Leonardo Da Vinci ja Renessanss (1)

Referaat
Renessanss
Leonardo Da Vinci
Koostas:Jaana Põllu
Klass: 11 D
Keila Gümnaasium
Leonardo Da Vinci
(1452-1519)
Leonardo da Vinci oli Itaalia maalikunstnik , skulptor ,arhitekt ja insener,renessanssiajastu mitmekülgseim geenius
Tema perekond:
Leonardo isa Ser Piero oli Leonardo sündides 25-aastane. Leonardo sündis väljaspool abielu. Leonardo ema nimi oli Caterina ning arvatavasti oli ta talunaine. Temast on peale eluaastate vähe teada.
Lapsepõlv:
Leonardo da Vinci elas Anchianos umbes viis aastat. Aastal 1457 kolis Leonardo oma vanaisa juurde Vincisse, kus ta läks kooli. Õpetajad olid imestunud väikese poisi küsimuste ja vastuvaidlemiste üle. Koolis õppis Leonardo da Vinci kirjutama, lugema ja arvutama , geomeetriat ja ladina keet.Leonardo elas Vincis 1466. aastani. 14-aastaselt sõitis ta Firenzesse ja alustas õppimist Andrea del Verrocchio ateljees. Verrocchio oli sel ajal üks andekamaid Firenze kunstnikke. Ta avaldas suurt mõju Leonardole. Ateljees töötasid ka teised kuulsad kunstnikud , näiteks Sandro Botticelli , Pietro Perugino ja Lorenzo di Credi. Noor õpilane alustas oma tööd värvide segamise ja lihtsate piltide joonistamisega. Hiljem õppis Leonardo ka õlivärvidega maalima. 1472. aasta juunis kanti Leonardo nimi Firenze kunstnike punasesse raamatusse ning sellega lõppes ka õppimine Andrea del Verrocchio juures, kuid Leonardo ei lahkunud ateljeest.
Leonardo kui kunstnik:
Oma kunstnikukarjääri alustas Leonardo 1469 Firenzes Andrea del Verrocchio töökojas õpipoisina.Leonardo varajasim dateeritud töö on sulejoonistus 5. augustist 1473 . See joonistus on ebatavaline vähemalt kahel põhjusel, esiteks selle poolest, et selline töö üldse dateeritud on (mis paneb paljud uurijad arvama , et tööle on hiljem lisatud varajasem kuupäev), aga ka selle poolest, et maastikku on joonistatud täiesti erinevalt tolle aja stiilist, kujutades nii valgust, vett kui rohelust liikuvana. Verrocchio töökojas osales Leonardo ilmselt paljude maalide loomisel, kuid enamik nendest on hävinud või pole Leonardo käekiri neil tuntav. Esimeseks säilinud Leonardo maaliks peetakse "Maarja kuulutust" (1472–1475). Sageli loetakse esimeseks tööks, mis suures osas Leonardo poolt maalitud on, Verrocchio "Kristuse ristimist", millel Leonardole omistatakse nii maalil kujutatud maastikku kui ka vasakpoolset inglit. Varem on maali dateeritud 1470. aastate algusesse , aga viimasel ajal usutakse, et ingel on maalitud hiljem (umbes 1480). Täpset dateerimist raskendab ka asjaolu, et mõlema maali loomine on toimunud pika perioodi vältel.Selle perioodi olulisimaks teoseks peetakse "Kuningate kummardamist" (umbes 1481– 1482 ), mille Leonardo pidi maalima San Donato kloostrile Scopetos, aga mis jäi lõpetamata. Lisaks maalile endale on säilinud maali ja selle detailide skitse. Just selle maaliga leidis Leonardo oma stiili, hüljates väliselt värvika quattrocento ning luues sfumato, mida iseloomustab kontuuride ja värvide märkamatu ühtesulamine ning sellega tekitatud loomulik varjude ja valguse kujutamine. 1482 kutsus hertsog Lodovico Sforza Leonardo Milanosse, kuhu ta jäi 1499. aastani. Neil aastatel arendas Leonardo oma tegevust nii inseneri , skulptori, muusiku kui ka pidude korraldajana. Sellest ajavahemikust on järele jäänud väga vähe tema töid. 1483 telliti Leonardolt suurepärane maal "Madonna kaljukoopas ", mis on praegu Louvre `i muuseumis Pariisis. Sellest teosest eksisteerib ka teine versioon , mis asub Londonis Rahvusgaleriis ning mille peamiseks autoriks peetakse Ambrogio da Predisi ning mis on võrreldes Pariisi versiooniga oluliselt kohmakamalt maalitud. "Püha õhtusöömaaeg", üks kuulsaimaid Leonardo maale, valmis aastatel 1495– 1498 . See on maalitud Santa Maria delle Grazie kiriku söögisaali seinale. Kuna seda on sajandite jooksul mitu korda restaureeritud, on Leonardo originaalist säilinud ainult fresko kompositsioon ning mõned imepisikesed värvilaigukesed. Osaliselt on pildi halvas säilimises süüdi Leonardo kasutatud uuenduslik värv, osaliselt marodöörid ning 1945. a sõjapurustused, aga kindlasti ka varem kasutatud algelised restaureerimistehnikad. Originaalteose seisund halvenes pärast valmimist kiiresti, sest juba 1642. aasta ülestähendused märgivad, et pildist on alles ainult kontuurid, millest on väga raske aru saada.1499 lahkus Leonardo Milanost ja veetis mõnda aega Mantovas ja Venezias, tegeledes peamiselt leiutamisega, ning asus siis tagasi Firenzesse, kuhu jäi 1506 . aastani.1503 sai Leonardo Firenze raelt tellimuse maalida Palazzo Vecchio saali seinale üks maal Firenze ajaloost. Leonardo valis teemaks Anghiari lahingu. Pärast kuudepikkust tööd tekkis maalimisse paus ning teos jäigi lõpetamata. Sellest hoolimata hindasid tolleaegsed kunstnikud, muuhulgas ka Raffael tehtut kõrgelt. 1560 . aastatel maalis Giorgio Vasari , tuntuim Leonardo biograaf, poolelioleva töö üle ning teave sellest tugineb tööst tehtud koopiatel ning säilinud skitsidel. 1506 asus Leonardo taas Milanosse. Seal lõpetas ta ka vist maailma tuntuima maali " Mona Lisa" (1508), mis praegu asub Louvre'is Pariisis. Pildil kujutatud naisterahva isik pole teada, aga Giorgio Vasari järgi on see rikka Firenze siidikaupmehe ja kunstimetseeni Francesco del Giocondo naine Madonna (Itaalias ongi maal tuntud La Gioconda nime all). Muidu väga lihtsa ja pretensioonitu pildi teeb eriliseks ning teistest selle aja porteedest erinevaks Mona Lisa kuulus naeratus kunstnikule (ning selle kaudu ka pildi vaatajale), mille põhjuse üle on paljud juurelnud ning mida Leonardo kaasaegsed kohe jäljendama asusid.Teised tuntud tööd sellest perioodist on "Püha Anna ja Madonna lapsega", mis asub samuti Louvre'i muuseumis, ning "Leda luigega ", millest küll tänapäevani on säilinud vaid koopiad (Raffael, Cesare da Sesto jt.). 1513 suundus Leonardo Rooma , kus ta tegeles peamiselt teaduse ja leiutamisega. 1516 lahkus ta kuninga François I kutsel Prantsusmaale ja asus elama Cloux'i lossi Amboise 'i lähedale. Ilmselt just seal lõpetas ta ka oma viimase maali " Ristija Johannes", mis praegu asub Louvre'is ja mis on saanud kriitikat homoseksuaalse ja blasfeemse alatooni tõttu.
Olulisemad ja kuulsamad teosed :
Kuningate kummardamine - Maal, mille tellisid Scopetos asuva San Donato kloostri mungad oma kiriku altarimaaliks, jäi lõpetamata ja üle andmata ning sama süþeega asenduspildi maalis Filippino Lippi .
Püha õhtusöömaaeg-
on üks kuulsaimaid Leonardo da Vinci maale, mis valmis aastatel 1495–1498. See on maalitud Milano Santa Maria delle Grazie kiriku söögisaali seinale. Kuna seda on sajandite jooksul mitu korda restaureeritud, on Leonardo originaalist säilinud ainult fresko kompositsioon ning mõned imepisikesed värvilaigukesed. Osaliselt on pildi halvas säilimises süüdi Leonardo kasutatud uuenduslik värv, osaliselt marodöörid ning 1945. aasta sõjapurustused, aga kindlasti ka varem kasutatud algelised restaureerimistehnikad. Originaalteose seisund halvenes pärast valmimist kiiresti, sest juba 1642. aasta ülestähendused märgivad, et pildist on alles ainult kontuurid, millest on väga raske aru saada.Maali mõõtmed on 420.0 x 880.0 sentimeetrit (15 jalga x 29 jalga).Söögisaalides on Milanos kasutatud teema (Püha õhtusöömaaeg) traditsiooniline, ent Leonardo teostus on palju realistlikum ning sügavam. Söögisaali laes moodustab kolmevõlviline lagi otsekui kuusirbi ning sinna on maalitud Sforza vapid . Vastassein on kaetud Donato Montofano freskoga, millele Leonardo lisas figuure Sforza perekonnast temperana. Needki figuurid on samamoodi halvenenud kui maal "Püha õhtusöömaaeg", ajahamba tõttu.Leonardo ei töötanud selle teose kallal kogu antud aja vältel tihedalt. Selle maali puhul on igale apostlile antud täpne reaktsioon sellele, kui Jeesus sõnas, et üks nende seast teda reedab. Kõigil kaheteistkümnel apostlil on erinev reaktsioon uudistele - erinevad variatsioonid vihast ja ehmumisest.
Maarja kuulutus
Mona Lisa (Õlimaal puitpaneelil,tuhmid värvid,arusaamatus näos)
“Mona Lisa” on maal, mida peetakse kogu kunstiajaloo kõige kuulsamaks maaliks. Siingi ei ole kunagi kahtlust olnud, et Leonardo on selle töö autor, ent kujutatava naise isikus on lahkarvamusi. Romaani maades on maal tuntud nimetuse “Gioconda” all, anglosaksi ja slaavi maades kui “Mona Lisa”. Üksnes 16.- 18. sajandil tehti maalist 60 koopiat . Maalima hakkas “Mona Lisat ” Leonardo pärast tagasipöördumist Firenzesse 1503. aastal.
Leonardole tähendas see portree palju rohkem kui ainult Firenze aadliku Giocondo naise Mona Lisa kujutamist. Seda tõendab selle portree sarnasus paljude teiste Leonardo kujutatud nägude, tema inglite ja naistega . Juba Leonardo varasemates naisekujudes on jooni, mis Giocondas on kõige tugevamini välja töötatud, eelkõige vaevu tabatav, nagu üle kogu näo hõljuv hurmav naeratus.
Leonardol võimaldas naeratus rikkalikumalt väljendada inimese siseelu. Eelpool toodud maalil avaldub Anna naeratuses ikka veel noorusliku naise leebe suhtumine lapselapse vallatustesse, hilisema Johannese naeratuses on midagi patust; Gioconda naeratus on seotud tema ootepõnevil piidleva pilguga: naeratus mõjub külgetõmbavalt, külm pilk eemaletõukavalt. Juba ainuüksi see vastuolulisus muudab kogu naise välise ilme komplitseerituks. Nii võib kogu tema välises kujus kogu tema olemuse rikkust ja vastuolulisust. seepärast hakatigi “Mona Lisat” nimetama vastuoluliseks ja salapäraseks naiseks .
Maalitehniliselt on “Gioconda” teostatud ületamatu meisterlikkusega. Leonardo töötas selle kallal mitmeid aastaid ja pidas seda ikkagi lõpetamata tööks. “Mona Lisa” näo õrna modelleringu saavutas ta üllatavalt pehmete üleminekutega. Ta tegi üheaegselt tajutavaks niihästi nahaaluse lihastevõrgu kui ka naist ümbritseva atmosfääri väreluse. poolfiguur on eeskujulikult sobitatud üldraami ja jooned ning proportsioonid on har¬ moonilisemad kui üheski teises portrees enne Leonardot .
Madonna kaljukoopas”
Maalist on kaks varianti , mõlemad väga sarnased. Arvatakse, et Leonardo da Vinci ise maalis esimese, varasema maali ning aitas Ambrogio de Predisel luua teist samasugust
Märkmeraamatud ja teaduslikud käsikirjad :
Kõige suurema kirjaliku pärandi, mille maalikunstnik maailmale on pärandanud, võib leida paljudest Leomardo märkmeraamatutest. Tema nn. päevikupidamise komme algab esimese Milanos viibimise perioodi algul, eriti 1490 ja 1495 aasta vahel, kui ilmnes suundumus teaduslike tööde poole.Märkmeraamatute kirjutamine jätkus pidevalt läbi elu. Need on jagatud kaheks: esiteks märkmed, milliseid ta kirjutas pidevalt vihikutesse, mida enesega kaasa kandis , et saaks kirja panna kõike, mis talle pähe sähvatas, mida ta nägi või luges . Teise rühma moodustavad süstematiseeritumad ülestähendused, mis kujutasid endast arvatavasti kavandeid traktaatide jaoks. Neid saab omakorda jagada nelja põhilise teema alla:

maalikunst

arhitektuur

mehhaanikaelemendid

inimese anatoomia
Nendele lisandusid märkmed uurimustest botaanika, geoloogia , aeroloogia ja hüdroloogia vallast .Leonardo eesmärk oli ühendada oma uurimustööd üheks maailmavaateks. Ta uskus, et tõde peitub võimes “osata näha,” mitte filosoofilistes spekulatsioonides.Leonardo märked on erilised veel kahel põhjusel: oma teksti illustreerimine joonistega ja peegelkirjas kirjutamine. Tavalises illustreeritud raamatus pildid seletavad ja selgitavad teksti, ent tekst on see, mis kannab põhilist informatsiooni. Tema puhul oli vastupidi. Kuigi tema kirjakeel oli selge ja väljendusrikas, siis Leonardo andis alati eesõiguse illustratsioonile. Seetõttu seletab Leonardo puhul tekst joonistuste sisu. Peegelpildis kirjutamine tähendab sõnade paberile panekut nii, et neid saab lugeda vaid paberit peeglist vaadates. Leonardo oli peegelkirjas küllaltki edukas arvatavasti osaliselt oma vasakukäelisuse tõttu. Milleks kunstnik peegelkirjas kirjutas ei ole veel selgunud , kuid on teada, et oma märkmeid saladuses hoida ei soovinud ta kunagi.Ei ole teada, kui palju märkmeraamatuid Leonardo kirjutas, ent 1504 aastal autori enese poolt koostatud nimekirjas seisab 68 köidet. Kindlasti lisandus neile kuni surmani palju uut. Võib arvata, et kogu oma elu jooksul kirjutas ja joonistas ta üle 30 000 lehekülje märkmeid, tekste ja eskiise, milledest aga suurem osa on kaotsi läinud. Teadaolevalt on tänaseni säilinud 31 köidet ja lisaks neile veel erinevaid uurimustöid ja dokumente, mis on oma tee leidnud Euroopa muuseumitesse. Üks lõppeva sajandi kõige huvipakkuivamatest leidudest oli 700 kadunud lehekülje avastamine 1967. aastal Hispaania Rahvusraamatukogus, Madridis. Need kaheks köiteks seotud lehed olid olnud kadunud ligikaudu 200 aastat. Leitud tööd sisaldavad muuhulgas ka Francesco Sforza ratsurikuju eskiise ja keeruliste seadmete jooniseid
Leonardo da Vinci esteetilised vaated:
Leonardo da Vinci kunstilises pärandis on teoreetilised tööd täpselt niisama väärtuslikud kui tema mitte just arvukad kunstiteosed . Ta ei koondanud küll mitmesuguste tähelepanekute puhul tehtud märkmeid mingiks üldiseks maalikunsti traktaadiks, kuid neis avalduv mitmekülgsus ja süvenemisvõime on aukartustäratavad. Isegi vanas Kreekas polnud mõistus nii sügavalt tunginud kunstiloomingusse. Puhtmõistusepärane asjade käsitlus kallutas teda paiguti pedantsusse, mis eriti nakatas tema järeleaimajaid. Ilmselt on mõned ideed Leonardot tugevasti erutanud, sest ta pöördus nende juurde korduvalt tagasi. Leonardo da Vinci väitis, et kunstiline vorm peab vastama mitte üksnes välismaailmale, vaid ka arvestama inimeses peituvat vajadust harmoonia järele. Ta ütles: “Kas sa ei tea, et meie hing on tehtud harmooniast, ja et harmoonia sünnib ainult neil hetkil, mil esemete üldised suhted muutuvad nähtavaks või kuuldavaks?” Ta nägi seda harmooniat eelkõige valguse ja varjude nüanssides, mis kutsuvad pildi pinnal esile plastilisuse ja sügavuse mulje. Ta otsis visalt valgust, milles see harmoonia veelgi selgemini avalduks, ja soovitas koguni varikatuseid valguse hajutamiseks, et tugevdada poolvarjusid, millega meeste ja naiste nägudes eriline õrnus ja ilu mõjule pääsevad. Visad otsingud täiusliku leidmiseks viisid Leonardo vastuollu reaalse eluga ja sundisid teda sageli nagu paljusid tema kaasaegseid looma kunsis “oma elu”, erilist maailma ja ilu. Maalikunstnik on just sellepärast maalikunstnik, et ta näeb seda, mida teine inimene ainult tunneb või ebamääraselt aimab. Leonardo ärritas Santa Maria delle Grazie kloostri priori sellega, et seisis terveid päevi ühtejärge “Püha õhtusöömaaja” ees pintslit kätte võtmata, tähendades:”Mõnel juhul loovad arenenud vaimud seda enam, mida vähem nad töötavad, otsides lahendust mõistuse abil”.Leonardo da Vinci panus kunsti arengusse on suur- ta võttis kasutusele hele-tumeda käsittluslaadi (sfumaato) ning figura piramidale (püramiidse kompositsiooni), mida võime näha maalides “Püha õhtusöömaaeg” ja “Mona Lisa”. Ta püüdis leida loodusnähtustes seaduspärasusi. Seda eesmärki teenisid muuhulgas mehhaaniliste konstruktsioonide loomine, anatoomia- ja füsioloogiaalased uurimused, lahkamised, mis põhinesid Galenose õpetusel inimkeha ehitusest.Leonardo käsitas loodust kui hingestatud tervikut ja pidas nn. seitset vaba kunsti maalikunsti teaduslikuks aluseks. Looduse hoolikas tundmaõppimine koos antiikkunstist ja varasemailt meistreilt eeskuju võtmisega oli tema esteetika ülim nõue.
Kasutatud kirjandus:

• Alpatov , M. “Kunstiajalugu” Tallinn, 1982
  
• Croce , Benedetto “Esteetika kui väljendusteadus ja üldlingvistika. Teooria ja ajalugu” Tallinn, 1998
  
• Huovinen, Lauri “ Italian Renessansikultuuri” Turku
  
• Jîlek, Frantiðek “Mees Vincist” Tallinn, 1988
  
• Kangilaski, J. “Üldine kunstiajalugu” Tallinn, 1998
  
• “Antiigileksikon” Tallinn, 1983
  
• “Compton’s Interactive Encyclopedia 1998 Edition”
  
• “Eesti (Nõukogude) Entsüklopeedia” Tallinn, 1990
  
• “Encyclop¿dia Britannica ” 1954