugeda, et vihmauss kuulub putukate hulka. Siiani on olnud konkreetne putukate määramise tunnus see, et neil on 6 jalga. Sedasi pannakse varsti ka inimene näiteks kaheksajalgsete, roomajate , kahepaiksete vms. klassi.
Inimese määratlemisega on probleeme nii eesti keeles kui ilmselt ka paljudes teistes keeltes. Edasi ei aita meid eriti ka see, kui sätime inimese lihtsalt kahejalgsete hulka... Ja vaatamata sellele tuleb au anda Yale’i ülikooli professorile Ernst Cassirer’ile, kes on siiski julgenud ette võtta sellise raske ja mahuka käsitluse inimesest. Midagi pole ette heita ka raamatu tõlkijale Toivo Pillile, kes on saanud tõlkimisega suurepäraselt hakkama, sest raamat on hästi loetav , selges keeles ja kindlalt vormis. Aga Inimese kui sellise võiks ju ka vabalt määratlemata jätta. Kas ei piisa teadmisest, et Inimene on loodud Jumalanäoliseks?
Kogu eespool toodud problemaatika leevenduseks on raamatul juba kaanel ära toodud ka alternatiivpealkiri „Sissejuhatus inimkultuuri filosoofiasse ”, mis paistab sobivat hästi, kuigi inimestel on sageli ka kultuurist üsnagi erisugune arusaam.
Ernst Cassirer’i (1874-1945) kohta võiks lühidalt öelda, et Teda loetakse Saksa uus-kantiaaniks, kes astus tagasi Hamburgi ülikooli rektori kohalt ja seejärel õpetas mitmetes Inglise ja Ühendriikide ülikoolides. Ta on tegelenud ja püüdnud arendada Kanti tööde põhjal üldist kultuuriteooriat, mis hõlmaks omakorda sümboliseerimisteooriat. Tema peateos ongi „Sümboolsete vormide filosoofia”. [Blackburn, S., 2002, lk. 69] Siiski on kerkinud ka Cassirer’i osas üles märkusi, et kui igaüks otsustab maailma üle just enda sümbolitest lähtuvalt, et kas siis see ongi uus-kantiaanlus? Või on see ikka seesama Kant , ainult teises terminoloogias? Ja kas sümboliseerimisvõime on sama mis kujutlusvõime?
Igal juhul on Cassirer väga laia silmaringiga sünteesimisvõimeline mõtleja, kes oma aruteludega suunab, viitab ja ärgitab edasi mõtlema.

Keel

Eestlane peaks alati arvestama sellega, et erinevad keeled asuvad nagu erinevates kultuuriruumides ja inimmõtlemine nagu peegelduks keeles. Võiks öelda isegi nii, et mõtlemine peegeldub keeles või ka vastupidi, et keel peegeldub mõtlemises.
Cassirer’iga saab olla täielikult nõus, kui Ta ütleb, et Herder ’i keeletekketeooria on jäänud täiesti spekulatiivseks. [Cassirer, E., 1999, lk. 66] Herder eitab Jumala osalust keeletekkes. Kuid keel on n.ö. jumalik , ja seda saab väga hästi seletada ka loogiliselt – mõtelgem näiteks Paabeli torni ehitamise loole „Piiblis” ja et Jumal segas seal keeled (võiks öelda ka ainsuses „keele,” sest siis rääkisid kõik inimesed ühte keelt). Inimesed olid täielikus segaduses ja paanikas ning ei omanud kontrolli toimuva üle. Vastupidine nähtus toimub nelipühipäeval, kus Jumal annab inimestele rääkida keeles, millest kõik aru saavad. Siinkohal oleks tarvilik veel sügavamalt järele mõelda, mida Piiblis on tahetud öelda selle kohta, et „nad hakkasid rääkima teisi (võõraid) keeli” [ Piibel , 1968, Apostlite Teod 2:4, lk.1058] ja et „teised irvitasid nende üle, et nad on täis magusat viina.” [Piibel, 1968, Apostlite Teod 2:13, lk.1058]
Cassirer vaatleb keelt ka kitsamates kontekstides.
Ta vaatleb järgmisi „keeletüüpe”:

• viipekeel,
  
• kehakeel ,
  
• märgiline keel,
  
• liigutuste keel,
  
• žestide keel,
  
• näo keel ( miimika ),
  
• puudutuste keel (puutekeel),
  
• emotsioonide keel,
  
• tundekeel,
  
• väiteline keel.
  

Siia ritta võiks veel lisada mõned „tüübid”: vokaalkeel, konsonantkeel, tehiskeel , signaalide keel, kehakeel, sümbolkeel, programmeerimiskeel.
Puutekeelest kõneldes suunab Ta meid kahe väga vapra kurt-tumm-pimeda naise Helen Keller ’i ja Laura Bridgman’i juurde. [Cassirer, E., 1999, lk. 56] Helen Kellerist, keda Tema õpetaja Anne Sullivan nimetab alguses „väikeseks metslaseks,” [Keller, H., 1995, lk. 115-120] saab ülimalt optimistlik, elujaatav ja sõbralik inimene, mitmete raamatute autor, kellel on väga ilus käekiri (Helen Kelleri käekirja näidet võib vaadata Tema raamatus „Minu usk” leheküljel 60). Ta suhtleb sõrmtähestiku abil ja loeb pimedate ( Braille ’i) kirjas. Usuliseks autoriteediks oli Helen Keller’ile Emanuel Swedenborg. [Keller, H., 2002, lk. 11]
Cassirer nimetab oma essees pidevalt ruumi- ja ajaprobleemi, selgitamata, mis probleem see on ja millest see tuleneb.
Eestlane võiks ehk selgitada seda näiteks kreeklaste keelenäite varal . Probleem paistab tulenevatki keelest, keele eripärast, mis tingib ka erineva problemaatilise mõtlemise (nt. ruumi ja aja suhtes). Eestlane võib ainult teatud (egoistlikel või majanduslikel või mõnel muul) kaalutlustel väita, et „mul ei ole aega” või „mul ei ole ruumi”, aga see ei ole n.ö. probleem. Aega tuleb aga õigesti kasutada ja siis pole teda puudu. Ja kui ütleme, et on ruumipuudus, peaksime ehk mõtlema, kas meil pole kellegagi suhted halvad, kelledega kõrvuti elame.
Eestlastel on hoopis muu probleem. Armastusepuudus. Armastuseprobleem. Sellest sõnast eriti ei räägita koolides ega üritata mõelda, et mis on Armastus. Ja kasutame seda sõna vales kontekstis – nt. et ma armastan seda raamatut, kuigi võib-olla see raamat ei kõlbagi suuremat lugeda.
Ja asi ongi keeles peidus; tehkem ise järeldused – kreeklastel on Armastuse kohta 4 erinevat sõna: Agape, Filia, Storge ja Eros . Kreeklased ei räägi ka Armastuseprobleemist, sest neil on olemas vastavad sõnad oma keeles ja nad kasutavad neid sõnu õigetes kontekstides.
Probleemide lahendused on niisiis nähtavasti peidus ikkagi keeles, ja õige lähenemine oleks arvatavasti selline, et kui keeles ei ole mingit sõna (veel) olemas, siis tuleb see sõna teha (välja mõelda). Kuid laskumata Johannes Aaviku kombel suurtesse ja tarbetutesse liialdustesse.
Seda kinnitab kaudselt Cassirer isegi, kui Ta toob sõrendatud tekstina välja Helen Kelleri arusaama, et IGAL ASJAL ON NIMETUS. Heleni asjade teadasaamise võtmeks on sõrmtähestik. [Cassirer, E., 1999, lk. 57]

Ruum

Cassirer toob välja järgmised terminid ruumi kohta:

• geomeetriline ruum,
  
• abstraktne ruum,
  
• konkreetne ruum,
  
• teaduslik ruum,
  
• sümboolne ruum,
  
• pertseptuaalne ruum,
  
• visuaalne ruum,
  
• taktiilne ruum,
  
• akustiline ruum,
  
• olfaktoorne ruum,
  
• universaalne ruum,
  
• homogeenne ruum,
  
• müütiline ruum,
  
• maagiline ruum,
  
• matemaatiline ruum,
  
• tegevusruum (orgaaniline ruum).
  

Pertseptuaalne ruum peaks eesti keelde tõlgituna olema tajuruum või tajumisruum või vastuvõturuum või kujutlusruum (ld. k. pertceptio = vastuvõtt, kujutlus). [Vääri, E., 2000, lk. 756]
Taktiilne ruum oleks tõlgituna kompimisruum või puuteruum või puudutusruum (ld. k. tactilis = kombitav). [Vääri, E., 2000, lk. 970]
Olfaktoorne (ld. k. olfactus = haistmine ) ruum oleks aga haistmisruum või nuusutamisruum. [Vääri, E., 2000, lk. 703]
Cassirer kirjutab, et ruum nagu aegki on justkui raamistik , milles käsitletakse kogu reaalsust. Ja et müütilises mõtlemises ei kujutleta kunagi aega ega ruumi puhaste või tühjade vormidena. Neid peetakse saladuslikeks jõududeks, mis valitsevad kõike, juhtides ja määrates mitte ainult surelike, vaid ka jumalate elu. [Cassirer, E., 1999, lk. 68]
Selle asemel et uurida tajumusliku ruumi tekkimist ja kujunemist, peaksime tegelema SÜMBOOLSE RUUMIGA. Siin aga seisame piiril, mis eraldab inimlikku ja loomset maailma. Cassirer leiab, et inimesed jäävad loomadele alla tegevusruumi (orgaanilise ruumi) mõttes (nt. laps peab palju õppima neid asju, mis on loomadel juba kaasa sündinud), kuid keeruka ja komplitseeritud mõtteprotsessi abil jõuab inimene ABSTRAKTSE RUUMI mõisteni. [Cassirer, E., 1999, lk. 70]
Kreeka mõtlemise üheks esimeseks ja olulisemaks avastuseks oligi see, et niisugune asi nagu abstraktne ruum üldse eksisteerib. Demokritos kinnitab, et ruum on mitteolemine (kr. k. mé ōn), kuid et see mitteolemine on ikkagi reaalne. Platon viitab oma teoses „Timaios” ruumi mõistele sõnadega – see on „hübriidmõiste”, mida on peaaegu võimatu adekvaatselt lahti seletada. [Cassirer, E., 1999, lk. 70-71]
Eestlastele (ja ilmselt ka soomlastele) tekitab selline sõnapuudumine kreeka keeles (või ka ladina keeles) probleemi küll, kuid see on keeltevaheline konflikt. Omakeelesiseselt peaks olema asi korras. Jutt käib ikka sõnast „ruum” (ja sama asi on sõnaga „aeg”). Probleem on lihtsalt selles, et ühes keeles räägitakse n.ö. aiast ja teises n.ö. aiaaugust.
Vaatame, mida arvab selle kohta tuntud Soome mõtleja von Wright. Ta kirjutab, et kreeka ja ladina keeles ei ole sõna, mis täpselt vastaks sõnale „ruum”. Kreeklastel on sõna topos, ladina keeles on sõna spatium, kuid kreekakeelne sõna khora on lähedasem meie „ruumile”. Ja von Wright lisab, et Aristotelese ruumifilosoofia on topos’e mitte khora teooria. [Wright, G. H. von, 1996, lk. 105]
Ladina-Eesti sõnaraamat annab spatium’ile koguni 6 suurt vasteperekonda (rühma): 1. ruum; 2. suurus, ulatus; 3. ruumivahemik, vahe, vahemaa , kaugus; 4. ajavahemik , vaheaeg; ajajärk; tähtaeg; vältus; aeg; 5. võitlusväljak, areen ; võidusõidurada, jooksurada; jalutuskoht, jalutuskäik; 6. silbi kvantiteet. [ Kleis , R. jt., 1986, lk. 611] Nagu näeme on sõna niivõrd abstraktne (üldine), et aeg, ruum, suurus jne. on n.ö. ühes katlas.
Kreeka-Eesti Uue Testamendi õppesõnastikus antakse sõnale topos samuti palju tähendusi-vasteid: koht, paik; ruum; koht raamatus; istekoht; seisund, amet; võimalus, juhus , ajend ; sadam. [Lepajõe, M., 2002, lk. 102] Olukord pole siingi parem.
Sõna khora ei esine ilmselt Uues Testamendis , seepärast see puudub ka eespoolnimetatud õppesõnastikus.

Aeg

Sõna „aeg” on eesti keeles vist juba iidamast-aadamast. Aeg ja ajalugu –, kuid kus on ruum ja ruumilugu? Füüsikud kõnelevad aegruumist ja mõni ütleb, et aega ei ole üldsegi olemas. Loogiline on, et kui sõna on (eriti vana sõna), on ka sõnale vastavat sisu või ollust. Piibelgi ütleb ja hoiatab : „Pidage aega kalliks!”
Aeg on olemas juba selle pärast, et keel on olemas. Me kasutame keeleski ju vorme, mida kutsume aja järgi ajavormideks: eesti keeles on neid 4 – enne-, täis- ja lihtminevik ning olevik. Mitmetes keeltes on ka tulevikuvormid konkreetsed, eesti keeles aga võiks neid ainult konstrueerida justkui abistavaid sõnu kasutades. Näiteks: „saab olema, saab toimuma”. Eesti keeles puudub morfoloogiline tulevikuvorm – väidab „Eesti keele käsiraamat.” [ Erelt , M. jt., 2000, lk. 369]
Aeg armastuseks ja aeg vihkamiseks, aeg külvamiseks ja aeg kitkumiseks, aeg õmblemiseks ja aeg ülesharutamiseks, aeg järelemõtlemiseks ja aeg kahetsuseks – nii kõneleb eestlane.
Sõna „aasta” tähendus on tulenenud sõnadest „ajast aega” ja ilmselt tähendabki „aeg sama ajani” [ Vahtre , L., 2000, lk. 36].
Vaatame, mida kostab meile von Wright kreeklaste ajakäsitluse kohta: „Kreeklaste kohta võib ütelda, et nii nagu nad teatud mõttes eitasid ruumi, ... eitasid nad ka aega ehk kõigi üksiknähtuste ühist meediumi. Aeg, ütleb Aristoteles , on vahemaa kahe nüüdsuse vahel. Ruum on vaheruum ja aeg on vaheaeg, intervall . See nägemus ajast seletab, miks muutumise, liikumise probleem valmistas kreeka filosoofidele ületamatuid raskusi. Nii nagu tühi ruum on to me on on muutumine näivus. Tõeline on ainult kehade viibimine praeguses hetkes.” Veel lisab von Wright samas, et kreeklastel oli puudulikult arenenud kronoloogia ja väga primitiivne viis mõõta aega. [Wright, G. H. von, 1996, lk.111]
Eestlastel ei paista olevat aja- ja ruumiprobleemi. Meie tulevik on eshatoloogia ja keel seletab ülejäänu. Kreeklaste ajaprobleemi võiks selgitada mõni filoloog, kes oskaks neist aoristidest ja muust keeleatribuutikast üht-teist välja lugeda.
Cassirer käsitleb oma essees peatükis „Inimese aja ja ruumi maailm” aega väga põgusalt. Ta räägib ikka ja jälle ajaprobleemist ja ruumiprobleemist. Kuid arusaamatuks jääb asjaolu, mis tekitab ajale ja ruumile probleemi või et miks need mõisted on problemaatilised? Samas peatükis räägitakse Augustinusest, et Ta ei võinud oma elu mõista teisiti kui vaid läbi kristliku usu sümboolse keele, kuid ei räägita sellest, et Augustinus oma „Pihtimustes” just üritab lahata muuhulgas ka aja küsimust.
Et aeg ei ole näiline, näitab meile lause „Pihtimuste” järelsõnas tõlkija Ilmar Vene sõnastuses: „Kui usk on piisavalt tugev, siis tähendab „pöördumine” vaid aja küsimust. [Augustinus, A., 1993, lk.372]
Sama kinnitab ka Marcus Aurelius teoses „ Iseendale ”: „ Muretse siis endale ometi aega, et õppida juurde midagi head, ning lõpeta ringiekslemine.” [Marcus Aurelius, 1983, lk. 13]
Siiski on ka Augustinuse ajakäsitluses „suured augud”. Ilmar Vene ütleb „Pihtimuste” järelsõnas, et Augustinus ei suutnud hoiduda küsimusest: milles väljendus aeg enne maailma loomist? Ja Augustinus vastab ise: aeg loodi maailma loomisega üheaegselt. [Augustinus, A., 1993, lk.373] Tasub tähele panna, et viimases allakriipsutatud lauses on 2 loogikaviga . Aega seletatakse aja kaudu ja loomist loomise kaudu (ehk teisiti sõnastatult: ühes 5-sõnalises lihtlauses on kahte sõna 2x). Oleks ehk saanud öelda: „aeg ja maailm loodi koos.”
Õige on Cassireri väide, et ootused on need, mis on suunatud tulevikku. [Cassirer, E., 1999, lk. 83] Ka nostalgia peaks olema suunatud tulevikku, mitte minevikku – seda tegelikult selle kreekakeelse sõna etümoloogia ka ütleb.
Cassirer’i aja- ja ruumikäsitluse peatükist leiab veel ühe õpetliku lause, mis on seotud ajaga : „Prohveteering ei tähenda lihtsalt tuleviku sõnastamist, see tähendab tõotuse teatavakstegemist.” [Cassirer, E., 1999, lk. 86]

Lõppsõna

Cassirer’i oli huvitav ja hariv lugeda.
Väga positiivne on, et Cassirer juhib ja suunab ja viitab edasi uurima, lugema ja mõtlema. Tutvustatakse järgmiseid „ kujusid ”: Helen Keller, Blaise Pascal , Eesti juurtega Johannes von Uexküll (nüüd tasub lugeda ka Jacob von Uexküll’i, kes ütleb, et kui Inimene keskkonda ja loodust ei kaitse ega hoia, osutub kõik edaspidine mõttetuks), Aurelius Augustinus, Marcus Aurelius Antonius jmt. Cassirer ajendab edasi mõtlema erinevate geomeetriate üle, algebra ja aritmeetika üle ja üldse matemaatika kui tõsise sümbolteaduse üle.
Siiski jääb närima kahtlus , et kas on otstarbekas ja õige jagada ja tüübistada Inimest kui Homo’t või kui Animale’t. Sellised sõnamoodustised nagu ratsionaalne (või ka irratsionaalne) loom, sümboolne loom, religioosne loom, sotsiaalne loom, naerev loom, rääkiv loom jne. ei ole paslikud. Isegi kui „looma” asemele panna „ olend ” või „inimene” ei muuda see eriti midagi. See on hea küll, kui inimesel on selliseid omadusi nagu rääkimisvõime, sümboliseerimisvõime, naermisvõime, abstraheerimis-(üldistamis-)võime, selekteerimis-(vahetegemis-)võime jne. Kuid igal inimesel ei saa olla kõiki neid erinevaid tüüpe võimeid. Kui inimesel puudub näiteks nägemine (nägemisvõime), siis tal arenevad paremini jällegi välja kompimis-, kuulmis - ja haistmisvõime. Seepärast me ei tohiks liigitada ja üldistada inimest näiteks sõnadega Homo Visibilis või ka kuidagi teisiti analoogselt.
Ja kui öeldakse näiteks Homo Consumens (ostlev inimene) või Homo Ludum (mängiv inimene), siis võtkem seda kui mingi nähtuse selgitust, mitte kui üldistust Inimese kohta.
Cassirer’ilt jääb kumama selline Animal Symbolicum’i idealiseerimispüüd, ja ühtlasi sellise sümboliseerimisvõimelise inimese ülistamine. Kuid taoline sügavalt ja tõsiseltvõetav sümboolne mõtlemine võib viia inimese n.ö. rappa ja tal tuleb võtta ette kas Seevaldi, Jämejala või Raja tänava tee.
Hästi kirjeldab André Trinity oma filmikogemust Coca- Cola Plazas. Ta kirjeldab nähtut: „ Film „Memento” räägib põhimõtteliselt sellest, kui valesti võib sümboolset reaalsust kokku panna ja kui juhuslikult on üks või teine märge tehtud, mida hiljem piiritult usaldatakse ja üha uuel ja uuel moel ümber dešifreeritakse.” Ja Ta soovitab seda filmi vaadata kõikidel filosoofidel, semiootikutel ja niisama mosaiigiarmastajatel. [Trinity, A., 2007]
Ilmselt midagi taolist kohtab ka Viktor Pelevin ’i raamatus „Arvud”, kus kogu elu keerleb numbrite 34 ja 43 ümber. Seda raamatut on soovitanud lugeda üks filosoofia õppejõud Tallinnast. Raamatu läbilugenu arvates on taoline peategelase mõtlemisviis ülimalt ohtlik.
Inimene on nii keerukas ning kompleksne ja iseendalegi saladus ning müsteerium, et kirikuisad on pidanud vajalikuks nentida umbes nii: „Mida sügavamale inimene iseenda sisse näeb, seda rohkem ta aru saab, et neid sügavuste sügavusi on järjest rohkem ja rohkem.”
Ja lõpetama peaks ilusa ütlemisega Blaise Pascal ’ilt: „Inimene on ilmselgelt loodud mõtlema, selles seisneb kogu tema väärikus ja väärtus; ja tema ainus ülesanne on ÕIGESTI MÕELDA!” [Pascal, B., 1998, lk. 92]

Kasutatud kirjandus

Augustinus, Aurelius „Pihtimused”; Tallinn, Logos , 1993.

Blackburn, Simon „Oxfordi filosoofialeksikon”; Tallinn, Vagabund, 2002.

Cassirer, Ernst „Uurimus inimesest”; Tartu, Ilmamaa, 1999.

Erelt, Mati jt. „Eesti keele käsiraamat”; Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2000.

Keller, Helen „Minu elu lugu”; Tallinn, Eesti Raamat, 1995.

Keller, Helen „Minu usk”; Tallinn, Nebadon, 2002.

Kleis, R. jt. „Ladina-Eesti sõnaraamat”; Tallinn, Valgus, 1986.

Lepajõe, Marju „Kreeka-Eesti Uue Testamendi õppesõnastik”; Tartu, Akadeemiline Teoloogia Selts, 2002.

Marcus Aurelius „Iseendale”; Tallinn, Eesti Raamat, 1983.

Pascal, Blaise „Mõtted”; Tallinn, Hortus Litterarum/Logos, 1998.

„Piibel”; Soome Piibliselts, 1968.

Trinity, André „Animal symbolicum”; artikkel internetist, 2007. http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=63

Vahtre, Lauri „Eestlase aeg”; Tallinn, Varrak, 2000.

Vääri, Eduard „Võõrsõnade leksikon”; Tallinn, Valgus, 2000.

Wright, Georg Henrik von „ Minerva öökull”; Tallinn, Vagabund, 1996.