Maailm 20. sajandi alguses. Esimene maailmasõda - olümpiaad (0)

Marjanne Priidik 12.c klass
Ajaloo olümpiaad
Maailm 20. sajandi alguses. Esimene maailmasõda
Maailma poliitiline kaart 20. sajandi algul :

• Impeeriumid :
  

• 20. sajandi alguses oli Eestist kujunenud Vene impeeriumi majanduslikult ja kultuuriliselt enamarenenud alasid, kus toimus ülevenemaalisele turule orienteeritud tööstuslik ja põllumajanduslik suurtootmine .
  

Sõjalised konfliktid 19. sajandi lõpus* ja 20. sajandi alguses :

• Inglise-Buuri sõda (1899- 1902 ):
  

• Suurbritannia koloniaalsõda buuri vabariikide Transvaali (LAV) ja Oranje vastu. Sooviti saada oma haldusalasse rikkalikud teemandi - ja kullamaardlad. Kuigi inglased saavutasid 1900 pöördelise võidu, jätkus buuride partisanisõda veel kaks aastat. Inglaste halastamatu võitlustaktika (buuride farmide ja kariloomade hävitamine) sundis buure 1902 alla kirjutama rahulepingule, mille järgi Oranje ja Transvaal muudeti Briti kolooniaks ning buurid said amnestia , kompensatsiooni sõjakahjude eest ja kultuuriautonoomia .
  
• Inglise-Buuri sõda (1899-1902) likvideeris buuride iseseisvuse. 1910 . a. ühinesid nad koos Kapimaa ja Nataliga Lõuna-Aafrika Uniooniks, millest sai Suurbritannia dominioon.
  

• Vene-Jaapani sõda( 1904 -1905) : (Ven. kaotas, Jaapan v6itis --… Ven. meelepaha viis revolutsioonini )
  

Vene-Jaapani sõda oli Venemaa Keisririigi ja Jaapani vaheline sõjaline kokkupõrge, mis sai alguse tülist Mandžuuria ja Korea pärast. Lahingud toimusid peamiselt Lõuna-Mandžuurias, eriti Liaodongi poolsaare ja Mukdeni ümbruses ning Koread ja Jaapanit ümbritsevatel meredel ja Kollasel merel.
Venelased püüdsid leida Vaikses ookeanis jäävaba sadamat nii nende sõjalaevastikule kui ka kaubanduslikel eesmärkidel. Vladivostoki sai kasutada üksnes suvel, kuid Port Arthur oleks olnud kasutuskõlblik aastaringselt . Esimese Hiina-Jaapani sõja lõpust alates ei olnud läbirääkimised tulemusi andnud. Jaapan valis vastupanu, et säilitada enda ülemvõim Koreas.
Järgnesid Jaapani jaoks võidukad lahingud. Sõja võitmisega kinnistas Jaapan oma positsiooni rahvusvahelise tähtsusega jõuna. Venemaa kaotuste jada tekitas Venemaal suurt meelepaha ja andis põhjust 1905. aasta revolutsiooniks.
Esimene maailmasõda :

• põhjused ja ajend :
  

Põhjused –

• Teravnenud vastuolud maailma suurvõimude vahel
  

-Ühelt poolt - Prantsusmaa, Inglismaa
- Teiselt poolt - kiiresti arenev Saksamaa
- Balkanil põrkusid Austria – Ungari / Venemaa taotlused

Alahinnati ohtu (suurriikide valitsused ei uskunud maailmasõja võimalikkust)

Sõda romantiseeriti

Rahvusvahelisi kriise reguleerivate institutsioonide puudumine

Sõjaline mõtelmine osutus kaalukamaks kui diplomaatia
Põhjalikumalt -
1.Suurriikide imperialistlik poliitika - kõik suurriigid soovisid oma majanduslikku, poliitilist ja sõjalist mõju maailmas suurendada (4 näidet):

• Saksamaa ja Prantsusmaa tüli Elsass-Lotringi kuuluvuse pärast
  
• Venemaa ja Austria-Ungari konkurentsi mõjupiirkondade pärast Balkani poolsaarel
  
• Võitlus turgude, tooraineallikate ja kapitali ekspordivõimaluste pärast
  
• Võitlus mõjupiirkondade ja asumaade eest
  
• Saksamaa soov omandada uusi kolooniad
  

2.Separatismiilmingud impeeriumites:

• Austria-Ungari erinevad rahvad
  
• Väikerahvad soovid, kas autonoomiat või iseseisvust
  
• Vene keisririik võis ilma jääda ulatuslikest äärealadest
  

3. Suurriikide liidusuhete mehhanism
4. Radikaalsete ideoloogiate: natsionalism , kommunism , rassism (3 näidet) levik.
5. Militarism, võidurelvastumine
6. Sõda ja revolutsioon tundusid väljapääsuna üksluisest elust, võimalus ennast teostada.
Ajend :

• Austria-Ungari troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi
  
• ja tema abikaasa Sophie tapmine Sarajevos 28. juunil 1914
  
• Atendaadi organiseeris salaorganisatsioon Must Käsi (viis täide üliõpilane Gavrilo Princip)
  

Põhjalikumalt :

• 1914.a. 28.juunil: Bosnia serblasest tudeng Cavrilo Princip mõrvas Austria-Ungari troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi.
  
• Atentaadi korraldas “Must Käsi”, mis oli: Serbia natsionalistlik salaorganisatsioon, kuhu kuulusid kõrgemad serbia ohvitserid ja kuningliku perekonna liikmed. Seda toetas Serbia eesmärgiga liita Bosnia Serbiaga.
  
• Atentaadi viis ellu: Cavrilo Princip
  
• Tapatöö põhjus: Franz- Ferdinand oleks takistanud Suur-Serbia loomist.
  

• sõjaplaanid ja sõdivad koalitsioonid
  

NB ! Sõdivad koalitsioonid :
Kolmikliit

• Saksamaa
  
• Austria – Ungari
  
• Türgi
  
• 1915 Bulgaaria
  

Antant

• Venemaa
  
• Prantsusmaa
  
• Inglismaa
  
• Serbia
  
• Jaapan
  
• 1915 Itaalia
  
• 1916 Rumeenia
  
• 1917 aprillis USA
  

Sõjaplaanid :
Saksamaa:

• nn. Schlieffeni (kindralstaabi ülem) plaan.
  
• kõigepealt tuli välksõjaga purustada Prantsusmaa, seejärel rünnata vabanenud jõududega Venemaad.
  
• Prantsusmaa vallutamine läbi Belgia ja Luksenburgi (kust rünnakut ei oodatud), möödumine Pariisist ja Prantsuse vägede surumine vastu kindlustusi Saksa-Prantsuse piiril ning seal nende purustamine.
  
• välksõda - Prantsusmaa vallutamine 39 päevaga, kogu sõda pidi kestma 3-4 kuud.
  

Prantsusmaa: - Plaan 17

• Saksamaa vastaseid sõjaplaane oli tehtud alates lüüasaamisest 1871.a. Prantsuse-Preisi sõjas.
  
• kokku oli prantslastel üle 20 plaani, kõigis oli initsiatiiv jäetud Saksamaale.
  
• Prantsuse-Saksa piirile ehitati tugev kaitseliin; lähtuti nn. passiivse kaitse strateegiast ( prantslased lootsid sakslaste pealetungile just sealt ning Saksa vägede verest tühjaks jooksmisele kaitseliinist läbimurdmisel).
  
• teati ka sakslaste Schliffeni plaanist, kuid seda ei usutud ega võetud tõsiselt.
  

(Prantsuse-Saksa piirile rajati tugev kindlustuste süsteem, kuid Belgia piirile seda ei tehtud
Pr.maa pidi hõivama Lotringi ja Elsassi piirkonna(seda loeti Pr.maa ajalooliseks osaks)
Seejärel sissetung Saksamaale
Hoogne pealetung! – kogu plaani kandev idee!)
Venemaa:

• loodeti Saksamaad lüüa Ida-Preisimaal lähtudes eeldusest, et sakslaste põhijõud on seotud prantslaste vastase sõjategevusega.
  
• loodeti eelkõige oma elavjõu ülekaalule, sest armees oli 6 miljonit meest (nn. aururulli taktika ehk sakslaste löömine massiga), kuid relvastus ning väljaõpe olid puudulikud ja aegunud .
  

(Võimaldas valida kahe rünnakusuuna Ida-Preisimaa ja Austria-Ungari vahel
Pr.maa palvel võttis Venemaa kohustuse rünnata Ida-Preisimaad, kuigi talle olnuks kasulikum anda löök Austria-Ungarile
Sõjaks nõrgalt valmistunud, armee varustus kehv )
Inglismaa:

• lootis Saksamaa purustada liitlaste kätega, pakkudes neile finantsabi ja ise sõjaliselt vähe sekkuda.
  
• mandrile taheti esialgu saata ainult 70 000 meest.
  

Sõjaplaan puudus -
( Oldi valmis koostööks Prantsuse vägedega
Prantsusmaale saadetav ekspeditsioonikorpuse suurus oli 70 000 meest)
Austria-Ungari sõjaplaan :

• Koostati arusaamaga, et võidelda tuleb kahel rindel – lõunas Serbia ja idas Venemaa vastu
  
• Sõjajõud olid koondatud kahte ossa (väiksem Serbia vastu ja suurem Venemaa vastu)
  
• Arvestati Saksamaa toetusega
  

• sõjategevus :
  
• Schlieffeni plaani läbikukkumine ja Marne’i lahing :
  

• Verduni lahing :
  

Verduni lahing – sõjaajaloo üks verisemaid ja samas ka mõttetumaid lahinguid. Heitlus Verdunikindlustuste pärast kestis peaaegu terve aasta – 1916. aasta 21. veebruarist kuni sama aasta 18. detsembrini.
Lahingu algataja oli Saksamaa, kes koondas kitsasse rindelõiku (u 15 km) tohutu sõjalise jõu. Säärase ettevõtmise eesmärgiks oli saavutada läbimurre ja teha lõpp juba kaks ja pool aastat kestnud positsioonisõjale. Võit Verduni all oleks sakslastele andnud vaba pääsu Pariisi.
11 kuud kestnud lahingut võib pidada üheks kõige kauem kestnud veriseks heitluseks kogu inimkonna ajaloos. Mõlemad pooled kandsid kolossaalseid kaotusi. Seetõttu hakati seda lahingut nimetama “Verduni hakklihamasinaks” (ingl. k. The wringer of Verdun).
Saksamaa paiskas lahingusse 50 diviisi ja kaotas koos hukkunute ja haavatutega enam kui 600 000 meest (sh 143 000 tapetut, ülejäänud jäid kas teadmata kadunuks või said raskelt haavata ).
Prantsusmaa saatis lahingusse 69 diviisi ja kaotas umbes 478 000 sõdurit (sh 161 000 hukkunut, 101 000 teadmata kadunut ja 216 000 haavatut). Suurbritannia kaotus oli 186 000 sõdurit.
Lahing :
21. veebruaril 1916 alustasid sakslased pärast 9-tunnist tule-ettevalmistust (umbes miljon mürsku) korraga kolme armeekorpusega rünnakut. 23. veebruariks jõudsid nad rünnaku raskuspunktis Bois  des Caures's 5 kilomeetri kaugusele olles pöörases lahingus maha tapnud kolonel  Émile Driant'i  juhitud kaks pataljoni. Alles siis, kui väed olid tagasi surutud Samogneux',Beaumont'i ja Ornes'i juurde taipas prantsuse väejuhatus rünnaku tegelikku ulatust ja kaalu. 
24. veebruaril taandus prantslaste 30. korpus ka teiselt kaitseliinilt, kuid äsja rindele jõudnud 20. korpus päästis nad halvimast, viskudes kohe vasturünnakutele. Sel õhtul soovitas Prantsuse kindralstaabi ülem Castelnau ülemjuhatajal Joseph  Joffre 'il saata Verduni alla appi 2. armeePhilippe  Petain 'i juhtimisel. 
25. veebruaril vallutasid sakslased (24. Brandenburgi rügemendist) Douaumont'i  fordi - osalt juhuse , osalt prantslaste hooletuse tõttu. Saksa rünnak pidurdati alles Douaumont'i küla lähistel 33. jalaväerügemendi vihase vastupanu tulemusena.
Saanud Verduni sektori ülemaks käivitas kindral  Philippe Petain (hilisem marssal ja veel hilisem Prantsusmaa reetur ) pea kohe niinimetatud Püha tee (Voie Sacrée) - massilise varustuse ja vägede juurdeveo mööda ainukest Bar-le-Duc'i raudteejaamast Verduni viivat teed. Autodevoor sõitis katkematult mööda teed ning jalavägi marssis selle kõrval üle väljade ja metsade.
Siit sai aluse termin "Verduni hakkmasin". Ühelt ja teiselt poolt kihutati erilise efektiivsusega taplusse aina uut kahuriliha.
Lahinguväljal aga kaotasid sakslased initsiatiivi niipea kui oma kahurite katte alt välja jõudsid. Kahurite rindele lähemaletoomist aga takistas segipööratud lahinguväli mille vesine talv suisa mudamereks muutis - tüüpiline I maailmasõjale. Kui sakslased 2. märtsil lõpuks Douaumont'i küla vallutasid, siis oli nad selleks neli rügementi ohverdanud.
Võimetu otserünnakut Verdunile lõpuni viima, kandis  Falkenhayn raskuspunkti tiibadele, rünnates 6. märtsil lääne pool mäge, mille nimeks sai hiljem Le  Mort   Homme (Surnud Mees) ja 8. märtsil idas  Vaux ' forti. Järgneva mõne kuu jooksul muutusid Le Mort Homme ja naaberkünkad mitu meetrit madalamaks ning 2. juunil alistus auga  Vaux' fort .
Petain asendati 1. mail Robert Nivelle'iga. Kuuldavasti olevat Petain'i tundetus ohvrite suhtes isegi paljunäinud ülemjuhataja Joffre'i muretsema pannud . 
22. juunil alustasid sakslased taas rünnakut keskel - sihiks Souville'i fort. Tuleettevalmistus toimus seekord  difosgeeni sisaldavate gaasimürskudega. Hõlvanud Thiaumont'i patarei ja Fleury küla jäiVerduni viimane kaitseliin - Souville - neile siiski kättesaamatuks.
1. juulil alanud liitlaste pealetung Somme'i jõe ümbruses sundis sakslasi ära tõmbama osa oma kahurväest. Katel jäi siiski podisema. Sügiseks olid saksa väed välja kurnatud ja uus ülemjuhatusHindenburg-Ludendorff pöörasid pilgu mujale.
21. oktoobril alustasid prantslased pealetungi ja pärast pikka pommitamist 400 mm kahuritest võtsid 24. oktoobril Douaumont'i fordi lõpuks tagasi. 2. novembril taandusid sakslased ka Vaux' fordist. 11. detsembril alanud prantslaste viimane löök lõi sakslased tagasi algpositsioonidele .
Pariisi rahukonverents :
Kaks kuud pärast seda kui 11. novembril 1918.a. sõlmiti I maailmasõja sõjategevust lõpetav Compiegne 'i vaherahuleping, kutsuti kokku Pariisi rahukonverents. 18. jaanuaril 1918. aastal alanud konverentsist võttis osa 27 Saksamaaga sõjajalal olnud või diplomaatilised suhted katkestanud riiki. Konverentsi eesmärgiks oli rahulepingute koostamine Saksamaa ja tema liitlaste - Austria, Ungari, Bulgaaria ja Türgi - jaoks. Saksamaad ja tema liitlasi konverentsile ei kutsutud. Konverentsist jäi eemale ka Nõukogude Venemaa, mille enamlikku valitsust Antanti riigid ei tunnustanud. Pealegi oli Venemaa sõlminud Saksamaaga separaatrahu Brestis 3. märtsil 1918. a.
Olulisemad küsimused otsustati Suurbritannia, Prantsusmaa ja USA juhtide (David Lloyd George, Georges Clemenceau , Woodrow Wilson ) salanõupidamistel, kus püüti siluda ka võitjariikide erimeelsusi. Prantsusmaa eesmärgiks oli hegemoonia saavutamine Mandri-Euroopas. Sel eesmärgil püüdsid Prantsusmaa liidrid Saksamaad kui potensiaalset rivaali võimalikult nõrgestada. Suurbritannia soovis Saksa asumaid ning ülemvõimu Lähis-Idas, et kindlustada veelgi Suessi kanali ümbrust ning omada kontrolli Lähis-Ida naftamaardlate üle. USA, kel puudusid elulised huvid Euroopas, püüdis kaitsta Saksamaa huve. Lisaks sellele soovis USA president W. Wilson asutada Rahvasteliitu, rahvusvahelist   organisatsiooni, mille eesmärgiks saaks sõja ärahoidmine tulevikus. Rahvasteliidu temaatika muutuski Suurbritanniale ja Prantsusmaale oluliseks kauplemise objektiks. Rahvasteliidu asutamisega nõustumise eest saavutasid nad Wilsonilt olulisi järelandmisi Saksamaa ja teiste kaotajariikidega sõlmitavate rahulepingute tingimuste osas nii, et need olid lõpuks kaotajate suhtes äärmiselt ebaõiglased ning ülekohtused.
Balti riikide delegatsioonid osalesid Pariisi rahukonverentsil mitteametlikult, püüdes savutada enda de jure tunnustamist. Juriidilist tünnustust küll ei saavutatud, kuid de facto tunnustus siiski saadi.
Pariisi rahukonverents kestis 21. jaanuarini 1920. aastal.

• Versailles ’- :
  

Versailles`i süsteemi arhitektid – David Lloyd George

(Sbr.), Vittorio Orlando (It.),

Georges Clemenceau (Pr.)

ja Woodrow Wilson (USA).

• Pr. Rahukonverentsil Sak. ja võitjate vahel sõlmitud rahu, mis lõpetas I MS
  
• Versailles` süsteem – Pariisi rahukonverentsil rahulepingutega kehtestatud uus poliitiline süsteem
  

• Rahulepingu sätted –
  

Territoriaalsed korraldused – Sak. lovutas 1/8 oma aladest , mille elanikest 53,4% olid sakslased:

• Elsassi ja Lotringi piirkond Pr.-le
  
• Alad Belgiale, Taanile , Leedule, Poolale a Tšehhoslovakkiale.
  

Lisaks kaotas Sak. kõik oma meretagused alad (kolooniad)

Reinimaa demilitariseeriti (st sealt viidi sõaväed välja)

Saarimaa anti 15. Aastaks Pr. Okupatsiooni alla

Sak.-le pandi peale ulatuslikud , kuid esialgu määratlemata reparatsioonid (reparatsioon - kahju täielik või osaline hüvitamine sõja võitjale)

Kehtestati Sak. relvajõudude ülempiir (100 000 sõdurit, sh 4000 ohvitseri)

Reichswehr - sõaväe pidid mood. Vabatahtlikud (sõaväekohustuse keeld)

Kindralstaap keelustati

Keelati omada lenuväge, soomusrelvi, gaasirelvi, suuri sõjalaevu a allveelaevu

Sak. laevastiku jäänused anti Sbr.-le

!! Võitjad tahtsid Saksa laevad omavahel ära jagada, kuid meeskonnad uputasid need Ingl. Sadamas ära (21.juuni 1919 – Scapa Flow`s )
Põhjalikult :

• Versailles'i rahuleping Saksamaaga kirjutati alla 28. juunil 1919 a. Versailles'i lossi Peeglisaalis. Lepingu sõlmimisaeg ning koht polnud valitud juhuslikult: 28. juunil möödus viis aastat I maailmasõja ajaendiks olnud ertshertsog Franz Ferdinandi atendaadist. Versailles'i lossi Peeglisaal oli aga Saksa keisririigi väljakuulutamise koht. Ka Pariisi rahukonverentsi alguskuupäev polnud valitud juhuslikult. 18. jaanuar oli Saksa keisririigi väljakuulutamise kuupäev.
  
• Rahulepingu esimese osa (26 artiklit , mis lisati ka Saksamaa liitlastega sõlmitud rahulepingutele) moodustas Rahvasteliidu põhikiri, teise osa Saksamaaga sõlmitavad rahutingimised. Nende kohaselt:
  
• Saksamaa pidi andma Prantsusmaale tagasi Elsassi (Alsace) ja Lotringi (Lorraine), loovutama alasid Taanile, Belgiale, Leedule, Poolale ja Tshehhoslovakkiale.
  
• Ühtekokku kaotas Saksamaa kaheksandiku oma pindalast ning kaheteistkümnendiku elanikkonnast. Poolale loovutatud nn "Poola koridor " eraldas muust Saksamaast Ida-Preisimaa. 53,4% Saksamaast eraldatud alade elanikest olid sakslased.
  
• Danzig ( Gdansk ) kuulutati vabalinnaks Rahvasteliidu egiidi all. Küll pidi ta jääma Poola tollitsooni.
  
• Saksamaalt võeti ära tema kolooniad, mis anti Rahvasteliidu mandaadi alusel Suurbritannia, Prantsusmaa, Jaapani, Portugali, Belgia ja Briti dominioonide haldusse.
  
• Saksamaa tunnustas Austria, Luksemburgi, Poola ja Tshehoslovakkia iseseisvust.
  
• Saksa sõjaväe (vabatahtlikest formeeritav palgaarmee ) suuruseks kinnitati 100 000 meest, kellest vaid 4000 tohtisid olla ohvitserid.
  
• Üldine sõjaväeteenistuse kohustus kaotati ning kindralstaap saadeti laiali.
  
• Saksamaa ei tohtinud omada tanke, allveelaevu ja sõjalennuväge, sõjalaevade hulk oli piiratud.
  
• Reini jõe vasakkallas ning parema kalda ala 50 km kaugusel jõest kuulutati demilitariseeritud tsooniks.
  
• Saarimaa läks viieteistkümneks aastaks Rahvasteliidu kontrolli alla. Seejärel pidi seal toimuma referendaum Saksamaaga ühinemise suhtes. Saari söebassein kuulutati selleks ajaks Prantsusmaa omandiks.
  
• Saksamaa tunnistas end sõjasüüdlaseks ning pidi hakkama tasuma reparatsioonimakse tsiviilisikutele sõjas tekitatud kahjude eest.
  
• Maksude suurus jäi lepingus sätestamata.
  
• Selleks, et tagada lepingu täitmine Saksamaa poolt nähti ette Reini vasakkalda okupeerimine liitlaste vägede poolt 5-15. aastaks.
  
• Võitjariikidest ei ühinenud Versailles'i rahulepinguga lõppeks USA, sest Senat ei ratifitseerinud lepingut, kuna pidas seda USA huvidele mittevastavaks. 25. augustil 1921. a. sõlmis USA Saksamaaga separaatrahulepingu. Samamoodi sõlmiti separaatlepingud ka Saksamaa liitlastega.
  
• Protestiks selle vastu, et Hiinas Saksamaale kuulunud kolooniaid ei tagastatud Hiinale, vaid anti Jaapanile, keeldus ka Hiina valitsus Versailles'i lepingule alla kirjutamast.
  

• Trianoni `(Ungariga) –
  

Trianoni rahuleping sõlmiti Ungariga 4. juunil 1920. aastal. Lepingu kohaselt:

• Ungari pidi tegema territoriaalseid loovutusi Tshehhoslovakkiale (Slovakkia), Jugoslaaviale (Horvaatia) ja Rumeeniale (Transilvaania).
  
• Ungari pindala enne I maailmasõda oli 325411 km2, pärast sõda aga 92962 km2. Elanike arv vastavalt 21 milj. ja 8 milj.
  
• Ungari armee suuruseks tohtis olla 35000 meest, üldine sõjaväeteenistuse kohustus tühistati.
  
• Ungarit kohustati maksma reparatsioonimakse.
  

• Saint-Germaini- (Austriaga) :
  

Saint-Germaini rahuleping sõlmiti Austriaga 10.septembril 1919. aastal. Lepingu kohaselt:

Austria tunnustas Tshehoslovakkia, Poola, Ungari ja Serbia-Horvaatia-Sloveenia kuningriigi iseseisvust.

Loovutas alasid Itaaliale ja Ungarile.

Keelati Austria ühinemine Saksamaaga.

Austria armee suuruseks tohtis olla 30000 meest.

Üldine sõjaväeteenistuse kohustus kaotati.

Austria-Ungari keisririigile kuulunud sõjalaevastik jagati Antanti riikide vahel.

Austriat kohustati maksma reparatsioonimakse.

• Sèvres’i rahulepingud (Türgiga):
  

Sevres'i rahuleping sõlmiti Türgiga 10. augustil 1920. aastal. Lepingu kohaselt:

• Türgi loobus oma õigustest Araabia poolsaarele, Egiptusele, Marokole, Alzheeriale, Tuneesiale ja Liibüale.
  
• Türgist lahutati Iraak , Jordaania , Palestiina , Liibanon ja Süüria. Neist Iraak, Jordaania ja Palestiina läksid Rahvasteliidu mandaadi alusel Suurbritanniale, Liibanon ja Süüria Prantsusmaale.
  
• Kreeka sai endale Ida-Traakia, Dardanellide Euroopa poolse kalda ja Galliopoli poolsaare.
  
• Türgi väinad kuulutati avatuks kõikide riikide kauba- ja sõjalaevadele nii sõja kui ka rahu ajal.
  
• Väinade haldamiseks loodi Väinade Komisjon võitjariikide esindajatest. Komisjonil oli õigus tegutseda Türgi valitsusest sõltumatult.
  
• Sisuliselt oleks Sevres'i rahuleping muutnud Türgi poolsõltuvaks riigiks. Sellega ei leppinud "Noor-Türgi" liikumine eesotsas kindral Mustafa Kemaliga, kes 1922. aasta augustis alustas sõjategevust sultanivalitsuse ja Türgis peremehetsevate liitlasriikide valitsuste esindajate vastu. Sõjategevus oli noortürklastele edukas ning 12. oktoobril 1922. aastal olid liitlased sunnitud tegema vaherahu , mille kohaselt Sevres'i rahuleping kaotas toime. Uue rahulepingu sõlmimiseks toimus 1923. a. Lausannei's rahvusvaheline konverents , kus arutati uut rahulepingut Türgiga.
  

• uued riigid ja riigipiirid Euroopas ja Lähis-Idas :
  

• PRANTSUSMAA, USA JA INGLISMAA JAGAVAD MAAILMA
  
• Esimene maailmasõda kestis rohkem kui neli aastat. Rahutingimusi ja sõjajärgse maailmakorralduse plaane hakati välja töötama juba siis, kui rinnetel käisid veel lahingud. 1918. aasta algul esitas USA president Woodrow Wilson oma rahukava, milles kutsus sõdivaid pooli üles sõlmima rahu ilma kahjutasunõuete ja maade äravõtmiseta. Kuid alles 10 kuud hiljem ehk 11. novembril 1918. aastal sõlmisid sõdivad pooledCompiègne´i  vaherahu. Sellega lõppes sõjategevus.
  
• Nüüd ootas ees püsivate rahulepingute väljatöötamine. Sel eesmärgil kutsuti kokku Pariisi rahukonverents, mis töötas rohkem kui poolteist aastat ning mille istungeid peeti Versailles´ lossis (seepärast nimetatakse seda mõnikord ka Versailles´ rahukonverentsiks).
  
• Kõige raskemate rahutingimustega pidid nõustuma sakslased. Versailles´ rahuleping (nii nimetati Saksamaa ja Antandi vahel sõlmitud lepingut) kuulutas sõjasüüdlaseks Saksamaa, kes pidi võitjate kasuks loobuma suurtest aladest ning tasuma sõjas tekitatud kahju (taolist kahju täielikku või osalist hüvitamist sõja võitjale nimetatakse reparatsiooniks). Sakslastel keelati omada tugevat armeed . Et Saksamaa täidaks Versailles´ lepingu tingimusi, hõivasid liitlased 15 aastaks Reini jõe piirkonna, kuhu sakslased ei tohtinud oma sõjaväge viia ega kindlustusi ehitada.
  
• Sakslased ei mõistnud, miks nende riik sõjasüüdlaseks tembeldati. Oli ju sõja ajendiks see, et ühe serblaste salaorganisatsiooni liikmed tapsid Austria-Ungari keisritrooni pärija. Saksamaa, kes oli soovinud vaid oma liitlast Austria-Ungarit toetada, sai lüüa. Sakslastele tundus, et võitjad käitusid ebaõiglaselt, sundides neid nõustuma alandava rahulepinguga. Seepärast unistati Saksamaal võimalusest kaotus tasa teha.
  
• Saksamaa endised liitlased olid samuti sunnitud sõlmima ränkade tingimustega rahulepingud ning ka nende maade rahvastele tundus võitjate käitumine ebaõiglane. Austerlased, ungarlased , bulgaarlased ja türklased soovisid kaotust tasa teha. Pidevalt avaldasid nad rahulolematust Versailles´s koostatud dokumentidega ning sellega, et prantslased ja inglased surusid oma rahutingimusi teistele peale. Pariisi rahukonverentsil loodud uus poliitiline korraldus sai nimeks Versailles´ süsteem, kuid sageli nimetati seda ka Versailles´ diktaadiks .